KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 07.11.2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-273

) ja Pirita ÜP-s ettenähtud minimaalse suurusega. Kavandatud krunt suurusega 797 m2 on teistest lähipiirkonna väikeelamute kinnistutest oluliselt väiksem (need on vähemalt 1200 m2). Nii väikese krundi lubamist oleks pidanud eraldi põhjendama, sest hoonestustihedus riivab naabrite, sh kaebaja huve. Nii väikese krundi moodustamiseks oleks Pirita ÜP kohaselt pidanud koostama kogu kvartalit hõlmava DP, kaasates menetlusse naaberkinnistute omanikud. Vastustaja ei ole põhjendanud ehitusõiguse ulatuse laiendamist maa-aluse korruse arvelt, kuigi see võib mõjutada kaebaja õigusi (vrd Riigikohtu 25.11.2019 otsus nr 3-17-1930, p 13; 20.02.2019 otsus nr 3-14-52416, p 15).

1. a DP-ga on suurendatud Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu ehitusõigust ca kaks korda. Kontaktpiirkonna elamutel puuduvad maa-alused korrused.
2. a DP nägi samuti ette vaid maapealsed korrused. Vastustaja keeldus geoloogilise mõju hindamisest, kuid keeldumise põhjendused on puudulikud. Kaebaja elamu asub Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul olemasolevast elamust 13 m kaugusel ja kaebajal on kahtlus, et ulatuslik maa-aluse korruse ehitus võib kahjustada kaebaja hoone vundamenti. Maa-aluste korruste ehitamisel võib olla mõju ka piirkonna kõrghaljastusele ja drenaažisüsteemile, mida vastustaja pole üldse kaalunud. Nende küsimuste lahendamiseks tulnuks tellida geoloogiline uuring. Vastustaja ei põhjendanud hoonetele uue kõrguse määramist. Krundile pos 2 massiivse elamu ehitamine ei sobi ümbritsevasse keskkonda ning blokeerib kaebaja vaate rannale ja merele. Kaebaja kinnistu asub merepiirist 140 m kaugusel, tegemist on Läänemere ranna piiranguvööndiga. Selliselt on mere- ja rannavaade kaitsmist väärt hüve ning kaebajal oli õigus nõuda selle kaalumist. Vastustaja ei täitnud nõuetekohaselt kaasamis- ja ärakuulamiskohustust. Kaebaja kaasati menetlusse alles DP avalikul väljapanekul.
3. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. Kehtivat ja ellu viidud DP-d peab olema võimalik muuta ning

§ 140lg-te 7 ja 8 kohaselt toimub see uue DP kehtestamisega.

Seega puudus vajadus otsustada eraldi 2010. a DP kehtetuks tunnistamist ja seda põhjendada. Kaebajal tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Kaebaja on olnud planeerimismenetlusest teadlik alates DP algatamisest, sest ta esitas selle korralduse peale vaide. Kaebajal oli võimalik esitada seisukohti kogu menetluse vältel.

näeb ette etapid, kui puudutatud isikute kaasamine on kohustuslik ning seda kohustust ei ole vastustaja rikkunud. Kaebaja esitas arvamuse 20.07.2022 (s.o hilinemisega), kuid vastustaja on sellele kirjalikult vastanud. Kaebaja arvamuse põhjal muudeti osaliselt DP lahendust. 3

§ 124

lg 2 kohaselt on DP lähiaastate ehitustegevuse alus (vt ka

§ 140). 2010.

a DP on juba ellu viidud, kuid see ei välista samale alale kinnistu omaniku taotlusel uue DP kehtestamist (vt ka Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07). Kaebajal tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Vastustajal ei olnud kohustust võrrelda ja põhjendada iga ehitusõiguslikku detaili, mis

1. a DP-ga võrreldes muutusid.
2. a DP seletuskirja p-s 5.3 on põhjendatud varasema DP muutmist: kinnistu omaniku vajadused on muutunud; järgides linnaosa üldplaneeringut (kõrgelt hinnatult väikeelamute ala), on kohane tihendada linnastruktuuri ning elamupiirkonna ja olemasoleva infrastruktuuri efektiivset kasutamist; planeeringulahendus annab võimaluse olemasoleva elamupiirkonna arenguks ja täienemiseks, vähendamata olemasolevaid sotsiaalmaa sihtotstarbega alasid. Kaebaja väide, et teda ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud, on alusetu. DP koostamise menetluses võib iga isik sisuliselt igal ajal esitada enda arvamuse ning haldusorganil on kohustus sellele vastata. Lisaks on seadusandja määranud arvamuste avaldamiseks DP avaliku väljapaneku etapi (

§ 135). Kaebaja ei esitanud avalikul väljapanekul oma seisukohta.

