Obsah (8)

§ 157§ 121§ 1573§ 3312§ 331§ 64§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2021.a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2203 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Ivi Keskü

§ 157

3 2

§ 157lg 1), § 121 lg 1 ja § 331 järgi Harju Maakohtu 23.

märtsi 2021.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava F.X-i kaitsja Natalia Lausmaa Prokurör Natalja Vester Süüdistatav F.X – isikukood: XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; XXX; kriminaalkorras karistamata Kaitsja Natalia Lausmaa Kriminaalasi Kannatanute esindaja Asja läbivaatamise viis Epp Landberg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. märtsi 2021.a otsus kriminaalasjas nr 1-20-2203 muutmata. Mõista F.X-ilt kannatanute QQ, CC ja WW kasuks välja 504 eurot kannatanute valitud esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Nimetatud summa kanda CC arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. F.X-i süüdistatakse selles, et tema 19.12.2017 kella 10.20 paiku Tallinnas aadressil XXX asuva korteri/kontori välisukse taga õuetrepil tungis, tekkinud konflikti tõttu, haamriga kallale oma äripartnerile SS-le ja nimelt: andis uksekella ning kui SS ukse avas, haaras F.X tal rinnust kinni, tõmbas ta ülesse hoovi viivale trepile kõhuli ja lõi haamriga pähe, tekitades kannatanule kuklapiirkonda lahtise peahaava pikkusega 4 cm. Kui SS pööras end ümber, lõi F.X talle uuesti haamriga vastu nägu, tabades kannatanu vasaku silma nurka ja ninajuurt, mille tagajärjel purunesid kannatanu prillid. Seejärel, kui SS pani endale kaitseks ette käed, lõi F.X teda rindkeresse, selga ning keha teistesse piirkondadesse, tekitades lisaks eelmärgitud peahaavale tursega pindmise küünarvarrevigastuse ja valutunde löökide kohtades. Seega pani F.X oma tahtliku tegevusega toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.1 Samuti süüdistatakse F.X-i selles, et tema ajavahemikul aprill 2018 kuni november 2018, sekkudes SS tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt SS-le, tema kasutuses olevatele telefoninumbritele +X ja Y, ropu, solvava, ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „sitakott“, “pederast“, „libu“, „ värdjas“, „kirvega hambad välja peksa“) sõnumeid. Selliselt saatis F.X nimetatud ajavahemikul SS-le vähemalt 128 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, ajavahemikul juuni 2018 kuni oktoober 2018, sekkudes BB tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt BB-le, tema kasutuses olevatele telefoninumbritele V ja K, ropu, solvava, ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „libu“, „lits värdjas“, „hoia oma prillid ja blondinka parukas pekstakse puruks“, „hambad kirvega välja peksa“) sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul BB-le vähemalt 292 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, ajavahemikul juuni 2018 kuni oktoober 2018, sekkudes NN tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt NN-le, tema kasutuses olevale telefoninumbrile K, ropu, solvava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „sitakott“, “pederast“, „libu“, „ raisk“, „lits värdjas“, „kirvega hambad välja taguda“) sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul NN-le vähemalt 513 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, ajavahemikul juuni 2018 kuni oktoober 2018, sekkudes UU tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt UU-le, tema kasutuses olevale telefoninumbrile Z, ropu, solvava, 2 ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „prostitut“, “läbi nikkutud pederast“, „libu“, „raisk“, „lits värdjas“, „üle laskma“) sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul UU-le vähemalt 393 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, 25.06.2018 läks UU elukohta, mis asub aadressil XXX, juurde, kus korterelamu ees karjus teiste isikute juuresolekul rõdul viibinud UU peale, kasutades ebatsensuurseid sõnu ning ähvardava, ropu ja solvava sisuga väljendeid ja nimelt: „Jäta selle libu nägu meelde, et tema sitaauk kaua valutaks!“. Kannatanu UU oli öeldust häiritud ja tundis hirmu F.X-i tegevuse pärast. Samuti tema, sekkudes ajavahemikul mai 2018 kuni november 2018 ja 11.01.2019, CC tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt CC kasutuses olevale telefoninumbrile X, elektroonilise side seadme WhatsApp Messenger sõnumirakenduse vahendusel ropu, solvava, ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „pederast“, „raisk“, „lits värdjas“, „ratastool on teil olemas“) elektroonilisi sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul CC-le vähemalt 580 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, ajavahemikul juuli 2018 kuni oktoober 2018, sekkudes QQ tahte vastaselt tema eraellu, saatis QQ kasutuses olevale telefoninumbrile X järjepidevalt ropu, solvava, ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „pederast“, „raisk“, „mädanenud pederastid ja liitsid kirvega tükkideks raiuda“, „hambad suust välja ja sõrgkangiga taguma“) sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul QQ-le vähemalt 580 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Samuti tema, oktoobris 2018 ja 11.01.2019, sekkudes ZZ tahte vastaselt tema eraellu, saatis järjepidevalt ZZ kasutuses olevale telefoninumbrile X, ropu, solvava, ähvardava ja häiriva sisuga (edastatud sõnumitest läbivalt kasutatakse mõisteid „lits“, „hambad kurku lüüa“, „muretsegu laste pärast“, „kõik su pärdikud üles riputama raisk“) sõnumeid. Selliselt saatis ta nimetatud ajavahemikul ZZ-le vähemalt 270 sõnumit, häirides oma tegevusega oluliselt kannatanut ning tekitades temas hirmutunnet. Seega pani F.X toime teise isikuga järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, mille eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, s.o

