Kriminaalasi 1-09-11289 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-11289 Kohtuistungi toimumise aeg ja koh

§ 199

lg.2 p.7,8,9 järgi, R.V süüdistuses

§ 199

lg.2 p.7,8,9 järgi, D.V süüdistuses

§ 199

lg.2 p.7,8 järgi, E.A süüdistuses

§ 199

lg.2 p.4,7,8 järgi; L.F süüdistuses

§ 199

lg.2 p.4,7,8 järgi, T.T süüdistuses

§ 199

lg.2 p.7,8,9 järgi, K.M süüdistuses

§ 199

lg.2 p.4,7,8 järgi, D.I süüdistuses

§ 202

lg.2 p.2 järgi, P.E süüdistuses

§ 202

lg.1 järgi ning E.F süüdistuses

§ 202lg.1 järgi.

Kati Maitse Prokurör Süüdistatavad V.Z , isikukood XXX , viibib vahi all Tallinna vanglas; XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, XXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 8-l korral. Tõkend: vahistamine R.V , isikukood XXX, elukoht: XXXXXXX XX-X, XXXXXX-XXXXX, XXXXXXXXXX; XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, X XXXXX XXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 5-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. D.V , isikukood XXX, elukoht: XXX XX-XX, XXXXXX-XXXX, XXX-XXXXXXX; XX XXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 1-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. E.A , isikukood XXX, elukoht: XXXXXXXXX XX-X, XXXXXXX, XXXXX-XXXXXXX; XX XXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXXXXX, töökoht OÜ F., XXXXXXXXD, varem kohtulikult karistatud 2-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. L.F , isikukood XXX, kannab karistust Viru Vanglas, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, XX XXXXXX XXXXXXXX, ei töötanud enne vahistamist, varem kohtulikult karistatud 3-l korral. Tõkend: tõkend kohaldamata. T.T , isikukood XXX, elukoht: viibib vahi all Tallinna vanglas; XX XXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 7-l korral. Tõkend: vahistamine. K.M, isikukood XXX, elukoht: XXXXX X-XX, XXXXXX-XXXXX, XXX-XXXXXXX; XX XXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, töökoht M. OÜ, varem kohtulikult karistatud 4-l korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. D.I , isikukood XXX, elukoht: XXXXXX XX-X XXXXXXX; XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXX-XXXXXXXXXXX, töökoht P., varem kohtulikult karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. P.E , isikukood XXX, kannab karistust Murru Vanglas; XXXXXXX XXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 4-l korral. Tõkend –elukohast lahkumise keeld. E.F , isikukood XXX, elukoht: XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX; XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, XXXXXXXXXXXX, töökoht AS V., XXXXXXX, varem kohtulikult karistamata. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsjad Jelena Benevolenskaja, Talvi Vaske, Owe Ladva, Nadežda Kikkas, Riine Lumiste, Maarika Pähklemäe, 2 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010. a otsus Jelena E.F süüdimõistmise ja talt menetluskulude väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Jelena E.F

§ 202lg 1 järgi õigeks.

Samuti tühistada Harju Maakohtu otsus R.V ajavahemikul 29.12.2008-30.12.2008 toimepandud varguse episoodis süüdimõistmise osas. V.Z-ilt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 26.03.2010.a. äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni jätta arestituks. Rahuldada Jelena E.F apellatsioon, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, teiste apellantide esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohus tunnistas V.Z-i süüdi

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg.2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu 17.09.2007.a.

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis liitkaristuseks 6 aastat, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Maakohus tunnistas T.T süüdi

§ 199

lg 2p 7,8,9 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 08.07.2008.a.

otsusega mõistetud ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõistis 1 aasta ja 9 kuud vangistust. Maakohus tunnistas R.V süüdi

§ 199

lg 2 p 7,8,9 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg.1 alusel mõistis maakohus ka liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R.V ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus tunnistas K.M-i süüdi

§ 199lg 2p 7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud ja 12 päeva vangistust.

Maakohus tunnistas D.V süüdi

§ 199

lg 2 p 7,8-§ 22 lg.3 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui D.V ei pane 18 kuulise pikkuse katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus tunnistas E.A süüdi

§ 199lg 2 p 4,7,8, järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud ja 7 päeva vangistust.

3 Maakohus tunnistas L.F-i süüdi

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 65lg.2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust 19.10.2007.a.

Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat 1 kuu ja 8 päeva vangistust. Maakohus tunnistas D.I süüdi

§ 202

lg 2p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui D.I ei pane 18-kuulise katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg 1 p 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus tunnistas P.E süüdi

§ 202

lg.1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 100 miinimumpäevamäära suuruses summas, s.o 5000 krooni.

§ 66

lg.1 alusel määras kohus, et rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 8 kuu jooksul igakuiselt 625 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus tunnistas E.F süüdi

§ 202

lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahalise karistuse 60 päevamäära suuruses summas, arvestusega päevamäära suuruseks 88.60 krooni.

