Obsah (11)

§ 233§ 174§ 177§ 232§ 291§ 667§ 651§ 659§ 199§ 56§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-20-14937 Aktsiaselts E

§ 233alusel.

Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on vkt 15 maaüksuse pindala 1292 m2 (elamumaa) ja maa maksustamishind 24 135 eurot. Avaldaja taotletava juurdepääsu ala suurus on 227,5 m

1. Juurdepääsualast paikneb vkt 15 kinnistul hinnanguliselt 2/3 ehk ca 66% ehk ca 150 m2 maa-ala. Vkt 15 kinnistul paikneva juurdepääsuala pindala moodustab kogu vkt maaüksuse pindalast ca 11%, millisele osale maksustamishinnast 24 135 eurot vastab 2654 eurot. Kohus määras juurdepääsutasu suuruseks puudutatud isikute taotletud 150 eurot aastas. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isikute I taotletav aastane juurdepääsutasu ebamõistlikult suur. Kohus arvestas tasu määramisel nii vkt 15 omaniku riivet kui ka asjaolu, et tegemist on pikaajalisel väljakujunenud ja aktiivses kasutuses olnud teega, mille olemasolust ja kasutamisest puudutatud isikud I teadsid ja pidid sellega arvestama kinnistu omandamisel. Kohus leidis, et juurdepääsutee korrashoiu kohustus on teealuse kinnisasja omanikul. Kuivõrd juurdepääsuteed kasutavad mõlema kinnisasja omanikud (vkt 14 ja vkt 15), jaguneksid tee korrahoiu kulud nende vahel vastavalt kasutamise osakaalule (AÕS § 179 lg 2). Kuivõrd vkt 15 omanikud kasutavad kinnistut elukohana ning kasutavad ka juurdepääsuala alla jäävat maa-ala pidevalt ja aastaringselt, peab kohus põhjendatuks vkt 15 kinnistule jääva juurdepääsutee korrashoiukohustuse jätta selles osas, mis asub tema kinnistul, vkt 15 omaniku kanda. AÕS § 156 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel määratav juurdepääsutasu tuleb üldjuhul välja mõista perioodilise rahasummana selliselt, et juurdepääsutasu makse tuleb tasuda aasta lõpuks järgmise aasta eest ette. Eeltoodu tuleneb muu hulgas ka AÕS § 156, § 148 lg 2 teise lause ning lg-te 4 ja 5 süsteemsest tõlgendamisest ja asjaolust, et selline tasu on hüvitis juurdepääsutee kui kinnisasja omandi kitsenduse eest (Riigikohtu 01.06.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416, p 15.2). Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (Riigikohtu 15.03.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. Kohus kohustas vkt 14 igakordseid omanikke tasuma vkt 15 igakordsetele omanikele juurdepääsutasu alates määruse jõustumisest kord aastas eelneva aasta
2. detsembriks järgneva aasta eest. Jooksva aasta eest tuleb proportsionaalne osa aastatasust (kohtulahendi jõustumisest kuni
3. aasta lõpuni) tasuda 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest.
4. Vastuseks
5. mail 2025 puudutatud isiku I esitatud taotlusele asja arutamise uuendamiseks (puudutatud isik soovis tutvuda
6. aprilli 2024 vaatlusprotokolliga) selgitas maakohus, et
7. aprillil 2024 toimunud paikvaatluse protokoll koostati ja allkirjastati digitaalselt
8. mail 2024 ja see on nähtav digitoimikust. Käesolevas asjas on ka pabertoimik. Digitoimikusse oli protokoll kohtu eksituse tõttu jäänud laadimata. Kirjeldatud eksitus ei takista asja lahendamist. Menetlusseadustik ei näe ette kohtule kohustust küsida menetlusosalistelt seisukohti vaatlusprotokollile. Puudutatud isikute lepinguline esindaja oli paikvaatlusel kohal. Maakohus jättis taotluse asja arutamise uuendamiseks rahuldamata.
9. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 172 lg 1 alusel puudutatud isikute I kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kooskõlas

