Obsah (5)

§ 275§ 65§ 64§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2018. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-2112 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 275

lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu ( Tartu kohtumaja)

1. detsembri
2. a otsus Apellatsiooni esitaja F.S-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Süüdistatav F.S Isikukood: XXX; elukoht vabaduses Tallinn XXX; varem kriminaalkorras karistatud; tõkendit ei ole kohaldatud Prokurör Süüdistatava kaitsja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
3. detsembri 2017 otsus muutmata ning F.S-i kaitsja Marina Valge apellatsioon rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Valge & Uiga poolt F.S-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu hüvitise suuruseks 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Mõista apellatsioonimenetluse kulu katteks F.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 72 eurot. 1 Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistati F.S-i selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu tn 56 asuvas Tartu Vanglas, esitas Tartu Vangla direktorile kaebuse, milles ta laimab valede faktiväidete esitamisega Tartu Vangla valvurit A.K. seoses tema ametikohustuste täitmisega. F.S-i poolt allkirjastatud ning 26.09.2013 Tartu Vangla dokumendiregistris numbri all 2-3/3083-1 registreeritud kaebuses esitatud valede faktiväidete kohaselt läks kambris nr 3060 toimunud läbiotsimise käigus F.S-i kapist kaduma tema kuldne abielusõrmus. F.S-i kaebuse kohaselt otsis tema kapi tähistusega „B“ läbi valvur A.K. . F.S-i kaebuse kohaselt avastas ta oma sõrmuse järgmisel päeval jalutuselt tagasi tulles endale kuuluvast suitsetamistarvete kapist nr
4. F.S-i kaebuse kohaselt väljastas temale suitsetamistarbeid ning võttis vastu A.K. . F.S-i poolt kaebuses esitatud ebatõeste väidetega laimas F.S ametiülesandeid täitvat valvurit A.K. , kahjustades sellega A.K. kui võimuesindaja mainet. Veel süüdistatakse F.S-i selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu tn 56 asuvas Tartu Vanglas, esitas Justiitsministeeriumi sisekontrolli talitusele kaks kaebust, milles F.S laimab valede faktiväidete esitamisega Tartu Vangla valvurit P.M. seoses tema ametikohustuste täitmisega. F.S-i poolt allkirjastatud ning Justiitsministeeriumi dokumendiregistris 04.09.2014 numbri all 11-7/14-6936-1 registreeritud venekeelses kaebuses ning 17.09.2014 numbri all 11-7/14-6936-5 registreeritud eestikeelses kaebuses esitatud valede faktiväidete kohaselt viibis F.S 30.08.2014 kell 08:35 sektor E-4 koridoris seinal rippuva telefoni juures, kui tema juurde tuli korrapidaja P.M. ja ütles järgmised sõnad: “Teie venelased, sõitke oma Venemaale, seal on teil kergem vanglas istuda, aga siin kirjutan ma pidevalt teie kohta raporteid ja teie istute mul kartseris“ “Teie venelased sõitke oma Venemaale, seal on Teil kergem karistust kanda aga siin hakkan ma alati põhjuseid otsima, et teie peale ettekandeid kirjutada ja kartsa toppima“. Tegelikult P.M. 30.08.2014 hommikul F.S-iga ei suhelnud ega ole F.S-iga suheldes kasutanud kaebustes kirjutatud väljendeid. F.S-i poolt kaebuses esitatud ebatõeste väidetega laimas F.S ametiülesandeid täitvat valvurit P.M. , kahjustades sellega P.M. kui võimuesindaja mainet. Sellise käitumisega pani F.S talle esitatud süüdistuse kohaselt toime

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja laimamise seoses tema ametikohustuste 1 täitmisega (alates 01.01.2015 on F.S-i tegevus kvalifitseeritav

§ 275lg 1 järgi s.o võimuesindaja laimamine seoses tema ametikohustuste täitmisega).