§ 73

lg.1,3 alusel määras kohus, et rahaline karistus jäetakse tingimisi süüdimõistetu suhtes kohaldamata ja mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui E.F ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus luges tõendatuks, et V.Z tungis 25.07.2008.a. kella 02:24 ajal tungis esimesel korrusel asuva tualeti avatud akna kaudu sisse XXXXX-XXXXXX XXXXXXXX XXXX XX X asuvasse V. hoonesse, kus lõhkus kantseleiruumi klaasi ja varastas sealt korjanduskasti koos 8000 krooniga. R.V aitas A. V.Z-i teole kaasa sellega, et pidas samal ajal valvet. Maakohus leidis, et V.Z , R.V, E.A ja L.F ühiselt ja kooskõlastatult grupis tungisid 04.09.2008 kella 03:40 ajal XXXX linnas, XXXX X asuvasse OÜ I. arvutisalongi, kust varastasid 14 mobiiltelefoni, 8 sülearvutit, 15 fotoaparaati, 3 videokaamerat, 2 multimeediapleierit, kokku vara 151 948,68 krooni väärtuses. Samuti luges maakohus tõendatuks, et V.Z tungis 29.12.2008.a. kella 19:00 ja 30.12.2008.a. kella 06:40 vahelisel ajavahemikul V. kuuluvasse XXXXX-XXXXXXX XXXXXX XXX XX asuvasse bussijaama kioskisse, lõhkudes selleks välisukse luku, murdes lahti trellukse tabaluku, lõhkudes ooteruumi luku ja kioski ukseluku. Kioskist varastas ta bussijaama sularaha 576,45 krooni, erinevaid mobiiltelefoni kõneaja laadimiskaarte (35 tk.) koguväärtusega 4 260 krooni, need on: 150 (3 tk.), 125 (3 tk.), (2 tk.), (2 tk.), (6 tk.), (3 tk.), (1 tk.), (3 tk.), (3 tk.), (3 tk.), (1 tk.), (3 tk.), (2 tk.) ja erinevaid sigarette: 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 10 pakki sigarette , 20 pakki sigarette , 10 pakki sigarette ja 10 pakki sigarette , kokku 5 535.krooni väärtuses. Samuti leidis kohtuotsuse kohaselt tõendamist, et V.Z ja K.M ühiselt ja kooskõlastatult tungisid 11.01.2009.a ajavahemikul kella 04.15 kuni kella 04.45 sisse Tallinnas XXXXXX XX XX asuvasse kaubakeskusesse ning selles omakorda OÜ-le „S.“ kuuluvasse pandimajja. Selleks purustasid nad kaubanduskeskuse aknaklaasi ja pandimaja klaasist ukseruudu. Pandimajast varastasid nad 21 mobiiltelefoni , 3 fotoaparaati , MP3-mängija MP3 Heron, meeste käekella „X-Tact“, kuldehteid, kokku võõrast vara 34 760.- krooni 4 väärtuses. T.T aitas varguse toimepanemisele kaasa sellega, et pidas samal ajal vahti. Maakohus luges tõendatuks, et V.Z , R.V ja I. Massejev tungisid ühiselt ja kooskõlastatult grupis 24.03.2009.a. kella 03.55 paiku XXX XX XX asuvasse L. kaubanduskeksusesse. Selleks kangutasid nad välisuksed raudkangiga lahti ja lõhkusid järgneva klaasukse kividega ning tungisid sisse L. kaubanduskeskuses asuvasse E. AS kauplusesse. Kauplusest varastasid nad kuld- ja hõbeehteid, kokku 265 752,46.- krooni väärtuses. D.V oli vargusele kaasaaitaja, kelle roll oli sõidutada V.Z ja R.V nende poolt ettenäidatud kohtadesse ning oodata siis autos. Oma käitumisega ta ei võtnud ära hõivatavat vara, kuid ta toetas varastatud vara eemaletoimetamisega seda ettevõtmist (kuriteo lõpuleviimist), tema käitumine oli suunatud võõra vallasasja äravõtmise lõpuleviimisele ning seega tuleb D.V tegevust käsitleda kuriteo toimepanemisele kaasaitajana. D.I mõistis maakohus

§ 202

lg 2 p 2 järgi süüdi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises kolmel korral. Nimelt ostis ta 04.09.2008.a. Tallinnas XXXXXXXX XX XX asuva ühiselamu juures V.Z-ilt 14 500-20 000 krooni eest samal päeval kella 03:40 ajal XXXX linnas, XXXX X asuvast OÜ I. arvutisalongist varastatud vara koguväärtuses 265 752,46.- krooni, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. 11.01.2009.a. ostis ta taas Tallinnas XXXXXXXX XX XX asuva ühiselamu juures V.Z-ilt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud, nimelt OÜ-le „S.“ kuuluvast pandimajast varastatud vara, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. 24.03.2009.a. ostis ta taas Tallinnas XXXXXXXX tn.-l V.Z-ilt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara, nimelt 24.03.2009.a. E. AS-i kauplusest varastatud ehteid, makstes V.Z-ile 5000 EUR, olles teadlik, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. P.E mõistis kohus

§ 202

lg 1 järgi süüdi selles, et tema, kandes karistust Murru Vanglas, omandas 31.12.2008.a. mobiiltelefoni teel telefonikõne käigus vabaduses viibivalt V.Z-ilt mobiiltelefoni kõnekaardi laadimiseks 25 mobiiltelefoni laadimiskaardilt kõneaega kogusummas 3163 krooni. Tegemist oli laadimiskaartidega, mis olid varastatud V. kuuluvast bussijaama kioskist ja P.E oli teadlik sellest, et tegemist on kuriteo tulemusel saadud varaga. E.F mõistis maakohus

§ 202

lg 1 järgi süüdi selles, et ta 12.01.2009.a hoidis ja võimaldas hoida oma elukohas sinna E.F venna V.Z ja elukaaslase T.T poolt 11.01.2009.a. toimetatud esemeid (21 mobiiltelefoni, 3 fotoaparaati, MP3mängija, kuldehteid), mille kohta E.F oli teadlik, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud esemetega. Ühtlasi omandas ta ise ja hakkas kasutama antud varastatud esemetest mobiiltelefoni №kia 5210 (IMEI:350892102932213), sisestades mobiiltelefoni temale kuuluva sim-kaardi, mida kasutas vähemalt ajavahemikul 12.01.2009.a. kuni 20.01.2009.a. 2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatavad V.Z , L.F ja E.F ning L.F-i, E.A, P.E ja D.I kaitsjad. 2.1 Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus D.I juurest kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega arestitud sularaha 7000 EUR ja 7312 krooni

§ 5

83¹ lg 1 alusel kui tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimata jätmise osas ja teha uus kohtuotsus, millega konfiskeerida

§ 83

¹ lg 1 alusel D.I-le kuuluv sularaha 7000 EUR ja 7312 krooni kui tahtliku süüteoga saadud vara. Samuti teha uus kohtuotsus, millega konfiskeerida V.Z-ilt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 26.03.2010.a. äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni tsiviilhagide hüvitamiseks. Veel taotleb prokurör tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus nr 1-09-11289 V.Z-ile mõistetud karistuse osas ja teha uus kohtuotsus, millega mõista V.Z-ile

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi karistuseks vangistus 4 aastat ja 6 kuud.

