KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. november 2025 Tsiviilasja number 2-

§ 38

lg 2 sätestab, et juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Seega saab olla juriidilise isiku organi (s.h tulundusühistu juhatuse) otsus olla tühine kolmel alusel: (i) vastuolu heade kommetega; (ii) vastuolu seaduse sättega, mis on kehtestatud võlausaldajate või avaliku huvi kaitseks ja (iii) vastuvõtmiseks ettenähtud korra rikkumine. TÜS § 521 lg 1 punktidest 1 kuni 3 tuleneb sarnaselt

-is ettenähtuga, et ühistu üldkoosoleku otsus on tühine, kui: 1) otsus rikub ühistu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet; 2) otsus ei vasta headele kommetele; 3) oluliselt oli rikutud otsuse teinud üldkoosoleku kokkukutsumise korda (p 3). Maakohus kontrollis, kas hagejate väidete pinnalt on võimalik tuvastada mõne TÜS § 52 1 lg-s 1 või

§38

lg-s 2 sätestatud aluse esinemine, mille tõttu kostja üldkoosoleku otsus on tühine. Maakohus leidis, et ei ole põhjust kahelda kostja juhatuse liikme Rein Rosenbergi volitustes ühistut esindada, mh kutsuda kokku ühistu üldkoosolekut või seda juhtida. Kohtule on esitatud allkirjastatud nõukogu otsus, millega Rein Rosenbergi volitusi VJÜ juhatuse liikmena pikendati 5. augustil 2021 järgmiseks viieks aastaks. Hagejad leidsid, et kostjal puudus õigus kasutada Hellenurme jahipiirkonda kooskõlas jahiseadusega, sest Keskkonnaameti korraldus jahipiirkonna kasutusõiguse pikendamiseks oli vaidlustatud ning Tallinna Halduskohtus tühistatud. Lisaks leidsid hagejad, et jahipiirkonna kasutusõiguse puudumisel puudus ka õigus otsustada jahipiirkonna siseste jahialade kaotamise üle. Maakohus sellega ei nõustunud. Maakohus nõustus hagejatega, et jahipiirkondade sisemise jaotuse küsimuste otsustamist VJÜ põhikiri (sh hagejate poolt välja toodud punktid) ei käsitle. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et teatud tüüpi otsuseid ei saagi üldse ükski juhtimisorgan vastu võtta, kui sellist otsust ei näe konkreetselt ette ei põhikiri ega seadus. Maakohus nõustus kostjaga, et tulundusühistu üldkoosolek saab otsustada küsimusi, mis puudutavad ühistu struktuuri ning mis ei ole antud ühegi teise juhtorgani pädevusse. Ühinguõiguslikult on üldkoosolek kahtlemata pädev võtma vastu otsuseid ühistu juhtimist ning struktuuri puudutavates küsimustes. Vaidlustatud otsusega muudeti kohtu hinnangul sisuliselt VJÜ kodukorda, mis nägi ette ühistu jahipiirkondade ja jahiseltside süsteemi. Nimelt nägi VJÜ kodukorra § 10 lg 1 ette, et jahiselts kuulub ühistu jahipiirkonda kasutavatest liikmetest ning kodukorra § 10 lg 2 määratles, millised jahiseltsid millistes ühistu jahipiirkondades tegutsevad. Kodukorra § 10 lg 2 p 3 kohaselt oli üheks Hellenurme jahipiirkonnas tegutsevaks jahiseltsiks Palupera jahiselts. Punktide 4 ja 5 kohaselt tegutsesid samas Hellenurme jahipiirkonnas ka Nõuni ja Otepää linna 5 jahiselts (vt dtl 17). Ühistu põhikirja p 4.6.2 alusel oli ühistu kodukorra muutmine ühistu üldkoosoleku pädevuses. Kokkuvõtteks ei ole vaidlustatud otsus tühine üldkoosolekul pädevuse puudumise tõttu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et üldkoosoleku otsus on vastu võetud piisava kvoorumi ning piisava häälteenamusega. Seega ei saa otsus olla tühine ka nende nõuete järgimata jätmise tõttu. Hagejad leiavad, et otsus piirab Palupera Jahiseltsi jahimeeste (s.h hagejate) tegevusvabadust, sest sellega on võetud neilt vabadus ja võimalus oma kodu lähedal jahti pidada (s.o tegeleda oma olulise hobiga). VJÜ tegevus on tingitud tegelikkuses erimeelsustest Palupera Jahiseltsi juhatuse liikme Ake Andressooga, kuid rakendatud meede omab sisulisel karistuslikku mõju hagejatele. Maakohus järeldas, et hagejad toetuvad sellega otsuse vastuolule heade kommetega, mis tuleneb asjaolust, et otsus piirab ebamõistlikult hagejate tegevusvabadust, mida kaitseb põhiseaduse § 29 ning et sellel otsusel on hagejatele karistuslik mõju, kuigi karistus ei ole tingitud nende enda tegevusest. Kostja hagejate väidetega ei nõustunud, vaid selgitas, et hagejad saavad VJÜ liikmena astuda Nõuni või Otepää linna jahiseltsi ning jätkata jahipidamist harjumuspärasel või veelgi suuremal alal.

