← Eesti

2-25-9561/8

Obsah (10)§ 401§ 9§ 404§ 408§ 410§ 4062§ 403§ 4034§ 82§ 94

act OÜ hagi R.S. vastu võla nõudes Hagihind 1679,33 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood: 11542046; aadress: XXX , 10617 XXX); Hageja esindaja: Pille pille.mart

) § 402 lg 1 mõttes.

§ 401

lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki

§ 404

lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (

§ 408lg 2).

Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

§ 410

lg 1 kohaselt ei välista

§ 404lg-s 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil.

Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. 5. Hagiavalduse kohaselt registreeris R.S. krediidikonto avamiseks end ESTO veebilehel, tutvus enne krediidi taotlemist lepingu tingimustega ning allkirjastas lepingu digitaalselt. Leping sisaldas

§-de 404 ja 405 kohaseid andmeid ning jõustus pärast allkirjastamist, kusjuures R.S.-i isikusamasus tuvastati Mobiili-ID abil. Hagiavalduse kohaselt väidab hageja, et kostja on ajavahemikul 27.11.2022 kuni 23.12.2022 võtnud kasutusse krediidisumma kokku 3200 eurot. Samas nähtub hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest (dtl 34–36), et kostjale on tehtud väljamakseid kokku summas 3193,60 eurot, sh 28.11.2022 summas 2894,20 eurot ning 27.12.2022 summas 299,40 eurot. Seega ei kattu hageja väited krediidi kasutusse võtmise summa ega ajavahemiku osas hagiavaldusele lisatud tõenditega.

§ 408

lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping kehtivaks juhul, kui tarbija hakkab krediiti kasutama. Käesoleval juhul saab krediidi kasutusse võtmist hinnata üksnes ulatuses ja ajal, mida kinnitavad esitatud maksekorraldused, mistõttu ei ole hageja väide krediidisumma 3200 euro kasutusse võtmise kohta hagiavalduses märgitud ajavahemikul tõendatud. 6. Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 39,90% aastas ja krediidikulukuse määr 48,63% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 39,90% aastas.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel 31.05.2022 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra näitaja 16,3%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 22.06.2022 ning oli tarbijakrediidi kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022. Kostjale laenulepingu alusel 3

(7)antud laenu krediidi kulukuse määr oli 48,36% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri. 7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). 8.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hagiavalduse kohaselt omandas krediidiandja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel. Lisaks kogus krediidiandja teavet avalikest 4

(7)andmebaasidest, mh E-Krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist, EMTA-st ja Rahvastikuregistrist. Kogutud teabe alusel tehti vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtuv kaalutletud otsus krediidilimiidi väljastamiseks, leides põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on kostjale selgitatud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja on lepingu allkirjastanud ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on temale arusaadavad. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Kohus leiab, et hagiavalduses ja 14.01.2026 seisukohas esitatud väited ei ole põhjendatud ega piisavad, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte täidetuks. Kohtule on esitatud krediidiandja infosüsteemist pärinevad süsteemiväljavõtted (dtl 13–14; 62-63), mis on koostatud automatiseeritud protsesside käigus ning milles on kajastatud erinevad märksõnad ja andmed, nagu töötasu, elatis ning muud tarbija majanduslikku olukorda iseloomustavad näitajad, mida krediidiandja on nimetanud krediidivõime hindamisel asjakohasteks, ilma et nende konkreetne sisu või tegelik kasutamine krediidivõime hindamisel esitatud tõenditest nähtuks. Hageja selgituste kohaselt on nimetatud väljavõtted koostatud krediidivõime väljaselgitamise eesmärgil ning nende esitamisega soovitakse tõendada krediidivõime analüüsi läbiviimist. Hageja on täiendavalt märkinud, et krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust muu hulgas teabe põhjal tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta, tuginedes laenutaotluses esitatud andmetele ning kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloole. Kohus märgib, et esitatud süsteemiväljavõtted kujutavad endast tehnilisi andmeid, millest ei nähtu, millised konkreetsed algandmed on krediidiandja infosüsteemi sisestatud ega millistest allikatest need andmed pärinevad. Samuti ei ole võimalik väljavõtete alusel tuvastada, kas süsteemi sisestatud andmed olid krediidivõime hindamise ajal täielikud, õiged ja ajakohased. Väljavõtted ei kajasta konkreetsete andmete sisu, nende päritolu ega ka seda, millisel viisil ja millise kaaluga on erinevaid andmeid krediidivõime hindamisel arvesse võetud. Lisaks ei nähtu kohtule esitatud tõendite hulgast ühtegi arvelduskonto väljavõtet ega muud dokumenti, mis kinnitaks hageja väidet, et krediidivõime hindamisel on tegelikult kasutatud tarbija arvelduskonto väljavõtte ajalugu. Samuti puuduvad selgitused selle kohta, millise ajavahemiku kontoandmeid analüüsiti, milliseid konkreetseid rahavoogusid või tehinguid arvesse võeti ning kuidas need andmed krediidivõime hindamise tulemust mõjutasid. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda esitatud süsteemiväljavõtted kontrollida krediidiandja poolt läbi viidud krediidivõime hindamise sisulist piisavust ega vastavust seadusest tulenevatele nõuetele. Väljavõtted võivad tõendada üksnes seda, et krediidiandja infosüsteemis on teatud andmeid automatiseeritult töödeldud, kuid need ei tõenda, et enne krediidi andmist on tarbija krediidivõimet hinnatud individuaalselt, tegelikule majanduslikule olukorrale vastavalt ja seaduses nõutud hoolsusega. Pelgalt tarbija poolt avaldatud andmete, pensionikeskuse andmete või maksehäirete puudumise alusel ei ole võimalik saada usaldusväärset teavet tarbija regulaarsete sissetulekute, igakuiste püsivate väljaminekute ega olemasolevate finantskohustuste kohta ega hinnata tarbija maksevõimet krediidilepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja väide, et kohtupraktika ei ole krediidiandjatele järgimiseks ning krediidiandjate tegevust reguleerivad üksnes Finantsinspektsiooni juhendid, ei ole põhjendatud. 5
(7)Finantsinspektsiooni juhendid täpsustavad seadusest tulenevate kohustuste täitmist järelevalvepraktikas, kuid ei asenda ega muuda seaduse tõlgendamist. Seaduse sisu ja ulatuse siduv tõlgendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtupraktika, sh Riigikohtu lahendid, kujundab õiguse kohaldamise ühtse praktika ning on asjakohane ka krediidiandjate tegevuse õiguspärasuse hindamisel. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema muutunud sissenõutavaks (

