Obsah (5)

§ 657§ 232§ 445§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-22-3359 Otsuse tegemise aeg ja koht 9. jaanuar 2026, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-G

§ 657lg 1 p 2).

22. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus tõendite hindamise reegleid (

§ 232

lg 1), kui asus seisukohale, et tõendatud on X ja Y vahel sõiduki kohta kinkelepingu sõlmimine. Kolleegiumi arvates ei võimalda esitatud tõendid sellisele järeldusele asuda.

1. VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
2. Tsiviilasjast nähtuvalt kandis hageja kostjale 01.02.2021 üle 58 333 eurot, selgitusega „vastavalt lepingule“ (I kd tl 6). Vaidlus puudub selles, et ülekantud raha kasutas kostja sõiduki Porsche Macan ostmiseks. Kostja tasus 01.02.2021 Aktsiaseltsile Auto 100 5 sõiduki eest 70 000 eurot (I kd tl 38). Seega toimus raha ülekanne juriidiliste isikute (hageja ja kostja) vahel, mitte füüsiliste isikute (X ja Y) vahel, ning ka sõiduki ostjaks oli juriidiline isik (kostja), mitte Y.
3. Maakohus leidis, et kinkelepingu sõlmimine X ja Y vahel on tõendatud sellega, et X osales sõiduki ostmise protsessis ning sõiduki vastuvõtmisel, samuti Y sõnumitega Xle ning Y ja MT sõnumivahetusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et X käis koos Yga (kes olid sel ajal elukaaslased) sõidukiga tutvumas, küsis müüjalt müügipakkumises märgitud teenuse osas selgitust, ning osales koos Yga sõiduki vastuvõtmisel, teha järeldust, et X ja Y vahel on sõlmitud kinkeleping sõiduki osas. Sealhulgas on põhjendamatu maakohtu järeldus, et X esitles ennast sõiduki potentsiaalse ostjana. Müügipakkumine on tehtud kostjale (äriühingule) ning kontaktiks on kostja tolleaegse juhatuse liikme Y e-posti aadress (I kd tl 81-82). Ka sõiduki müügileping sõlmiti Aktsiaseltsi Auto 100 ja kostja vahel. Mis puudutab Y 25.01.2021 sõnumeid Xle sõidukite osas (I kd tl 39-40), siis tegemist on ühepoolsete sõnumitega. X ei ole nendele vastanud. Need sõnumid ei tõenda, et Xl oli tahe sõlmida kinkeleping. Ka Y ja MT vahel 11.03.2021 toimunud sõnumivahetusest (I kd tl 58-59) ei saa teha tõsikindlat järeldust X tahte kohta. X ei olnud selle sõnumivahetuse osaline. Samuti ei saa maakohtu tuvastatud varasematest X poolt oma lähedastele tehtud kingitustest teha järeldust, et X tahe oli käesoleval juhul suunatud sõiduki kinkimisele. Sõiduki kinkelepingu olemasolu ei saa tuletada ka asjaolust, et kostja kandis Xga seotud Osaühingule Dreamland edasi sõiduki ostuga seotud käibemaksu tagastuse (Osaühing Dreamland oli varasemalt kandnud kostjale üle 16 667 eurot, mida nad käsitlesid laenuna, vt p 26). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendeid, milles X oleks ise väljendanud tahet isiklikult kinkida Yle sõiduk (s.t sõlmida kahe füüsilise isiku vahel kinkeleping sõiduki kohta).
4. Lisaks sellele, et raha ülekandmine toimus poolte vahel, kinnitab hageja väidet laenulepingu sõlmimisest asjaolu, et pooled pidasid 2021.a märtsis läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle, mitte aga laenusuhte enda üle. Tsiviilasjas esitatud lepinguprojektidest ja e-kirjadest nähtuvalt rääkisid hageja ja kostja 2021.a märtsis läbi eelkõige intressi, laenulepingu tähtaja ja tagatise üle (I kd tl 7, 8, 9, 10, 11, 11-pöördel). Pooled lepingu allkirjastamiseni küll ei jõudnud, kuid samas ei vaidlustanud kostja 2021.a märtsis läbirääkimistel hagejaga, et 58 333 euro näol on tegemist laenuga ega väitnud, et X ja Y on sõlminud hoopis sõiduki kinkelepingu. Seda, et tegemist on hageja ja kostja vahelise laenusuhtega toetab ka asjaolu, et 2021.a jaanuaris esitas kostja AS-ile SEB Pank sama sõiduki liisimiseks liisingutaotluse (I kd tl 182-183). Kuigi kostja loobus taotlusest, kinnitab see, et kostjal oli kavatsus osta või liisida sõiduk välise finantseerimise kaudu. Kui Xl ja Yl olnuks kokkulepe sõiduki kinkimises, siis puudunuks kostjal vajadus esitada taotlust sõiduki liisimiseks. Kolleegiumi hinnangul kinnitab laenusuhet hageja ja kostja vahel veel see, et ka Osaühing Dreamland kandis kostjale 01.02.2021 sõiduki ostmiseks rahasumma (16 667 eurot), mida asja materjalist nähtuvalt käsitlesid pooled laenuna. Osaühing Dreamland pakkus 2021.a märtsis kostjale laenulepingu kirjalikku vormistamist ning läbirääkimiste tulemusel (I kd tl 83, I kd tl 9 pöördel) avaldas Y 13.03.2021 e-kirjas 6 kostja esindajana, et ta on nõus allkirjastama laenulepingu summale 16 667 eurot (I kd tl 11).
5. Ülaltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et poolte vahel oli 01.02.2021 sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping 58 333 euro laenamiseks. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ütles 22.11.2021 avaldusega laenulepingu üles alates
6. veebruarist 2022 (I kd tl 12 pöördel). Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda laenusumma 58 333 eurot tagastamist.
7. Hageja nõuab kostjalt intressi 0,5 % aastas ühe aasta eest (s.o laenulepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseni) summas 291,67 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kuna pooled ei jõudnud 2021.a märtsis kõikides laenulepingu täiendustes/muudatustes kokkuleppele, siis ei saa lugeda kokkulepet sõlmituks ka intressi osas. Siiski sätestab VÕS § 397 lg 1, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Vastavalt VÕS § 397 lgle 2, kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et intressi turumäär oli kõrgem kui 0,5 % aastas. Seega, kuigi tõendamata on poolte kokkulepe intressimäära osas, peab ringkonnakohus põhjendatuks intressi välja mõista VÕS § 397 lg 1 ja 2 alusel, lähtudes hageja nõutud intressimäärast 0,5 % aastas. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 291,67 eurot.
8. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni (07.03.2022) välja mõista viivis 439,92 eurot ja alates 08.03.2022 viivis põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse jätta viivise välja mõistmata.
9. Harju Maakohus seadis 07.03.2022 määrusega hagi tagamiseks kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) kohtuliku hüpoteegi summas 63 000 eurot hageja kasuks.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled, ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. 7 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 31.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 8