§ 86

lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Maakohus tuvastas, et jahipiirkondade ümberjagamise otsus kujutab endast sisuliselt kostja kodukorra muutmist. Kostja kodukorra (vt dtl 16–18) § 9 lg 1 kohaselt on ühistu jahipiirkond jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel ühistu kasutuses olev suurulukijahi pidamiseks moodustatud ala. Kodukorra § 9 lg 2 sätestab , et ühistu jahipiirkonna kasutusõigust teostatakse jahiseltsi kaudu. Ühes ühistu jahipiirkonnas võib olla mitu jahiseltsi. Kodukorra § 10 lg 2 p 3 alusel oli Palupera jahiselts üheks Hellenurme jahipiirkonnas tegutsevaks jahiseltsiks, mille kaudu ta jahipiirkonna kasutusõigust sai teostada. Kodukorrast nähtub, et ühistu liige võib kuuluda ühte jahiseltsi (§ 3 lg 1 esimene lause). Vaidlustatud otsusega on VJÜ üldkoosolek jaganud Hellenurme jahipiirkonna ümber selliselt, et Palupera jahiseltsi enam jahipiirkonna kasutajate hulgas ei ole ning kogu jahipiirkond jagunes Nõuni ja Otepää linna jahialaks (vt dtl 586–588, uus kodukord). Seejuures ka Palupera jahiseltsi uues kodukorras enam ei ole. Kokkuvõtteks on otsusega kaotatud Palupera jahiselts. Samas muud kodukorra sätted on jäetud kehtima, seega liikme võimalus (suuruluki)jahti pidada on seotud jahiseltsi kuuluvusega. Hagejad kuulusid Palupera jahiseltsi, mida peale jahialade ümberjagamist ning kodukorra vastavat muutmist enam ei eksisteeri. Kostja selgitas, et jahipidamise võimalus harjumuspärasel ja veelgi suuremal alal on säilinud, kui hagejad astuvad Nõuni või Otepää linna jahiseltsi. Kohtuistungil selgus, et ühtki hagejatest ei ole ei Nõuni ega Otepää linna jahiseltsi vastu võetud, kuigi mõned neist on seda taotlenud. Kostja selgitas, et Palupera seltsi endistest liikmetest on tänaseks kaks Nõuni jahiseltsi vastu võetud ning Otepää linna jahiseltsi kaks liiget vastu võetud ja ühisjahis on soovinud kaks meest käia ja nad on seda saanud. Kaks nendest on hagejad, kes said jahil käia. Seega ei ole kostja sisuliselt vastu vaielnud asjaolule, et ühtki hagejat ei ole kohtuistungi aja seisuga ei Nõuni ega Otepää linna jahiseltsi vastu võetud, kuid kaks hagejat, kes on selleks soovi avaldanud, on saanud käia ühisjahil. 6 Otsuse tegemise ajal kehtinud kodukorra § 3 lg 3 kohaselt liikme jahiseltsilise kuuluvuse muutmiseks on nõutav liikme senise jahiseltsi ning taotletava jahiseltsi nõusolek. Uue kodukorra eelnõu § 3 lg 3 kohaselt on vajalik aga üksnes taotletava jahiseltsi nõusolek. Seega on hagejatel seltsi kaudu Hellenurme jahipiirkonnas jahipidamisõiguse teostamine seatud sõltuvusse Nõuni või Otepää linna jahiseltsi nõusolekust. Jahiseltsil on kodukorra järgi õigus oma liikmeid valida ja miski ei taga hagejatele, et neid liikmeks valitakse. Pooled selgitasid istungil, et alates