§ 1573

(alates 1.07.2019

§ 1573lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Samuti süüdistatakse F.X-i selles, et tema rikkus korduvalt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2019 määrusega nr 1-18-9343 kehtestatud lähenemiskeeldu. Nimelt, kohtumääruse alusel on F.X-il keelatud: - suhelda CC, ZZ, RR, OO ja QQ-ga vahetult, posti või elektroonilise sidevõrgu vahendusel; - minna CC-le, ZZ-le, RR-le, OO-le ja QQ-le lähemale kui 50 meetrit, v.a kriminaalasja menetleja ruumides, kui isikud on samaaegselt kutsutud menetleja juurde; 3 - sattudes juhuslikult CC-le, ZZ-le, RR-le, OO-le ja QQ-le lähemale kui 50 meetrit, tuleb F.X-il kohe eemalduda lubatud kaugusesse ja mitte suhelda isikuga, kellele lähenemise keeld talle on kehtestatud; - viibida CC, ZZ, RR ja OO Tallinnas XXX asuvale elukohale lähemal kui 100 meetrit; - viibida QQ elukohale aadressil YYY lähemal kui 100 meetrit. Vaatamata kohtumäärusega kehtestatud keelule, lähenes F.X kolmel korral CC-le lähemale kui 50 meetrit ja nimelt: 29.05.2019, 31.05.2019 ja 03.06.2019 kella 09.00–10.00 paiku, märgates XXX teel sõidukit Ford Transit, registreerimismärgiga XXXXXX, mida juhtis kannatanu DD, astus F.X kõnniteelt sõidutee servale ning liikudes CC sõiduki suunas, näitas kannatanule sündsusetuid žeste ja liigutusi, Sellise tahtliku tegevusega pani F.X toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduva rikkumise, s.o

§ 3312järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Harju Maakohtu
2. märtsi 2021.a otsusega üldmenetluses tunnistati F.X süüdi

§ 157

3 (alates 01.07.2019

§ 1573lg 1) järgi ning mõisteti karistuseks talle vangistus 1 aasta.

F.X tunnistati süüdi

§ 121lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 2 talle vangistus 6 kuud.

F.X tunnistati süüdi

§ 331

järgi ning mõisteti karistuseks talle vangistus 2 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 1 aasta.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui F.X ei pane 2 aastase pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§-s 75 lg 1 punktides 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustati F.X-i hüvitama kannatanutele SS-le, QQ-le, CC-le ja WWle tekitatud mittevaraline kahju hiljemalt katseaja lõpuks. 2.1 Sama otsusega lahendati lähenemiskeeluga, tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõendiga seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava F.X-i kaitsja Natalia Lausmaa. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 23.03.202.a. otsus osaliselt, F.X-i süüdimõistmises

§ 121

lg 1 järgi, 331-2 järgi, episoodides süüdistuses

§ 157

-3 (alates 01.07.2019.a.

§ 157

-3 lg 1) järgi sõnumite osas, mis ei ole saadetud telefoninumbrilt X, lähenemiskeelu kohaldamises, rahuldatud tsiviilhagide osas koos viivistega. Teha tühistatud osas uus otsus, millega F.X mõista õigeks

§ 121

lg 1 järgi ja

§ 331

-2 järgi, jätta kohaldamata lähenemiskeeld, jätta rahuldamata SS tsiviilhagi

§ 121

lg 1 episoodis; rahuldada kannatanute tsiviilhagid

§ 157

-3 järgi kvalifitseeritud episoodides väiksemas ulatuses, kui maakohtu otsuses, jätta kohaldamata viivise nõue; vähendada

§ 157

-2 (alates 01.07.2019.a.

§ 157-3 lg 1) järgi mõistetud karistust.

4 3.1 F.X leiab, et kannatanu SS suhtes vägivallategude toimepanemises 19.12.2017.a. F.X-i poolt esinevad tõendites kõrvaldamata vastuolud, mis tekitavad põhjendatud kahtlusi süü tõendatuses. KrMS § 7 lg 3 alusel põhjendatud kahtlsued tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kannatanu SS ei avaldanud tunnistaja AA-le, et F.X oli teda just äsja rünnanud, vigastusi näha ei olnud. Samal päeval vormistas SS tööõnnetuse akti, mille esitas Haigekassale hüvitise saamise eesmärgil. Tunnistaja XX poolt nähtav ja kohtule ülekuulamisel kirjeldatu oli S ja F.X-i konflikti lõpposa, kus nad rüselesid trepil ja kus F.X püüdis konflikti lõpetada haamrit ära võttes. Tunnistaja ei tajunud sündmust vahetult, vaid asus teises majas ja nägi sündmust läbi akna, mistõttu võis sellele sündmusele hinnangu andmisel eksida. F.X taotleb enda õigeksmõistmist

§ 121lg 1 järgi.

3.2

§ 157

-3 ( alates 01.07.2019.a.

