Obsah (9)

§ 1§ 402§ 406§ 403§ 416§ 108§ 397§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. veebruar 2026, Paide Tsiviilasja number 2-25-17820 Tsiviilasi Primero Finance OÜ hagi XX

§ 1

lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh krediidikulukuse määra, laenusumma väljamaksmist, viivisemäära, lepingu ülesütlemise põhjendatust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel). 7. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel 08.01.2020 sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga (

§ 402lg 1).

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingu eritingimuste punktis 10 on välja toodud krediidi kulukuse määr 40,64% ja laenulepingu punktis 9 krediidi kogukulu 11875,53 eurot (dtl 14). Eesti Panga veebilehe andmetel oli 26.01.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% aastas (kolmekordne määr 61,83%). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidi kulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
2. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 403⁴ lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et 3 2-25-17820 tarbija on krediidivõimeline (

§ 403⁴ lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403⁴ lg 13).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 403⁴ lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Hageja on seisukohal, et lepingu nr sõlmimisel ei ole rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märgib, et kostjal ülalpeetavad puudusid. Kostja konto väljavõtte alusel tuvastas hageja, et laenutaotleja viimase kolme kuu pangakonto väljavõttest lähtuvalt oli kostja oktoobri töötasu 4500 eurot, novembri töötasu 3495 eurot ja detsembri töötasu 2475 eurot. Hageja arvestas kostja keskmiseks netotöötasuks madalama kuu töötasu 2475 eurot. Kostja tööandja oli x OÜ. Kostja nimetas enda majapidamiskuludeks 500 eurot ja hageja sai kostja konto väljavõttelt majapidamiskuludeks 99 eurot. Hageja arvestas kostja poolt nimetatud kõrgema majapidamiskulude summaga 500 eurot. Hageja arvestas kostja kohustusteks 1270 eurot. Kostja sissetulek 2475 – majapidamiskulud 500 – kohustused 1270 – võetava laenumakse igakuine makse 164,50 = 540,50 eurot jääb kostjale vabu vahendeid. Konto väljavõttelt ei nähtunud kahtlaseid tehinguid ega makseid, samuti ei olnud kostjal hasartmängule viitavaid tehinguid. Hageja arvestab, et kliendile peab peale kohustuste ja välja antava laenu kuumakse tasumist jääma vähemalt 15% palgast (dtl 3-4). Hageja on kohtule esitanud kostja SEB Panga konto väljavõtte perioodi 01.10.2019 – 02.01.2020 osas. Kohtule esitatud andmete põhjal on kohus veendunud, et 08.01.2020 lepingu nr X sõlmimisel on hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 9.

§ 416

lg 1 ütleb, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, 4 2-25-17820 mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagi kohaselt oli kostja lepingu nr X kohustuste täitmisega viivituses osaliselt alates 15.06.2025 osamaksest ja täielikult oli tasumata 15.07.2025 ja 15.08.2025 osamaksed (dtl 4). Hageja edastas 15.08.2025 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 60) ning kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, saatis hageja 03.09.2025 kostjale teate lepingu 03.09.2025 ülesütlemise kohta (dtl 62). Kohus on eeltoodule tuginedes seisukohal, et lepingu on hageja poolt korrektselt üles öeldud. 10.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks

§ 108lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt.

Riigikohtu lahendi nr 3- 2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Kostja sai laenu summas 5250 eurot ja tasus laenusumma katteks kokku 3954,65 eurot, seega on tagastamata põhiosa 1295,35 eurot (dtl 5). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingu nr X alusel põhivõlgnevuse 1295,35 eurot. 11.

§ 397lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Vastavalt lepingu nr X tingimuste p-le 3 kohustub kostja tasuma hagejale intressi 21,0334% aastas (dtl 12). Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist perioodi 15.06.2025 kuni 03.09.2025 eest 109,39 eurot (dtl 8). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr X tuleneva intressi võlgnevuse 109,39 eurot. 12.

§ 101

lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on kostja lepingutest tulenevate maksetega viivituses alates 15.06.2025 ehk kahtlust ei ole selles, et kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses. Lepingu ja ka lepingu lisa punktis III alapunktis 5.3. on pooled kokku leppinud viivise määraks lepingujärgse intressimäära (dtl 15), mis on lepingu ja lepingu lisade eritingimuste punkti 3 järgi 21,0334% päevas ehk 0,0576% päevas (dtl 12). Hageja arvestab lepingujärgset viivist põhinõudelt s.o 1295,35 eurolt alates lepingu ülesütlemise avalduse saatmise järgnevast päevast, s.o alates 04.09.2025 kuni hagi esitamiseni (dtl 8) ning taotleb ka edasiulatuva viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni (dtl 9). Seega rahuldab kohus hageja viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus sätestatud määras s.o 21,0334% aastas ja 0,0576% päevas alates 04.09.2025 kuni 05.02.2026 eest 115,65 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust, on edasiulatuva viivise nõue põhjendatud

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks lepingust nr X tuleneva viivise alates 05.02.2026 põhivõla tasumata osalt (s.o kokku 1295,35 eurot) 5 2-25-17820 lepingus sätestatud määras s.o 0,0576% päevas kuni põhivõla (s.o 1295,35 eurot) tasumiseni. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kandja. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 315 eurot Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt tasutud riigilõiv 315 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.
3. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
4. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 6