lg 1 järgi P.A, viibides 16.09.2024 umbes kella 20.40 paiku XXX aias, vastuseks M.E rusikalöögile P.A silma piirkonda, lõi ühe korra M.E-le noaga selga, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu ja sai umbes 4–5 cm pikkuse haava. Seejärel samas kohas, s.o XXX aias lõi P.A kolm korda noaga teda kinni pidada püüdnud V.S-i keha piirkonda, tabades kannatanut paremale poole roiete piirkonda, rinna piirkonda ning vasaku käe küünarnuki piirkonda. Saadud noalöökidest tundis V.S füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi, milleks on vasakul õlavarrel lahtine haav ning paremal pool rindkeres kaks lahtist haava. Seega pani P.A toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o
Kohus uuris järgmisi tõendeid:
P.A tunnistas end esitatud süüdistuses 10.11.2025 toimunud kohtuistungil täielikult süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kinnitas, et jääb eeluurimisel antud ütluste juurde. Kaitsja süüdistusele vastu ei vaidle ning on seisukohal, et asja saab lahendada lühimenetluses. Kaitsja lisas, et tema kaitsealune on tunnistanud end süüdi, löömist tunnistab ja selle kohta on tõendid olemas. Samas leiab kaitsja, et esinevad isikut õigustavad asjaolud ja praegusel juhul väärib kaalumist hädakaitse versioon, kuna kannatanutest lähtuv oht ja rünne oli ilmselge ning tema kaitsealuse kaitsetahe oli ka ilmselge. Kohus, kuulanud ära süüdistatava seletused, prokuröri ning kaitsja arvamuse ja uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevatele seisukohtadele. P.A-le on esitatud süüdistus
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Selle kuriteo objektiivne koosseis nõuab, et oleks kahjustatud teise inimese tervist või põhjustatud talle kehalise väärkohtlemisega valu. Praegusel juhul ei ole vaidlus selles, et süüdistatav P.A ning kannatanud V.S ja M.E viibisid 16.09.2024 kella 20.40 ajal Tallinnas asuvas XXX aias. Süüdistatava ja kannatanute viibimist süüdistuses näidatud 2 ajal ja kohas tõendavad nii dokumentaalsed tõendid kui ka süüdistatava ja kannatanu V.S-i ütlused ning kohtueelses menetluses ülekuulatud tunnistajate O.Z, A.V, Y.T, J.S, E.K, A.V ja M.I ütlused. Süüdistatava P.A ning tunnistajate J.S ja E.K riimuvate ütlustega leidnud tõendamist, et nad viibisid 16.09.2024 kella 20.00 ajal koos XXX aias mälestusmärgi juures ning nende juurde tuli üks mees, kes palus abi enda sõbra V., kes oli tugevas alkoholi joobes. Tunnistaja M.I ütlused kinnitavad, et ta oli 16.09.2024 kella 19.00-20.00 ajal koos sõbra V.S XXX taga olevas pargis. Kuna tema sõber oli tugevas alkoholi joobes, palus ta ühelt rokkarite kambalt abi, et nad aitaksid V. püsti. Samuti kinnitavad P.A, J.S, E.K ja M.I ütlused, et pargis viibis ka teine seltskond. Kannatanu V.S-i ning tunnistajate O.Z, A.V, A.V ja Y.T haakuvad ütlused kinnitavad, et nad viibisid 16.09.2024 kella 20.00 ajal samas seltskonnas XXX aias oleva XXX mälestusmärgi juures ning nende vastas oli teine seltskond, kus oli kaks tüdrukut ja kolm meest. Kuigi kannatanu M.E on käesolevas kriminaalasjas andnud kannatanuna ütlusi kahel korral, s.o 30.10.2024 ja 06.11.2024 ning kahel korral kahtlustatavana kriminaalasjas, mis seondub 16.09.2024 kella 20.00 ajal Tallinnas Mere pst trammipeatuse juures toimunud kuriteoga M.I ja V.Se suhtes, ei ole kannatanu tema suhtes toime pandud kuriteo osas sisulisi ütlusi andnud. Seetõttu on kannatanu M.E ütlused 16.09.2024 XXX aias toimunud kuriteosündmuse tõendamise seisukohalt väärtusetu tõend. Samas on nii süüdistatava, kannatanu V.S-i kui ka tunnistajate J.S, O.Z, A.V, Y.T, A.V ja M.I ütlustega tõendatud, et ka kannatanu M.E viibis sellel õhtul XXX aia pargis kannatanu V.S-iga samas seltskonnas. Käesolevas kriminaalasjas ei oma tõendi väärtust ka V.Se ütlused, kes küll kinnitas 16.09.2024 kella 20.00 ajal XXX aias viibimist koos M.Iga, kuid temal esinenud alkoholijoobe tõttu ei mäleta ta sellest õhtust midagi. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus asjaolus, et süüdistuses etteheidetud teo toimepanijaks on P.A ning kuriteo toimepanemise asjaolude osas on nii süüdistatav P.A, kannatanu V.S ning tunnistajad andnud kohtueelsel menetlusel sarnaseid ütlusi. Esmalt on kannatanu V.S ja tunnistajad kirjeldanud teises seltskonnas viibinud teo toimepanijat ehk P.A riimuvate ütlustega. Kannatanu V.S kirjeldas kohtueelsel menetlusel antud ütlustes, et ühel mehel teisest seltskonnast oli üle õlgade ulatuvad pikad mustad juuksed ning ta ütles, et on 20-aastane. Sellel poisil olid seljas tumedad riided, tal oli suur hambavahe ning ta kõneles vene keeles. Tunnistajad A.V, O.Z, A.V ja Y.T on kohtueelsel menetlusel antud ütlustes samuti kirjeldanud, et üks teises seltskonnas viibinud mees oli pikkade tumedate juustega, kellel oli kaelas okastega rihm. A.V ja Y.T lisasid antud ütlustes, et mehel oli seljas nahktagi ja jalas militaarpüksid. Ka M.I viitas antud ütlustes, et neid aidanud seltskonnas oli ühel noormehel kaelas musta värvi rihm metallist okastega. Samuti kinnitas süüdistatav kohtueelsel menetlusel antud ütlustes, et tal olid sellel õhtul seljas musta värvi nahktagi, jalas militaarpüksid ja Vans jalanõud. Kohus vaatas ka kriminaalasja materjalide juures olevaid Tallinna linnakaamerate ja Aia 3 Tallinn asuva Prisma turvakaamerate 16.09.2024 videosalvestisi DVD-l, mis kinnitavad süüdistatava, kannatanu V.S-i ja tunnistajate ütlusi süüdistatava P.A väljanägemise ja temal seljas olnud riietuse osas (pikad tumedad juuksed, seljas nahktagi, jalas militaarpüksid, kaelas ogadega rihm) kui ka seda, et süüdistatav viibis 16.09.2024 õhtul Tallinnas asuva XXX aia läheduses. 