Obsah (8)
§ 149§ 2101§ 124§ 118§ 210§ 123§ 117§ 32KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-741 Haldusasi X.X kaebus Politsei- ja Pi
§-e 2101 ja 2012, ehkki see ei olnud nõutav. Nimelt sätestab
§ 149
lg 1, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks ja ta on selle alusel elanud Eestis vähemalt 3 aastat, siis
§ 2101ja § 2102 ei kohaldata.
Vaidlust ei ole, et kaebaja omas abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba vähemalt 3 aastat. Selline väära normi kohaldamine on menetlusviga, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, kuna PPA rajas keelduva otsuse alusele, mis kaebaja suhtes ei kohaldu. 8.2. Isegi kui
§ 2101ja § 2102 kohalduvad, siis on kaebaja eeldused täitnud.
8.
- Kaebaja ei ole valeinfot esitanud, kuna kaebaja tunnistas, et on liiklusalase väärteo toime pannud. Kaebaja vastuskirja PPA küsimusele tuleb hinnata tervikuna, mitte üksikute lausete kaupa. Lisaks sai kaebaja PPA küsimusest aru, kas kaebaja on peale 13.04.2023 käitunud seaduskuulekalt ning lause: „ Olen Eestis elanud 5 aastat ja pole selle aja jooksul ühtegi väärtegu soortanud“ ongi antud kontekstis, et ta pole pärast 13.04.2023 väärtegusid sooritanud. Samuti elas kaebaja veel sel ajal, mil ta avaldas PPA-le, et ta elab õnnelikult koos abikaasaga, abikaasaga. Abielu purunes kuid hiljem. 8.
- PPA heidab kaebajale ette, et ta on pannud veel toime mingisuguse väärteo, mis on PPA menetlussüsteemis, kuid kaebajale ei ole see teada. Eestis mõistab õigust üksnes kohus ning kuniks ei ole jõustunud süüdimõistvat otsust, kehtib süütuse presumptsioon. Seetõttu on täielikult põhjendamatu, meelevaldne ja paljasõnaline PPA seisukoht, justkui oleks kaebaja mingi täiendava süüteo toime pannud. 8.
- Kaebaja toimepandud rikkumised ei oma piisavat kaalu, et elamisloa andmisest keelduda. Vaidlust ei ole, et kaebaja pani toime ühe liiklusalase süüteo ning rikkunud korduvalt välismaalase Eestis töötamise tingimusi, kuid need asjaolud ei ole aluseks automaatselt elamisloa andmisest keeldumiseks. PPA ei arvestanud olulisi asjaolusid ega kaalunud kaebaja ning tema alaealise lapse põhjendatud huvi elada pereelu. Need asjaolud kaaluvad kaebaja hinnangul üle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise. Elamisloa andmata jätmine riivab oluliselt kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning vastustaja ei saa sellesse kergekäeliselt suhtuda. Ühekordne seaduserikkumine väärteo korras ei saa omada sellist jõudu, et kaaluda üle kaebaja põhiõiguste riive. PPA ei arvestanud, et liiklusrikkumine oli juhuslik ja ühekordne. Ka on PPA põhjendamatult ületähtsustatud ebaseadusliku töötamise fakti. Kaebajal oli elamisluba olemas ning ta ei teadnud, et töötab ebaseaduslikult. Ka kaebajale saadetud PPA e-kirjadest ei olnud mõistetav, et töötamine teiste tööandjate juures oleks olnud ebaseaduslik. 8.
- Väited avaliku korra rikkumise võimalikkusest on põhjendamatud ning puuduvad objektiivsed tõendid, et kaebaja oleks abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Kaebaja ei ole abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Pärast väidetavat füüsilise vägivalla juhtumit vaatas kaebaja abikaasa üle kiirabi, kes füüsilisi vigastusi ei tuvastanud. Kui kaebajale etteheidetud vägivallategu vastaks tõele, siis pidanuks järgnema ka tuvastatavad füüsilised vigastused kaebaja abikaasal. Tulenevalt eeltoodust on põhjendamatu PPA keeldumine kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest
§ 124lg 1 punkti 1 alusel. Kaebaja on järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, on austanud 3
(11)põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ning tema Eestis viibimine ei ohustada avalikku korda. 8.