§ 65lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõistes liitkaristuse 17.09.2007.a.

Viru Maakohtu otsusega, suurendada mõistetavat karistust 4 aastat ja 6 kuud 17.09.2007.a. Viru Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa vangistuse 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva võrra lugedes liitkaristuseks vangistuse 7 aastat 11 kuud ja 28 päeva. Prokurör leiab, et on tõendatud, et

§ 202

sätestatud kuriteo toimepanemisega iseenesest on D.I teeninud kuritegelikku tulu, mis tuleb konfiskeerida. Asjaolul, kas D.I-lt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a. kohtumääruse alusel arestitud sularaha on just pärit V.Z-ilt omandatud kuritegelikku päritolu esemete edasimüügist ei oma primaarset tähtsust. Nimelt esitas kaitsja Aktsiaseltsi M. kinnituskirja D.I-le 7000 EUR andmise kohta sõiduauto Lexus RX300 ostmise eesmärgil ja OÜ L. kassa väljamineku order 300 krooni üleandmise kohta D.I-le kauba ostmise eesmärgil. Prokurör leidis, et nimetatud tõend siiski ei tõenda raha legaalset päritolu. KrMS § 313 lg 1 p 11 kohaselt peab kohus esitama süüdimõistava kohtuotsuse resolutiivosas meetmed asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes. 20.09.2010.a. kohtuotsuses on Harju Maakohus lugenud põhjendatuks kõikide kannatanute poolt esitatud varalise kahju nõuded kogusummas 497 864,81 krooni ning välja mõistnud süüdimõistetutelt, s.h. ka süüdimõistetult V.Z-ilt . Samas on Harju Maakohus otsuse tegemisel jätnud konfikseerimata tsiviilhagide hüvitamiseks 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud V.Z-il kahtlustatavana kinnipidamisel kaasas olnud sularaha 1200 EUR-i ja 12 894 krooni. Karistuse osas märkis prokurör, et kohus on lugenud V.Z-i puhul vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse osas, milles ta oma süüd tunnistas. Prokurör leiab, et V.Z-i poolt kahe kuriteo episoodi tunnistamisele asumist kohtumenetluse käigus ei saa käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena selle mõiste tegelikus tähenduses, sest oma süüd tunnistama ajendas teda ainult kohtumenetluses uuritud tõenditega tuvastatu ja kaassüüdistatavate kuritegude toimepanemist tunnistavad ütlused. Kohtumenetluse alguses ei tunnistanud V.Z ühegi temale süüdistuses inkrimineeritud kuriteo toimepanemist. V.Z püüdis kogu kohtumenetluse kestel grimassidega ja erinevate repliikidega mõjutada ja hirmutada kaassüüdistatavaid ütluste andmisel, mida on ka kohus kohtuotsuses märkinud kui selgelt silma torganud V.Z-i käitumist (kohtuotsuse lk. 60 ülal). Selline V.Z-i käitumine ei ole mingil moel käsitletav oma tegusid puhtsüdamlikult kahetseva isiku käitumisena. V.Z on varem kriminaalkorras karistatud 8-l korral eriliigiliste kuritegude eest, selahulgas korduvalt varguste eest. V.Z-i suhtes on 17.09.2007.a. Viru Maakohtu otsusega mõistetud vangistus 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva jäetud täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga. Katseajal on V.Z-ile 20.10.2008.a. Viru Maakohtu poolt antud veelkord võimalus karistades teda katseajal sooritatud kuriteo eest rahalise karistusega. Siiski on V.Z pannud katseajal toime veel 5 vargust. See ilmestab V.Z-i karistamatuse tunnet kuritegude toimepanemisel. Eeltoodust tulenevalt ei vasta V.Z-ile mõistetud karistus süüdistatava isikule toimepandud kuritegude raskusele. 6 2.2 D.I kaitsja T. Liiva palub tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010 otsuse täies D.I süüdimõistmise osas ja teha uue otsuse, millega D.I süüdistuses

§ 202lg 2 p 2 järgi õigeks mõistakse.

Kaitsja leiab, et kohus on teinud liiga kaugeleulatuvaid järeldusi V.Z-i ja D.I omavahelistest telefonikõnedest. Ainuüksi sellest, et D.I ja V.Z on varguse-episoodi järgselt kohtunud, ei saa järeldada, et toimus varastatud asjade omastamine. Kohus märgib otsuse 65. lehekülje keskpaigas: “ .” – Kui kontrollida otsuses tehtud viidet, siis lehekülgedel 117-118 on transkriptid telefonikõnedest, milles T.T helistab tuvastamata abonentidele, ning kuldesemete väärtuse ja kaalu teemal ei ole sõnakestki juttu. V.Z eitas 09.06.2010 kohtuistungil otsesõnu, et oleks tema poolt varastatud esemetest midagi D.I-le üle andnud või müünud. D.I asjade hulgast on leitud üksainus ese (fotoaparaat), mis osutus varastatuks. See ei tõenda, et D.I on omandanud kogu XXXX linnast OÜ I. arvutisalongist varastatud tehnika. D.I kahtlustati algselt ka varguses, s.h fotoaparaadi Canon Ixus 80is varguses, ometigi sellest süüdistusest loobuti. D.I on mistahes varguse toimepanemist algusest peale eitanud, mistõttu on asjakohatud süüdistaja väited, et D.I või tema kaitsjad ei ole esitanud Canoni omandiõiguse osas mingeid vastuväiteid või tõendeid. Kohus on süüdistuse väiteid mehhaaniliselt korranud, sisusse eriliselt süvenemata. D.I viibis kohtuvälise menetluse kestel vahi all, mistõttu ei olnud tal võimalik isiklikult mingeid tõendeid kohtueelses menetluses esitada. Kohus tugineb kohtukõlbmatutele tõenditele, sh nendele, mis on D.I-lt välja petetud tunnistaja staatuses. D.I kaitsja hinnangul tuleb kõrvale heita 20.04.2009 jälitusprotokoll, mis on süüdistaja poolt esitatud esimesel kohtuistungil. Tegemist ei ole täiendava tõendiga KrMS § 297 mõistes. Prokuratuur kõrvaldas nimetatud tõendi toimikust KrMS § 223

