Obsah (9)

§ 230§ 657§ 651§ 238§ 3401§ 367§ 163§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. oktoober 2025 2-24-134862 Tsiviilasja

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjaga sõlmitud liitumislepingu nr 8505308, osamaksetega vara müügilepingu nr 11681151, nutikindlustuse lepingu nr 12168261, Elisa Eesti teenuste kasutamise üldtingimused, arved ja teate lepingu lõpetamisest. Seega on hageja tõendanud, et on kostjale laenu andnud ning kostja ei ole laenulepingust tulenevat laenukohustust täitnud. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et on kostjaga sõlmitud lepingu nõuetekohaselt üles öelnud ja et kostja võlgneb hagejale 859 eurot 3 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga osamaksetega vara müügilepingu nr 11681151 summas 1379 eurot. Samuti sõlmisid hageja ja kostja nutikindlustuse lepingu Apple iPhone 13 Pro 128GB kindlustamiseks kuumaksega 13 eurot 99 senti. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja makseid teinud ning võlgneb hagejale 859 eurot 3 senti. Hageja on edastanud kostjale sõlmitud lepingu lõpetamise teate

1. jaanuaril 2024, mille kohaselt ütleb hageja lepingu üles, kui kostja ei tasu hiljemalt
2. jaanuariks 2024 võlgnevust 348 eurot 68 senti. Hagi kohaselt on hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles öelnud
3. jaanuaril
4. Kuigi hageja andis
5. jaanuari
6. a teatega võlgnevuse tasumiseks tähtaja
7. jaanuar 2024, mis on lühem kui VÕS § 416 lg-s 1 sätetatud vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks, ei ole kostja ka hiljem võlgnevust tasunud. Kuna hageja ei ole järginud lepingu ülesütlemisel täiendava kahenädalase tähtaja andmise nõuet ja on lugenud lepingu ülesöelduks seitsme päeva möödumisel, on lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 viimase lause kohaselt tühine. Kuna kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud ning hageja on esitanud kohtule hagiavalduse võlgnevuse sissenõudmiseks, luges maakohus lepingu ülesöelduks alates hagiavalduse esitamisest kohtule, s.o
8. detsembrist
9. Peale lepingu ülesütlemise teate väljastamist ja hageja poolt lepingu lõppenuks lugemist, esitas hageja
10. veebruaril 2024 kostjale arve nr 2041339046, mille kohaselt tuli kostjal
11. veebruariks 2024 tasuda kokku 344 eurot 74 senti. Arve sisaldas nii mobiiltelefoni kuutasu 12 3 eurot 66 senti kui ka Elisa Nutikindlustuse kuumakset 13 eurot 53 senti ja osamaksetega vara makset 344 eurot 74 senti. Kostjal tuli tasuda seadme ostuhind 36 kuu jooksul. Elisa Eesti AS arvest nr 2041339046 nähtub, et kostjalt tuli arve alusel tasuda
12. makse, s.o viimane makse 344 eurot 74 senti. Võlgnevust nutikindlustuse maksete osas arvelt ei nähtu. Hagi lisadest nähtub, et kostjal oli hageja ees võlgnevus lepingu lõpetamisel mitte suurem kui 348 eurot 68 senti, aga mitte 859 eurot 3 senti, nagu hageja hagiavalduses märgib. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 348 eurot 68 senti. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja soovib kostjalt viivise väljamõistmist vastavalt üldtingimuste punktile 6.
13. Hagiavalduse lisa 4 sisaldab hageja teenuse kasutamise üldtingimusi, kus puudub punkt 6.
14. Osamaksetega vara müügilepingu nr 116811151 kohaselt on pooled kokku leppinud aastaintressi 0%. Lepingu allkirjastamisel sidevahendil abil on kostja kinnitanud, et hageja on talle teinud kättesaadavaks hageja e-poe müügitingimused või hageja telemüügitingimused, olenevalt sellest, kas klient sõlmib lepingu läbi hageja e-poe või telemüügi vahendusel. Hagiavaldusele ei ole lisatud e-poe müügitingimusi ega telemüügitingimusi ega ka kindlustustingimusi. Maakohus märkis, et kohus ise ei otsi esitatud asjaoludest tõendeid hageja nõude põhjendatuse kinnitamiseks, vaid kontrollib, kas esitatud nõue on tõendatud hageja poolt viidatud asjaoludega. Hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus nõuda kostjalt viivist lepingust tuleneva intressi määras. Kuna kostja ei ole kohustusi täitnud, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates lepingu ülesütlemisest. Kuna kohus luges eelnevalt lepingu üles öelduks alates hagiavalduse esitamisest, s.o
