Obsah (7)

§ 152§ 43§ 108§ 109§ 103§ 27§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev 3-25-1293 28. veebruar 2026 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X (X) kaebus Sotsiaalkindlustusameti 3. veebruari 2025. a otsuse nr P26-2025-25

) § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna vastustaja on kaebaja taotluse uuesti läbi vaadanud, vaidlustatud otsused kehtetuks tunnistanud ja teinud uue otsuse, millega tuvastanud kaebajal keskmise puude raskusastme. SKA edastas kohtule kaebaja suhtes tehtud

1. jaanuari
2. a otsused nr P26-2026-6120 ja P26-2026-
4. Kohus andis
5. jaanuari
6. a määrusega kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht käesolevas asjas menetlusega jätkamise osas ning võimalikud taotlused hiljemalt
7. jaanuaril
8. Vastustajale andis kohus tähtaja esitada vastuväiteid kaebaja esitatule hiljemalt
9. jaanuariks
11. Kaebaja teatas
12. jaanuari
13. a seisukohas, et ta on nõus käesoleva kohtuasja menetluse lõpetamisega

§ 152lg 1 p 4 alusel, sest kaebuse eesmärk on saavutatud.

Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda, sest kaebuse esitamise põhjustas vastustaja tegevus. 3-25-1293 Kaebaja taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 732 eurot. Kokku kujunes töötunde 5 ning ühe töötunni maksumus on 120 eurot pluss käibemaks.

1. Vastustaja vaidles
2. jaanuari
3. a seisukohas vastu menetluskulude väljamõistmisele. Vastustaja hinnangul ei saa pidada usutuvaks, et kaebuse koostamiseks kulus kaebaja esindajal 3 tundi. Kaebaja esitatud täiendava tõendi näol on tegemist
4. juuni
5. a Tartu Ülikooli Kliinikumi väljastatud epikriisiga, mida ei ole võimalik käesolevas kohtuasjas arvestada, kuna see on välja antud peale SKA vaidlusaluse otsuse tegemist. SKA-l ei olnud võimalik arvestada tõendiga haldusmenetluse toimumise ajal. Seega ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud antud tõendi esitamise eest menetluskulu väljamõistmine summas 60 eurot. Kaebaja esindaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. KOHTU SEISUKOHT 6.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. SKA tuvastas

1. jaanuari
2. a otsusega nr P26-2026-6120 kaebajal keskmise puude raskusastme kestusega
3. jaanuar 2025 kuni
4. jaanuar
5. Sama otsusega tunnistati kehtetuks SKA
6. veebruari
7. a otsus nr P26-2025-254699 ja
8. märtsi
9. a vaideotsus nr 5.2-3/7126-
10. Kuna vastustaja on kaebusega vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistanud ja teinud uue otsuse, millega tuvastanud kaebajal keskmise puude raskusastme, siis on kaebuse eesmärk seeläbi saavutatud. Kaebaja on menetluse lõpetamisega nõustunud ega ole taotlenud

§ 152lg 2 alusel menetluse jätkamist.

7. Kohus lõpetab

§ 152lg 1 p 4 alusel käesoleva haldusasja menetluse.

Kohus selgitab, et

§ 43

lg 1 p 2 ja § 155 lg 6 kohaselt ei ole pärast menetluse lõpetamist samas asjas kaebusega halduskohtusse pöördumine enam lubatud. 8.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, v.a juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulude vastustaja kanda jätmine üldreegel ning selle välistamine erand. Sedalaadi erandit tuleb tõlgendada kitsalt ning kahtluse korral kaebaja kasuks. Menetluskulude vastustaja kanda jätmine on välistatud eelkõige juhul, kui kõigi asjaolude pinnalt saab olla veendunud, et menetluse lõpetamise tinginud vastustaja tegevuse põhjuseks oli midagi muud kui kaebuse esitamine. Kui vastustaja tegevus võis olla ühtaegu ajendatud nii kaebuse esitamisest kui ka muudest asjaoludest, vabaneb vastustaja menetluskulude kandmise kohustusest vaid siis, kui on ilmne, et kaebuse esitamise mõju vastustaja tegevusele oli selgelt vähene ehk kui saab olla veendunud, et vastustaja oleks samamoodi toiminud ka juhul, kui kaebust ei oleks esitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21. mai 2024. a määrus asjas nr 3-23-2652, p 8). 9. Vastustaja tunnistas praeguses asjas kaebusega vaidlustatud otsused kehtetuks pärast kaebuse menetlusse võtmist. Vastustaja ei ole kohtule esitanud ühtegi põhjendust, mille alusel saaks leida, et vastustaja uued otsused ei olnud mõjutatud kaebuse esitamisest. Vastustaja on puude raskusastme tuvastanud tagantjärele alates 16. jaanuarist 2025. Kohtu hinnangul 2 3-25-1293 kohaldub praegusel juhul