§ 199lg2 p 4,7,8 järgi täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista ta õigeks.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus sisuliselt tuginenud ainul kaassüüdistatava R.V ütlustele, mis on aga ebaõiged. 2.4 L.F-i kaitsja O. Ladva taotleb L.F-i õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. L.F-i kaitsja leiab samuti, et maakohus on tuginenud sisuliselt vaid kaassüüdistatava ebaõigete ütlustele. 2.5 Lisaks kaitsjale on apellatsiooni esitanud ka L.F ise, kes leiab esitatud apellatsioonis, et ainsaks tõendiks tema vastu olid R.V ütlused, mida ei tohiks aga arvestada, kuna ta on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi. Samuti ei tohi tugineda E.A ütlustele, mis ta on andnud kannatanule relva ähvardusel. 7 Ühtlasi taotleb L.F, et kuna ta juba kannab karistust, liitkaristust mõistes karistust mitte suurendada, vaid lugeda uus karistus kaetuks. Lisaks taotleb ta menetluskulude mitteväljamõistmist. 2.6 P.E kaitsja M. Allikmäe taotleb P.E õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et ainsa, kuigi väga vaieldava tõendina on kriminaalasja juures jälitusprotokoll, milles on fikseeritud teave V.Z-i kasutuses olnud mobiiltelefoni pealtkuulamisel kogutud tõendist, nimelt 31.12.2008.a. V.Z-i telefonikõne vanglas viibiva V.Z-i sugulasega P.E-ga , mille käigus V.Z dikteerib P.E-le telefoni teel ette erinevate mobiilside operaatorettevõtete kõneaja laadimiskaartide numbreid, kokku 35-e kõneaja laadimiskaardi numbrid, mis on nii otsuse dokumentaalsete tõendite loetelus, lk 40 p 2, kui ka otsuse kirjeldavas osas lk 63 märgitud tõendina / I kd. lk. 93-111A/, mis ei ole õige. Jälitusprotokoll, mis asub II kd lk 93-111, on kohtu poolt täielikult käsitlemata tõend ning seega selles sisalduv teave on avaldamata ning ei saa olla tõendiks KrMS § 63 mõttes. Lisaks leiab kaitsja, et kui kohus käsitleb jälitusprotokolli helisalvestist siiski tõendina, siis on see kogutuid väljaspool seaduslikku alust. 2.7 E.F on esitanud apellatsiooni, milles taotleb enda õigeksmõistmist põhjenusel, et ei ole toime pannud tegu, milles maakohus ta süüdi mõistis. 2.8 V.Z taotleb esitatud apellatsioonis enda õigeksmõistmist 3 episoodis ja mõistetud liitkaristuse vähendamist. Samuti taotleb V.Z maakohtu otsuse tühistamist talt kaitsjatasu väljamõistmise osas. V.Z leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja erapoolik. Kohus on lähtunud üksnes prokuröri nägemusest. Sellega on kohus rikkunud EIÕK art 6 lg-t 1 ning süütuse presumptsiooni põhimõtet. V.Z märgib apellatsioonis, et ei pannud toime vargust V.. Maakohus tugines R.V ütlustele, rikkudes KrMS § 66 lg-t 2. R.V ütlustest on näha, et ta andis selliseid ütlusi, nagu tal kästi anda. Kohtus andis R.V ütlusi selle kohta, et uurija käskis tal selliseid ütlusi anda. Maakohus leidis, et see ei ole võimalik, kuna uurijale ei olnud täpsed faktilised asjaolud teada. Tegelikult teadis uurija tunnistajate M. ja R. ütluste ja SEB panga turvakaamera salvestise alusel teo toimepanemise faktilisi asjaolusid. Maakohus leidis, et turvakaamera videol näha olev isik on identne V.Z-iga . V.Z leiab, et selle videosalvestise alusel ei ole võimalik teha järeldusi isiku kasvu ja kehaehituse kohta. E.A aset leidnud varguse episoodis mõistis maakohus V.Z-i süüdi R.V ütlustele tuginedes, rikkudes KrMS § 66 lg-t 2. R.V andis V.Z-i rõõnavaid ütlusi, et vabadusse pääseda. Kohtueelses menetluses andis teda rõõnavaid ütlusi ka E.A, kuid kohtus loobus neist ütlustest. V.Z märgib, et A. Kikase mobiiltelefoniga salvestatud ülestunnistuses E.A nimetab nimesid, kellega koos ta varguse toime pani, kuid V.Z-i nime ei nimetanud. Maakohus sellele tähelepanu ei pööranud ja rikkus sellega KrMS § 63 lg-t 1. Kioskist toime pandud varguse episoodis tugines maakohus sisuliselt ainult V.Z-i ja P.E telefonivestlusele. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tunnistajate ütlused lahknesid ulatuslikult selles, kui palju kioskis kõneajakaarte oli. Kriminaalasja materjalides ei ole tõendeid selle kohta, et need kõneajakaardid, mille andmed ta edastas P.E-le, olid kioskist varastatud. Leiab, et mõistetud liitkaristus on vastuolus

