2-17-4276/69

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-4276 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull ja Villu Kõve Kohtuasi M.R.hagi Meelis Ränga, Andres Sõnajala ja Oleg Sõnajala vastu pärandvara ühisuse mõttelise osa ja sellega seotud õiguste ja kohustuste üleandmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks ning ebaõigete kannete parandamiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Meelis Ränga, Andres kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 40 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja M.R., lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Vinni Sõnajala ja Oleg Sõnajala Kostja Meelis Ränk, lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Kostjad Andres Sõnajalg ja Oleg Sõnajalg, lepinguline esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer Asja läbivaatamise kuupäev 6. mai 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276 muutmata.

2.Jätta Meelis Ränga, Andres Sõnajala ja Oleg Sõnajala kassatsioonkaebus rahuldamata.

3.Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

4.Määrata M.R. põhjendatud ja vajalikeks kassatsioonimenetluse kuludeks lepingulise esindaja tasu 448 eurot (sh käibemaks).

2-17-4276 5. Mõista M.R. kasuks välja kassatsioonimenetluse kulude hüvitis Meelis Rängalt 149 eurot 33 senti, Andres Sõnajalalt 149 eurot 33 senti ja Oleg Sõnajalalt 149 eurot 33 senti.

6.Meelis Ränk, Andres Sõnajalg ja Oleg Sõnajalg on menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral kohustatud tasuma M.R-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M.R. (hageja) esitas 17. märtsil 2017 hagi Meelis Ränga (kostja I), Andres Sõnajala (kostja II) ja Oleg Sõnajala (kostja III) vastu, milles esitas järgmised nõuded:

•kohustada kostjaid andma nõusolek hagejale pärandavara ühisuse ⅓ suuruse mõttelise osa ja sellega seotud õiguste ja kohustuste üleandmiseks;

•kohustada kostjaid andma nõusolek järgmiste kannete tegemiseks ning lugeda need asendatuks asjas tehtava kohtuotsusega o kustutada XXX kinnistu (registriosa nr 2***) teisest jaost kostjad II ja III kui ühisomanikud ja kanda hageja sisse ühisomanikuna, o kustutada YYY kinnistu (registriosa nr 7***) teisest jaost kostjad II ja III kui ühisomanikud ja kanda hageja sisse ühisomanikuna, o kustutada kostjad II ja III 64-eurose nimiväärtusega osaluse ühisomanikena VP Osaühingust (OÜ osalus), o lõpetada kostjate II ja III liikmesus liikmesuse nr 8 ühisomanikena Hooneühistus PS (HÜ liikmesus), o kanda hageja sisse Citroën Berlingo (registreerimismärgiga xxx) ja Ford Sierra (registreerimismärgiga xxx) (sõiduautod) ühisomanikuna;

•jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt suri A.R. (pärandaja) xx. novembril 2015 ning tema järel pärisid 1. detsembril 2016 tõestatud pärimistunnistuse kohaselt tema lapsed võrdsetes osades – hageja ⅓, kostja I ⅓ ning R.R. ⅓.

Kostja I müüs notariaalselt tõestatud müügilepingu alusel 8. detsembril 2016 endale kuuluva pärandvara ühisuse ⅓ suuruse mõttelise osa koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega 40 000 euro eest võrdsetes osades kostjatele II ja III. Müügilepingus märgiti, et pärandvara ühisuse koosseisus on XXX kinnistu, YYY kinnistu, OÜ osalus, HÜ liikmesus, sõiduautod ning pärandaja arvelduskontodel olevad rahalised vahendid.

Pärandvara ühisuse osaga seotud õigused ja kohustused loeti müügilepingu p 2.6 kohaselt kostjalt I kostjatele II ja III üle läinuks müügilepingu notariaalse tõestamise hetkest. Müügilepingu raames tehti asjakohased muudatuskanded kinnistusraamatusse ja äriregistrisse. Kostjad II ja III on kinnistusraamatusse kantud ühisomanikena Margus Ränga kõrval, liiklusregistris muudatusi ei ole.

Hageja soovis teostada kaaspärija ostueesõigust, edastas 21. detsembril 2016 kostjatele notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse ning teavitas kostjaid ostueesõiguse teostamisest ka telefonitsi. Hageja sai pärandvara ühisuse osa müügilepingust teada 13. detsembril 2016, kostja I hagejat pärandvara ühisuse osa müügilepingust pärimisseaduse (PärS) § 149 lg 3 mõttes ei teavitanud.

Hageja broneeris notariaja, et sõlmida kostjatega kokkulepe ühisuse osa talle üleandmiseks, kuid kui kostjad notari juurde ei ilmunud, hoiustas hageja 15. veebruaril 2017 müügilepingu p 2.1 kohase pärandvara ühisuse osa müügihinna, 40 000 eurot notari deposiitkontol.