15. detsembrist 2024, siis on hageja õigus nõuda viivist tasumisele kuuluvalt põhinõudelt 348 eurolt 68 sendilt alates
16. detsembrist 2024 kuni põhinõude tasumiseni, aga mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis summas 6 eurot 80 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
17. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, st osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus ei kohelnud pooli võrdselt, jättis eelmenetluse nõuetekohaselt läbi viimata ja rikkus selgitamiskohustust. Tarbijakrediidi sätete kohaldamine on üllatuslik. Maakohus ei viidanud, et hagejal on jäänud midagi esitamata ega andnud võimalust viivisemäära ja ülesütlemise asjaolusid täiendavalt selgitada. Hageja palub arvestada apellatsioonkaebuses esitatud selgitustega ning võtta uute tõenditena vastu
18. a-l osamaksetega müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud Elisa teenuste kasutamise üldtingimused ja Elisa telemüügi tingimused. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, sest hageja ei ole krediidiandja ja kostja ei pidanud tasuma lepingu alusel intressi ega muid lisakulusid. Krediidiandjad peavad omama Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba ning nende tegevuse kohta on info Finantsinspektsiooni kodulehel. Hagejat ei ole selles nimekirjas. Hageja ei ole krediidiasutus 4 ning hageja ei tegele laenu või krediidi andmisega oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja pidi tasuma vaid vara maksumuse ühegi lisakuluta. Iga eraisiku ja ettevõtte vaheline leping ei ole automaatselt tarbijakrediidileping. Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei ole õige maakohtu seisukoht, et lepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda tarbijakrediidilepingu ülesütlemise sätetest. Lepingu ülesütlemine
19. jaanuaril 2024 on kehtiv. Hageja lähtus lepingu ülesütlemisel Elisa teenuse kasutamise üldtingimustest. Lisaks tulenes hageja õigus osamaksetega vara müügilepingu ülesütlemiseks VÕS § 114 lg-st 4 ja § 116 lg-st
20. Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja viivisenõude lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on viidanud hagiavalduses õigele üldtingimuste punktile. Hagiavaldusele olid lisatud
21. aastal kehtinud üldtingimused.
22. aastal kehtinud üldtingimuste p 6.10 kohaselt arvestatakse maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,065% päevas. Hageja arvestab viivist alates
23. jaanuaril 2024 esitatud lõpparve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, s.o
24. veebruarist
25. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivist tuleb arvestada alates
26. detsembrist
28. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta.
29. Ringkonnakohus määras hagejale tähtaja nõude aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ja viivise arvestuse esitamiseks juhuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude aluseks olev osamaksetega vara müügileping kujutab endast ühtlasi tarbijakrediidilepingut. Hageja jäi seisukohale, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, kuid esitas viivise arvestuse juhuks, kui ringkonnakohus jõuab teistsugusele seisukohale. Hageja esitas poolte vahel sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB soetamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
30. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu hagi rahuldamise ulatuse ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb asjas

