KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 20.10.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-12241 Kohtuasi J

) §-le 339 kohustub üks isik (rendileandja) rendilepinguga andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). 3.

1. Kuigi poolte vahel puudub kirjalik rendileping, siis on kostja oma vastuses kinnitanud, et vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma igakuiseid liisingumakseid ja hageja tegema esimese sissemakse liisinguandjale 30 399 eurot. Hageja sai selle eest sõiduautot kasutada. Hageja kasutusõigust sõiduautole tõendab ka asjaolu, et liisingulepingu sõlmimisel kanti hageja kasutajana sõiduauto tehnilisse passi. Seega saab lepingu täitmisele asumisega (s.o raha ülekandmisega ning hageja sõiduauto tehnilisse passi kasutajana sisse kandmisega) lugeda lepingu poolte vahel sõlmituks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3). 3.
2. Hageja väitel pidi ta saama sõiduautot kasutada vähemalt kuni liisingulepingu lõppemiseni. Kuigi hageja ei ole esitanud tõendeid hagi aluseks olnud poolte kokkuleppe kohta, siis arvestades, et tasutud sissemakse moodustas sõiduauto väärtusest ca pool, siis on eluliselt usutav, et hageja tasutud summa eest oli ta õigustatud sõiduautot kasutama vähemalt kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et pooled oleksid kokku leppinud lühemas perioodis. Arvestades, et pooled olid lepingu sõlmimise ajal elukaaslased, siis on ka eluliselt usutav, et sõiduautot planeeriti kasutada ühiselt. Nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks automaatselt lõppenud ka kasutusleping. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimist ei ole pooled kohtule ka tõendanud. Samuti on tõendamata hageja väide, et ka tema pidi liisingulepingu lõppedes auto omanikuks saama. Vastupidiselt nähtub liisingulepingust, et auto omanikuks pidi saama liisingulepingu lõppedes üksnes kostja. 3.
3. Kostja on 06.09.2024 dokumendi p-s 1.10 kinnitanud, et ta on 11.08.2023 kustutanud hageja kasutajana sõiduki tehnilisest passist. Hageja on omakorda edastanud kostjale 11.08.2023 nõudekirja 30 399 euro tagastamiseks. Nimetatud tegudest võib järeldada, et kumbki pool ei soovinud enam lepingut jätkata. Kuigi praegusel juhul puuduvad tõendid, et pooled oleksid järginud lepingu erakorralise ülesütlemise või taganemise nõudeid, siis saab poolte väljendatust lugeda leping lõppenuks

§ 13lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte kokkuleppel.

Kohus arvestab, et poolte kooselu oli lõppenud ning kumbki pool ei ole soovinud alates 11.08.2023 enam lepingu täitmist jätkata. Seega on pooltevaheline kasutusleping lõppenud 11.08.2023. 3.6. Hageja on tõendanud, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejale on lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju (

§-d 115, 127 ja 128). Hageja poolt liisinguandjale kostja eest sissemakse (30 399 eurot) tasumisega tekkis hagejal sõiduauto kasutamise õigus vähemalt 3 2-23-12241 kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Hageja on saanud sõiduautot kasutada kuni 11.08.2023, s.o ca 8,5 kuud. Kostja on kinnitanud, et pärast poolte lahkuminekut võttis kostja hagejalt sõiduki kasutamise õiguse tagasi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks sellest ajast alates saanud sõiduautot kasutada. Kuna 60 kuu asemel sai hageja sõiduautot kasutada ainult 8,5 kuud, siis on kostja sõiduki kasutusõiguse äravõtmisega lepingut rikkunud ning hagejal on tekkinud rahaline kahju 26 092,48 euro ulatuses (30 399 eurot ÷ 60 kuuga × 51,5 kuuga). Kuigi sissemakse summa tasuti liisinguvõtjale, siis on hagejal õigus nõuda summa tagastamist kostjalt. Sissemakse tasuti liisinguvõtjale kostja eest ning pooltel oli kokkulepe, et hageja saab selle summa eest sõiduautot kasutada. 3.7. Kuigi kahju hüvitamise nõude eelduseks on üldjuhul kostjale täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks (vt