§ 157

-3 lg 1) järgi esitatud süüdistuses tunnistas F.X end süüdi osaliselt ja taotleb süüdistusest nende episoodide väljajätmist, mis on seotud sõnumite saatmisega teistelt telefoninumbritelt, mitte F.X-i kasutuses olnud telefoninumbrilt X. Maakohus on otsuse põhjendavas osas möönnud, et puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et F.X oleks kõigilt nendelt numbritelt, mis süüdistuses on esile toodud, saatnud kannatanutele jätkuvalt sõnumeid. Maakohus on leidnud, et ka nendelt numbritelt saadetud sõnumid on saadetud F.X-i poolt, lihtsalt seepärast, et need on oma sisult sarnased, aga F.X-i teada oli ka teisi isikuid, kellel oli kannatanute, eriti näiteks SS ja CC vastu varalisi pretensioone ja need isikud võisidki saata sõnumeid teistelt numbritelt. 3.2.1 F.X soovib selgitada ka ringkonnakohtule, et sõnumite saatmise eesmärgiks ei olnud kannatanute ähvardamine, vaid püüd suunata neid oma varaliste kohustuste täitmisele F.X-i ja temale kuuluva firmana M OÜ suhtes. Kannatanute tegevus, kes tema usaldust kuritarvitades olid tekitanud firmale ulatuslikku rahalist kahju, oli teda väga ärritanud, ta oli nendes pettunud ja elas oma sõnumites pahameelt välja. F.X ei usu, et tema sõnumid kannatanuid väga häirisid, ei asunud nad ju üldse oma varalisi kohustusi täitma, üksnes DD pakkus, et tema hüvitab 3000 eurot, aga see summa oli liiga väike, võrreldes tekitatud kahjuga. 3.3 Lähenemiskeelu rikkumises F.X oma süüd ei tunnista. Maakohtule esitatud video, milles justkui oleks fikseeritud F.X-i käitumine, ei ole tõendina usaldusväärne, kuna selle on filminud DD ise, pole teada, millisel ajal ja millistes tingimustes. See tõend tulnuks tõendite hulgast välja jätta. Tunnistaja JJ, kes viibis süüdistuses märgitud episoodi toimumise ajal CC autos, ei tundnud F.X-i ega võinud eeluurimisel üle kuulatuna kinnitada, et isik, kelle lähenemist sõiduteele ta nägi, oli nimelt F.X . Kohtumenetluses seda tunnistajat aga üle ei kuulatud, kuna tunnistaja oli selleks ajaks juba surnud. F.X palub end

§ 331-2 järgi õigeks mõista.

3.4 Lähenemiskeelu kohaldamist F.X õigeks ei pea, kuna tema ei kavatse enam ühegi kannatanuga suhelda ega neile läheneda, ta on näinud, et need on halvad inimesed, kellega tegemist teha ei ole vaja ning lähenemiskeeldu talle nendega suhtlemise vältimiseks vaja ei ole. Kui ta edaspidi juhuslikult näeb ükskõik keda kannatanutest, läheb ta ise kaugemale, et vältida pahandusi. F.X taotleb lähenemiskeelu tühistamist. 3.5 Tsiviilhagide osas leiab F.X ja tema kaitsja järgmist: SS tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes 19.12.2017.a. episoodiga seoses tuleks jätta rahuldamata, kui F.X

§ 121lg 1 järgi selles episoodis ringkonnakohtu poolt õigeks mõistetakse.

