← Eesti

3-23-1911/17

Obsah (6)§ 132§ 138§ 123§ 65§ 66§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2024, Tartu Haldusasja number 3-23-1911 Haldusasi Sõrve Haldus OÜ kaebus Põlluma

§ 132lg 1).1 1 ELÜPS2015 tähistab 1.

jaanuaril 2015 jõustunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadust, mis kehtis 31. detsembrini 2022.

tähistab 1. jaanuaril 2023 jõustunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadust. 4

(13)3-23-1911
  1. Kaebaja taotles
  2. märtsi
  3. a taotlusega toetust pesumaja ja rekreatsiooniala (välibasseini, puhkeala ja lastemänguväljaku) ning tee ja platsi rajamiseks (dtl 83–125).
  4. PRIA
  5. mai
  6. a otsuses esitatud põhjenduste põhjal on arusaadav, et PRIA hinnangul lõi kaebaja toetuse saamise tingimused kunstlikult, selleks et Läätsa Holiday Homes puhkekeskuse arendaja saaks samal programmiperioodil samast meetmest suurema toetuse, kui määruse nr 25 § 8 lg-ga 2 on ühele toetajale toetuse maksimaalse suurusena ette nähtud. Kuigi kaebusest nähtuvalt on ka kaebaja mõistnud otsuse tegemise põhjust, peab kohus siiski vajalikuks juhtida PRIA tähelepanu otsuse põhjenduste ebasüsteemsusele. Haldusakti põhjenduses tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga ning viiteid asjassepuutumatutele õigusnormidele tuleks vältida. PRIA
  7. mai
  8. a otsus ei vasta täiel määral nimetatud nõuetele. Siiski pole põhjendamispuudused sedavõrd tõsised, et tingiksid otsuse tühistamise.
  9. PRIA
  10. mai
  11. a otsuses on märgitud õiguslike alustena EL määruse nr 2021/2116 art 62, ELÜPS § 64 lg 4 p 1, § 65 lg 4 p-d 1 ja 4 ning § 132 lg 1, samuti määruse nr 25 § 8 lg-d 2 ja 3, § 15 lg-d 5 ja 6 ning § 18 lg-d 3 ja
  13. EL määrus nr 2021/2116 käsitleb ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret. Määruse IV jaotis „Kontrollisüsteemid ja karistused“ sätestab liikmesriikidele kohustuse tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse. Muu hulgas tuleb liikmesriikidel kehtestada õigusnormid, mille eesmärk on kõrvaldada õigusnormide rikkumised, tagada kelmuste ja pettuste vastu tõhus kaitse ning nõuda alusetud maksed koos intressiga tagasi (art 59 lg 1 p-d b, c ja e). Siiski säilitab toetuse saaja määruse art 59 lg 5 kolmanda lõigu kohaselt õiguse toetusele juhul, kui toetuse saamise tingimustele mittevastavus on tingitud vääramatust jõust või erandlikest asjaoludest. Nimetatud erandite mitteammendav loetelu on sätestatud sama määruse art-s
  14. Määruse samas jaotises paiknev art 62 sätestab liikmesriikidele kohustuse tagada, et põllumajandusalastes õigusaktides ette nähtud eeliseid ei anta füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Sarnast kõrvalehoidumisklauslit on sisaldanud ka EL varasemad õigusaktid (sealhulgas EL määruse nr 1306/2013 art 60). Klausli sisuks on keeld kasutada EL õigusnorme pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt nt Euroopa Kohtu
  15. juuli
  16. a otsus asjas nr C-708/22: Asoprovac, p 39). Euroopa Kohus on ühise põllumajanduspoliitika asjades korduvalt selgitanud, et kui liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, osutub saadud soodustus igal juhul alusetuks ja selle tagastamise kohustus on seetõttu põhjendatud (vt nt Euroopa Kohtu
  17. oktoobri
  18. a otsus asjas C-721/22 P: komisjon vs. PB, p 46 ning
  19. veebruari
  20. a otsus asjas C-437/22: Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, p 57). Seega nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstliku loomise korral tuleb toetusesaajale määratud toetus tagasi nõuda.
  21. Riigisiseses õiguses reguleerib toetuse põllumajanduspoliitika rakendamise seadus. tagasinõudmist Euroopa Liidu ühise 5
(13)3-23-1911 22.1.

§ 138lg 1 kohaselt nõutakse enne 2023.

aasta

  1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetus tagasi alates
  2. jaanuarist 2023 kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. 22.2.