§ 115

lg-d 2 ja 3), siis arvestades, et poolte kooselu on lõppenud ning kumbki pool ei ole näidanud üles huvi sõiduauto kasutamise jätkamiseks ühiselt, siis puudus hagejal praegusel juhul vajadus täiendav tähtaeg kostjale anda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 4.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ületas maakohus nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole menetluses esitatud. Maakohus ei viidanud menetluse kestel kordagi sellele, et poolte vahel võiks olla sõlmitud rendileping. Hageja ei ole esitanud nõuet rendilepingu alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. 4.
3. Kostja märgib, et hageja ei pidanud makstud rahasummat (30 399 eurot) tasuks sõiduauto kasutamise eest. Seetõttu ei saa lugeda hagejat nõustuks rendilepingu sõlmimisega. 4.
4. Kostja hinnangul on ebaselge, millist lepingut maakohus silmas pidas, kui märkis otsuse p-s 5.3, et „nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks automaatselt lõppenud ka kasutusleping“. Maakohus rääkis nii rendilepingust kui ka kasutuslepingust. 4.
5. Hageja 28.03.2024 menetlusdokumendist ei olnud selge, kuidas raha tuli tagastada, kas kasutusleping on kehtiv ning kui kasutusleping on kehtiv, siis millega see on tõendatud. Hagi esitamisel ei teadnud hageja isegi, millist lepingut kostja on rikkunud. Alles 10.12.2024 menetlusdokumendis tõi hageja esile, et hageja ja kostja vahel oli kasutusleping. 4.
6. Ebaselge on, mille alusel maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline kasutusleping lõppes 11.08.
7. 4.
8. Kostja ei nõustunud maakohtu menetluses hagi eseme ja aluse muutmisega. Hageja ei tuginenud hagis lepingule, vaid viitas alusetule rikastumisele. 4 2-23-12241 Vastustaja seisukoht
9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda. palub jätta selle rahuldamata ja Hageja palub parandada maakohtu otsust, muutes maakohtu menetluskulude jaotust selliselt, et maakohtu menetluskulud jäävad 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda (dtl 242). Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust märgitud ulatuses.
11. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal tuleb hagejale tagastada osa liisinguandjale tasutud sissemaksest, sest hageja ei saanud sõiduautot kokkulepitud aja vältel (s.o liisingulepingu kehtivuse ajal) kasutada.
12. Apellatsioonkaebuse väide maakohtu poolt hagi lahendamise piiridest väljumise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus ei väljunud hagi piiridest, vaid andis esitatud asjaolude pinnalt õigusliku hinnangu poolte õigussuhtele, st kohaldas materiaalõigust. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Hageja esitas menetluses rahalise nõude, mille maakohus on otsuses ka lahendanud. See, kuidas maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte, ei tähenda nõude piiride ületamist. Esitatud asjaolude pinnalt materiaalõiguse omal äranägemisel kohaldamine ei too kaasa TsMS § 439 rikkumist. Seda, et poolte vahel võib olla kasutusleping, arutati maakohtu menetluses korduvalt (vt nt dtl 176 esimene lõik, 192 kaks viimast lõiku ja dtl 198). Hageja nõude aluseks oleva õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7). Kostjal oli võimalik selle kohta avaldada ka arvamust (vt nt dtl 180–182 ja 202–204). Arvestades hagi alusena esile toodud lepingu eset ja sisu, oli siinsel juhul ilmne, et poolte vaheline kasutusleping sai olla kas üürileping või rendileping. Apellatsioonkaebuses kostja ka ei väida, et poolte vahel ei oleks olnud kasutuslepingut (rendilepingut). Nii selgitas kostja ka juba hagile esitatud vastuses, et hageja sai kasutada sõiduautot ja maksis selle õiguse eest (dtl 31, p 1.5).
13. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aluseks olevat poolte kokkulepet tuleb kvalifitseerida üürilepingu (

§ 271), mitte rendilepinguna.