30.10.2024 asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga, milles vaadeldi videosalvestisi, mis pärinevad Tallinnas ühest Aia tn-l ning kahest XXX aias paiknevatest linnakaameratest, tõendab et 16.09.2024 kell 20.07 liigub läbi pargi seltskond noorukeid, kellest viimasena liigub pikkade tumedate juuste ja nahktagiga noormees. 25.10.2024 asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga vaadeldi mh P.A-lt tema kinnipidamisel ära võetud ja 16.09.2024 õhtul tema seljas olnud musta värvi nahktagi ja jalas olnud kamuflaažmustriga pükse. Samuti ei ole vaidlust selles, et kahe noorte seltskonna vahel tekkis konflikt subkultuuriliste erinevuste üle, mis eskaleerus füüsiliseks konfliktiks. Süüdistatava P.A ja tunnistajate J.S ja E.K riimuvad ütlused tõendavad, et nende juurde tuli teine seltskond, kes hakkas neid nende väljanägemise pärast solvama. Ka tunnistajad Y.T ja A.V ning kannatanu V.S on enda ütlustes selgitanud, et kommenteeriti 3 süüdistatava seltskonna väljanägemist. Tunnistaja M.I ütluste kohaselt hakkas teine seltskond rokkarite seltskonda kommenteerima ja naersid nende üle. Süüdistatava P.A ning tunnistajate A.V, O.Z, A.V, Y.T ja J.S ütlused kinnitavad, et ühel hetkel ütles süüdistatav teisele seltskonnale „Mine nahhui“, mille tõttu M.E ja tema seltskond lähenesid süüdistatavale. Kannatanu V.S-i ütluste kohaselt kui kahtlustatav hakkas ära minema, siis tema tuttavad O. ja M.E läksid kahtlustatavale järgi ning neil tekkis konflikt. Kui nad hakkasid karjuma, läks kannatanu nende juurde ja siis ta nägi, et kahtlustatav võttis noa välja ja suundus M.E poole, kuid ta ei näinud, kuidas M.E nuga sai. O. võttis pipragaasi ja lasi kahtlustatava suunas, kuid ei tabanud. Kannatanu võttis O. pipagaasi ja üritas samuti lasta, kuid ei jõudnud, sest kahtlustatav tuli talle noaga kallale ja lõi teda noaga kolm korda. Kahtlustatav tabas teda paremale poole ribide piirkonda, rinna piirkonda ja vasaku käe küünarnuki piirkonda. Rünne noaga võis toimuda XXX aias oleva purskkaevu juures suunaga sõidutee poole. Pärast rünnet läks ta muru peale pikali ja tundis valu paremal pool ribide piirkonnas ja vasakus käes. Tema sõber A. jooksis tema juurde, võttis t-särgi ja pani selle talle haavale. Seni kuni kiirabi tuli, osutas politsei talle esmaabi ning peale seda viidi ta haiglasse. Tunnistaja A.V ütluste kohaselt tekkis M.E-l ja pikkade juustega mehel konflikt. Ta ei näinud, mis seal täpselt toimus, kuid nägi, et mingi hetk hakkas M.E ära jooksma ja karjus: „Ta võttis noa välja“. M.E tuli nende juurde ja ütles, et pikkade juustega mees lõi teda noaga selja piirkonda. M.E-l oli umbes 3 cm haav seljal, millest tuli verd. Samal ajal, kui M.E nende juurde tuli, hakkas pikkade juustega mees ära jooksma. V.S jooksis sellele mehele järgi ning keegi nende kambast ütles: „Ta annab kohe P.A nuga“. Ta jooksis osadega nende kambast V.S poole ning samal ajal nägi, kuidas V.S ees jooksev pikkade juustega mees keeras end V.S poole ja justkui libistas käes oleva esemega mööda V.S selja piirkonda. See ei olnud juhuslik, vaid spetsiaalselt mehe poolt tehtud. Järgmine hetk kukkus V.S järsku maha. Ta nägi seda juhtumit umbes 20 meetri kauguselt ja õues oli pime. Pikkade juustega mees jooksis kohe pärast löömist minema. V.S-il nägi ta paremal pool seljal umbes 6 cm pikkust sügavat haava, rohkem ta nähtavaid vigastusi ei näinud. Seejärel andis ta kohe V.S-ile esmaabi. Tema juurde tulid O. ja Y., kellel palus kiirabi kutsuda. Tunnistaja O.Z ütlused kinnitavad samuti, et M.E ja veel mõned inimesed kambast läksid teises seltskonnas oleva mehe poole ning V.S kamp ja meesterahvas karjusid midagi üksteise peale. Seejärel nägi, et M.E ja meesterahva vahel oli kaklus. Ta ei näinud täpselt, mis seal toimus, kuid nägi, et M.E vehkis kätega meesterahva näo piirkonda. Ta ei näinud, kuidas meesterahvas M.E-d noaga lõi, kuid kuulis, et mingi hetk keegi kambast karjus: „Tal on nuga“. Seejärel jooksis M.E ja meesterahvas eri suundades, M.E jooksis XXX suunas ning meesterahvas purskkaevu suunas. Kui meesterahvas hakkas ära jooksma, siis jooksis V.S talle esimesena järgi ning tema ja ka ülejäänud kamp jooksid meesterahvale järgi. V.S-il oli vist pipragaas käes. Järgmine hetk mäletab, et V.S kukkus maha ja hakkas karjuma, et meesterahvas pussitas teda noaga, kuid hetke, kui meesterahvas V.S-i pussitas, tunnistaja ei näinud, sest ta alles jooksis teiste järgi. Ta nägi, et V.S-il oli haav ribide juures, kuid ei mäleta, millisel poolel. Rohkem haavu ta ei näinud kannatanul. Noaga löönud meesterahvas jooksis kohe Mere pst peatuse poole. Mingi hetk tuli M.E tagasi. A. andis V.S-ile esmaabi ja tema helistas Häirekeskusele, et abi kutsuda. M.E-l oli seljal umbes 5-6 cm pikkune haav, millest tuli verd. Tunnistaja A.V ütluste kohaselt pärast P.A poolt vulgaarse väljendi kasutamist, läksid kõik V.S kambast pikkade juustega meesterahva poole, mille peale võttis mees noa välja, kuna ta võis ehmuda, et kõik tulid talle lähemale. Tunnistaja kinnitas, et M.E ehk P. sai noaga selga. Tal oli väike kriimustus, millest tuli