Ta esitas seisukoha hilinenult ja vastustaja vastas sellele 19.08.2022 kirjaga. Mitmeid kaebaja ettepanekuid on sisuliselt arvestatud. Pirita ÜP seletuskirjas on märgitud väikeelamute ala kohta järgmist: „Detailplaneeringute koostamise tingimused: 1) kruntide täisehitatuse protsendiks planeerida maksimaalselt 25%; 2) moodustatava krundi soovitatav minimaalne suurus on: Maarjamäel 1000 m 2; Kosel ja Mähel 1200 m2; 3) oluliselt väiksemate kruntide moodustamine väikeelamutele on lubatud ainult kogu kvartalit hõlmava detailplaneeringuga, millega antakse kvartali perspektiivne arengusuund koostöös kvartali kõigi kinnistuomanikega; 4) planeeringutega säilitatud parke ja haljasalasid ei ole lubatud asendada hoonestatava alaga.“. Pirita ÜP ei kehtesta krundi minimaalset suurust vaidlusaluse DP asukohas. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et krunt pos 2 suurusega 797 m2 on vastuolus Pirita ÜP-ga. Krundi minimaalse suuruse määramine on üldplaneeringu ülesanne (

§ 75lg 1 p 24).

Kui üldplaneeringus ei ole määratud krundi minimaalset suurust, siis ei pea seda tegema ka DP-ga (vt

§ 126lg-d 1 4

§ 125lg 1 p-ga 2 ei ole asjakohane.

Selle sätte järgi on DP koostamine nõutav linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33% selle esialgu kavandatud mahust. Siinsel juhul ongi koostatud uus DP ja sel juhul on seaduse mõtte kohaselt lubatud muudatus üle 33%. Pealegi jääb selgusetuks, kuidas võiks 797 m2 suuruse krundi moodustamine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, kui krundi pos 2 ja kaebajale kuuluva kinnistu vahele jääb krunt pos 1 suurusega 1408 m2, kus asub juba praegu hoone. Kaebaja ei ole viidanud, milliste õigusaktidega on ehitusmahu suurenemine vastuolus. Krundi ehitusõiguse määramine on DP ülesanne, sh tuleb määrata kindlaks hoonete suurim lubatud ehitisealune pind, mis on krundi pos 1 puhul 352 m2 ja krundi pos 2 puhul 180 m

