Obsah (8)

§ 174§ 177§ 376§ 329§ 331§ 445§ 162§ 173

Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2024, Pärnu Tsiviilasja number 2-22-17808 Tsiviilasi T. K. hagi R. K. vastu pärandavara jagamiseks ja ühisomandi

§ 174

lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. KIRJELDAV OSA Hageja esitatud asjaolud ja seisukohad

1. Pooltele kuulub ühisomandina XXX alevikus asuv kinnistu (registriosa nr XXX) (dtl 910). Poolte ühisomand on tekkinud pärimise teel. Kinnistu kuulus eelnevalt abikaasade E. ja K. K. ühisvarasse. E. K. suri XXX. Tema seadusjärgseteks pärijateks olid võrdsetes osades hageja, kostja ja K. K. (dtl 7 – 8). K. K. suri XXX. K. K. ainupärija oli hageja 26.08.2015 notariaalselt tõestatud testamendi järgi (dtl 11 – 12). E. K. pärand on jagamata.
2. E. K. jagamata pärandvara hulka kuulub ainult tema osa abikaasade ühisvarasse kuulunud XXXs asuvast kinnistust (PKS § 39 esimene lause). Surnud abikaasa pärandvara hulka kuulub ½ mõttelist osa abikaasade ühisomandisse kuulunud esemest.2 Seega jäi ülejäänud ½ kinnistu mõttelisest osast abikaasale K. K. le ning seadusjärgsete pärijatena pärisid hageja, kostja ja K. K. kinnistu E. le kuulunud mõttelisest osast igaüks 1/
3. Kokkuvõttes jäi E. surma järgselt kinnistu küll hageja, kostja ja K. K. ühisomandisse, kuid nende õigustatud omandi osad olid erinevad – K. K. oli õigustatud 4/6 suurusele (tema 3/6 suurune osa ühisomandist pluss E. K. lt päritud 1/6) omandi osale, hageja ja kostja kumbki 1/6 suurusele osale. K. K. ainsa pärijana päris hageja õiguse 4/6 suurusele kinnistu mõttelisele osale ja kokkuvõttes on tänase seisuga hageja õigustatud omandi osa kinnistust 5/
4. Kostjale kuulub aga õigus kinnistu 1/6 suurusele osale.
5. Pärast E. K. surma XXX jäi XXX alevikus asuv kinnistu K. K. ainuvaldusesse ja kasutusse kuni tema surmani. Kostja kolis kinnistule 02.12.1982 (ajal, mil ta oli juba täisealine) ja elas seal ca kolm aastat (dtl 99 – 100). Tegemist ei olnud tema lapsepõlvekoduga. 2
6. Hageja on elanud kinnistul alates 11.06.1981 (dtl 99 – 100), s.o ajal, kui ta oli 16aastane. Hageja elas kinnistul kuni 1990ndate lõpuni, mil hageja oma perega kolis paari kilomeetri kaugusel asuvasse eramusse. Osa hagejale ja tema perele kuulunud asjadest jäid endiselt sinna ning elamu teine korrus jäi hageja ja tema pere kasutusse. Kostja ei tundnud E. ja K. K. vastu nende eluajal oluliselt huvi. Kostja külastas neid harva. Nimetatut on kinnitanud X. X. (dtl 104 – 105). Kui vanemad vajasid abi, siis helistasid nad hagejale või hageja lastele. Kostja külastas oma vanemaid vaid tähtpäevadel (dtl 102 - 110). Eeltoodud põhjustel nimetas K. K. testamendis hageja enda pärijaks. Pärast E. surma jäi XXX tänava majja elama K. üksinda, kuid hageja käis teda hooldamas pea igapäevaselt. K. elu viimastel kuudel veetis hageja seal suurema osa igast päevast ning hooldas voodihaiget isa. Kostja hakkas K. K. vastu rohkem huvi tundma alles siis, kui K. K. jäi voodihaigeks. Majale ligipääsu saamiseks tungis kostja koos abikaasaga 19.09.2020 õhtul, kui K. magas ja hageja oli läinud oma teise elukohta, XXX majja ja vahetas välisukse luku. Kostja oleks saanud oma isa külastada päevasel ajal või helistada hagejale, et saada võti. K. K. tundis end sissemurdmise pärast niivõrd halvasti, et talle tuli kiirabi kutsuda (dtl 111). K. K. soovis, et kostja ei tuleks enam XXX kinnistule, kuid sellest hoolimata tuli kostja koos abikaasaga uuesti 27.10.2020 isa juurde ja hakkas hagejalt nõudma maja võtit. Hageja kutsus kohale piirkonnapolitseiniku S. L. , kellele K. K. väljendas, et ta ei soovi, et kostjal oleks maja võti (dtl 163). Seejärel tungis kostja uuesti XXX majja ja vahetas lukud 20.11.2020 hilisõhtul, taas ajal, kui K. magas. Järgmise päeva varahommikul saabus hageja ning leidis eest K. , kelle enesetunne oli jälle sissetungimise tõttu väga halb. Hageja kutsus ka sel korral kiirabi (dtl 113 – 115).
7. XXX kinnistu on hageja teiseks elukohaks alates 2020, kui K. K. vajas tervise halvenemise tõttu pidevat hoolt, mida andis talle hageja. Hageja hooldab kinnistut ja kannab kõik selle kulud (kanalisatsioon, vesi, elekter, küttepuud, korstnate puhastamine, vajaduspõhised parandustööd (dtl 126 – 138). Hageja kandis kulusid seoses kinnistuga juba vanemate eluajal (sealsamas), millest osa hüvitasid vanemad talle sularahas.
8. Vahetult pärast seda, 14.12.2020 murdis kostja XXX hoonesse sisse ja vahetas lukud nii, et hagejal ei olnud võimalik koju pääseda. Hageja murdis luku lahti ning taastas enda õiguspärase valduse, mille ta oli isalt pärinud (AÕS § 38). Kostja murdis uuesti hoonesse ja vahetas selle lukud 13.04.
9. Pärast enda valduse taastamist esitas hageja kostja kohta kuriteokaebuse KarS §-s 266 nimetatud süüteo tuvastamiseks. Prokuratuur alustas kriminaalasja nr XXX. Seejärel 13.08.2021 tuli kostja XXX kinnistule ning tungis hagejale kallale. Selle episoodi tõttu alustati tema suhtes kriminaalasi nr XXX. Kostja tungis uuesti elamusse ja vahetas selle lukud 11.11.
10. Kõiki neid episoode lahendatakse ühendatud kriminaalasjas nr XXX, kus kostja on kahtlustatav KarS § 121 lg-s 1 ja § 266 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud süütegudes (dtl 14 – 15, dtl 139 - 158).