§ 123

lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse maksmist selgub, et toetus on makstud toetuse andmise ja kasutamise nõuetele mittevastavuse, nõuete rikkumise või kaitsemeetmete kohaldamise tõttu alusetult, võib toetuse nõuda toetuse saajalt osaliselt võib täielikult tagasi muu hulgas EL määruses nr 2021/2116 sätestatud alustel.

§ 123

lg 1 näeb haldusorganile ette kaalutlusõiguse nii toetuse tagasinõudmise kui ka tagasinõudmise määra üle otsustamisel. Siiski tuleb riigisisese õiguse sätteid tõlgendada kooskõlas EL õigusega. Kuna EL määruse nr 2021/2116 art-s 62 sätestatud juhul tuleb liikmesriigil toetus tagasi nõuda, puudub PRIA-l EL määruse nr 2021/2116 art 62 ja

§ 123lg 1 samaaegsel kohaldamisel kaalutlusõigus.

22.3. Samamoodi tuleb tõlgendada ka

§ 65

lg-t 4, mis reguleerib maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamist. Sarnaselt ELÜPS 2023 § 123 lg-le 1 näeb ka § 65 lg 4 haldusorganile nii toetuse tagasinõudmise kui ka tagasinõudmise määra üle otsustamisel ette kaalutlusõiguse. Kuna EL määruse nr 2021/2116 art 62 kohustab PRIA-t toetust tagasi nõudma, eeldab see vältimatult toetuse määramise otsuse täielikult kehtetuks tunnistamist – kehtiv haldusakt takistaks haldusakti alusel saadu tagasinõudmist. 22.4. Toetuse maksmisest keeldumist reguleerib

§ 66

, mille lõige 3 sätestab PRIAle kohustuse teha toetuse maksmisest keeldumise otsus, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused.

§ 64

lg 4 sätestab, et EL määruse nr 1306/2013 art-s 60 sätestatud juhul tehakse toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Kuna viiteid EL määrusele nr 1306/2013 käsitatakse viidetena määrusele nr 2021/2116 (EL määruse nr 2021/2116 art 104 lg 2), järeldub ELÜPS 2023 § 66 lg-st 3 koosmõjus § 64 lg-ga 4, et EL määruse nr 2021/2116 art 62 kohaldamisel tuleb PRIA-l toetuse maksmisest keelduda. 22.

  1. Samamoodi tuleb tõlgendada määruse nr 25 § 18 lg-t
  2. 22.
  3. Eesti kohtupraktikas on ka varem leitud, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise korral tuleb PRIA-l keelduda toetuse väljamaksmisest ja tühistada toetuse määramise otsus, sest sellises olukorras ei ole lubatud anda isikule EL vahendite arvel finantseeliseid (Tartu Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas nr 3-19-1474, p 20).
  6. Lisaks juhtumile, kus toetuse saaja on loonud toetuse saamiseks tingimused kunstlikult, näeb EL õigus toetuse andmise otsuse täieliku tühistamise kohustuse ette ka muude väga raskete rikkumiste korral. Nii näiteks tuleb komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 kohaselt toetus tühistada, kui toetuse saaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriume. Toetus tühistatakse määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 alusel täielikult ka juhul, kui toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata. Viimati nimetatud juhul arvatakse toetuse saaja välja sama meetme või tegevusliigiga seoses toetuse saamisest nii rikkumise avastamise aastal kui ka sellele järgneval aastal. Kuigi määrus nr 640/2014 tunnistati alates
  7. jaanuarist 2023 kehtetuks, kohaldatakse seda määrust EL määruse nr 2022/1172 art-s 13 sätestatud juhtudel ka hiljem. 6

