lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1684,46 eurolt alates 11.08.2025 kuni põhinõude täitmiseni. 3. Välja mõista T Elt Holm Bank AS kasuks poolte vahel 05.04.2023 laenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 2004,97 eurot, intressivõlgnevus 331,64 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot ja edasiulatuv viivis
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2004,97 eurolt alates 11.08.2025 kuni põhinõude täitmiseni.
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses viivisemääras (10,15% ehk 0,027808% päevas) alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt summas 4613,90 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Ühe aasta eest arvestatuna on jooksev viivis 468,31 eurot. Lepingust nr xxxx tulenev nõue Hageja ja kostja sõlmisid 05.04.2023 laenulepingu nr xxxx, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 4525 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10.04.
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses määras (10,15% ehk 0,027808% päevas) alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt summas 3187,63 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Ühe aasta eest arvestatuna on jooksev viivis 323,54 eurot. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks hageja ja kostja vahel 08.06.2021 sõlmitud lepingu nr 1 põhivõlgnevus summas 4613,90 eurot, intress 276,73 eurot, viivis 44,35 eurot ja menetluskulu meeldetuletuskirjade saatmise eest summas 10 eurot ning hageja ja kostja vahel 05.04.2023 sõlmitud lepingu nr 2 põhivõlgnevus summas 3187,63 eurot, intress 186,44 eurot, viivis 31,57 eurot ja menetluskulu meeldetuletuskirjade saatmise eest summas 10 eurot ning mõista välja lepingu nr 1 jooksev viivis
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt (4613,90 eurot) kuni põhivõla tasumiseni ja lepingu nr 2 jooksev viivis
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt (3187,63 eurot) kuni põhivõla tasumiseni. 01.08.2025 puuduste määruses andis kohus hagejale võimaluse hagiavalduses esile tuua asjaolud ja esitada tõendid, mis kinnitavad, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostja oli kõigi kahe krediidilepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus juhtis hageja tähelepanu ka sellele, et hagejal on võimalik teha ümberarvestus nõude osas. 13.08.2025 esitatud vastuses kohtunõudele selgitas hageja, et jääb hagiavalduses esitatud põhinõude juurde, kuid kohtu nõudel esitab alternatiivse nõudena laenunõude ümberarvestuse
Hageja rõhutas, et ümberarvestus on tingimuslik ning ei tähenda mööndust rikkumise osas - see esitatakse üksnes juhuks, kui kohus leiab, et laenu väljastamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväited
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt (4613,90 eurot) kuni põhivõla tasumiseni ja lepingu nr 2 jooksev viivis
lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisele järgnevast kuupäevast, s.o alates 31.07.2025 tasumata põhivõlalt (3187,63 eurot) kuni põhivõla tasumiseni. 6. Hageja nõuded tulenevad kostja ja hageja (krediidiandja) vahel laenulepingust. Kuna krediidiandja sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu
lg 1 mõttes.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh krediidikulukuse määra, laenusumma väljamaksmist, viivisemäära, lepingu ülesütlemise põhjendatust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel). 7. Kohus kontrollis hagis märgitud krediidilepingute andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määrasid (14,87% ja 16.62%), mis ei ületa seaduses sätestatud piirmäärasid (18,68*3=56,04% ja 15,31*3=45,93). Hagile on lisatud maksete väljavõte, millest nähtub, et laenusummad kanti kostja pangakontole. Tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär laenulepingu järgne intressimäär või seadusjärgne viivisemäär (s.o lepingu sõlmimise ajal 8% ja 10% aastas) ei ületa enam kui kolm korda seadusjärgset
Hageja on esitatud tõenditega piisavalt tõendanud, et kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega ning talle anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos hoiatusavaldusega, et tähtaja jooksul maksmata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Samuti on hageja tõendanud, et kostjale pakuti võimalust pidada läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks. Seega on hageja järginud
lõigetes 1 ja 2 sätestatud lepingu ülesütlemise tingimusi ning lepingu ülesütlemine oli põhjendatud. 8. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ reguleerib ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (
) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus antud juhul loovutusest tulenevalt hagejal.