§ 657

lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 374 eurot 87 senti,

1. oktoobri
2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 93 eurot 77 senti ja alates
3. oktoobrist 2025 sissenõutavaks muutuva viivise 262 euro 29 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ja 112 euro 58 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt 0,065% päevas kuni kohustuste kohase täitmiseni. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses 40% ulatuses kostja ja 60% ulatuses hageja kanda.
4. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue poolte vahel sõlmitud kolmest lepingust:
5. augustil 2019 sõlmitud liitumislepingust nr 8505308,
6. oktoobril 2021 sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust nr 11681151 seadme Philips 75" UHD teler ostmiseks ja
7. veebruaril 2022 sõlmitud nutikindlustuse lepingust nr 12168261 Apple iPhone 13 Pro 128GB kindlustamiseks. Hagiavaldusele lisatud arvetest (dtl-d 48, 50, 52) nähtub, et võlgnevus sisaldab veel ka seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara müügilepingust 5 tulenevat võlga. Maakohus on välja mõistnud ka eelnimetatud lepingu alusel tekkinud võlgnevuse, kuigi hageja sellele lepingule nõude alusena ei tuginenud. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas, siis ringkonnakohus eelnimetatud osas hageja nõude rahuldamise õiguspärasust ei kontrolli (

§ 651lg 1). Hageja esitas ringkonnakohtule seadme Apple i

Phone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara müügilepingu (liitumislepingu nr 8505308 lisa 12168260). Kuna hageja sellele lepingule maakohtus nõude alusena ei tuginenud, siis jätab ringkonnakohus selle tõendi

§ 238lg 1 alusel vastu võtmata.

9. Hageja esitas ringkonnakohtule uute tõenditena ka Elisa teenuste kasutamise üldtingimused ja telemüügi tingimused. Tuvastades, et hagiavaldusele lisatud üldtingimustes puudub hagiavalduses viidatud punkt, millele hageja viivise nõudmisel tugines, ning leides, et hagiavaldusele ei ole lisatud kõiki vajalikke dokumente (e-poe müügitingimusi, telemüügitingimusi ega kindlustustingimusi), oleks maakohus pidanud sellele hageja tähelepanu juhtima ja andma hagejale

§ 3401

lg 1 alusel tähtaja asjaolude täpsustamiseks ja puuduolevate dokumentide esitamiseks. Tegemist on asjakohaste tõenditega, mida hageja ei saanud varem esitada maakohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, mistõttu ringkonnakohus võtab need

§ 238lg 1 ja § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde.