11. Hageja tegi kostjale 2021 ettepaneku kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks või ühisomandi lõpetamiseks kinnistu müügi kaudu (dtl 16), kuid kostja ei ole hageja ettepanekutega nõus olnud. Kostja esitas Pärnu Maakohtule avalduse kinnistu kasutuskorra kindlaksmääramiseks, mida menetletakse tsiviilasja nr 2-21-10162 raames (dtl 18 – 19). Käesolevaks ajaks ei pea hageja enam kinnistu ühist kasutamist kostjaga võimalikuks. Kostja taotleb E. K. pärandvara jagamist ja pärandvarasse kuuluva kinnistu ühisomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi jäetakse hageja ainuomandisse ning hageja kohustub kostjale omandist ilmajäämise rahaliselt hüvitama. 01.04.2024 toimunud kohtuistungil leppisid pooled kokku, et kinnistu turuväärtus on 60 000 eurot. Hageja soovib kinnistut endale, sest see on tema teine elukoht, ta on seda aastate jooksul ise ülal pidanud ja kinnistu on talle erilise mälestusväärtusega asi, kuna tegemist on tema 3 vanematekoduga. Hagejale kuulub suurem osa kinnisasjast. Hageja on võimeline kostjale tema omandi kaotuse eest hüvitist tasuma (dtl 488 – 490).
12. Kostja väited temal elukoha puudumisest ei vasta tõele. Kostja elab tegelikult K. XXX talus, K. külas. Kostja on end ise varatuks teinud, sõlmides 11.05.2021 abikaasa L. K. ga abieluvara lepingu, millega L. K. sai kinnisasja ainuomanikuks. Samuti loovuta kostja abikaasale osaluse XXX OÜ-s (dtl 116 – 125). Kostjal puudub väidetud tugev emotsionaalne side XXX kinnistuga. Hageja ei ole oma vanematega halvasti käitunud.
13. Kostja esitatud H. J. i kirjalik seletus on ebausaldusväärne ja läheb vastuollu H. J. i kriminaalasjas nr XXX antud ütlustega (dtl 240 – 242). Kostja esitatud dokument on tõenäoliselt võltsitud. L. K. kirjalik seletus on ebausaldusväärne ja põhineb valedel. Kostja esitatud asjaolud ja seisukohad
14. Kostja on nõus E. K. pärandvara jagamisega, kuid ei ole nõus hagis taotletud pärandvara jagamise viisiga. Kostja taotleb vastuhagis jagada E. K. pärandvara ja jätta pärandvarasse kuuluv osa ühisvarast XXX tn 1 kinnistust kostja ainuomandisse ja lõpetada poolte ühisomand kinnistule selliselt, et kogu kinnistu ainuomand jääb kostjale. Kostja kohustub hagejale maksma omandikaotuse eest hüvitise. 14.03.2023 vastuhagi tekstis taotles kostja ühe alternatiivina panna kinnistu kaasomanikevahelisele enampakkumisele, kuid loobus vastavast taotlusest 21.03.2024 seisukohas.
15. Kostja ei vaidle vastu hageja esitatud asjaoludele poolte ühisomandi tekkimise aluse kohta ega sellele, et hagejal on õigus kinnistule 5/6 ulatuses ja kostjal 1/6 ulatuses (kostja 09.01.2023 vastuse p 3).
16. XXX kinnistu on tema lapsepõlvekodu ja seotud sügavate emotsionaalsete tunnete ning mälestustega. Kostja kolis XXX majja
17. Majja kolides oli nii hagejal kui kostjal majas oma tuba – hageja tuba plaanil ruum nr 10 ja kostja tuba nr 9 (dtl 190). Kostja elas kinnistul kuni novembrini 1980, mil läks sõjaväkke ja naasis kinnistule elama kahe aasta möödudes. Kinnistul elades kavandas ja teostas kostja maja remonti. 1984 asus koos kostjaga majja elama tema tulevane abikaasa ja kostja esimene laps sündis ajal, mil kostja elas oma abikaasaga kinnistul XXX. Kostja lahkus perega kinnistult
18. Kostja jätkas oma vanemate eest hoolitsemist, üksteisega käidi läbi. Kostja paigaldas XXX elamule väliantenni, tõi vanematele toiduaineid, teostas maja juures erinevaid ehitustöid (nt akende vahetus), aitas neid asjaajamisel. Elamu ümbruse hooldamise ja muru niitmisega tegeles hageja ja tema poeg F-J. . Eelnimetatud asjaolude tõendamiseks taotles kostja H. J. i ja L. K. ülekuulamist tunnistajatena. Mõlemad isikud on andnud ka oma kirjalikud tunnistused (dtl 191 – 207).
19. Kuivõrd kostja peab kinnistut oma ainsaks koduks ning kostjal ei ole muud kindlat elukohta, on kinnistu kostjale jätmine kostja jaoks eluliselt oluline. Kostja on oma edasise elu ja vanaduspõlve planeeritud XXX tn 1 kinnistule mõeldes ning kostja ainus soov on veeta oma teine pool elust oma lapsepõlvekodus, taastades oma vanemate mälestust ja kodu. Kostjal on võimekus hagejale viimase omandikaotus hüvitada. Hageja sooviks on kinnisasi võõrandada (dtl 397).
20. Hageja ei ela XXX kinnistul. Hageja tegelik elukoht on XXXs. Asjaolu, et hageja kinnistul ei ela, nähtub ka LV Kinnisvara OÜ eksperthinnangust (dtl 300 – 381) ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri 17.01.2024 kriminaalasja lõpetamise määrusest (dtl 383 – 396). Hageja ei ole oma raha ega vahendeid XXX kinnistu hooldamisse panustanud. Kõik kulud on kaetud E. K. ja K. K. vahenditest. Kostja viibis XXX kinnistul nii palju, kui hageja seda võimaldas. Hageja ei soovinud ja hiljem ei lubanud kostjal viibida kinnistul. Hageja ei lubanud kostjat oma vanemate juurde ka siis, kui need haigestusid. Hageja on esitanud hulgaliselt avaldusi kostja vastu kohtuvälisele menetlejale. Käesolevaks ajaks ei 4 ole menetlusi lõpetatud või ei ole neid kohtusse saadetud. Kostja ei ole hageja ette heidetud kuritegusid toime pannud. Hageja on jätnud tähelepanuta, et kostja on XXX ühisomanik ja ka temal on õigus kinnistut vallata. Mitmel korral on hageja püüdnud kostjat hageja vastu suunatud süüteos süüdi lavastada, kuid see ei ole õnnestunud. Nii on hageja nt süüdistanud kostjat temale sõiduautoga otsa sõitmises, millist situatsiooni nägid pealt ka naabrid, kes kinnitasid, et sellist asja ei ole toimunud (dtl 81).