§ 64

lg-ga 3, mille kohaselt ei tohi mõistetud liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa 8 vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Seega ei oleks karistus tohtinud olla pikem kui 5 aastat vangistust. Samuti taotleb V.Z maakohtu otsuse tühistamist talt välja mõistetud õigusabikulude osas, leides, et see on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 3, mille kohaselt on süüdistataval õigus tasuta õigusabile. Maakohus rikkus nii KrMS-i kui EIÕK-d sellega, et ei väljastanud talle maakohtu istungiprotokollide venekeelseid tõlkeid.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus analüüsib esmalt vaidlustatud episoodide tõendatust ning seejärel võtab seisukoha apellatsioonides tõstatatud teistes küsimustes.
3. V.Z on apellatsioonis leidnud, et kohus on V. korjanduskarbi varguse osas tuginenud R.V ütlustele alusetult, kuna R.V andis kohtus teistsuguseid ütlusi kui kohtueelses menetluses ja selgitas, et kohtueelses menetluses andis selliseid ütlusi nagu uurija nõudis. Maakohtu otsusest ilmneb, et maakohus on tuginenud lisaks R.V kohtus antud ütlustele ka ütlustele, mis ta andis kohteelses menetluses, põhjendades seejuures, miks ta ei usu R.V väidet, et uurija on R.V-le ette öelnud, milliseid ütlusi ta andma peab. Ringkonnakohus leiab, et tõendite kogumist tuleb välja jätta R.V kohtueelses menetluses antud ütlused, kuna maakohus on neile tuginedes rikkunud menetlusõigust. Maakohtu otsuse kohaselt avaldas kohus kohtueelses menetluses antud ütlused põhjusel, et „R.V ütlustes oli vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega“. KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel võib kohus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna osundatud KrMS § 289 lg 1 aga õigust tugineda kohtus antud ütluste asemel või nendega koos kohtueelses menetluses antud ütlustele, vaid kui avaldatud ütluste valguses ilmneb, et kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb need kõrvale jätta. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium
4. oktoobril
5. a kriminaalasjas nr 3-1-1-68-06 tehtud otsuses öelnud otsesõnu: „Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi.“ Käesolevas asjas seisneb vastuolu selles, et kohtueelses menetluses andis R.V ütlusi selle kohta, et varguse pani toime V.Z , kirjeldades ühtlasi vargusega seotud asjaolusid, kohtuistungil aga eitas seda, et V.Z vallamajja tungis. Kohtukolleegium leiab, et ütlustes 9 esineva ilmselge vastuolu tõttu tuleb R.V ütlused küsimuses, kas V.Z tungis vallamajja ja varastas sealt korjanduskarbi kõrvale jätta. Seevastu ei tähenda nimetatud asjaolu ringkonnakohtu arvates, et kõrvale tuleks jätta R.V maakohtus antud ütlused tervikuna. Ütluste omavaheline vastuolu ei pea tähendama seda, et ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. On täiesti võimalik, et isik osade asjaolude kohta annab õigeid ütlusi, osade asjaolude puhul aga ühel või teisel põhjusel mitte. Kui kõrvutada maakohtu otsuses refereeritud R.V kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlusi, võib näha, et suures osas need kattuvad. R.V on nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et käis koos V.Z-iga V. – V.Z oli töötuna registreeritud ja käis seal tööturuametis. R.V märkas vallamajas olnud korjanduskasti. Öösel naasesid nad koos V.Z-iga viimasele kuulunud BMW-ga XXXXX-XXXXXXXX. XXXXX-XXXXXXX parkisid nad autost. Kuigi kohtus eitas R.V, et nad oleks läinud vallamaja juurde, möönis ta ka kohtus, et nad ei olnud V.Z-iga kogu aeg koos. Seega nähtub ka kohtus antud ütlustest, et V.Z oli ajal, kui vargus toime pandi, XXXXX-XXXXXXX ja tal oli võimalik vargus toime panna. Lähtuvalt V. nõuniku P. R. ütlustest pidi vargus toime pandama väga lühikese ajavahemiku jooksul – turvatöötajad olevat kohale jõudnud minut pärast signalisatsiooni tööle hakkamist. Lisaks R.V ütlustele tugines maakohus V. hoones asuva SEB Panga valvekaamera videosalvestusele: Kohus leidis, et videosalvestust nähtub, kuidas äratuntavad R.V ja V.Z 24.07.2009.a. päeval sisenevad ja väljuvad V. hoonest, mis on kooskõlas ka R.V sellekohaste ütlustega, et nad eelneval päeval käisid koos V.Z-iga V. hoones tööturuametis ning nägid ka korjanduskasti ja selles olevat raha. Lisaks leidis kohus, et videosalvestuselt on 25.07.2008.a. öise aja kell 02:22 osas näha, et kiirustades väljub peasissekäigu kaudu kehasuuruselt ja kujult V.Z-iga identne isik. V.Z vaidles apellatsioonis sellele väitele vastu, leides, et salvestiselt on näha ainult isiku siluett ja selle alusel ei ole võimalik järeldusi teha, et isiku kasv ja kehaehitus on tema omaga identsed. Kohtukolleegium möönab, et asitõendi vaatlusprotokolli lisas olevate kaadrite põhjal ei ole võimalik väita, et neil olev isik on V.Z-iga kasvult ja kehaehituselt identne ehk samane. Küll on võimalik öelda, et salvestisel olev isik on turske kehaehitusega ja selle poolest sarnane V.Z-ile . Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et sündmuskoha vaatluse protokollist ja R.V ütlustest lähtuvalt sarnaneb varguse toimepanemise viis teiste V.Z-i osalusel toime pandud vargustele – kohale sõidetakse autoga, mis pargitakse sündmuskoha lähedusse; soovitavalt jääb keegi auto juurde ootama; ruumidesse, kust vargus toime pannakse, pääsemiseks lõhutakse kangi või kiviga klaassein. Ka neist asjaoludest võib teha järelduse kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (teoviisist tulenevalt toimepanija kohta järelduste tegemist on aktsepteerinud Riigikohus nt
6. märtsi
7. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Tulenevalt sellest, et V.Z oli varguse toimumisele eelnenud päeval käinud V., kus tal oli võimalik näha korjanduskasti, ta viibis XXXXX-XXXXXXX ka ajal, kui vargus aset leidis, teo toimepanemise viis sarnanes teistele tema osalusel toime pandud vargustele ning turvakaamera salvestisel olnud isik oli kehaehituselt V.Z-ile sarnane, leiab kohtukolleegium, et varguse toimepanemine V.Z-i poolt on tõendatud. KrMS § 331 lg 3 alusel tuleb aga kriminaalasja arutamise piire ka R.V-le. Harju Maakohus leidis, et R.V oli varguse kaasaaitaja. Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt: „Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus on R.V selgitanud, et tema roll oli sisuliselt V.Z sündmuskohale toimetamises, tema ootamises ning hiljem minemasõidutamises.“ Nagu eespool märgitud, ei võimalda KrMS § 281 lg 1 tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohtus antud ütlustes aga eitas R.V enda seost vargusega. Muid tõendeid, mis kinnitaks R.V tegevust kaasaaitajana, kriminaalasja 10 materjalides ei ole. Lisaks väljus maakohus R.V kaasaaitamistegevuse sisustamisel süüdistuse piirest. Süüdistuse kohaselt seisnes R.V tegu kõnealuses episoodis selles, et tema ülesandeks oli valvet pidada samal ajal kui V.Z sisenes V. hoonesse /---/, kust võttis ära ebaseaduslikult omastamise eesmärgil, korjanduskasti…“ Seega sündmuskohale toimetamist, ootamist ja minematoimetamist R.V-le süüks pandud ei ole. Arvestades, et R.V on süüdi mõistetud veel teistes episoodides ning maakohus on mõistnud R.V-le suhteliselt leebe karistuse, mis on jäetud ka tingimisi täitmisele pööramata, ei pea kohtukolleegium vajalikuks muuta R.V-le mõistetud karistust.
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tõendatuks, et ööl vastu 04.09.2008.a. panid XXXX linnas OÜ I. arvutisalongi kauplusest mobiiltelefonide, sülearvutite, videokaamerate, fotoaparaatide ja multimeediapleierite varguse toime R.V, E.A ja L.F . Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga V.Z-i rolli osas. Kuigi, nagu apellatsioonides väidetud, on ainsaks tõendiks varguse toimepanemise asjaolude kohta R.V ütlused. See aga ei tähenda, et need ütlused oleks üldse ainsad tõendid, mis kinnitavad R.V, E.A, L.F-i ja V.Z-i süüd. Nimelt kinnitavad mitmed teised tõendid ühe või teise detaili osas R.V väiteid. Nii andis Z. E.F ütlusi selle kohta, et
9. a sügisel viibisid tema ja tema poja V.Z-i elukohas V.Z ise, R.V, E.A ja L.F, kes lahkusid õhtul kõik koos autoga. Seega kinnitavad ka Z.E.F ütlused kaudselt, et just nimetatud isikutering osales varguse toimepanemisel. Lisaks leidis maakohus, et jälitusprotokoll kinnitab R.V sõnu, et 04.09.2008 sõideti Tallinnasse. Maakohus märgib, et kuigi V.Z kinnitas kohtus, et tema ei ole koos E.A-ga Tallinnas 2008.a. septembrikuus viibinud, nähtub jälitusprotokollist V.Z-i kasutuses olnud mobiiltelefoni kõneeristuste kohta asjaolu, et V.Z viibis 04.09.2008.a. Tallinnas ja tema kasutuses olnud mobiiltelefonilt on helistatud 04.09.2008.a. E.A-le, kelle nimetas kohtuistungil oma vennana E.A (I kd. lk. 65-66). Nimetatud tõendid kogumis kinnitavad R.V, E.A, ja L.F-i süüd. Ka on R.V ütlustega tõendatud, et lisaks kolmele kauplusesse sisenenud isikule sõitis nendega koos XXXXXX ka V.Z , kes jäi välja ootama. Lisaks oli V.Z see, kes korraldas varastatud asjade müügi. Kohtukolleegium ei nõustu aga maakohtu järeldustega selles, et V.Z-i tuleb käsitada kaastäideviijana. Maakohus on taolisele järeldusele jõudes tuginenud funktsionaalse teovalitsemise teooriale. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et V.Z oleks tegu funktsionaalselt valitsenud nii, et tema teopanus oleks olnud niivõrd suur, et teda ei saa lugeda kaasaaitajaks, vaid kaastäideviijaks. Sellisest panusest saaks rääkida juhul, kui V.Z oleks olnud sisuliselt varguse kavandaja ja juht. Selle kohta kriminaalasjas andmeid ei ole. Maakohtu istungil antud ütlustes nimetas R.V n.ö keskse figuurina pigem ennast. Seega tuleb V.Z-i selles episoodis käsitada kaasaaitajana, mis ei mõjuta aga teo lõplikku kvalifikatsiooni. Samuti ei pea kohtukolleegium vajalikuks muuta maakohtu mõistetud karistust, kuna

