lg 2 järgi ja töölepingu lõppenuks lugemiseks
lg 4 alusel Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
) § 107 lg 2 alusel ja lugeda tööleping
Töövaidluskomisjon (TVK) tegi
lg 2) ja lõpetada tööleping
Töölepingu ülesütlemise avaldusega koos esitas kostja ka avalduse, kus selgitas, et on ajavahemikus
alusel ainult 1440 eurot, kuid pidi tasuma kokku 3639,46 eurot, seega nõuab kostja hagejalt 2199,46 euro maksmist. Kostja lahkus töölt päevapealt. Kostja avaldus ja nõue tulid hagejale üllatusena ja on selgelt pahatahtlikud. Pärast TVK otsust soovis hageja asja kompromissiga lahendada, kuid kostja kompromissi ettepanek ei olnud hagejale vastuvõetav. Kostjal puudus töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenev alus, mistõttu on ülesütlemine tühine (
Hageja ei ole oma kohustusi rikkunud. Pooled ei ole töölepingut muutnud, kostja töötasu on kogu aeg olnud miinimumpalk. Hageja arvestuste kohaselt on ta tasunud kostjale kuue kuu jooksul 2176,25 eurot enam. Arvestus on tehtud vastavalt seadusele ja tegelikult töötatud päevadele. Kostja ei ole nimetanud, mis on andmetes valesti. Hageja ei ole maksmisega viivitanud. Kostja esitas maksmise nõude ülesütlemisega samal päeval. Töötasu on töölepingu algusest peale makstud sama skeemi järgi ning kostja ei ole 2 varem teatanud, et see talle ei sobi. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Tulenevalt töö hooajalisusest on töötajad viibinud ajuti nn sundpuhkusel, kuid nende töötasu on sel ajal säilinud. Isegi kui töötasu oleks kostja nimetatud summas maksmata, ei oleks töölepingu ülesütlemine põhjendatud, sest kostja ei teatanud oma nõudest mõistliku aja jooksul. 2. Kostja nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Nõue on põhjendamata ja tõendamata ega ole selge. Hageja esitatud andmed ei vasta osaliselt tõele. Kostja oli 2023. a detsembrist kuni 2024. a maini sundpuhkusel 36 päeva, mille eest hageja oleks pidanud kostjale maksma keskmist töötasu, kuid hageja lähtus ekslikult töölepingu p-st 4.1 ja maksis miinimumpalka. Kostja hinnangul kuulub kohaldamisele
, mille järgi tuleb juhul, kui tööandja ei anna töötajale tööd, tasuda keskmist töötasu. Kostja esitas oma nõude esimest korda juba jaanuaris
On tuvastatud, et hageja jättis kostja 36 päeva jooksul tööga kindlustamata hagejast tuleneval põhjusel ning pidi seega
järgi maksma kostjale selle aja eest keskmist töötasu, mida tuli
ja § 29 lg 8 kohaselt arvestada vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“.
lg 2 p 12 alusel on töötajal õigus nõuda tööandjalt teatist makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta. On usutav kostja selgitus, et palgateatise ja palgalipikute erinevate andmete tõttu ning sundpuhkuse päevade lisandumisel tekkis küsimusi selle aja eest maksmisele kuuluvate summade suuruse kohta. Töötasu arvestuse tabelist nähtub, et hageja on arvestanud kostjale igakuist keskmist töötasu sundpuhkusel oldud päevade eest 40 eurot (bruto) päevas, tunnitasu 11 eurot ning puhkusepäevade eest 100 eurot. Palgaarvestus peab olema töötaja jaoks selge. Vead tulnuks korrigeerida kohe, mitte alles pärast töösuhte lõppu. Palgaarvestuslehed ja palgateatised näitavad, et hageja maksis kostjale töötasu vähemalt 1900 eurot kuus. Arvestuse aluseks olnud 11 eurot tunnis on rohkem kui algselt töölepingus kokku 3 lepitud miinimumpalk, millest saab järeldada, et pooled muutsid töötasu suurust ja töötasuks oli 11 eurot tunnis. Lisatasu ei olnud ette nähtud aja eest, mil hageja kostjat tööga ei kindlustanud. Töötasu töötatud aja ja tööga kindlustamata jäetud aja eest arvutati erinevalt. Kui töötasu oli vähemalt 1900 eurot ja puhkusetasu maksmisel võeti keskmiseks kalendripäeva tasuks 100 eurot, ei saanud kostja keskmine töötasu olla 40 eurot päevas, vaid pidi olema suurem. Eelnevast tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et hageja maksis kostjale alates detsembrist 2023 töötasu tööga kindlustamata jäetud aja eest ettenähtust väiksemas summas, millega rikkus
