Obsah (9)

§ 199§ 65§ 215§ 64§ 68§ 74§ 75§ 78§ 73

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2019, Tallinn, Kohtuistungi aeg ja koht 14. jaanuar 2019 Kriminaalasja number 1-18-1661 Kohtukoos

§ 199

lg 2 p 8, 9, § 215 lg 2 p 1, 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.oktoobri 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.A ja tema kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav K.A (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Leelo Viil Prokurör Natalja Lebed RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 22.oktoobrist 2018 K.A suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas, millega jäet moodustamata liitkaristus

§ 65lg 1 järgi Tartu Maakohtu 8.

detsembri 2017 ja Harju Maakohtu 22. oktoobr 2018 otsustega tuvastatud kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi eest. Teha selles osas uus otsus, millega: 1.

§ 65lg 1 alusel moodustada liitkaristus K vaidlustatud Harju Maakohtu 22.

oktoobri 2018 otsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud 2 aasta ja 9 kuulises vangistusest ning Tartu Maakohtu

1. detsembr 2017 otsusega mõistetud liitkaristusest e 2 aasta ja 5 kuulisest vangistusest ning mõista kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi eest 2 aastat ja 9 kuud vangistust. Lugeda karistusest kantuks 4 kuud 11 päeva. 1
2. Muus osas sh ka

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse määra ja karistuse aja alguse osas, jätta Harju Maakohtu

1. oktoobri 2018 kohtuotsus muutmata.
2. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt K.A-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 420 eurot, milline jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mi kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu otsusega 22.oktoobrist 2018 mõisteti K.A süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi ja teda karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega,

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi ja teda karistati 10 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikaristustest raskeimat ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 9 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud liitkaristust Harju Maakohtu 28.

septembri 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat ja 19 päeva võrra ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat, 9 kuud ja 19 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning loeti ärakantava karistuse kandmise alguseks K.A kahtlustatavana kinnipidamise aeg

1. novembril
2. K.A-lt mõisteti välja KrMS § 175, § 179 ja § 180 alusel menetluskuluna riigituludesse:sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 750 eurot, DNA ekspertiisi nr 17E-GE1291 teostamise kulu summas 1197 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 3456 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldati menetluskulusid kogusummas 5403 eurot tasuda otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, selliselt, et ühes kuus tuleb tasuda vähemalt 450,25 eurot. Kannatanu X tsiviilhagi summas 890 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt X kasuks 890 eurot. Kannatanu AA tsiviilhagi summas 670 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt tema kasuks 670 eurot. Kannatanu OO tsiviilhagi summas 787,55 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt OO kasuks 787,55 eurot. Kannatanu KK tsiviilhagi summas 1354,08 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt KK kasuks 1354,08 eurot. Kannatanu F OÜ tsiviilhagi summas 2553,24 eurot rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt F OÜ kasuks 2553,24 2 eurot. Kannatanu PP esitatud tsiviilhagi summas 672 eurot rahuldati osaliselt summas 72 eurot ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt PP kasuks. Kannatanu MTÜ Y esitatud tsiviilhagi summas 976 eurot rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt MTÜ Y kasuks 976 eurot. Kannatanu MM esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses, s.o summas 1472,73 eurot ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti välja K.A-lt MM kasuks 1472,73 eurot K.A mõisteti

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi süüdi viies kuriteoepisoodis ja nimelt selles, et tema, isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, uuesti - - -

