Obsah (6)

§ 657§ 449§ 348§ 436§ 229§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-24

§ 657lg 1 p 21).

Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud Mitsubishi omaniku kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud Toyota omanikule
2. mail 2023 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju.
3. Vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel (VÕS § 510). Kahjustatud isik, kellele on liiklusõnnetuse tõttu tekkinud varakahju, võib LKindlS § 35 lg 1 järgi esitada kahju hüvitamise nõude mh kahju põhjustaja kindlustusandja vastu. Sama õigus on kahjustatud isikul VÕS § 521 lg 1 alusel. Kindlustusandja vastutuse ulatuse kindlakstegemisel tuleb võtta esmaseks aluseks kahju põhjustaja vastutuse ulatus.
4. Liikluskindlustusseadus ega ka võlaõigusseadus ei sisalda erireegleid selle kohta, kuidas jaguneb kahju põhjustajate ja nende kindlustusandjate vastutus mootorsõidukiga vastastikuse kahju põhjustamise korral. LKindlS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse kohustuslikule liikluskindlustusele võlaõigusseaduse sätteid, arvestades viidatud seaduse erisusi. Kahju tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb üldiselt hinnata nagu iga muud kahju põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale avariis osalenud mootorsõidukile. Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega, nagu maakohus põhjendatult märkis. Riigikohus on selgitanud, et sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõuet kontrollima mõlemal alusel (RKTKo,
5. märts 2013, nr 3-2-1-713, p 17). 5
6. Maakohus tegi asjas vaheotsuse, millega tunnustas hageja nõude põhjendatust (

§ 449lg 1).

Maakohus on õigesti märkinud, et deliktilise üldvastutuse eeldusteks on õigusvastane tegu, kahju ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Maakohus kontrollis Mitsubishi juhi teo õigusvastasust üksnes VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, tegemaks kindlaks seda, kas Mitsubishi juht põhjustas hagejale kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses eelkõige maakohtu järelduse, et Mitsubishi juht pani toime õigusvastase teo, st LS § 56 lg 1, § 14 lg-te 2 ja 7 ning § 33 lg 1 nõuete rikkumise. Kostja leiab, et kohtu järeldus on üllatav ja põhjendamatu tõendite puudumise tõttu. 11. Ringkonnakohtu arusaama järgi iseloomustab menetlust maakohtus see, et mitte kumbki pooltest ei ole Mitsubishi juhi vastutust käsitledes tuginenud asjakohastele võlaõigusseaduse sätetele. Maakohus ei ole enne vaheotsuse tegemist pooltega arutanud (sh kohtuistungil) poolte esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist ja sellest tulenevat tõendamiskoormise jaotust.

§ 348

lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama pooltel avaldada selle kohta arvamust (RKTKo 5. jaanuarist 2011, nr 3-2-1-116-10, p 40). Selle rikkumise tulemusena on maakohtu käsitlus hageja nõude põhjendatuse osas jäänud puudulikuks ja väheveenvaks ja ei ole kooskõlas asjakohase Riigikohtu praktikaga (

§ 436lg 1 rikkumine).

12. Maakohus andis hinnangu Mitsubishi juhi käitumisele liiklusõnnetuses eelkõige hageja seletuse alusel. Hageja seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole tõend (

§ 229lg 2).

Lisaks tugines maakohus ka sündmuskohal tehtud fotodele ja Mitsubishi juhi kirjalikus vormis süü tunnistamisele. Asjas puudub Mitsubishi juhi kirjalik seletus liiklusõnnetuse kõigi asjaolude kohta, teda ei kuulatud ära ka tunnistajana. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus lahendas Mitsubishi juhi süüküsimuse puudulike tõendite alusel ja lisaks ka ennatlikult (vt selles osas käesoleva otsuse p 19). Samas ei ole maakohus pooltega ka tõendamiseset ja tõendamiskoormist arutanud.