21. Poolte isa kartis hagejat. Nt riidles hageja oma isaga, kui sai teada, et kostja on isa külastanud, võtnud vastu kostja toodud toiduaineid. K. kaebas pisarsilmi kostjale, et on suures masenduses ja tahab surra, sest kostja oli tema peale kohutavalt karjunud kui K. oli peeglikapi sahtlist midagi otsinud ning selle lõpuni sulgeda unustanud. Sel korral keelas kostja K. l edaspidi sahtlite ja kappide sisu puudutamise. Hoolimata kostja poolt tehtud pidevatest takistustest jätkas hageja oma isa juures käimist ja temale igal korral toidu viimist. Hageja ei hoolinud oma vanematest ka aitas neid vaid vähesel määral. Pärast vanemate surma hakkas hageja kostjat süüdistama, ähvardama ja raha nõudma (dtl 208 – 218). Lisaks asus kostja mõjutama ka hageja tunnistajat H. J. it peale käesolevas asjas kostja poolt 09.01.
22. a hagivastuse saamist. Kostja oma sõnumitega ähvardab tunnistajat ja hirmutab teda ning hageja arvates püüab tummistajat mõjutada kohtule tunnistuse andmisel edastama kostja poolt soovitud juttu (dtl 219).
23. Kostja on võimeline tasuma hagejale tema omandikaotuse eest hüvitist (dtl 400). Kohtuotsuse põhjendused
24. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus jätab vastuhagi rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et XXX tn 1, XXX alevikus asuv kinnistu (registriosa nr XXX) kuulus nende vanemate E. K. ja K. K. ühisvarasse. Kohus loeb nimetatud asjaolu tuvastatuks. Kohus tuvastab, et E. K. suri XXX ja tema pärijateks olid K. K. , hageja ja kostja igaüks 1/3 suuruses mõttelises osas (dtl 7 – 8). Pooled ei vaidle selle üle, et E. K. pärandvara ei ole jagatud ja kohus loeb nimetatud asjaolu tuvastatuks. Kohus tuvastab, et K. K. suri XXX ja tema ainupärijaks on hageja (dtl 11 – 12).
2. E. K. surma ajal, s.o XXX, kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 39 sätestas, et kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka. PKS § 147 sätestab, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast E. K. ja K. K. surma kuulub E. K. pärandvara ühisusest 2/3 suurune mõtteline osa hagejale (kuna hageja päris K. K. ainupärijana K. K. le kuulunud 1/3 mõttelise osa E. K. pärandvara ühisusest) ja kostjale kuulub 1/3 suurune mõtteline osa E. K. pärandvara ühisusest. Hagejale kuulub täielikult K. K. osa abikaasade ühisvarast, s.o kinnistust nr XXX. Riigikohus on oma 07.06.2023 otsuse nr 2-20-18256 p-s 15.2 asunud seisukohale, et põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Pooled ei vaidle selle üle, et E. K. pärandvara hulka kuulus tema ühisomandi osa kinnistus nr XXX suurusega ½ mõttelist osa ja K. K. pärandvara hulka kuulus tema ühisomandi osa kinnistus nr XXX suurusega ½ mõttelist osa ning muud pärandvara pärandajatele ei 5 kuulunud. Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks. Kinnistusraamatu andmetel kuulub kinnistu nr XXX hageja ja kostja ühisomandisse (dtl 9).
3. PKS § 39 teise lause kohaselt kohaldatakse abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Riigikohtu 07.06.2023 otsuse nr 2-20-18256 p-s 11.3 on leitud, et kaaspärijate varalised õigused väljenduvad enne pärandvara jagamist eelkõige õiguses nõuda pärandvara jagamist ning saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandiosale vastavas väärtuses esemeid. Nii on ühe kaaspärija iseseisvad varalised õigused eristatavad alles pärast pärandvara kui ühtse terviku jagamist. Sama Riigikohtu otsuse p-st 15.2 nähtub, et pärimisel lähevad pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt üle pärandaja päritavad õigused vastavalt pärimisseaduse (PärS) §-dele 4 ja
4. Pärijad ei saa küll pärandaja positsiooni abikaasana, kuid nad saavad teostada pärandaja varasuhtest tulenevaid varalisi õigusi samasugusel kujul, nagu need olid oma eluajal pärandajal. See tähendab, et kuna pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist. Eeltoodust tuleneb on hagejal õigus nõuda E. K. pärandvara jagamist ja kostjal õigus nõuda E. K. pärandvara jagamist ja E. ning K. K. ühisvara jagamist.
5. PärS 152 lg 1 teine lause sätestab, et pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Arvestades kohtuotsuse ps 19 tuvastatud asjaolusid on hagejal õigus 5/6 osale kinnistust ja kostjal õigus 1/6 osale kinnistust. Nimetatud proportsioonide osas pooltel vaidlust ei ole.
6. Riigikohus on oma 10.04.2019 otsuse nr 2-17-9749 p-s 11 korranud oma varasemat seisukohta, et kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 15). Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (vt nt Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja 20). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide 6 kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet.
11. Hageja taotleb hagis jagada E. K. pärandvara selliselt, et kogu E. K. pärandvarasse kuulunud osa abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistust jääks hageja ainuomandisse ja selle tulemusena tekiks hageja ainuomand kogu kinnistule. Kostja taotleb vastuhagis jagada E. K. pärandvarasse kuuluv osa abikaasade ühisvara osa kinnistust ja abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistu tervikuna selliselt, et kinnistu ainuomand jääks kostjale. Pooled on kokku leppinud, et kinnistu väärtus on 60 000 eurot (dtl 501, 01.04.2024 kohtuistungi protokolli ajamärgid 00:00:44 ja 00:00:55). Kohus on selgitanud pooltele Riigikohtu 18.12.2019 otsuse nr 2-18-13306 p-s 16 ja 09.06.2017 otsuse nr 3-2-1-14-17 p-s 24 toodud seisukohti, millekohaselt on mõistlik panna asi kaasomanikevahelisele enampakkumisele siis, kui mitu kaasomanikku soovivad jagatava asja jätmist endale hüvitise maksmise kohustuse vastu. Käesoleval juhul taotles kostja vastuhagis ühisomandi lõpetamist eeltoodud viisil, kuid loobus oma taotlusest 21.03.2024 menetlusdokumendis (