- Väited, et lastekaitse ei luba kaebajal lapsega kohtuta, ei vasta tõele. Suhtlust ja kohtumisi lapsega piirab ema, kuid tegemist on kättemaksuga. 8.
- Igaühe elus võib ette tulla õigusrikkumisi, kuid see ei tähenda veel ükskõikset suhtumist õiguskorda. Praegusel juhul ei ole proportsionaalne kõnealuste rikkumiste tõttu elamisloa andmisest keelduda, kuivõrd elamisloa andmisel tuleb kaaluda ka muid olulisi asjaolusid (nt elamisloa andmisest keeldumisega kaasnev põhiõiguste riive), mis aga kaaluvad üle üksikud ja juhuslikud väärteod. 8.
- PPA väide, et kaebajal ei ole lapsega lähedasi suhteid on põhjendamatu. Olenemata keerulistest suhetest abikaasaga, on kaebajal lapsega tugev hingeline- ja emotsionaalne side. Kuna kaebajal puudub võimalus Eestis töötada, siis ei ole tal võimalik ka last rahaga toetada. Kaebaja ei ole keeldunud lapsele ülalpidamise andmisest ning on seda võimaluste kohaselt ka alati teinud. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasus 8.
- Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud. Lahkumisettekirjutus tugineb PPA 28.02.2024 otsusele, mille kaebaja aga kohtus vaidlustas. PPA seisukoht, et kaebaja eraelu- ja perekonnaelu puutumatusele riive puudub, ei ole põhjendatud. Kaebaja taotleb elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Oluline ei ole, kas kaebaja elab pereelu
tähenduses või mitte, kuna kaebaja ei taotle elamisluba pereeluga seonduvalt. Vaidlust, et ettekirjutusega kaasneb kaebaja põhiõiguste riive, ei saa olla.
- Vastustaja seisukoht 9.
- Kaebus on nii 28.02.2024 otsuse kui ka ettekirjutuse tühistamise nõuetes põhjendamatu, kuna nende andmisel lähtuti seadusest ning kohaldati nõuetekohaselt
-i ja VSS-i norme. 28.02.2024 otsuse õiguspärasus 9.2. Kaebaja suhtes kohaldusid
§ 2101
ja § 2102.
§ 149
lg-st 1 tuleneb, et välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks
§-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata, kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat. Eeltoodud säte kohaldub juhul, kui püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa taotluse esitamisel on välismaalasel olemas tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Sellele viitab nii sätte sõnastus „on saanud“ kui ka sätte pealkiri – erisus abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde elama asumiseks antud elamisloa nõuetest. Püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisluba taotledes oli kaebajal töötamiseks väljastatud elamisluba, mistõttu erisus ei kohaldu. Kaebaja
§ 2101ja § 2102 nõuetele ei vasta.
9.3. PPA ei heida kaebajale ette valeandmete esitamist. Valeandmete esitamise korral on
-is eraldi sätted ning nendele PPA ei tugine. PPA otsusest on välja loetav, et kaebaja ütlused on mõneti vastuolulised. Nt 14.08.2023 kirjas selgitas kaebaja, et elab 4
(11)abikaasa ja tütrega õnnelikult, kuigi PPA 09.08.2023 kirja kättesaamise hetkel elasid kaebaja abikaasa ja tütar temast eraldi. Kaebaja abikaasa pöördus koos lapsega turvakodusse
- aasta juunis ning tema vastustest ei nähtu, et ta oleks pärast turvakodusse pöördumist elanud abikaasaga koos. Seega püüdis kaebaja luua PPA-le pilti toimimast perekonnast, kuigi see ei vastanud tegelikkusele. Kaebaja tunnistas üles, et tema pereliikmed elavad temast eraldi alles siis, kui PPA 08.11.2023 kirjas sellele viitas. 9.
