Obsah (4)

§ 113§ 4062§ 4034§ 403

act OÜ hagi A G vastu võlgnevuse, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise nõudes Hagihind 2 452,81 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) Hagej

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni.

Juhul kui kohus asub seisukohale, et lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 633,51 eurot. Kostja seisukohad

1. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud avalikult 01.02.
2. Kostja hagile vastanud ei ole. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3. Kohus tuvastab, et xxx OÜ ja kostja sõlmisid 02.06.2022 laenulepingu nr xxx, mille alusel võimaldas krediidiandja kostjale krediidi kuni 2 000 eurot kasutamist intressiga 36% aastas. Kostja kohustus krediidisumma tagastama 60 tagasimaksega maksepäevaga iga kuu
4. kuupäeval. Igakuiselt tuli tasuda vähemalt minimaalne osamakse, s.o 1/60 kasutusse võetud krediidist ja intress. Kasutusse võetud krediiti sai igal ajal suuremates summades või täies ulatuses tagastada (ilma lisakuludeta) ja seda taas kasutusse võtta. Krediidi tagastamise lõpptähtpäevaks oli kokku lepitud 10.06.
5. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 41,7% aastas (leping dtl 45-46, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 47-49).
6. Kohtule esitatud maksekorraldustest ja krediiditoimikust nähtuvalt kandis krediidiandja 02.06.2022 kostja kontole 2000 eurot, 03.12.2023 300 eurot ja 04.12.2023 250 eurot (dtl 51-55). Kohus tuvastab maksekorralduste ja krediiditoimiku alusel, et kostja on laenu kätte saanud.
7. Nõude loovutamise teatise kohaselt loovutas xxx OÜ 08.08.2024 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale (dtl 60). 6.

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 02.06.2022 lepingu sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 41,7 % aastas vastab tegelikkusele ning

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

2 8.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja selgituste kohaselt (dtl 75 jj) hindas krediidiandja lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kostja laenutaotluses esitatud andmete ja pensionikonto andmete alusel. Samuti kontrolliti päringutega ega kostjal ei ole maksehäireid, maksuvõlgasid ega ametlikke teadaandeid. Arvestades, et maksimaalne krediidilimiit oli 2000 eurot ja sellele vastavalt osamakse suurus ca 92,49 eurot, oli krediidiandaja sisereeglite kohaselt lubatud anda krediiti ilma pangakonto väljavõtet küsimata. Kostja teavitas oma sissetulekuks 3 000 eurot. Krediidiandja arvestas 1 740 3 euroga, mille oli tuvastanud kostja pensionikonto päringult viimase nelja kuu sissetuleku põhjal. Finantskohustusteks teavitas kostja 500 eurot ning majapidamiskuludeks 100 eurot. Krediidiandja poolt võeti majapidamiskulude aluseks statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot. Krediidiandja hinnangul on statistikaameti andmed usaldusväärsed ja adekvaatsed. Kontoväljavõtete põhjal ei ole võimalik täpselt tuvastada igapäevaste vajalike kulude tegelikku suurust, kuna osa kulusid võidakse tasuda sularahas ning kulud võivad olla jagatud teiste isikutega. Samuti on väljavõtetelt äärmiselt keeruline tuvastada, millised kulutused on vältimatult vajalikud ja millised mitte (nt toidu, ravimite, transpordi, hariduse, meditsiini või meelelahutuse kulud). Finantskohustusteks arvestas krediidiandja 568,87 eurot, mis on krediidiandja valemite alusel arvutatud väärtus. Krediidiinfo ja krediidiregistrist kostjal maksehäireid või täitmata kohustusi ei nähtunud. Ülalpeetavaid kostjal ei olnud.
5. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 02.06.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike esmavajalikule kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Konto väljavõtet kostjalt küsitud ei ole. Kohtu hinnangul võivad päringud avalikesse registritesse anda alust täiendava teabe küsimiseks tarbijalt, kuid need ei ole piisavad tema majandusliku seisundi, sh kohustuste, välja selgitamiseks tervikuna. Kohus ei nõustu hageja väitega kontoväljavõtete ebavajalikkuse kohta. Väljavõte võimaldab anda vähemalt ligikaudse ülevaate tarbija tegelikest kulutustest ning nende struktuurist, sh vältimatute püsikulude olemasolust ja ulatusest. Asjaolu, et osa kulutusi võib olla tasutud sularahas või jagatud teiste isikutega, ei vabasta krediidiandjat kohustusest koguda tarbija maksevõime hindamiseks andmeid ning kontrollida laenutaotluses esitatud teavet. Juhul kui kontoväljavõtte analüüsi tulemusel jääb krediidiandjale mõni asjaolu ebaselgeks või tekitab kahtlusi, on tal võimalik ja vajalik küsida tarbijalt vastava kohta selgitusi. Esitatust ei nähtu mh, et kostjalt oleks küsitud selgitust tema väidetud sissetuleku ning pensionikonto päringust nähtuva sissetuleku erinevuse kohta. Kostja finantskohustuste osas märgib kohus, et ainuüksi krediidiandja valemi alusel arvutatud suurem kohustuste väärtus ei võimalda juba olemasolevate kohustuste tegelikku mõju kostja maksevõimele adekvaatselt hinnata ega arvesse võtta. Hageja esitatu põhjal ei ole kohtul võimalik hinnata, millistest konkreetsetest andmetest ja eeldustest krediidiandja arvutus lähtus. Välja ei ole toodud, et kindlaks oleks tehtud olemasolevate kohustuste põhiosa ja intresside suurust, lepingute kestust ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele.
6. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus krediidilepingu nr xxx sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 16.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks ning on krediidivõimelisuse hindamiseks olulised andmed jätnud osaliselt ka kostjalt küsimata, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub

§ 4034lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

4

1. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (2-21-13098, p 24).
2. Kohus tegi hagejale 03.01.2025 ettepaneku esitada oma nõuete ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. Hageja on oma 15.01.2025 menetlusdokumendis (dtl 88) märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on põhivõla suuruseks 633,51 eurot (saadud krediit 2 550 eurot - lepingu katteks tehtud tagasimaksed kokku 1 916,49 eurot). Viimase tagasimakse tegi kostja 16.04.2024, mistõttu on leping üles öeldud 25.07.
3. Kohus selgitas hagejale 05.03.2025 määruses, et eeltoodud viisil esitatud ümberarvestus ei ole nõuetekohane ning

§ 4034

lg 7 tingimustele ei vasta.

§ 4034

lg 7 toimel muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, muus osas jääb leping kehtima. See tähendab, et tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu, kuupäevi jm. Kohus selgitas hagejale tagasimaksete uuesti määramise vajadust ning seda, et esitatust peab nähtuma, kas leping oli ka ümberarvestuse järgselt kehtivalt üles öeldud. Kohus hoiatas hagejat, et kui hageja korrektset ümberarvestust ei esita, kuid kohus asub asja lahendamisel seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, jääb hagi tervikuna rahuldamata põhjusel, et nõuded ei ole selged. Hageja on 05.03.2025 kohtumääruse AET-is kätte saanud 06.03.2025, kuid ümberarvestust esitanud ei ole. 19. Lepingu kohaselt kohustus kostja laenu tagastama 60 kuu jooksul hiljemalt 10.06.2027, tehes iga kuu 10. kuupäeval vähemalt minimaalse osamakse. Lepingu järgi koosneb minimaalne osamakse krediidi tagasimaksest (1/60 krediidijäägist) ja intressist, mida arvestatakse igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Seega ei ole laenu tagastamise lõpptähtaeg saabunud. Hageja pidi tagasimaksed määrama vastavalt eeltoodud lepingutingimustele. 20.

§ 4034

lg 7 kohase ümberarvestuse korral tuleb uuesti määratud tagasimaksete alusel hinnata, kas lepingut saab kehtivalt üles öelduks lugeda ka uue maksegraafiku korral. Kui lepingut kehtivalt üles öelduks lugeda ei saa, on leping jätkuvalt kehtiv ning kogu laenu tagastamise nõue sissenõutav ei ole. Sellisel juhul peaks uuesti määratud tagasimaksete põhjal olema võimalik tuvastada, millised osamaksed on käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja tagasimakseid uuesti ei määranud, ei ole kohtul võimalik lepingu ülesütlemise eelduste täidetust hinnata ega tuvastada, millises ulatuses on kostja kohustus laenu tagastamiseks sissenõutavaks muutunud.

1. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
2. Kuna hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esile toonud, et tal oleks

§ 403

4 lg 7 kohaselt sissenõutavaks muutunud nõue, jätab kohus hageja põhinõude tagastamata laenusumma välja mõistmiseks rahuldamata. Seonduvalt jäävad rahuldamata ka kõrvalnõuded. Menetluskulud 23. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka kulusid tekkida. Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Laura-Liis Sarapuu kohtunik 6