lg 2 p 3 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
lg 2 p 3 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.
§-de 121 lg 2 p-le 3 vastava kuriteo eest mõistis kohus C.T-le karistuseks 3 kuud vangistust.
Liitkaristuse mõistmisel luges kohus
MS § 238 lg 2 alusel C.T liitkaristust 2 aastani. Sellest karistusest luges kohus
septembrist 2018 4 jaanuarini 2019 vahi all viibitud aja arvel.
lg 2 alusel suurendas kohus C.T ärakandmata 1 aasta 8 kuu pikkust karistust Harju Maakohtu
lg 2 p 3 järgi mõistis kohus C.T süüdi selles, et ta varem teisele isikule raske tervisekahjustuse põhjustanud isikuna ründas
Nii on tunnistajad kohtueelses menetluses kinnitanud, et C.T oli selleks isikuks, kes 23.04.2019.a Tammsaare pargi vahetus läheduses nn Viru Vahes omavahelise sõnavahetuse käigus tekkinud konfliktsituatsioonis lõi mitmel korral kannatanu XX. Kohus leidis, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ja haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (eelkõige kannatanu XX kannatanuna antud ütlustega ning kannatanu suhtes koostatud isiku läbivaatusprotokollis kajastatuga). Kannatanu kinnitas sarnaselt eelpool märgitud tunnistajatega, et C.T lõi teda mitmel korral rusikatega näopiirkonda, hüppas peale, pani pikali maha. Süüdistatav on sellist ulatuslikku vägivalla kasutamist kannatanu suhtes kohtuistungil eitanud, väites, et X nagu tahtis teda enne rünnata ning tema tahtis viimast rahustada. C.T ütluste kohta märkis kohus, et need on tema teguviisi õigustavad ega haaku tunnistajate ega kannatanu ütlustega. 1.2
lg 2 p-de 4 ja 7 järgi mõistis maakohus C.T süüdi selles, et tema varem röövimise toimepannud isikuna, pani
Ta leiab, et teda karistati karmilt enesekaitse eest. Ta leiab, et Häirekeskusesse tehtud telefonikõne ei tõenda tema süüd, sest selles öeldakse vaid, et keegi kakleb. Ainult pool tunnistajatest räägib, et tema ründas esimesena XX. C.T väidab, et XX helistas prokurörile ja ütles, et neil oli arusaamatus ja C.T ei ole teda löönud. C.T märgib apellatsioonis, et nad ainult maadlesid XX-ga ja siis tuli OO ja lõi XX jalaga näkku. C.T märgib apellatsioonis, et soovib anda ses asjas uuesti ütlusi. Lõpetuseks märgib C.T, et on varem teinud halbu asju, kuid soovib end muuta ja alustada puhtalt lehelt. 2.2 Teises apellatsioonis taotleb C.T tema õigeksmõistmist ka
Vastuseks maakohtu otsuses öeldule, et C.T üritas jätta muljet, et kannatanul oli konflikt üksnes IN-ga ning tema läks ainult IN-le appi, märgib C.T , et ta ei ole püüdnud jätta mingit muljet. C.T väidab, et ta ei oleks mingil juhul hakanud IN’t röövimisel aitama, sest nad ei ole sõbrad, temal oli katseaeg, ta oli lõpetanud kuritegude toimepanemise, õppis ja töötas ning püüdis alustada uut elu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
C.T avaldas apellatsioonis soovi anda ringkonnakohtus uuesti ütlusi, kuid selle taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Nimelt ei põhjendanud C.T apellatsioonis, miks on tema uus ülekuulamine ringkonnakohtus vajalik. Apellatsioonis ei olnud üldse selgitatud, mille kohta ja miks C.T ütlusi anda soovib. Ringkonnakohus selgitas apellatsiooni käiguta jätmise määruses, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt saab ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada, sh uusi ütlusi anda ainult juhul, kui maakohus keeldus põhjendamatult selle tõendi vastuvõtmisest või kui seda tõendit ei olnud maakohtumenetluse ajal võimalik esitada. Teine alus isiku ringkonnakohtus