2(12) 2-17-4276 Hageja on teostanud kaaspärija ostueesõigust nõuetekohaselt. Hageja on üks kaaspärijatest, pärandvara ühisuse osa müüdi kolmandale isikule ning hageja esitas tähtaegselt vorminõuetele vastava kaaspärija ostueesõiguse teostamise avalduse. Kuna kaaspärija ostueesõigusel on asjaõiguslik toime, on ostueesõiguse teostamist takistavad või piiravad käsutustehingud tühised. Pärandvara ühisuse osast tulenevad õigused ja kohustused ei läinud kostjatele II ja III müügilepingu p 2.6 kohaselt üle ning seetõttu on registrikanded valed. Äriregistri kannete parandamiseks jõustunud kohtuotsusega annab aluse Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 12 lg 3.

Kostja I peab andma hagejale üle pärandvara ühisuse ⅓ suuruse mõttelise osa koos sellega seotud õiguste ja kohustustega ning andma nõusolekud vajalike muudatuste tegemiseks. Kostjad II ja III on kohustatud andma nõusolekud kannete parandamiseks. Nõusolekud tuleb asendada kohtulahendiga.

2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja I leidis, et ta ei ole kohustatud hageja soovitud tahteavaldusi tegema, sest pärandvara ühisuse ⅓ suurune mõtteline osa ega pärandvaras olnud kinnisasjad ei kuulu pärast ühisuse osa müügilepingu sõlmimist enam talle. Ostueesõiguse teostamise tagajärjel loetakse küll müügileping sõlmituks hageja ja kostja I vahel. Kuna aga hageja ei saa nõuda kostjalt I müügilepingu täitmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 p 1 tõttu, ei ole kostjal I kohustust tahteavaldusi teha ja seetõttu ei ole hagejal alust nõuda nende asendamist.

Hageja teostas ostueesõigust 21. detsembril 2016, kuid selleks ajaks oli pärandvara ühisuse osa ja sellega seotud õigused ja kohustused juba kostjatele II ja III üle läinud. Müügilepingu p 2.6 kohaselt oli lepingu eseme ülemineku aeg müügilepingu notariaalse tõestamise hetk (8. detsember 2016) ning kanded muudeti juba 12. detsembril 2016. Lisaks on hageja kinnistusraamatusse juba ühisomanikuna sisse kantud. Äriregistris asjakohaste ühingute kohta kanded üldse puuduvad, väärtpaberite keskregistri seaduse § 12 lg 3 ei kohaldu.

2.2. Kostjad II ja III leidsid, et nad omandasid kehtivalt pärandvara ühisuse osa ja seetõttu puudub alus kinnistusraamatu kandeid muuta. VÕS § 244 lg-st 1 ei tulene, et hagejale saabuksid ostueesõiguse teostamisega asjaõiguslikud tagajärjed. Ostueesõiguse teostamise tagajärjena hakkas lisaks kostjate vahel sõlmitud müügilepingule kehtima ka samasisuline müügileping hageja ning kostja I vahel.

Lisaks kohaldub kaaspärija ühisuse osa ostueesõiguse teostamisel kinnisasjade osas eriregulatsioon asjaõigusseaduse (AÕS) § 257 lg 3 mõttes. Pärandvara koosseisu kuuluvate kinnisasjade osas oleks ostueesõigusel olnud asjaõiguslik toime vaid siis, kui hageja oleks pärast pärimistunnistuse väljastamist esitanud avalduse, et kaaspärijad kantaks kinnistusraamatusse ühisomanikena koos märkusega ostueesõiguse kohta. Hageja sellist avaldust vaatamata notari soovitustele ei esitanud.

Isegi juhul, kui kaaspärija ostueesõigusel oleks asjaõiguslik toime, tuleks hagi jätta rahuldamata, sest hageja on teostanud ostueesõigust hea usu põhimõtte vastaselt. Pärandvara koosseisu kuuluv YYY kinnistu on vajalik, et kostjatel II ja III oleks juurdepääs enda kinnistule, servituudikokkuleppest on seni keeldutud. Lisaks on vajalik vältida, et hageja saaks ellu viia enda kavatsusi Natura 2000 alal asuvat YYY kinnistut lagedaks raiuda, kiviaedu eemaldada ning piirkonna looduskeskkonda muuta, millega kahjustataks kogu piirkonna looduskeskkonda pöördumatult.

2.3. Hageja vaidles kostjatele vastu, leides, et ostueesõiguse teostamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, AÕS § 2611 lg 1 ei kohaldu, sest lepingu ese oli pärandvara ühisuse mõtteline osa. Ekslikud on väited selle kohta, et müügilepingu täitmine on võimatu ning et kostja I ei ole kohustatud nõusolekuid andma.