- Vastab tõele, et kaebaja viitab selgitustes PPA-le, et pani 13.04.2023 toime õigusrikkumise. Ent tema suhtumine õigusrikkumisse on selline, justkui poleks tegemist olnud õigusrikkumisega. See näitab kaebaja suhtumist õiguskorda. Alkoholi tarvitamine ja rooli taha istumine ei saa olla juhuslik. 9.
- PPA tugines 28.02.2024 otsust tehes lähisuhtevägivalla juhtumile. Vaidlust ei ole, et kaebaja suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust või teda selle eest süüdi mõistetud, kuid avalikule korrale tuleneva ohu mõiste sisustamisel ei pea PPA piirduma kehtivate karistustega. Et kaebaja abikaasa keeldus politseisse pöördumast ei tähenda, et selline juhtum poleks aset leidnud või et see poleks karistatav. Samuti ei saa pidada lähisuhtevägivallaks üksnes selliseid juhtumeid, millele järgnevad nähtavad vigastused. Sellised kaebaja väited on küünilised. Muud tõendid kinnitavad juhtumi toimumist. PPA lähtus nii menetlusinfosüsteemis olevast infost kui ka abikaasa ütlustest ning olemasolevas teabes pole alust kahelda. Õige on ka see, et abielulahutus on tsiviilõiguslik vaidlus, kuid abikaasa tahab abielu lahutada just kaebaja vägivalla tõttu. Oleks loogiline, et kui abikaasa oleks soovinud kaebajale kättemaksta, siis oleks ta esitanud kuriteoteate. 9.
- Võimalik ei ole rääkida Eesti põhiseadusliku korra ja Eesti õigusaktide väärtustamisest, kui isik kasutab vägivalda abikaasa suhtes, paneb toime süüteo, rikub seadust. Kaebaja on seisukohal, et tema rikkumised (st joobes juhtimine ja ebaseaduslik töötamine) ei oma piisavat kaalu elamisloa andmisest keeldumiseks. Vastustaja hinnangul näitab kaebaja sellise väitega üles ükskõikset suhtumist Eestis kehtivasse õiguskorda. 9.
- Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalaste õiguse üle riiki siseneda ja siin elada. Kuigi elamisloa andmise üle otsustamisel peab arvestama ka välismaalase õigust perekonnaelule, siis kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu. Ametlikult on kaebaja küll abielus Eesti elava Jordaania kodanikuga, kuid abikaasad on kinnitanud abielusuhte lõppemist. Ka tugevat seost tütrega ei ole kaebaja tõendanud. Haldusmenetluses esitas kaebaja 2 kuvatõmmist kirjavahetusest tütrega, mis aga ei tõenda lapse tugevat seost kaebajaga. PPA-le teadaolevalt ei toeta kaebaja tütart materiaalselt ning puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks seda teinud töötamise ajal. Kaebaja suhtlus tütrega on katkenud. Pärast tütre isast eraldi elama asumisest pole kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlust lapsega, kuigi selleks on seaduses olemas õiguskaitsevahendid. 9.
- Kaebaja pidi endale tegema selgeks Eestis töötamise tingimused, mistõttu on põhjendamatud väited, et kaebaja ei rikkunud Eestis töötamise tingimusi pahatahtlikult ja teadlikult. Kahtluse korral võis kaebaja pöörduda selgituste saamiseks PPA või õigusteadmistega isiku poole. Kaebaja aga ise tunnistas, et ei tea ühtegi seadust ega ole uurinud. Kaebaja väited, et ta ei mõistnud PPA kirjast, et ta töötab ebaseaduslikult on arusaamatud, kuna PPA on seda kirjas selgelt väljendanud. Kaebaja soovimatus PPA 5
(11)selgitustest aru saada ei ole vastustajale etteheidetav. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal asus kaebaja ebaseaduslikult Eestis tööle. Tegemist on teadliku käitumisega. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasus 9.
