2-24-548/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-24-548 Tsiviilasi S.Z hagi Swedbank P&C Insurance AS vastu kahju hüvitamise nõudes Apellatsioonkaebuse hind 1679,04 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 25. septembri 2025 vaheotsus Kaebuse esitaja ja liik Swdbank P&C Insurance AS apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): Swedbank P&C Insurance AS (registrikood 11269248), lepinguline esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (hageja): S.Z (isikukood lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev XXX), RESOLUTSIOON 1. Viru Maakohtu 25. septembri 2025 vaheotsus jätta muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

2.Swedbank P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

1 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S.Z (hageja) esitas 11. jaanuaril 2024 Viru Maakohtule hagi Swedbank Insurance P&C AS (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt toimus 17. mail 2023 liiklusõnnetus, milles sai kahjustada hageja sõiduauto Toyota Avensis registreerimisnumbriga XXXXXXX. Hageja liikus 17. mail 2023 umbes kell 16.25 oma sõiduautoga Narva linnas mööda Tallinna mnt-d Kangelaste prospekti suunas. Hageja jõudis Tallinna mnt ja Energia tn valgusfooriga reguleeritavale ristmikule, kus peatus punase valgusfoori juures, et teha vasakpööre Energia tänavale. Pärast valgusfoori rohelise tule süttimist sõitis hageja ristmiku keskele ja jäi seisma, et lasta läbi otse edasi ehk hagejaga vastupidises suunas liikuvad sõidukid. Pärast kollase fooritule süttimist, olles ristmikul, veendus hageja, et vasakpööre on ohutu, kõik sõidukid peatusid ja lõpetasid liikumise. Hageja hakkas sooritama vasakpööret. Kui hageja oli pööret lõpetamas, sõitis ristmikule sõiduauto Mitsubishi Pajero XXXXXXX (Mitsubishi), mille juht A.K. eiras ristmikule sõites foori kollast märguannet ja põrkas kokku hageja sõiduautoga. Kokkupõrke tagajärjel sai kahjustada hageja sõiduauto tagumine parempoolne uks ja poritiib.

Mitsubishi juht tunnistas end süüdi selles, et rikkus liiklusseaduse (LS) § 7 lg 1 p 3; § 17 lg 1; § 33 lg 1 ja § 56 lg 1 p 2. Hageja liikluseeskirju ei rikkunud, mida kinnitab õnnetuskohal koostatud teade, kus Mitsubishi juht tunnistab oma süüd, samuti 19. mail 2023 IF kindlustusseltsis antud selgitus. Samuti kinnitavad hageja süü puudumist hageja autole tekitatud kahju iseloom ja koht (auto tagaosa). Mitsubishi juht ei soovinud kohale kutsuda politseid, ning lahkus pärast teate koostamist sündmuspaigalt. Mitsubishi juhi süüd õnnetuse toimumises kinnitab muuhulgas ka pidurdusjälgede puudumine asfaldil, mis viitab sellele, et juht isegi ei püüdnud pidurdada, vaid sõitis ristmikule keelava fooritulega.

Hageja esitas 18. mail 2023 IF kindlustusseltsile teabe kindlustusjuhtumi kohta ja sai 22. mail 2023 vastuse, et kõik materjalid kindlustusjuhtumi kohta on üle antud süüdlase kindlustusseltsile. IF kindlustusselts keeldus 29. mail 2023 kindlustusmaksest ning soovitas hagejal võtta ühendust kostjaga kui süüdlase kindlustusseltsiga. Kostja edastas 13. septembril 2023 hagejale otsuse hüvitise tasumisest keeldumise kohta, leides, et kindlustusjuhtumis oli süüdi hageja ise.

Hageja saatis 19. septembril 2023 Liikluskindlustusfondile avalduse lepitusmenetluse algatamiseks. Lepitusorgan lõpetas 13. novembri 2023 otsusega lepitusmenetluse, kuna kokkulepet vaidluse lahendamiseks ei saavutatud.

Hageja pöördus KAHJUKÄSITLUSE KESKUS Osaühingu poole palvega koostada kalkulatsioon sõiduki remondi võimaliku maksumuse kohta. Remondikulu 7. detsembri 2023 hinnapakkumise järgi oli 5604,26 eurot.

2.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja keeldus hageja hüvitistaotluse rahuldamisest, kuivõrd hageja on ise toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav, sest rikkus LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid, mille kohaselt enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning vasakule pöörates peab juht andma teed vastutulevale liiklejale.