1. Kaebaja viitab asjakohaselt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrusele nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ (määrus nr 57), mille § 19 sätestab ehitisealuse pinna mõiste. Samuti leiab kaebaja määruse nr 57 §-le 20 tuginedes õigesti, et Mähe-Kaasiku tee 42 uute kruntide hoonestustihedus on naaberkruntide hoonestustiheduse näitajatega kooskõlas, tulenevalt viidatud sätetest, milles ei arvestata maa-aluste korruste suletud brutopinnaga. Kaebaja leiab, et
2. a DP-ga võrreldes on
3. a DP-s Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistul ehitusõigust märkimisväärselt suurendatud maa-aluste korruste ehitamise võimaldamise arvel ning hoonete ehitisealune pind on nüüd 1064 m 2 (352+352+180+180). Kaebaja eksib ehitisealuse pinna mõiste sisustamisel. Ehitisealune pind ei ole varasemaga võrreldes kaks korda suurenenud, vaid see on krundi pos 1 puhul 352 m2 ja krundi pos 2 puhul 180 m2, s.o kokku 532 m
4. See ei ületa
5. a DP järgset mahtu, mis oli 550 m
6. Vastustaja ei pidanud põhjendama ehitisealuse pinna suurendamist olukorras, kus kehtiva õiguse järgi ei olegi seda toimunud. Lisaks sai vastustaja arvestada sellega, et valdavalt on tegemist juba hoonestatud kruntidega ning planeeritud hoonestusalad on määratud selliselt, et olemasolev hoonestus säilib. Peamine muudatus seisneb pos 2 krundi moodustamises ning selles, et seal asuvat hoonet on võimalik laiendada nii, et hoone ehitisealune pind ei ole suurem kui 180 m
7. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda elukeskkonna säilitamist muutumatuna. Arusaamatuks jääb ka see, mille suhtes on kõnealune ehitusmaht ebaproportsionaalne ning kuidas see riivab kaebaja seadusega kaitstud õigusi. Kaebaja selgitas, et nii temal kui ka teistel sama piirkonna elamutel puuduvad maa-alused korrused, kuid see iseenesest ei muuda vaidlusalust DP-d õigusvastaseks ega riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Kui kaebaja soovib enda kinnistule teistsugust ehitusõigust, siis on ka temal võimalik taotleda uue DP algatamist. Õige on kaebaja seisukoht, et kruntide pos 1 ja pos 2 suletud brutopind on kokku 1197 m 2 (485+352+180+180). Suletud brutopind suurenes varasemaga võrreldes eelkõige maa-aluste korruste arvel ning krundi pos 2 puhul 50 m2 ulatuses ka maapealse osa arvel (kuna krundil asuv olemasolev ehitis on ehitisregistri andmetel ehitisealuse pinnaga 130,6 m 2). DP seletuskirjas ega DP kehtestamise korralduses ei ole maa-aluste korruste rajamise võimalust eraldi põhjendatud, kuid DP põhijooniselt nähtub selgelt võimalus rajada maa-aluseid korruseid. Lisaks on
8. a DP kehtestamise otsuses märgitud, et kõnealune elamumaa võetakse efektiivsemalt sihtotstarbelisse kasutusse, järgides planeeritud kruntidele 5

§ 126

lg 4 p 5 sätestab, et krundi ehitusõigusega määratakse asjakohasel juhul hoonete või olulise avaliku huviga rajatiste suurim lubatud sügavus. Siinsel juhul leidis vastustaja, et piisab maa-aluse hoone osa korruselisuse määramisest. DP-ga on kindlaks määratud, et maa-aluseid korruseid võib olla mõlemal krundil üks. Vastustajal oli selles küsimuses diskretsiooniõigus. Geoloogilise mõju uuringu osas on kaebajale vastatud 19.08.2023 kirjaga ja korralduses nr 1102. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ega korda neid. Geoloogilise mõju hindamine planeeringumenetluses ei olnud kohustuslik. Seda mõju on võimalik hinnata ehitusloa menetluses, lähtudes konkreetsest ehitusprojektist. Ehitusloa menetluses on geoloogilise mõju (täpsemalt ehitusgeoloogilise mõju) hindamine efektiivsem, sest teada on ehitise täpsed tehnilised andmed, mille põhjal saab tellija anda uuringu tegijale konkreetsema lähteülesande. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud juba DP-s välja selgitama hoonete maa-aluste korruste täpsed ehitustehnilised lahendused (kas maa-alused korrused on veekindlad või ümbritsetud drenaažist).

§ 126

lg 1 p 5 kohaselt tuleb DP-s kindlaks määrata ehitise ehituslikud tingimused, kuid see ei ole samastatav lõplike ehitustehniliste lahendustega – need tuleb ette näha ehitusprojektis. Ehituslikud tingimused on üldised tehnilised näitajad, nt kuidas ja millest on ehitis tehtud. Millises ulatuses määratakse kõnealused tingimused kindlaks DP-s, on vastustaja diskretsioon ning sõltub sellest, mida planeeritakse ja milline on planeeritava ehitustegevuse eeldatav mõju.

