4-19-6357/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number

1. märts 2020.a. Tallinn 4-19-6357 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuistungi sekretär Annika Peld Väärteoasi Z.Z-i (Z.Z) väärteoasi LS § 224 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsus väärteoasjas nr 2316,19,010004 Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2020.a. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Z.Z prefektuuri 04.12.2019 Kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar Kohtuvälise menetleja esindaja W.C RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 04.12.2019 otsusega väärteoasjas nr 2316,19,010004 karistati Z.Z-i liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 järgi selle eest, et ta juhtis 14.11.2019 kell 02.47 Tallinnas, xxx juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,13mg, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Selle otsuse peale esitas Z.Z (edaspidi kaebuse esitaja või menetlusalune isik) 19.12.2019 kaebuse Harju Maakohtule, milles palub otsus tühistada väärteokoosseisu puudumise tõttu väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt tühistada otsus osaliselt ja mõista karistuseks rahatrahv või alternatiivselt lühendada juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuni või alternatiivselt lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 ja 3 järgi või alternatiivselt tühistada otsus seoses väärteomenetlusõiguse järgimata jätmise tõttu. Menetluskulud palub kaebuse esitaja välja mõista Eesti Vabariigilt. Väärteokoosseis puudub seetõttu, et puudub väärteokoosseisu subjektiivne külg. Kaebuse esitaja poolt väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus miinimumilähedane. Seetõttu ei teadnud, pidanud ega saanud kaebuse esitaja alkoholisisaldust väljahingatavas õhus ette näha. Samuti kasutas kaebuse esitaja eelnevalt alkomeetrit, mille näit oli negatiivne. Seetõttu ei teadnud kaebuse esitaja süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ega pidanudki seda ette nägema. Karistus on ebaproportsionaalselt suur ega vasta süü suurusele. Alkoholisisaldus kaebuse esitaja poolt väljahingatavas õhus oli miinimumilähedane, seetõttu polnud tema süü suur. Tegu ei pandud toime tahtlikult. Maksimaalne karistus antud rikkumise eest on 6 kuud, kohtuväline menetleja on määranud karistuseks 5 kuud, s.o ligilähedaselt maksimumkaristusele. Kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks. Juhtimisõiguseta kaotab kaebuse esitaja sissetuleku ja eluaseme. Vähetähtsa rikkumise eest on see ebaproportsionaalne karistus. Seetõttu palub kaebuse esitaja kas karistus vähendada 1 kuuni või asendada see rahatrahviga. Väärteomenetlusõiguse rikkumine seisneb selles, et kaebuse esitaja soovis, et temal taotletakse alkoholisisaldus veres vereproovi uuringuga. Seda kohtuväline menetleja ei teinud. Kohtu seisukoht Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusnormi rikkumisi kohus ei tuvastanud. Menetlusnormi rikkumiseks ei pea kohus seda, et kaebuse esitajale ei teostatud lisaks tõenduslikule alkomeetrile alkoholisisalduse määramist vereproovi kaudu. Menetlusaluse isiku ja tunnistate H.X-i ja B.Q ütlused langevad faktilistes asjaoludes kokku – menetlusalune isik puhus sündmuskohal indikaatorvahendisse, seejärel nõustus politseijaoskonnas puhuma tõenduslikku alkomeetrisse ning pärast seda tulemust nõudis vereproovi tegemist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et menetleja ei pidanud pärast tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamist joovet täiendavalt vereproovi võtmisega tõendama. Tõendusliku alkomeetri näit on joobe tuvastamiseks piisav ja usaldusväärne tõend ning täiendavaid tõendeid kohtuväline menetleja enam koguma ei pidanud. Kohus juhib tähelepanu, et alkoholijoove on ajas muutuv ning menetleja kohustus on see tuvastada võimalikult kiiresti pärast väärteo toimepanemist, s.o mootorsõiduki juhtimist. Enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist on kaebuse esitajale tutvustatud korrakaitseseaduse § 38 õigusi ja ta on andnud selle kohta allkirja. Muuhulgas on kaebuse esitajale tutvustatud, et tal oli õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ning sel juhul oleks alkoholijoove tuvastatud kohustuslikus korras vereproovi uuringuga. Seadus ei näe ette, et menetleja pidanuks pärast tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamist seda tegema ka vereprooviga. Menetlusnormi rikkumisi kohus joobe tõendamisel ei tuvastanud. Kaebuse esitaja vaidlustab LS § 224 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemist. LS § 224 lg 1 kohaselt „mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas 2 õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.“ Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus leiab, et käesoleva väärteokoosseisu objektiivsed tunnused on tõendamist leidnud. Kaebuse esitaja ja tunnistajate ütlustega, samuti 14.11.2019 juhtimiselt kõrvaldamise otsusega on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhtis 14.11.2019 Tallinnas, Tartu mnt-l sõiduautot. Kaebuse esitaja joove on tõendamist leidnud tõendusliku alkomeetri tulemusega 0,13mg/l kohta. Ka kaebuse esitaja ütluste järgi oli ta eelneval õhtul tarvitanud 4 kangemat õlut, enne mootorsõiduki juhtimisele asumist puhus ta sõbra alkomeetrisse, mille näit oli 0,10 ümbruses. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütluste järgi peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et nad nägid, kuidas taaruva olekuga kaebuse esitaja läks autosse ja hakkas sellega sõitma. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kaebuse esitaja tarvitas enne mootorsõiduki juhtimisele asumist alkoholi ning pärast juhtimiselt kõrvaldamist oli tema alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,13mg/l. Sellega on tõendamist leidnud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kaebuse esitaja leiab, et tema käitumises puuduvad väärteokoosseisu subjektiivsed tunnused, kuna ta ei teadnud, et oli joobes. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtuväline menetleja leiab, et väärtegu on toime pandud hooletusega. Kohus leiab, et väärtegu on toime pandud vähemalt hooletusega, pigem leiab kohus, et esineb kaudne tahtlus. Hooletusega pannakse tegu toime siis, kui teo toimepanija ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, s.o antud juhul joovet. Kohtu hingul pidi kaebuse esitaja aga seda teadma. Kaebuse esitaja oli nimelt teadlik, et ta oli tarvitanud alkoholi. Selle teadmisega pidas ta vajalikuks oma joovet kontrollida puhudes sõbra alkomeetrisse. Teel Pärnust Tallinnas puhus ta alkomeetrisse kahel korral: Pärnus, mil näit jäi 0,10 ja 0,20 vahele ning Tallinnas, enne mootorsõiduki juhtimisele asumist, mil näit oli 0,10 ümbruses. Seega näitas sõbra alkomeeter joovet. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja mitte teada, et ta joobes ei ole. Ta pidanuks pidama vähemalt võimalikuks, et on joobes, s.o tema käitumises esinesid kohtu hinnangul kaudse tahtluse tunnused. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et antud väärteokoosseisu subjektiivsed tunnused igal juhul esinesid. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on temal inkrimineeritud väärteo toime pannud. Puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ Kohtuväline menetleja on märkinud, et puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohus sellega nõustub. Kohtus kahetses kaebuse esitaja toimepandut, samas eitas teo toimepanemist. Kohtu hinnangul ei saa olla puhtsüdamlik kahetsus alternatiivne. Puhtsüdamlikult saab kahetseda vaid tegu, millest isik ise saab aru, et on toime pannud. Korraga ei saa tegu eitada ja seda kahetseda. Kohus leiab samuti, et vastutust kergendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib ka seda, et puhtsüdamliku kahetsuse sisu näitab isiku hilisem käitumine. Kui isik jätkab samade rikkumiste toimepanemist (nagu antud juhul), ei ole kahetsust põhjust enam pidada puhtsüdamlikuks ega seetõttu ka vastutust kergendavaks asjaoluks. 3 Kaebuse esitaja vaidlustab karistust. Kaebuse esitajat on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja on seda põhjendanud sellega, et tegemist on ühe raskeima liiklusalase rikkumise ja enamohtliku väärteoga. Arvestatud on sellega, et kaebuse esitaja omab mh kehtivat karistust KarS § 424 lg 1 kui LS § 224 lg 2 järgi. Väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Seega ei ole määratud karistused mõjutanud isikut liikluses seaduskuulekalt käituma ning ta jätkab õiguserikkumiste toimepanemist. Selline käitumine näitab kaebuse esitaja üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja –reeglitesse ning hoolimatut suhtumist oma tegudesse nende toimepanemise ajal. Kaebuse esitaja ei ole endale aru andnud, et osalemine liikluses tähendab ka vastutuse võtmist. Kaebuse esitaja pidanuks teadma, et teda võidakse karistada juhtimisõiguse äravõtmisega ning et see võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Kaebuse esitaja teod näitavad, et ta on liikluses ohtlik nii iseendale kui teistele ning seega tuleb ta liiklusest kõrvaldada. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine kaebuse esitajal vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ja kujundada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted. Samuti aitab see mõista, et lubatud alkoholipiirmäära ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ning et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Üldpreventsiooni arvestades võib teadmine, et ohtlikud juhul kõrvaldatakse liiklusest suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning kohus nende põhjendustega nõustub. Karistuse muutmise aluseks ei ole see, et kaebuse esitajale karistus ei meeldi. Samuti ei argumendiks töökoha olemasolu. Nagu kohtuväline menetleja on otsuses märkinud pidi kaebuse esitajale selle rikkumise eest rakendatav sanktsioonivõimalus teada olema. Sellisesse olukorda on kaebuse esitaja ennast ise asetanud. Lisaks sellele peaks professionaalne juht endale kehtestama kõrgemad standardid kui tavajuht. Kohtu hinnangul oli põhjendatud karistada kaebuse esitajat mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Kaebuse esitajat on varem karistatud liiklusalaste rikkumiste eest nii kriminaal- kui väärteokorras. Rahatrahvid on tasumata, tingimisi mõistetud vangistus ei ole mõjunud. Käitumist kaebuse esitaja parandanud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kaebuse esitaja on liikluses ohtlik ja tuleb liiklusest kõrvaldada. Kuigi vastutust raskendavaid asjaolusid ei esine, on kohtuväline menetleja määranud karistuse üle sanktsiooni keskmise. Kohus leiab, et selline karistus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-26-03). Riigikohus lükkab ümber ka leviva arvamuse, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Riigikohus rõhutab, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätte eripreventiivseid eesmärke ja see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumise toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-6-17). Samas lahendis märgib Riigikohus, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Kohus leiab, et antud juhul on kaebuse esitaja süü suur. Kaebuse esitaja püüab argumenteerida, et tema joove oli miinimumi lähedal. Kohus sellega ei nõustu, sest fakt on see, et kaebuse esitaja juhtis mootorsõidukit taaskord alkoholijoobes. Teda on varem karistatud kriminaalkorras, täiendavalt veel väärteokorras. Mõistetud karistused pole oma mõju avaldanud. Jälle juhtis kaebuse esitaja mootorsõidukit joobeseisundis. See teeb kohtu hinnangul tema süü suureks – mitmekordne 4 joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise fakt. Seetõttu oli kohtuväline menetleja kohtu hinnangul ka õigustatud karistama kaebuse esitajat üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et karistus on mõistetud õigesti. Kuivõrd kaebuse esitaja on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 5