verd. Seejärel jooksis nii M.E kui noaga mees minema. Alguses jooksis V.S pikkade juustega mehele järgi ning seejärel jooksid V.S kamp ka järgi. V.S võttis pipragaasi välja ning tahtis seda pikkade juustega mehe peal kasutada, kuid see oli tühi. V.S jooksis mehele järgi ja tunnistaja nägi, et mees jäi seisma, keeras ümber V.S poole ning järgmine hetk mäletab, kuidas mees lõi üks kord külje pealt parema käega V.S-i noaga selja piirkonda. Seejärel lõi see mees üks kord V.S rinna piirkonda. Ta ei kuulnud, et mees oleks hoiatanud, et nad ei tuleks talle lähemale, sest tal on nuga ega näinud ka, et 4 mees oleks end millegagi katnud või kaitsnud millegi eest. Pussitamine toimus umbes 20-30 meetrit XXX mälestusmärgist muru peal. Peale pussitamist jooksis mees koos temaga kaasas olnud kahe tüdrukuga Mere pst suunas. A. osutas V.S-ile esmaabi. Hiljem ostis Prismast M.E-le plaastri, kuna ta sai pikkade juustega mehelt nuga ja tal oli üleval pool vasakul seljal haav. Ta pani M.E-le plaastri seljale, verise särgi viskas M.E ära ja pani ainult jope selga. Tunnistaja Y.T ütlused kinnitavad samuti, et kui kahtlustatava seltskond hakkas ära minema, kasutas kahtlustatav vulgaarset väljendit, mille peale O. ja M.E läksid kahtlustatava juurde. Kahtlustatav hakkas algul M.E suunas rusikatega vehkima, kuid ei saanud pihta. M.E hakkas ära jooksma, kuid kahtlustatav võttis noa välja ja jooksis M.E-le järgi ja lõi teda noaga selga, mille tagajärjel tekkis M.E seljale umbes 4-5 cm pikkune haav, millest tuli verd. M.E jooksis Viru ringi poole ning kahtlustatav jooksis XXX bussipeatuse poole ja O. hakkas talle pipragaasiga järgi jooksma ning lasi ka pipragaasi, kuid ei tabanud kahtlustatavat. Seejärel võttis V.S O. käest pipragaasi ja tahtis seda kahtlustatavale lasta. Tunnistaja jooksis samuti V.S järel. Ta nägi, kuidas V.S võttis kahtlustatava käest kinni nii, et kahtlustatav ja V.S olid üksteise vastas. Kahtlustatav keeras V.S enda poole seljaga ja hoidis teda umbes kaks sekundit kinni ja siis ta nägi, et kahtlustatav lõi üks kord noaga V.S-ile paremale poole ribidesse. Kui ta jõudis V.S juurde, siis kahtlustatav jooksis Mere pst poole ning V.S keeras tema poole ja ütles, et tal on valus ja heitis murule pikali. Kui A. võttis V.S seljast kampsuni ära, siis nad nägid paremal pool ribide piirkonnas umbes 10 cm pikkust haava. Hiljem läks ta koos M.E ja A. Prismasse. A. ostis plaastreid ja nad puhastasid M.E selga verest. M.E-l ei olnud väga sügav haav, umbes 1 cm. Tunnistaja J.S ütluste kohaselt kui P.A läks närvi ja vastas teisele seltskonnale ebatsensuurse väljendiga, tuli M.E P.A-le lähemale ja lõi P.A üks kord rusikaga silma piirkonda. P.A jooksis paar meetrit eemale ja peaaegu terve kamp jooksis P.A-le järgi. Selle peale võttis P.A noa välja, et neid ehmatada. Kamp hakkas karjuma, et P.A-l on nuga, kuid neid see ei peatanud ja nad jooksid ikkagi P.A-le järgi. Ta kuulis, et V.S karjub, et tal on pipragaas ning P.A tuleb pipragaasi täis pritsida. V.S võttis pipragaasi ja jooksis P.A-le järgi ning tema järgi jooksis ülejäänud kamp. Seejärel nägi, et V.S vajutas pipragaasile, kuid P.A jäi seisma ja hoidis jopet näo ees. P.A hoidis samal ajal nuga enda keha lähedal, suunaga kamba poole. Sellel hetkel hakkas V.S P.A peale justkui hüppama ja lähemale tulema ja ta nägi, kuidas V.S kukkus maha. Ta ei näinud, et P.A oleks V.S-i noaga löönud. Peale seda jooksis P.A nende juurde ja nad jooksid minema. Seda ta ei näinud, et M.E oleks nuga saanud, kuna vaatas pigem, mida V.S teeb. Tunnistaja E.K ütlused kinnitavad samuti, et teine kamp läks P.A-le järgi. Kuigi tunnistaja E.K on ütlustes kinnitanud, et M. jooksis P.A suunas ja lõi teda rusikaga silma, misjärel võttis P.A noa välja ning lõi üks kord M. noaga selga, on võimalik tunnistaja ütlustest siiski aru saada, et M. all on tunnistaja mõelnud M.E-d, kes P.A lõi ning kellele P.A noaga selga lõi. Sellised ütlused riimuvad süüdistatava enda ning eelnevalt tsiteeritud tunnistajate ütlustega. Seejärel selgitas tunnistaja enda ütlustes, et pärast seda jooksis P.A XXX aia juures oleva sõidutee poole ja kamp karjus, et nad valavad ta pipragaasi täis. Võib-olla karjus seda V.S. Terve kamp jooksis P.A-le järgi ning kamba ees jooksis V.S. P.A peitis enda näo jope taha ning hoidis nuga käes suunaga küljele. P.A tegi seda, et pipragaas ei tabaks teda. Nägi, et V.S jooksis noale pihta. Ta nägi momenti, kui V.S tahtis P.A-lt jope ära tirida ning V.S tegi mingisuguse liigutuse, mille tõttu tabas enda kehaga nuga. Nägi vist, et V.S tabas ribide piirkonda. Tema arust P.A ei vehkinud tahtlikult noaga ega tabanud V.S-i. Nemad seisid L. sõidutee ääres ning seejärel jooksis P.A nende juurde ja ütles, et nad jookseks ära. M.I on käesolevas kriminaalasjas andnud tunnistajana ütlusi 18.10.2024 ning kannatanuna 19.09.2024 ja 15.01.2025 kriminaalasjas nr
objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Tervisekahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimvahelistes suhetes aktsepteeritav, kuid mis olemuselt ei ole selline, mis võiks põhjustada tervisekahjustuse. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Analüüsides osundatud tõendeid antud kuriteoepisoodis, asub kohus 9 seisukohale, et tõendikogum kinnitab P.A poolt talle inkrimineeritava kehalise väärkohtlemise toimepanemist M.E ja V.S-i suhtes. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on tõendamist leidnud isikute läbivaatus protokollidega, kiirabikaardite ja epikriisidega, kohtuarstliku ekspertiisiaktiga ning süüdistatava P.A, kannatanu V.S-i ja tunnistajate kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, mida kohus peab eelpoolmärgitud osas usaldusväärseks, kuna need haakuvad suures osas omavahel ning ka kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu M.E-le tekitatud vigastused fikseeriti 06.11.2024 isiku läbivaatuse protokollis koos fototabeliga ning isiku kohtuarstlikus ekspertiisi aktis nr 25E-AOI00124-01. Kannatanu V.S-ile tekitatud vigastused fikseeriti kohtule esitatud kiirabikaartides ja SA PERH ambulatoorses epikriisis ning kannatanu V.S-il esinenud vigastusi on vaadeldud 16.09.2021 isiku läbivaatuse protokollis koos fototabeliga. Kohtu hinnangul on usutav, et lüües kannatanu M.E-le noaga selga ning kannatanu V.S-ile noaga keha piirkonda, tabades viimast paremale poole roiete piirkonda, rinna piirkonda ja vasaku käe küünarnuki piirkonda, põhjustab selline tegevus kannatanutele neil fikseeritud ja kirjeldatud jälgi, mida kohus on eelnevalt kohtuotsuses tsiteerinud. Arvestades, et kannatanu M.E-d löödi noaga selja piirkonda, tekitades talle seljal umbes 4-5 cm pikkuse haava ning kannatanut V.S-i löödi noaga keha-ja küünarnuki piirkonda, tekitades talle õlavarrel ja paremal pool rindkeres kaks lahtist haava, ei ole kahtlust, et kannatanutele tekitati ka füüsilist valu. Kannatanu V.S on kohtueelses menetluses antud ütlustes kinnitanud, et tundis valu ning valu tundmine nähtus kohtule ka kriminaalasja materjalide juures olevatest politseinike vormikaamerate salvestistest, millest nähtus kannatanu V.S-ile abi andmine. Kohtu hinnangul on valu tundmine selliste noa löögi tagajärjel tekkinud vigastuste puhul tajutav ka iga mõistliku objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Lisaks valule on süüdistatav kannatanutele tekitanud ka tervisekahjustused. Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatava P.A süü antud kuriteoepisoodis on tõendatud täies mahus ning
Subjektiivsest küljest eeldab
Kohus on seisukohal, et P.A pani temale inkrimineeritud kuriteo toime
lg 3 kohaselt otsese tahtlusega ehk P.A teadis, et ta paneb toime kehalise väärkohtlemise, mis põhjustab kannatanutele vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Lüües kannatanuid noaga kohtu poolt tuvastatud viisil, pidas P.A välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks ja möönis, et tekitab sellise tegevusega kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustused. Nende järelmite saabumine on ettenähtav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kaitsja väite kohaselt ei tegutsenud süüdistatav õigusvastaselt, kuna kannatanutest lähtuv oht ja nende poolne rünne olid ilmselged ehk tegemist oli hädakaitsega. Hädakaitse eeldused on sätestatud
§-s 28 ja selle kohaselt ei tegutse isik õigusvastaselt, kui ta tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi lõike 2 sätestab, et isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele kui ka ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega peab esmalt tuvastama, kas esines õigusvastane rünne, mida P.A pidi tõrjuma. Selle hindamisel peab kohtu arvates analüüsima situatsiooni tervikuna. Hädakaitse olemasoluks
vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust
nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist
Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest
lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest (RKKK 3-1-1-71-14, p 8). Välistatud 10 on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (RKKK 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Eelnevalt on kohus lugenud tuvastatuks asjaolu, et süüdistatava ja kannatanute seltskondade vahel tekkis sõnaline konflikt süüdistatava seltskonna väljanägemise üle, mis eskaleerus füüsiliseks konfliktiks. Samuti leidis kinnitust, et kannatanute seltskonna mõnitamisele vastas süüdistatav verbaalse vulgaarsusega, mille tõttu lähenes kannatanute seltskond süüdistatavale ning kannatanu M.E lõi süüdistatav P.A-le rusikaga vastu vasakut silma. Kohtu hinnangul ei soovinud P.A kannatanute seltskonna suunas ebatsensuurse väljendi kasutamisega, et kannatanu M.E teda ründaks, vaid tema soov oli vastata tema seltskonna mõnitamisele samaga ehk verbaalse vulgaarsusega. Kuna kannatanu M.E ründe esilekutsumine ei oleks kuidagi kaasa aidanud sellele, et kannatanute seltskond lõpetab verbaalse kiusu, ei ole usutav, et süüdistatav soovis ise rünnet provotseerida. Samas märgib kohus sedagi, et P.A oleks võinud ka verbaalsest konfliktsituatsioonist taanduda, jättes vulgaarne väljend kasutamata ning eemaldudes. Kannatanu M.E löögi tagajärjel tundis P.A enda ütluste kohaselt valu ning kriminaalasja materjalide juurde on esitatud ka fotod, millelt nähtub süüdistatava silma juures hematoom. Sellest tulenevalt võis kannatanu M.E käitumine vastata kehalise väärkohtlemise koosseisule. Kohus on seisukohal, et kannatanu M.E käitumise puhul oli tegemist õigusvastase ründega, mis ohustas süüdistatava tervist piisavalt intensiivselt. Sotsiaalse aursaama kohaselt on rusikaga näkku löömine käsitletav ründena ja löömine ei ole õiguskorras lubatav, seega oli tegemist õigusvastase ründega