1. a DP-s on tingimused sätestatud seletuskirja p-s
2. Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale, keskkonnale, riigi julgeolekule või riigikaitseobjektile (ehitusseadustiku (EhS) § 8). Seega, kui soovitakse rajada maa-alust korrust, tuleb juba EhS-st tulenevalt hinnata, milline ehitustehniline lahendus on kõige sobilikum ja kuidas vältida vara kahjustamist. Kaebaja tõi välja, et maa-aluste korruste rajamine Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistule võib mõjutada ümbruse kõrghaljastust, mis võib olla vastuolus Pirita ÜP-ga. Tegemist on avalikes huvides esitatud väitega. Kaebaja väide on oletuslik ega tugine ühelegi tõendile, mistõttu ei saa sellest järeldada vaidlustatud DP vastuolu Pirita ÜP-ga. Kaebaja etteheide, et krundile pos 2 kavandatavas mahus elamu ehitamine ei sobi ümbritsevasse keskkonda ega arvesta kaebaja õigustega, on alusetu. Ehitusmahud on kooskõlas Pirita ÜP-ga ja kaebaja ei ole ära näidanud subjektiivset õigust, mida täiendav ehitusmaht võiks rikkuda. Vaate säilitamine ei ole kaitstav õigus olukorras, kus puudub vaateservituut. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3. J.B palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Kaebaja väiteid on jäänud tähelepanuta. 6

§ 1lg 1 ja § 3 lg 1).

1. a DP on realiseeritud, kuid see oli kehtiva haldusaktina endiselt siduv. Kaebaja jaoks on oluline, et säiliks ruumiline terviklahendus, mille
2. a DP-s ettenähtud lahendus rikub.
3. a DP hõlmas kahte kinnistut, kuid selle muutmiseks kehtestatud
4. a DP hõlmab ainult ühte.
5. a DP selliseks muutmiseks peaks esinema väga mõjuv põhjus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2019 otsus nr 3-18-1718, p 12), mida siinses asjas ei ole.
6. a DP seletuskirja p-s 5.3 esitatud argumendid ei ole nii kaalukad, et neid tuleks eelistada kaebaja õigustele ja huvidele. Kaebaja tõi kaebuses välja, millises osas on
7. a DP-d muudetud meelevaldselt ja kaebaja huve eirates. Avalikku huvi
8. a DP muutmiseks ei ole kohus tuvastanud. Kaalumisel ei ole arvestatud kaebaja usaldusega, et
9. a DP jääb kehtima (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-d 3 ja 4, § 67; vrd Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 320-2247, p 23). Pirita ÜP tõepoolest ei kehtesta krundi minimaalsuurust
10. a DP asukohas.
11. a DP kohaselt oli aga Mähe-Kaasiku tee 42 krundi suurus 2205 m 2, kuid
12. a DP kohaselt on krundi pos 2 pindala üksnes 797 m
13. See ei sobi ümbritseva keskkonnaga, arvestades kontaktvööndisse jäävate kinnistute suurust. Vastustaja pidi
14. a DP kehtestamisel arvestama piirkonnas välja kujunenud olustikku (

§ 1

lg-d 2 ja 3; Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13, p-d 12–13), kuid ei ole nii väikese krundi võimaldamist üldse põhjendanud. Kaebaja ei vaidleks sellele vastu, kui krundi suuruse vähendamiseks esineksid väga kaalukad põhjused. Vastustaja põhjendused linnastruktuuri tihendamisest ning elamupiirkonna ja olemasoleva taristu efektiivsest kasutamisest ei ole tõsiseltvõetavad. Halduskohus selgitas õigesti, et kruntide ehitisealune pind on

1. a DP kohaselt 352 m 2 (pos 1) ja 180 m2 (pos 2), kokku 532 m 2;
2. a DP järgi oli hoonete ja kaetud rajatiste alune pind 550 m2 ning
3. a DP järgse krundi pos 2 elamu (
4. a DP järgse abihoone) ehitisealune pind suureneb ligikaudu 50 m2 võrra (130,6 m2-lt 180 m2-ni).
5. a DP-s on kruntide pos 1 ja pos 2 suletud brutopind kokku 1197 m
6. See suurenes
7. a DP-ga võrreldes eeskätt maa-aluste korruste arvel ning krundi pos 2 puhul ka maapealse osa arvel, mis võimaldab olemasolevat ehitist laiendada või rajada selle asemele uue ehitise.
8. a DP-s oli maapealsetena kavandatud elamu ja abihoone suletud brutopind mitte üle 600 m
9. Tegemist on ruumiliselt oluliste erinevustega, mis mõjutavad planeeringuala naabrust väga intensiivselt. Halduskohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Krundile pos 2 endise abihoone asemel 9 m kõrguse elamu ehitamine piirab kaebaja vaadet merepoolsele metsale.
10. a DP-s oli abihoone kõrgus kuni 4 m. Kaebaja kinnistul asuva elamu kõrgus on 9,4 m. Halduskohus eksis, kui ei pidanud seda asjaolu kaebaja õigusi rikkuvaks (vrd Riigikohtu 13.06.2003 otsus nr 3-3-1-42-03, p 19). Kuigi
11. a DP-s ettenähtud ehitusõigus ei ole vastuolus õigusaktidega, on sellel oluline mõju kaebaja õigustele. Kaebaja ja kolmanda isiku huvid on jäänud
12. a DP-s nõuetekohaselt tasakaalustamata.
13. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
14. a DP ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kinnisasja omanikul on õigus oma kinnisasja kasutada ning hoopis selle õiguse piiramiseks peaks esinema kaalukas põhjus. Selliseks 7