(13)3-23-1911 PRIA
  1. mai
  2. a otsusest nähtuvalt ei kohaldanud PRIA EL määruse nr 640/2014 art 35 lg-t 1 või 6 ega arvanud kaebajat mõne toetuse saamisest välja.
  3. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus, kas PRIA
  4. mai
  5. a otsuses tehtud järeldus kunstlike tingimuste loomise kohta on õige.
  6. Euroopa Kohus on selgitanud, et võimaliku toetusesaaja kuritarvituse tõendamiseks on nõutav nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui vaatamata õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud. Subjektiivne koosseis väljendub tahtes saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (vt nt Euroopa Kohtu
  7. juuli
  8. a otsus asjas nr C-708/22: Asoprovac, p 41). Sama on selgitatud ka Eesti kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-567/18, p 10).
  9. PRIA asus
  10. mai
  11. a otsuses seisukohale, et kaebaja on rikkunud määruse nr 25 § 8 lg-id 2 ja
  12. Määruse § 8 lg 2 kohaselt on toetuse maksimaalne suurus ühe taotleja kohta 150 000 eurot arengukava programmiperioodil kokku. Määruse § 8 lg 3 täpsustab, et ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad või konkurentsiseaduse § 2 lg 4 tähenduses valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjad ei saa taotleda toetust rohkem kui ühe taotleja kohta sätestatud maksimaalse toetuse suuruse ulatuses programmiperioodil kokku. Kuna PRIA oli rahuldanud samal programmiperioodil sama meetme raames Saaremaaholiday OÜ taotluse spaa, teede ja platside rajamiseks (taotluse toimik nr 64001900058), said Saaremaaholiday OÜ ja kaebaja toetust kokku 299 397,35 eurot, mis ületab maksimaalse toetussumma pea kahekordselt. PRIA hinnangul moodustavad Saaremaaholiday OÜ ja kaebaja ühe majandusüksuse ning nende mõlema investeeringuobjektid on osa Läätsa Holiday Homes’i puhkekompleksist. Ühtlasi koondub kogu toetus Tiit Reinfeldile, kes on Saaremaaholiday OÜ, samuti ka Käära kinnistu omanikuks oleva Oktoober OÜ, ainuosanik. PRIA otsuse kohaselt koonduvad toetused omavahel seotud isikute kätte, samas kui avaliku raha arvel makstavad toetused peaksid jõudma võrdsetel tingimustel kõigi õigustatud isikuteni. Ainult toetuse saamise eesmärgil loodud näiliselt sõltumatute, kuid majanduslikult siiski ühise majapidamisena toimetavatele ettevõtetele jagatav toetusraha seab ebavõrdsesse olukorda need toetusi saama õigustatud isikud, kes kunstlikke ärivõrgustikke ei loo ning jäävad seetõttu toetusest ilma. Selline teguviis läheb vastuollu Euroopa Liidu fondidest rahastamise eesmärkidega ning toetuse taotlemisel on rikutud rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, mistõttu ei tohi toetust anda (otsuse p-d 2.1.2, 2.1.10, 2.2.1, 2.2.4, 2.3.6 ja 2.3.13).
  13. juuli
  14. a vaideotsuses on PRIA lisanud, et MAK 2014–2020 kohaselt on tegevuse liigi „Investeeringud majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas“ üldeesmärk maapiirkonnas püsiva majandusliku baasi ning sobivate ja atraktiivsete töökohtade loomise soodustamiseks mitmekesistada ja arendada ettevõtlust väljaspool põllumajanduse, kalanduse ja metsanduse valdkonda. MAK eesmärk ei ole toetusraha kasutamisest saadava majandusliku kasu koondumine kitsa ringi isikute kätte (vaideotsuse p 2.2.9). Kohtu hinnangul on PRIA
  15. mai
  16. a otsuses ja vaideotsuses piisavalt selgelt põhjendanud, milles seisneb asjakohaste EL õigusnormidega taotletav eesmärk ning miks see on jäänud saavutamata. Vastustaja on õigesti lähtunud MAK-s sätestatud eesmärgist mitmekesistada maapiirkonnas mittepõllumajanduslikku ettevõtlust. Kui tegelikkuses toetatakse erinevate ettevõtluste asemel ühe ja sama investeeringuobjekti rajamist, jääb ettevõtluse mitmekesistamise eesmärk saavutamata. 7
(13)3-23-1911
  1. Järgnevalt kontrollib kohus asjas esitatud tõendite põhjal, kas kaebaja eesmärk oli saada eelis toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomise kaudu.
  2. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi üksnes äriühingute omandisuhetest tulenev seotus olla piisav järeldamaks, et toetuse saamiseks on loodud kunstlikud tingimused (vt Tartu Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus haldusasjas nr 3-22-859, p 20). Praeguses asjas on PRIA asunud seisukohale, et kaebajal on äriühingutega Oktoober OÜ, OÜ Merkoland ja Saaremaaholiday OÜ nii isikulised, asukohalised kui ka tehingulised seosed (otsuse p 1.12).