- Kaebajal puudus alates 29.02.2024 Eestis viibimiseks õigus ning PPA-l oli kohustus lahkumisettekirjutus teha. Lahkumiskohustus tuleneb otse seadusest, mitte PPA ettekirjutusest. Seega oli kaebajal kohustus Eesti territooriumilt lahkuda ka siis, kui PPA ei olnud veel talle ettekirjutust teinud. Ettekirjutuse väljaandmise põhjuseks ei ole niivõrd PPA otsus, kuivõrd viibimisõiguse puudumine. 9.
- Ka sissesõidukeelu kohaldamine tulenes seadusest ning selle lühendamiseks põhjused puudusid. Kaebaja eksimus viibimisaluse olemasolust ei muuda riigis ebaseaduslikku viibimist olematuks ega anna alust sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4), mida praegusel juhul ei esine. Kuna kaebaja ei ela nii abikaasa kui ka tütrega koos ega suhtle tütrega, ei ela ta Eestis perekonnaelu. Kaebaja selgitab, et tütrega suhtlemine on takistatud ajutiselt, kuid vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja tugev seos tütrega ei ole tõendatud. Kaebaja väidab, et väljasaatmise korral ei ole võimalik määrata kindlaks suhtluskorda lapse ja isa vahel, kuid jääb ebaselgeks, miks pole kaebaja võtnud ette samme lapsega suhtlemise taastamiseks varem. Kaebaja muretseb lapsega suhtlemise pärast alles nüüd, kui teda ähvardab väljasaatmine. 9.
- Kaebaja pöördus suhtluskorra määramiseks kohtusse, kui PPA tegi talle ettekirjutuse ja kohustas Eestist lahkuma. Hooldusõigust puudutava tsiviilasja materjalidest nähtub, et laps ei ole nõus ega valmis isaga suhtlema (01.08.2024 määrus). Lapse enda sõnul on isa teda löönud ja tema peale karjunud. Kaebaja üritab põhjendada tütre võõrutust temast lapse ema pahatahtliku käitumisega, kuid selline väide ei ole usutav. Lapsele määratud esindaja arvamuse kohaselt ei tulene lapsele kohustust vanemaga suhelda, kui see kahjustab lapse heaolu ja turvatunnet, ning isa peaks tegema suuri jõupingutusi lapsega usalduslike suhete ja turvatunde taastamiseks. Paraku nähtub, et kaebaja ei ole alates lapse temast eraldi elama asumisest kuni käesolevani ajani aktiivselt proovinud lapsega suhteid taastada. Kaebaja väidab, et ta on asunud täitma Harju Maakohtu määrust. Vastustaja juhib tähelepanu, et määrus oli tehtud 01.08.2024 ning kuulus täitmisele viivitamatult. 19.08.2024 seisuga ei ole kaebaja lapse heaolu spetsialistiga ühendust võtnud. Esmakordselt võttis kaebaja lapse heaolu spetsialistiga ühendust 23.09.2024, st vahetult enne kohtule täiendavate seisukohtade esitamise tähtaja saabumist. Vastustaja arvates soovib kaebaja vaid jätta mulje, justkui tal on siiras soov taastada suhtlus oma tütrega. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldus oli esitatud ainuüksi selleks, et vältida riigist väljasaatmist. 9.