1. Riigikohus on selgitanud, et õigusvastase teo toimepanijaks ja delikti eest vastutavaks isikuks on esmajoones kahju otseselt põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa sõitnud mootorsõiduki juht (RKTKo
2. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 18). Maakohus jättis tähelepanuta, et lisaks VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 võis hagis esitatud asjaoludel deliktilise üldvastutuse eelduseks olla ka õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi (kannatanu omandi rikkumine). Asjas ei ole vaidlust, et sõidukite kokkupõrkes sai hagejale kuuluv Toyota kahjustada ja seega on Mitsubishi juhi õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tõendatud. Teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel ei oma tähtsust, kas Mitsubishi juht rikkus ka liikluseaduse nõudeid.
3. Isik peab vastutuse eeldusena olema VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitamises ka süüdi, kusjuures süüd eeldatakse. Mitsubishi juht on enda süüd ka kinnitanud. Kuigi kindlustusandjale ei ole kindlustatud sõiduki juhi süü tunnistamine siduv, pidi tõendamiskoormise jaotuse järgi vastupidist tõendama kostja. Maakohus ei ole kostjale tema tõendamiskoormist selgitanud.
4. Arvestades otsuse p-des 11-14 nimetatud minetusi deliktilise nõude põhjendatuse kontrollimisel tuleks vaheotsus olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, sh nõude põhjendatuse osas. Ringkonnakohus ei tee seda põhjusel, et maakohus kontrollis vaheotsusega nõude põhjendatust ka VÕS § 1057 alusel riskivastutuse sätete alusel (vaheotsuse p 27) ning pidas hageja nõuet sellel alusel õigesti põhjendatuks. Tegemist on eelkõige õiguse kohaldamise küsimusega ja kostja ei ole maakohtu otsust selles osas sisuliselt ka vaidlustanud. Kuigi maakohus varasemas menetluses pooltega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ei 6 arutanud, oli kostjal võimalus riskivastutuse sätete kohaldatavusega mittenõustumisel esitada apellatsioonkaebuses oma seisukohad ja (vastu)väited selles osas. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi riskivastutuse kohaldamise osas. Maakohtu põhjendused, mis puudutavad Mitsubishi juhi õigusvastast tegu ja süüd, tuleb vaheotsusest välja jätta.
5. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohus on selgitanud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (VT RKTKo
6. veebruarist 1997 nr 3-2-1-17-97;
7. märts 2011 nr 3-2-1-161-10, p 11;
8. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 9). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks mootorsõidukit kui suurema ohu allikat. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057, praegusel juhul ei ole pooled selliseid asjaolusid, sh apellatsioonimenetluses, kohu ette toonud.
9. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu realiseerumise tagajärjel.
10. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhitud Toyota ja A. Karetini juhitud Mitsubishi osalesid mootorsõidukite liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju. Asja materjalidest nähtub, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui Mitsubishi ei oleks hageja juhitud Toyotaga kokku põrganud. Hagejale kuuluv Toyota sai kahjustada ja kahju tekkis mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes, sest mõlemat sõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise mootorsõidukiga või muu esemega. Seega on praeguses asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Maakohtu seisukoht vaheotsuse resolutsioonis hageja nõude põhjendatuse, st kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kohta on seega riskivastutuse sätete alusel õige ja tuleb jätta muutmata.
11. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab maakohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse (

§ 449lg 2).

Asja materjalide kohaselt on kostja vaidlustanud ka hageja nõude suuruse. Nii süülise vastutuse kui ka riskivastutuse puhul võib kohus VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahjuhüvitist piirata ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (RKTKo

1. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 27). Vajadus VÕS § 139 kohaldamiseks tekibki mh olukorras, kui mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju ja see norm annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. Hageja kui teise liiklusõnnetuses osalenud suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral kostja vastuväiteid arvestades hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi (vt ka RKTKo
2. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 13). VÕS 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise 7 põhjustas. Seega on alles kahjuhüvitise vähendamise juures oluline, kas kumbki õnnetuses osalenu rikkus liiklusseaduse nõudeid.
3. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit (vt selle kohta ka RKTKo
4. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p-d 30– 33). Riigikohus on märkinud ka seda, et sõidukite kokkupõrkel saab seejuures hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Riigikohus on rõhutanud, et hüvitise vähendamine ei tohi moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Seega ei saa hüvitise vähendamisel lähtuda üksnes kostja viidatud kohtupraktikast väärteoasjades liiklusseaduse kohaldamisel. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.
5. Vaheotsuse põhjendused selles, kas hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid, tuleb vaheotsuse põhjendustest välja jätta. Kahju vähendamist õigustavate asjaolude tõendamiskoormis on kostjal (vt ka RKTKO
6. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 35). Maakohtul tuleb anda kostjale võimalus esitada soovi korral vastavad tõendid.
7. Mootorsõidukite kokkupõrkel sõidukile tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS §-s 132 sätestatud põhimõtetest (VT RKTKo
8. detsember 2008 nr 3-2-1-113-08, p-d 14-15).
9. Menetluskulud jaotab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel (

§ 173lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 8