← Eesti

2-20-13892/69

Obsah (5)§ 116§ 118§ 192§ 7§ 189

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-13892 Otsuse kuupäev Tartu, 25. märts 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Vi

§ 116lg 2 p 1 mõttes.

Samas on müüja

§ 118

lg 1 p 1 alusel kaotanud õiguse lepingust taganeda, sest ta ei teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. Müüja sai rikkumisest teada juba

  1. detsembril 2017, kui möödus ostuhinna esimese osamakse tasumise tähtaeg. Lepingu olulisest rikkumisest pidi müüja teada saama aga
  2. aprillil 2018, kui müüja jaoks sai teatavaks, et ostjad ei tasu ka perioodilisi makseid. Mõistlik aeg lepingust taganemiseks oli kaks kuud, mis saabus
  3. juunil
  5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada ning jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata.
  6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastukostja II apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud, kuid toetas ringkonnakohtu istungil kaebuse rahuldamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  8. jaanuari
  9. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Ringkonnakohus märkis, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-9519 selgitanud, et PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Kui mõlema abikaasa varalised huvid on kohtumenetluses piisavalt kaitstud, saavad abikaasad teostada tsiviilõigusi ka üksi. Seega võis üks abikaasa üksi hagi esitada. Ringkonnakohus leidis, et sõlmitud müügilepingud ei ole näilikud. Tõendid ei kinnita, et müüja soovis kinnistud tasuta üle anda. Lepingute järgi oli ostjatel kohustus kinnistute eest tasuda. Asjaolust, et ostjad ei täitnud mitme aasta jooksul müügilepingujärgset raha maksmise kohustust, ei saa järeldada, et müüja eesmärk oli kinnistud tasuta võõrandada. Lepingutega seati ostjate kohustuste tagamiseks kinnistutele hüpoteegid. Kui müüja eesmärk oleks olnud kinnistud kinkida, puudunuks vajadus ostjate kohustusi tagada. Kostja on kajastanud nõuet ostjate vastu
  10. a majandusaasta aruandes, mis samuti kinnitab, et müüja eesmärk oli sõlmida müügilepingud. Asjaolust, et ostjad olid korteriomandit remontinud ja kasutasid juba varem mõlemat kinnistut oma elukohana, ei järeldu samuti poolte ühine tahe sõlmida kinkelepinguid. Ka hageja ja T. T. vande all antud seletused ei tõenda sellise ühise tahte olemasolu. Ostjad on müügilepingut oluliselt rikkunud, sest ei ole teinud ühtegi ostuhinna makset. 3

(5)2-20-13892 Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et müüja pidi taganemisavalduse esitama hiljemalt
  1. juunil
  2. Käesoleval juhul kohustusid ostjad osa kinnistute müügihinnast tasuma kahe päeva jooksul lepingute allkirjastamisest ja ülejäänud osa igakuiste osamaksetena
  3. detsembriks
  4. Kuna ostjad ei tasunud ka igakuiseid osamakseid, siis olid ostjad
  5. a septembrini jätkuvas rikkumises, mistõttu taganemisavaldus ei ole tehtud pärast mõistliku aja möödumist. Taganemisõiguse jaatamist toetab asjaolu, et tsiviilasjas esitatud väidetest järelduvalt ei ole ostjad varaliselt suutelised müügilepingute järgseid makseid tasuma, s.t lepingut täitma. Müügilepingutest taganemist ei saa pidada ka vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub jätta jõusse maakohtu otsus. Kaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust ja tõendite hindamise kohustust. Ringkonnakohus pole piisavalt analüüsinud, miks ei olnud tegu kinkelepingutega. Müüja teadis, et ta ei saa raha. Kinkelepingute sõlmimist kinnitab ka see, et ostjad tegid korteris elamise ajal kapitaalremondi. Sedavõrd kalli hinna eest poleks mõistlik inimene korterit ostnud. Ringkonnakohus ei arvestanud ka T.T. vande all antud ütlustega, et tema isa soovis „saada kinnistud enda nimelt ära, sest maksuamet esitas talle nõudeid“. Kinnistuid ei saanud raamatupidamis- ja maksunõudeid arvestades kinkida, mistõttu vormistati müügilepingud. Taganemisavaldust ei tehtud mõistliku aja jooksul. Juba esimese osamakse tegemata jätmine on müügilepingu oluline rikkumine.
  7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus on õigesti kvalifitseerinud, et tegemist oli müügilepingutega, mitte kinkelepingutega. Kostja taganes müügilepingutest mõistliku aja jooksul alates lepingute olulisest rikkumisest, seega on taganemine kehtiv. Tegu on kestvusvõlasuhtega, mistõttu võidi kohustust rikkuda korduvalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Kolleegium leiab, et hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga pole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse TsMS § 691 p 3 alusel osas, millega lahendati hagi. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse TsMS § 691 p 1 alusel muutmata. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. 13.