Seetõttu tekkis kostjal
lg 2 p-st 2 tulenev õigus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning ülesütlemisavaldus ei ole tühine. Hageja nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest neid saaks rahuldada vaid juhul, kui töölepingu ülesütlemine oleks olnud tühine. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
§-st 35, mitte ei maksnud tasu meelevaldselt miinimumpalga järgi. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja esitatud tegeliku palgaarvestuse. Hageja tegi arvestuse tulenevalt kostja soovist, et töötasu oleks arvestatud vastavalt seadusele. Tegemist ei olnud palgaarvestuse korrigeerimisega, nagu leidis maakohus, kui lähtuti summadest, mis lepingu ja seaduse järgi kostjale tasuda tuli. Ka ametlikest palgalehtedest nähtub, et põhitöötasu on arvestatud kogu aeg miinimumpalga järgi ning puhkusetasu vastavalt keskmisele kalendripäevatasule. Hageja on tõendanud poolte kokkulepet, et kui tööd pole anda, saab kostja ikka 1900 eurot ja see katab ära
§-le 35 vastava summa. Selline kokkulepe ei ole töötajale kahjulik. Maakohus võttis hagi lahendamisel ekslikult aluseks mitteametlikud palgalipikud, kuigi on selge, et need ei ole õiged. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, maakohus on seda põhimõtet rikkunud. Just ametlikud palgalipikud näitavad, millest töötasu koosnes. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et töötasu oleks muudetud ja see oleks alates detsembrist 2023 olnud 11 eurot tunnis. Põhitöötasu arvestati kogu aeg miinimumpalga järgi, see nähtub ametlikest palgalehtedest. Pooled olid leppinud kokku kuupalga, mitte tunnitasu. Ei ole arusaadav, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et kuutasu muutus tunnitasuks. 1900 euro kohta oli pooltel kokkulepe juhuks, kui tööd pole anda. Hindamaks, kas hageja viivitas töötasu maksmisega oluliselt, tulnuks maakohtul välja arvutada summa, mis on jäänud kostjale välja maksmata, kuid kohus seda ei teinud, vaid ainult möönis otsuse p-s 17, et kuna puhkusetasu on mitteametlikul lehel 100 eurot päev, siis sundpuhkuse tasu peab olema rohkem kui 40 eurot päev. Kohus eiras hageja koostatud palgaarvestust ja ametlikke palgalehti, millest nähtub, et puhkusetasu on tegelikult olnud 69,17 eurot. Maakohus ei ole põhjendanud, miks hageja koostatud töötasu arvestus on vale. Hageja maksis töötasu korrektselt ja esitas kostjale teadmatusest eksitavad mitteametlikud 4 palgalipikud. Selle tagajärjeks ei saa aga olla kostja alusetu rikastumine, mille maakohtu otsus kaasa tooks. Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui ei küsinud seitsme aasta jooksul kordagi selgitusi väljamaksete suuruse kohta ega väljendanud kordagi, et palgaarvestus oleks tema jaoks arusaamatu, ning siis lahkus töölt päevapealt. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei hinnanud kostja pahatahtlikkust. Maakohus ei analüüsinud mõistliku aja kriteeriumit seoses lepingu ülesütlemisega. Hageja hinnangul ei olnud kostjal lepingu ülesütlemiseks mõjuvat põhjust, maakohus kohaldas
Isegi kui kostjal oleks olnud mõjuv põhjus, ei öelnud ta lepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või teada pidi saama. Isegi kui töötasu üks komponent on valesti arvutatud, ei ole tegemist sellise veaga, mis peaks tooma kaasa töösuhte lõpetamise. Puuduva osa oleks hageja saanud kostjale välja maksta. Lepingu ülesütlemiseks oleks pidanud olema mõjuvam põhjus või oleks ülesütlemisele pidanud eelnema läbirääkimised. Kostja ei ole tõendanud
10.
sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ei andnud kostjale vaidlusalusel ajal 36 päeva vältel tööd töö hooajalisuse tõttu. 10.1. Keskmist töötasu arvutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus). Määruse § 2 lg 1 ja lg 2 järgi võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna arvutamise vajaduse kuule eelnenud kuue kuu jooksul teenitud ja sissenõutavaks muutunud summad. Need hõlmavad nii põhipalka kui ka lisatasusid. Maakohus tuvastas, et kostja palk koosnes põhipalgast ja lisatasust, viimase arvutamise valemit töölepingus ei ole, lisatasu suurus oli hinnanguline. Poolte selgitustest ja palgaarvestuse kohta esitatud andmetest nähtub, et hageja arvestas lisatasu selliselt, et kostja saaks igas kuus töötasu vähemalt 1900 eurot. Hageja väide, et 1900 euro kohta oli pooltel kokkulepe juhuks, kui tööd pole anda, tähendab sisuliselt, et mida rohkem oli kuus nn sundpuhkuse päevi, seda vähem maksis hageja töötasu ühe sundpuhkuse päeva eest. See on vastuolus
§-ga 35, mille kohaselt ei sõltu ühe tööpäeva tasu suurus sunnitult töölt eemal viibitud päevade arvust kuus. Määruse § 3 lg 1 järgi liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks eelmise kuue kuu töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. 10.2. Asjas esitatud tõendid ja väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et pooled olid leppinud kokku töötasu muutmises. Kostjale antud hageja arvutusi (dtl 17–18) ei saa asjaoludest tulenevalt pidada kokkuleppe osaks. Pigem on eluliselt usutav, et tööandja soovis võtta kohustuse töötasu maksmiseks ainult miinimumpalga ulatuses, olemata lepinguliselt seotud enda otsusega maksta palka vähemalt 1900 eurot. Summa korrigeeris ta vajadusel sobivaks lisatasu kaudu, mille arvutamise valemi kohta kokkulepet ei olnud. Sellele viitab hageja väide maakohtu istungil, et kui tahta muuta ühte rida, tuleb üle vaadata kõik read (dtl 74). Selliselt on töötasu kujunemist mõistnud ka raamatupidaja, mis kajastub palgalipikutel (dtl 11–16). Samas ei ole keskmise töötasu arvutamiseks määrav, kui suur osa töötasust oli põhipalk ja kui suur osa lisatasu. Lähtuda tuleb kokku teenitud summast. Kui hageja ei arvutanud nn sundpuhkuse päevade tasu tegelikult teenitud töötasu alusel, rikkus ta sellega keskmise töötasu maksmise kohustust. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et
ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest (RKTKo
§-le 35 vastava arvutuse järgi oleks pidanud maksma. Hageja arvutuste järgi on miinimumpalka ja puhkusetasu makstud rohkem. Kuna miinimumpalga suurust ei saa kokkuleppel muuta, on sellele lisaks makstud summad töölepingu järgi tõlgendatavad lisatasuna, mille arvutamise õigsus ei ole kontrollitav, sest 6 lisatasu arvestamise objektiivseid kriteeriume töölepingus ei ole. Seega ei ole kontrollitav hageja väide, et ta on töötasu maksnud kokkulepitust rohkem. 11. Kuigi maakohus leidis õigesti, et töötasu osalist maksmata jätmist saab pidada tööandjapoolse kohustuse oluliseks rikkumiseks, mis annab
lg 2 p 2 alusel töötajale õiguse leping erakorraliselt üles öelda, ei andnud maakohus hinnangut, kas kostja ütles lepingu üles mõistliku aja jooksul (
11.
ei näe ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega. Samas võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud tööandja tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või seaduses sätestatud kohustusi, või on andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse lugeda tööandja rikkumised oluliseks (samas, p 20). Kuna kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et palga maksmise skeem oli samasugune seitsme aasta jooksul, on praeguses asjas seega oluline, kas ja millal juhtis kostja hageja tähelepanu sellele, et sundpuhkuse päevade eest tasu arvutamine ei vasta seadusele. Mõistliku aja hindamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda mitte palgaarvestuse algusest, vaid arvutuste alustest teadasaamisest. Poolte väited ülesütlemise-eelse suhtluse kohta on vastuolulised. Kostja sõnul esitas ta esimese nõude jaanuaris, pärast seda kui laekus detsembrikuu tasu, sest sundpuhkuse päevi oli tunduvalt rohkem (dtl 75, 142). Hageja vaidles sellele kohtuistungil ja kirjalikult vastu (dtl 76, 146). Hageja versiooni järgi küsis kostja „mingil ajahetkel“ hagejalt, kuidas hageja töötasu arvutab, ja palus väljastada vastavad arvutused (hagiavalduse p 1.3). Maakohus luges kostja öeldu usutavaks (dtl 103, otsuse p 13). 11.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.