Maakohtu otsus 8. detsembri 2017 otsusega tunnistas Tartu Maakohus F.S-i süüdi kuritegude toimepanemise ajal kehtinud

§ 275järgi ja mõistis talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. 2 Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 3 (kolme) kuu vangistus võrra, ja mõistis F.S-ile karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel moodustas kohus liitkaristus F.S-ile käesolevas kriminaalasjas karistuseks mõistetud vangistusest ja F.S-ile kriminaalasjas nr 1-17-7159 Harju Maakohtu 28.09.2017.a kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistusest ning mõistis F.S-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel arvas kohus eelmise, s.o 28.09.2017.a kohtuotsuse järgi kriminaalasjas nr 1-17-7159 ära kantud karistuse 4 kuud 11 päeva vangistust liitkaristusest 2 aastat 5 kuud vangistust maha ja ära kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis F.S-ile 2 (kaks) aastat 19 (üheksateist) päeva vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust 2 aastat 19 päeva vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui F.S ei pane 2 aasta 4 kuu katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75lõikes 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Arutades F.S-i süüdistust A.K. laimamises tuvastas maakohus, et süüdistatava poolt

1. septembril 2013 Tartu Vangla direktorile esitatud kaebuses toodud väited, nagu oleks
2. septembril 2013 Tartu Vanglas kambris nr 3060 toimunud läbiotsimise käigus läinud talle kuulunud kapist kaduma tema kuldne abielusõrmus, on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Maakohus tuvastas, et kambris nr 3060, kus peeti kinni F.S-i , toimetasid läbiotsimist tunnistajad A.K. , V.I. ja H.K. . A.K. ütluste kohaselt otsis tema läbi kambri WC, teised tunnistajad aga kambri. Tema F.S-i kappi läbi ei otsinudki. Tunnistaja V.I. i ütluste kohaselt otsisid nemad H.K. ga läbi kambri. A.K. kambri läbiotsimisel ei osalenud, mingit sõrmust tema läbiotsimisel kambris ei näinud. Nimetatut kinnitas oma ütlustes ka H.K. , kelle väidete kohaselt otsis tema läbi kinnipeetavate kappe. Pärast kappide läbiotsimist helistas talle F.S ja teatas, et tal on kambrist kadunud abielusõrmus. Ta läks kinnipeetava juurde, et saada teada kus sõrmus asus, kuid F.S tema küsimusele ei vastanud vaid hakkas uurima, millega H.K. läbiotsimise käigus tegeles. Nimetatud tunnistajate ütlustele tuginedes luges maakohus ümberlükatuks F.S-i
3. septembril 2013 esitatud kaebuse väite, nagu otsinuks tema kambris asuva kapi läbi A.K. . Kohus luges tunnistajate A.K. , K.K. ja V. I ütlustele tuginedes tõendatuks, et F.S suhtus tema täielikku läbiotsimisse äärmiselt negatiivselt ning ähvardas A.K. ebameeldivuste põhjustamisega. Eelnimetatud tunnistajate ütluste alusel tegi maakohus järelduse, et F.S , väites nagu oleks tema kapist kaduma läinud talle kuulunud abielusõrmus, asus A.K. le tema ametialase tegevuse eest kätte maksma. Kohus leidis, et oma eesmärgi saavutamiseks teatas F.S esmalt, et tema sõrmus on kadunud ning kasutades järgmisel päeval, s.o 12 septembril 2013, juhust, peitis kogu aeg tema korralduses olnud sõrmuse talle kuuluvasse suitsetamistarvete kappi. Asjaolu, et nimelt F.S peitis sõrmuse suitsetamistarvete kappi, luges maakohus tõendatuks A.K. ja L. S ütlustega. A.K. ütluste kohaselt andis tema