2 Ebaõige on hageja eeldus, et kui teise sõiduki juht tunnistas ennast sündmuskohal süüdi, ei ole hageja liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav. Samuti on paljasõnaline ja tõendamata hageja väide, et pidurdusjälgede puudumine viitab sellele, et Mitsubishi juht ei üritanud pidurdada. Kui sõidukil on peal ABS (Anti-lock braking system) pidurite blokeerimisvastane seade ja kui rehvid ei blokeeru, siis ei teki ka pidurdusjälgesid. Peateel otse sõitva sõiduki juht ei pea eeldama, et mõni teine liikluses osaleja liiklusreegleid rikub ja peateel liiklejal tekib äkkpidurdamise vajadus. Ka hageja sõidukile tekkinud kahjustuse asukoht ei tõenda, et hageja ei vastuta liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Vastupidi, see tõendab, et hageja sõitis peateel liikuvale sõidukile ette, põhjustades liiklusõnnetuse.

LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 17 lg 5 p 3 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti.

Hageja ei veendunud oma manöövri ohutuses ja sõitis ette peateel liikunud sõidukile, mille tõttu kõnealune liiklusõnnetus toimus.

Kostja taotles maakohtult vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse küsimuses.

MAAKOHTU VAHEOTSUS 3. Viru Maakohus tunnustas 25. septembri 2025 vaheotsusega hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatust ja otsustas jätkata tsiviilasja menetlust nõude suuruse üle.

Maakohus leidis, et vaidlusaluse kahju puhul on tegemist lepinguvälise kahjuga nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka VÕS § 1057 alusel. Deliktilise vastutuse eelduseks on VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane tegu ehk liiklusnõuete rikkumine. Hageja pidi deliktilise vastutuse kohaldamiseks tõendama teise avariis osalenud sõiduki (Mitsubishi) õigusvastase teo, kahju ja põhjusliku seose Mitsubishi tegevuse ja hagejale tekitatud kahju vahel.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et 17. mail 2023 Narva linnas Tallinna mnt ja Energia tn valgusfooriga reguleeritud ristmikul aset leidnud liiklusõnnetus, milles osaleid hageja juhitud sõiduauto Toyota ja A.K. i juhitud sõiduauto Mitsubishi, on kindlustusjuhtum liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8 lg 1 mõttes ning et vaidlusalune kindlustusjuhtum leidis aset lepingu kehtivuse ajal. Maakohtu hinnangul on kummastav olukord, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid jõuavad õnnetuse toimumise kohas ühisele arusaamisele, kes kannab vastutust põhjustatud kahju eest, samas leiavad mõlema liiklusõnnetuses osaleja kindlustusandjad, et neil kahju hüvitamise kohustus puudub.

Maakohus leidis, et Mitsubishi juhi poolne süü tunnistamine tõendab, et Mitsubishi juhi enda jaoks oli liiklusnõuete rikkumine ilmne ehk et ta sõitis ristmikule kollase või isegi punase ehk keelava fooritulega. Samuti kinnitab hageja sõidukile tekkinud kahju asukoht (tagumine parempoolne uks ja poritiib) Mitsubishi juhi süüd.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vasakule pööraja peab veenduma oma manöövri ohutuses ja andma eesõiguse otse sõitvale juhile sõltumata sellest, mis värvi tuli põleb valgusfooris. Tee andmise kohustus vastassuunast tulevatele sõidukitele (LS § 17 lg 3 p

5)kehtib olukorras, kus mõlemas suunas näitab foor rohelist tuld – siis pidi hageja ootama ja andma teed otse sõitvatele sõidukitele. Kui hageja oleks sõitnud ette peateel sõitvale Mitsubishile, mille juhile põles roheline foorituli, ja sellega põhjustanud liiklusõnnetuse, ei oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt Mitsubishi juht ennast õnnetuse toimumises süüdi tunnistanud.

3 Olukorras, kus Mitsubishi juht sõitis ristmikule keelava fooritulega, ei olnud õnnetuse ärahoidmine hageja vastutusel. Asjaolu, et LS § 17 lg 3 p 5 kohaselt pidi hageja teed andma, ei tähenda, et teise sõiduki juhil on lubatud ristmikule sõita mistahes fooritulega ja manöövrit tegeval sõidukil lasub tee andmise kohustus. Sellise käsitluse järgi peaks sõiduk seisma kahe sõidutee vahel teadmata aja ootuses, ega ükski vastassuunas sõitev juht otsusta juhuslikult kollase või punase fooritulega ristmikule sõita.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et tõendatud on Mitsubishi juhi õigusvastane tegu ja hagejale kahju tekkimine ning põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja Mitsubishi juhi õigusvastase teo vahel, mistõttu tunnustas maakohus vaheotsusega hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu.