§ 174

lg 4 pärast kohtulahendi jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 11

1. Puudutatud isikud I esitasid maakohtu
2. mai 2025 määruse peale määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja jätta avaldus rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus määrust tehes

§ 232

lg-s 1 sätestatut ja kaebaja õigusi ning ei kaalunud piisaval määral asjas kogutud informatsiooni ja kaebuse esitaja argumente. Kaebuse esitaja soovib kaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Maakohus avalikustas AET-s

1. aprilli 2024 paikvaatluse protokolli alles
2. mail
3. Seega oli protokoll menetlusosalistele kättesaadav vaid üks päev enne asjas lõpplahendi tegemist. Vaatluse protokolli avalikustamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, maakohus oleks pidanud seetõttu rahuldama puudutatud isikute I menetluse uuendamise taotluse. Vaatlusprotokoll on liiga üldine ja üheselt ei ole arusaadav kohtu vaadeldud teede asukohad ja piirnevad alad. Protokollile lisatud piltidelt ei ole võimalik mõista kinnistutel asuvate rajatiste asukohti, arusaamatu on, mida mõõdeti. Kinnistusraamatu (Maa- ja Ruumiameti) andmed, millest maakohus lähtus juurdepääsu tasu ja vkt 15 maa maksustamishinna arvutamisel, olid AET-s menetlusosalistele avalikuks tehtud alles
4. juunil 2025, st pärast määruse tegemist. Kaebuse esitaja ei saanud seetõttu ka selle dokumendi osas oma seisukohta avaldada. Kaebuse esitaja kinnisasjal vkt 15 ei paikne ajalooline tee, maakohtu vastupidine järeldus ei ole põhjendatud. Ajalooliselt kasutatav tee on nn põhjapoolne tee, mida on avaldaja takistamatult kasutanud viie aasta jooksul. Alutaguse Vallavalitsus on selgitanud, et see nn põhjapoolne tee on märgitud üldplaneeringus perspektiivseks kohalikuks teeks, üldplaneering on koostamisel. Kaebajast sõltumatutel asjaoludel ei ole vallavalitsus viimase viie aasta jooksul teinud midagi põhjapoolse tee staatuse muutmiseks ja elanike jaoks parema lahenduse saavutamiseks. Maakohus ei ole selgitanud, mis põhjusel tuleks teha suured muudatused eksisteeriva juurdepääsuga olukorras, kus mõne aja pärast senikasutatud juurdepääs seadustatakse ja see muutub avalikuks teeks. Nimetatud tee on püsivas kasutuses ja selle kasutamiseks ei ole vaja teha täiendavaid toiminguid. Tõendamata on vallavalitsuse väide, et põhjapoolse tee aktiivsema kasutamise on põhjustanud puudutatud isikute I kinnistul asunud teelõigu sulgemine. Põhjapoolse tee kaudu on tagatud rasketehnika ja teenindava transpordi juurdepääs avaldaja kinnistule. Kohalik omavalitsus hooldab põhjapoolset teed pidevalt ja aastaringselt. Selle tee jätkuval kasutamisel ei ole vaja ehitada kaebajate kinnistule uut teed ja vältida ebamõistlike kulude tegemist ja välditakse sellega maa all olevate võimalike kommunikatsioonide kahjustamist. Tee kasutamisel vkt 12, 15, 23 kinnistute kaudu toimub see intensiivsemalt võrreldes vkt 9, 11, 13 kaudu kasutamisega. Kaebuse esitajale ei ole selge, millist metoodikat või vahendeid kasutades jõudis maakohus määruse p-s 36 järeldusele, et mahasõit Kauksi-Vasknarva teelt nn ajaloolisele juurdepääsuteele on ohutum kui põhjapoolne ristmik avalikult kasutatava teega. Nimetatud teelõigul on intensiivne liiklus. Selles kohas tekiks pime ja kurviga ristmik. Avaldaja taotletava juurdepääsu all asuvad Eleringi elektrikaablid, mis võivad saada kahjustatud mootorsõidukite raskuse all. Kaebajate kinnistul on pehme mullakate. Taotletava tee läheduses on õiguspäraselt ehitatud puurkaev, mida kavatsetakse rekonstrueerida kooskõlas olemasoleva projektiga. Tegelikkusele ei vasta maakohtu seisukoht määruse p-s
5. Iisaku päästekomando on kinnitanud (toimus paikvaatlus
6. augustil 2024), et vkt 14 ja 23 kinnistutele on tagatud juurdepääs päästetööde tegemiseks. Kaebuse esitaja leiab kogu määruse sisu silmas pidades, et sellega lahendatakse mitte avaldaja nõuet, vaid vkt 23 omaniku soove ning põhimõtteline otsus on tehtud vkt 23 omaniku kasuks. Vkt 23 omanik ostis oma kinnistu pärast seda, kui puudutatud isikud olid omandanud vkt 15 kinnistu ja paigaldanud piirdeaia. Vkt 23 kinnistu omanik pääseb oma kinnistule põhjapoolse juurdepääsu kaudu. 12 Määruse juurde lisatud joonise järgi ei ole võimalik ehitada määruses nimetatud teed, kuna joonisel puuduvad andmed tee laiuse kohta erinevates kohtades. Määruse tegemisel ei ole AÕS § 156 lg 1 nõuded täidetud.
7. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud, selle muutmiseks puudub alus. Hagita asjas ei ole menetlusosalisel õigus taotleda protokolli parandamist, vastuväiteid protokollile saab esitada asjas tehtud lahendi peale kaevates. Vaatluse protokoll vastab