§ 192

lg 2 sätestab, et kui lepingupool taganeb lepingust, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib ta taganemisõigust teostada üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Müügilepingu järgi oli ostjaid kaks (hageja ja vastukostja II), kellest vaid üks esitas hagi, milles palus tuvastada, et kostja ei ole kehtivalt müügilepingust taganenud. Kostja kui müüja õigus taganeda lepingust on materiaalõiguslikult jagamatu – seda võib teha vaid kõigi ostjate suhtes ühiselt. Ka kohtumenetluse tulemusena ei tohiks tekkida olukorda, kus müüja on ühe ostja suhtes lepingust kehtivalt taganenud, kuid teise ostja suhtes mitte. Kui jõustuks lahend, millega tuvastatakse, et müüja ei ole ühe ostja suhtes lepingust kehtivalt taganenud, ei saa teise ostja suhtes hiljem teistsugusele seisukohale asuda. Selline lahend mõjutab mõlema ostja õigusi. Isikule peab olema tagatud õigus osaleda selle kohtuasja menetluses, mis puudutab tema õigusi. Seega tuleb ka taganemise kehtetus tuvastada mõlema samal lepingupoolel oleva isiku suhtes ühiselt. Kuna teine ostja hagi ei esitanud, ei ole võimalik esitatud hagi menetleda. Hagimenetluses ei saa kohus ise teist ostjat poolena menetlusse kaasata. Eeltoodud 4

(5)2-20-13892 põhjusel tuleb esitatud hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga pole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 14. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus rahuldas vastuhagi õigesti. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et taganemisavaldus ei ole tehtud pärast mõistliku aja möödumist, kuid täpsustab seejuures ringkonnakohtu põhjendusi.

§ 118

lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Tegu on õigust lõpetava tähtajaga, mida kohus peab kontrollima õigust kohaldades ise. Esmalt tuleb hinnata, millal see tähtaeg hakkas kulgema, ning seejärel võtta seisukoht, kas mõistlik aeg taganemiseks oli taganemise avalduse tegemise ajaks (TsÜS § 69) möödunud. Ringkonnakohus ei ole selle kohta selget seisukohta võtnud. 15.

§ 118

lg 1 p 1 mõttes olulist lepingurikkumist tuleb sisustada

§ 116kaudu.

Pikaajalise ja perioodilise rahalise kohustuse esimeste osamaksete täitmata jätmine ei tähenda automaatselt seda, et müüja sai teada olulisest lepingurikkumisest kohe nende maksete tasumata jätmisel. Kohtud on aga tuvastanud, et praegusel juhul olid esimesed osamaksed (30 000 eurot + 35 000 eurot, mis tulid tasuda

  1. a detsembris) tunduvalt suuremad kui kõik ülejäänud perioodilised osamaksed, moodustades vastavalt 10% ja 15% kinnisasjade koguhinnast. Samuti on kohtud tuvastanud, et ostjad ei tasunud ka järgnevaid perioodilisi osamakseid. Seega leidis maakohus iseenesest õigesti, et ostjad olid TsÜS § 116 lg 2 p 1 mõttes lepingut oluliselt rikkunud hiljemalt
  2. aprillil 2018 ja kostja pidi sellest ka teadma. 16.

§ 118

lg 1 p-s 1 sätestatud mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada, lähtudes konkreetse kohtuasja asjaoludest. Seepärast pole võimalik üheselt määrata, milline on mõistlik aeg taganemisavalduse tegemiseks. Selle hindamisel, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (

§ 7lg 2) (vt ka RKTKo 2-18-13432/108, p 18.5).

Kolleegium leiab, et olukorras, kus ostjad jätsid täielikult täitmata enda lepingulise põhikohustuse tasuda müügihind, võib mõistlik aeg taganemiseks olla võrdsustatav ostuhinna tasumise nõude aegumisega (vrd RKTKo 23.02.2010, 3-2-1-165-09, p-d 10 ja 12). Kuivõrd taganemisavaldus tehti 16. septembril 2020 enne ühegi perioodilise müügihinna tasumise nõude aegumist TsÜS § 154 alusel, on see tehtud

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksu.

Seega võis müüja

§ 189

lg 1 alusel tagasitäitmisena nõuda kinnisasjade omandiõiguse tagastamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamist.

  1. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et sõlmitud leping oli näilik ja seetõttu TsÜS § 89 lg 1 alusel tühine. Ringkonnakohus on hinnanud näilikkuse tõendamiseks esitatud tõendeid ja on poolte väiteid analüüsinud, leides põhjendatult, et pooled sõlmisid müügilepingu. Hageja vaidlustab sisuliselt ringkonnakohtu antud hinnangut tõenditele. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt tõendeid ei hinda ega tuvasta asjaolusid.
  2. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta kassaatori kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.