Hagejal oli õigus liisingulepingu kehtivuse ajal (s.o 60 kuu vältel) sõiduautot kasutada ja hageja tasus selle eest sõiduauto omandamisel kostja eest liisinguandjale 30 399 eurot. Nagu maakohus otsuses märkis, ei ole hageja tõendanud, et ka tema pidi liisingulepingu lõppedes sõiduauto omanikuks saama. Seega oli hageja ja kostja vahelise lepingu esemeks üksnes õigus sõiduautot kasutada. Rendileping eeldab, et rendileandja võimaldab rentnikuna rendilepingu 5 2-23-12241 esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja (

§ 339esimene lause).

Siinsel juhul ei olnud hagi aluseks oleva kokkuleppe esemeks lisaks asjale ka õigused (st õigus saada sõiduauto omanikuks). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

1. Hageja on maakohtu menetluses selgitanud, et tema hinnangul võib poolte vahel olla kasutusleping (vt nt dtl 176, esimene lõik). Kostjal oli kohustus anda sõiduauto hageja kasutusse ning vastutasuks sõiduauto kasutamise eest kohustus hageja täitma kostja rahalised kohustused liisinguandja eest (samas, teine lõik). Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole nõustunud kasutuslepingu sõlmimisega, sest ei ole pidanud hageja makstud rahasummat tasuks sõiduauto kasutamise eest.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostjale ei ole arusaadav, millisest otsusest maakohus otsuse p-s 5.3 räägib, selgitab ringkonnakohus, et maakohus on viidatud punktis käsitlenud kasutuslepingule viidates hageja nõude aluseks olevat kokkulepet, mille ringkonnakohus kvalifitseeris eelnevalt üürilepinguna. Nii üüri- kui ka rendileping on kasutuslepingud (

1. osa
2. ja
3. peatükk). Maakohtu seisukohad on otsuses selged.
4. Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, otsust tehes lähtub kohus poolte esitatud faktilistest asjaoludest ega ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja ei pea hagiavalduses TsMS § 363 kohaselt esitama hagi õiguslikku alust (TsMS II komm

§ 13lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte kokkuleppel.

Vaatamata sellele, et pooled lõpetasid üürilepingu kokkuleppel, rikkus kostja üürilepingut, kui ei võimaldanud hagejal sõiduautot kogu liisingulepingu kehtivusaja kasutada. Selle üle, et kostja kustutas hageja kasutajana sõiduauto tehnilisest passist ega võimaldanud hagejal sõiduautot enam kasutada, pooled ei vaidle.

1. Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Hageja on palunud vastuses apellatsioonkaebusele parandada maakohtu menetluskulude jaotust ning jätta 99% maakohtu menetluskuludest kostja kanda ja 1% hageja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotus maakohtu otsuses ei muudetav vea parandamise korras. Kui hageja soovis vaidlustada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse 6 2-23-12241 osas, oleks hagejal tulnud esitada apellatsioonkaebus või vastuapellatsioonkaebus. Samuti selgitab ringkonnakohus, et hageja nõudis hagiavalduses kostjalt 30 399 euro väljamõistmist (dtl 3). Rahalisi nõudeid ei saa selliselt maksma panna, nagu hageja 10.12.2025 menetlusdokumendis teha soovis – s.o paludes kostjalt välja mõista 26 345,80 eurot kahju hüvitamise sätete alusel, 30 399 eurot lepingust taganemist reguleerivate sätete alusel või 30 399 eurot alusetu rikastumise sätete alusel. Järjestatud nõuete paljusus eeldab vähemalt kahe menetluslikult eraldiseisva nõude esitamist. Vaatamata maakohtu asjaomastele selgitustele, ei teinud hageja tahteavaldusi hagist osaliseks loobumiseks või tagasivõtmiseks (dtl 191). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
4. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 7