3(12) 2-17-4276 3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuni 2018. a otsusega hagi, kohustas kostjaid andma nõusolek pärandavara ühisuse ⅓ mõttelise osa ja sellega seotud õiguste ja kohustuste üleandmiseks hagejale ning andma nõusolekud hagiavalduses taotletud viisil kannete tegemiseks ning lugeda nõusolekud asendatuks kohtuotsusega. Maakohus määras, et hageja notari deposiitkontole kantud 40 000 eurot tuleb 30 päeva jooksul pärast otsuse jõustumist kanda kostjatele II ja III võrdsetes osades ning et menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt solidaarselt kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 1050 eurot, õigusabikuludest 1596 eurot ning seadusjärgse viivise.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

•pärandaja järel pärisid hageja ⅓, kostja I ⅓, R.R. ⅓;

•kostja I müüs 8. detsembril 2016 enda pärandvara ühisuse ⅓ suuruse mõttelise osa 40 000 euro eest kostjatele II ja III ning pärandvara ühisuse mõttelise osaga seotud õigused ja kohustused loeti üle läinuks müügilepingu notariaalse tõestamise hetkest (müügilepingu p-d 2.1 ja 2.6);

•pärandvara ühisuse osa müügilepingu raames tõestati kandeavaldused pärandvara ühisuses olevate kinnistute kinnistusraamatu kannete muutmiseks;

•müügilepingu alusel on tehtud kanded kinnistusraamatusse ja äriregistrisse.

Maakohus leidis, et hagejal kui kaaspärijal tekkis õigus teostada kahe kuu jooksul ostueesõigust tervikuna kostja I pärandvara ühisuse ⅓ suuruse mõttelise osa suhtes, kui kostja I müüs 8. detsembril 2016 enda osa kostjatele II ja III (PärS § 149 lg-d 1 ja 2). Kolmas pärija ei soovinud ostueesõigust teostada. Hageja sai pärandvara ühisuse osa müügilepingust teada 13. detsembril 2016 ning teostas ostueesõigust 21. detsembril 2016 notariaalse avaldusega, mis edastati kostjatele. Kostjad ei ilmunud kahel korral notari juurde, et hagejaga tehing teha (I kd, tl 41), ning hageja hoiustas müügilepingujärgse müügihinna notari deposiitkontol. Hageja eesmärk oli saada endale müügilepinguga võõrandatud pärandvara ühisuse ⅓ suurune mõtteline osa ning muuta asjakohaseid registrikandeid.

Ostueesõiguse teostamise tagajärjel tuli VÕS § 244 lg 1 kohaselt lugeda hageja ja kostja I vahel müügileping sõlmituks samadel tingimustel nagu kostjate vahel. Pärandvara ühisuse osa ja sellega seotud õigused ja kohustused ei läinud aga üksnes ostueesõiguse teostamisega kostjatelt II ja III hagejale üle. Hageja nõue kostjate tahteavaldusi andma kohustamiseks ja nende asendamiseks on asjakohane. Ekslikud on kostjate seisukohad, et kaaspärija ostueesõigusel ei ole asjaõiguslikku toimet ning et kinnisasjade osas kohaldub AÕS § 257 lg 3 eriregulatsioon.

Ekslik on kostja I väide, et hageja ei saa temalt pärandvara ühisuse osa üleandmist nõuda. Kaaspärija ostueesõigus on seadusest tulenev ostueesõigus ning sellel on asjaõiguslik toime, mille tagajärjel on ühisuse osa käsutamine tühine, sest see takistab ostueesõiguse teostamist (PärS § 149 lg 1; VÕS § 244 lg 6). Kuna pärandvara ühisuse osa käsutamine oli kehtetu, kostja I ei andnud kostjatele II ja III ühisuse osa kehtivalt üle ning müügilepingu p 2.6 tagajärg ei saabunud, on kostja I endiselt pärandvara ühisuse osa käsutamiseks õigustatud isik, kelle tahteavalduse asendamist saab nõuda.

Ekslik on kostja väide, et kuna pärandvara ühisuse osa hulka kuulusid kinnisasjad, pidanuks nende osas asjaõigusliku toime saavutamiseks tegema kinnistusraamatusse märkuse ostueesõiguse kohta AÕS § 257 lg 3 kohaselt. Kostjad II ja III avaldasid küll huvi peamiselt pärandvara ühisuse hulka kuuluva YYY kinnistu omandamiseks, kuid kostjate vahel sõlmitud müügilepingu ese oli siiski pärandvara ühisuse osa, mitte kinnisasjad. Seega ei kohaldu kinnisasjade osas eriregulatsioon.

Kostja I ei oleks lisaks saanudki pärandvara ühisuse hulka kuuluvaid kinnisasju PärS § 148 lg-st 1 4(12) 2-17-4276 tuleneva keelu tõttu teiste kaaspärijate nõusolekuta võõrandada. Kostjad II ja III ei omandanud ostueesõiguse tõttu pärandvara ühisuse osa ega kinnisasju.