ülekuulamiseks oleks see, kui isiku ülekuulamisel on maakohtus oluliselt rikutud menetlusõigust ja uus ristküsitlus on vajalik tehtud vea kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus märkis, et kui C.T jääb oma taotluse juurde, et ta ringkonnakohtus üle kuulataks, peab ta esitama selle taotluse põhjendused. Ka kirjalikus vastuses ringkonnakohtu määrusele ei esitanud C.T põhjendusi, miks on tema ülekuulamine ringkonnakohtus vajalik. Väide, et XX olevat prokurörile helistanud ja kinnitanud, et tema ja C.T ainult maadlesid, on asjakohatu. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 tugineb kohus otsuse tegemisel tõenditele. Tõend on XX ütlus. Ütluses on XX kirjeldanud, kuidas C.T talle kallale tuli ja teda peksis. C.T ei avaldanud maakohtus soovi, et XX uuesti üle kuulataks, vaid jäi taotluse juurde, et kohus arutaks kriminaalasja lühimenetluses. Kuna C.T taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluses, ei või ka ringkonnakohus enam uusi tõendeid koguda, vaid saab tugineda kriminaaltoimikus olevatele tõenditele. Ringkonnakohus nendib, et omajagu tõde on C.T väites, et vaid pool tunnistajatest on öelnud, et tema ründas esimesena XX. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest jääb mulje, justkui oleks kõik tunnistajad kirjeldanud sündmuste käiku kannatanuga sarnaselt. Nii see tegelikult ei ole. Erinevate tunnistajate ütlustes on asjaolusid, milles need kattuvad, kuid kohati on tunnistajad kirjeldanud sündmuste käiku vägagi erinevalt. Olulisim küsimus, milles ütlused lahku lähevad, on see, kes, kuidas ja miks esimesena lõi. Seejuures on osa tunnistajaid kirjeldanud sündmuste käiku C.T-le sarnaselt. C.T enda ütluste kohaselt pidi ta rääkima XX-ga sellest, et too ei puutuks TT, kellel oli olnud probleem XX sõbraga. Tema rääkis XX-ga, tahtis juuresolevatelt inimestelt teada, kas neil on XX-ga probleeme. Kõik vastasid jaatavalt. XX läks järjest rohkem närvi, tõstis käe, nagu tahaks lüüa, tema tõukas seepeale XX. XX lõi teda rusikaga näkku ja tõukas eemale. C.T juurde tulid OO ja SS. Selle peale küsis XX, kas tulevad talle kolmekesi kallale. Kannatanu XX rääkis samuti, et läks klaarima seda, et TT oli läinud kallale DD-le. C.T-ga olid koos OO ja SS. Algul nad rääkisid rahulikult, aga juures olnud õhutasid C.T-d vägivalda tarvitama. C.T lõi teda paremhaagiga, mille ta ära tõrjus. Seejärel hüppas C.T talle kehaga peale ja tekkis kähmlus. Seega langevad kannatanu ja süüdistatava ütlused kokku küll kohtumise põhjuse osas, kuid ses osas, kuidas asi füüsilise vägivallani läks, ütlused erinevad. Ka tunnistajate ütlused lähevad kakluse alguse osas lahku. Seejuures on märgata, et ütlused lahknevad sõltuvalt sellest, milline on tunnistajate suhe XX või C.T-ga . Paar tunnistajat (VV, EE) on sarnaselt C.T-le väitnud, et sõnaline konflikt kasvas üle kakluseks selle peale, kui XX tõstis käe, nagu tahaks C.T-d lüüa. Kui C.T ise on väitnud, et seejärel ta üksnes tõukas XX, siis isegi VV ja EE, kelle ütlused kõige rohkem haakuvad tema versiooniga, räägivad, et selle peale, kui XX käe tõstis, lõi C.T teda. TT, keda puudutavat küsimust lahendati, väitis, et XX hakkas C.T-ga ülbitsema (samas ütleb ta, et kuna oli kõva lärm, siis ta ei kuulnud, mida räägiti), C.T võttis XX-l ümbert kinni ja nad maadlesid. Seda, kas C.T XX lõi, ta ei näinud. C.T-ga koos olnud OO ja SS väidavad, et nemad kumbki ei näinud, kuidas kaklus alguse sai. Samas kirjeldab OO, kuidas tema püüdis esimesena XX lüüa, kuid tabas