4. septembril 2013 omakäeliselt F.S-ile enne jalutuskäigule minemist kapist 5 sigaretti. Saanud sigaretid kätte pistis süüdistatav käe kappi ning pobises midagi omaette. A.K. ütluste kohaselt ei saanud ta alguses aru, miks F.S nii teeb, kuid arvas, et küllap ta kontrollib, palju sigarette alles on. Seejärel läks süüdistatav jalutama. 3 L. S ütluste kohaselt avas ta 2013 septembris, täpset kuupäeva ta ei mäleta, jalutskäigult naasva F.S-i sigaretikapi, sest viimane soovis sinna panna ühe sigareti. Kapi avamise järel avastas ta, et seal on üks sõrmus. Ta küsis F.S-ilt , kas viimane teab sellest sõrmusest midagi, kuid F.S ärritus selle peale ja hakkas midagi vene keeles seletama. Ühel hetkel avas ta sigaretikapi uuesti, F.S võttis sealt sõrmuse ära ja edasiselt tegeles temaga K.H. . K.H. i ütluste kohaselt teatas F.S talle
5. septembri hommikul, et eelneval päeval toimunud läbiotsimise käigus on kaduma läinud tema sõrmus. Samal päeval pärast jalutuskäiku tuli F.S uuesti tema kabinetti ning teatas, et jalutuskäigult naastes oli ta sigaretikapist kadunud sõrmuse üles leidnud. Nad väljusid koos süüdistatavaga tema kabinetist ning siis ütles F.S, et A.K. on selle sõrmuse tema suitsukappi pannud. Toetudes eelkõige A.K. ja L. S ütlustele luges maakohus ümberlükatuks F.S-i poolt avalduses märgitu, et sigaretitarvete kapist andis talle sigarette A.K. ja A.K. oli ka isikuks, kes jalutuskäigult naastes võttis vastu tal allesjäänud sigaretid. Eelnimetatud tunnistajate kokkulangevatele ütluste alusel luges maakohus tuvastatuks, et A.K. ei võtnud F.S-i sõrmust ning ei pannud seda süüdistatava sigaretitarvete kappi. Ka tegi kohus järelduse, et tegelikkuses sõrmus ei väljunud F.S-i kontrolli alt ning väite, et sõrmuse võttis ära A.K. esitas ta kättemaksuks enda täieliku läbiotsimise teostamise eest A.K. poolt. Kohus leidis, et esitades Tartu Vangla direktorile kaebuse, milles ta süüdistas A.K. talle kuulunud sõrmuse kadumises ja tehes selle teatavaks ka teistele kinnipeetavatele, esitas F.S teadvalt A.K. aadressil valeväiteid. Kohtu hinnangu kohaselt on ilmselge, et laimav sõrmuse varguse süüdistus vangivalvuri aadressil kahjustab nii valvuri, teiste vanglaametnike kui ka terve vangla mainet ning autoriteeti. Käsitledes F.S-ile esitatud süüdistust P.M. laimamises 2014 septembris, leidis maakohus, et F.S-ile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Seejuures tugines maakohus P.M. ütlustele, mille kohaselt ei ole tema F.S-ile taolist lauset öelnud, millise lausumist tema poolt väidab süüdistatav EV Justiitsministeeriumile esitatud kaebuses. Ka uuris kohus asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud Tartu Vangla E-4 sektori turvakaamerate videosalvestisi
6. augusti 2014 hommiku kohta ning tuvastas, et 30 augustil 2014 ajavahemikul 08:01 kuni 09:03, ei kohtunud P.M. ja F.S mitte ühtegi korda. Arvestades P.M. ütlusi ja videosalvestisel kajastatut, tegi maakohus järelduse, et P.M. ei ole F.S-ile öelnud viimase poolt 2014 septembris EV Justiitsministeeriumile esitatud kaebuses märgitud lauseid. Seega esitas F.S nimetatud kaebuses teadvalt valeväiteid. APELLATSIOON Esitatud apellatsioonis palub kaitsja tühistada maakohtu poolt F.S-i suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse ja süüdistatav õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kohus on lugenud
7. septembril 2013 toimunud kuriteoepisoodis usaldusväärseteks kõigi vanglatöötajate ütlused ning mitteusaldusväärseteks süüdistatava ja tunnistaja S. M ütlused. Taolise otsustuse tulemusena on maakohus jõudnud järeldusele, nagu asunuks F.S koheselt pärast talle
8. septembril 2013 tehtud täielikku läbiotsimist valvur A.K. le kätte maksma. 4 Kaitsja arvates on maakohtu taoline järeldus põhjendamatu. Kaitsja väidete kohaselt puudus F.S-il soov kätte maksta vangivalvurile. Kaitsja arvates ei ole kuidagi usutav, et isik, kes on korduvalt karistatud ja kes on ka korduvalt vangistuses viibinud, ei oleks teadlik tõsiasjast, et vanglatöötaja laimamise eest kaasneb karistus. Ometi on F.S jäänud oma seisukoha juurde ning ei ole tunnistanud oma süüd.