AÕS § 65 lg 1 alusel saab esitada kande parandamise nõude, kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kannete muutmiseks vajalik kostjate II ja III nõusolek, need saab asendada kohtulahendiga. Kostjad soovisid, et nõusolekud kande muutmiseks seataks sõltuvusse kostjatele pärandvara ühisuse osa müügihinna tasumisest. AÕS § 2611 lg 1 ei kohaldu, sest müügilepingu ese oli pärandvara ühisuse osa, mis on varakogum, kuhu kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning õigused.

Hageja notari deposiidis hoiustatud müügihind 40 000 eurot tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist kanda võrdsetes osades kostjatele II ja III, arvestades, et tuvastatud asjaoludel on kostjad II ja III müügihinna juba kostjale I tasunud.

4.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule, leides, et ostueesõigusel ei ole asjaõiguslikku toimet, selle teostamine oli hea usu põhimõtte vastane ning kohaldub kinnisasjade eriregulatsioon, sh AÕS § 2611. Maakohus rikkus menetlusõigust, sest vaatas sisuliselt läbi hagi, millelt ei olnud riigilõivu tasutud, ja sellega võeti kostjatelt võimalus esitada servituudi seadmiseks vastuhagi. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas otsust üksnes menetluskulude kindlaksmääramise osas, leides, et menetluskulusid ei olnud alust 1344 euro võrra vähendada. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2018. a otsusega kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suuruse osas ning leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud kulud maakohtus olid 3038 eurot. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni, nähes ette, et 21. märtsi 2017. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsust täitva abinõuna, jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis õiguslikke põhjendusi. Kostjate apellatsioonkaebusega seotud kostjate kulud jäid nende endi kanda, hageja kulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 kohaselt võrdsetes osades kostjate kanda ning hageja apellatsioonkaebusega seotud kulud jäid iga menetlusosalise enda kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust TsMS § 442 lg 8 mõttes, kui jättis vastamata kostjate väitele, et hageja ostueesõiguse teostamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsust tuleks lisaks muuta menetluskulude suuruse ja hagi tagamise abinõu osas, kuid ülejäänud ulatuses tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõigust.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kuna ostueesõiguse ese oli pärandvara ühisuse mõtteline osa, oli ostueesõiguse teostamisel asjaõiguslik toime, pärandvara ühisuse osa ei läinud üle kostjatele II ja III ning ostueesõiguse teostamise järel muutusid ebaõigeks 8. detsembril 2016 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel tehtud kanded, mille parandamist saab hageja nõuda (PärS § 147, § 149 lg 1, VÕS § 244 lg 6). Kinnisasjade ostueesõiguse eriregulatsioon ei kohaldu sõltumata sellest, et pärandvara ühisuse hulka kuuluvad ka kinnisasjad, sest ostueesõiguse objekt ei olnud kinnisasi, vaid pärandvara ühisuse osa.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud alust rahuldada sisuliselt osaliselt kostjate AÕS § 2611 lg-l 1 põhinevat nõuet, nähes ette, et hageja peab tasuma ostuhinna võrdsetes osades kostjatele II 5(12) 2-17-4276 ja III, sest ostueesõiguse teostamisega ei tekkinud hagejal lepingulist õigussuhet, mh ostuhinna tagastamise kohustust mitte kostjatega II ja III, vaid kostjaga I, kes pärandvara ühisuse osa müüs.

Maakohtu otsust ei ole aga selles osas vaja tühistada, sest hageja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud ning sisuliselt on tegemist lahendusega, mis on kostjate huvides, sest tagab neile võimaluse saada tasutud ostuhind tagasi. Hageja on muu hulgas kinnitanud, et soovib deponeeritud raha kostjatele II ja III tasuda, ta pole pahauskne.

Hageja ostueesõiguse maksma panemine ei olnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 mõttes hea usu põhimõttega vastuolus. Hea usu põhimõtte vastaseks ei muuda ostueesõiguse teostamist asjaolu, et hageja teostas enda ema pärimisasjas ostueesõigust olukorras, mil tal oli enda ema esindajana varem juba kostjatega II ja III kinnistu üle vaidlus olnud. Kinnistuga seotud vaidlused saab lahendada vajaduse korral kohtus, kinnistu omandiõigus ei võta hagejalt kohustust järgida kinnistu ühe omanikuna seadusest tulenevaid nõudeid. Nende asjaoludega seotud tunnistaja väited ei oleks olnud asjakohased ja seetõttu jättis maakohus põhjendatult TsMS § 238 kohaselt kostjate taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjate II ja III vastuhagi servituudi seadmiseks ei pidanud menetlusse võtma ja eelmenetluse võis lõpetada (I kd, tl-d 150–151), sest vastuhagi ei oleks saanud käimasolevas menetluses esitada ja servituudinõue oleks tulnud esitada mõlema kaaspärija vastu, täidetud ei oleks olnud ka ükski TsMS § 373 lg 1 p-de 1–3 eeldustest, et nõuet vastuhagina käsitada.