§ 22

lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija. Sama paragrahvi lõige 5 lisab, et kohus võib kohaldada

§ 60sätestatut.

Käesoleval juhul ei muutu V.Z-i tegu puudutavad faktilised asjaolud, vaid ainult õiguslik hinnang neile, mistõttu kohtukolleegium karistuse muutmist põhjendatuks ei pea. Mis puutub A. Kikkase ütlustesse ja salvestusse, siis jääb ebaselgeks, kas maakohus on neid tõendeid arvesse võtnud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on aga tegemist lubamatute tõenditega. KrMS § 68 lg-st 5 tulenevalt ei saa tugineda A. Kikkase ütlustele selles osas, milles ta annab edasi infot, mille on omakorda saanud E.A-lt. Maakohtu istungi protokollist nähtub aga, et salvestis kajastab sisuliselt E.A antavaid ütlusi. 11 Kriminaalkolleegium leiab, et ütluste andmine on konkreetne kriminaalmenetluse toiming, mida ei saa asendada eraisikute poolt läbiviidavaga. Mis puutub L.F-i taotlusse, lugeda talle mõistetud karistus kaetuks varasema karistusega, mida ta juba kannab, siis kriminaalmenetluse seadustik selle välistab. L.F-ile on liitkaristus mõistetud

§ 65lg 2 alusel.