1. novembril 2017 ajavahemikul kella 23.30-st kuni kella 00.00-ni asukohas/aadressil XXX, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond asuvast X keemiaklassist nr 301, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis: X-le kuuluvad, kuid SS kasutuses olevad järgmised asjad/esemed: sülearvuti DELL Latitude 5480, seerianumbriga DP147H2, koos laadijaga, väärtusega kokku 700 eurot; elektroonsed KERN EMB 600-2 kaalud, 1 komplekt, valget värvi, väärtusega 190 eurot; tekitades X´ile varalist kahju kogusummas 890 eurot; SS- le kuuluva sülearvuti koti, väärtusega 30 eurot, milles olid järgmised asjad/esemed: mobiiltelefoni toalaadija adapter koos USB-C kaabliga, valget värvi, väärtusega 15 eurot; Inglise naela 20-ne kupüür, väärtusega 22,21 eurot; tekitades SS-le varalist kahju kogusummas 67,21 eurot.
2. novembril 2017 ajavahemikul kella 15.00-st kuni kella 20.00-ni, tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas, XXX asuvasse baari „T“ riietusruumi, kust sissepääsust vasakut kätt asuva laua pealt, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis: AA-le kuuluva rahakoti, punast värvi, nahast, firma „Guess Luxe“, väärtusega 170 eurot, milles olid järgmised AA kuuluvad asjad/esemed: tema nimele väljastatud ID-kaart, väärtuseta; erinevad kliendikaardid, väärtuseta; AA nimele väljastatud Swedbanki deebetkaart, väärtuseta; Tallinna Ühisteenuste roheline kaart, väärtuseta; sularaha summas 500 eurot, tekitades eeltooduga AA-le varalist kahju kogusummas 670 eurot. OO-le kuuluva tumepruuni värvi, firma „Pino“ käekoti, väärtusega 50 eurot, milles olid järgmised OO-le kuuluvad asjad/esemed: rahakott „Accesories“, väärtusega 25 eurot, milles olid järgmised OO´le kuuluvad asjad/esemed: OO väljastatud ID-kaart, väärtuseta; OO nimele väljastatud Swedbanki 2 deebetkaarti, väärtuseta; Swedbanki paroolikaart, väärtuseta; erinevad kliendikaardid; sularaha summas 200 eurot; väike, lahtikäiv taskunuga, mille käepidemel oli graveering, väärtusega 40 eurot; hiina teetassi komplekt, väärtusega 25 eurot; prillid, väärtusega 200 eurot; isiklik märkmik, väärtusega 24,55 eurot; iPhone telefoni laadija, väärtusega 50 eurot; iPhone kõrvaklapid, väärtusega 28 eurot; kosmeetikakott, väärtusega 10 eurot, milles olid järgmised OO-le kuuluvad asjad/esemed: näokreem „Shishiedo“, väärtusega 58 eurot; laovärvid firma „Urban Dekay Naked“, väärtusega 34 eurot; must ripsmedušš „NYX“, väärtusega 7 eurot;„NYX“ puuder, väärtusega 14 eurot; meigipintslite komplekt, 5 tk komplektis, väärtusega 22 eurot, millega tekitati OO-le varalist kahju kokku 787,55 eurot.
3. novembril 2017 ajavahemikul kella 14.00-st kuni kella 16.00-ni, tungis lukustamata välisukse avamise teel sisse Tallinnas, XXX asuvasse korterisse, kust esikust, paremat kätt, sissepääsust umbes 2-3 m kaugusel asuvalt kärult, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis PP-le kuuluvad järgmised asjad/esemed: MTÜ-le Y (reg.kood XXXXXXXXX), kuid PP kasutuses oleva mikrobussi Peugeot Boxer, reg. numbriga XXXXXX süütevõti, mis oli nahast kotikeses, väärtusega 921 eurot; võtmekimp, millised olid karu „Teddi“ võtmehoidja küljes ja kus olid järgmised võtmed: MTÜ Y kahe erineva kontori võtmed – ühe kontori 2 võtit, taastamisväärtusega 30 eurot, teise kontori 1 võti, taastamisväärtusega 25 eurot; PP korteri 1 võti, taastamisväärtusega 46 eurot; PP vanemate korteri võtmed, 2 tk, taastamisväärtusega 8.- eurot/tk, kokku 16 eurot; PP hooldusaluse isiku korteri võtmed – 1 magnetvõti, 3 - - - taastamisväärtusega 7 eurot ja 1 tavaline võti, taastamisväärtusega 3 eurot, MTÜ-le Y tekitati varalist kahju kokku 921 eurot ja PP-le kokku 72 eurot.
4. novembril 2017 ajavahemikul kella 15.15-st kuni kella 20.30-ni tungis lukustamata välisukse avamise teel sisse Tallinnas, XXX asuva A keskuse II korruse laoruumi/riietusruumi, kust, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis: KK-le kuuluva musta värvi dokumendikoti, väärtuseta, milles olid KK-le kuuluvad : tema nimele väljastatud juhiload, väärtuseta; KK nimele väljastatud pass, väärtuseta; erinevad visiitkaardid ja pildid, väärtuseta; mobiiltelefon iPhone 6S Plus, Rose Gold värvi, 128GB, IMEI-kood 353329072910306, koos kõrvaklappide ja laadijaga, millel oli ekraani kaitseklaas Celly, väärtusega kokku 1 314,08 eurot ja millise ümber oli ornamentidega ümbris, väärtusega 40 eurot. KK-le tekitati varalist kahju kogusummas 1 354,08 eurot. F OÜ-le kuuluva Makita lxt tööriistakotti, väärtusega 36 eurot, milles olid F OÜ-le kuuluvad järgmised asjad/esemed (tööriistad): akulindikruvikeeraja Makita, seeria nr 133717e, väärtusega 275 eurot;2 nurklihvkäia Makita, seeria nr 639306, väärtusega 137,005 eurot/tk, koguväärtusega 274,01 eurot;ristlaser Leica 15/30m, vertikaal, väärtusega 339 eurot;combokit 18V (DDF484 + DTD153) Makita trell+kruvipüss, seeria nr 0097934y, 0338648y, väärtusega 479 eurot;combokit 18V (DDF480 + DGA504 + DTW281) Makita trell+kruvipüss, seeria nr 0170449y, 50679r, 33306g, väärtusega 539 eurot;akupuurvasar löök, väärtusega 299 eurot;akukruvipüss Makita, väärtusega 199 eurot; kruviotsikud ja magnetotsikud, väärtusega 113,23 eurot, kokku tekitati F OÜ´le varalist kahju 2 553,24 eurot.
5. novembrist 2017 kell 23.20 kuni
6. nvoembrini 2017 kell 07.00 aadressil Tallinn, XXX asuvas „M“, tungis kinnise, kuid lukustamata, ukse kaudu hosteli tuppa nr 116/2, kus püsivalt elab GG, ja varastas GG-le kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy Core Prime, IMEI 35461907029767, väärtusega 100,00 eurot koos ümbrisega väärtusega 10,00 eurot, milles olid ka juhiluba kannatanu nimel. GG le tekitatud kahju on kokku 110,00 eurot.
7. novembril 2017 ajavahemikul kella 07.50-st kuni kella 16.40-ni tungis lukustamata välisukse avamise teel sisse Tallinnas, XXX II korrusel asuva S OÜ riietusruumi, kust MM mantli taskust, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis MMle kuuluva sõiduauto Volkswagen Beetle, reg. nr XXXXXX, süütevõtme, väärtusega 210 eurot.

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi mõisteti K.A süüdi selles, et tema olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, võtnud eelnevalt S OÜ riietusruumist, MM mantli taskust sõiduautot Volkswagen Beetle, reg nr XXXXX võtmed, sisenes sõiduautosse grupis koos KS-ga, kasutasid omavoliliselt ajavahemikul