Asjaolu, et maakohus võttis menetlusse hagi, millelt oli tasutud ettenähtust vähem riigilõivu, oli menetlusõiguse rikkumine, kuid mitte selline rikkumine, mis oleks aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks, sest maakohus nõudis täiendavat riigilõivu menetluse kestel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule materiaalõiguse väära kohaldamise ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

Ostueesõiguse asjaõiguslikku toimet reguleeriv VÕS § 244 lg 6 ei kohaldu kinnisasjade kohta.

AÕS § 257 lg 3 järgi on ostueesõigusel sama toime nagu eelmärkel omandi üleandmise nõude tagamiseks. Ostueesõiguse kohta käiva märkuseta kinnistusraamatus ei ole ostueesõigusel kinnisasjade osas asjaõiguslikku toimet. Selliselt on kajastatud ka selgitused notariaalaktis. Kuna ostueesõigusel oli võlaõiguslik toime, siis sai kostja I kehtivalt pärandvara ühisuse osa kostjatele II ja III võõrandada ning kostjalt I ei saa enam ühisuse osa välja nõuda, see ei kuulu enam talle.

Ostueesõiguse teostamine oli hea usu põhimõttega vastuolus, ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust.

Isegi kui kaaspärija ostueesõigusel on asjaõiguslik toime, siis on kohtud jätnud ekslikult nõusolekute andmise kohustuse kostjatele II ja III raha maksmise kohustusega sidumata. Kinnisasja omanik saab AÕS § 2611 lg 1 kohaselt keelduda omanikukande kustutamiseks nõusolekut andmast, kuni talle on hüvitatud ostuhind. Asjaolu, et hageja on notari kontol deponeerinud 40 000 eurot, ei põhjenda AÕS § 2611 lg 1 kohaldamata jätmist.

8.Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6(12) 2-17-4276 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

10.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgneva üle:

•pärandaja järel pärisid hageja ⅓, kostja I ⅓, R.R. ⅓;

•pärandvara ühisuse osa müügilepingu raames tõestati kandeavaldused pärandvara ühisuses olevate kinnistute kinnistusraamatu kannete muutmiseks;

•müügilepingu alusel tehti kanded kinnistusraamatusse ja äriregistrisse.

11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kaaspärija ostueesõiguse teostamisel on asjaõiguslik toime, kas ostueesõiguse teostamine oli hea usu põhimõttega kooskõlas ning kas kostjate II ja III kohta tehtud kinnistusraamatu kannete muutmiseks nõusolekut andma kohustamisel oleks pidanud kohaldama kinnisasjade kohta sätestatut, mh arvestama AÕS § 2611 lg-ga 1, mille järgi võib ostja keelduda ostueesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks nõusoleku andmisest ja kinnisasja üleandmisest, kuni talle hüvitatakse tasutud ostuhind.

12.Kolleegium käsitleb esmalt pärandvara ühisuse osa võõrandamisel lepingu eset ning kaaspärijate ja osa omandaja vahelisi õigussuhteid (I), seejärel kaaspärija ostueesõiguse teostamise korda, olemust ja ostueesõigusele kohalduvat regulatsiooni (II). Kolmandaks käsitletakse õigussuhteid kaaspärija ostueesõiguse teostamisel ja ostueesõiguse teostamisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (III) ning viimaks kannete muutmisega seotud küsimusi ning tehakse menetluslikud otsustused (IV).

I 13. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

14.Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes.

Üks kaaspärijatest ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid (PärS § 148 lg 1), kuid osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon.

Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1).

15.Kui üks kaaspärijatest võõrandab talle kuulunud pärandvara ühisuse mõttelise osa, ei ole lepingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed. Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel saab lepingu ese olla vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud.

7(12) 2-17-4276 16. Alates ajast, mil pärandvara ühisuse mõttelise osa omandajale on pärandvara ühisuse osa üle läinud, saab osa omandaja endale osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. Küll aga lähevad osa omandajale üle kaaspärija varalised õigused, eelkõige õigus nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija.

17.Pärandvara ühisuse mõttelise osa omandajale kuuluvad osa omandamise järel pärandvaras olevad esemed PärS § 147 mõttes ühiselt ülejäänud kaaspärijatega. Asjaolu, millised konkreetsed pärandvaras olevad esemed saab endale iga pärandvara ühisuse mõttelise osa omaja, selgub alles pärandvara jagamisel.

Alates osa üleminekust osa omandajale kuni pärandvara jagamiseni peavad osa omandaja ja ülejäänud kaaspärijad PärS § 147 kohaselt pärandvara ühiselt valitsema. Osa omandaja saab pärandvara ühisuse mõttelise osa omajana ühisuse osa võõrandanud kaaspärija asemel kaasa rääkida pärandvaraga seotud varalistes küsimustes samamoodi nagu osa võõrandaja.