§ 108

lg-s 6 sätestatud üldreegel ja kaebaja menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista. 10. Vastavalt

§ 109

lg-le 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja esindaja on kohtule määratud tähtajaks esitanud menetluskulude nimekirja koos kuludokumendiga.

1. jaanuari
2. a taotlusest nähtuvalt on kaebajale osutatud käesoleva kohtuasjaga seonduvalt õigusabi kokku 5 töötunni ulatuses (tunnihinnaga 120 eurot pluss käibemaks). Õigusabi maksumuseks ilma käibemaksuta on kokku 600 eurot. Kaebaja on menetluskulude nimekirjas palunud vastustajalt välja mõista 732 eurot, mis sisaldab käibemaksu toimingute tegemise ajal kehtinud käibemaksumäära 22% järgi. Kohus selgitab, et menetluskulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga, kuna kaebuse esitaja on füüsiline isik ja ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada (vt Riigikohtu
3. mai
4. a lahend asjas nr 3-20-663). 11.

§ 109

lg 1¹ sätestab, et

§ 103

lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Vastustaja esindaja viidatud kohtupraktika menetluskulude kandmise tõendamise kohta praegu enam asjakohane ei ole. Kohtupraktikast tulenevalt loetakse menetluskulud

§ 109

lg 1¹ järgi väljamõistetavaks, kui menetluskulude esitaja esitab kohtule vähemalt dokumendid, mis tõendavad nende tekkimise alust (õigus- või advokaadibüroo arved). Eeltoodust tulenevalt on välja mõistetavateks menetluskuludeks käesoleval juhul menetluskulud kokku summas 732 eurot. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on ka põhjendatud ja vajalikud. Kaebuse esitamiseks oli põhjendatud kokku koguda kohtueelse menetluse materjalid ja kaebaja väiteid kinnitavad tõendid ning neid analüüsida. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse koostamisele kulunud aega kaebuse sisu arvestades pidada ülepaisutatuks. Kohtule ei nähtu ka, et praeguses menetlusstaadiumis võiks kaebaja 3. juunil 2025 esitatud tõendit pidada ilmselgelt asjakohatuks. Tõendite asja materjalide juurde võtmine ei välista seda, et küsimuste üle, kas tõenditega arvestada ja millise kaaluga need on, otsustab kohus asja sisulisel lahendamisel (RKHKo 3-17-911/53, p 17; RKHKo 3-3-1-8-17, p 15). Kuna kohus käesolevat asja sisuliselt läbi ei vaadanud, siis ei anna kohus praegu sisulist hinnangut kaebaja esitatud tõendite asjakohasusele ja kaalule. Kaebajal on õigus esitada tõendeid (

§ 27

lg 1 p 6) ja kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks oma menetlusõigusi kuritarvitanud.

1. juuni
2. a taotluses selgitas kaebaja, milliseid asjaolusid ta konkreetse tõendiga tõendada soovib. Kohtul puudus alus tõendi vastuvõtmisest keelduda. Täiendavalt märgib kohus, et kohtupraktika kohaselt on lubatud kohtumenetluses esitada ka uusi terviseandmeid, kui nendest on võimalik teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta puude raskusastme hindamise seisuga (vrd Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-21-629, p-d 15 ja 17 ning
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-23-705, p 20). Vastustaja ei ole ära näidanud, et
7. juunil 2025 esitatud tõendist ei saanud mingil juhul teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta puude raskusastme hindamise seisuga.
8. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 732 eurot (sh käibemaks). Muid menetluskulusid ei ole kaebajal kohtule teadaolevalt tekkinud. Kaebuse esitamine oli riigilõivuvaba.
9. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 3