kedagi teist, kes oli astunud tema ja XX vahele. Tema aitas seejärel pihta saanut püsti ja märkas pärast seda, et C.T ja XX kaklevad.. Osa tunnistajatest (AA, LL, PP, DD) räägib, kuidas C.T tungis koos OO ja SS-ga XX-le kallale. Märkida tuleb seda, et Häirekeskusele tehtud telefonikõnes räägib ka juhuslikult toimunut pealt näinud isik sellest, et kolm poissi läksid ühele kallale. Seega jäi ka kõrvalisele isikule mulje, et C.T ründas XX koos OO ja SS-ga. Niisiis on alusetu C.T väide, et Häirekeskuse kõne salvestis ei ole kasutatav teda süüstava tõendina. Ka nende tinglike gruppide raames ei lahknevad tunnistajate ütlused täpsema sündmuste käigu osas. Kuigi süüdistatavad ja tunnistajad esitasid sündmuste käigu kohta erinevaid versioone, leidub neis väiteid, mis korduvad, nii et põhijoontes on võimalik sündmuste käigu kohta järeldusi teha. Esiteks nähtub erinevatest ütlustest, et kokkusaamisel pidi lahendatama varasemat tüliküsimust. Kokku saadi Tammsaare pargis Viru keskuse juures, kuid sealt liiguti edasi „Viru vahesse“ (seejuures lahknevad tunnistajate ütlused küsimuses, kas ettepaneku „Viru vahesse“ minna tegi C.T või XX). Mitme tunnistaja (VV, A. S. P, DD, EE) ütluste kohaselt mõistis seltskond „Viru vahesse“ minekut nii, et läheb kakluseks. „Viru vahes“ esialgu räägiti. Samas nähtub nii C.T enda kui tunnistajate ütlustest, et teemaks oli juba mitte (niivõrd) TT ja DD vahel juhtunu, vaid see, et XX kiusavat teisi. Seejuures ässitasid juuresolijad C.T-d takka. Seda on väitnud nii kannatanu XX kui tunnistaja LL. Viimase ütluste kohaselt nõudsid juures olnud tüdrukud, et kas hakatakse kaklema või mitte. C.T lubas, et kui tüdrukud tahavad sõud, siis nad seda saavad. Arvestades seda, et tunnistajate ütluste kohaselt eeldati juba „Viru vahesse“ minnes, et läheb kakluseks, peab kohus väiteid, et seal olles nõudsidki juures olnud kaklust, usutavaks. Seda, et juures olnud C.T-d tagant ässitasid, on – seda küll nii nimetamata – möönnud ka tunnistaja VV ja C.T ise. Tunnistaja VV ütluste kohaselt küsis C.T teistelt, kas on tõsi, et XX on olnud tüdrukute vastu ebaõiglane ja vägivaldne. Juures olnud tüdrukud kinnitasid seda. C.T ise on samuti andnud ütlusi, et küsis ümber olnutelt, kas XX on kedagi kiusanud, ja sai sellele üldse jaatava vastuse. Seda, kes esimesena käe tõstis või lõi, on ütlustes kirjeldatud erinevalt. Mitmetest ütlustest käib läbi väide, et XX tõstis esimesena käe, XX ise väitis, et ta pareeris C.T löögi. On ka ütlusi, et esimesena lõi keegi C.T-ga koos olnutest. Ringkonnakohtu hinnangul ongi viimane kõige usutavam versioon, sest OO on kirjeldanud, kuidas tema püüdis XX lüüa, kuid tabas kedagi teist ja kohe seejärel algas kaklus. Fakt on ka see, et kuigi kõrvalseisjate ütlused SS ja OO rolli osas erinevad, tajuti ka neid C.T-ga koos XX vastu olnutena (seda on kirjeldanud ka täiesti sõltumatu kõrvalseisja Häirekeskusele tehtud telefonikõnes). Erinevates ütlustes kordub väide, et XX heitis ette, et talle mitmekesi kallale tuldi. Seda on kirjeldanud isegi C.T ise oma ütlustes. Seega peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et C.T-ga koos olnud OO ründas esimesena XX, sellele järgnenud XX liigutust tõlgendas C.T omakorda soovina teda lüüa ja ründas ise XX. Seega viitab kogu sündmuste käik sellele, et C.T läks klaarima konflikti arvestusega, et see klaarimine võib tähendada kaklust, tema oli kaklusele eelnevalt agressiivsem pool ning teda olid toetamas SS ja OO. Viimane ründas ka esimesena XX. Olukorras, kus C.T ise provotseeris konflikti ja temaga n.ö samas leeris olnud OO ründas esimesena XX, ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, et C.T oleks XX käe tõstmisele reageerides tegutsenud hädakaitses. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus tegi tõendite hindamisel vea, ei toonud see kaasa ebaõiget kohtuotsust. Kohtu lõppjäreldust, et C.T on