1. aastast toimetasid Valgamaal tänased jahiseltsid ning nõukogude aegne katuseorganisatsioon Valgamaa jahindusklubi reorganiseeriti hiljem tulundusühistuks Valgamaa Jahimeeste Ühistu (vt dtl 808). Hagejad selgitasid ka, et Palupera jahiseltsis on jahti peetud juba
2. aastast kohaliku seltskonnaga. Hagejad leiavad, et tehtud otsustega kiusatakse taga Palupera jahiseltsi liikmeid, ei lasta neid tuttavatel jahimaadel jahti pidada hoolimata sellest, et mõned on ka teinud avalduse teise jahiseltsiga liitumiseks. Lisaks viitasid hagejad enesekorraldusõigusele – nad olid Palupera jahiselts, kes ise haldas ja valitses oma jahiala, kuid nüüd sunnitakse neid minema teise seltsi. Maakohus nõustus hagejatega, et seadus kaitseb ühinemisvabadust (ühinemist mittetulundusühingutesse ja -liitudesse) ning seda põhiseaduse tasemel (PS § 48). Kohus tuvastas kodukorra alusel, et VJÜ liikmelisust ning jahiala kasutusõigust teostatavad VJÜ liikmed ühe konkreetse jahiseltsi kaudu ning sel jahiseltsil on õigus oma liikmeid valida (vt p 16.4 ja 16.5, ülal) ning otsustada keda lubada oma jahialal jahti pidada ning missuguses seltskonnas on võimalik seda teha. Samuti otsustavad kodukorrast nähtuvalt seltsid ise, kes ja kellega peab suurulukijahti. Palupera jahiseltsi jahiala ümberjagamisega ning Palupera jahiseltsi kodukorrast kustutamisega on kaotatud see võimalus Palupera jahiseltsi liikmete jaoks, keda ei ole küll heidetud välja VJÜ-st, kuid kelle jahipidamise võimalustele on sellega seatud täiendavad takistused. Nende jahipidamise võimalused sõltuvad nüüd teiste jahiseltside liikmete soovist neid oma seltsi vastu võtta ning nende seltside heast tahtest jahilubade väljastamisel või hagejate kui mitteliikmete ühisjahti kutsumisel. Seejuures on hagejad jätkuvalt VJÜ liikmed, neid ei ole seltsist ühegi rikkumise tõttu välja arvatud ning kostja seaduslik esindaja on istungil öelnud, et ametlikult hagejatele mingeid konkreetseid etteheiteid ei olnud (vt dtl 797). See tähendab, et neil on liikmekohustused (nt tasuda liikmemaksu vastavalt põhikirja punktile 2.5.2), kuid nad ei saa teostada liikmelisusest tulenevaid õigusi samas mahus teistesse seltsidesse kuuluvate liikmetega. Nende jahipidamise võimalused on oluliselt piiratumad või puuduvad üldse. Üks hageja selgitas, et on saanud väikeulukiloa oma maal jahi pidamiseks, kuid mitte suurulukiluba. Mõni hageja on saanud vaid käia ühisjahis. Maakohus leidis, et vaidlustatud otsuse tulemusena on hagejate kui VJÜ liikmete õiguste ja kohustuste tasakaal ebamõistlikult nende kahjuks tasakaalust väljas. Vaidlust ei ole selles, et ettepanekut Palupera jahiselts ning tema jahiala kaotada ning see teiste jahiseltside vahel ümber jagada ei teinud Palupera jahiseltsi liikmed ise. Sellise ettepaneku tegid teiste Hellenurme jahipiirkonda kasutavate seltside liikmed. Hagejad ei ole sellist muudatust soovinud ning hääletasid nende otsuste vastu. Seega on Palupera jahiseltsi maade ümberjaotamine ning selle seltsi kaotamine otsustatud ilma, et Palupera jahiselts või sellesse kuuluvad jahimehed oleks seda soovinud. Tegemist ei ole lihtsa struktuurse ümberkorraldusega, nagu väidab kostja. Tegemist on olukorraga, kus VJÜ liikmete enamus on ühe jahiseltsi liikmete tahte vastaselt ning ilma selle seltsi liikmete taotluseta asunud otsustama ühe jahiseltsi jahimaade kasutamise, selle jahiseltsi kaotamise ning tema liikmete jahipidamisõiguse üle. Seejuures on seda tehtud sama jahipiirkonna teiste jahiseltside, s.o samale jahialale