§ 376lg 4 p 2).

24. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja on võimeline tasuma hagejale omandikaotuse eest tema osa rahas kostja pangakonto väljavõtte alusel, millelt nähtub, et 19.03.2024 seisuga on kontol 74 000 eurot (dtl 400). Kohus tuvastab, et hageja on suuteline tasuma kostjale omandikaotuse eest piisavas ulatuses hüvitist T. K. ja C. K. kinnituste alusel, millest nähtub, et nad oma valmis kostjale andma laenu (kokku kuni 14 000 eurot) kostjale omandikaotuse eest hüvitise maksmiseks (dtl 488 – 489). Kohus on seisukohal, et selleks, et tuvastada emma-kumma poole võimekus hüvitise tasumiseks, ei pea poolel selleks endal raha olemas olema. Piisab, kui pool suudab ära näidata, et ta on võimeline hüvitise tasuma kas ise või hankima hüvitise maksmiseks vajaliku rahasumma. Kohtule on eluliselt usutav, et hageja kaks täisealist last on suutelised hagejale laenama kokku kuni 14 000 eurot. Tegemist ei ole ebatavaliselt suure summaga, mille olemasolus kahel inimesel kokku oleks alust kahelda. Kostja ei ole ka välja toonud asjaolusid, mille alusel saaks selline kahtlus tekkida. Seega tuvastab kohus, et mõlemad pooled on suutelised kompenseerima teisele poolele tema omandikaotuse rahas. 25. Kohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõenditest nähtuvalt kummalgi poolel teise poolega võrreldes erilisemat ja rohkem kaitsmisväärset huvi kinnistu ainuomandi saamisel, s.t kummagi huvi kinnistu ainuomandi saamiseks on võrreldav, s.o sarnane. 25.1. Kostja on seisukohal, et tema eesmärk kinnistu ainuomanikuks saades on säilitada oma vanemate elutöö, mida soovisid ka tema vanemad ja asuda kinnistule elama, veetes seal oma vanaduspäevad. Kostjal ei ole muud elukohta. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tal ei ole elukohta. Kohus tuvastab, et 11.05.2021 sõlmisid kostja ja tema abikaasa L. K. abieluvaralepingu, millega abikaasad valisid varasuhteks varalahususe (dtl 116) pärast mida on L. K. kantud kinnistusraamatusse kinnistute nr XXX ja XXX ainuomanikuna (dtl 117 - 118) ja Osaühingu XXX ainuosanikuna (dtl 120 – 125). Nimetatud tõendite põhjal ei saa kohtu hinnangul tuvastada, et kostjal ei ole käesoleval ajal kindlat elukohta, sest elukoht ei eelda kinnisvara omamist. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Isegi, kui saaks tuvastada, et kostjal ei ole käesoleval ajal elukohta, siis arvestades abieluvaralepingu sõlmimist võib kosja olla ise tekitanud olukorra, kus tal ei ole elukohta. Igal juhul on kohus seisukohal, et pelgalt elukoha puudumine ei anna alust ühisomandi lõpetamiseks selliselt, et vaidlusaluse kinnistu ainuomanikuks peaks saama kostja. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma 7 tähtsust asjaolu, kas K. K. või E. K. on avaldanud vestlustes, mida nad soovivad, et kinnistuga tehakse pärast nende surma. Juhul, kui pärandajad oleksid soovinud, et kinnistut kasutatakse mingil kindlal otstarbel või et seda kindlasti ei võõrandataks, siis oleks nad pidanud tegema testamendi(