18.Osa omandaja ja ülejäänud kaaspärijad saavad pärandvarasse kuuluvaid esemeid üksnes ühiselt käsutada (PärS § 148 lg 1). Osas, milles pärimisseaduses ei ole eriregulatsiooni, reguleerivad nende õigusi kaasomandi sätted (PärS § 147, § 148 lg 1). Erandina saavad teistsuguse kokkuleppe puudumisel ülejäänud kaaspärijad jagada PärS § 148 lg 3 erilise mälestusväärtusega esemeid, ilma et selleks oleks vaja osa omandaja või ühisuse osa võõrandanud kaaspärija nõusolekut.

II 19. Kui üks kaaspärijatest müüb endale kuuluva mõttelise osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt seadusjärgne ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt. Kui ostueesõigus on mõne kaaspärija jaoks lõppenud või juhul, kui mõni kaaspärijatest loobub ostueesõiguse teostamisest, saavad ülejäänud õiguse teostada ostueesõigust ühiselt täies ulatuses (VÕS § 252 lg 1).

Maakohus tuvastas, et R.R. ei teostanud ostueesõigust kahe kuu jooksul, ning leidis, et seetõttu oli hagejal õigus teostada ostueesõigust täies ulatuses. Kohtud tuvastasid, et hageja teostas kaaspärijana ostueesõigust kostjale I kuulunud pärandvara ühisuse osa suhtes, mille kostja I müüs 8. detsembril 2016 kostjatele II ja III, ning hoiustas pärandvara ühisuse osa eest tasumiseks 40 000 eurot notari deposiitkontol.

20.Kaaspärijal on õigus teostada ostueesõigust kahe kuu jooksul alates ajast, mil ta on saanud pärandvara ühisuse osa võõrandanud kaaspärijalt teate ühisuse osa võõrandamise kohta. Osa võõrandaja peab osa omandi üleandmisest viivitamata teatama kaaspärijatele (PärS § 149 lg-d 2 ja 3;

VÕS § 250). Kohtud tuvastasid, et hageja teostas ostueesõigust tähtaegselt.

21.Kolleegium leiab, et kaaspärija ostueesõiguse teostamine ei olnud hea usu põhimõttega vastuolus.

Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.

22.Kaaspärija ostueesõiguse teostamisel PärS § 149 lg 1 mõttes saab ostueesõigust teostanud kaaspärija endale pärandvara ühisuse mõttelise osa ning sellega seotud õigused ja kohustused alates ajast, mil mõtteline osa on talle üle läinud. Alates sellest ei saa osa algne omandaja enam mõttelisest 8(12) 2-17-4276 osast tulenevaid õigusi teostada, kuid seejuures vabaneb ta ka osa omandamisega kaasnenud kohustuste täitmisest (PärS § 149 lg 4).

23.Kolleegium selgitab, et kaaspärija ostueesõigus tekib PärS § 149 lg 1 alusel juhul, kui üks kaaspärijatest on kolmandale isikule võõrandanud endale kuuluva mõttelise osa kaaspärijate ühisusest. Seetõttu on ka kaaspärija ostueesõiguse teostamisel ostueesõiguse ese õigus mõttelisele osale pärandvara ühisusest, mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed. Ostueesõigus ei kohaldu pärandvarasse kuuluvate konkreetsete esemete müümisel. Pärandvarasse kuuluvaid üksikuid esemeid saavad kaaspärijad PärS § 148 lg 1 kohaselt niikuinii vaid ühiselt käsutada.

24.Kohtud leidsid, et kaaspärija ostueesõigusel on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime, ning lisasid, et kuna kostjate vahel sõlmitud lepingu ese ja seega ka hageja ostueesõiguse objekt oli pärandvara ühisuse mõtteline osa (mitte pärandvaras olevad kinnisasjad), ei kohaldu kinnisasjade ostueesõiguse regulatsioon, muu hulgas AÕS § 257 lg 3. Kolleegium nõustub kohtutega ja toob välja järgmist.

25.AÕS § 257 lg 3 käsitleb kinnistusraamatusse kantud ostueesõigust. Pärandvara ühisuse mõtteliste osade suurus, kuuluvus ja sellega seotud kaaspärija ostueesõigus aga kinnistusraamatus ei kajastu.

Kaaspärijate mõttelised osad kajastuvad PärS § 171 lg 2 kohaselt pärimistunnistusel.

Pärimisregistrisse kantakse küll andmed pärimistunnistuste ja pärandvara ühisusest osa võõrandamiste kohta, kuid neil on PärS § 1761 lg-te 1 ja 2 kohaselt üksnes informatiivne tähendus.

26.Kuigi pärimisseadus ei täpsusta, milline toime on kaaspärija ostueesõigusel, tuleneb ostueesõigus seadusest ja seega on sellel VÕS § 244 lg 6 mõttes asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb VÕS § 244 lg 6 kohaselt pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutustehingu tühisus, kui see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist. Seega kaasneb kaaspärija ostueesõiguse teostamisega pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus.