§-d 128 ja 129), sh ei tuvastanud vastustaja kaebaja õiguste ebaproportsionaalset riivet. DP kehtetuks tunnistamine ja selle muutmine uue DP kehtestamisega on kaks erinevat õiguslikku olukorda. DP muutmiseks tuleb

§ 140

lg 7 kohaselt koostada uus sama planeeringuala hõlmav DP, lähtudes

-s DP koostamisele ettenähtud nõuetest.

§ 140

lg 8 kohaselt muutub uue DP kehtestamisega sama planeeringuala kohta varem kehtestatud DP kehtetuks. Selle all ei ole peetud silmas, et uue DP kehtestamist tuleks kaaluda samamoodi kui iseseisva DP kehtetuks tunnistamist. DP kehtetuks tunnistamisel kaovad DP-s kehtestatud piirangud üldse ära ja kehtima jäävad vaid ÜP-st tulenevad piirangud, mistõttu on kohalikul omavalitsusel sellisel juhul laiem kaalumiskohustus. Siinses asjas on kehtestatud uus DP, mille koostamisel on arvestatud kaebaja õigustega. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses välja, et uue DP kehtestamine oleks põhjendamatu. Vastustaja on hinnanud

1. a DP muutmise vajadust.
2. I.S.A. Capital OÜ ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2025 määrusega täiendava kolmanda isikuna menetlusse kaasatud J.A ei esitanud kirjalikku seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
4. Kaebaja rõhutas apellatsioonkaebuses, et kaebus on esitatud
5. a DP-st võrsuvate subjektiivsete õiguste kaitseks ning kaebuse väited, mida halduskohus pidas populaarkaebuseks, on lihtsalt selgitused ja põhjendused, mis toetavad kaebaja väiteid tema subjektiivsete õiguste rikkumisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et
6. a DP-s ettenähtud ehituslikud piirangud loovad kaebajale kui DP-ga hõlmatud kinnistu naaberkinnistu omanikule iseseisva kohtuliku kaebeõiguse ning kaebeõiguse tekkimiseks ei pidanud ta täiendavalt ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt nt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 15). Asjaolu, et halduskohus pidas osasid kaebaja väiteid avalikes huvides esitatuks, ei mõjutanud asja lõpplahendust.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, mille kohaselt ei ole vaidlustatud haldusaktis ära näidatud piisavat põhjust muuta
8. a DP-d. Kaebaja ei saa loota, et teda ümbritsev elukeskkond jääb muutumatuks. Seega peab kaebaja arvestama võimalusega, et muudetakse tema lähiümbruses kehtivaid DP-sid, sh selliseid, mis on juba aastaid tagasi täies mahus ellu viidud.

§ 140

lg-te 7 ja 8 kohaselt tuleb DP muutmiseks koostada uus sama planeeringuala hõlmav DP, lähtudes

-s DP koostamisele ettenähtud nõuetest ning uue DP kehtestamisega muutub sama planeeringuala kohta varem kehtestatud DP kehtetuks. Kuigi DP muutmise menetluses tuleb arvestada mh naabri huvidega, ei eelda realiseeritud DP muutmine uue DP kehtestamise teel tingimata ülekaalukat avalikku või DP-ga hõlmatud kinnistu omaniku huvi, nagu leiab kaebaja. Ülekaalukale avalikule huvile on kohtupraktikas viidatud asjades, kus DP tunnistati (osaliselt) kehtetuks