Kannatanute SS, CC, QQ ja WW nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks on ka rahuldatud osas F.X-i 5 hinnangul liiga suured. Kannatanud ei ole oma õiguste kaitseks õigeaegselt kasutanud sõnumite blokeerimiseks tavapärast tehniliselt lihtsalt töötavat vahendit – numbri blokeerimist koheselt pärast esimeste sõnumite saamist, vaid on sõnumeid fikseerinud ja arhiveerinud arusaamatutel põhjustel väga suures hulgas. F.X-i hinnangul suhtusid nad sõnumitesse ilmselt ükskõikselt ega olnud nendest tegelikult häiritud, mistõttu sõnumitega nendele tekitatud mittevaraline kahju ei saa olla nii suur, et selle hüvitamiseks tuleks välja mõista 2500 eurot. F.X ei tööta, mingit sissetulekut ei oma ega ole võimeline neile igaühele 2500 eurot tasuma. F.X ei ole võimeline neid summasid tasuma katseaja jooksul, kuivõrd see on suhteliselt lühike ajavahemik ja F.X-il on veel elatise võlgnevus, mille tasumise kohustus on vaja täita eelisjärjekorras. 3.5.1 Ebaõige ning ebaseaduslik on maakohtu poolt tsiviilhagide rahuldamisel lisada hüvitise summale süüdistatava rahaline kohustus maksta VÕS § 113 lg 1 tuginevat viivist. Viivise nõudeõigus ei tulene kriminaalmenetlusõiguses kannatanu õigusi ja kohtu volitusi tsiviilhagide lahendamisel sätestatud seaduslikest alusest (KrMS § 37, 38, 310). KrMS § 37 lg 1 esimene lause sätestab, et kannatanu on isik, kelle õigushüve on kuriteoga vahetult kahjustatud. Sellest järeldub, et kannatanul on õigus nõuda kahju hüvitamist, mis on süüteoga otseselt põhjuslikus seoses. Kahju hüvitamisega viivitamise korral viivise tasumine ei ole süüteoga vahetus põhjuslikus seoses, viivitus kahju hüvitamises võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest, eelkõige aga asjaolust, et süüdistataval võivad olla teised rahalised kohustused, mida ta on kohustatud täitma eelisjärjekorras. Kriminaalmenetlusseadustik ei sisalda kannatanu õigust nõuda lisaks süüteoga vahetult tekitatud kahjule veel hüvitist kahjunõude tasumisega viivitamise eest Viivise nõude õigus (VÕS § 113 lg 1) on sätestatud Võlaõigusseaduses selliste rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks, mis tulenevad vastastikustest lepingulisest kohustusest ja nende võimalikust tsiviilõiguslikust rikkumisest ning see täidab tsiviilkäibe sujuvama korrastamise ülesannet. Tsiviilõiguslikes lepingulistes suhetes on pooltel võrdsed õigused ja kohustused, nad võivad sõlmida lepinguid või mitte sõlmida, nad täidavad lepingulisi kohustusi või ei täida neid mitte ning lepinguliste kohustuste rikkumisele ei järgne karistusõiguslikke sanktsioone. Sellises olukorras on seaduseandja õigesti soovinud võlaõiguslike lepingupoolte distsiplineerimiseks rakendada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas viivise nõudmise õigust. Kriminaalmenetluses viivise nõude kehtima panemise õigust kannatanu poolt sätestatud ei ole ja see on ka arusaadav. Süüdistatavale, kes kehtiva menetlusseadustiku kohaselt peab kandma menetluskulude hüvitamise kohustust riigile, ei saa panna kohustust tasuda kannatanu kasuks välja mõistetud kahjuhüvitiselt viivist, kuivõrd see paneks iga süüdistatava ilmselgelt majanduslikult väljapääsmatusse olukorda. Kannatanule aga annaks see võimaluse süüdistatava arvelt alusetult rikastuda. Kaitse leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni p. 9.,10.,11.,12 sisalduvate kahjuhüvitiste ja viivise nõuete osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, milles ringkonnakohus kasutab oma kaalutlusõigust mittevaralise kahju suuruse määratlemisel ja jätab viivise välja mõistmata. KANNATANUTE ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL: 4. Kannatanute esindaja Epp Landberg palub jätta F.X-i apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu kohtuotsus 23.03.2020 muutmata. Mõista F.X-ilt kannatanute QQ, 6 CC ja WW kasuks solidaarselt välja esindajale makstud tasu summas 504 eurot; kannatanud paluvad nimetatud summa kanda CC arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 4.1 Ahistav jälitamine (

§ 1573

). Kannatanud paluvad jätta tähelepanuta F.X-i ennastõigustavad väited, et sõnumite saatmise eesmärk oli mingite rahaliste vahendite tagasi saamine, sest jääb arusaamatuks, millist tema poolt väidetavat eesmärki pidi täitma erakordselt rõveda sisuga sõnumite saatmine kannatanutele. Väide, et F.X ei ole saatnud neid sõnumeid, mis ei olnud saadetud F.X-i kasutuses olnud telefonilt, ei ole õige. Esiteks – F.X esitades väite, et samasisulisi sõnumeid võis saata kannatanutele keegi teine (kolmas isik), siis ei ole tema seda väidet millegagi tõendanud ega teinud võimalikuks kontrollida sellise väite õigsust. On väheusutav, et samal ajal F.X-iga saatis keegi kolmas isik kõikidele kannatanutele analoogse sisuga sõnumeid. Teiseks – kõik saadetud sõnumid on väga sarnased. Kohus on kohtuotsuse p. 62 asunud samale seisukohale kirjastiil on läbivalt sama, kõik ropud sõnad on kirjutatud suurte tähtedega, muu tekst väikeste tähtedega, kirjavahemärke kasutatud ei ole, nimed on kirjutatud väikese algustähega. Ropud sõnad korduvad: LIBU, LITS, PEDERAST, MUNNIimeja; TÜRAPEA jne. Kolmandaks sõnumite oma telefoninumbrilt saatmist on süüdistatav ka tunnistanud, samuti tunnistas ta osade sõnumite saatmist ka võõrastelt. Neljandaks - 23.10.2018 läbiotsimisprotokolli (kd I tl 70-96) kohaselt otsiti läbi F.X-i elukoht aadressil KKK, kust leiti ja võeti kaasa muuhulgas erinevaid kõnekaarte (üle 70) ja telefone. F.X-i kodust leitud kõnekaardi abonentnumbrid kattuvad suuresti kannatanutele võõrastelt numbritelt sõnumeid saatnud numbritega numbritelt (vt. kohtuotsuse p.62). 4.2 Lähenemiskeelu rikkumine (

§ 3312

). Lähenemiskeelu, milline oli kehtestatud Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2019 määrusega nr 1-18-9343, korduv rikkumine seisnes, et F.X lähenes kolmel korral CC-le lähemale kui 50 meetrit ja nimelt: 29.05.2019, 31.05.2019 ja 03.06.2019 kella 09.00–10.00 paiku, märgates XXX teel sõidukit Ford Transit, registreerimismärgiga XXXXXX, mida juhtis kannatanu DD, astus F.X CC sõiduki suunas, näitas kannatanule sündsusetuid žeste ja liigutusi. Apellant tugineb kahele asjaolule 1) video ebausaldusväärsusele 2) tunnistaja JJ ütluste järgi ei tundnud tunnistaja F.X-i . Videosalvestise usaldusväärsust kinnitab see, et videosalvestise kohta on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, kus on märgitud ka tehnilised parameetrid. Video tegemise eesmärk oligi fikseerida lähenemiskeelu rikkumine. Tunnistaja JJ poolt 15.10.2019 antud ütlused F.X-i välimuse ja tema tegevuse suhtes kattuvad videos nähtuga, seega andis tunnistaja kohtueelses menetluses tõeseid ütlusi ning kuna tegemist oli sama isikuga, keda nähti videos – siis ei oma tähtsust, kas tunnistaja tundis sel ajal süüdisatavat. Kohus on õigesti lähtunud KrMS § 291 lg 1 p 1, mille kohaselt võib kohtumenetluse poole taotlusel kohus tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja on surnud. Seega oli võimalik kasutada tunnistaja JJ kohtueelses menetluses antud ütluseid. DD on andnud kohtus ütlusi, et kolmel hommikul, s.o