§ 291lg 5 nõuetele.

Kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks määranud juurdepääsutasu kinnistusraamatu andmete alusel, seega ei mõjutanud kinnistusraamatu andmed ja nende määruskaebuse esitajale nähtavaks tegemise aeg asja lahendamist. Põhjapoolne juurdepääs on kordades pikem ja kulgeb vkt 9, 11 ja 13 kaudu ja läbib neid samamoodi kui vkt

1. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui tee on kordades pikem, siis oleks ka tasu selle tee kasutamise eest suurem. Maakohus on hinnanud ka määruskaebuse esitajate vastuväiteid kaablite ja torustike paiknemise osas. Põhjendamatud on ka kaebuse etteheited määruse resolutsiooni selguse osas, resolutsioon on täidetav. Maakohus on määranud tee tehnilised tingimused (pindala, pikkus ja laius). Kinnistut omandades teadsid vkt 15 omanikud, et nende kinnistut läbib paljude naabrite aktiivses kasutuses olev juurdepääsutee. Määruskaebuse esitajate käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ja viitab oma õiguste kuritarvitamisele.
2. Puudutatud isik II (vkt 23) märkis, et ta toetab maakohtu määrust, millega määrati juurdepääsuks vana ajalooline tee. Teevariant ümber ebaseaduslikult paigaldatud puukuuri ei võimalda suurematele sõidukitele vajalikku pöörderaadiust ning seab ohtu krundil viibimise. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Puudutatud isik V (vkt 12) märkis, et ta pole täiesti nõus maakohtu määrusega p-ga 5, mille kohaselt lasub juurdepääsutee korrashoiukohustus vkt 14, 15, 12 ja 23 kinnisasjade omanikel osas, milles juurdepääs paikneb tema kinnisasjal. Puudutatud isik on alati hoolitsenud juurdepääsutee korrasoleku eest. Kui teel hakkas liikuma rasketehnika, sh prügiautod, tekkisid teele poolemeetrise sügavusega rööpad, muutus raskeks tee läbimine. Puudutatud isik on nõus määruskaebuse seisukohaga, et rasketehnika ja teenindava transpordi juurdepääs on tagatud põhjapoolse tee kaudu ja põhjapoolse tee kasutamisel juurdepääsuna avaldaja kinnistule ei ole vaja välja ehitada uut teed määruskaebuse esitajate kinnistule.
4. Puudutatud isik VI (vkt 13) leidis, et maakohus on menetlenud asja ausalt ja objektiivselt ja ta toetab määrust. Kohtu valitud teetrass on tema hinnangul ainus toimiv ja proportsionaalne lahendus.
5. Puudutatud isik VIII (vkt Mäeotsa kinnistu) leidis, et juurdepääs avaldaja kinnistule vkt 15 kaudu on kõige mõistlikum ja teisi kinnistuid vähem koormavam. Määruskaebuse esitajate tegevus ei tekita usaldust.