1. d)vastavate korraldustega, mis on PärS-s lubatud (nt PärS §-s 76 sätestatud sihtmäärang). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada pärandajate lõplikke soove H. J. i tunnistustega, sest omavahelises vestluses avaldatu ei pruukinud olla pärandaja(
2. te)lõplik või isegi tõsiselt mõeldud tahe. Isegi, kui see oleks niimoodi olnud, siis jäi see seaduses sätestatud viisil vormistamata, mistõttu ei ole võimalik sellega pärandvara jagamisel selliselt arvestada. Kostja enda subjektiivne soov ise vanemate elukohaks olnud kinnistut hooldada ja säilitada, ei pruugi kaaluda üles hageja samalaadset eesmärki. 25.2. Hageja on seisukohal, et tema eesmärk ei ole kinnistut müüa, vaid seda koos lastega renoveerida. Kohus tuvastab H. J. i ütluste ja hageja 15.04.2021 (dtl 397-398) kirja alusel, et vähemalt 2021 pidas hageja võimalikuks kinnistu müümist. Samas on hageja teinud 24.10.2022 kostjale ettepaneku lõpetada kaasomand selliselt, et hageja saaks kinnisasja ainuomanikuks ja ta hüvitaks kostjale tema omandikaotuse rahas, seega on juba 2022 tema eesmärk seoses kinnistuga muutunud. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hageja pidas 2021 võimalikuks kinnistu müüki, ei tähenda, et tema kavatsused ei oleks võinud ajas muutuda ja tema kohtumenetluses esitatud kavatsus seoses kinnistuga (soov kinnistut säilitada ja hooned renoveerida) oleks kindlasti vale. Asjaolu, et hageja on valmis koos oma lastega kinnistusse panustama kinnitavad laste kinnitused valmisolekust hagejale laenu andma kinnistu ainuomandi omandamisel. 25.3. Kostja on väitnud, et hagejal ei ole vahendeid kinnistu hooldamiseks, sest kinnistu hindamisaktist (dtl 300 – 381) nähtub, et kinnistul asuvad hooned vajavad täielikku remonti, kõik hooned on halvas seisukorras, lagedest ripub koorunud värvitükke ja elamu keldriaken on katki, mis nähtub toimiku materjalide hulgas olevalt fotolt ja kostja tehtud foto elamu keldriaknast (dtl 382). Kohus märgib, et kostja on esitanud nimetatud väite, s.o kostja võimetuse kinnistu hooldamiseks tulevikus, esmakordselt alles kohtuvaidluse kirjalikes teesides. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus nimetatud väite asja lahendamisel kõrvale, kuivõrd hagejal ei ole saanud kostja väitele sisuliselt vastata. Vastavalt

§ 329

lg-le 1 peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohtu hinnangul oleks olnud kostjal võimalik esitada käesolevas punktis käsitatav väide vähemalt koos 21.03.2024 seisuga või hiljemalt 01.04.2024 toimunud kohtuistungil. Kostja seda võimalust kasutanud ei ole. Kostja ei ole ka põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik vastavat väidet enne eelmenetluse lõppu esitada (