  5. PRIA
  6. mai
  7. a otsusest nähtuvalt tugineb PRIA järeldus järgmistele asjaoludele: 1) kaebaja taotles toetust, et rajada investeeringuobjekt Saaremaa vallas Üüdibe külas asuvale Käära kinnistule. Käära kinnistu omanik oli alates
  8. juulist 2020 Oktoober OÜ. Alates
  9. juunist 2022 on Käära kinnistu Oktoober OÜ ja osaühing Merkolandi kaasomandis. Oktoober OÜ ja kaebaja vahel
  10. märtsil 2021 sõlmitud lepinguga seati Käära kinnistule kaebaja kasuks hoonestusõigus tähtajaga 7 aastat; 2) Käära kinnistu külgneb Mäeranna, Metsaveere ja Kala kinnistutega ning nende üheks omanikuks on Oktoober OÜ või Tiit Reinfeld; 3) äriregistri andmetel on nii Oktoober OÜ, Saaremaaholiday OÜ kui ka OÜ Merkoland juhatuse liige ja ainuosanik Tiit Reinfeld; 4) veebilehel https://saaremaaholiday.ee/ reklaamitakse Läätsa Holiday puhkekompleksi ühe osana suurt soojendusega välibasseini koos terrassiga; Homes’i 5) Käära kinnistu omanik Oktoober OÜ ehitab ehitisregistri andmetel Käära kinnistule samaaegselt puhke- ja toitlustushoonet (EHR 121351764), mis moodustab kaebaja investeeringuobjektiga ühtse terviku; 6) kaebaja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on andnud Tiit Reinfeldile kuuluv ja Käära kinnistu kaasomanikuks olev OÜ Merkoland kaebajale investeeringuga seotud arvete tasumiseks laenu; 7) investeeringuobjektiks oleva ehitise (EHR 121356238)
  11. märtsi
  12. a ehitusteatises nr 2111201/07322 on märgitud ehitise omanikuks Tiit Reinfeldile kuuluv Saaremaaholiday OÜ; 8) PRIA on rahuldanud Saaremaaholiday OÜ toetusetaotluse Kala kinnistule spaa, teede ja platside rajamiseks summas 149 964,31 eurot. Kaebaja ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud. Küll aga ei nõustu kaebaja nende asjaolude põhjal PRIA otsuses tehtud järeldusega.
  13. Kaebaja peamise vastuväite kohaselt on ta oma majandustegevuses iseseisev ning tema investeeringuobjekt ei ole osa Läätsa Holiday Homes’i puhkekompleksist. 30.
  14. Kohtule arusaadavalt käsitab vastustaja Läätsa Holiday Homes’i puhkekompleksina Käära (katastritunnus 72101:001:1279), Kala (katastritunnus 72101:002:0854), Mäeranna (katastritunnus 72101:002:0856) ja Metsaveere (katastritunnus 72101:002:0857) kinnistutel asuvaid ehitisi (vt dtl 175; vt konkreetsete kinnistute asukoha kohta kaebuse p-s 2.12.4 esitatud plaani, dtl 8). Kohtu hinnangul pole asja lahendamisel määrav, millised nimetatud kinnistutel asuvad ehitised moodustavad ühe ja sama puhkekompleksi. Oluline on aga välja selgitada, kas kaebaja investeeringuobjekt on planeeritud olema osa mõnel nimetatud 8
(13)3-23-1911 kinnistul asuvast puhkekompleksist, mis omakorda võib osutada kinnistutel opereerivate isikute ühistele majanduslikele huvidele. 30.
  1. Kohus peatub esmalt vastustaja väitel, et kaebaja on seotud Saaremaaholiday OÜ-ga. 30.2.
  2. Vastustaja on
  3. mai
  4. a otsuses tuginenud veebilehel https://saaremaaholiday.ee/ avaldatud reklaamile. Kuna vastustaja pole otsuses nimetatud veebilehel kajastatud teabe kohta kohtule tõendit esitanud, ei võta kohus PRIA
  5. mai
  6. a otsuse p-s 1.10 kajastatud teavet asja lahendamisel arvesse. 30.2.
  7. PRIA
  8. mai
  9. a otsuse kohaselt on Saaremaaholiday OÜ tegevusalaks puhkemajad ning Kala kinnistule on seatud Saaremaaholiday OÜ kasuks hoonestusõigus tähtajaga
  10. detsember
  11. Nii Kala kinnistu piir kui ka sellel asuvad ehitised asuvad kaebaja investeeringuobjekti vahetus läheduses (dtl 8). Vastustaja esitatud plaanilt nähtuvalt asub kaebaja rajatav välibassein Kala kinnistu poolsel küljel, kinnistuid ühendab jalgtee ning kinnistute vahele pole rajatud piirdeaeda (dtl 175). 30.2.
  12. Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja investeeringuobjektiks oleva abihoone kahe ehitusprojekti tiitellehed ja seletuskirjad (dtl 176–210 ning dtl 214–256). Esimese projekti töö nr on TEN210315_EP_, seletuskirja koostamise kuupäev
  13. märts 2021 ning töö tellijaks Saaremaaholiday OÜ (dtl 176). Teise projekti töö nr on TEN210315_, seletuskirja koostamise kuupäev