6. Puudutatud isik IV (vkt 9) märkis, et teda häirib olukord, kus üks kinnistuomanik (vkt 15) sulgeb vana läbipääsu ja sunnib teisi otsima uusi teid, sh läbi tema krundi. Varem oli vkt 9 kaudu liikuv tee vaikne ja rahulik, nüüd on liikluskoormus tõusnud. Paigaldatud on värav ja naabritele antud võti, kuid puudutatud isik ei ole nõus olukorraga, kus tema krunti hakatakse kasutama alternatiivse läbipääsuna seetõttu, et keegi teine lihtsalt sulgeb tee. Maakohtu lahend on õige. 13
7. Puudutatud isik III (vkt 11) palub jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kellelgi ei ole õigust sulgeda ajalooliselt kasutuses olnud teed. Põhjapoolse tee seisund on halb.
8. XXX vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus on asjaolusid piisavalt kaalunud ja teinud põhjendatud määruse.
9. aprilli 2024 paikvaatlusel vaadati üle menetluses olnud neli juurdepääsuvarianti, määruskaebuse esitaja etteheited protokollile ei ole põhjendatud. Valla üldplaneeringuga on tehtud ettepanek põhjapoolse tee (Mäeotsa ja Karu kinnistute osas) kohalikuks teeks määramiseks, kuid see ei toimu automaatselt, vaid sellele peab järgnema tee avalikku kasutusse määramine ning kasutusõiguste seadmine. Praeguseks ei ole saadud maaomanikega kokkuleppeid. Juhul kui Mäeotsa ja Karu kinnistuid läbiv teelõik määratakse avalikku kasutusse, ei lahenda see vkt 14 kinnistule juurdepääsu.
10. Teised menetlusosalised ei ole määruskaebuse osas oma seisukohta esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks puudub alus. Puudutatud isikute I määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada (

§ 667lg 3).

Seega on kohtuistungi pidamine määruskaebemenetluses kohtu diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus jätab rahuldamata määruskaebuse esitajate taotluse kohtuistungi pidamiseks. Taotlusest ei nähtu, milliste asjaolude selgitamiseks, tõendite uurimiseks või asja sisulise arutamise täiendamiseks on kohtuistungi pidamine vajalik. Maakohus on asjas viinud läbi vaatluse ja arutanud asja menetlusosalistega ka suuliselt. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse läbivaatamine on võimalik kirjalikus menetluses ja menetlusosalisi ei ole vaja ringkonnakohtus uuesti ära kuulata. 36. Maakohus määras avaldajate avalduse alusel juurdepääsutee nende kinnistule üle XXX , vkt 15 ja vkt 23 kinnistute (juurdepääs I) ja määras puudutatud isikutele I vkt 15 omanikena juurdepääsutasu suuruseks 150 eurot aastas. Puudutatud isikud I on määruskaebuses vaidlustanud maakohtu määruse eelkõige juurdepääsutee asukoha osas. Juurdepääsutasu sõltub juurdepääsu asukohast, mistõttu kontrollib ringkonnakohus määruse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1 ja § 659 koosmõjus).