Nimetatud säte näeb üheselt ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. 7. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et 31.12.2008 a toimunud V.Z-i ja P.E vaheline telefonikõne tõendab seda, et ajavahemikul 29.12.-30.12.2008.a. toimunud varguse XXXXX-XXXXXX bussijaama kioskist pani toime V.Z . Märkimist väärib, et see kõne on toimunud 1-2 päeva pärast kioskist toime pandud vargust. Selle kõne raames luges V.Z P.E-le ette rea kõneaja laadimiseks vajalikke kõneajakaartide koode. Jälitusprotokollis sisalduvast telefonikõne stenogrammist nähtuvalt olid etteloetavad koodid järgmistelt kõneajakaartidelt: 2 Diili 99-kroonist kõneajakaarti; EMT 200-kroonine kaart, ZEN-i 50- ja 100-kroonised kõneajakaardid; ülejäänud kaardid (3x45; 3x100; 3x125; 3x150; 6x200) olid V.Z-i sõnade kohaselt Q-GSM-i omad. Selles loetelus on suuri kokkulangevusi V. poolt esitatud varastatud kõneajakaartide loeteluga (kd I; tl 79). Selle kohaselt oli varastatud muuhulgas 2 Diili 99-kroonist kõneajakaarti; 1 Simpel (s.o EMT) 200-kroonine kaart; 3 ZEN 50-kroonist kaarti; 3 ZEN 100-kroonist kaarti; 2 Smart 45 kaarti; 2 Smart 100 kaarti; 3 Smart Hinnaliider 125 kaarti; 3 Smart Sõbrakaart 150 kaarti; 6 Smart 200 kaarti. Seega mitmete kaardinimetuste osas hulk kattub, mõne osas on P.E-le edastatud koodide hulk väiksem ja kahe kaardi puhul – Smart 45 ja Smart 100 on kaduma läinud kaartide hulk vallavalitsuse arvestuse järgi väiksem. Samas on tunnistaja A. J. andnud ütlusi, et täpset kaduma läinud kaartide hulka ei olnud võimalik kindlaks määrata. Mis puutub V.Z-i väitesse, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et tunnistajad K. M. ja A. J. on pakkunud välja väga erinevad varastatud kõnekaartide arvud (A. J.i väitel oli kaarte alla 10), siis tuleb märkida, et A. J. pakkus, et kaarte oli puudu alla 10 välja pärast mitmekordset küsimist, olles algul mitmel korral öelnud, et ta ei mäleta, kui palju kaarte puudu oli. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub lisaks eelnevalt märgitule telefonivestluse stenogrammist muidki märke, mis näitavad, et tegemist ei olnud ostetud, vaid ebaseaduslikul teel saadud kõneajakaartidega. Esiteks tuleb sellise asjaoluna nimetada ka prokuröri poolt mainitud kaartide poolt kaetud kõneaja suur väärtus, lisaks sellele oli tegemist erinevate teenusepakkujate kõneajakaartidega ja V.Z-i jutust nähtub, et tal puudus täpne ülevaade sellest, mis kõneajakaarte tal on. Kohtukolleegium leiab, et kui endale osta kõneajakaardid, on isikul eeldatavasti ka ülevaade sellest, milliseid kaarte ta on hankinud. Sellele, et tegemist ei olnud legaalsel teel saadud kaartidega, viitab ka see, et V.Z käskis P.E neilt kaartidelt talle mitte helistada. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et sellekohase märkuse alusel sai ka P.E aru, et tegemist on kuriteo tulemusel saadud varaga. Kohtukolleegium ei nõustu P.E kaitsjaga selles, et maakohus on viidanud valesti jälitusprotokolli asukohale ja seega ei ole jälitusprotokolli avaldatudki. Ringkonnakohtu valduses olevas toimikus asub jälitusprotokoll just I köite lehtedel. 93-111A, nagu on märkinud maakohus. Küll on maakohus eksinud P.E-le edastatud laadimiskaartide hulga ja väärtuse osas, viidates varastatud laadimiskaartide arvule

§ 202lg 2 järgi õigeks mõista.

Esiteks tuleb märkida, et

§ 202lg 2 koosseis ei sisalda sellist tegu nagu hoidmise võimaldamine.

Süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, milles konkreetselt seisnes E.F tegevus varastatud asjade hoidmisel – milline oli see E.F käitumine, mis viitab sellele, et ta võttis asjad enda kätte hoiule. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha järeldust, et E.F hoidis teadvalt kuriteo tulemusel saadud vara, ainuüksi asjaolust, et varastatud esemed paigutati korterisse, milles E.F elas. Arvestada tuleb sellega, et samas korteris elas ka T.T, kes osales varguse toimepanemises. Seega viis T.T asjad oma koju ja puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks asjad seal andnud üle E.F hoida. Ka ei saa E.F vastutada

§ 202

lg 1 alusel selle eest, et ta ei keelanud asju korteris hoida või ei teavitanud sellest politseid. Et

§ 307

lg 1 kohaselt on karistatav üksnes esimese astme kuriteost mitteteatamine, ei saa õiguslikult E.F-ile mittereageerimise eest etteheiteid teha. Veelgi enam, osundatud sätte teise lõike kohaselt ei ole ka esimese astme kuriteost mitteteatamine õe poolt süüline, V.Z oli aga E.F vend. Mis aga puutub varastatud mobiiltelefoni kasutamisse, siis süüdistuse kohaselt oli telefoni väärtus 125 krooni. Seega kujutab selle telefoni omandamine endast väärtegu

§ 218lg 1 14 järgi.