Hädakaitse ajalised piirid määratleb vahetu ründe kriteerium. Vahetuks õigusvastaseks ründeks
lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna (RKKK 1-18-10214, p 25). Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (RKKK 3-1-1-17-04, p 10). Süüdistatav P.A andis ütlusi, et pärast seda kui M.E teda lõi, võttis ta noa välja ja lõi teda üks kord noaga selga. Süüdistatav kartis, et kamp võib teda läbi peksta või temaga kaasas olnud tüdrukud vägistada. Samuti oli ta nendest noorem. Seetõttu võttis noa välja. Tunnistaja E.K ütluste kohaselt võttis P.A pärast löögi saamist noa välja ning lõi üks kord kannatanule noaga selga. Tunnistaja A.V ei näinud ei rusikalööki ega noaga löömist, kuid tema ütluste kohaselt nägi ta mingi hetk, et M.E hakkas ära jooksma ja karjus: „Ta võttis noa välja“, seejärel tuli ta nende juurde ja ütles, et pikkade juustega mees lõi teda noaga selga. Tunnistaja A.V ütluste kohaselt, kui kõik tema kambast läksid süüdistatava juurde, siis võttis süüdistatav noa välja ning seejärel üritas noaga lüüa M.E-d ja tabas. Tunnistaja Y.T ütluste kohaselt hakkas P.A alguses M.E suunas rusikatega vehkima, kuid ei saanud pihta ning kui M.E hakkas ära jooksma, võttis P.A noa välja ning jooksis M.E-le järgi ja lõi teda noaga selga. Kannatanu V.S noaga löömist ei näinud ega pole enda ütlustes kirjeldanud M.E poolt rusikaga löömist, kuid tema ütluste kohaselt, kui M.E läks süüdistatava juurde, tekkis neil konflikt ja nad hakkasid karjuma, siis ta nägi, et süüdistatav võttis noa välja ja suundus sellega M.E poole. Tunnistaja O.Z nägi, kuidas M.E vehkis kätega süüdistatava näo piirkonda. Ta ei näinud, kuidas süüdistatav M.Ed noaga lõi, kuid kuulis, et keegi karjus, et süüdistataval on nuga. Kohus on seisukohal, et P.A ei olnud kannatanu M.E suhtes füüsilist vägivalda kasutades hädakaitseseisundis. Isegi kui P.A osas esines mingil hetkel kannatanu M.E rünnaku tõttu 11 hädakaitseseisund, siis eelkõige süüdistatava enda ning tunnistaja E.K ütlustest lähtuvalt toimus noaga löömine pärast kannatanu M.E poolt rusikaga löömise lõppemist, mistõttu oli kannatanu M.E-st lähtuv võimalik oht süüdistatava jaoks tema poolse vägivalla tarvitamise hetkeks möödunud. Kuigi tunnistaja J.S noaga löömist ei näinud, kinnitas ta kohtueelsel menetluse antud ütlustes, et kui P.A oli kasutanud ebatsensuurset väljendit, tuli M.E lähemale ja lõi teda üks kord rusikaga silma piirkonda. Kuigi kannatanu V.S ega ka tema seltskonnas viibinud tunnistajad A.V, A.V, O.Z ega ka Y.T ei ole antud ütlustes kirjeldanud kannatanu M.E poolt rusikaga löömise asjaolusid, mis võib tuleneda ka sellest, et enda sõpra ei soovitud negatiivselt iseloomustada, ei saa tunnistajate ega süüdistatava ütlustest järeldada, et kannatanu M.E rünne jätkus pärast ühekordset rusikalööki. Seega ei tõrjunud P.A kannatanu M.E rünnet selle toimumise ajal, kuna rünne oli lõppenud ja süüdistatava õigushüve juba kahjustatud, mistõttu ei saa seda ka enam kaitsta. Samuti ei ole objektiivsest olukorrast tulenevalt alust arvata, et süüdistatava vastu suunatud õigusvastane rünne jätkus. Sellele viitab ka kannatanu M.E-le noaga selga löömine, mis tähendab, et kannatanu oli P.A suhtes seljaga, mis viitab selgelt, et kannatanu oli oma ründe lõpetanud ja ringi pöördunud (kinnitavad T. ja K. ütlused). Seljaga P.A suhtes jäämine näitab, et kannatanul puudus vähimgi hirm, et süüdistatav võiks teda lüüa. Samuti ei saa kohus pidada süüdistatava hirme, et kamp peksab ta läbi ja sõbrannasid võidakse vägistada ega ka asjaolu, et ta oli teistest noorem, vahetuks ega vahetult eesseisvaks ründeks, kuna selline arvamus on oletuslik ega põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel. P.A kasutas arvuliselt suurema kamba suhtes vulgaarseid väljendeid, kui isik oleks päriselt nende ees hirmu tundnud, ei oleks ta kasutanud väljendeid, mis üldteada olevalt on vulgaarsed, võivad olla solvavad ja provotseerivad. Hirmu korral oli P.A-l enne vulgaarsete väljendite kasutamist võimalus koos tüdrukutega lahkuda konflikti asukohast. Isegi kui kannatanute seltskond oleks eelnimetatud asjaoludega ähvardanud, ei oleks veel tegemist kaitset õigustava ründega ükskõik kui reaalseks seda ähvardust pidada. Seega kokkuvõtvalt oli süüdistatava P.A hädakaitseseisund möödunud ja hilisem kannatanu M.E noaga selga löömine on käsitletav tegevusena pärast hädakaitseseisundi lakkamist nn hilinenud kaitsena. Puutuvalt kannatanu V.S-iga seonduvasse kuriteosündmusesse, leiab kohus, et sellel juhul ületas süüdistatav hädakaitsepiire. Süüdistatava, kannatanu V.S-i ja tunnistajate ütluste kohaselt eskaleerus kogu situatsioon pärast kannatanu M.E noaga löömist veelgi. Süüdistatava, kannatanu V.S-i ja tunnistajate A.V, A.V, O.Z, Y.T, E.K ja J.S ütlustega on tõendatud, et pärast kannatanu M.E noaga löömist jooksid nii süüdistatav kui kannatanu M.E minema. Ühtlasi on väljaspool kahtlust ka asjaolu, et kannatanute seltskond jooksis süüdistatavale järgi ning soovis tema peal pipragaasi kasutada. Süüdistatava ütluste kohaselt jooksis talle terve kamp järgi ning lubati pipragaasi lasta. Kannatanu V.S-i ütluste kohaselt võttis O. pipragaasi ja lasi süüdistatava suunas, kuid ei tabanud. Kannatanu võttis seejärel ise O. pipragaasi ja üritas samuti lasta, kuid ei jõudnud, sest süüdistatav tuli talle noaga kallale. Tunnistaja Y.T ütlused kinnitavad samuti, et kui