  14. märts 2021 ning töö tellijaks Sõrve Haldus OÜ (dtl 214). Mõlema projekti seletuskirja kohaselt on töö eesmärk koostada Käära kinnistule Läätsa Holiday Homes’i puhkekeskuse eelneva puhke- ja toitlustushoone projektiga ettenähtud basseinialale alla 60 m 2 ehitusaluse pinnaga abihoone rajamiseks ehitusprojekt. Objekti nimetuseks on märgitud puhke- ja koolitushoone (dtl 178 ja 217). Samuti on mõlemas seletuskirjas märgitud järgmist: „Projekteeritav ühekorruseline abihoone paikneb Käära kinnistu kagunurgas, Metsaveere, Teeääre ja Kala kinnistute nurgal. Kuna nimetatud naaberkinnistutega kuulub projekteeritav abihoone ühte turismiteenuseid pakkuvasse kompleksi ning neil on ühine operaator ja omanik, siis projekteeritav abihoone on ettenähtud teenindama eelneva projektiga ettenähtud basseiniala ja kogu kompleksi.“ (dtl 182 ja 221). 30.2.
  15. Kaebuses esitatud väide, et kaebajat ja Saaremaaholiday OÜ-d ühendab üksnes asukohtade lähedus, ei ole eeltoodu põhjal veenev. Projektide võrdlusest nähtuvalt muudeti kaebaja toetustaotluse esitamise ajaks (s.o
  16. märts 2021) ehitusprojektis tellija nimi, kuid projekti eesmärk jäi samaks: teenindada kogu puhkekompleksi. Selline tegevus osutab selgelt soovile luua ehitise tegelikust tellijast petlik ettekujutus. 30.
  17. Vastustaja on esitanud kohtule ka Käära kinnistule rajatud teise hoone ehitusprojekti seletuskirja (töö nr TEN201218_EP_, „puhke- ja toitlustushoone“), mis on koostatud
  18. detsembril 2020 ning mille tellijaks on Oktoober OÜ (dtl 257–301). Nimetatud dokumendis on muu hulgas märgitud järgmist: „Lisaks eelnevale rajatakse kinnistu kagunurka, Teeääre kinnistu kõrvale uus lisabassein terrassiga, analoogselt Teeääre kinnistul oleva basseiniga, moodustades eelpoolmainitu[…]ga ühtse rekreatsiooniala“ (dtl 262). Samuti on asja materjalide hulgas joonis, millel on kaebaja rajatava välibasseini juures kirje „Eelnevalt projekteeritud terrass basseiniga ehitusloa nr 2112271/00702 projekti koosseisus“ (dtl 253). Ehitusluba nr 2112271/00702 väljastati Oktoober OÜ ehitatud puhke- ja toitlustushoonele (EHR 121351764). 30.
  19. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses ehitusprojektide sisu ja eesmärgi kattuvuse kohta selgitusi esitanud. 9
(13)3-23-1911 30.
  1. Kohtu hinnangul kinnitavad nii otsuse p-s 17.2.3 kui ka p-s 17.3 nimetatud tõendid, et kaebaja investeeringuobjektiks oleva ehitise rajamisest on majanduslikult huvitatud nii Saaremaaholiday OÜ kui ka Oktoober OÜ ning see ei ole planeeritud iseseisvalt opereerimiseks, vaid moodustab osa Läätsa Holiday Homes puhkekompleksist. Kaebaja esitatud äriplaan (dtl 969 ja 981) ning fotod investeeringuobjektist (dtl 977) ei mõju vastustaja tõendite kõrval veenvalt. 30.
  2. Kohus analüüsib järgnevalt vastustaja väidet kaebaja tehingulise seotuse kohta Oktoober OÜ-ga ja OÜ-ga Merkoland. Kohtule on esitatud kolm kaebaja sõlmitud lepingut. 30.6.
  4. märtsil 2021 on Oktoober OÜ ning OÜ Ostergaard ja Joost sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu, millega seati Käära kinnistule OÜ Ostergaard ja Joost kasuks hoonestusõigus tähtajaga seitse aastat (dtl 945). Äriregistri andmetel on OÜ Ostergaard ja Joost kaebaja endine ärinimi. Uus ärinimi Sõrve Haldus OÜ kanti äriregistrisse
  5. märtsil 2021, s.o mõned päevad enne vaidlusaluse toetuse taotlemist. Hoonestusõiguse seadmise lepingust nähtuvalt on hoonestajal õigus püstitada Käära kinnistule välibassein, terrass ja abihoone (lepingu p 3.1). Hoonestusõiguse seadmise eest tasub hoonestaja omanikule tasu 2000 eurot aastas. Esimene makse tuleb teha hiljemalt
  6. märtsil 2022, edaspidi igal hoonestusõiguse kehtivuse aastal (lepingu p 2.4). Kui pooled ei lepi kokku teisiti, siis hoonestusõiguse tähtaja saabumisel hoonestusõigust ei pikendata (lepingu p 2.2). Hoonestusõiguse lõppemisel selle tähtaja möödumise tõttu jääb hoonestusõiguse oluliseks osaks olev ehitis kinnistu omanikule ning kinnistu omanik ei pea kinnistule jääva ehitise eest hoonestajale hüvitist tasuma (lepingu p 3.3). 30.6.
  7. Kaebaja ja OÜ Merkoland vahel
  8. märtsil 2021 sõlmitud laenulepingu nr 300321 kohaselt kohustus OÜ Merkoland andma kaebajale laenu kuni 200 000 eurot. Laenu kasutamise sihteesmärk on Käära kinnistule pesumaja hoone ja rekreatsiooniala rajamine. Laen tuleb tagastada aastamaksetena (20 000 eurot aastas) koos intressiga (4% laenujäägilt) hiljemalt
  9. märtsil 2033 ning esimene makse tuleb teha
