Obsah (4)

§ 4231§ 68§ 69§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 14. oktoober 2020, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-830 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud l

§ 4231

järgi karistades teda 8-kuise vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel loeti P.N-i kahtlustatavana kinnipidamisel viibitud aeg 3 päeva vangistust karistusaja hulka. Kandmata karistus on 7 kuud 27 päeva vangistust.

§ 69

lg-te 1, 3 alusel asendati vangistus 237 tunni üldkasuliku tööga (ÜKT), mille tegemise tähtajaks määrati 9 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt vastavalt kriminaalhooldaja poolt koostatud ajagraafikule.

§ 69

lg 4 alusel kohustati P.N-i ÜKT tegemise ajal järgima

§ 75

sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75

lg 2 p 8 alusel määrati, et süüdistatav on käitumiskontrolli ajal kohustatud osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või nendega sama liiki süütegude edasine ära hoidmine. P.N-i kriminaalhooldus algas

1. veebruaril 2020 ja lõppeks
2. novembril
5. augustil
6. esitas Tartu Vangla erakorralise ettekande paludes P.N-i karistuse täitmisele pöörata registreerimiskohustuse rikkumise (
7. juuni ja
8. juuli 2020), ÜKT tundide sooritamata jätmise (perioodil
9. juuli-
10. juuli 2020) ning
11. juulil 2020 sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ mitteilmumise tõttu.
12. Tartu Maakohtu
13. septembri
14. a määrusega rahuldati kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne ning P.N-ile mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuud 25 päeva vangistust pöörati täitmisele. MAAKOHTU MÄÄRUS
15. Kohus tuvastas, et P.N-il esines probleeme ÜKT tundide sooritamise, registreerimiskohustuse täitmise ning sotsiaalprogrammis osalemise kohustuse täitmisega. Süüdimõistetu oli teadlik, millistel tingimustel tal oli võimalik karistust vabaduses kanda, s.o talle selgitati kontrollnõuete ja kohustuste olemust ning rikkumisega kaasnevaid tagajärgi.
16. Tegemist ei ole ühekordsete ja juhuslike eksimuste, vaid süstemaatilise kriminaalhoolduse nõude rikkumisega, mida näitavad ka isiku selgitused: P.N õigustas ja vabandas kohtus oma tegevust. Kohus neid õigustusi tõsiseltvõetavaks ei pidanud. Süüdlane peab teadvustama, et karistuse kandmisega kaasnevate nõuete ja reeglite täitmine on tema vastutus ja kohustus. Ta peab ise meeles pidama registreerimise ja sotsiaalprogrammi toimumise aegu ning probleemide tekkimisel ise lahenduse leidmiseks tegutsema.
17. Süüdlase käitumisest nähtub, justkui oleks kriminaalhooldus tema jaoks mugav äraolemine (s.o kriminaalhooldajaga võib ühendust võtta siis, kui ise soovib. Samuti selgub, et ta ootab meeldetuletusi, et kohtuotsusega määratud kohustusi täita). Süüdlase suhtumist arvestades ei ole probleemseks kujunenud kriminaalhoolduse jätkamine otstarbekas. Puudub põhjus arvata, et P.N edaspidi oma suhtumist muudaks. Sellist veendumust toetab ka P.N-i varasem elukäik, s.o

§ 4231järgi toimepandud teod.

Kui süüdimõistetut karistati, anti talle võimalus kanda karistus vabaduses, mida ta ei kasutanud, pannes toime uue kuriteo. Taas anti talle võimalus kanda karistus vabaduses. Ka sel korral jätkas P.N varasemat käitumismustrit ega võtnud kohustusi tõsiselt. Seetõttu on karistuse eesmärke võimalik saavutada vaid vangistuse täitmisele pööramisega.