§ 331

). Kohus ei pea võimalikuks vastava kostja väitega arvestada, kuivõrd see venitaks menetlust ja eeldaks menetluse uuendamist, et hageja saaks kostja väitele vastata koos võimalike tõendite esitamisega. Ilma hagejale vastamise võimaluseta ei ole kohtul võimalik tuvastada ilma menetlusõigust rikkumata, millistel põhjustel on kinnistul asuvad hooned hindamisaktis kajastatud seisus. Isegi, kui kohus saaks arvestada kostja väitega, ei saa kohtu hinnangul tuvastada pelgalt hoonete seisukorra alusel, et kostja ei ole võimeline kinnistut hooldama ja hooneid renoveerima. Kohtule on usutav hageja remargi korras 8 esitatud selgitus, et ta ei ole teinud kinnistul suuremaid töid seetõttu, et ühisomand on jagamata ja kohus võib otsuse teha tema kahjuks.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kumb neist on kinnistusse rohkem panustanud nii ajaliselt kui rahaliselt, kumb on kinnistuga emotsionaalselt rohkem seotud, kas emb-kumb pool kasutab kinnistut oma elukohana ja kes käitus pärandajatega vähem hoolivamalt, võrreldes teise poolega. 26.
2. Kohus tuvastab, et mõlemad pooled on mingil hetkel oma elus nimetatud kinnistul elanud, hageja ajaliselt kauem kui kostja. Hageja väitel kolisid pärandajad koos pooltega kinnistule 1980ndatel. Millalgi täpsustamata ajal läks kostja ajateenistusse ja asus naastes uuesti kinnistule elama ja lahkus lõplikult
3. Hageja elas kinnistul kuni 1990ndate lõpuni ja kolis siis oma perega elama teisele kinnistule. Kohus tuvastab, et kinnistule asuti perega elama, kui hageja oli
4. Nimetatud asjaolu nähtub majaraamatust (dtl 99). Arvestades hageja sünniaastat 1965, siis pidi see toimuma
5. Majaraamatust nähtub, et kostja naasis sõjaväeteenistusest 1982 (dtl 100). Kohus tuvastab, et hageja elas kinnistul 1990ndate lõpuni. Nimetatud asjaolu on kinnitanud A. K. oma kirjalikus kinnituskirjas (dtl 102). Eelnimetatud kinnituskirja alusel tuvastab kohus, et sellel ajal, kui A. K. kinnistul elas, s.o 1987 kuni 1990ndate lõpuni ei elanud kinnistul kostja. Nimetatud asjaolu nähtub ka L. K. kirjalikust kinnituskirjast (dtl 196). Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks füüsiliselt kasutanud kinnistut oma elukohana alates 1980ndatest aastatest. H. J. kinnitas oma tunnistuses, et kostja elas kaugemal (dtl 508). Kohus on seisukohal, et asjas ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et emb-kumb pooltest kasutaks kinnistut käesoleval ajal oma püsiva elukohana. K. K. ütlustega on tõendatud, et hageja käib kinnistul tihti ja kasutab sealseid pesemisvõimalusi, osa tema asju on kinnistul, kuid eeltoodu ei tähenda, et hageja kinnistul alaliselt elaks TsÜS § 14 lg 1 tähenduses. Õigusalases kirjanduses on asutud seisukohale, et alaline elamine tähendab seda kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas.1 26.
6. Kohus tuvastab, et mõlemad pooled oma peredega aitasid pärandajaid seoses kinnistu hooldamisega pärandajate eluajal. A. K. kinnituskirjast (dtl 102) nähtub, et nii tema (hageja abikaasa ja seejärel endise abikaasana) käis pärandajatel kinnistul aeg-ajalt abis koos tema ja hageja ühiste lastega. Hageja laste poolt pärandajate abistamine kodutöödes, toidu toomises jne nähtub ka K. K. kirjalikust kinnituskirjast (dtl 104) ja tunnistusest (dtl 509 – 511). Sama nähtub H. J. i tunnistusest, et hageja aitas oma perega kinnistut hooldada (dtl 506). H. J. i tunnistusest nähtub, et ka kostja aitas kinnistut hooldada nii majas sees kui väljas, nt muru niita (dtl 506, 508). Sama nähtub ka K. K. tunnistusest (dtl 509 – 511). Kohtule tundub usutav, et hageja pere käis pärandajatel ajaliselt sagedamini abis, võrreldes kostja perega, sest nad elasid pärandajatele lähemal. Asjaolu, et hageja käis oma perega kinnistul sagedamini kui kostja nähtub ka H. M. tunnistajana ülekuulamise protokollist kriminaalasjas nr XXX (dtl 109 – 110). 26.
7. Kohus tuvastab, et hageja on tasunud perioodil 09.01.2013 – 21.01.2023 kinnistu kasutamisega seonduvaid elektrienergia arveid, veearveid ja prügiarveid vähemalt osaliselt (iga kuu osas ei nähtu kõigi eeltoodud teenuste eest maksmisi) (dtl 126 – 133, 1 https://tsiviilseadustiku-yldosa.juuraveeb.ee/sisu/52785/_14_elukoht_ja_selle_muutmine 9 137 - 138). P. A. i 21.01.2023 e-kirja (dtl 134) alusel tuvastab kohus, et hageja on ekirja saatmisele eelnenud 5 – 6 aasta jooksul tellinud ja tasunud kinnistule toimetatud küttepuude eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et lisaks hagejale oleks ka kostja kandnud kinnistu kasutamisega seonduvaid igakuiseid kulusid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja tasus kulusid pärandajate raha eest, eriti pärast K. K. surma või et küttepuid ei kasutatud vaidlusaluse kinnistu kütmiseks. Kohtu jaoks on eluliselt usutav, et kui küttepuud tarniti vaidlusalusele kinnistule, siis neid kasutati ka sellel kinnistul oleva hoone kütmiseks. Asjas ei ole esitatud mistahes asjaolusid ega tõendeid, mis annaks aluse eeltoodus kahelda. Kinnisasja hindamise aktist ei nähtu, et hoone remondivajadus oleks tingitud hoone mittekütmisest. Kohus jätab tõendina kõrvale H. J. i kirjaliku kinnituse (dtl 191 – 194), kuna H. J. kinnitas suuliselt vande all ütlusi andes, et tema ei ole kinnituskirja koostanud ega seda läbi lugenud enne allkirjastamist (dtl 508). 26.