9. augustil 2014 toimunud kuriteoepisoodi osas on kaitsja leidnud, et maakohus, tehes F.S-i suhtes süüdimõistva otsuse, on tuginenud tõendile mida kaitsja ja süüdistatav ei ole näinud. Esitatud apellatsioonist on võimalik aru saada, et kaitsja peab silmas maakohtu otsuses tehtud viidet toimikuleheküljele nr 148 (KoTo III tl 19). Kaitsja leiab, et kuivõrd talle esitati prokuröri poolt tutvumiseks kriminaaltoimik milles oli 138 lehte, siis sellest järelduvalt ei ole tema ega süüdistatav tutvunud toimikuleheküljel nr 148 asuva tõendiga. Apellandi arvates on nimetatud kuriteoepisoodi puhul tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, kus süüdistatav väidab, et P.M. on kasutanud solvavaid väljendeid, kuid P.M. on seda eitanud. Kaitsja arvates saavad süüdistatava väiteid kinnitada P.M. poolt korduvad F.S-i suhtes tehtud ettekanded, mis omakorda näitavad P.M. negatiivset suhtumist F.S-i. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, F.S-i kaitsja apellatsiooniga ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, leiab, et maakohus on igati põhjendatult lugenud usaldusväärseteks tunnistajate ütlused, sest need on kokkulangevad. Samas puuduvad kriminaalasja materjalides ka igasugused tõendid, mis võiksid seada kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Tähelepanuvääriv on seegi, et ka esitatud apellatsioonis ei too kaitsja välja omapoolseid põhjendusi, millised annaksid aluse kahelda tunnistajate usaldusväärsuses. Kindlasti ei ole ringkonnakohtu arvates taoliseks asjaoluks see, et kõik tunnistajad töötavad Tartu Vanglas ning F.S-i näol oli tegemist kinnipeetavaga. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja väide, nagu oleks maakohus lugenud kinnipeetava tunnistaja S. M ütlused ebausaldusväärseteks. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus tuginenud F.S-i väidete ümberlükkamisel ka S. M ütlustele, lugedes neid seega usaldusväärseteks (vt nt KoTo III tl 14, 15). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, nagu oleks maakohus põhjendamatult teinud järelduse, et F.S esitas kaebuse Tartu Vangla direktorile kättemaksuks A.K. tegevuse eest. 5 Ringkonnakohtu arvates andsid maakohtule taolise järelduse tegemiseks aluse tunnistajate ütlused. A.K. ütluste kohaselt ähvardas F.S läbiotsimise ajal teda ebameeldivustega tema tegevuse eest. F.S-i väitis A.K. le, et tal piisab vaid helistada ning A.K. lastakse töölt lahti. A.K. taolisi väiteid on sisuliselt kinnitanud ka tunnistajad K.K. ja V.I. . Nii on K.K. väitnud, et läbiotsimise käigus ähvardas F.S A.K. , et kui ta pääseb telefoni ligi, siis teeb ta paar kõnet ning siis A.K. veel näeb. V.I. i ütluste kohaselt karjus F.S läbiotsimiselt tulles ja enne kambrisse jõudmist kõva häälega, et tal kukkus sõrmus maha ja A.K. varastas selle ära. Arvestades ülaltoodud tunnistajate ütlusi, on maakohus teinud igati õigustatud järelduse, et F.S oli A.K. tegevusest tugevalt häiritud ning ähvardas A.K. le kättemaksta. Õige on ringkonnakohtu arvates ka maakohtu järeldus, et nimelt taolise eesmärgi saavutamiseks esitaski F.S valeväite, et A.K. varastas tema kuldsõrmuse. Arvestades protseduure mis kaasnevad isiku täieliku läbiotsimisega, ei ole ringkonnakohtu arvates midagi eluliselt uskumatut ka selles, et isegi teades järgneda võivat karistust, otsustas F.S ikkagi esitada A.K. kohta valeväiteid. Pealegi ei oma F.S-i süüküsimuse lahendamisel tähtsust asjaolul, millisel eesmärgil süüdistatav A.K. suhtes valesid faktiväiteid esitas.