  10. jaanuaril
  11. Lepingu kohaselt seatakse laenu tagatiseks kaebaja kasuks Käära kinnistule seatud hoonestusõigusele hüpoteek summas 250 000 eurot (dtl 954). 30.6.
  12. OÜ Merkoland ja kaebaja on sõlminud
  13. novembril 2022 Käära kinnistu mõttelise osa võlaõigusliku müügilepingu (dtl 384). Lepingu kohaselt kohustus kaebaja tasuma müügihinna 10 500 eurot ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest arvates. Pooled olid kokku leppinud, et nad sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks esimesel võimalusel pärast nendevahelise laenulepinguga nr 300321 võetud kohustuste täitmist, eelduslikult hiljemalt
  14. novembril
  15. Pooled leppisid müügilepingus kokku, et kinnistusraamatusse ei tehta kaebaja kasuks omandamist tagavat eelmärget. 30.6.
  16. Kohtu hinnangul ei kinnita nimetatud lepingutes kokkulepitu kaebaja väidet, et talle on tagatud õigus jääda pärast hoonestusõiguse tähtaja saabumist investeeringuobjekti omanikuks ja kasutajaks. Pelgalt võlaõigusliku müügilepingu sõlmimine kinnistusraamatusse eelmärget tegemata ei anna kaebajale õigust saada Käära kinnistu mõttelise osa omanikuks. Seepärast ei nõustu kohus ka kaebaja väitega, et kaebajale on OÜ-le Merkoland laenu tagastamise korral tagatud õigus saada Käära kinnistu mõttelise osa omanikuks (kaebuse p 2.12.5 ja
  17. juuni
  18. a menetlusdokumendi p 2.6.2; dtl 8 ja 964). Küll aga nähtub hoonestusõiguse seadmise lepingust, et lepingu lõppemisel saab investeeringuobjekti omanikuks Käära kinnistu omanik. 10
(13)3-23-1911
  1. Kaebaja majanduslikule seotusele Oktoober OÜ-ga osutab ka vastustaja poolt kohtule esitatud kaebaja pangakonto väljavõte ajavahemiku
  2. märts 2022 kuni
  3. september 2022 kohta (dtl 301–309). Nagu vastustaja
  4. mai
  5. a menetlusdokumendi p-s 9 esile tõi (dtl 172), kajastab kaebaja pangakonto väljavõte Oktoober OÜ
  6. aprilli
  7. a makset kaebajale summas 3840 eurot ning Oktoober OÜ
  8. septembri
  9. a makset kaebajale summas 1500 eurot. Kaebaja omakorda on maksnud
  10. aprillil 2022 Epto Ehitus OÜ-le 3800 eurot ning
  11. septembril 2022 1500 eurot. Kaebaja esitatud Käära kinnistu abihoone tööde aktist nähtuvalt teostab Epto Ehitus OÜ abihoone ehitustöid (dtl 983). Kohus loeb kaebaja pangakontolt nähtuva põhjal tõendatuks, et lisaks OÜ-le Merkoland on aidanud investeeringuobjekti ehitamist rahastada ka OÜ Oktoober.
  12. Kohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel võtta arvesse ka sündmuste ajalist kulgu. Kaebaja esitas toetustaotluse PRIA-le
  13. märtsil
  14. Nädal aega varem,
  15. märtsil 2021 sõlmis kaebaja OÜ-ga Oktoober hoonestusõiguse seadmise lepingu.
  16. märtsil 2021 muutis kaebaja ärinime ning
  17. märtsil 2021 sõlmis OÜ-ga Merkoland laenulepingu Käära kinnistule ehitise rajamiseks. Võttes arvesse, et veel nädal aega enne toetustaotluse esitamist, s.o
  18. märtsil 2021, esitati investeeringuobjektiks oleva abihoone (EHR 121356238) ehitisteatis nr 2111201/07322 ehitisregistrile Saaremaaholiday OÜ nimel (PRIA
  19. mai 2023.a otsuse p 2.3.8), toetab sündmuste ajaline kulg vastustaja järeldust, et kaebaja on koos OÜ-ga Oktoober, OÜ-ga Merkoland ja OÜ-ga Saaremaaholiday OÜ loonud vaidlusaluse investeeringutoetuse saamiseks kunstlikud tingimused.
  20. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustaja on
  21. mai
  22. a otsuses põhjendatult leidnud, et kaebaja ning Oktoober OÜ, OÜ Merkoland ja Saaremaaholiday OÜ tegevus vaidlusaluse investeeringuobjekti rajamisel on kantud ühisest majanduslikust huvist. Vastustaja esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja ei taotlenud investeeringutoetust üksnes enda ettevõtluse arendamiseks, vaid peaasjalikult Tiit Reinfeldi kontrolli all olevate äriühingute Oktoober osaühing, OÜ Merkoland ja Saaremaaholiday OÜ põhitegevuse hüvanguks, s.o Läätsa Holiday Homes’i puhkekompleksi arendamiseks. Seega on vastustaja kaebajaga seotud asjaolude põhjal õigesti järeldanud, et kaebaja soovis tekitada toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Eeltoodust tulenevalt oli PRIA kohustatud kaebajale määratud toetuse EL määruse nr 2021/2116 art 62 alusel tagasi nõudma ning seetõttu tuli ELÜPS 2023 § 65 lg 4 alusel taotluse rahuldamise otsus kehtetuks tunnistada ning