1. P.N-il on sooritamata 115 h ÜKT-d, mis vastab 3 kuule ja 25 päevale vangistusele. MÄÄRUSKAEBUS
2. Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta erakorraline ettekanne rahuldamata. Lubada P.N-il jätkata karistuse kandmist tingimisi ja teha ära tegemata jäänud ÜKT tunnid. Selleks pikendada 3-5 kuu võrra ÜKT tegemise tähtaega.
3. P.N asus ÜKT-d sooritama
4. märtsil
5. Kui märtsis tegemata jäänud 2 h välja arvata, sooritas ta kavas ettenähtud tunnid juulikuuni kavakohaselt. Unustanud aga
6. juunil 2020 kriminaalhooldaja juurde ilmumise, helistas P.N kriminaalhooldajale ja palus ÜKT sooritamise kava koostada.
7. Kriminaalhooldaja etteheite kohaselt ei võtnud P.N ühel korral telefoni vastu, rikkus kahel korral registreerimiskohustust ja ei ilmunud
8. juulil 2020 programmi „Õige hetk“. Rõhutamist väärib siiski suuremas osas katseajal üles näidatud püüdlikkus, omal algatusel kriminaalhooldajaga kontakteerumine ning ÜKT tundide sooritamine 122 h ulatuses. See näitab, et kriminaalhoolduse jätkamine on otstarbekas. -2-
9. Kriminaalhooldaja etteheide sotsiaalprogrammi ilmumata jätmise kohta on erakorralises ettekandes kajastatud ebaselgelt. Kriminaalhooldusametniku e-kirjast nähtub järgmine: “…Sotsiaalprogramm pidi toimuma algselt 22.07.2020 kell 15.00, sinna te ei jõudnud. Koroonaga seotud sotsiaalprogrammi aeg oli nädal hiljem 30.07.2020 kell 15.00 ja see toimus telefoni teel”. Kohtuistungil kinnitas kriminaalhooldaja, et
10. juulil 2020 toimus sotsiaalprogrammi kohtumine telefoni teel. Seega vähemalt mingis osas P.N osales sotsiaalprogrammis ning programm täies mahus läbimata ei ole.
11. Töötundide mittetäielikku sooritamist juulis põhjendas P.N haigestumisega. Haigekassa puudumise tõttu ei saanud ta esitada arstitõendit. Paraku on Eestis üsna levinud, et suur osa madala kvalifikatsiooniga inimesi töötab juhutöödel haigekassat ning perearsti külastamise võimalust omamata. Alates
12. märtsist anti nakkusohu vältimiseks elanikkonnale juhis püsida haigustunnuste ilmnemisel kodus. Kohtul ja kriminaalhooldajal ei tohiks tekkida kahtlusi P.N-i tervislikus seisundis, mille tõttu tal oli takistatud ÜKT tundide sooritamine juulis.
13. Kriminaalhooldaja ei selgita, mis põhjusel jäid tegemata 2 h ÜKT-d märtsis-aprillis. Eriolukorra tõttu eksisteerib võimalus, et töötamine oli võimatu. Kriminaalhooldaja selgituste kohaselt tuli juulis ära teha ka aprillikuu tunnid, s.o kokku 40 h. Kriminaalhooldaja ettekandest ei selgu üheselt, kas isikule oli pandud ühe kuu ajakavasse objektiivsetel põhjustel aprillis tegemata jäänud tunnid ning juuli tunnid. Juhul, kui see on nii, osutus kriminaalhooldusaluse tunnikoormus temast mitteolenevatel põhjustel põhjendamatult suureks.
14. P.N-il on üle poole ÜKT tundidest sooritatud vaatamata pandeemiale ja eriolukorrale. Ta ei ole kriminaalhooldusest ja töötundide sooritamisest süsteemselt kõrvale hoidunud. Tegemist on üksikute eksimustega olukordades, mida väga noor inimene ei ole osanud adekvaatselt lahendada. Asjaolusid arvestades oleks võimalik P.N-i kriminaalhoolduse jätkamine. Kindlasti väärib ta võimalust sooritada pikendatud katseajal ÜKT lõpuni. P.N on nõus katseaja pikendamisega. Tal on kokkulepe lepinguga tööle asumiseks tööandja Soojaaugu taluga, kes on valmis andma P.N-ile töös vaheaegu ÜKT sooritamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuse pinnalt puudub alus.
16. Määruskaebuses ei ole vaidlustatud asjaolu, et P.N pani toime talle etteheidetavad rikkumised: s.o rikkus kahel korral registreerimiskohustust, ei ilmunud
17. juulil
18. a sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ ning ei sooritanud ettenähtud ajal ÜKT tunde. Kaitsja arvates tuleks aga anda P.N-ile uus võimalus, sest ta helistas ise kriminaalhooldajale, kui oli
19. juuli
20. a registreerimiskohustuse unustanud, ta on sooritanud üle poole määratud ÜKT tundidest, osales vähemalt mingis osas sotsiaalprogrammis ning juulikuu ÜKT tunde ei saanud ta sooritada haiguse tõttu. Arstitõendi hankimist takistas aga ravikindlustuse puudumine.
21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et I astme kohus on karistuse täitmisele pööramist põhjendanud veenvalt ja arusaadavalt. Kohtul on kontrollnõuete või isikule pandud kohustuste rikkumise tuvastamise järel õigusliku tagajärje valikul lai kaalutlusõigus. II astme kohus on õigustatud kaalutlusõigusesse sekkuma, kui sätte kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. -3-