27.Käsutustehingu tühisuse tõttu kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Seega võivad põhjendatud olla ostueesõigust teostanud kaaspärija kannete parandamise nõuded. Kaaspärija nõuded kannete parandamiseks saavad siiski põhineda üksnes ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel.

III 28. Hageja esitas nõuded kostjate vastu, paludes neid kohustada andma nõusolek pärandvara ühisuse mõttelise osa ja sellega seotud õiguste ja kohustuste talle üleandmiseks ning kinnistute, osaühingu, hooneühistu ja sõiduautodega seotud kannete kustutamiseks ning tema sissekandmiseks. Maakohus rahuldas hageja nõuded hagiavalduses toodud kujul ning nägi ette, et 40 000 eurot, mille hageja kandis notari deposiitkontole, tuleb 30 päeva jooksul pärast otsuse jõustumist kanda võrdsetes osades kostjatele II ja III. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited, mh AÕS § 2611 lg 1 kohta, ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Õigusselguse tagamiseks ja kohtupraktika ühtlustamiseks käsitletakse allpool kaaspärija ostueesõigusega kaasnevaid õigussuhteid, võimalikke nõudeid ning seejärel kinnistusraamatu ja muude registrite kannete muutmist.

29.Hageja kui kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjena muutus VÕS § 244 lg 6 järgi kostja I ning kostjate II ja III vahel sõlmitud pärandvara ühisuse ⅓ mõttelise osa käsutustehing tühiseks ja 9(12) 2-17-4276 seotud registrikanded valeks. Tühiseks ei muutunud VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga kostja I ning kostjate II ja III vahel sõlmitud pärandvara ühisuse osa müügileping.

Hagejale on ostueesõiguse teostamise tagajärg VÕS § 244 lg 1 kohaselt see, et tema ja kostja I vahel loetakse pärandvara ühisuse osa müügileping sõlmituks samadel tingimustel, milles olid kokku leppinud kostja I ning kostjad II ja III.

Nõustuda võib ringkonnakohtuga, et ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk kostjaga I (müüja). Seega pidanuks hageja tasuma ühisuse osa müügilepingu järgse ostuhinna kostjale I, mitte kostjatele II ja III.

30.Kostjatel II ja III on õigus nõuda 40 000 eurot tagasi kostjalt I, mitte hagejalt, sest kostjate I–III vahel on kehtiv pärandvara ühisuse osa müügileping. Hagejal on õigus esitada müügilepingu täitmise nõue ja nõuda kostjalt I pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist.

31.Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kostjate seisukoht, et hageja kohustamine kostjatele II ja III raha üle kandma oli ebatäpne. Ühtlasi tähendab see aga, et asjakohatud on kostjate II ja III väited, et AÕS § 2611 lg 1 kohaselt tulnuks nende kohustus anda kannete muutmiseks nõusolek siduda hageja kohustusega maksta kostjatele II ja III 40 000 eurot. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

32.AÕS § 2611 lg 1 võimaldab isikul, kellele tuleb ostuhind tasuda, keelduda kande muutmiseks nõusoleku andmisest, enne kui talle on ostueesõiguse teostamise tõttu ostuhind tasutud. AÕS § 2611 lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu.

Lisaks ei kohaldu nimetatud säte ka seetõttu, et hagejal ei ole kostjatega II ja III ostueesõigusest ega müügilepingust tulenevat õigussuhet.

Hageja peab ostuhinna tasuma kostjale I, seega ei ole kostjad II ja III AÕS § 2611 lg 1 mõttes isikud, kellel oleks õigus keelduda kande muutmiseks nõusoleku andmisest. Kostja I nõusolekut aga kinnistusraamatu kande muutmiseks vaja ei ole, sest hageja on taotlenud, et registritest kustutataks kostjatega II ja III seotud kanded.

33.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et menetlusökonoomiast lähtudes on vaatamata ebatäpsusele mõistlik jätta muutmata ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3 (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), milles kohustati hagejat tasuma 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest notari deposiitkontolt 40 000 eurot (pärandvara ühisuse osa müügihind) kostjatele II ja III võrdsetes osades.

Hageja otsust edasi ei kaevanud ning hageja kohustus tasuda ostuhind kostjatele II ja III ei saa kostjaid kahjustada.

IV 34. Hageja taotles kinnistusraamatu ja teiste registrite kannete muutmist. Kolleegium leiab, et mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud.

10(12) 2-17-4276 35. Seega on esmalt asjakohane hageja nõue kostjaga I sõlmitud müügilepingu täitmise nõudena kostja I tahteavalduse asendamiseks, millega kostja I sõlmib käsutustehingu, et talle kuulunud pärandvara ühisuse ⅓ suurune mõtteline osa hagejale üle anda.