§ 66lg 3 ja määruse nr 25 § 18 lg 4 alusel toetuse väljamaksmisest keelduda.

  1. Vastuseks kaebaja väitele, et kolmandatel isikutel puudub tema üle valitsev mõju, märgib kohus, et määruse nr 25 § 8 lg 3 ei kohustanud PRIA-t
  2. mai
  3. a otsuse tegemisel tuvastama, kas mõni isik omab kaebaja üle valitsevat mõju. Määruse nr 25 § 8 lg 3 sätestab, et ühte kontserni kuuluvad ettevõtjad või konkurentsiseaduse § 2 lg 4 tähenduses valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjad ei saa taotleda toetust rohkem kui ühe taotleja kohta sätestatud maksimaalse toetuse suuruse ulatuses programmiperioodil kokku. Nimetatud sättest tuleneb, et isegi juhul, kui kaebaja oleks määruse nr 25 § 8 lg-s 3 nimetatud isik, ei oleks tal õigus saada toetust üle § 8 lg-s 2 sätestatud määra. Ühtlasi ei mõjuta määruse nr 25 § 8 lg 3 EL määruse nr 2021/2116 art 62 kohaldamist.
  4. Kaebaja väitel hindas PRIA
  5. mai
  6. a otsusega üllatuslikult ümber kaebaja toetustaotluse põhjal teada olnud faktilised asjaolud, millele ta oli toetuse määramisega 11