konkureerivate jahiseltside liikmete taotlusel. Seesugune toimimine ei saa olla kuidagi kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega ega järelikult ka heade kommetega. Seetõttu ei peaks ühe jahiseltsi jahiala 7 selline ümberjagamine olema demokraatlikus õigusriigis eraõiguslikus tulundusühistus lubatav isegi piisava kvoorumi ja häälteenamuse korral. Maakohus leidis kokkuvõtteks, et ehkki VJÜ otsus on vastu võetud selge poolthäälte enamusega, rikub see vähemuse, s.o Palupera jahiseltsi liikmete õigusi viisil, mis on heade kommete vastane. Enamuse otsusega on sisuliselt kaotatud vähemuse võimalus neile varasemate kokkulepetega (varasem kodukord) eraldatud jahiala kasutamiseks neile endile sobivatel tingimustel ning oma jahiseltsi korraldamisel. Samuti on VJÜ liikmeks olevate hagejate õiguste ja kohustuste tasakaal viidud hagejate kahjuks tasakaalust välja. Seesugune otsustus on järelikult heade kommete vastane ning seega tühine TÜS § 52 1 lg 1 punkti 2 alusel. Eeltoodud järeldust ei väära ka kostja esitatud vastuväited. Kostja väite kohta, et Laatre jahipiirkonna sisepiire muudeti ka samal koosolekul, märkis maakohus, et seesugune jahialade liitmine toimus Laatre ja Vähero jahiseltside enda ühinemisettepaneku tulemusena. Kostja väited ühistus töörahu või jahirahu tagamise kohta ei kaalu üles Palupera jahiseltsi jahimeeste õigust jätkata jahipidamist oma seltsis ning neile kodukorraga eraldatud jahimaadel. Ka ei nähtu kostja esitatud tõenditest, et keegi hagejatest oleks millegagi töö- või jahirahu rikkunud. Kostja väited hagejate liikmeõiguste mitterikkumise kohta on väärad. Otsusega ei tagatud hagejatele õigust pidada jahti samal või veelgi suuremal jahialal kui varem. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et Palupera jahimehi saaks kuidagi kaitsta see, et ilma nende taotluseta ning nende soovide vastaselt kaotatakse Palupera jahiselts ning jaotatakse selle jahimaad teiste jahiseltside vahel ning hoolimata liikmekohustustest piiratakse oluliselt nende võimalusi jahti pidada. Kui ka seltsi kohustusi põhikirja § 11 p 2 tähenduses tõesti rikuti (missuguse asjaolu kohta ei ole kostja tõendeid esitanud), ei ole sellise rikkumise puhuks kohane meede terve jahiseltsi kaotamine ja jahimaade ümberjagamine arvestamata, kes sellise rikkumise eest tegelikult vastutas. Kostja väide, et Palupera jahiseltsiga oli juba aastaid palju probleeme, on paljasõnaline ning ka selle väite tõendatuse korral ei saaks kohtu eelnevat analüüsi arvestades olla Palupera jahiseltsi kaotamine ja selle jahimaade ümberjagamine kohane ehk heade kommetega kooskõlas olev meede probleemi (et esines palju probleeme) lahendamiseks. Kuna maakohus tuvastas, et vaidlustatud otsus on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, ei hinnanud maakohus täiendavalt poolte muid seisukohti ning nende kohta esitatud tõendeid. Samuti ei olnud tühisuse tuvastamise korral alust kontrollida, kas esineks aluseid otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Kokkuvõtteks koos riigilõivuga on hagejate õigusabikulude rahaliseks suuruseks 5994 eurot 25 senti (s.o 5408,25+490+96 eurot). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hagejate kanda. Maakohus selgitas korduvalt hagejatele hagi ebapiisavat õiguslikku põhjendatust ja sellest tulenevat madalat perspektiivikust. Maakohus on üllatuslikult asunud otsuse p-s 16 hagejate nõuet laiendavalt tõlgendama, leides, et hagi tugineb lisaks ka kostja otsuse vastuolule heade kommetega