- Väited, et kaebaja peab programmi „hoolivad isad“ läbimiseks olema Eestis ei ole põhjendatud. Esiteks ei olnud kaebaja väga huvitatud programmis osalemises, kuna vastasel juhul oleks ta kohe pöördunud lapse heaolu spetsialisti poole. Teiseks oli kaebajale pakutud võimalus osaleda individuaalsel nõustamisel, mis on ka tasuta. Tallinna Kesklinna Valitsus osutas (Harju Maakohtu 01.08.2024 määruse punkt 5), et psühholoogiline nõustamine võiks olla alternatiiviks programmile. Arvestades kaasaegseid võimalusi ei ole alust eeldada, et nõustamine ei saaks kokkuleppel 6
(11)toimuda veebi teel. Kaebaja ei pea ilmtingimata läbima programmi ega viibima selletõttu Eestis. KOHTU PÕHJENDUSED 28.02.2024 otsuse õiguspärasuse hindamine 10. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et 28.02.2024 otsuse tegemise ajal oli kaebajal üks kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo (joobes juhtimine) eest ning ta oli vähemalt kahel korral rikkunud Eestis töötamise nõudeid. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, kas PPA sai nende asjaoludega kaebaja elamisloa taotlust menetledes arvestada. Selles osas on vaidlus taandatav küsimusele, kas need asjaolud on piisavad selleks, et välistada kaebajale elamisloa andmine. Pooled ei ole aga ühel meelel selles osas, kas kaebaja on abikaasa suhtes vägivalda kasutanud ning kas PPA-l oli 28.02.2024 otsust tehes võimalik seda asjaolu arvesse võtta vaatamata sellele, et kaebajat ei ole selle eest karistatud. Kohtu hinnangul tuleb viimasele küsimusele vastata jaatavalt, kuna
§ 124
lg 1 punkt 1 ei näe ette, et ohu hindamisel saab aluseks võtta üksnes sellised sündmused, millele avaliku korra eest vastutavad ametiasutused on menetlusega reageerinud ning mille osas on olemas jõustunud süüdimõistev otsus. Seda kinnitab ka asjaolu, et
§ 124
lg 1 punkt 5 sätestab eraldiseisva aluse elamisloa andmisest keeldumiseks süüteo eest karistamise tõttu ning
§ 124
lg 2 punktid 8 ja 9, mis samuti sätestavad elamisloa andmisest keeldumise kuritegude toimepanemise tõttu.
- Kohtu hinnangul on lähisuhtevägivalla toimumine tõendatud kaebaja abikaasa kirjalike selgitustega1 PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttega 2 ning lapse hooldusõigust puudutava tsiviilasja materjalidega
- Kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et tegemist oleks ebausaldusväärsete tõenditega. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttes kirjeldatut võiks pidada suhtes tavapäraseks erimeelsuseks, vaidluseks või tüliks. Kohtu hinnangul ei saa pidada usutavaks, et ühekordse vähetähtsa olmetüli tõttu lahkub abikaas Tallinna Naiste Kriisikoju ning ei soovi koju naasta. Samuti ei nähtu kaebaja abikaasa antud selgitustest, et tegemist oleks olnud ühekordse juhtumiga.
- Kohus nõustub täies ulatuses PPA 28.02.2024 otsuse ja kaebuse vastuses toodud selgitustega, ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja väidetele märgib kohus järgmist.
- Kohtule ei nähtu, et PPA oleks 28.02.2024 otsuse tegemisel lähtunud asjakohatustest kaalutlustest või jätnud mõne asjaoluga arvestamata. Samuti ei nähtu kohtule, et PPA oleks asjaolusid kaalutlusõiguse teostamisel põhjendamatult vääralt väärtustanud. Riik võib sekkuda elamisloa andmise menetluses välismaalase era- ja perekonnaellu ning kaebaja ei saa nõuda, et riik aktsepteeriks elamisloa saamise kontekstis tema õigust isana lapse kasvatamises osaleda, kuid tegelikult ta seda õigust ei realiseeri. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, justkui annaks tema pikaajaline Eestis viibimine ning alaealise lapse elamine Eestis talle õiguse või õiguspärase ootuse siia jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Samuti ei vähenda need asjaolud PPA kaalutlusõiguse ulatust. PPA-l on õigus hinnata sisuliselt elamisloa taotluse 1 Dtl 162163 Dtl 161 3 Dtl 232–241 2 7
(11)põhjendatust ning seda, kas kaebaja õigus suhtlusele lapsega Eestis kaalub üle elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise. 14. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (
§ 118punkt 9).
Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (
§ 2101 lg 1).
Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, kuivõrd avalike huvide edendamiseks. 02.04.2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis)4 järeldub, et tähtajalise elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust. 15. Poolte vahel on üks vaidlusküsimus, kas PPA õiguspäraselt
§-e 210 1 ja 2102. Kaebaja on seisukohal, et kaebaja suhtes oleks PPA pidanud kohaldama
§-i 149, mis sätestab, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat, võib talle anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks käesoleva seaduse §-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata. Esiteks märgib kohus, et
§ 149
lg 1 annab PPA-le kaalutlusõiguse, kas kohaldada seda sätet ja sellest lähtuvalt mitte rakendada
§-des 2101 ja 2102 ehk teisisõnu võib PPA
§ 149
lg 1 olukorras jätta
§-d 2101 ja 2102 kohaldamata, kuid tal ei ole vastavat kohustust. Normide kohaldamata jätmist peab PPA põhjendama. Teiseks märgib kohus, et
§ 149lg 1 kaebaja suhtes ei kohalduks nii ehk naa.
Nimelt ei saa teha
§ 149
lg-st 1 järeldust, et kui isikule on ükskõik kunas antud elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, et see siis välistab
§ 2101 ja § 2102 kohaldamise.
Kohtu hinnangul on
§ 149
lg 1 kohaldamise eelduseks, et elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks peab vahetult eelnema püsivalt Eestisse elama asumise elamisloa taotlusele. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka sätte kujunemine ning kohtule ei nähtu, et
-is sätestatud algset põhimõtet oleks seadusandja soovinud hilisemate seadusemuudatustega muuta.
§ 149
lg 1 kehtis vastuvõtmisel (09.12.2009) sõnastuses: „Kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde ja välismaalane on sellel alusel elanud Eestis vähemalt neli aastat, võib talle anda elamisloa, mille tingimused ja kehtivus ei ole seotud abikaasaga, kelle juurde elama asumiseks elamisluba anti.“. Sättes sõnastus muudeti tänasega sarnaseks 01.01.2016 jõustunud muudatustega ning kohtule ei nähtu eelnõu seletuskirjast, et selle sätte eesmärgiks oleks olnud võimaldada püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa taotlemist neile isikutele, kellele kunagi minevikus on abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba väljastatud, kuid kes taotluse esitamise hetkel viibivad Eestis mõnel muul alusel. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA kohaldas põhjendatult kaebaja elamisloa taotluse menetlemisel
§-i 2101 ja § 2102. 16.
jagab elamisloa andmisest keeldumise alused kohustuslikeks ehk imperatiivseteks (
§ 123
) ning kaalutlusõiguse põhinevaks ehk diskretsioonilisteks (
124). Kaebajale keelduti elamisloa andmisest järgmistel alustel:
§ 123
punkt 2 (taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise 4 Kättesaadav (28.10.2024): https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a53e8004-f54c-40db-b45dccb4b7924fdf/ (lk 3 ja 34). 8
(11)tingimustele5),
§ 124
lg 1 punkt 5 (välismaalast on karistatud süüteo eest 6),
§ 124
lg 1 punkt 1 (on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või siin viibimine võib ohustada avalikku korda7),
§ 124lg 1 punkt 6 (välismaalane on rikkunud Eestis töötamise tingimusi8).
Ehkki kaebajale keelduti elamisloa andmisest mitmel
-is sätestatud alusel, siis esmalt peab igal juhul olema täidetud
§ 123
punktis 2 sätestatud alus, ehk välismaalane vastama tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Vastavalt välismaalaste seaduse § 117 lg 2 peavad tähtajalise elamisloa üldtingimused olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega. 17. PPA on põhjalikult otsuses analüüsinud, miks kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ei vasta. Seejuures ei väida PPA, et kaebaja ei vasta
§ 117
nõuetele, vaid PPA hinnangul ei ole kaebaja püsivalt Eestisse elama asumine kooskõlas avalike huvidega. Kohus nõustub PPA vastavate põhjendustega ning ka kohtule ei nähtu, millist lisandväärtust või panust Eesti ühiskonna arengusse kaebaja Eestis viibimine kätkeks. Kaebaja on töötanud Eestis ebaseaduslikult, teda on karistatud joobes juhtimise eest ning tema abikaasa on lõpetanud abielulised suhted vägivallale viidates. Asjaolu, et kaebaja on Eestis elanud alates 2019. aastast ning siin töötanud ja makse maksnud, ei tähenda, et kaebaja oleks Eesti eluga kohanenud. 18. Lisaks
§ 123
punktile 2 on PPA põhjendatult toonud välja ka
§ 124lg 1 punktid 1, 5 ja 6.