1. mai,
2. mai ja
3. juuni 2019 nägi XXX tee ääres F.X-i talle teadlikult lähenemas. Jäi mulje, et ta ootas seal tee ääres just tema auto mööda sõitmist. Teab, et F.X elab seal ja kui F.X oleks lihtsalt mööda kõndinud, siis see poleks teda häirinud. F.X tuli aga tee äärde autole lähedale ja hakkas suguakti meenutavaid liigutusi tegema, mille kohta on ka videosalvestis. Seega kinnitavad kõik kohtus uuritud tõendid lähenemiskeelu rikkumist F.X-i poolt. Süüdistatava F.X enda ütlused on väga vastuolulised, alguses väitis, et ei teadnud, et tal on ametlik lähenemiskeeld, siis väitis et ei tundnud ennast videolt ära ning hiljem pidas seda ebaseaduslikuks jälitustegevuseks. Kohus on kohtuotsuses jõudnud õigele järeldusele, et seega süüdistatav on kogemata oma süüd tunnistanud (kohtuotsuse p. 79). Seega on kohus kõiki tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et lähenemiskeelu rikkumine F.X-i poolt on tõendatud. 7 4.3 Kannatanud jäävad selle juurde, et lähenemiskeelu kohaldamine nende suhtes on vajalik ja põhjendatud. Kuna F.X jätkas kannatanu CC-le lähemist, roppude žestide tegemist ka ajal, mil kehtis kohtueelses menetluses lähenemiskeeld, siis puudub igasugune garantii, et selline ahistamine võib jätkuda. Arvestades kõiki neid sõnumeid, sõnumiste sisu, sh. ähvardati ka lapsi, ratastoolis viibivat isikut jne – on lähememiskeelu kohaldamine kannatanute isiku õiguskaitseks väga vajalik. Lähenemiskeelu kohaldamine samas aga ei riiva F.X-i õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt vajalik. Arvestades F.X-i varasemat käitumist ei ole usaldusväärne ka tema väide, et ta ei kavatse kannatanutega suhelda ning ainuüksi see väide ei saa olla aluseks lähenemiskeeldu tühistamiseks. 4.4 Kuna kannatanud taotlevad apellatsiooni rahuldamata jätmist, puudub ka alus vähendada nende kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitist. Olukorras, kus F.X saatis ajavahemikul aprill 2018 kuni 2019 jaanuar massiliselt roppe ja ähvardavaid sõnumeid kannatanu CC-le, rikkus mais, juunis 2019 talle kehtestatud lähenemiskeeldu, lisaks saatis F.X alates juulist 2018 massiliselt sõnumeid QQ-le ja alates oktoobrist 2018 WW-le, on nende tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud. Lisaks sellele, et sõnumite sisu oli erakordselt ropp, ähvardati kannatanutele endile ning ka kannatanu lähedastele füüsiliselt haiget teha, millega põhjustasid saadetud sõnumid kõigile kannatanutele veelgi talumatumat hingelist valu, psüühilist pinget ja pidevat hirmutunnet nii enda kui oma lähedaste pärast. WW-le (endine Z) saadetud sõnumites ähvardati ka tema kahte alaealist last, mis tekitas WW-le hirmu laste pärast, unehäired ja depressiooni jne. Seega mõistis kohus välja kannatanutele igale ühele õiglase hüvitise summas 2500 eurot, mille vähendamine ei ole millegagi põhjendatud. Selleks ei saa olla ka asjaolu, et F.X hetkel ei tööta. Samuti ei ole põhjendatud jätta kohaldamata VÕS § 113 lg 1 alusel viivis, kuna ei ole teada, millal hakkab F.X kohtuotsust täitma. Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses, seega saab esitada alati ka viivise nõude. Nimetatud nõude on kannatanud tsviilhagis esitanud vastavalt KrMS § 1541 lg p.3, seega on kohus ka esitatud nõude põhjendatult rahuldanud. Kohus on põhjendatult sidunud viivise maksemise ajaga, millal F.X-i kaitsja sai kätte avalikus E-toimikus (AET) süüdistusakti ja hagi s.o. alates 30.03.
4. 4.5 Kehaline väärkohtlemine (

§ 121). Kannatanud on seisukohal, et F.X on toime pannud kehalise väärkohtlemise.