1. november 2017 –
2. november 2017 MMle kuuluvat sõiduautot Volkswagen Beetle, reg nr XXXXXX, mis oli pargitud XXX, Tallinn parklas ja millise viisid XXX, Tallinn garaažiühistu territooriumile, sõiduauto väärtusega 3 000 eurot. Eeltooduga tekitati MM-le varalist kahju kogusummas 3 210 eurot. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav K.A taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist uue otsusega. Ta väidab, et maakohtu järeldused tema süü osas rajanevad ainult oletustele ja tema eelnevale karistatusele. Süüküsmuse otsustamisel ei ole maakohus pööranud mingit tähelepanu tegelikult esinenud vastuoludele tunnistajate ütlustes. Kohtu järeldused on ebaobjektiivsed ning tekkinud kõrvaldamata kahtlusi ei ole tema kasuks tõlgendatud. Kohtuotsus on äärmiselt vigane ja kohtunik ning tõlk on olnud väga tähelepanematud just tunnistajate ütluste osas. Nii on näiteks tunnistaja ZZ ütlustega. Absoluutselt on kõrvale jäetud ning kuskil ei ole fikseeritud, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt ootas ta
3. novembril 2017 süüdistatavat maja ees ja süüdistatav saabus koju kell 18.
4. See on oluline fakt, sest tõendab, et tema e süüdistatav ei ole kuidagi seotud vargusega A Keskuses. Tunnistaja ütlusi 4 kinnitab ka tunnistaja B ja sideoperaator. Tähelepanematult on kohtunik suhtunud tunnistaja ZZ ütlustesse ka
5. novembril 2017 toimunud faktide osas. Nimelt selles, et just sel kuupäeval kell 19.05 väljus tema Viru Keskusest ja läks Tammsaare parki, kus kinkis oma abikaasale e tunnistaja ZZ-le roosid. Kohtunik on täiesti meelevaldselt nendest ütlustest järeldanud, et tegelikult toimus see sündmus
6. novembril
7. See on teadlik asjaolude moonutamine kohtuniku poolt, sest just selliselt kõrvaldab ta alibi T baarist varguse episoodis. Kui kohtunik saabki muuta tunnistajate ütlusi endale sobivas suunas, siis sideoperaatorilt saadud tõendit ei ole absoluutselt arvestatud. Nimelt kinnitab saadud tõend, et kell 17.58
8. novembril 2017 oli süüdistatav tegelikult Magdaleena Haigla juures.
9. novembril 2017 baarist toimepandud varguse episoodis ei ole ka tema see isik, kes seal vargil käis, sest oli varguse ajal hoopis Viru Keskuse juures. Samuti ei ole kohtunik üldse arvestanud tunnistaja K ütlusi, on neid muutnud ja hinnanud endale sobivas suunas. Kohtuniku versioon toimunust on täiesti vastupidine sellele, mida räägivad kõik tunnistajad. Kohtunik sai väga hästi aru, et tema e süüdistatav, ei ole telefoni varastanud vaid saanud selle K käest ja selleks, et süüdi mõista teda oli vaja hakata tõendeid vääralt hindama. Järgnevalt palub apellant pöörata ringkonnakohtul erilist tähelepanu ka teistele kohtuistungi aspektidele. Nii väidab apellant, et tema abikaasa vastas kohtu küsimusele, kus ta töötab, et töötab X, selle asemel aga kirjutab kohus, et ta töötab mingis karaoke kasiinos. Ainuüksi see fakt kinnitab seda, et kohus on tunnistajate ütlused ebaõigesti kirja pannud ja kinnitab ka seda, et kohus on ebaõigesti ka teisi tunnistaja ZZ ütlusi protokollinud (mis puudutab
10. ja
11. novembri sündmusi). Kohtul pole õigust hinnata neid ütlusi, mis on protokollitud valesti. Kokkuvõtvalt teatab apellant, et kõik tunnistajate ütlused kinnitavad tema ütlusi ja kinnitavad ka tema süütust. Ta ei saa aru kohtu seisukohast, et tema süüd tõendab ka varasemalt analoogiliste kuritegude toimepanemine. Vangla on täis isikuid, kes on ka varem analoogilisi kuritegusid toime pannud. Temale etteheidetud varguse episoodide vahel ei ole mingit seost ja need ei puutu ka temasse. Apellant juhib tähelepanu ühele väga imelikule asjaolule. Kõikides episoodides puuduvad ühed või teised videosalvestused. Tõenditena on esitatud vaid episoodiliselt salvestused. Seda oli vaja selleks, et saaks kinnitada, et just see isik, kes on salvastusel on tema e süüdistatav. Kohtunik küsitles tunnistaja ZZ ka süüdistatava riietuse osas. Tema olid seljas soliidsed püksid ja pintsaku taoline jope. Mingeid seljakotte temal ei ole. Väga imelik on ka see, et XXX tänava hosteli episoodis teise korruse kaamera salvestatust ei ole, aga esimese korruse salvestatus on. Kohtunik selle asemel, et veenduda tões, kirjutab paljasõnaliselt, et tema e süüdistatav, valetab. Selle asemel oleks võinud välja nõuda videosalvestise, kui administraatori sõnul on see olemas. Apellant rõhutab, et tema on kohustatud kandma karistust ainult nende tegude eest, mis ta on toime pannud ja mis on ka faktidega tõendamist leidnud. Kohus ei saa põhistada kohtuotsust kohtuniku arvamusega. Apellant väidab et ta teab täpselt, mida ta on teinud ja mida mitte. Sellepärast on kohtuniku arvamus, tema isiklik arvamus, mis kohtuotsuse tegemisel ei ole tõde. Hoopis tema rääkis kohtus õigust, väidab apellant. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil taotleb esitatud apellatsioonis samuti süüdistatava õigeksmõistmist, kuna maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kriminaalmenetlusõigust. Kohus hindas tõendeid vääralt ja tegi ebaõigeid järeldusi. Tõendite kogum ei kinnita K.A süüd. Sissejuhatavalt tsiteerib kaitsja KrMS § 61 lg 1 ja viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-89-
12. Samuti viitab KrMS § 63 lg-le 1 ja tsiteerib Riigikohtu otsust 3-1-1-25-
13. K.A ei ole süüd tunnistanud ja andis põhjalikke ütlusi. Tema ütlused on usaldusväärsed ja neid tuleb arvestada. 5 MM vara varguse osas puuduvad süüdistatavat süüstavad tõendid. Selles osas on tõendiks XXX hoone videosalvestis, millest nähub, et K.A-le sarnane isik siseneb hoonesse kell 13.01 ja väljub kell 13.
14. Sel ajal rääkis isik mobiiltelefoniga. Tunnistaja TT ütluste kohaselt tegi ta maja ees suitsu ja nähes tundmatut meest majja sisenemas, järgnes talle koheselt. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt väljus mees mõne minuti pärast, istus halli värvi Mazda 6 reisija kohale ja sõitis minema. See tõendite kogum haakub süüdistatava ütlustega - ta ei eita sel ajal ja kohas viibimist, kuid ilmselgelt ei olnud tal võimalik 3 minutiga vargust toime panna olukorras, kus tunnistaja TT teda jälgis. Garderoob, kus MM asjad olid, ei asetse K.A liikumistee vahetus läheduses. Eriti oluline on , et tunnistaja TT kinnitab K.A ja tunnistaja KS ütlusi, et süüdistatav sõitis koheselt kõrvalistuja kohal Mazda 6-ga ära. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt liikus K.A edasi Madara, Tellskivi Toompuiestee Paldiski mnt pidi, seega ei pöördunud tagasi vargust toime panema. Laevastiku tänava suunas K.A samuti ei liikunud. KS tunnistas varguse toimepanemist ja selgitas, mis asjaoludel ta näitas hilhem K.A-le MM sõiduautot. Arusaamatuks jääb, miks ei uuritud parkla videosalvestusi, kuivõrd need olid tunnistaja ütlustest nähtuvalt olemas. K.A süüd ei tõenda tema bioloogilise materjali leidumine prokuröri märgitud esemetel. Sõidukist võeti mitmeid proove, kuid ekspertiisiakti nr 17E-GE1291 kohaselt üksnes ühest auto kindalaeka avamislingilt võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil ja saadud tulemuste alusel ei saa välistada K.A-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Kui K.A oleks toime pannud temale inkrimineeritava kuriteo süüdistuses kirjeldatud viisil, oleks tema DNA-d leidunud rohkemates kohtades. K.A süüd kinnitavad tõendid puuduvad ka