8. Pärast K. K. surma on kinnistu jäänud hageja valdusesse ja kostjal ei ole majale juurdepääsu (maja võtmeid). Pooled ei ole jõudnud kostjale valduse võimaldamises kokkuleppele. Nimetatu nähtub kostja vastusest hagile ja ka hagi tagamise taotlusest. Seega ei ole pooltel selle asjaolu üle vaidlust. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks kostjalt palunud kinnistu hooldamisega seonduvalt abi. Seega on asjaolu, et pärast E. ja K. K. surma on langenud kinnistu hooldamise koormus täielikult hagejale tingitud hagejast endast ega saa seetõttu mõjutada pärandvara jagamist hageja soovitud suunas. 26.
9. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja suhted on halvad. Poolte halvad suhted nähtuvad nii nende menetlusdokumentidest kui H. J. i tunnistusest. Kohus on seisukohal, et poolte halvad suhted nähtuvad ka asjaoludest, et pooled ei ole jõudnud kinnistu kasutamise korras kokkuleppele ja kostja on esitanud vastavasisulise nõude kohtusse, mida menetletakse tsiviilasja nr 2-21-10162 raames (dtl 18 – 19). Hageja avalduste alusel on kostja suhtes algatatud mitmeid kriminaalasju seoses hageja kinnistu valduse väidetava rikkumisega kostja poolt (dtl 14 – 15, dtl 81, dtl 157 – 158, 153 - 154) (kriminaalmenetlus on kriminaalasjas nr XXX on 17.01.2024 lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p-1 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtule ei ole teada, kas kriminaamenetlust lõpetav määrus on jõustunud või mitte). Asjaolu, et poolte suhted on halvad juba enne K. K. surma, tõendab ka L. K. kinnituskiri (dtl 196 – 207), milles L. K. kirjeldab poolte omavahelist läbisaamist ja hageja ning L. K. vahelist läbisaamist, samuti hageja saadetud sõnumid kostjale (208-218), milles hageja süüdistab kostjat erinevates vargustes ja nõuab erinevaid hüvitisi. Kohus on seisukohal, et hageja saadetud sõnum H. J. ile (dtl 219) ei oma asjas tähtsust, kuivõrd ei tõenda asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.o ei seondu poolte, tekkinud pärandvara ühisuse ega selle lõpetamisega. Kohus on siiski seisukohal, et poolte halvad suhted, sh hageja poolt sõnumitega saadetud süüdistused ja nõudmised kostjale ja tema abikaasale, ei mõjuta pärandvara ja ühisvara jagamist.
10. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kinnistu on olnud mõlema poole vanematekodu, mõlemad pooled on kinnistul elanud (hageja pikemat aega, kostja lühemat aega), mõlemad on oma vanemaid nende eluajal aidanud (hageja pere rohkem tuvastatud asjaoludel kui kostja), hageja on tasunud kinnistu kasutamisega seotud kulusid (küttepuud, vesi, elekter) nii vanemate eluajal kui pärast nende surma, kostja kulusid tasunud ei ole, pärast K. K. surma on kinnistu olnud hageja valduses ja hageja ei ole võimaldanud kostjale kinnistu kaasvaldust, poolte suhted on väga halvad, hagejal on õigus 5/6 suurusele osale kinnistust, kostjal 1/6 suurusele osale. Võttes arvesse eeltoodut 10 on kohus seisukohal, et puuduvad erilised asjaolud, miks jätta kinnistu emma-kumma poole ainuomandisse, v.a omandisuhete proportsioon. Kohus selgitas pooltele, et taolises olukorras oleks mõistlik jagada pärandvara ja ühisvara kaasomanike-vahelise enampakkumise tulemusena, kuid hageja seda ei taotlenud ja kostja kitsendas oma vastuhagi nõuet, loobudes vastavast taotlusest. Võttes arvesse omandisuhete proportsiooni on kohus seisukohal, et põhjendatud ja õiglane on jätta vaidlusalune kinnistu hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat tasuma kostjale tema osa omandi kaotuse eest 10 000 eurot, mis vastab kinnistu 1/6 osa suuruse väärtusele (pooled leppisid 01.04.2024 kohtuistungil kokku, et lähtuvad kinnistu väärtusest 60 000 eurot). Selliselt on kostjale tagatud õiglane hüvitis omandi kaotuse eest. Kohtu hinnangul ei ole pärandvara ühisuse ja ühisvara jagamine eeltoodud viisil ebaõiglane, kuivõrd see tagab kostjale omandi kaotuse eest õiglase hüvitise ja kostja varaline seis ei muutu halvemaks. Juhul, kui kostjal oleks olnud eriline huvi kinnistu omandamise vastu (tulenevalt väidetavast suuremast emotsionaalsest seotusest ja huvist asuda sellele konkreetsele kinnistule elama), siis ei oleks kostja oma vastuhagi nõuet kitsendanud, sest sellega võttis kostja võimaluse ise otsuststada, kas ja kui palju ta on valmis kinnistu omandamisse enam panustama. Kuigi kaasomanikevahelist enampakkumist ei taotlenud ka hageja, siis saab tema puhul lähtuda omandiproportsioonist.
11. Hageja palub asendada poolte tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu ainuomanikuna see menetluse pool, kellele kinnisasi pärandvara jagamisel ja ühisvara jagamiel jääb. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 1 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus kostja kohustuse nõusoleku andmiseks vaidlusaluse kinnistu senise omanikukande muutmiseks selliselt, et senine omanikukanne kustutatakse ja kinnistu ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse hageja. 29.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja on taotlenud asjas otsuse täitmise korra kindlaksmääramist selliselt, et kui kinnistu jäetakse hageja ainuomandisse, siis tuleks hagejat kohustada tsuma kostjale tema osale vastav hüvitis kahe nädala jooksul otsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul on eeltoodud taotlus põhjendatud, et tagada kostjale hüvitise laekumine mõistliku aja jooksul omandi kaotusega võrreldes. Kohus selgitas pooltele 12.02.2024 kohtuistungil (dtl 279, ajamärk 00:32:07), et kui kohus peaks jätma vaidlusaluse kinnisasja emma-kumma poole ainuomandisse ja mõistab teisele poolele omandikaotuse eest välja hüvitise, siis oleks mõistlik omandi üleminek ja hüvitise maksmine omavahel siduda selliselt, et poolt kohustatakse andma nõusolek kinnistusraamatus kannete 11 muutmiseks ühisomandi osa kaotuse eest hüvitise maksmise vastu. Kumbki pool ei esitanud vastavas osas taotlust