19.
§ 124
lg 1 punkt 1 sätestab, et isikule võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Nimetatud aluse kohaldamisel tuleb prognoosida isikust lähtuvat ohtu ning sellise hinnangu andmisel võib mh arvestada isiku karistamist süüteo eest (Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, punkt 21). Kohtu hinnangul ei eelda viidatud aluse kohaldamine, et isiku suhtes peab toimuma kas süüteomenetlus või et ohu hindamisel saab võtta aluseks ainult sellised teod, mille eest isik on süüdi mõistetud. Seega oli PPA-l õigus kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada ka abikaasa ütlustega perevägivallast ning politsei menetlusregistris registreeritud avaldusest. 20. PPA on otsuses põhjendatult viidanud
§-st 11 tulenevale välismaalase kohustusele järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Kaebaja abikaasa kirjeldused vägivaldsest suhtest on piisavad selleks, et põhistada
§-s 11 sätestatud kohustuse rikkumist. Lähisuhtevägivald on Eesti ühiskonnas taunitav ning Eesti ei pea võimaldama välismaalasel, kes Eesti seadusi ei täida ja panevad toime süütegusid, Eestis viibimist. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tema viibimine Eestis ja elamisloa saamine, oleks kuidagi eriliselt alaealise lapse huvides, mistõttu peaks riik võimaliku vägivalla tähelepanuta jätma. 5 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 17 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 18 7 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 19 8 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 20 6 9
(11)21. Kaebaja suhtumist õiguskorda näitab ka joobes juhtimise eest saadud väärteokaristus. Vaidlust ei ole, et seda asjaolu saab PPA saab elamisloa taotluse menetluses arvestada. Samuti ei saa olla mõistlikku vaidlust, et karistamine toimepandud süüteo eest saab olla elamisloa andmises keeldumise aluseks (
§ 124lg 1 punkt 5).
Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja suhtumine toimepandud väärteosse annab indikatsiooni, et hinnata kaebaja suhtumist kehtivasse õiguskorda. Seejuures on kahetusväärne, et kaebaja püüab toime pandud tegu pisendada. Kaebaja istumine joobes autorooli ei olnud eksimus, vaid teadlik otsus, mida kaebaja PPA-le antud selgitustes kirjeldas järgmiselt: „Aga no ma ei olnud täiesti purjus. Ma puhusin ainult vist 0,26 välja. See pole mingi eriline rikkumine. Ma ei soovitaks seda kellelegi ja ma ei tee enam kunagi nii. See on halb. Ma tegin seda, sest ma pidid koju saama. Olin ainult 2 õlut joonud. Taksot ei olnud saada. Nii ma siis rentisin Bolt sõiduki ja sõitsin koju.“
- Joobes juhtimine ohustab avalikku korda otseselt, kuivõrd alkoholijoobes isik osaleb suurema ohu allikaga aktiivselt liikluses.
- Õige on ka PPA otsuses tehtud viide, et kaebaja on rikkunud Eestis töötamise tingimusi ning seda vaatamata sellele, et PPA tõi enda 09.08.2023 kirja selgelt välja, et kaebaja töötab Eestis ebaseaduslikult
- Sellega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei mõistnud seda PPA kirjast. Ka esialgse õiguskaitse määruses märkis kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei muuda kaebaja viibimist Eestis seaduslikuks ega anna töötamise õigust 11, kuid vaatamata sellele asus kaebaja Eestis ebaseaduslikult tööle
- Sarnaselt joobes juhtimisele on ka ebaseaduslik töötamine teadlik otsus.
- Kohtu hinnangul näitab kaebaja käitumine, et PPA hinnang, mille kohaselt ei järgi kaebaja Eestis kehtivat õigust, on põhjendatud.