§ 38lg 2 järgi.

Hagejad ei olnud sellist väidet menetluses kordagi esitanud. 8 Hagejad ei tuginenud kordagi vastuolule heade kommetega, mistõttu rikkus maakohus otsuse vastava põhjendusega oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus rikkus TsMS § 7 oluliselt, sest pooli ei koheldud kohtu ees võrdselt. Maakohus oleks pidanud vähemalt kostjat teavitama, et asub ka seda tühisuse alust kaaluma ja võimaldama kostjale selles osas arvamust või seisukohta esitada (TsMS § 436 lg 3 ja 4). Maakohus andis hagejate soovile oma kodu lähedal senisel viisil jahipidamisega jätkata loomingulise tõlgenduse ja leidis, et küllap hagejad soovivad niiviisi toetuda vaidlusaluse otsuse vastuolule heade kommetega. Kostja selgitust, et senistel Palupera jahiseltsi (kuhu hagejad kuulusid) maadel on hagejatel jahipidamine jätkuvalt võimalik, kui nad liituvad Nõuni või Otepää linna jahiseltsiga, pidas kohus ebausutavaks. Kohus jäi seevastu uskuma hagejate paljasõnalisi väiteid, et neid vastavatesse seltsidesse vastu ei võetud ega võeta ka tulevikus. TsMS § 230 lg 1 kohustab pooli tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagejad ühtegi asjakohast tõendit ei esitanud, mistõttu kohus ei saanud otsust hagejate jutule rajada. Kostjale ei ole teada, et hagejate taotlused oleksid mainitud jahiseltside poolt tagasi lükatud. Liikmeks astuda soovijate taotlusi lahendavad reeglina jahiühenduste üldkoosolekud, mis toimuvad korra aastas kevaditi, kui aktiivsemat jahitegevust ei toimu. Hagejad ei tõendanud, et nad oleksid saanud eitava vastuse neilt koosolekutelt. Kirjalike tõendite puudumisel oleks võinud hagejaid vande all üle kuulata, mis oleks nende jutu muutnud tõendiks, millele kohus saanuks otsust tehes tugineda. Praegusel juhul on otsus vastavas osas põhjendamata (TsMS § 436 lg 1 ja 2). Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal oli pädevus Palupera jahiseltsi maad jagada Nõuni ja Otepää linna jahiseltside vahel. Kui sellega kaasnebki hagejatele teatavaid ebamugavusi jahipidamisega seonduvalt, siis ei kaalu see üles kostja üldkoosoleku autonoomset õigust vastavat otsust vastu võtta. Ka ei ole mainitud võimalikud ebamugavused (nt ühisjahiga seonduvad kogunemised kodust kaugemal kui tavapäraselt) sellise kaaluga, et nende põhjustamist saaks nimetada heade kommete vastaseks käitumiseks. Kokkuvõttes on kostja üldkoosoleku vaidlusalused otsused nii vormilt kui sisult õiguspärased ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Otsuse p-s 26 märgitust pole aru saada, kas kohus loeb või ei loe esindaja kütusekulu põhjendatuks. Ühes lauses on mõlemad seisukohad esindatud. 5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja jätab tähelepanuta, et Riigikohus on oma praktikas pika aja jooksul järjepidevalt selgitanud, et tehingu tühisuse aluseid, sealhulgas tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega (

§ 86lg 1) peab kohus nõude rahuldamise üle otsustamisel ise kontrollima.

Eelnevast hoolimata on hagejad juba hagiavalduses otsesõnu tuginenud väitele, et kostja üldkoosoleku otsus on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega, viidates seejuures ka tulundusühistu seaduse (TÜS) § 521 lg 1 p-s 2 sätestatule, mille kohaselt ühistu üldkoosoleku otsus on tühine, kui otsus ei vasta headele kommetele (vt