22. Karistuse täitmisele pööramise aluseks võib käitumiskontrolli mistahes nõuete eiramine olla vaid siis, kui kohustus jäeti täitmata mõjuval põhjusel (RKKKm 3-1-3-24-97, 3-1-1-61-13, p 9.2). Praegusel juhul ei ole määruskaebuses välja toodud ühtki põhjust, mis oleksid kohtupraktikas käsitletavad mõjuvana. Registreerimistähtaja unustamine oleks ehk põhjendatud vanemaealiste, mitte aga noore inimese puhul. Korduv unustamine (ja seejuures ka ametniku telefonikõnele mittevastamine) viitab aga tahtlikule kõrvalehoidumisele kriminaalhooldusest, millist käitumist ei korva kohtukolleegiumi jaoks asjaolu, et P.N päevi hiljem kriminaalhooldusametnikuga ise kontakteerus. Ringkonnakohus nõustub I astme kohtuga selles, et karistuse kandmisega kaasnevate nõuete ja reeglite täitmine on süüdlase vastutus ja kohustus ning kriminaalhooldajaga ühenduse võtmine endale sobival ajal ning meeldetuletuste ootamine näitab üksnes P.N-i üldist suhtumist kriminaalhooldusesse.
23. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka P.N-i kaitsja selgitusi seoses isiku väidetava haigestumisega juulis. Haigestumise korral peab isik esitama tõendi, milline asjaolu oli P.N-ile teada. Ringkonnakohtu arvates ei saa mõjuvaks põhjenduseks tõendi esitamata jätmisel pidada juhutöödel töötamist ja ravikindlustuse puudumist. Nagu ka kohtuistungi protokollist nähtub, üritas P.N perearstilt hiljem tõendit siiski saada, ent arst nii hilja enam ei andnud (KoTo, lk 49). See näitab, et P.N-il ei olnud perearsti poole pöördumiseks õigeaegselt mingitki takistust. Liiatigi ei ole P.N-ist ungil arstitõendi võtmata jätmist põhjendanud mitte ravikindlustuse puudumise ja riikliku soovitusega püsida kodus, vaid asjaoluga, et ta „ei tulnud selle pealegi“ (KoTo, lk 49). Õigustused ja vabandused ei asenda õigeaegselt oma rikkumiste tõendamist.
24. Kriminaalhooldaja ei põhjenda tõepoolest, miks jäid tegemata 2 h aprillis. Samas on ainetu kaitsja sedastus, et juulis oleks kriminaalhooldusaluse tunnikoormus osutunud P.N-ist mitteolenevatel põhjustel põhjendamatult suureks, kuivõrd süüdlane ei sooritanud juulis nõutavaid tunde.
25. Kaitsja arvates olid P.N-il vaid üksikud eksimused kriminaalhoolduse täitmisel ning põhjendab neid süüdlase vanusega. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga selles, et P.N-i rikkumised ei olnud ühekordsed ja juhuslikud, vaid süstemaatilised. Ehkki P.N-i kriminaalhoolduse algus oli paljulubav, on see alates juuni lõpust ja eriti juulis olnud rikkumisterohke ja problemaatiline. Lisaks eeltoodud rikkumistele ei ilmunud P.N
26. juulil sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, mille kohta samuti puudub mõjuv põhjus. Asjaolu, et P.N
27. juulil
28. a telefoni teel toimunud sotsiaalprogrammist osa võttis, ei ole kriminaalhooldaja ka kahtluse alla seadnud. See aga ei õigusta kuidagi
29. juuli rikkumist. Mingitki põhjust P.N-i rikkumiste õigustamiseks ei näe kohtukolleegium isiku nooruses. Tegemist ei ole verinoore inimesega, kes ei oskaks olukordi adekvaatselt lahendada – P.N saab peagi 24-aastaseks, mistõttu peaks ta olema valmis täiskasvanulikult enda käitumise eest vastutust võtma.
30. Praegusel juhul nähtub maakohtu määrusest, et kohus ei ole pidanud võimalikuks P.N-i rikkumistele reageerida muul viisil kui karistuse täitmisele pööramisega. Kohus arvestas, et rikkumised olid korduvad ja põhjendamata, P.N leidis aga vabandusi ning õigustusi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määruses veenvalt ära põhjendatud, miks kohus leiab, et P.N-i puhul ei ole vangistuse täitmisele pööramisele alternatiivi. Seetõttu tuleb vaatamata kaitsja taotlusele siiski nõustuda I astme kohtuga karistuse täitmisele pööramisele alternatiivi puudumise osas. Olukorras, kus kriminaalhooldusalusele on kohtu (P.N-i selgitused kohtuistungil, KoTo, lk 49) ja kriminaalhooldaja poolt korduvalt selgitatud rikkumiste tagajärgi, on ta neist teadlik ja võtab rikkumiste toimepanemisega ka riski, et karistus tuleb ära kanda kinnipidamisasutuses. -4-
31. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas -5- /allkiri/ Tiit Lõhmus