1. Maakohus on asjas põhjendatult tuvastanud, et avaldaja kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega. Avaldaja kasutab juurdepääsuks oma kinnistule praegusel ajal juurdepääsu II, mis kulgeb üle XXX , 11, 13 kinnistute ja Mäeotsa ning Karu kinnistuid läbiva eratee kaudu. Avaldaja hakkas juurdepääsu II kasutama pärast seda, kui puudutatud isikud I omandasid vkt 15 kinnistu ja sulgesid avaldajate jaoks
2. aastal senise ajaloolise juurdepääsu I. Kuivõrd AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb kohtul juurdepääs määrata. Avaldust ei saa jätta rahuldamata, nagu puudutatud isikud I määruskaebuses taotlevad. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada menetlusosaliste huvide kaalumise teel (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4010, p 23) ning muu hulgas tuleb huvide kaalumisel arvestada väljakujunenud tavaga. Väljakujunenud juurdepääsutavaga pidi arvestama ka maa omandaja sõltumata sellest, kas maa erastamisel sellele tähelepanu juhiti või mitte (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 p 16, 3-2-1-170-12 p 9) Maakohus on asja lahendamisel nimetatud Riigikohtu seisukohtadega arvestanud ja asjas esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega hinnanud. Menetlusosaliste õiguste rikkumist asja menetlemisel ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 14 avaldajate kinnistule tuleb tagada juurdepääs, mida saaks kasutada sõidukitega ajaloolise juurdepääsu ehk juurdepääsu I kaudu. Nõustudes maakohtu määruse põhjendustega juurdepääsu tee asukoha osas ei pea ringkonnakohus kõiki neid põhjendusi vajalikuks korrata (

§ 659, § 654 lg 6).

38. Määruskaebuse väited ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuse seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus pidi rahuldama puudutatud isikute I menetluse uuendamise taotluse.

§-s 437 sätestatud eeldusi menetluse uuendamiseks asjas ei esinenud. Maakohus ei rikkunud puudutatud isikute I õigust tutvuda toimiku materjalidega (

§ 199lg 1 p 1).

Toimikut peetakse üksnes digitaalsena neis tsiviilasjades, mis on alustatud alates 1. aprillist 2023 (

§ 56lg 1).

Käesolev tsiviilasi on alustatud

1. oktoobril 2020 ja selles peetakse pabertoimikut. Maakohus on õigesti märkinud, et vaatluse protokoll oli allkirjastatud
2. mail 2024 ja see asus pabertoimikus. Puudutatud isikud I osalesid vaatlusel ja olid seega sellest menetlustoimingust teadlikud. Puudutatud isikud I ei ole avaldanud, et neil puudus ligipääs pabertoimikule. Kui puudutatud isikud I soovisid vaatlusprotokolliga tutvuda digitoimiku kaudu, pidid nad olukorras, kus asjas peeti ka pabertoimikut, kohut eraldi teavitama. Seadusest ei tulene menetlusosaliste õigust teha vaatlusprotokolli osas kohtule märkusi ja täiendusi.
3. Põhjendatud ei ole ka need määruskaebuse etteheited maakohtule, mis puudutavad
4. aprilli 2024 vaatlusprotokolli. Nõuded vaatlusprotokollile sätestab

§ 291lg 5.