§ 82lg 7).

Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.6.1 asjaolule, et leping kostjaga on 14.09.2024 üles öeldud (dtl 6) (hageja on ilmselt ekslikult märkinud ülesütlemise kuupäevaks 14.10.2024). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja lepingu ülesütlemise teate (dtl 41-42). Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub hagejal õigus nõuda lepingus kokkulepitud intressi ning ta saab nõuda üksnes seadusest tulenevat intressi. Lepingu sõlmimise ajal 2022. aastal oli

§ 94lg 1 alusel kohaldatav intressimäär 0%.

Hagiavalduse punktis 3.2 esitatud väljavõttest (dtl 8) nähtub, et seisuga 13.09.2024 on tasumata intress 140,31 eurot, kuid 01.11.2024 koostatud nõudekirja (dtl 46-47; 49-50) kohaselt on tasumata intress 29,07 eurot. Esitatud intressisummade oluline vastuolu ei võimalda kohtul kontrollida intressinõude kujunemist ega tuvastada selle õiguslikku alust ja suurust. Kohus märgib lisaks, et hageja esitatud nõudekiri sisaldab vastuolulisi ja ebaselgeid andmeid ka nõude liigi ja koosseisu kohta. Dokumendi kokkuvõtvas osas on tasumata intressina märgitud 29,07 eurot, samas kui detailsemas jaotuses on sama summa kajastatud viivisena ning eraldi reana on intressina esitatud 237,54 eurot, millele on samas märgitud intressimääraks 0,00%. Lisaks on põhiosaga seotud arvestuses viidatud lepingujärgsele intressimäärale 39,90%. Samalaadsed vastuolud esinevad ka 01.04.2025 koostatud nõudekirjas (dtl 52-53), milles on nõude kogusummat muudetud ning lisatud uusi nõude komponente, sealhulgas eraldi reana „intress võlatunnistusest“, millele on samuti märgitud intressimääraks 0,00%, samuti on põhiosaga seotud arvestuses jätkuvalt viidatud lepingujärgsele intressimäärale 39,90%. Ka nimetatud dokumendist ei nähtu, millisel õiguslikul alusel, millise perioodi eest ja milliste arvutuste tulemusel on nõude erinevad osad kujunenud. Selline korduv ja muutuv arvestus ei võimalda kohtul tuvastada, milline osa nõudest kujutab endast intressi, milline viivist ning millisel õiguslikul alusel ja millise perioodi eest neid summasid nõutakse, mistõttu ei ole nõude suurus ega koosseis üheselt arusaadav ega kontrollitav. Olukorras, kus hageja ei ole esitanud selget, seadusest lähtuvat ja kogu nõuet hõlmavat ümberarvestust (

§ 4034

lg 7), ei ole hageja täitnud nõude aluse ja suuruse tõendamise kohustust ning nõuet ei saa pidada põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile 6

(7)ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. 10. Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja ei ole esitanud

§ 403

4 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.

  1. Kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.