Maakohus märkis, et täidetud on ka riskivastutuse eeldused VÕS § 1057 mõttes.

Mootorsõiduki otsene käitleja vastutab põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitlemisel tekitatud kahju eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas 27. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu vaheotsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg-t 5 ning LS § 56 lg-t 1 ja ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid, mistõttu jõudis otsust tehes valele lõppjäreldusele.

LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning vasakule pöörates peab juht andma teed vastutulevale liiklejale. Millegagi ei saa olla põhjendatud seisukoht, et kui Toyota juht sõitis Mitsubishi juhile ette, aga eest ära ei jõudnud sõita, siis ta ei vastuta. Kuna Mitsubishi juhil oli eesõigus, ei pidanud tema veenduma selles, kas Toyota juht seisab teede ristumise kohal seni, kuni Mitsubishi juht on möödunud või keerab Mitsubishile ette. Kuivõrd Mitsubishi juhil oli eesõigus ja ta nägi, et Toyota seisab, siis oli Mitsubishi juhil põhjendatud eeldada, et Toyota annab talle teed. Sellise olukorra vältimiseks ongi seadusandja sätestanud nõude, et vasakule pööraja peab veenduma oma manöövri ohutuses ja andma teed otse sõitvale eesõigust omavale juhile ning seda sõltumata sellest, mis värvi tuli põleb valgusfooris, sest igal juhul tuleb vasakule pöörajal veenduda, et vastassuunast ei tule ühtegi sõidukit, mille peateel liikumist ta oma tegevusega takistab.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud LS § 56 lg-t 1. Mitsubishi juhil puudus tee andmise kohustus, sest ta oli Toyota suhtes eesõigust omava sõiduki juht ning just Toyota juhil oli otse liikuva Mitsubishi suhtes LS § 17 lg 5 p-st 3 tulenev tee andmise kohustus.

Maakohus on ebaõigesti jõudnud ka seisukohale, et hageja oli manöövrit lõpetamas. Hageja mitte ei olnud manöövrit lõpetamas, vaid alustas manöövri tegemist ja keeras selle käigus Mitsubishi juhile ette, rikkudes seeläbi LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid. Tagauks ei ole mitte sõiduki tagaosa, vaid sõiduki külg, seega on põhjendamatu väita, et Toyota oli manöövrit lõpetamas.

Teisele sõidukile ette keeramine ei ole aeganõudev tegevus, mistõttu on igati loogiline, et Mitsubishi juht sõitis Toyotale sisse sõiduki tagumisse osasse. See aga ei tähenda, et hageja oli manöövrit lõpetamas või et ta ei rikkunud seadusest tulenevat kohustust veenduda manöövri ohutuses ja anda teed eesõigust omavale otse liikunud sõidukile.

Kindlustusandjale ei ole kindlustatud sõiduki juhi süü tunnistamine siduv. Seetõttu ei ole midagi eriskummalist ka selles, et kindlustusandjad on seisukohal, et neil puudub kahju 4 hüvitamise kohustus. Lisaks tähendab see seda, et ka hageja kindlustusandja hinnangul oli vastutuse jagunemine kohapeal ebaõigesti kokku lepitud.

Kuivõrd Mitsubishi juht oli eesõigust omav, siis ei ole ta liiklusõnnetuse tekkimises süüdi ja seega puudub kostjal ka hüvitamiskohustus, sõltumata sellest, mida Mitsubishi juht sündmuskohal avaldas.

Arvestades, et asjas puuduvad tõendid, mis tõendaks hageja väiteid kollase või punase tule põlemise kohta fooris, siis on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et õnnetuse põhjustamises on süüdi Mitsubishi juht. Selline kohtu lõppjäreldus on vägagi üllatav ja põhjendamatu tõendite puudumise tõttu.

Maakohtu otsus tähendab sisuliselt seda, et juht, kes jõuab sõidu eesõigust omavale sõidukile ette keerata, ei vastuta. Selline seisukoht ei saa olla millegagi põhjendatud.

5.Hageja on seisukohal, et apellatsioonkaebus ei sisalda uusi faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mis saaksid olla aluseks maakohtu vaheotsuse tühistamisele. Maakohus hindas kõiki tõendeid õigesti ja jõudis loogilise, tõenditega kooskõlas oleva järelduseni, et liiklusõnnetuse põhjustas Mitsubishi juht, mitte hageja.