4 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
Krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja lähtuma ka KAVS § 49 lõike 1 punktides 1-7, lõike 2 punktides 1-3, lõike 3 punktides 1-3 ja lõikes 7 sätestatust (
KAVS § 49 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes arvesse vähemalt järgmised näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidiandja peab tõendama, et ta on nõuetekohase hoolsusega arvesse võtnud kõik
⁴ lõikes 2 ja KAVS § 49 lõikes 1 nimetatud asjaolud ning jõudnud analüüsi tulemusena veendumusele tarbija krediidivõimelisuses. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole tarbija krediidivõimelisuse hindamisel järginud seadusest tulenevat kontrollimise metoodikat ega tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Kohtule esitatud materjalides puudub läbipaistev, kontrollitav ja põhjalik krediidianalüüs kostja sissetulekute, kohustuste ja varalise olukorra kohta tavapärases ja usaldusväärses vormis. KAVS § 49 lg 1 p 4 kohustab krediidiandjat kehtestama vastutustundliku laenamise nõude järgimiseks tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika, mis muuhulgas võtab arvesse muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena. Kostjal oli krediidilepingute sõlmimise ajal kaks alaealist last, kuid hagiavaldusest ei nähtu, kuidas krediidiandja on enne krediidilepingute sõlmimist hinnanud ja arvestanud kostja ülalpidamiskohustust. Krediidiandja peab küsima tarbijalt tema ülalpeetavate arvu, kuna ülalpeetavate suurem arv toob kaasa ka kõrgemad majapidamiskulud (elamiskulud). Krediidiandja peab olema suuteline tõendama, et on ülalpidamiskohustusi ja laste arvu krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohaselt arvesse võtnud. Juhul kui kostja märkis, et tal ei ole lapsi, oli hagejal juurdepääs rahvastikuregistri andmetele ning kahtluse korral oli tal võimalus kostjalt andmeid täpsustada ja nõuda vastavaid tõendeid. Kohtu hinnangul ei ole kostja krediidivõime hindamine korrektne, kuna hindamisest ei nähtu, kuidas krediidiandja arvestas enne krediidilepingute sõlmimist kostja ülalpidamiskohustust, arvestades, et kostjal on kaks ülalpeetavat. Hageja ei esitanud kohtule laenulepingu 2 taotlemisega seoses kostja pangakonto väljavõtet. Hagimaterjalidest puuduvad viited ja tõendid selle kohta, et hageja nõudis laenutaotlejalt laenu 2 taotlemisel tema pangakonto väljavõtte esitamist. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on minimaalselt vajalik nõuda laenutaotlejalt pangakonto väljavõtet piisavalt pika perioodi kohta, et oleks võimalik adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa nõustuda hageja selgitusega, et kostja näol oli tegemist hageja varasemalt hea maksekäitumisega kliendiga, kellel on olnud eelneval perioodil mitu laenulepingut, mis on nõuetekohaselt ja tähtaegselt tasutud. Kohus on seisukohal, et hagis toodud selgitused ei ole piisavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ja mille põhjal ei ole võimalik veenduda, et kostja oli enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist krediidivõimeline. Asjaolu, et pangakonto väljavõte oli esitatud esimese laenu taotlemisel, ei vabasta laenuandjat kohustusest nõuda ja hinnata pangakonto väljavõtet iga uue laenu väljastamisel. Laenuandjal lasub kohustus kontrollida kostja maksevõimet ning nõuda enne iga laenu väljastamist kostjalt pangakonto väljavõtet, eriti arvestades, et järgmine laen väljastati ligikaudu kaks aastat pärast esimese laenu väljastamist ning pangakonto väljavõtte nõudmist. Seega ei ole krediidiandja kostja igakuiseid sissetulekuid ja kohustusi tegelikkuses enne krediidilepingu sõlmimist kontrollinud ja pangakontoväljavõtet krediidiandja kostjalt nõudnud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja lepinguid sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt
4 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Eeltoodust järeldab kohus, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole mõlema krediidilepingu sõlmimisel koostanud läbipaistvat, kontrollitavat ja piisavalt detailset krediidianalüüsi kostja sissetulekute, kohustuste ja varalise olukorra kohta, mille alusel oleks võimalik veenduda kostja tegelikus krediidivõimelisuses
⁴ ja KAVS § 49 nõuete kohaselt ega tegutsenud nõuetekohase hoolsusega, mistõttu loeb kohus, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Sellest tulenevalt on põhjendatud kohaldada seaduses ette nähtud tagajärgi krediidiandja rikkumisele (
11.