Kannatanu DD on andnud nimetatud episoodis tunnistajana ütlusi selle kohta, et kui ta AAA tänavale jõudis, nägi ta F.X-i hoovipeal SS suunas läbi ukse roppusi karjumas ja kui kontorisse sisse läks nägi SS, kes hoidis rätikuga verisest kuklast kinni. Apellatsioonis oli esitatud väide, et XX nägi vaid konflikti lõpp osa, ei haaku tunnistaja ütlustega. Nimelt on tunnistaja öelnud, et nägi pealt, kuidas süüdistatav haamriga tagus teist inimest. Teine mees karjus valust ja püüdis end kätega kaitsta. Süüdistatav karjus kannatanule, et ta on varastanud raha, et kui kätte saab, siis lööb maha. Nägi, kuidas süüdistatav lõi haamriga 2 või rohkem kordi kannatanut pähe ja ka teistesse kehapiirkondadesse. Asjaolu, et ta nägi seda aknast, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. AA ütlused on ebausaldusväärsed, nimelt on ta öelnud, et SS-l ühtegi vigastust 19.12.2017 peale kella 11.45 ei näinud. Samas aga asjaolu, et SS-l sellel ajal haav peas oli tõendab 19.12.2017 kell 10.47 isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (kd I tl 58-60). Sellest nähtuvad kannatanul tuvastatud tervisekahjustused: kuklal u 20 mm pikkune haav. 19.12.2017 kell 10.55 on sündmuskohal koostatud kiirabikaart, kus on selgitusse märgitud, et oli sõbraga tüli ja sai mingi esemega vastu pead, lahtine peahaav 2-3 cm (kd I tl 66). 8 KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ning kannatanu esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 5.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 5.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 2, tl 153-161 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
3. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja F.X-i õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 121lg 1 järgi. Kolleegium märgib, et Kr

MS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Maakohus on tuginenud süüdistatava F.X-i süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu SS ütlustele ja CC ütlustele ning teistele tõenditele, sh tunnistaja XX, ütlustele, mis toetavad SS antud ütlusi. 9 Asjaolu, et kannatanu SS ei avaldanud NN-le, et F.X oli teda rünnanud, ei ole õigustavaks asjaoluks süüdistatava F.X-i suhtes ega tee kannatanu SS ütlusi ebausaldusväärseks. Seejuures asjaolu, et NN ei näinud kannatanul vigastust ei tähenda seda, et süüdistatav ei ole kannatanule vigastusi tekitanud. Nõustuda saab maakohtuga, et kannatanu vigastused enne tunnistaja NN juurde minekut on tõsikindlat tõendamist leidnud isiku läbivaatuse protokolliga koos fototabeliga ning CC ütlustega (vt kd 2, tl 154 pöördel). Tööõnnetuse teatise osas on maakohus seisukoha võtnud ning sellele küsimusele ammendavalt vastanud (vt kd 2, tl 155). 6.1 Tõele ei vasta apellatsioonis toodu, et tunnistaja XX nägi süüdistatava ja kannatanu vahelise konflikti lõpposa kui süüdistatav püüdis konflikti lõpetada haamrit ära võttes. Tunnistaja on andnud üheseid ütlusi, et nägi kuidas süüdistatav haamriga tagus teist inimest, teine mees karjus valust ja püüdis end kaitsta. See, et tunnistaja nägi kõike toimunut läbi akna ei tähenda seda, et kannatanu võis eksida ning ei oleks tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Apellant jätab tähelepanuta, et oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et F.X-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 1 järgi.

Maakohus on analüüsinud põhjalikult objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub. 7. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava F.X-i väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos

§ 1573

järgi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (kd 2, tl 156 pöördel-160 pöördel), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Apellant on asunud seisukohale, et paljud sõnumid on saadetud teistelt telefoninumbritelt, mitte süüdistatava F.X-i kasutuses olnud numbrilt X, kuid ka nendes kuritegudes on teda tunnistatud süüdi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt

1. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või
2. novembri 2009 otsuse nr 3-1-187-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. 7.1 Maakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistatava elukoha läbiotsimisel leiti erinevaid kõnekaarte (üle 70) ja telefone. Süüdistatava kodust leitud kõnekaardi abonentnumbrid kattuvad suuresti kannatanutele võõrastelt numbritelt sõnumeid saatnud numbritega. 10 Maakohtul ei tekkinud vähematki kahtlust selles, et kõik sõnumid on saadetud sama isiku ehk süüdistatava poolt. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna sõnumite kirjastiil, sõnakasutus ja isikute ring on sama kellele sõnumeid saadeti, siis ei ole meelevaldne järeldada kõigi nende sõnumite saatmist F.X-i poolt. Seega kinnitab antud asjas modus operandi usaldusväärsust toimepanemise sarnasus sõnumite saatmisel. 7.2 Apellant jätab tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha (vt nr 3-1-1-8507), et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellandi kaitseversioon, et seda võisid teha ka teised isikud, kellel oli kannatanutele pretensioone, on nii umbmäärane, et sellega ei ole võimalik maakohtu järeldusi kummutada. Süüdistatav, märkides pelgalt, et seda võisid teha ka teised isikud, ei ole loonud tegelikkuses menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning ei ole teinud menetlejale kättesaadavaks andmeid, mis võimaldasid esitatud kaitsepositsiooni hinnata. Seega selliselt esitatud väide on käsitatav üksnes paljasõnalise kaitseväitena ning tõendite kahtluse alla seadmiseks ei piisa abstraktsest väitest. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et antud asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on taas ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 7.3 Apellant asub seisukohale, et tegemist ei olnud kannatanute ähvardamisega ning need sõnumid ei saanud kannatanuid häirida. Süüdistatav elas vaid oma pahameelt välja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuriteokoosseisu täitmiseks piisab kui on täidetud üks teoalternatiividest, kas siis teo toimepanija eesmärk hirmutada, alandada või muul viisil teist isikut oluliselt häirida või siis on saabunud nimetatud tagajärg/tagajärjed või ka mõlemad. Selle jätab kaitsja aga mugavalt tähelepanuta, mistõttu jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et süüdistataval F.X-il puudus eesmärk ja tahe kannatanuid häirida ja ähvardada. 7.4 Kaitsja ei võta arvesse asjaolu, et süüdistatav on suhelnud kannatanutega vastu nende tahtmist. Antud juhul näitavad kannatanute käitumisaktid ehk sõnaselgelt väljendatud tahe kannatanu tahte vastasust süüdistatava tegude suhtes. Apellant jätab tähelepanuta kannatanute ütlused, et sõnumite saatmised häirisid ja hirmutasid neid. Kannatanud blokeerisid saadud sõnumeid, mistõttu kannatanute sellistest käitumisaktidest saab tuvastada süüdistatava tegude tahtevastasust. Süüdistatava sõnumite saatmise tahtevastasust saab järeldada ka sellest, et kannatanud pöördusid politsei poole. Seega on kannatanud üheselt nii sõnaselgelt kui ka konkludentsete tegudega väljendanud, et süüdistatava teguviisid on soovimatud. Süüdistataval ei saanud kuidagi kujuneda kahetiselt mõistetavat arvamust kannatanute käitumisest, et süüdistatava selline käitumine kannatanute suhtes on kannatanute poolt igati aktsepteeritav ja oodatud. 7.5 Kolleegiumil tuleb märkida, et ka sõnumite sisust tulenevalt ei saa nõustuda kaitsjaga, et tegemist oleks lihtsalt süüdistatavapoolse nõudmisega saada selgitust ja püüda suunata kannatanuid oma varalisi kohustusi täitma, mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav tegu. Tegemist ei ole süütute selgituste saamise nõudmisega, vaid tegemist on sõnumitega, mis oma sisult on äärmiselt solvavad, alandavad ja ka ähvardavad. Seejuures ei ole antud juhul tegemist mõne üksiku sõnumi saatmisega, mis ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena oli 11 kannatanute elu oluliselt häiritud. Süüdistatava kogu tegevus kannatanute suhtes, mis väljendus järjepidevas sõnumite saatmises, on ilmselgelt igapäevaelu oluliselt häiriv ning sellised süüdistatava teod tunduvad häirivad ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdistatava teod ületasid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise ning tema tegude iseloom, intensiivsus ja ulatus viitab üheselt ahistavale jälitamisele ning tegemist ei ole ka nn piirsituatsiooniga, vaid tegemist oli tegudega, mis vajasid karistusõiguslikku sekkumist.
3. Nõustuda ei saa apellandiga, et maakohtule esitatud video, millel fikseeritud süüdistatava käitumine, ei ole tõendina usaldusväärne, kuna selle on filminud kannatanu CC ise, mistõttu tulnuks tõend tõendikogumist välja jätta. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 võib kriminaalasjas tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-74-09, p 9). Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on pikemalt käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses nr 3-1-1-21-09, viimati 3-1-1-83-
6. Nendes kohtulahendites on tõdetud, et KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
7. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. 8.1 Kriminaalasjale on lisatud CD-plaat, millele on kopeeritud kannatanu esindaja poolt edastatud videofail, mis on filmitud kannatanu CC poolt sõiduki Ford salongi sõidu ajal. Videofaili sisu on kohtueelses menetluses ka protokollitud asitõendi vaatlusprotokollis (kd 2, tl 3-4) ning kohtuistungil avaldatud ja uuritud ning videosalvestist ka vahetult vaadeldud. Seega on tegemist KrMS § 61 lg 1 märgitud tõendiga ning selle vormistamisel on järgitud kriminaalmenetlusõigust. Sellise kannatanu poolt tehtud salvestise esitamist tõendina menetluses on jaatanud ka kohtupraktika (vt nt RKKKo 3-1-1-5-09). 8.2 Tunnistaja JJ ütluste avaldamine toimus kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 1 sättega. Juhul kui isikut ei ole enam võimalik üle kuulata, tulebki kõne alla üksnes tema poolt eelnevalt antud ütluste avaldamine. Seega kaitsja väide, et isikut ei olnud võimalik kohtumenetluses ülekuulata, on ainetu. Apellandi väide, et tunnistaja JJ ei tundnud F.X-i, siis ei saanud ka tunnistaja kinnitada, et isik, kes lähenes sõiduteele oli F.X , jääb tagajärjetuks. Tunnistaja ei ole andud ütlusi, et tegemist oleks olnud F.X-iga , vaid tunnistaja on kirjeldanud isiku käitumist tee ääres ja tema välimust. See, et tegemist on F.X-iga on tõendatud kannatanu CC ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et F.X-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud ka

§ 3312järgi.

Maakohus on analüüsinud põhjalikult objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub. 9. Apellant taotleb vähendada

§ 1573

(alates 01.07.2019

§ 1573lg 1) mõistetud karistust, kuid mingeid põhjendusi apellant esitanud ei ole.