(13)3-23-1911 aktsepti andnud. Sisuliselt väidab kaebaja, et tal tekkis toetuse saamise ja toetuse väljamaksete tegemisega õigustatud ootus, et toetuse andmise otsus jääb kehtima. Kohus märgib esmalt, et EL õiguse normid ei sätesta PRIA-le keeldu võtta toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel arvesse asjaolusid, mis olid talle toetuse andmise ajal teada (vt ka Tartu Ringkonna kohtu
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-19-1831, p 12). Samuti ei ole õigusaktides seatud toetuse tagasinõudmise lubatavust sõltuvusse toetuse väljamaksete tegemisest. Kui tegemist on toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomisega, siis esinevadki toetuse tagasinõudmise aluseks olevad peamised asjaolud juba toetuse andmise ajal. Küll aga ei pruugi toetuse andjale olla toetuse andmise ajal ilma põhjalikuma analüüsita arusaadav, kas faktiliste asjaolude põhjal saab teha järelduse, et toetuse saamiseks on loodud tingimused kunstlikult. Võttes arvesse, et kunstlike tingimuste loomisel soovitaksegi sageli peita toetuse saaja ja tegeliku kasusaaja vahelisi seoseid, saab pidada tavapäraseks, et sellised seosed ilmnevad kontrolliasutusele alles toetuse kasutamise ajal või veelgi hiljem. Praeguses asjas ei teinud vastustaja kaebajalt toetuse tagasinõudmise otsuse üksnes toetuse ajal teada olnud asjaolude põhjal. PRIA
  3. mai
  4. a otsuses on tuginetud muu hulgas ehitisregistri andmetele ning kaebaja pangakonto
  5. a väljavõttele. Kohus peab usutavaks kohtuistungil vastustaja esitatud selgitust, et toetuse andmise ajal ei ole taotluste rohkuse ja ajasurve tõttu võimalik kõiki asjaolusid kontrollida (kohtuistungi protokoll, 01:42:12; dtl 359). Õiguskindluse põhimõte kui osa õigusriigi põhimõttest kehtib ka EL õiguse kohaldamisel. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt peavad liidu õigusnormid võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada saada, millised kohustused on neile õigusnormidega pandud (vt nt Euroopa Kohtu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas C-437/22: Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, p 55). Küll aga ei ole isikul, kes on loonud toetuse saamiseks kunstlikud tingimused, õigustatud ootust toetuse andmise otsuse kehtima jäämise suhtes pelgalt põhjusel, et talle toetus anti. Sellise arusaama korral ei olekski kuritarvituse korral toetuse tagasinõudmine võimalik. Olukord on vastupidine. Isikud, kes on toetuse saamise õigust kuritarvitanud, peavad arvestama sellega, et neilt võidakse nõuda toetuse tagasimaksmist (vt Euroopa Kohtu
  8. veebruari
  9. a otsus asjas C-437/22: Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, p 62). Kaebaja väitis kohtuistungil, et ta ei olnud teadlik, et toetuse andmise tingimused keelasid laenu võtmise isikult, kelle äriühing on toetust saanud või keelasid selliselt isikult kinnistu omandamise (kohtuistungi protokoll, 00:42:39; dtl 356). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja väide veenev. Selliseid keelde pole toetuse saajale õigusaktidega kehtestatud ning selliste keeldude olemasolust ei lähtunud vastustaja ka
  10. mai
  11. a otsuses. Keelatud pole mitte kaebaja osutatud tehingud, vaid toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomine. Nii kunstlike tingimuste loomise keeld kui ka toetuse maksimaalset suurust sätestav norm kehtisid ka toetuse taotlemise ajal (vt EL määruse nr 1306/2013 art 60, ELÜPS 2015 § 79 lg 4 ning määruse nr 25 § 8 lg 2) ning nende sisu on selge.
  12. Kuna vastustaja ei kohaldanud
  13. mai
  14. a otsuses EL määruse nr 640/2014 art 35 lg-t 1 või 6 ega arvanud kaebajat mõne toetuse saamisest välja, ei pea kohus vajalikuks peatuda menetlusosaliste väidetel valeandmete esitamise kohta.
  15. Samuti ei oma kunstlike tingimuste loomise tuvastamise tõttu asja lahendamisel tähtsust, kas kaebaja täitis toetuse saamise ja kasutamise tingimused. 12
(13)3-23-1911
  1. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et PRIA
  2. mai
  3. a otsus on õiguspärane. Seepärast ei ole nimetatud otsuse tühistamiseks alust. Kaebaja ei ole PRIA
  4. juuli
  5. a vaideotsuse õiguspärasuse kohta eraldi väiteid esitanud, mistõttu mõistab kohus, et kaebaja on esitanud vaideotsuse tühistamise nõude õigusselguse huvides. Kuna kohus ei tühista PRIA
  6. mai
  7. a otsust, jätab kohus vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamata. Samuti puudub PRIA
  8. mai
  9. a otsuse kehtima jäämise tõttu alus kohustada vastustajat kaebaja
  10. septembri
  11. a maksetaotlust uuesti lahendama. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
  12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning seega jäävad kaebaja menetluskulud (sh kaebuse esitamisel kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõiv ning kaebaja õigusabikulud) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.