Liikluskindlustuse praktikas ja kohtupraktikas on juhilt saadud kohapealne süüdiolev seletus oluline tõend, mida tuleb koos teiste tõenditega hinnata. Maakohus tegi seda korrektselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsuse resolutsioon, millega kohus tunnistas hageja nõude põhjendatust, tuleb jätta muutmata. Muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud Mitsubishi omaniku kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud Toyota omanikule 17. mail 2023 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju.

8.Vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel (VÕS § 510). Kahjustatud isik, kellele on liiklusõnnetuse tõttu tekkinud varakahju, võib LKindlS § 35 lg 1 järgi esitada kahju hüvitamise nõude mh kahju põhjustaja kindlustusandja vastu. Sama õigus on kahjustatud isikul VÕS § 521 lg 1 alusel. Kindlustusandja vastutuse ulatuse kindlakstegemisel tuleb võtta esmaseks aluseks kahju põhjustaja vastutuse ulatus.

9.Liikluskindlustusseadus ega ka võlaõigusseadus ei sisalda erireegleid selle kohta, kuidas jaguneb kahju põhjustajate ja nende kindlustusandjate vastutus mootorsõidukiga vastastikuse kahju põhjustamise korral. LKindlS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse kohustuslikule liikluskindlustusele võlaõigusseaduse sätteid, arvestades viidatud seaduse erisusi. Kahju tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb üldiselt hinnata nagu iga muud kahju põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale avariis osalenud mootorsõidukile.

Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega, nagu maakohus põhjendatult märkis.

Riigikohus on selgitanud, et sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõuet kontrollima mõlemal alusel (RKTKo, 19. märts 2013, nr 3-2-1-713, p 17).

5 10. Maakohus tegi asjas vaheotsuse, millega tunnustas hageja nõude põhjendatust (TsMS § 449 lg 1). Maakohus on õigesti märkinud, et deliktilise üldvastutuse eeldusteks on õigusvastane tegu, kahju ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Maakohus kontrollis Mitsubishi juhi teo õigusvastasust üksnes VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, tegemaks kindlaks seda, kas Mitsubishi juht põhjustas hagejale kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses eelkõige maakohtu järelduse, et Mitsubishi juht pani toime õigusvastase teo, st LS § 56 lg 1, § 14 lg-te 2 ja 7 ning § 33 lg 1 nõuete rikkumise. Kostja leiab, et kohtu järeldus on üllatav ja põhjendamatu tõendite puudumise tõttu.

11.Ringkonnakohtu arusaama järgi iseloomustab menetlust maakohtus see, et mitte kumbki pooltest ei ole Mitsubishi juhi vastutust käsitledes tuginenud asjakohastele võlaõigusseaduse sätetele. Maakohus ei ole enne vaheotsuse tegemist pooltega arutanud (sh kohtuistungil) poolte esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist ja sellest tulenevat tõendamiskoormise jaotust. TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama pooltel avaldada selle kohta arvamust (RKTKo 5. jaanuarist 2011, nr 3-2-1-116-10, p 40). Selle rikkumise tulemusena on maakohtu käsitlus hageja nõude põhjendatuse osas jäänud puudulikuks ja väheveenvaks ja ei ole kooskõlas asjakohase Riigikohtu praktikaga (TsMS § 436 lg 1 rikkumine).

12.Maakohus andis hinnangu Mitsubishi juhi käitumisele liiklusõnnetuses eelkõige hageja seletuse alusel. Hageja seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole tõend (TsMS § 229 lg 2).

Lisaks tugines maakohus ka sündmuskohal tehtud fotodele ja Mitsubishi juhi kirjalikus vormis süü tunnistamisele. Asjas puudub Mitsubishi juhi kirjalik seletus liiklusõnnetuse kõigi asjaolude kohta, teda ei kuulatud ära ka tunnistajana. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus lahendas Mitsubishi juhi süüküsimuse puudulike tõendite alusel ja lisaks ka ennatlikult (vt selles osas käesoleva otsuse p 19). Samas ei ole maakohus pooltega ka tõendamiseset ja tõendamiskoormist arutanud.

13.Riigikohus on selgitanud, et õigusvastase teo toimepanijaks ja delikti eest vastutavaks isikuks on esmajoones kahju otseselt põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa sõitnud mootorsõiduki juht (RKTKo 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 18). Maakohus jättis tähelepanuta, et lisaks VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 võis hagis esitatud asjaoludel deliktilise üldvastutuse eelduseks olla ka õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi (kannatanu omandi rikkumine). Asjas ei ole vaidlust, et sõidukite kokkupõrkes sai hagejale kuuluv Toyota kahjustada ja seega on Mitsubishi juhi õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tõendatud. Teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel ei oma tähtsust, kas Mitsubishi juht rikkus ka liikluseaduse nõudeid.