Pärast seda, kui hagejale on kostjale I kuulunud pärandvara ühisuse osa üle läinud, on põhjendatud, et hageja saaks õigusselguse tagamiseks nõuda ebaõigete kannete parandamist ja selle käigus pärandvara ühisuse osa eelnevate omanike kohta käivate kannete kustutamist.

36.Hageja saab kinnistusraamatu kannete muutmist nõuda ebaõige kande parandamise nõudena AÕS § 65 lg 1 alusel ning paluda asendada kostjate II ja III nõusolekud KRS § 341 lg 1 mõttes kinnistusraamatust nende kui ühisomanike kohta tehtud kande kustutamiseks. Kostja I nõusolek kande parandamiseks ei ole vajalik.

37.Hageja on ühtlasi taotlenud, et kostjad II ja III kustutataks OÜ osaluse ühisomanikena, et lõpetataks nende HÜ liikmesus ning tehtaks muudatused liiklusregistris.

Kolleegium leiab, et hageja ning kostjate II ja III vahel ei ole lepingulist suhet, millest võiks tuleneda kostjate II ja III kohustus anda hagejale soovitud tahteavaldus. Eriregulatsiooni puudumisel võib kostjate II ja III tahteavalduse andmise kohustus tuleneda aga näiteks mõnest lepinguvälisest võlasuhtest või hea usu põhimõttest TsÜS § 138 mõttes.

38.Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja omaniku keeldumist nõusoleku andmisest või kokkuleppe sõlmimisest võib lugeda õigusvastaseks kahju tekitamiseks VÕS § 1043 mõttes VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi omandit rikkuva käitumisena (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 26; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29–32).

Olukorras, kus puuduvad asjaolud, millest saaks järeldada puudutatud isiku soovi kahjustada taotlejat nõusoleku andmisest keeldumisega tahtlikult ja heade kommete vastaselt, on kolleegium leidnud, et tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda ka hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 27).

39.Osaühingu osanike nimekirja peab äriseadustiku (ÄS) § 182 lg 1 kohaselt juhatus, osanike otsusel võib osanike nimekirja pidajaks olla ka Eesti väärtpaberite registri pidaja (ÄS § 182 lg 3).

Hooneühistuseaduse (HÜS) § 6 lg 1 järgi peetakse hooneühistu liikmete nimekirja äriregistri juures.

Liiklusregister on liiklusseaduse (LS) § 173 lg 1 kohaselt Vabariigi Valitsuse asutatud andmekogu, mille vastutav töötleja on LS § 173 lg 3 kohaselt Maanteeamet. Liiklusregistri sõidukite andmebaasis peetakse muu hulgas arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite ja nende omanike üle (LS § 174 lg 1 p 1; § 174 lg 2).

40.Väärtpaberite registri pidamise seaduse § 12 lg 3 kohaselt peab registripidaja parandama kande jõustunud kohtulahendi alusel. Kui osanike nimekirja peab juhatus, siis analoogset kande parandamise regulatsiooni ei ole seaduses ette nähtud.

Hooneühistu liikmete nimekirja pidamist reguleerib HÜS § 6 lg 1 kohaselt Justiitsministri määrus „Kohtu registriosakonna kodukord“. Hooneühistu liikmete andmed sisestatakse infosüsteemi määruse § 246 lg 1 p 10 kohaselt hooneühistu või notari esitatud andmete alusel, liikmete nimekirjaga saab tutvuda ja saada ärakirju vastavalt määruse §-dele 61 ja 68 ning määruse § 205 lg 1 kohaselt saab kohtulahendi alusel teha kande kandemäärust eraldi tegemata.

Liiklusregistri pidamist reguleerib LS § 173 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“, mille § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku 11(12) 2-17-4276 tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Põhimääruse § 10 lg 3 p 6 kohaselt saab andmete registrisse kandmise alusdokument olla kohtulahend, § 1 lg 3 ja § 11 lg 4 viitavad registriandmete muutmise võimalusele.

41.Kolleegium märgib, et eeltoodud õigusaktides ette nähtud andmete parandamise regulatsioon on suunatud registripidajale ning sätetest ei tulene otseselt senistele omanikele õigussuhet, millel põhineks kohustus anda tahteavaldus kannete muutmiseks, mida saaks TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kohtulahendiga asendada.

Kolleegium leiab, et ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist.

Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et omaniku kande parandamise nõudele senise omaniku vastu saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt otsuse p 38).

42.Kolleegium leiab, et ka teised kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegium nõustub muus osas ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.

43.Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kostjate kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb hageja menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel iga kostja kanda.

Kolleegium leiab, et hageja kassatsiooniastme menetluskulud 448 eurot (sh km) 2 tunni 40 minuti eest tunnihinnaga 140 eurot (km-ta) on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjatelt võrdsetes osades välja mõista.

44.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt arvata kassatsioonikautsjon riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 12(12)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.