§ 275

(käesoleval ajal 2751 ) nägi ette vastutuse võimuesindaja laimamise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Lähtuvalt nimetatud paragrahvi dispositsioonist moodustab nimetatud teo objektiivse koosseisu võimuesitaja laimamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Seega ei ole teo toimepanemise eesmärk

§ 275ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu osa.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, nagu oleks maakohus F.S-i P.M. kuriteoepisoodis süüditunnistades tuginenud tõendile, millisega kaitsja ja süüdistatav ei ole tutvunud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas F.S läbi oma kaitsja kohtule taotluse arutada tema kriminaalasja lühimenetluses, millega kohus ja prokurör nõustusid. Enne kriminaalasja kohtuliku arutamise algust, soovis kohus teada poolte seisukohta Tartu Vangla E-4 sektori turvakaamerate videosalvestiste kohtuistungil uurimise kohta. Seejuures tegi kohus ettepaneku nimetatud videosalvestisi kohtuistungil uurida ning menetlusosalised nõustusid sellega. Pärast toimunud vaheaega esitas prokurör kohtule kriminaaltoimiku ühes köites. Samas selgitas prokurör, et toimikule on lisatud asitõendite ümbrikud ehk 2 CD plaati videosalvestistega. Kohus võttis toimiku koos kahe CD-plaadiga, millel Tartu Vangla valvekaamerate videosalvestised, vastu. Pärast toimiku ja CD plaatide vastuvõtmist küsis kohus, kas menetlusosalistel on taotlusi ning menetlusosalistel taotlusi ei olnud. Seejärel alustas kohus kohtulikku uurimist lühimenetluses (KoTo III tl 146-147). Pärast kohtuistungil toimunud vaheaega alustas kohus videosalvestiste uurimisega. Protokollist nähtuvalt vaadati ka

1. augusti 2014 valvekaamerate videosalvestist. Seejuures on maakohus viidanud ka kohtutoimiku lehekülgedele, millistel lehekülgedel nimetatud tõend asub, s.o toimikulehtedele 51-55 (asitõendi vaatlusprotokoll) ja 148 (CD plaat videosalvestisega) (KoTo III tl 150). 6 Ülaltoodust nähtub, et nii kaitsja kui ka süüdistatavad tutvusid
2. novembril 2017 toimunud kohtuistungil
3. augusti 2014 ajavahemikku 08:01 kuni 09:03 puudutava videosalvestisega. Nimetatu nähtub ilmekalt kaitsja kohtukõnest, kus kaitsja on muuhulgas kinnitanud, et videosalvestist vaadetes ei näinud ka tema kontakti P.M. ja F.S-i vahel (KoTo III tl 162). Kuivõrd kohtu poolt menetlusosaliste juuresolekul uuritud videosalvestis hõlmas kellaaega 08:35 ning kuna ka nimetatud kellaajal P.M. ja F.S-i omavahel kokku ei puutunud, siis peab ringkonnakohus kaitsja arutluskäiku P.M. ja F.S-i võimaliku kontakti kohta kell 08:35, ümberlükatuks. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhjendamatu on ka kaitsja väide, nagu oleks käsitletavas kuriteoepisoodis tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, sest P.M. väiteid kinnitab üheselt videosalvestiselt nähtuv. Kuidas saab asjaolu, et P.M. on korduvalt F.S-i käitumise kohta esitanud ettekandeid, tõendada P.M. negatiivset suhtumist süüdistatavasse, apellatsioonist ei selgu. Ringkonnakohtu arvates saab P.M. käitumisest teha vaid järelduse, et F.S-i käitumine vanglas ei olnud korrektne ning P.M. , tehes oma tööd, reageeris ettenähtud korras süüdistatava taolisele käitumisele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on F.S-i süüditunnistanud

§ 275järgi.

õigustatult Kohtukulu F.S-i kaitsja M. Valge on esitanud

1. jaanuaril 2018 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele, 1,5 tundi. Nimetatu eest palub kaitsja hüvitada 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu F.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 7