§ 445lg 1 tähenduses otsuse täitmise korra taotluse täiendamiseks.

Eeltoodu tähendab, et kumbki pool ei ole pidanud ebaõiglaseks olukorda, kus hüvitise maksmine ei ole tahteavalduse andmise kohustuse ja asendamisega seotud. Kumbki pool ei on avaldanud, et ei pea hüvitise maksmiseks taotlema krediidiasutusest laenu. Hagejal on oma laste kaudu valmidus hüvitise maksmiseks 14 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohus jätab rahuldamata hageja esitatud taotluse edastada jõustunud otsuse kinnistustaamatule omanikukande tegemiseks, kuna hageja esitas vastava taotluse alles koos kohtukõne kirjalike teesidega ja seega vastuolus

§ 329lg-s 1 sätestatuga.

Kohus on seisukohal, et hagejal oleks olnud võimalik esitada vastav taotlus eelmenetluses, kuid hageja ei teinud seda. Lisaks ei tulene ka

-st, et kohus edastaks poole taotlusel jõustunud kohtuotsuse kinnistusosakonnale. Kohtu hinnangul ei riku taotluse rahuldamata jätmine hageja õigusi, kuna hagejal on õigus esitada jõustunud kohtulahend omanikukannete tegemiseks kinnistusosakonnale ise. Täiendavate tõendite esitamisega seonduv

1. Kostja on esitanud kohtukõne kirjalike teeside juurde täiendavate tõenditena kostja ja Omniva e-kirjavahetuse, millest nähtub, et kostja on paigaldanud vaidlusaluse kinnistu teenindamiseks postkasti (dtl 521), 18.04.2024 PPA teatise (dtl 524 – 525), millega jäeti alustamata väärteomenetlus kostja suhtes 14.12020, 13.04.2021 ja 09.11.2021 toimunud väidetavate episoodide suhtes, kus kostja tugis ukseluku lõhkumise teel vaidlusalusel kinnistul asuvasse majja ja vahetas ukseluku, mille tulemusena ei saanud hageja enam majja sisse, oma pangakonto väljavõtte 21.04.2024 seisuga, millest nähtub, et kostja elukoha aadressiks on märgitud vaidlusalune kinnistu. Kirjavahetust Omnivaga on kostja soovinud esitada põhjusel, et tema sissekirjutus on vaidlusalusel kinnistul ja tõendada, et ta elab kinnistul. Kuivõrd 01.04.2024 toimunud kohtuistungil pidas hageja kostja varem esitatud pangakonto väljavõttel kajastunud elukoha aadressi tõendiks selle kohta, et kostja ei ela vaidlusalusel kinnistul, siis esitab kostja uuesti oma pangakonto väljavõtte, millelt nähtub tema aadressina vaidlusalune kinnistu.
2. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad alused kostja poolt kohtukõne kirjalike teeside juurde esitatud ja kohtuotsuse p-s 30 kirjeldatud tõendite vastuvõtmiseks. Vastavalt

§ 329

lg-le 1 peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks võimalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostja ei ole põhjendanud, miks ei olnud tal võimalik otsuse p-s 30 kirjeldatud tõendeid varem esitada ja kuidas need võiksid mõjutada asja lahendamist. Kostjale oli juba eelmenetluses teada hageja väide, et kostja ei ela XXX kinnistul. Kohus on seisukohal, et kostja esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel ka tähendust, mistõttu jätab kohus tõendid vastu võtmata. Asjaolu, et kostja on panka oma elukohana teatanud vaidlusaluse kinnistu ja lasknud pärast eelmenetluse lõppu paigadada kinnistut teenindava postkasti, ei muuda kohtu jaoks usutavamaks, et kostja on asunud kinnistule elama. Kohtule ei ole teada asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kostja oleks saanud valduse vaidlusalusele kinnistule ja arvestades kohtuotsuse p-s 26.1 toodud elukoha käsitlust, on kohus seisukohal, et isikul ei ole võimalik asuda kuhugi elama saamata sellele elukohale valdust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma asja lahendamisel tähendust ka PPA teatis kostja suhtes väärteomenetluse lõpetamisest. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendil on tähendus selles osas, et kostjat ei ole väärteos süüdi mõistetud, 12 kuid see ei mõjuta kohtu hinnangul pärandvara ja ühisvara jagamist sarnaselt kohtuotsuse p-s 26.5 tooduga. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tõendid vastu võtmata. 32. Hageja on esitanud 26.04.2024 menetlusdokumendis reaktsioonina kostja poolt kohtukõne kirjalike teeside juurde esitatud tõenditele omapoolse täiendava tõendina kostja 05.05.2021 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli kriminaalasjas nr XXX (dtl 559 – 561), millega hageja soovib tõendada, et ta põhimõtteliselt K. K. juures XXX kinnistul ei käinud. Kohtu hinnangul on esitatud tõend hilinenult (

§ 329lg 1).

Hageja ei ole põhjendanud tõendi hilist esitamist. Vaidlus selle üle, kas kostja käis K. K. t tema eluajal vaatamas, oli hagejale teada juba eelmenetluses. Arvestades protokolli kuupäeva, siis pidi hagejal olema võimalik see esitada juba eelmenetluses. Kohus on lisaks seisukohal, et nimetatud tõend ei saa mõjutada asja lahendamist, kuivõrd kohtu hinnangul on asjas ka muid tõendeid selle kohta, kas kostja käis K. K. t vaatamas tema eluajal, mh K. K. ja H. J. i ütlused, L. K. kinnitus. Kohus on lisaks eeltoodule seisukohal, et sagedus, millega kostja oma isa külastas, ei saa käesoleval juhul õiguslikult mõjutada pärandvara jagamist. 33. Kohus jätab tähelepanuta poolte kohtukõne teesides ja hageja 26.04.2024 seisukohas esitatud väited (

§ 329

lg 1 alusel), mida ei ole esitatud eelmenetluses ja mida ei ole käsitletud kohtuotsuses. Menetluskulud 34.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 174

lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2026 otsuse RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebusele ja kostja 16.02.1026 menetlusdokumendile lisatud tõendid vastu võtmata.
2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus muutmata, kuid muuta kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ja täiendada otsuse täitmise korda.
4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud R. K. kanda.
5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 5.
6. Rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. 5.
7. Lõpetada T. K. ja R. K. ühisomand Pärnu linnas XXX alevikus XXX asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXX). 5.
8. 13 Mõista T. K. lt R. K. kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis 10 000 eurot ja kohustada T. K. t tasuma R. K. le see 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 5.
9. Kohustada R. K. t tegema järgmise sisuga tahteavaldused tingimusel, et T. K. on tasunud R. K. le p-s 5.3 nimetatud hüvitise 10 000 eurot: 5.4.
10. R. K. annab kinnisasja (registriosa nr XXX) omandiõiguse üle T. K. le (asjaõigusleping); 5.4.
11. R. K. annab nõusoleku kustutada kinnistusraamatu registriosa nr XXX teise jakku tema kohta tehtud ühisomaniku kanne ja teha uus kanne, mille kohaselt on kinnisasja ainuomanik T. K. (nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks). 5.
12. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud R. K. kanda. 14