- Seoses perekonnaõiguse riivega, siis
§ 118
punkti 9 alusel elamisluba taotledes ei pea PPA hindama üksikasjalikult perekonnaõiguse riivet, kuivõrd kaebaja ei taotlenud elamisluba perekonnaõiguse teostamise eesmärgil. Küll aga märgib kohus, et kohtu hinnangul ei riiva elamisloa andmata jätmine kaebaja õigust era- ja perekonnaelule ebaproportsionaalselt, kuna tõendatud on, et abikaasade abielulised suhted olid lõppenud ning kaebaja suhtlemine lapsega on pea olematu. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis PPA järeldused 28.02.2024 otsuses ümber lükkaks. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja käitumismustrit arvestades on tema ajend lapsega suhete taasloomiseks pigem soov jääda Eestisse. Seda kinnitab nt asjaolu, et kaebaja asus lapse hooldusõiguse küsimusega tegelema vahetult pärast seda, kui PPA vastas käesolevas asjas kaebusele ning tõi välja, et: „Pärast tütre isast eraldi elama asumisest pole kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlus lapsega, kuigi selleks on seaduses olemas õiguskaitsevahendid. /…/ Kaebaja väide, et ta on võtmas samme, et seada paika suhtlemiskord lapsega on paljasõnaline. Kaebaja ei ole avaldanud sellist kavatsust haldusmenetluses ega esitanud vastavaid tõendeid kohtumenetluses, kuigi tal oli piisavalt aega kohtusse pöördumiseks suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldusega.“. Ka Harju Maakohtu 01.08.2024 määrust püüdis kaebaja täitma asuda alles pärast seda, kui halduskohus oli selle määruse võtnud asja materjalide juurde ning küsinud selle täimise kohta. 9 Dtl 65. Kirjas on märgitud järgmine: „PPA-le teadaolevalt anti Teile Eestis tähtajaline elamisluba töötamiseks Sadakuuskümmend AO-s alates 20.10.2022 kuni 01.06.2027. PPA-le teadaolevalt lõppes Teie töösuhe nimetatud ettevõttes 18.06.2023 TLS § 85 lg 1 Teie enda soovil. Te olete OÜ Ocean 11 tööle asunud alates 01.07.2023 aga tähtajalist elamisluba uues ettevõttes töötamiseks Te taotlenud ei ole ehk siis töötate Eestis ebaseaduslikult.“; dtl 137. 11 Halduskohtu 02.04.2024 määruse põhjendava osa punkt 14; dtl 89. 12 Dtl 222 10 10
(11)- Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 28.02.2024 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasuse hindamine
- Õiguspärane on ka kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ning sellega kohaldatud sissesõidukeeld. Kohus nõustub PPA ettekirjutuses esitatud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (HKMS § 165 lg 2). PPA ei pidanud lahkumisettekirjutust jätma tegemata põhjusel, et kaebaja oli halduskohtus vaidlustanud PPA 28.02.2024 otsuse. Kaebaja viibis lahkumisettekirjutuse tegemise ajal Eestis ebaseaduslikult ning VSS § 7 lg 1 kohustab sellises olukorras lahkumisettekirjutust tegema.
- Ka ei pea kohus ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks kaebajale kohaldatud 3-aastast sissesõidukeeldu. PPA kaalus kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning leidis, et seadusest tulenevat 3-aasta pikkust sissesõidukeeldu ei ole alust lühendada. Kaebaja suhted lapsega katkesid sisuliselt
- aasta juunist, st kaebajal oli piisavalt aega, et suhteid normaliseerida, kuid seda kaebaja ei teinud. Kohus märgib, et kui kaebaja suhtes lapsega peaks toimuma pööre, siis on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivuse muutmist või selle kehtetuks tunnistamist (
§ 32
). Õigust isana lapse kasvatamises osaleda on võimalik realiseerida ka muul viisil. Kaebaja laps on Jordaania kodanik ning välistatud ei ole, et lapse ema ja laps külastavad isa nt Jordaanias või mõnes muus riigis, kuhu Jordaania kodanikel on võimalik siseneda.
- Seega jääb kaebus rahuldamata ka ettekirjutuse tühistamise nõudes. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
- Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
- Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)