15. novembri 2017 Arsenali keskusest toimunud varguse puhul. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt hakkas K.A kell 17.44 liikuma oma elukoha suunas ja jõudiski oma kodupiirkonda XXX (Magdaleena) kell 17.
16. Samas on A videosalvestuselt näha mees kell 18.01 ja sama mees kell 18.03 kotiga, mille kannatanu SS ära tundis. Ilmselgelt ei saanud K.A samaaegselt olla kodus ja mitmete kilomeetrite kaugusel A keskuses vargust toime panna. Maakohtu arvates kellaaeg, mis nähtub videosalvestiselt ei pruugi olla õige, kuivõrd aastal 2017 keerati kella 1 tunni võrra tagasi
17. oktoobril s.t vahetult enne kõnealust kuriteosündmust. Üldjuhul ei ole eraldiseisvates turvasüsteemides kellaaeg automaatselt uuenev, mistõttu võib inimlikust faktorist tulenevalt olla turvakaamera kellaaeg muutmata. Tihti on sama asutuse erinevate turvakaamerate kellaajad ka omavahel nihkes, seega ei saa aluseks võtta ka turvakaameratel kuvatavat kellaaega. Nimetatud seisukoht on üksnes kohtu oletus, mis ei ole kohtuistungil millegagi kinnitust leidnud. Maakohus märkis, et alati ei saa kindel olla, et mobiiltelefon liigub omanikuga koguaeg kaasas. Käesoleval juhul oli telefon ilmselt K.A käes, kuivõrd sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt seda telefoni kasutati suhtlemiseks just K.A lähedastega. Tuleb rõhutada, et ühelgi videosalvestusel ei ole meesterahva nägu eristatav ja kohtu järeldused põhinevad ilmselt üksnes sellel, et K.A riietus sarnanes kirjeldatule. Tumesinine jope, tume müts ning valgete taldadega tossud on tavalised meesterahva sügis-talvised riietusesemed ning nende põhjal ei saa ilmselt kellegi isikut tuvastada. KK ütluste kohaselt ei sarnane K.A isikule, kes võis varguse toime panna.
18. novembri 2017.a sündmuste osas on üle kuulatud tunnistajad I. B, JO ja KS, kes kõik kinnitavad K.A ütlusi. Samuti puuduvad K.A süüstavad tõendid X hostelist toimunud varguse osas. Maakohus ei arvestanud, et hosteli töötaja VM ütluste kohaselt ei väljunud toast, kus vargus toime pandi, kindlasti mitte K.A . Tunnistaja MM selgitas, et vargus pandi toime toas 116/2 ja varastatud asjad leiti toast
19. Nimetatud toad asuvad eemal toast 114/1 (kus elas K.A 'i tuttav JK). K.A selgitas, millistel asjaoludel GG'ile kuuluv mobiiltelefon Samsung Galaxy tema kätte sattus. Süüdistatava ütlusi kinnitavad KS, ZZ ja KK. 6
20. novembril 2017.a kella 14.00-st kuni kella 16.00-ni Tallinnas XXX PP esemete vargus on tõendamata. PP ütlused on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Ilmselgelt ei ole kannatanu andnud tõeseid ütlusi käekoti „Hermes Birkin“ omandamise kohta ja tõusetub kahtlus, kas tal selline kott üldse olemas oli. Samuti on eluliselt mitteusutavad kannatanu omavahel lahknevad ütlused selle kohta, millised võtmed tal kotis olid ning kuidas ta ilma nendeta toime tuli, vargust avastamata. Tuleb nõustuda, et trepikoja videosalvestustel on näha selgelt ja äratuntavalt K.A , samuti tema riietus ja kaasasolevad esemed. Kannatanu ja süüdistatava kaitsja esitanud tõenditest nähtub käekoti „Hermes Birkin“ suurus, ilmselgelt sellist eset K.A 'il käes ega ka riiete all ei paistnud. Kohtuistungil prokurör leidis, et kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et K.A varastas kannatanu käekoti, tuleks süüdistusest välja jätta punast värvi käekoti vargus. Maakohus nimetatud koti varguse osas seisukohta ei ole võtnud. Samuti ei ole kohus selles konteksis andnud hinnangut PP ütluste usaldusväärsusele. K.A end süüdi ei tunnistanud ja selgitas, millistel asjaoludel ta Tallinnas, XXX trepikojas viibis. Süüdistatava ütlusi kinnitas tunnistaja KS.
21. novembril 2017.a kella 15.00-st kuni kella 20.00-ni Tallinnas, XXX asuvas baaris „T“ AA ja OO esemete vargus K.A'i poolt ei ole tõendatud. Baari riietusruumi videosalvestustelt ei ole K.A äratuntav. Samas jääb arusaamatuks, miks ei ole uuritud teisi sündmuskohal olevaid videosalvestusi, kuivõrd kannatanute ütluste kohaselt on kaamerad olemas nii eesukse kui ka tagaukse juures ning need peaksid olema töökorras. Kannatanud on mõlemad kinnitanud, et baari juurde sõitsid kolm meest velorikšal, nimetatud asjaolu ei ole aga kuidagi seostatav K.A-ga . Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt K.A viibis kell 19.06 - 19.13 Viru keskuses ja rääkis vahepeal telefoniga. Baari riietusruumi videosalvestustel näha olev mees telefoniga ei rääkinud. K.A ei viibinud küll baarist kaugel, kuid XXX piirkonnas tema liikumist fikseeritud ei ole. Nimetatud asjaolud on maakohtu poolt tähelepanuta jäetud. K.A on andnud täpseid ja konkreetseid selgitusi selle kohta, mida ta tegi
22. novembri 2017 õhtupoolikul, need langevad täielikult ja detailselt kokku teiste tõenditega.
23. novembri 2017.a kella 23.30-st kuni kella 00.00-ni Tallinnas XXX Xs asetleidnud varguse osas puuduvad K.A süüd kinnitavad tõendid. Kooli videosalvestustel on näha meesterahva liikumine, kuid K.A ei ole suuremal osal neist, sh kooli välisukse juures äratuntav. Samuti ei ole näha K.A poolt varguse toimepanemine. Kaitsja on seisukohal, et K.A on selgelt näha koridoris ja lifti juures, kuid kindlasti ei ole võimalik kindlaks teha, kas üldse ning milline ese oli kooli ruumidest lahkuval isikul üle üla ning kas ka see isik oli K.A . Samas on videosalvestustel näha mitmeid teisi isikuid, kellel oli võimalus kooli erinevatesse ruumidesse siseneda. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kinnitab süüdistatava viibimist Xs
24. novembri 2017 hilisõhtul. Samas on tähelepanuväärne, et pärast väidetava varguse toimepanemist ei lahkunud abonentnumbrit XXXXXXXX kasutav isik koolist, vaid pöördus sinna tagasi. Kui süüdistatav oleks tõepoolest temale inkrimineeritava varguse toime pannud, jääb selline käitumine arusaamatuks. ZZ tõi menetlejale koheselt pärast K.A 'i kinnipidamist koti, millega K.A väljas käis ja mis võis sarnaneda kannatanu SS kotile. SS kotti ära ei tundnud. Süüdistusversiooni kõrval on võimalikud veel muud versioonid. Tõenditest nähtub, et ükski tõend ei kummuta teisi versioone. Selliselt on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg -ga
25. Kuivõrd ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks K.A süüditunnistamisel