1. detsembri
2. a hagiavaldus, p 18). Hagiavalduse täienduses on hagejad selgitanud, et üldkoosoleku otsuse võimaliku ebaseaduslikkuse tuvastamine on õiguslik küsimus, mistõttu hagejad ei pea tuginema nende nõude lahendamisel kohalduvatele õigusnormidele, vaid peavad hagis eelkõige välja tooma hagejate nõude aluseks olevad asjaolud (vt
3. jaanuari
4. a hagiavalduse täiendus, p 5). Samas menetlusdokumendis on hagejad selgitanud, et vaidlusaluse kostja üldkoosoleku otsus piirab oluliselt hagejate kui Palupera Jahiseltsi kuuluvate jahimeeste tegevusvabadust ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele (vt
5. jaanuari
6. a hagiavalduse täiendus, p 7). Asjaolusid, millest tulenevalt saab kostja üldkoosoleku otsust pidada vastuolus olevaks heade kommetega, arutati põhjalikult ka maakohtus peetud kohtuistungil. Eelnevat arvestades on asjakohatud kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad 9 etteheited, mille kohaselt on maakohus andnud hagejatele soovile oma kodu lähedal senisel viisil jahipidamist jätkata “loomingulise tõlgenduse”. Nähtuvalt maakohtu otsusest on kohus hagejate vastavasisulisi põhjendusi põhjalikult hinnanud, hinnates samas ka kostja vastuväiteid hagejate põhjendustele. Hagejad selgitasid maakohtu istungil, et seadus kaitseb ka ühinemisvabadust (ühinemist mittetulundusühingutesse ja -liitudesse) ning seda põhiseaduse tasemel (PS § 48). Kostja väidab põhjendamatult ja pahatahtlikult, et hagejate jaoks toob kirjeldatud olukord kaasa kõigest „teatavaid ebamugavusi jahipidamisega seonduvalt“ ning see ei kaalu üles kostja üldkoosoleku autonoomset õigust vastavat otsust vastu võtta. Maakohtu istungil ei suutnud kostja isegi selgitada, miks Palupera jahiala kaotamine oli üldse kostjale vajalik. Kostja põhjendas otsuse vajalikkust „jahirahuga“, samas suutmata selgitada, mida ta selle kummastava termini all silmas peab. Tänaseks, kui vaidlusalusest kostja üldkoosolekust on möödas peaaegu kaks aastat, ei ole hagejad jahipidamisega sisuliselt tegeleda saanud ja seda tulenevalt nende tegevust tugevalt piiravast ja nende suhtes ebaausast kostja üldkoosoleku otsusest. Hagejad nõustuvad täielikult maakohtuga, et hagejate poolt vaidlustatud kostja üldkoosoleku otsus on heade kommete vastane ning seega tühine TÜS § 52 1 lg 1 punkti 2 alusel. Seejuures leiavad hagejad erinevalt maakohtust ka endiselt, et kõnealune kostja üldkoosoleku otsus on vastuolus kostja põhikirjaga, kuna kostja põhikiri ei sätesta kostja üldkoosolekule pädevust muuta Hellenurme jahipiirkonna siseste jahialade piire. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja kanda.
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud. Kostja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
9. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.
10. Kostja on tuginenud sellele, et maakohtu otsus on üllatuslik, rikutud on poolte võrdsuse põhimõtet ja maakohtu otsus on põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja üldkoosoleku otsus on vastuolus heade kommetega. Nagu hagejad on põhjendatult viidanud, peab kohus Riigikohtu praktikast tulenevalt tühisuse aluseid, sealhulgas tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega (

§ 86

lg 1) (vt mh RKTKo, 21.10.2020, 2-18-109972, p 13; 16.06.2021, 2-17-9822, p 15; 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p 12), ka omal algatusel kontrollima. Asjas nähtub, et hagejad on hagiavalduses viidanud mh TÜS § 521 lg 1 p-le 2, mis viitab otsuse tühisusele selle vastuolu tõttu heade kommetega (dtl 7). Võib nõustuda sellega, et maakohus pole eraldi juhtinud tähelepanu ega selgitanud enne kohtulahendi tegemist seda, et otsus võib olla tühine heade kommete vastasuse tõttu. Seega võib nõustuda kostjaga, et hagi rahuldamine põhjusel, et kostja üldkoosoleku otsus on vastuolus heade kommetega ja seega tühine, võis olla kostja jaoks mõnevõrra üllatuslik. Samas nähtub asjas, et kohtuistungil ja menetluses on hagejad tuginenud asjaoludele, mis annab alust lugeda üldkoosoleku otsus heade kommete vastaseks, neid asjaolusid on arutatud, mh kohtuistungil, ning kostja on saanud esitada ka omapoolsed vastuväited ja tõendid ning maakohus on neid ka arvestanud ja hinnanud. Lisaks ei ole apellatsioonkaebuses esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et kostja üldkoosoleku otsus vastab headele kommetele. Kuna kostjal on olnud apellatsioonkaebuses võimalik esitada omapoolseid vastuväited hagejate 10 väidetele ja väiteid selle kohta, mis põhjusel kostja leiab, et üldkoosoleku otsus vastab headele kommetele, leiab ringkonnakohus, et maakohtu minetused selgitamiskohustuse täitmisel ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 8.

1. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kostja üldkoosoleku otsus on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks maakohtu põhjendusi täiendavalt korrata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, nagu oleks üldkoosoleku otsus põhjustanud hagejatele üksnes teataval määral ebamugavusi. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks on hagejate võimalused jahipidamisel üldkoosoleku otsuse tõttu oluliselt piiratumad. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et hagejad ei esitanud maakohtus tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et nende Otepää või Nõuni jahiseltsi vastuvõtmine on takistatud. Samas nähtub ringkonnakohtule asja materjalidest (sh maakohtu istungi protokollist, maakohtu otsusest), et hagejad ei ole kogu menetluse vältel Otepää või Nõuni jahiseltsi liikmeks saanud. Istungil ei ole küll hagejaid vande all üle kuulatud, aga nad on selgitanud, et neist keegi pole ei Otepää ega Nõuni jahiseltsi liikmeks saanud, mh on hageja Sulev Talvik selgitanud, et taheti, et ta hagist loobuks, et ta Otepää jahiseltsi saaks astuda (näitas istungil kohtule hagist loobumise blanketti, mis oli eeltäidetud). Lisaks märgib ringkonnakohus, et sõltumata sellest, kas hagejad on esitanud avaldused teistesse jahiseltsidesse astumiseks või mitte, on kostja
2. septembri
3. a üldkoosoleku otsus, millega kaotati Hellenurme jahipiirkonnast Palupera jahiseltsi jahiala ning jagati Hellenurme jahipiirkond kaheks – Nõuni ja Otepää linna jahialaks, ikkagi vastuolus heade kommetega ja seega tühine, nagu õigesti leidis maakohus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et enamuse otsusega on sisuliselt kaotatud vähemuse võimalus neile varasemate kokkulepetega (varasem kodukord) eraldatud jahiala kasutamiseks neile endile sobivatel tingimustel ning oma jahiseltsi korraldamisel. Samuti on VJÜ liikmeks olevate hagejate õiguste ja kohustuste tasakaal viidud hagejate kahjuks tasakaalust välja. Vastuväited, millele on kostja menetluses tuginenud, ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Kostja täiendavad uued väited
4. novembri
5. a seisukohas on ringkonnakohtu hinnangul esitatud hilinenult, mistõttu ringkonnakohus neid ei hinda. 8.
6. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu otsuse p-st 26 jääb arusaamatuks, kas maakohus on pidanud lepingulise esindaja istungile sõidu kütusekulu 96 eurot põhjendatuks või mitte. Samas nähtub otsuse põhjenduste p-st 27, et maakohus on siiski kütusekulu 96 eurot põhjendatuks pidanud ja seda ka menetluskulude kindlaksmääramisel arvestanud. 8.
7. Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohtu otsuses sisalduv võrdlus MolotoviRibbentropi paktiga on asjakohatu ja sobimatu. Samas on eelnevale vaatamata maakohtu otsuse järeldus üldkoosoleku otsuse tühisuse kohta heade kommete vastasuse tõttu põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse. Hagejate
9. novembri
10. a menetluskulude nimekirja kohaselt on neile osutanud õigusabi vandeadvokaadist lepinguline esindaja 11,6 tundi tunnihinnaga 150 eurot/tund + km. Tunnitasu määr on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Arvestades asja olemust, apellatsioonimenetluses käsitletavaid küsimusi, tehtud toiminguid ja nende mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul hagejate lepingulise esindaja poolt õigusabi osutamine apellatsioonimenetluses põhjendatud 8 tunni ulatuses. Seega on apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikud kulud 1488 eurot, st 8 tundi * 150 eur + km = 1488 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja mõista. 11 Vastavalt hagejate taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 12