Ringkonnakohus leiab, et

1. aprilli 2024 vaatalusprotokoll vastab nimetatud nõuetele. Kohus on vaadelnud nelja arutluse all olnud juurdepääsu asukohta, protokolli teksti ilmestavad fotod, mis on numereeritud ja seotud tekstiga. Seega on protokollist arusaadav, mida maakohus vaatles ja mida mõõtis. Määruskaebuse vastuväited protokollile on väga üldised ja formaalsed. Konkreetsed vastuväited protokollitu sisule määruskaebuses puuduvad.
2. Põhjendatud ei ole puudutatud isikute I väide, nagu ei paikneks nende kinnistul ajalooline juurdepääsutee põhjapoolsetele kinnistutele. Seda maakohtu hinnangut ei muuda ebaõigeks tõsiasi, et varasemalt toimus liiklemine põhjapoolsete suvilate juurde vastavalt vajadusele ka mööda nn põhjapoolset teed (juurdepääs II). Alajõe Vallavalitsuse
3. mai 1997 korraldusega nr 70 anti nõusolek XXX maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks ning selle korralduse p-s 5.4 seati erastamise tingimuseks tagada maaüksust läbiva tee avalik kasutus (Alutaguse Vallavalitsuse
4. novembri 2020 kiri ja selles nimetatud tõendid, I kd lk 74). Nimetatud tee on kajastatud ka katastriüksuse plaanil ja eksplikatsioonil, seega võis maakohus nimetada teed ajalooliseks teeks. Nimetatud asjaolud olid ka puudutatud isikule I teada kinnistu omandamisel, tee sulgemisel ning piirdeaia ja kuuri ehitamisel. Alutaguse valla selgituste kohaselt on kuur ebaseaduslik ehitis. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikud I on tee sulgemisel tegutsenud sihilikult üksnes enda huvides ja naaberkinnisasjade omanike huvide vastaselt. Kõik kohtumenetluses puudutatud isikute I tehtud ettepanekud on kantud soovist välistada Alajõe Vallavalitsuse
5. mai 1997 korraldusega nr 70 pandud juurdepääsu tagamise kohustuse täitmine ja saavutada eesmärk, et juurdepääs avaldaja kinnistule ei koormaks kuidagi puudutatud isikute I kinnistut.
6. Määruskaebuse väide, et maakohus on eelistanud avaldajate huve puudutatud isikute I omadele, ei ole põhjendatud. Juurdepääsu taotlejate ja tee võimaliku asukoha kinnisasja omanike huvid on paratamatult vastandlikud ja kohus peab neid kaaludes vaidluse lahendama. Maakohus on kaalunud kõiki juurdepääsuteeks pakutud erinevaid alternatiive ja on oma kaalutlusi nõuetekohaselt põhjendanud. Ainuüksi asjaolu, et kohtumenetlus on kestnud (sh puudutatud isikute I esitatud kaebuste tõttu) juba viis aastat ja sellel ajal on avaldaja olnud sunnitud kokkuleppel teiste naaberkinnistute omanikega kasutama sõidukiga oma kinnistule 15 juurdepääsuks nn põhjapoolset teed (juurdepääs II), ei muuda seda juurdepääsu „eksisteerivaks juurdepääsuks“, mille tõttu puudub avaldajal huvi juurdepääsu taastamiseks puudutatud isikute I kinnistu kaudu. Juurdepääsu II ei peaks praegusel ajal eelistama juurdepääsule I ka seetõttu, et seda teed hooldab kohalik omavalitsus ning selle tee kaudu on olukorras, kus puudutatud isikud I avaldajale ajaloolise juurdepääsu sulgesid, tagatud rasketehnika ja teenindava transpordi juurdepääs. Kõik need tööd on olnud ja on vajalikud tagamaks juurdepääsu eelkõige nendele kinnistutele, mida see tee läbib. Juurdepääsu tagamine üle puudutatud isikute I kinnistu ei ole uue juurdepääsu rajamine, nagu väidavad eksitavalt määruskaebuse esitajad. Tõendeid selle kohta, et juurdepääsu tee I ristumisel Kauksi-Vasknarva maanteega tekib ohtlik mahasõit, puudutatud isikud I esitanud ei ole. Määruskaebusest ei ole võimalik aru saada (puudub viide toimiku leheküljele või esitamise kuupäevale), millisele „tulevikus tekkida võiva ristmiku“ pildile puudutatud isikud I mahasõidu ohtlikkuse hindamisel tuginevad. Puudutatud isikud I peavad oma kinnistule pääsemiseks samuti Kauksi-Vasknarva maanteelt maha sõitma ja liiklusolukorda ei muuda ohtlikumaks see, kui seda teeb ka avaldaja.