§ 199

lg 2 p 8, 9, § 215 lg 2 p 1 järgi, palub kaitsja süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Kuivõrd K.A tuleks õigeks mõista, tuleks jätta tsiviilhagid KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab 7 menetluskulud riik, arvestades KrMS § -s 182 sätestatud erandeid. Kuna K.A tuleks käesolevas asjas mõista õigeks, hüvitab menetluskulud riik. Apellatsioonikohtu

1. jaanuari 2019 istungil toetasid apellandid oma apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on süüdistatava süü ja temale mõistetud karistusmäära ja liigi ning sellest tulenevate muude õigusjärelmite osas põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Apellantide väitel ei ole K.A toime pannud neid kuritegusid, milles maakohus on ta süüdi mõistnud ning maakohtu otsus rajaneb ainult oletustele. Süüdistatava kaitseväited on üles ehitatud muuhulgas sellele, et maakohtu istungiprotokollis on näiteks tema abikaasa – tunnistaja ZZ – töökohaks karaoke kasiino, mis on kohtu poolt välja mõeldud vale. Kui juba sellistes faktides vead esinevad, siis saab olla vaid üks järeldus, et kõik on vigane ja vale, mis kohus tunnistaja ütlustena endale kasulikult kirja pani. Kohtukolleegium rõhutab, et see, kus süüdistatava abikaasa töötab, ei oma tema süüküsimuse lahendamisel mingit tähtsust ja kohtul ei olnud ka mingit motiivi sellist asja valesti protokolli kirjutada. Kuna süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil oma kaitseväiteid selles osas kordas, siis kohtukolleegium selgitab, et tõesti, protokollis on kirjas, et tunnistaja ZZ vastab kaitsja küsimusele, et tema töötas karaoke kasiinos. Kohtuistungi protokoll (
2. maist 2018, lk 7 esimene lause) kajastab selliselt tunnistaja vastust. Kuulates helisalvestist, võib samuti arvata, et just selline oli tunnistaja vastus. Kui teada, et tegelikult oli tunnistaja vastus vene keeles „ v „Y“ ja just see on tema tegelik töökoht, siis võib ka kinnitada, et nii ta just vastas. N -ö kõrvale on need väga sarnased ja selliselt see viga ka protokolli tekkis. Mingit alust ei ole aga väita, et selline viga annab aluse tunnistada valeks kõik kirjapandu. Kohtukolleegium ei nõustu väitega, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud vaid oletustele ja igasugused tõendid süüdistatava süü osas puuduvad. Süüdistatavale heidetakse ette viie varguse toimepanemist. Tegemist on lõpule viidud varguste episoodidega e olukordadega, kus süüdistatavat ei ole tabatud ei kuriteo toimepanemiselt ega vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Vargused pandi asjaolude kohaselt toime salaja ehk selliselt, et neil pole pealtnägijaid ning tõendikogumist puuduvadki sellisel juhul isikulised otsesed tõendid. Mida planeeritum on vargus, seda vähem on ka võimalusi üldse otseste tõendite leidmiseks. K.A vargused olid ettevalmistatud. Enamasti sisenes ta asutustesse, jättes mulje, et on õige mees õiges kohas ja sammus just nendesse ruumidesse, kus eeldatavasti alati on, mida võtta, näiteks riietusruumid, kontorid. Ehk siis, apelleerida süüdistatava süüd sellega, et puuduvad otsesed süüstavad tõendid, ei evi edulootust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-8-10 selgitanud, et otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega 8 tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg -s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud süüstavate kaudsete tõendite kogumisse ka kuritegude toimepanemise viisi sarnasuse (nn modus operandi). Iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (3-1-1-32-05; 3-1-1-87-09). Kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused võivad olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Maakohtu seisukoht selles, et süüdistataval on varguste toimepanemisel välja kujunenud oma muster, mis joonistub välja nii vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud varguse episoodides ja langeb kokku ka Harju Maakohtu
3. septembri 2017 otsuses tuvastatud 10 varguse episoodi tehioludega, on igati põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohtadega. Mis puudutab kaitsja väidet in dubio pro reo põhimõtte rikkumise kohta maakohtu poolt, siis mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12). Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (3-1-1-49-16). Kaitsja loetleb ja tsiteerib apellatsioonis tõendeid ning teeb nende põhjal omapoolsed järeldused, mille järgi tulnuks tema arvates süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis kaitsja arvates on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega. Tegelikult on apellatsioonist väljaloetav vaid see, et apellant ei ole nõus maakohtu poolse tõendite hindamisega ja selle tulemusel tehtud maakohtu järeldusega süüdistatav süü osas. Tema arvates tulnuks kohtuotsus rajada süüdistatava süüd eitavale seisukohale ja kogu muu tõendite kogum, mida maakohtu otsuses on peetud süüdistatavat süüstavaks, seda tuleks tõlgendada, kui kõrvaldamata kahtlust süüdistatava kasuks ning kõrvale jätta. Kohtukolleegium ei pea sellist seisukohta tõsiseltvõetavaks ja leiab, et maakohtu otsusele tehtud etteheited on paljasõnalised. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaitseväiteid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist esitatud süüdistuses. Esiteks, asjaolu, et menetlusosalised ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemiga e süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistva otsusega, ei tähenda 9 seda, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Teiseks, kui on rikutud kriminaalmenetlusõigust, siis see asjaolu ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev otsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Ka on kaitsja viidanud apellatsioonis seadusesättele, mis räägib materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest ja leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kohtukolleegium selgitab, et olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist

-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega igas kuriteoepisoodis eraldivõetuna kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust e et kõik vargused on toime pannud üks ja sama isik ning et see isik on K.A . Samuti veenvalt on põhjendatud järeldust, et K.A pani toime ka omavolilise võõra asja kasutamise e olles isikuks, kes varastas sõiduauto omanikult eelnevalt süütevõtme, sõitis ka KS juhtimisel selle autoga. Kaitsja poolt väidetu, et kui K.A oleks toime pannud temale inkrimineeritava kuriteo süüdistuses kirjeldatud viisil, oleks tema DNA-d leidunud ilmselt rohkemates kohtades, ei ole tõsiseltvõetav. K.A sõitis autos kõrvalistujana ja miks peaks olema tema DNA leitav ka näiteks roolirattalt või vasakult ukselingilt, jääb arusaamatuks. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi ei ole maakohus põhjendatult arvestanud, sest need on vastuolus teiste maakohtu poolt analüüsitud tõenditega. Kaitsja seisukoht, et süüdistatava süüküsimuse otsustamisel pidanuks maakohus tuginema just süüdistatava ütlustele, ei ole arvestatav. Kohtukolleegium rõhutab, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05). Seda nõuet on maakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud. Kui lugeda süüdistatava ütlused usaldusväärseks ja rajada nendele kohtuotsus, tuleks tunnistada olukorda, mis ei ole eluliselt usutav e et K.A-ga samal ajal ja samas kohas liikus alati keegi temaga väga sarnane isik, kes pani toime varguseid. Sellise asjaolu esinemise tõenäosus on välistatud. Maakohus on põhjendatult oma otsuses ka sedastanud, et K.A on väga iseloomulike näojoontega. Kuna apellatsioonimenetlus oli suuline, siis kohtukolleegium selles ka oma silmaga veendus. Mis puudutab vastuolu, et mitte alati ei ühtinud turvakaamera kellaaeg reaalajaga, siis ka see on maakohtu poolt asjakohaselt ümber lükatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja peab samuti usutavaks, et kellakeeramisele järgneval lühikese ajavahemiku jooksul ei pruugi turvakaamera kell veel olla õigeks keeratud ja seda eriti siis, kui see ei toimu automaatselt ning kui turvakaamerate salvestusi vaadatakse vaid siis, kui majas on toimunud mingi selline sündmus (vargus), mis tingib salvestuste vaatamist. Kohtukolleegium nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava süü osas, leiab, et apellatsioonide väited on nendega juba ümber lükatud ning oma otsuses ei pea 10 kohtukolleegium ka vajalikuks neid üle korrata. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-109-15 selgitanud, et kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem (p 108). Ka ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust väita, et maakohus on süüdistatava suhtes olnud süüstavalt kallutatud ja ainuüksi süüdistatava varasemat karistatust arvestades ta süüdi mõistnud. Eitada ei saa asjaolu, et maakohus nõustus prokuröriga selles, et süüdistatava poolt PP-le kuuluva punast värvi nahast käekoti „Hermes Birkin“, väärtusega 600 eurot vargus ei ole tõendatud. Kohtukolleegium aga ei nõustu kaitsjaga selles, et see asjaolu on jäänud maakohtu otsuses kajastamata. Maakohus on selle asjaolu välja toonud nii oma otsuse motiveervas osas, kui ka resolutsioonis tsiviilhagi otsustuses, kus kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on rahuldatud osaliselt ning nõutavat summat vähendatud just 600 euro võrra. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsja poolt esitatud kaitseväited. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-11-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Nõustunud kõigi maakohtu seisukohtadega süüdistatava süü osas, temale mõistetud üksikkaristuste ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse ning ka lõpliku liitkaristusena mõistetud karistusmäära ja liigiga, ei saa aga nõustuda maakohtu otsustusega, mille kohaselt moodustub lõplik liitkaristus ainult

§ 65lg 2 alusel vaidlustatud kohtuotsuse ja Harju Maakohtu 28.

septembri 2017 otsuse kogumina. Nimelt, seaduse järgi moodustavad kohtuotsuse kogumi alati nö tehtav otsus ja sellest eelmine otsus (vt

§ 65lg 1 ja lg 2 sõnastus).

Kunagi ei saa moodustada kohtuotsuse kogumi järgi liitkaristust, mille üheks liidetavaks on ainult üleeelmise kohtuotsusega mõistetud karistus või selle ärakandmata osa nagu seda on tehtud vaidlustatud kohtuotsusega. Reeglina mõistetakse liitkaristus kuritegude kogumi eest kahe kohtuotsusega e liitkaristuse liidetavaks on kahe eraldi otsusega mõistetud karistused. Samas, tuleb tunnistada, et kohtupraktikas esineb olukordi, kus lõplik liitkaristus moodustatakse kolme kohtuotsusega mõistetud karistustest. Nii on ka Karistusseadustiku kommentaarides § 65 kommentaaride autor märkinud, et hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmisega ühendatakse eri 11 ajal tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega tuvastatud kuriteod ühte otsusesse ja taastatakse õigusolustik, mis oleks kujunenud juhul, kui kõiki vähemalt kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos ühes menetluses. K.A oli Harju Maakohtu otsusega 28. septembrist 2017 mõistetud süüdi

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi ja karistatud 2 aasta 5 kuu vangistusega;

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vahi all viibitud 4 kuud 11 päeva, karistusest jäi kanda 2 aastat 19 päeva vangistust, mis jäeti

§ 74

lg 1 alusel tingimisi 2 aasta 6 kuu katseajaga kriminaalhooldusele allutamisega

§ 75lõikes 1 sätestatud kontrollnõuete täitmise kohustusega; kohtuotsus jõustus 14.

oktoobril 2017.a.