1. Asja lahendus sõltub sellest, kas poolte vahel sõlmitud osamaksetega vara müügileping nr 11681151 seadme Philips 75" UHD teler ostmiseks (dtl 32) on tarbijakrediidileping või mitte. Sellest hinnangust sõltub, kas hagejal on osamaksetega vara müügilepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamisel õigus nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1) ja kas lepingu ülesütlemisel tuli lähtuda VÕS § 416 lg-st
2. Maakohus märkis, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, täpsustamata, millises osas, ja jättis oma seisukoha nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et osamaksetega vara müügilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega. Müügilepingu osaks olev poolte kokkulepe, mis praegusel juhul võimaldas ostjal tasuda ostuhinna osamaksetena 36 kuu jooksul, kujutab endast laenulepingut ja ühtlasi tarbijakrediidilepingut VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). Kuna tarbijakrediidilepinguks võib VÕS § 402 lg 1 järgi olla ka laenuleping, siis ainuüksi asjaolu, et kostja ei pidanud tasuma lepingu alusel intressi ega muid lisakulusid, ei välista osamaksetega vara müügilepingu lugemist ühtlasi tarbijakrediidilepinguks. Laenulepinguga kohustub laenuandja andma VÕS § 396 lg 1 järgi laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt maksta intressi, kuid ainuüksi selle sätte sõnastus ei anna alust leida, et intressi maksmise kokku leppimata jätmine tähendab, et lepingut ei sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuses (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). 6 Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja (vt RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479, p 11). VÕS § 402 lg 1 kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele, piisav on, et krediidiandja antav krediit või laen oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega (vt ka P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019, § 402, komm 3.1). Vaidlust ei saa olla selles, et osamaksetega vara müügilepingute sõlmimine on osa hageja igapäevasest majandustegevusest. Osamaksetega vara müügilepingu kvalifitseerimine tarbijakrediidilepinguks ei sõltu sellest, kas hageja on krediidiandja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 3 tähenduses ning kas tal on krediidiandjana tegutsemiseks tegevusluba (KVS § 10). Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu
3. aprilli
4. a direktiiv nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediidi direktiiv) ei ole otsekohalduv. Riigikohtu eespool viidatud seisukoha järgi ei välista üksnes intressi maksmise kokkuleppe puudumine tarbijakrediidilepingu sõlmimist.
5. Kuna osamaksetega vara müügileping on tarbijakrediidileping, on põhjendatud maakohtu järeldus, mille kohaselt lepingu ülesütlemine on tühine, kuna hageja ei ole järginud lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg-st 1 tulenevat vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõuet. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja tugineb apellatsioonkaebuses (p 3.9) sellele, et tal oli õigus kõik lepingud rikkumise tõttu üles öelda, kuid asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kõik lepingud üles öelnud. Hagile lisatud lepingu lõpetamise teate kohaselt loeti üles öelduks liitumisleping, sellest ei nähtu, et koos liitumislepingu ülesütlemisega oleks öeldud üles (loetud üles öelduks) osamaksetega vara müügileping ja nutikindlustuse leping. Hageja nõuab kostjalt lepingute kehtivusajal osutatud teenuse eest tasumist. Lepingu ülesütlemine omab praegusel juhul tähtsust vaid osamaksetega vara müügilepingust tuleneva nõude põhjendatuse hindamisel, kuna sellest sõltub, kas ülesütlemise ajaks mitte veel sissenõutavaks muutunud osamaksed muutusid ülesütlemisega sissenõutavaks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et osamaksetega vara müügilepingu sai lugeda üles öelduks kohtule hagiavalduse esitamisega. Ülesütlemisavaldus võib sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis, kuid ka kohtumenetluses saab lepingu üles öelda vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Praegusel juhul ei olnud täidetud materiaalsed eeldused hagiavaldusega tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Lepingut ei saanud ka lugeda üles öelduks kohtule hagiavalduse esitamisega, kuna ülesütlemisavaldus on tahteavaldus TsÜS § 68 mõttes ja TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega (vt RKTKo 14.06.2016, 32-1-53-16, p 12; RKTKo 11.12.2024, 2-19-13673, p-d 25.1 ja 25.5).
6. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 859 eurot 3 senti. Maakohus on põhjendatult lähtunud sellest, et hagiavalduse lisadest nähtuvalt oli kostjal hageja ees võlgnevus lepingu lõpetamisel mitte suurem kui 348 eurot 68 senti. Hagiavaldusele lisatud arvetest ja lepingu ülesütlemise teatisest võib järeldada, et hagiavalduses esitatud arved ei jäänud täies ulatuses tasumata, lepingu ülesütlemise teate väljastamise seisuga sai võlgnevus olla 348 eurot 68 senti. 7 Maakohus on aga põhjendamatult jätnud täielikult arvestamata peale lepingu ülesütlemise teate väljastamist perioodi eest 1.–
7. jaanuar 2024 esitatud arve nr 2041339046 (dtl-d 53– 54). Kostjalt tuleb täiendavalt välja mõista arvel näidatud mobiiltelefoni kuutasu 12 eurot 66 senti ja nutikindlustuse kuumakse 13 eurot 52 senti, s.o kokku 26 eurot 19 senti. Üksnes asjaolu, et arve on esitatud pärast lepingu ülesütlemise teate väljastamist, ei anna alust nimetatud osas hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Seega kuulub hageja põhinõue rahuldamisele kokku 374 euro 87 sendi ulatuses. Arvel nr 2041339046 on näidatud ka osamaksetega vara müügilepingu tasumata osamaksed 344 eurot 74 senti. Kuna lepingu ülesütlemine on tühine, ei ole alust nimetatud osas hageja nõuet rahuldada. Hageja tugines hagis lepingu lõpetamisele alates