12 3 (alates Ringkonnakohus ei nõustunud F.X-ile inkrimineeritud kuriteo

§ 157

3 01.07.2019

§ 157

lg 1) järgi süüdistuse mahu vähendamisega, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt F.X-ile mõistetud karistuse muutmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kuna apellatsioonis ei ole kaitsja põhjendusi esitanud, siis ei ole argumente millele ringkonnakohus peaks vastama. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka

§ 74sätete kohaldamise osas.

1. Apellant on vaidlustanud lähenemiskeelu kohaldamist põhjusel, et süüdistatav seda õigeks ei pea ning süüdistatav ei kavatse ühegi kannatanuga suhelda ega neile läheneda. Mingeid muid argumente apellant lähenemiskeelu kohaldamise osas ei esita. Ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka lähenemiskeelu kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taotletud lähenemiskeeld peab olema selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Maakohus on neid põhimõtteid järginud. Kolleegium ei tuvastanud rikkumisi ka lähenemiskeelu ajalise ulatuse osas, arvestades konkreetsete juhtumite asjaolusid ja F.X-i süü suurust.
2. Kaitsja asus seisukohale, et kui F.X-i süü

§ 121

lg 1 järgi ei leia tõendamist ning ta õigeks mõistetakse, siis tuleks jätta rahuldamata kannatanu SS poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis SS esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellandi apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 121lg 1 järgi.

Samas on kaitsja leidnud, et tsiviilhagi tuleks jätta rahuldamata, mis on vastuolus apellandi taotlusega süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Kaitsja apellatsiooni motiividest saab ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist ning seega tuleks apellandi taotluseks lugeda KrMS § 310 lg 2 kohaselt jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kolleegium asub seisukohale, et kuna F.X-i süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 121

lg 1 järgi, siis on põhjendatud ka SS poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. 11.1 Apellant leiab, et kannatanute SS, CC, QQ ja WW nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks on liiga suured. Kolleegiumi hinnangu puudub alus tühistada maakohtu otsust ka väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Mis puutub väljamõistetud hüvitise suurusse, siis on maakohus asjakohaselt arvesse võtnud nii senist kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta kui ka konkreetsel juhul kannatanule põhjustatud hingelist valu ning kannatusi, tema heaolu langust, kahju tekitamise asjaolusid ja kahjuliku tagajärje raskust. Maakohus on seega 13 arvestanud asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub täiel määral maakohtu kaalutlustega hüvitise suuruse kindlaks määramisel. 11.2 Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. TsMS § 366 võimaldab nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kuritegude asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Seejuures on maakohus võtnud arvesse ka süüdistatava sissetulekuid ning majanduslikku olukorda, sh elatisvõlga. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks kannatanute poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 15000 ja 10000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 2500 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 2, tl 164-165 pöördel). 11.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Ebaõige on apellandi väide, et kannatanud sõnumeid ei blokeerinud. Nii on kannatanud andnud üheseid ütlusi, et blokeerisid sõnumite saamist. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanute õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole neile välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 2500 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, miks ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis igale kannatanule 2500 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanute kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. 11.4 Apellandi väited seoses viivisega (VÕS § 113 lg 1 ) on ilmselgelt asjakohatud ja põhjendamatud. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt peab tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaalvõi tsiviilkohtumenetlus) (vt RKKKo nr 1-12-5921, p 16). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu
5. novembri
6. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). 11.4.1 Viivise nõudeõigus ei tulenegi KrMS § 37, 38, 310, vaid tuleneb VÕS § 113 lg
7. Seejuures on kannatanute viivisenõue kriminaalmenetluses rahuldatud seaduslikult. Selline 14 ringkonnakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga ( vt RKKKo nr 1-16-5540, p 32). Samuti ei olegi üldjuhul alust seadusjärgse viivise vähendamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-11, p 61). Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kohaldamine kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Selline ringkonnakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendites tooduga
10. oktoobri
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 ning 14.juuni 2005.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-
12. 11.4.2 Maakohus ei pidanudki kaaluma VÕS § 113 kohaldamisel F.X-i majanduslikku olukorda, s.h kahjuhüvitiste kui ka menetluskulude suurust. Kaitsja ja süüdistatav ei ole maakohtu istungil taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel tulenevalt VÕS §- s 162 sätestatust, siis puudus maakohtul üldse õigus ja vajadus hinnata isiku majandusliku olukorda VÕS § 113 lg 8 kohaldamata jätmisel. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis tooduga (RKTsKO 3-2-1-132-12 ja 3-2-147-15, p 14). Alles vastava taotluse saamisel ja viivise vähendamise kaalumisel tulnuks võtta arvesse F.X-i kohustuse täitmise ulatust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit ning muud tähelepanuväärivat huvi. Kuna viivise vähendamist ei ole taotletud ka ringkonnakohtult, siis ei pea kolleegium selles küsimuses seisukohta kujundama.
13. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Epp Landberg esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanutele seoses apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu kokku summas 504 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja maakohtu otsusega ja apellatsiooniga tutvumiseks ning vastuse koostamiseks 3 tundi. Kannatanu esindaja palub välja mõistetud summa kanda CC arveldusarvele. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tehtud toimingud kannatanute esindamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kannatanute esindaja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 504 eurot (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse F.X-i suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad kannatanu esindaja menetluskulud süüdistatava kanda. Summa 504 eurot tuleb kanda CC arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu
15. märtsi 2021.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 15