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi, peab ringkonnakohus põhjendatuks. Maakohus on mõistnud C.T-le
lg 2 p 3 järgi alammäära lähedase vangistuse ning ringkonnakohus ei näe alust ka mõistetud karistuse muutmiseks. 5. C.T väited ei anna alust ka tema õigeksmõistmiseks
Maakohus on näidanud otsuses ära, milliste tõenditega on tõendatud raha röövimine YY-lt. Maakohus tugines eelkõige kannatanu ütlustele. Kannatanu sõnul hakkasid noormehed talt 50 eurot nõudma, kui ta oli neile öelnud, et tal on kaasas 200 eurot. Kui ta keeldus raha andmast, võttis üks poistest (erinevatest ütlustest tuleb välja, et see oli IN) talt koti ära ja võttis sealt millalgi raha ära. Kannatanu lükkas väiksemat poissi (C.T-d ) eest ära, mille peale viskas koti võtnud poiss koti maha ja tuli talle kallale, hoidis teda kinni ja lõi rusikaga vastu nina. Samuti üritas IN lüüa teda jalaga, kuid ta sai lööjal jalast kinni ja tõmbas ta pikali. Selle peale lükkas omakorda väiksem poiss ehk C.T TT, nii et viimane kukkus. Kannatanu ütlusi kinnitava tõendina nimetas kohus tunnistaja HH ütlusi, kes kirjeldas, kuidas ta pargis olles nägi, kuidas kannatanul tekkis kolme noormehega algus sõnaline konflikt, mis läks üle füüsiliseks. Selle käigus lõi üks noormeestest kannatanut jalaga näkku, kannatanu tõmbas lööja pikali, mille peale läksid teised lööjale appi ja tõukasid kannatanut lööjast eemale. Seda, et YY-lt raha vägivallaga ära võeti, ei ole oma ütlustes eitanud ka C.T ise. Samuti ei ole ta eitanud seda, et tõukas TT. C.T sõnul tõukas ta lihtsalt kannatanut endast eemale. Tema tahtis kannatanut rahustada ja selgitada, et ta ei kavatse viimast lüüa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see versioon ei lähe kokku sündmust juhuslikult pealt nägema sattunud tunnistaja ütlustega. Tunnistaja ütlused langevad kokku kannatanu väitega, et C.T tõukas ta pikali selle peale, kui tema oli tõmmanud pikali IN’i. See näitab, et C.T läks IN’le appi. Seda tegi ta olukorras, kus IN oli võtnud TT-lt ära raha ja nende vahel oli kaklus, kuna TT püüdis seda tagasi saada. Seega ei olnud IN oma valdust lõplikult kehtestanud ja C.T sekkus lõpule viimata röövi, aidates oma teoga IN’l lõplikult raha oma valdusse saada. Seejuures on C.T ise oma ütlustes tunnistanud, et sai aru IN’i plaanist TT-lt raha ära võtta. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu järeldust: „Kohtu hinnangul ei pruukinud C.T roll kannatanu röövimise toimepanemisel olla kõige aktiivsem, kuid viimase tegevus oli siiski sellise kaaluga, milline võimaldas IN-l kannatanu TT valdusest raha ära võtta, kannatanu suhtes vägivalda kasutada ja ära võetud rahaga sündmuskohalt lahkuda s.t realiseerida
lg 2 p 7 ettenähtud koosseisu.“ Ringkonnakohus nendib, et kuigi C.T roll röövimises piirdus kannatanu tõukamisega, ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks ka C.T-le mõistetud karistuse osas:
lg 2 sanktsiooni alammäär on 3 aastat vangistust, mis tähendab, et maakohus on C.T-le mõistnud
MS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud otsuse, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.