8. jaanuarist
9. Hageja esitas kostja vastu lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, mitte täitmisnõude. Hageja ei tugine ka apellatsioonkaebuses alternatiivselt laenumaksete tasumata jätmisest tulenevale võlgnevusele (vt RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 16).
10. Hageja tugineb sellele, et on lepingu
11. jaanuaril 2024 üles öelnud ja palub mõista välja viivise lõpparve tasumise tähtajale järgnevast päevast, s.o
12. veebruarist
13. Hageja palub välja mõista lepingujärgses määras 0,065% päevas, mis on toodud üldtingimustes. Maakohus mõistis 348 eurolt 68 sendilt välja viivise ebaõigesti alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates
14. septembrist
15. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 348 eurot 68 senti, mille sissenõutavus ei sõltunud lepingu ülesütlemist. Tegemist oli võlgnevusega, millele tuginedes hageja ütles lepingu üles. Põhjendatud on mõista sellelt välja viivis vastavalt hageja taotlusele alates
16. veebruarist
17. Ka 26 eurolt 19 sendilt tuleb välja mõista viivis vastavalt hageja taotlusele alates
18. veebruarist
19. Maakohus mõistis kogu rahuldatud põhinõudelt ebaõigesti välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja teenuste kasutamise üldtingimuste p 6.10 (dtl 165) esimesest lausest tuleneb, et maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse hageja poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,065% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Üldtingimuste p 6.10 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul lähtub hageja viivise arvestamisel võlaõigusseaduses sätestatust. Kuna osamaksetega vara müügilepingu kujutab endast ühtlasi tarbijakrediidilepingut, võib hageja VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda osamaksetega vara müügilepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamisel kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna kostja ei pidanud lepingu alusel tasuma intressi, on hagejal osamaksetega vara müügilepingust tulenevate maksetega tasumisega viivitamisel õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Liitumislepingust ja nutikindlustuse lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist kokkulepitud määras, s.o 0,065% päevas. Hageja esitas alternatiivse viivise arvestuse juhuks, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude aluseks olev osamaksetega vara müügileping kujutab endast ühtlasi tarbijakrediidilepingut (dtl-d 226–227). Sellisel juhul käsitab hageja tarbijakrediidilepinguna ka seadme Apple iPhone 13 Pro 128GB ostmiseks sõlmitud osamaksetega vara müügilepingut, millele hageja nõude alusena ei tuginenud, kuid millest tulenevat võlgnevust hageja nõue sisaldas ja mille maakohus kostjalt välja mõistis. Arvestades hageja esitatud arvestust ja hageja põhinõude rahuldamise ulatust, on kostja tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus 262 eurot 29 senti (3x87,43). Alates
20. veebruarist 8 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni
21. oktoobril 2025, on 262 eurolt 29 sendilt sissenõutavaks muutunud viivis 49 eurot 94 senti (VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses). Ülejäänud võlgnevuselt, s.o 112 eurolt 58 sendilt (374,87-262,29) mõistab ringkonnakohus kostjalt välja viivise lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas. Alates
22. veebruarist 2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni
23. oktoobril 2025, on 112 eurolt 58 sendilt sissenõutavaks muutunud viivis 43 eurot 83 senti. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on seega sissenõutavaks muutunud viivis kokku 93 eurot 77 senti (49,94 + 43,83). Alates
24. oktoobrist 2025 sissenõutavaks muutuva viivise mõistab ringkonnakohus 262 euro 29 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja 112 euro 58 sendi suuruse põhinõude tasumata osalt 0,065% päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni (

§ 367

). Maakohus on alusetult piiranud kostjalt väljamõistetud viivise põhinõude suurusega. Kohus saab viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Viivise vähendamine (sh viivisenõude piiramine põhinõude suurusega) eeldab viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlust. Kohus ei saa omaalgatuslikult viivist vähendada ja piirata viivist põhinõude suurusega. 14. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, mistõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 40% ulatuses kostja kanda ja 60% ulatuses hageja kanda (

§ 163lg 1).

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja menetluskulusid kokku 500 eurot (s.o riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 200 eurot). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta maakohtu kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalist suurust. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja maakohtus kantud menetluskuludest kostjalt hageja kasuks välja mõista 200 eurot (500x0,4). Ringkonnakohtu menetluses koosnevad hageja menetluskulud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 245 eurot ja lepingulise esindaja kulust 507 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele ning dokumentide kohtule esitamisele 2 tundi ning täiendava seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele 1 tund, hageja esindaja tunnitasu on 169 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga (

§ 174lg 1).

Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest kostjalt hageja kasuks välja mõista 300 eurot 80 senti ((245+507)x0,4). Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 9