7. Põhjendatud ei ole ka puudutatud isikute see väide, mille kohaselt lahendaks avaldaja kinnistule juurdepääsu Alutaguse valla üldplaneeringuga juurdepääsutee II muutmine avalikuks teeks. XXX on menetluses, sh vastuses määruskaebusele (V kd lk 165) selgitanud, et valla üldplaneeringuga on tehtud ettepanek juurdepääsu II kohalikuks teeks määramiseks üksnes Mäeotsa ja Karu kinnistute osas, kuid see ei lahenda avaldaja jaoks probleemi, kuivõrd oma kinnistule pääsemiseks tuleks avaldajal ikkagi läbida ka XXX, 13 ja 9 kinnistud, st et olukord oleks samaväärne avaldajate poolt taotletava juurdepääsuga I.
8. Maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud ka puudutatud isikute I väidetega tehnovõrkude, sh elektrikaablite paiknemise osas, samuti puurkaevu rekonstrueerimise plaaniga. Maakohus on neile väidetele vastanud määruse p-s
9. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Puudutatud isikute väited ei välista juurdepääsu avaldajate kinnistule maakohtu määratud viisil.
10. Maakohus on määruse p-s 37.2 piisava põhjalikkusega käsitlenud puudutatud isikute I pakutud juurdepääsuvarianti (juurdepääs vkt 15 rajatud piirdeaia tagant, juurdepääs IV) ja põhjendatult leidnud, et olukorras, kus puudutatud isikud I ei nõustu enda rajatud piirdeaia nihutamisega vkt 23 omaniku pakutud viisil, piirab see juurdepääsutee liigselt vkt 23 kinnistu omaniku huvi, samuti tuleks teha piirdeaia taha juurdepääsu rajades täiendavaid kulutusi 9092 eurot. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata.
11. Maakohus on lahendi tegemisel hinnanud ka Iisaku päästekomando vastust puudutatud isikute I
12. augusti 2024 e-kirjale (V kd lk 30). Päästekomando on vastanud puudutatud isikute I küsimusele ning see vastus ei anna alust asuda avalduse rahuldamise osas maakohtust erinevale seisukohale. Vastusest nähtub, et võimalused päästetööde tegemiseks on ka praegusel ajal avaldaja kinnistul olemas. Vastusest ei nähtu, milliseid juurdepääsuteid sel eesmärgil vaadeldi ja sellest ei saa järeldada, et juurdepääsu määramisel avaldaja taotletud viisil oleks päästetööde tegemise võimalused avaldaja kinnistul kuidagi piiratud. Seejuures tuleb arvestada, et päästesõidukitele on tagatud juurdepääs avaldaja kinnisasjale üle naaberkinnisasjade PäästeS § 16 lg 1 p 3 kohaselt. Hädaseisundis tagab naaberkinnisasjade kasutamise ka TsÜS § 141, see säte kohaldub ka siis, kui tekib vajadus nt kiirabi või meditsiiniabi osutamiseks. Nimelt sätestab TsÜS § 141 lg 1, et isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu
13. veebruari
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 11). Samas saab pidada mõistlikuks, et juurdepääsu määramisel kohus nende võimaluste tagamisega mõistlikult arvestab. 16
15. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I väitega, et maakohus on määrusega lahendanud mitte avaldaja nõudeid, vaid hoopis puudutatud isiku II (vkt 23) soove. Kohus peab juurdepääsutee alternatiivide kaalumisel arvestama kõigi naaberkinnisasjade omanike huve. Maakohus on juurdepääsutee valikul põhjendatult arvestanud vkt 23 omaniku seisukohti, sh tema esitatud asjaolusid seoses kinnistul asuva garaaži kasutamisega, millised leidsid tuvastamist ka vaatluse käigus. Seejuures on maakohus ühe olulise asjaoluna võtnud arvesse ka kinnistute suuruste erinevusi: vkt 15 on 1735 m2 ja vkt 23 on 804 m2 suur. Seega on puudutatud isikute I kinnistu üle kahe korra suurem kui puudutatud isiku II kinnistu. Puudutatud isiku II väidete hindamisel ei oma tähtsust, millal ta kinnistu omandas, sest ta ei ole avaldajale juurdepääsuks enda kinnistule takistusi teinud. Maakohtu vaidlustatud lahend ei taga vkt 23 igakordsele omanikule ka juurdepääsu üle puudutatud isikute I kinnisasja, kuid hoiab ära vkt 23 kinnisasja ebaproportsionaalse koormamise.