süüdistatav minema jooksis, siis O. hakkas talle pipragaasiga järgi jooksma ning lasi seda ka, kuid ei tabanud süüdistatavat. Seejärel võttis V.S O. käest pipragaasi ja tahtis seda süüdistatavale lasta. Tunnistaja O.Z ütluste kohaselt jooksis V.S süüdistatavale esimesena järgi ning tal oli vist pipragaas käes ning tema ja ülejäänud kamp jooksid ka süüdistatavale järgi. Tunnistaja A.V ütlused tõendavad samuti, et V.S jooksis süüdistatavale järgi ning seejärel jooksis V.S kamp ka järgi. V.S võttis pipragaasi välja ning tahtis seda süüdistatava peal kasutada, kuid see oli tühi. Tunnistajad E.K ja J.S kinnitavad samuti, et peaaegu kogu kamp hakkas P.A-le järgi jooksma ning karjuti, et süüdistatav tuleb pipragaasi täis lasta. Eelevalt kohtuotsuses tsiteeritud sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitas, et sündmuskohalt leiti gaasipihusti. Ei süüdistatava ega kannatanu ja tunnistajate ütlused ei kinnita, et P.A oleks pipragaasiga pihta saanud. Kohus leiab, et nn objektiivne kõrvaltvaataja tajub, et kannatanu V.S ja tema seltskond, kellest ühte oli süüdistatava poolt noaga löödud ja kellega oli eelnevalt olnud verbaalne konflikt, võib olla ärritunud ning kujutada enesest ohtu. Seda enam, et süüdistatav oli vähemuses ning talle jooksis järgi mitu inimest, lubades pipragaasi kasutada. Pipragaasi kasutamine võib põhjustada silmade kipitus, valu 12 kui ka ajutist nägemise kadu, tehes selliselt inimese kaitsetuks edasise ründe eest. Seega on praegusel juhul tuvastatav võimalik vahetult eesseisev õigusvastane rünne süüdistatava suhtes. Eelneva tõttu leiab kohus, et P.A-l esines hädakaitseseisund alates ajast, mil kannatanu V.S ja tema seltskond hakkasid süüdistatavat pipragaasiga taga ajama, lubades seda tema peal kasutada. Seega oli P.A-l põhjust arvata, et kannatanu ja tema seltskond soovivad teda füüsiliselt rünnata. Hädakaitseseisundi olemasolu ei välista ka praegusel juhul see, et P.A oli ise eelnevalt kannatanu M.E-d rünnanud ja kuriteo toime pannud. Viidatud sündmuste jada, süüdistatava tagaajamine lubadusega kasutada pipragaasi ning P.A poolt kannatanu V.S-i noaga löömine, toimusid ajaliselt lähestikku. Samuti ei ole kohtu hinnangul kahtlust, et süüdistatav tundis kannatanu ja tema seltskonna järgi jooksmise tõttu hirmu, et nad võivad teda rünnata. Seda kinnitavad nii süüdistatava enda kui ka tunnistaja E.S. ütlused, et ta jooksis pargis kõndinud naisterahva juurde ja palus abi, kuid naine oli šokis ja ei osanud sellele reageerida. Arvestades süüdistatava psüühilist seisundit (hirmu tundmist, aga ka teadmist, et ta oli ühte inimest noaga haavanud, mis põhjustas tagaajamise), abi küsimist kui ka eelnevalt viidatud sündmuste ajalist lähedust, on selge, et süüdistatav soovis end kaitsta. Seega tuleb jaatada süüdistataval kaitsetahte olemasolu. Olles tuvastanud hädakaitseseisundi, tuleb järgnevalt kontrollida kaitsetegevuse vastavust
Kaitsetegevus on vajalik juhul, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Sobiv on vahend, mis lõpetab ründe. Olukorras, kus süüdistataval oli alust karta kannatanu ja/või tema seltskonna rünnet ning kannatanu ja tema seltskond lähenesid süüdistatavale joostes, oli süüdistatava käes olev nuga sobiv vahend ründe lõpetamiseks. Seda põhjusel, et noaga on võimalik rünne täielikult ja otsekohe lõpetada. Seda nii nt noa ründajale näitamisega, noaga ründelöögi tõrjumise või ka noaga löögi tegemisega. Praegusel juhul süüdistatava tehtud noalöögid lõpetasid ründe. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima vahendi ehk vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Samas ei arvata nende vahendite hulka põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit (RKKK 3-1-1-17-04, p 11.1). Välistades põgenemise ja abi kutsumise, mida P.A tegelikkuses ka üritas, oli tal sisuliselt valida noa või jäsemete kasutamise (enda kaitsmine käte-jalgadega) vahel. Kuna ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust (RKKK 3-1-1-65-15, p 10), siis tuleb leida, et säästvaimaks vahendiks oligi noa kasutamine. Enda kaitsmine jäsemetega oleks küll ilmselt kannatanu V.S-i rünnet tõrjunud, kuid ilmselt mitte täielikult lõpetanud, sest kannatanu V.S-ile jooksid järgi tema sõbrad, kes oleksid võinud rünnet jätkata ning isikul ei ole kohustust valida enda kaitsmiseks ebakindlalt vahendit. Säästvaima vahendi puhul tuleb silmas pidada ka seda, et kaitsevahendit tuleb kasutada viisil, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Isik ei tohi ründajale ilmselt liigset kahju tekitada (
Liigset kahju põhjustatakse juhul, kui kaitsevahend oli küll sobiv, kuid seda kasutati liialt intensiivselt. Praegusel juhul leiabki kohus, et süüdistataval oli võimalus kaitsta enda võimaliku ründe vastu noaga vähemohtlikul viisil. Üheks selliseks võimaluseks oleks olnud näiteks noaga ähvardamine ja käes hoidmine nii, et vigastusi ei teki ja mitte teise isiku kolm korda noaga löömine. Süüdistatava enda ütlustega on leidnud tuvastamist, et ta vehkis kannatanu V.S-i suunas noaga, sellise vehkimisega tabas ta kannatanu V.S-i kolme löögiga keha- ja käerpiirkonda, millest kaks tabasid kehaja üks sügavusega 6 cm. Kohus leiab, et süüdistatav sai aru, et kolm noalööki lähedal seisva kannatanu V.S-i kehapiirkonda, kus üldteadaolevalt asuvad ka elutähtsad organid ning üks noalöök käe piirkonda, võivad tekitada kannatanule valu ja haavad (tervisekahjustuse). Lüües kolmel korral kannatanut noaga viidatud piirkondadesse, kasutas süüdistatav kaitsevahendit liiga intensiivselt ja sellisest tegevusest saab järeldada eesmärki tekitada võimalikult suurt kahju. Kolme noalöögi asemel oleks antud situatsioonis piisanud noaga ähvardamisest. Järgijooksjad olid varasema kogemuse põhjal teadlikud, et süüdistatav oli valmis noa lööke tegema. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks olnud sellises hirmu- või afektiseisundis, mis takistas tal oma käitumist ja selle võimalikku ohtlikkust teadvustamast. Kohus 13 leiab, et süüdistatav sai kolm noalööki keha- ja käepiirkonda tehes aru, et sellest tekkiv kahju kannatanule on ülemäärane. Süüdistatava kaitsetegevus ei olnud säästvaim, kuna ta otsese tahtlusega tekitas kannatanule liigset kahju. Arvestada tuleb ka P.A eelnevat käitumist, kus ta lõi kannatanut noaga kui kannatanu oli tema pole juba selja pööranud, mis võib viidata ka kättemaksu tahtele. Kohus leiab, et süüdistatav P.A ületas hädakaitset teostades hädakaitse piiri
Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. P.A on süüvõimeline ning
lg 1 kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus.
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKK 3-1-1-113-12, p 9.1). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKK 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKK 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Hinnates süü suurust
Aluse selliseks järelduseks annab asjaolu, et kehalise väärkohtlemise pani süüdistatav toime kahe kannatanu suhtes. Kohus arvestab ka seda, et rünnete tagajärjel kannatanutele tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga rasked. Kannatanute suhtes kasutatud vägivald oli kohtu hinnangul piisavalt intensiivne – süüdistatav lõi ühte kannatanut noaga selga ning teist kannatanut lõi noaga kahel korral kehapiirkonda ning üks kord käe piirkonda, tekitades kannatanutele sellega tervisekahjustusi ning füüsilist valu. Rünnates kannatanuid noaga, mis on ohtlikum, kui lihtsalt käega löömine ning seejuures tehes löögid kannatanute kehapiirkonda, kus asuvad ka elutähtsad organid, oleks võinud selle teo tagajärjed olla ka raskemad, ei järgnenud siiski sellele teole kummagi kannatanu suhtes raskeid tagajärgi ning neil ei tekkinud kestvat tervisekahjustust. P.A teos karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus süü tunnistamist ning kannatanu V.S-iga seonduvas teos hädakaitse piiride ületamist. Muid karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestab sedagi, et eripreventiivses mõttes on P.A süüteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata isik. Kohtuistungil leidis prokurör, et P.A suhtes võib kohaldada
lg 7 sätteid ning vabastada ta karistusest ning kohaldada tema suhtes mõjutusvahenditena üldkasulikku tööd ja sotsiaalprogrammi. Seda seisukohta toetas ka P.Ai kaitsja, juhul kui kohus kaitsja hinnangut hädakaitse osas ei toeta. Süüdistatav avaldas kohtule samuti, et on nõus tegema üldkasulikku tööd ning osalema sotsiaalprogrammis.
lg 7 kohaselt arvestades alla kahekümne ühe aastasena kuriteo toimepannud täisealise isiku vaimse ja sotsiaalse arengu taset ning kuriteo toimepanemise asjaolusid, võib kohus kohaldada talle käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–8 ja 10 sätestatud mõjutusvahendeid. 14 Kohus nõustub prokuröriga ning leiab, et praegusel juhul ei ole P.A karistamine otstarbekas ning tema suhtes on võimalik kohaldada mõjutusvahendeid. Süüdistatav P.A oli kuriteo toimepanemise ajal 19aastane. Seega on ta noor täiskasvanu, kelle käitumine on alles arenemisjärgus. Sellele viitavad ka kohtueelses ettekandes kirjeldatud P.A seisukohad, mille kohaselt ei näe ta enda käitumises midagi halba ega mõista tema karistamise vajadust. Tema hinnangul oli olukord provokatiivne ning ta reageeris sellele, pidades oma tegutsemist õigustatuks enesekaitsega. Samuti avaldas ta toimunud kohtuistungil, et eelmisest töökohast tuli ära, kuna palk oli väike ning sealt sai natuke rohkem, kui ta praegu Töötukassast saab. Sellised seisukohad ilmestavad tema probleemide lahendamise oskust ja võimet mõista oma käitumise ja tegevuse tagajärgi, tehtud otsuseid ning vastutada nende tagajärgede eest. Asjaolu, et isik eelistab töötamisele ja rohkem raha teenimisele väiksema abiraha summa eest kodus istumist, ei näita täiskasvanulikku suhtumist ühiskonna kooselu normidesse. Seetõttu on oluline leida viis, kuidas P.A käitumist kõige optimaalsemalt positiivses suunas mõjutada. Kohtu hinnangul annab P.A suhtes parimat tulemust tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks mõjutusvahendina käitumiskontrolli kohaldamine
Allutades P.A käitumiskontrollile üheks aastaks, on see piisav meede hoidmaks teda edaspidi õiguskuulekal teel ning kujundaks läbi kriminaalhoolduse vahendite tema arusaama ühiskondlike normide sidususest. Kuna P.A kohtueelsest ettekandest ei selgu, et ta päris täpselt aduks teo toimepanemise asjaolusid ja selle tagajärgi, on põhjendatud määrata talle
lg 2 p 8 alusel kohustuseks osaleda kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis saavutamaks selle, et edaspidi on P.A õiguskuulekusele orienteeritud. Sotsiaalprogrammis osalemine aitab teda vajalike oskuste ja suhtumise omandamisel ning muuta tema hoiakuid.