1. detsembril 2017 mõisteti K.A süüdi Tartu Maakohtu poolt kuritegudes, millised olid pandud toime enne Harju Maakohtu
2. septembri 2017 kohtotsust. Teda karistati nende kuritegude eest 9 kuu vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 3 kuu vangistuse võrra ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel moodustati liitkaristus K.A-le selles kriminaalasjas karistuseks mõistetud 6 kuulisest vangistusest ja K.A-le Harju Maakohtu 28. septembri 2017.a kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistusest ning mõisteti K.A-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 5 kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel arvati eelmise, s.o 28.

septembri 2017.a kohtuotsuse järgi ära kantud karistus 4 kuud 11 päeva vangistust liitkaristusest 2 aastat 5 kuud vangistust maha ja ära kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 aastat 19 päeva vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrati, et 2 aastat 19 päeva vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui K.A ei pane 2 aasta 4 kuu katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75

lõikes 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 78

p 1 alusel hakkas katseaeg 2 aastat 4 kuud kulgema kohtuotsuse kuulutamisest –

1. detsembrist
2. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et katseaja alguse on Tartu Maakohus määranud vastavalt Riigikohtu otsusele 3-1-1-66-11, mis tunnistas võimalikuks hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmise ka siis, kui eelmise kohtuotsusega oli mõistetud karistus tingimisi. Riigikohus selgitas, et uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest ja uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Fakt on see, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on toime pandud enne Tartu Maakohtu
3. detsembri 2017 kohtuotsust. Need kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleks põhimõtteliselt saanud olla tuvastatud ka ühe kohtuotsusega. Sellisel juhul oleks õiguslikult olnud tegemist olukorraga, milline on kokkulangev Riigikohtu otsuses 1-17-7807 kirjeldatud olukorraga, kus Riigikohus selgitas, kuidas ja millises järjekorras toimub liitkaristuse mõistmine siis, kui osad kuriteod on toime pandud enne eelmist tingimuslikku vangistust ettenägevat kohtuotsust ja osad pärast seda. Kui K.A poolt kahe viimase otsusega tuvastatud kuritegusid oleks koos arutatud, oleks Tartu Maakohtu poolt
4. detsembri 2017 otsuses tuvastatud kuriteod olnud need, mis on toime pandud enne Harju Maakohtu
5. septembri 2017 kohtuotsust ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod olnud need, mis on toime pandud pärast Harju Maakohtu
6. septembri 2017 otsust e selle otsusega mõistetud katseajal. Riigikohtu poolt antud juhiste kohaselt saab liitkaristuse mõistmisel nii

§ 65

lg 1 kui ka lg 2 järgi alles

§ 65

lg 1 kohaldamise järel liikuda sama paragrahvi teise lõike juurde, suurendades pärast eelmise otsuse kuulutamist toime pandud kuritegude eest mõistetud karistust

§ 65lg 1 kohaselt moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa võrra.

Põhimõtteliselt on käesoleval juhul eelmine e Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsus realiseerinud esimese osas Riigikohtu otsuses 1-17-7807 antud juhisest ja mõistnud karistuse

§ 65

lg 1 järgi ning vaidlustatud kohtuotsus realiseerinud teise osa samas otsuses esitatud juhistest e mõistetud on liitkaristus

§ 65

lg 2 järgi, kuid jaatada ei saa olukorda, kus Tartu Maakohtu otsus, mis koos vaidlustatud otsusega kuulub hiljem tuvastatud kuritegude 12 kogumisse, on jäänud absoluutselt eraldiseisvaks. See võib teatud olukordades tekitada ka tulevikus probleeme liitkaristuse mõistmisel. Ka Riigikohus on tunnistanud, et erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka

§ 64

lg -s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni (3-1-1-66-10 p 11.6). Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et arutataval juhul ei ole võimalik mõista liitkaristust ainult vaidlustatud kohtuotsuse ja eelmise e Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsuste järgi

§ 65lg 1 järgi e selliselt nagu seaduse järgi on reegliks.

Nimelt, arvestades sellega, et vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod on pandud toime varasema kohtuotsusega määratud katseajal e esinevad seaduslikud alused

§ 65

lg 2 järgi liitkaristuse mõistmiseks, mis aga tähendab seda, et tuleb moodustada liitkaristus tingimisi mõistetud vangistuse ärakandmata osa ja vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse täieliku liitmise teel, ei ole õige kohaldada liitkaristuse mõistmisel ainult

§ 65

lg 1 sätteid, mis teoreetiliselt annab kohtule võimaluse liitkaristuse mõistmiseks ka raskema karistuse osalise suurendamise või karistuste katmise põhimõtte järgi. Seega tuleb võtta liitkaristuse mõistmisel kogumisse kolme kohtuotsusega mõistetud/ärakandmata karistused ja moodustada viimase kohtuotsusega karistus, mis ei jätaks ühtegi nendest karistustest eraldi kulgema. Kui arvestada Riigikohtu otsuses 1-17-7807 antud juhiseid, siis tuleks moodustada liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel, kus hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvad Tartu Maakohtu otsus ja vaidlustatud kohtuotsus ja kõige kergema liitmise põhimõtte kohaldamisel e karistuste katmisel liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud, milles tuleks maha arvata kantud karistus 4 kuud ja 11 päeva.