Seoses E.F õigeksmõistmisega tuleb ka temaga seotud menetluskulud jätta riigi kanda. 12. Ringkonnakohus ei näe alust tühistada Harju Maakohtu 20.09.2010.a. kohtuotsus D.I juurest kahtlustatavana kinnipidamisel 06.04.2009.a. leitud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega arestitud sularaha 7000 EUR ja 7312 krooni

§ 83¹ lg 1 alusel kui tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimata jätmise osas.

Prokurör pole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber väited vara kuulumise kohta U. ja OÜ-le L.. Mis puutub prokuröri argumenti, et tõendeid selle kohta, et omandiõigust puudutavaid tõendeid ei esitatud viivitamatult, siis kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene sellekohast nõuet. Selle üle vaidlemine, kas tegemist onkuriteo tulemusel saadud varaga, on võimalik ka kriminaalasja enda arutamise raames, mistõttu ei saa vaidlustada tõendeid ainult põhjusel, miks neid varem ei esitatud. Seega tuleb need summad omanikele tagastada ja maakohus on märkinud õigesti, et need tuleb vabastada aresti alt. 13. Seoses prokuröri taotlusega konfiskeerida V.Z-ilt tema kahtlustatavana kinnipidamisel 26.03.2010.a. äravõetud ja 19.06.2009.a. Harju Maakohtu määrusega tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha 1200 EUR ja 12 894 krooni tsiviilhagide hüvitamiseks märgib kohtukolleegium, et karistusseadustik ei näe ette konfiskeerimist tsiviilhagide hüvitamiseks.

§ 85

lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Seega konfiskeeritav vara 1 läheb riigi, mitte kannatanu omandisse. Sellega kooskõlas näeb

§ 83

lg 3 just ette, et kohus võib tsiviilhagi rahuldamise eesmärgil vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra. Küll tuleb tõdeda, et kohtu otsuses peab KrMS § 313 lg 1 p 10 kohaselt sisalduma otsustus tsiviilhagi lahendamise kohta ja meetmed tsiviilhagi tagamiseks, punkt 11 näeb aga ette, et kohus peab otsustama arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-22-07

1. juunil
2. a tehtud otsuse punktis 9.4 selgitanud, et tsiviilhagi tagamiseks võetava meetme otsustamine tähendab sisuliselt selle otsustamist, kas on vajalik vara käsutamise (jätkuv) tõkestamine ning seega peab kohus otsustama, kas hagi tagamiseks kohaldatud abinõud tuleb tühistada või jäävad muutmata. Kuna prokuröri taotluse eesmärk oli, et arestitud vara kasutataks tsiviilhagide rahuldamiseks ja ringkonnakohus ei tühistanud V.Z-i süüdimõistmist, tuleb arestitud rahasummad jätta arestituks.
3. Ringkonnakohus ei näe alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks V.Z-ile mõistetud karistuse osas ja uue otsusega raskema karistuse mõistmiseks. Taotluse põhjendusena on prokurör nimetanud seda, et V.Z-i kahetsust kahe episoodi osas, mille toimepanemist ta tunnistas, ei saa pidada puhtsüdamlikuks. Kohtukolleegium märgib, et ringkonnakohtu võimalus hinnata seda, kas maakohtu istungil avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik või mitte, on üsna piiratud. Ringkonnakohus saab tugineda maakohtu istungi protokollidele, kuid istungiprotokollid ei kajasta isiku intonatsiooni, miimikat, žeste jmt, mis samuti omavad tähtsust kohtunikule selle kohta mulje loomisel, kas isiku kahetsus on puhtsüdamlik või mitte. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaks V.Z-i kahetsuse puhtsüdamlikkuse osas teistsugusele seisukohale kui maakohus.
4. Seoses V.Z-i taotlusega jätta kaitsjatasu riigi kanda, kuna vastav kohustus tuleb EIÕK art 6 lg 3 punktist c. Nimetatud säte näeb aga ette, et süüdistataval on õigus saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Sellega kooskõlas näeb KrMS § 180 lg 3 ette, et kui 15 süüdimõistetu ilmselgelt ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma, jätab kohus need osaliselt riigi kanda. Kuivõrd V.Z on ise maakohtu istungil andnud ütlusi selle kohta, et 5000 krooni ei ole suur raha ning samuti nähtub ütlustest, et ta plaanis korteri ostu, talle kuulus sõiduauto jne, leiab kohtukolleegium, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et V.Z-il ei ole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks.
5. Seoses V.Z-i etteheitega, et talle ei antud maakohtu istungi protokollide venekeelseid tõlkeid, tuleb märkida seda, et kriminaalmenetluse seadustik ei nõua kohtult istungiprotokollide kirjalikku tõlkimist. KrMS § 10 lg 5 nõuab üksnes süüdistusakti kirjaliku tõlke kätteandmist süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt. Samuti tõlgitakse vahi all olevatele süüdistatavatele kohtuotsused. Kohtukolleegiumi hinnangul on see kooskõlas ka EIÕK artga 6, kuna tõlke tagamise nõue tähendab EIK praktika kohaselt kohustust tõlkida kirjalikult menetluse olulisimad dokumendid. Kohtukolleegium leiab, et kohtuistungi protokolliga tutvumise võimalus on süüdistatavale tagatud kaitsja abi kaudu.
6. Seoses V.Z-ile mõistetud liitkaristusega märgib kohtukolleegium, et kuna V.Z-ile on mõistetud liitkaristus

§ 65

lg 2 alusel, ei kohaldu sellele

§ 64lg 3.

Nimelt

§ 65

lg 2 loetleb ammendavalt need

§ 64

lõiked, millest tuleb ka

§ 65järgi karistuse mõistmisel arvestada.

Lõiget 3 nimetatud ei ole. Ühtlasi annab

§ 65

lg 2 viimases lauses ise liitkaristuse ülemmäära, milleks on karistusliigi ülemmäär, antud juhul 20 aastat vangistust. 18. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, tehes uue otsuse, millega mõista esitatud süüdistuses õigeks E.F ning R.V mõista õigeks V. hoonest toime pandud varguse episoodis. Sten Lind Meelika Aava Urmas Reinola 16