⁴ lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub
⁴ lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on osundanud, et
lg 7 kolmanda lause mõte pärast lepingu ülesütlemist on selles, et kohtumenetluses peab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098, p 24) (vt Tartu Ringkonnakohtu
4 lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. Kohus selgitab, et tasuna ei saa
4 lg 7 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmiskulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasudega, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. 12. Hageja on hagiavalduse täienduses välja toonud nõude ümberarvestuse alternatiivse nõudena. Kohus selgitab, et tegemist ei ole ega saa olla alternatiivse nõudega TsMS 370 lg 1 tähenduses, vaid hagi osalise rahuldamisega. Hageja ei saa sama nõude näilikult alternatiivse nõudena esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud vlj, § 370, p 3.5.3.c). Lepingu nr xxxx (leping nr 1) ümberarvestus Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on teostanud tasumisi lepingu eest 5315,54 eurot. Kostja sai laenu summas 7000 eurot. Hageja arvestas intressi ümber seadusjärgses määras, saades intressinõudeks 507,76 eurot. Hageja liidab laenusummale seadusjärgse intressi ning lahutab summast kostja poolt tasutud summa: 7000,00 + 507,76 – 5315,54 = 2192,22 eurot. Seega on lepingu põhiosa nõude suuruseks peale ümberarvestamist 2192,22 eurot. Intressi ümberarvestamine: Kuni 31.12.2022 oli seadusjärgne intressimäär 0% aastas, seega hageja toob välja intressi summad arvestatud laenujäägilt summalt määraga 2,5% aastas, 4% aastas, 4,5% aastas, 4,25% aastas. 3,15% aastas ja 2,15% aastas, kokku 507,76 eurot. Hageja luges peale intressi ümberarvestamist intressinõude tasutuks. Hageja palub võlgnikult välja mõsta lepingu põhinõue summas 2192,22 eurot. Hageja palub välja mõista lepingute jooksev viivis
Lepingu nr xxxx (leping nr 2) ümberarvestus Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on teostanud tasumisi lepingu eest 2520,03 eurot. Kostja sai laenu summas 4525 eurot. Hageja arvestas intressi ümber seadusjärgses määras, saades intressinõudeks 331,64 eurot. Hageja liidab laenusummale seadusjärgse intressi ning lahutab summast kostja poolt tasutud summa: 4525,00 + 331,64 – 2520,03 = 2336,61 eurot. Seega on lepingu põhiosa nõude suuruseks peale ümberarvestamist 2336,61 eurot. Intressi ümberarvestamine: Hageja toob välja intressi summad arvestatud laenujäägilt määraga 2,50% aastas, 4,00% aastas, 4,50% aastas, 4,25% aastas. 3,15% aastas ja 2,15% aastas, kokku 331,34 eurot. Hageja luges peale intressi ümberarvestamist intressinõude tasutuks. Hageja palub võlgnikult välja mõsta lepingu põhinõue summas 2336,61 eurot. Hageja palub välja mõista lepingute jooksev viivis
Hageja ütles krediidilepingud üles 28.06.
Ümberarvestuse järgi on hageja liitnud põhisummale intressid ja seejärel lahutanud tasutud summad, lugedes peale intressi ümberarvestamist intressinõude tasutuks ning nõudes ainult põhinõude väljamõistmist. Kohus ei ole sellega nõus. Hageja kasutatud meetod (liita intress põhiosale ja seejärel lahutada maksed) ei ole korrektne, kuna eraldi nõudeid, s.o põhinõuet ja kõrvalnõuet (intressi), tuleb esitada selgelt eristatult. Kuigi hageja on teinud aritmeetilise tehte (näiteks lepingu 1 puhul 7000+ 507,76-5315,54), ei asenda see nõude korrektset eristamist põhisumma ja intressi vahel. Seetõttu lahendab kohus haginõuded eraldi, tehes eraldi otsuse põhinõude ja intressinõude kohta. Lepingust nr xxxx on põhjendatud nõuded järgnevad: - põhivõlgnevus 1684,46 eurot (kostja sai laenu summas 7000 eurot ja tegi tagasimakseid summas 5315,54 eurot; 7000-5315,54=1684,46); - intressivõlgnevus 507,76 eurot (laenu põhiosa kasutamise eest seadusjärgses intressimääras perioodi eest 08.06.2021 - 10.08.2025; kuujärgne arvestus vastavalt maksegraafikule); - edasiulatuv viivis
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.08.2025 põhinõudelt 1684,46 eurolt kuni põhinõude täitmiseni; -sissenõudmiskulud 10 eurot (
lg 1 alusel on põhjendatud ja tõendatud meeldetuletuskirjad: 23.04.2025 - 5 eurot ja 21.05.2025 - 5 eurot). Lepingust nr xxxx on põhjendatud nõuded järgnevad: - põhivõlgnevus 2004,97 eurot (kostja sai laenu summas 4525 eurot ja tegi tagasimakseid summas 2520,03 eurot; 4525-2520,03=2004,97); - intressivõlgnevus 331,64 eurot (laenu põhiosa kasutamise eest seadusjärgses intressimääras perioodi eest 10.05.2023 - 10.08.2025; kuujärgne arvestus vastavalt maksegraafikule); - edasiulatuv viivis
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 11.08.2025 põhinõudelt 2004,97 eurolt kuni põhinõude täitmiseni; -sissenõudmiskulud 10 eurot (
lg 1 alusel on põhjendatud ja tõendatud meeldetuletuskirjad: 23.04.2025 - 5 eurot ja 21.05.2025 - 5 eurot). Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt. Kostjalt tuleb mõista välja hageja kasuks poolte vahel 08.06.2021 laenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 1684,46 eurot, intressivõlgnevus 507,76 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot ja edasiulatuv viivis
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1684,46 eurolt alates 11.08.2025 kuni põhinõude täitmiseni ning poolte vahel 05.04.2023 laenulepingu nr xxxx alusel tekkinud põhivõlgnevus 2004,97 eurot, intressivõlgnevus 331,64 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot ja edasiulatuv viivis
lgs 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 2004,97 eurolt alates 11.08.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud 13. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 46% ulatuses hageja ja 54% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõiv summas 770 eurot. Hagejal puuduvad lepingulise esindaja kulud, kuna hagejat esindas hageja töötaja volituse alusel. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses, s.o riigilõiv 770 eurot. Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 54% hageja menetluskuludelt s.o summalt 770 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 415,80 eurot. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.