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel on üheks liidetavaks uus mõistetud karistus e 2 aastat ja 9 kuud ning teiseks liidetavaks Harju Maakohtu otsusega 27. septembrist 2018 mõistetud karistuse ärakandmata osa e 2 aastat ja 19 päeva. Siis on liitkaristus võrdne vaidlustatud otsusega mõistetud liitkaristusega e 4 aastat 9 kuud ja 19 päeva e süüdistatava olukorda raskendatud ei ole. Selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et

§ 65

lg 2 alusel on esimeseks liidetavaks uus mõistetud karistus e 2 aastat 9 kuud, mitte selle ärakandmata osa e 2 aastat 4 kuud ja 19, sest seesama osa e 4 kuud ja 11 päeva on juba maha arvatud

prg 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel, kus üheks liidetavaks on Harju Maakohtu 27. septembri 2017 mõistetud karistuse ärakandamata osa e just see osa, mis on kandmata pärast juba kantud 4 kuu ja 11 mahaarvamist mõistetud karistusest ja kaks korda ei saa ühte ja sama ajavahemikku kantuks lugeda. Kohtukolleegium peab vajalikuks obiter dictum korras märkida järgmist. Olukord, mis tuli lahendada käesoleva otsusega, on tegelikult saanud alguse Riigikohtu otsuses 3-1-1-66-10 väljaöeldud seisukohast, mille kohaselt uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Oma sellekohast seisukohta põhjendab Riigikohus otsuses sellega, et: a) liitkaristusest vabastamisel ja uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest; b)

§ 65

lg 1 põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe. Samas otsuses rõhutab Riigikohus, et

§ 65

lg -s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamine on kohustuslik, sest see teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas ühtse kohtuotsuse. Ühtlasi tagatakse sellega isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka

§ 64lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni.

13 Kohtukolleegium nõustub täielikult sellega, et liidetavateks on põhikaristused ning et katseaegade liitmist seadus ei näe ette. Samuti ei ole vaidlust selles, et alati võib uue otsusega määratud katseaeg olla eelmisest pikem ja et on võimalik määrata ka uusi tingimusi ja kohustusi. Samas aga ei taga Riigikohtu seisukoht uue otsusega uue katseaja kulgemise alguse määramine kindlasti mitte seda, et isikud, kes mõistetakse süüdi kahe erineva kohtuotsusega nende kuritegude eest, millised võinuksid olla tuvastatud ühe otsusega on alati võrdselt koheldud nendega, kelle suhtes tehakse üks otsus nende kuritegude osas, mis teiste puhul kahe otsusega on tuvastatud.

§ 73ja 74 näevad ette maksimaalse katseaja.

Kui isik mõistetaks süüdi ühe otsusega näiteks kahes kuriteos, on temale võimalik määrata katseaeg, mis ei ületa 5 aastat. Samas, kui isik mõistetakse esimese otsusega süüdi ühes kuriteos ja temale määratakse katseaeg näiteks 3 aastat, mis hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest ja teise, näiteks kahe aasta pärast tehtud otsusega teises kuriteos, mis on toime pandud enne eelmist kohtuotsust, millega oli isik tingimusi vangistusest vabastatud katseajaga 3 aastat ning uue kohtuotsusega mõistetakse temale

§ 65

lg 1 alusel liitkaristus ja see jäetakse tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 4 aastat, siis reaalselt on tema katseaeg pikem, kui 5 aastat e 2 aastat kuni uue otsuseni pluss uuest otsusest alates veel 4 aastat. Kui teise otsusega määratud katseaeg on maksimaalne, siis on alati garanteeritud reaalselt katseaeg, mis on pikem, kui seadus võimaldab ning tema raskem kohtlemine, kui ta oleks olnud nende kuritegude eest, mis on tuvastatud kahe otsusega, ühe otsusega süüdi mõistetud. Eelnevat kokku võttes arvab kohtukolleegium, et kui teise kohtuotsusega määratud uue katseaja algus hakkaks kulgema alati esimesest otsusest, oleks tagatud mitte ainult võrdsuspõhimõte vaid välistatud ka selline olukord nagu A. K.A puhul on tuvastatav e et liitkaristus moodustatakse mitte kahe kohtuotsuse e uue otsuse ja eelmise otsuse kogumis nagu seda tegelikult seadus ette näeb vaid kolme otsuse järgi, aga ka see, et ühe kohtuotsusega mõistetud karistust liidetakse kohtuotsuste kogumis enam, kui üks kord. Ühte karistust ei saaks kohtukolleegiumi arvates eraldiseisvana liita rohkem, kui üks kord. Ta võib olla küll järgmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse osa, mis siis on ülejärgmise otsuse liitkaristuse üks liidetav. Praegusel juhul on seda põhimõtet eiratud. Nii on Harju Maakohtu 27. septembri 2017 otsusega mõistetud karistust liidetud nii Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsusega, kus ta on

§ 65

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse eraldi liidetavaks, kui ka

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse moodustamisel samuti eraldi liidetav.

Kui Tartu Maakohtu otsusega oleks katseaeg olnud seesama 5 aastat, mida näilikult on Tartu Maakohus püüdnud piiriks pidada, määrates katseajaks 2 aastat ja 4 kuud (Harju Maakohus oli eelneva otsusega määranud 2 aastat ja 6 kuud), kuid selle algus olnuks jätkuvalt 27. septembril 2017, oleks karistuste liitmise tehnika olnud tunduvalt mõistlikum ja läbipaistvam e liidetud oleks kaks kohtuotsust – vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistusele oleks liidetud

§ 65lg 2 alusel Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa.

Esmapilgul võib selline väljapakutud liitmistehnika versioon sarnastes juhtumites tunduda ebaõiglane, sest ei ole välistatud olukord, et pärast teist kohtuotsust jääb läbida jääva katseaja osa väga lühike. Tegelikult tähendab see vaid seda, et tõesti, kui isik paneb ka pärast teist otsust toime kuritegusid, siis ei pruugi enam olla võimalust kohaldada

§ 65

lg 2 sätteid, sest katseaeg võib varsti pärast otsust läbi saada, kuid see ei tähenda, et keegi jääks karistamata. Siis tulebki sel juhul tunnistada seda, et isik suutis läbida edukalt katseaja, mis oleks olnud edukalt läbitud ka siis, kui kahe erineva otsusega kuriteod, mis kuuluvad hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi, oleksid olnud tuvastatud ühe otsusega, millega temale see katseaeg oleks määratud. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 5 tundi e õigusabi kulud on 420 eurot (koos käibemaksuga). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 14 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p 2, 340 lg 1 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega on jäetud moodustamata liitkaristus

prg 65 lg 1 alusel Tartu Maakohtu 8. detsembri 2017 otsusega ja vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude konkurentsi eest ning moodustab sel alusel oma otsusega liitkaristuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 15