§ 140

lg 1 p 2 alusel, sest kinnistu omanik soovis loobuda planeeringu elluviimisest, kuid DP (osaliselt) kehtetuks tunnistamise tegelik eesmärk oli tagasiulatuvalt seadustada senine ebaseaduslik ehitustegevus ilma uut DP-d kehtestamata (nt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 19; vrd ka 26.02.2024 otsus nr 3-21-459). Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. 2022. a DP kehtestamisele on eelnenud täiemahuline planeeringumenetlus, milles on osalenud ka kaebaja (vt 14.12.2022 korralduse lisa 1 p 5). Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 318-1718 ei ole asjakohane, sest seal vaieldi DP algatamata jätmise õiguspärasuse üle (

§ 128

lg 2) olukorras, kus kehtiv DP hõlmas mitut kinnisasja ning ühe kinnisasja omanik soovis saada ehitusõigust oma üldmaa sihtotstarbega kinnistule, kus asus olemasolev roheala. Enne 8

§ 126lg 1 p 3).

Õigus oma kinnisasjale ehitada (sh korduvalt) kuulub põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse kaitsealasse. Seetõttu ei pidanud Mähe-Kaasiku tee 42 kinnistu omanikul olema mingit ülekaalukat või väga tungivat vajadust, et taotleda vastustajalt juba ellu viidud DP muutmist uue DP kehtestamise teel, realiseerimaks ehitusõigust oma kinnistul senisest erineval kujul. Väide, et vastustaja välja toodud avalik huvi ei ole tõsiseltvõetav, on pelgalt kaebaja subjektiivne hinnang. Kaebaja ei ole ära näidanud, et selline avalik huvi oleks vastuolus mõne kõrgemalseisva planeeringu eesmärkidega või linna strateegilist arengut puudutavate dokumentidega.

1. Kuigi 14.12.2022 korralduses, selle lisas ega DP seletuskirjas ei ole eraldiseisvat tekstilist osa erinevate huvide ja õiguste kaalumise kohta, on selge, et sisuliselt on vastustaja kaebaja huvidega siiski arvestanud, võttes aluseks kaebaja 20.07.2022 kirjaliku seisukoha. Osaliselt on vastustaja kaebaja ettepanekute põhjal planeeringulahendust muutnud ning arvestamata jäetud ettepanekutele on vastatud 14.12.2022 korralduse p-s 5.
2. Sellest saab selgelt järeldada, et vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja huvi
3. a DP kehtima jäämise vastu nii kaalukas, et
4. a DP oleks tulnud jätta kehtestamata. Vastustajal oli
5. a DP kehtestamisel ulatuslik kaalumisruum. Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja ilmselgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Haldusakti tühistamist ei too kaasa sellised kaalutlusvead, mis kohtu hinnangul ei mõjuta lõpptulemust (Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-78-12, p 12; vrd ka Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei teinud
6. a DP kehtestamisel selliseid kaalumisvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud haldusakt tühistada. Seda on halduskohus oma otsuses asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud ning puudub vajadus neid põhjendusi korrata.
7. Kaebaja möönab apellatsioonkaebuses, et
8. a DP-ga kavandatud krundi pos 2 suurus – 787 m2 – ei ole vastuolus Pirita ÜP-ga, kuid väidab, et sellise suurusega krunt ei sobi ümbritsevasse keskkonda ning vastustaja on vaidlustatud haldusaktis selle asjaolu käsitlemata jätmisega rikkunud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus leiab, et kui puudus vastuolu kõrgema planeeringu või muu õigusaktiga ning kaebaja ei esitanud planeerimismenetluses krundi suurusega seoses konkreetseid vastuväiteid, siis ei pidanudki vastustaja seda asjaolu
9. a DP kehtestamise otsuses eraldi põhjendama. Krundi suurus eraldi võetuna ei riiva ka kaebaja subjektiivseid õigusi, eriti kuna kaebaja kinnistu ja krundi pos 2 vahele jääb veel krunt pos 1, kus asub olemasolev elamu. Kaebaja õigusi võib riivata krundile pos 2 täiendava ehitusõiguse kavandamine.
10. a DP seletuskirja kohaselt on aga analüüsitud lähipiirkonna ruumilist keskkonda ning arvestatud on Pirita ÜP-ga kehtestatud täisehitusprotsenti, kavandatavate hoonete arhitektuurset sobivust piirkonda ja senise kõrghaljastuse säilimist. Seletuskirjas toodud põhjendused on asjakohased. 9