14.Isik peab vastutuse eeldusena olema VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitamises ka süüdi, kusjuures süüd eeldatakse. Mitsubishi juht on enda süüd ka kinnitanud. Kuigi kindlustusandjale ei ole kindlustatud sõiduki juhi süü tunnistamine siduv, pidi tõendamiskoormise jaotuse järgi vastupidist tõendama kostja. Maakohus ei ole kostjale tema tõendamiskoormist selgitanud.

15.Arvestades otsuse p-des 11-14 nimetatud minetusi deliktilise nõude põhjendatuse kontrollimisel tuleks vaheotsus olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, sh nõude põhjendatuse osas.

Ringkonnakohus ei tee seda põhjusel, et maakohus kontrollis vaheotsusega nõude põhjendatust ka VÕS § 1057 alusel riskivastutuse sätete alusel (vaheotsuse p 27) ning pidas hageja nõuet sellel alusel õigesti põhjendatuks. Tegemist on eelkõige õiguse kohaldamise küsimusega ja kostja ei ole maakohtu otsust selles osas sisuliselt ka vaidlustanud. Kuigi maakohus varasemas menetluses pooltega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ei 6 arutanud, oli kostjal võimalus riskivastutuse sätete kohaldatavusega mittenõustumisel esitada apellatsioonkaebuses oma seisukohad ja (vastu)väited selles osas. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi riskivastutuse kohaldamise osas. Maakohtu põhjendused, mis puudutavad Mitsubishi juhi õigusvastast tegu ja süüd, tuleb vaheotsusest välja jätta.

16.VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli.

Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohus on selgitanud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (VT RKTKo 10. veebruarist 1997 nr 3-2-1-17-97; 2. märts 2011 nr 3-2-1-161-10, p 11; 4. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 9). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks mootorsõidukit kui suurema ohu allikat. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057, praegusel juhul ei ole pooled selliseid asjaolusid, sh apellatsioonimenetluses, kohu ette toonud.

17.VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu realiseerumise tagajärjel.

18.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhitud Toyota ja A. Karetini juhitud Mitsubishi osalesid mootorsõidukite liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju. Asja materjalidest nähtub, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui Mitsubishi ei oleks hageja juhitud Toyotaga kokku põrganud. Hagejale kuuluv Toyota sai kahjustada ja kahju tekkis mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes, sest mõlemat sõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise mootorsõidukiga või muu esemega. Seega on praeguses asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Maakohtu seisukoht vaheotsuse resolutsioonis hageja nõude põhjendatuse, st kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kohta on seega riskivastutuse sätete alusel õige ja tuleb jätta muutmata.

19.Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab maakohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse (TsMS § 449 lg 2). Asja materjalide kohaselt on kostja vaidlustanud ka hageja nõude suuruse.

Nii süülise vastutuse kui ka riskivastutuse puhul võib kohus VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahjuhüvitist piirata ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (RKTKo 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 27). Vajadus VÕS § 139 kohaldamiseks tekibki mh olukorras, kui mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju ja see norm annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. Hageja kui teise liiklusõnnetuses osalenud suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral kostja vastuväiteid arvestades hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi (vt ka RKTKo 4. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 13). VÕS 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise 7 põhjustas. Seega on alles kahjuhüvitise vähendamise juures oluline, kas kumbki õnnetuses osalenu rikkus liiklusseaduse nõudeid.

20.Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit (vt selle kohta ka RKTKo 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p-d 30– 33). Riigikohus on märkinud ka seda, et sõidukite kokkupõrkel saab seejuures hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Riigikohus on rõhutanud, et hüvitise vähendamine ei tohi moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Seega ei saa hüvitise vähendamisel lähtuda üksnes kostja viidatud kohtupraktikast väärteoasjades liiklusseaduse kohaldamisel. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.

21.Vaheotsuse põhjendused selles, kas hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid, tuleb vaheotsuse põhjendustest välja jätta. Kahju vähendamist õigustavate asjaolude tõendamiskoormis on kostjal (vt ka RKTKO 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 35). Maakohtul tuleb anda kostjale võimalus esitada soovi korral vastavad tõendid.

22.Mootorsõidukite kokkupõrkel sõidukile tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS §-s 132 sätestatud põhimõtetest (VT RKTKo 8. detsember 2008 nr 3-2-1-113-08, p-d 14-15).

23.Menetluskulud jaotab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel (TsMS § 173 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 8

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.