16. Puudutatud isikute I väide, nagu ei oleks maakohtu määruse resolutsiooni järgi võimalik ehitada määruse resolutsioonis nimetatud teed, ei ole asjakohane. Maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2 on määratud juurdepääsu tee asukoht, pikkus ja laius, samuti nähtuvad juurdepääsutee andmed määruse lahutamatuks lisaks olevalt plaanilt. Need andmed on piisavad tagamaks avaldaja kinnistule juurdepääs üle vkt 15 kinnisasja. Juurdepääsutee, mis ei ole avalikult kasutatav, ei pea vastama ehitusseadustikus teele sätestatud nõuetele (EhS § 91 lg 1).
17. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et puudutatud isikute I määruskaebuse eesmärgiks on vältida olukorda, et taastuks endine olukord, kus juurdepääs avaldajate kinnistule kulges läbi vkt 15 kinnistu. Puudutatud isikute I tegevuse tulemusena alates aastast 2019 on avaldaja oma kinnistule juurdepääsuks pidanud kasutama juurdepääsu II. Kinnistute, mille kaudu see juurdepääs kulgeb, omanikud on mõistnud avaldaja olukorda ja võimaldanud talle kohtumenetluse ajaks takistusteta juurdepääsu. Samas ei välista selline ajutine lahendus avaldaja poolt kasutatud ajaloolise juurdepääsu taastamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et puudutatud isikute I ebaseaduslik tegevus ajaloolise tee sulgemisel ja soovimatus teha naaberkinnistute omanikega koostööd endise suvilakooperatiivi alal mõistlike juurdepääsude tagamisel, sh avaldaja kinnistule, ei peaks tagama puudutatud isikutele I edu kohtumenetluses ja päädima sellega, et kohus lahendab avaldajate kinnistule juurdepääsu üksnes puudutatud isikute I huve arvestades ja määrab avaldajate kasuks juurdepääsu viisil, mis ei koorma üldse puudutatud isikute I kinnistut. Oluline on märkida, et enamus naaberkinnisasjade omanikke, kes on menetlusse kaasatud, on maakohtu määruses määratud lahendusega nõus.
18. Juurdepääsutasu suuruseks määras maakohus vastavalt puudutatud isikute I nõudele 150 eurot aastas, mis on maakohtu hinnangul mõistlik hüvitis omandiõiguse kitsenduse ja tee hooldamiseks tehtavate kulutuste eest. Puudutatud isikud I ei soovinud tasu taotlemiseks esitada tõendeid kinnistu väärtuse vähenemise kohta seoses juurdepääsu määramisega. Riigikohtu praktika kohaselt on juurdepääsutasu määramisel põhimõtteliselt võimalik ka tuginemine

§-le 233 ja tasu määramine kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui kinnisasja väärtuse vähenemist ei ole võimalik kindlaks teha (RKTKm 01.06.2022, 2-1920416/41, p 15.6). Praeguses asjas on ringkonnakohus sellise olukorra esinemise tuvastanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määratud tasu 150 eurot aastas kõiki asjaolusid arvestades põhjendatud. Määruskaebuse esitajad ei ole tasu suurust eraldi ka vaidlustanud, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus kaaluda maakohtu määratud tasu muutmist. Seepärast ei ole asjakohased ka määruskaebuse väited, et puudutatud isik ei saanud esitada õigeaegselt oma seisukohti kinnistusraamatu väljavõtte osas. Tegemist on puudutatud isikutele I kuuluva kinnisasja andmetega, mis pidid olema puudutatud isikutele I ka endale kättesaadavad. 17 50. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud puudutatud isikute I kanda. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni ei muuda, ei muuda ringkonnakohus maakohtu määrust ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud ka ringkonnakohtus määruskaebuse esitajate, st puudutatud isikute I kanda (

§ 171lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ 18