lg 3 kohaselt kohaldab kohus mõjutusvahendina üldkasulikku tööd üksnes isiku eelneval nõusolekul. P.A kinnitas kohtuistungil, et on nõus tegema üldkasulikku tööd. Samuti ei ole tal tervisest või millestki muust tulenevat takistust üldkasuliku töö tegemiseks. Kohus leiab, et üldkasuliku töö tegemine on tõhus ja mõjutab P.A uutest kuritegudest hoiduma. Kohtule ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal oleks alus arvata, et üldkasuliku töö täideviimine võiks tema puhul ebaõnnestuda.
lg 1 p 7 kohaselt saab kohaldada mõjutusvahendina üldkasulikku tööd 5 kuni 60 tundi. Kohtuistungil tegi prokurör ettepaneku kohaldada P.A-le mõjutusvahendina üldkasulikku tööd 100 tundi, mille tegemiseks määrata tähtaeg 6 kuud. Arvestades, P.A isikut ning seda, et
lg 1 p 7 võimaldab mõjutusvahendina kohaldada kuni 60 tundi üldkasulikku tööd, leiab kohus, et P.A-le on põhjendatud kohaldada mõjutusvahendina üldkasulikku tööd 60 tundi. Kuna P.A väidete kohaselt on ta Töötukassas arvel ning soovib leida uut tööd, mistõttu ei ole välistatud, et ta võib vahepeal tööle asuda, on seetõttu põhjendatud määrata üldkasuliku töö tegemiseks pikem aeg, s.o 1 aasta kohtuotsuse jõustumisest. Seega võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava P.A isikut, sealjuures nii tema vaimse ja sotsiaalse arengu taset kui ka süü suurust aga samuti kriminaalkorras karistatuse puudumist ning asjaolu, et pärast inkrimineeritud süüteo toimepanemist ei ole süüdistatav toime pannud uusi süütegusid, leiab kohus, et P.A on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest karistust mõistmata, kohaldades talle
lg 1 p-des 6, 7 sätestatud mõjutusvahendeid, s.o üldkasulikku tööd ning tema allutamist käitumiskontrollile vastavalt
§-s 75 sätestatule koos lisakohustusega osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogrammi ja üldkasulikku tööd toetab ka kriminaalhooldaja koostatud kohtueelne ettekanne. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. KrMS § 126 lg 3 p 4 sätestab, et väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. 15 Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-dest 1 ja 4 otsustab kohus kriminaalasjas olevate asitõenditega järgmist: - Lahtikäiv nuga, nahktagi, rihmaga püksid, gaasipihusti, Pier One dressipluus, valge T-särk, kilekott Nike tossudega, teksapüksid Black Squad T-särk, rinnahoidja (PPA asitõendite hoidlas) – hävitada; - CD- ja DVD-plaadid (kriminaalasja materjalide juures) – jätta kriminaalasja materjalide juurde. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad kriminaalasjas kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest, isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulust, külmrelvaekspertiisi kulust ja sundrahast. P.A riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see määratud kaistjale makstud tasu kohtueelses menetluses 1406,52 eurot (2/155-166, 172-174, 204-207; 3/15-18) ning kohtumenetluses 453,84 eurot (3/5, 30-34). Seega kokku 1860,36 eurot. Kohus on seisukohal, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud. Ekspertiisitasu on KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on ekspertiisitasudeks: külmrelvaekspertiisi teostamise kulu 408 eurot (2/147-150) ja isiku kohtuarstlik ekspertiisi teostamise kulu 155 eurot (1/133-136). KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajaduses lähtudes menetleja määruse alusel. Seega määratakse ekspertiis üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteoasjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (RKKK 3-1-1-120-12). Kohus on seisukohal, et teostatud ekspertiiside läbiviimine oli tingitud süüdistatava süülisest tegevusest ning isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamine oli vajalik, et selgitada välja kannatanu M.E-l esinevad tervisekahjustused ning nende ulatus ja tekkemehhanism. Samuti olid ekspertiisid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuna nende tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid. Kuna külmrelvaekspertiisi ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi tulemused toetavad P.A süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnevalt nimetatud ekspertiiside kulud jätta süüdistatava kanda. Tulenevalt eelnevast tuleb P.A-lt välja mõista külmrelvaekspertiisi ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasud kogusummas 563 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 9 süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 on teise astme kuriteo puhul 1,5 palga alammäära ehk 1329 eurot. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei ole süüdistatav esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude tasumine käiks talle üle jõu. Seega mõistab kohus P.A-lt välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p-de 3,4, 9 ja § 180 lg 1 alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 1329 16 eurot, teostatud ekspertiiside tasud 563 eurot ning määratud kaitsjale makstud tasu 1860,36 eurot. Seega tuleb P.Ailt välja mõista menetluskulud kogusummas 3752,36 eurot. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse kaaluda menetluskulude osade kaupa tasumise võimaldamist süüdimõistetul. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, on ilmne, et menetluskulude kohene täies mahus hüvitamine süüdistatava poolt käib talle ilmselgelt üle jõu. Juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades peab kohus põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1110-13 p-st 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311- 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada P.A
lg 1 järgi.
sätteid kohaldades vabastada P.A karistusest ning kohaldada tema suhtes mõjutusvahendeid. Juhindudes
lg 1 p-st 6 allutada P.A käitumiskontrollile ning kohustada P.A üheaastase käitumiskontrolli ajal täitma
alusel määratud kontrollnõudeid ja
elab aadressil XXX;
§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid kohaldatakse alates kohtuotsuse jõustumisest. Välja mõista P.A-lt § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 1329 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p-de 3, 4 alusel, ekspertiisikulu 563 eurot ning määratud kaitsjale makstud tasu 1860,36 eurot riigituludesse. Kohustada P.A tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 312,67 eurot. Sundraha ja menetluskulud kogusummas 3752,36 eurot tasuda osamaksetena
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.