Obsah (8)

§ 178§ 183§ 26§ 48§ 217§ 218§ 2§ 261

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 17.02.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-24-13069 Kohtuasi Unde

) §-s 26¹ märgitud eeldused. 1.

1. Sunniraha määramine ei ole põhjendatud ega mõistlik olukorras, kus avaldajatel ei ole kohtumäärust võimalik täita. Samuti ei nõustu avaldajad määratud sunniraha suurusega ega ka sellega, et sunniraha on määratud mõlemale avaldajale põhjendamatult suures summas. Lisaks on avaldajad seisukohal, et kohtumäärusest ei nähtu avaldajate kohustust määruses kirjeldatud 3 2-24-13069 vallasvara transportimiseks hoiukohta. Selline kohtutäituri nõue on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Puudutatud isikute seisukohad
2. Kohtutäitur palub jätta kaebuse rahuldamata ja jääb vaidlustatud otsuses kajastatud seisukohtade juurde. Täitmisele esitatud hagi tagamise määruse kohaselt tuleb võlgnikel määruses nimetatud asjad hoiule anda kohtutäiturile, mida on korduvalt nõutud. Kohtule esitatud kaebuses tunnistab võlgnike esindaja, et suurem osa hoiule võetavatest asjadest on väidetavalt hoiule antud hoiulepingu alusel kolmandale isikule. Kohtutäitur on põhjendatult nõudnud hagi tagamise määruses sätestatu täitmist (asjade hoiule andmist) ja võlgnikud on põhjendamatult keeldunud kohtu määratud kohustuse täitmisest, sh esitanud kohtutäiturile kaebusi põhjendustega, et hagi tagamist ei ole võimalik täita valduse puudumise tõttu ning taotlenud täitemenetluse lõpetamist ja peatamist jne. Täitemenetluse käigus on selgunud, et asjade hoiustamist korraldab üks võlgnikest ja põhjendus, et temale ei olnud teada hoiustatud asjade koosseis, on asjaolu, mille inventeerimist sai korraldada hoiustaja ja selle tegemiseks ei ole olnud takistusi. Nagu ka kaebuse sisust selgub, korraldas asjade nimekirja koostamise kaebaja täitemenetluse käigus ise. Lisaks tuleb kaebuse läbivaatamisel lähtuda algselt kohtutäiturile 25.07.2024 esitatud kaebuste taotlustest ja jääda esitatud kaebuste piiridesse ning ei ole asjakohane käsitleda kaebuse läbivaatamisel muude võlgnike esitatud kaebuste kohta tehtud kohtutäituri otsuseid.
3. Sissenõudja kaebuse kohta seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
4. Harju Maakohus jättis 25.09.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldajate menetluse peatamise taotluse rahuldamata, avaldajate kaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud võrdselt avaldajate kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 4.
5. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks 07.06.2024 hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-24-
6. Kohtutäitur on 15.07.2024 teinud kaks menetlustoimingut: koostanud sunniraha määramise otsuse, millega määras mõlemale avaldajale sunniraha 500 eurot; koostanud korduva teate hagi tagamise määruse täitmiseks ja sunniraha määramise hoiatuse. Avaldajad esitasid 25.07.2024 kaebused kohtutäituri tegevusele. Kohtutäitur lahendas mõlemad avaldajate kaebused 19.08.2024 otsusega, jättes need täies ulatuses rahuldamata. Avaldajad esitasid kohtule kaebuse 29.08.2024, s.o tähtaegselt. 4.2.

§ 178

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik peab täitedokumendi kohaselt välja andma konkreetse vallasasja või kindla koguse asendatavaid asju või dokumendi kujul olevaid väärtpabereid, võtab kohtutäitur need temalt ära ja annab üle sissenõudjale.

§ 178

lg 2 sätestab, et kui asja ei leita, peab võlgnik teatama kohtutäiturile asja asukoha.

§ 178

lg 3 järgi kui võlgnik ei teata asja asukohta, kohaldatakse

§ 183

sätteid, mis lõppastmes toob kaasa sunniraha kohaldamise.

§ 183

näeb ette, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha

§-s 26¹ sätestatud korras. Sunniraha määramine on

§ 183

kohaselt kohtutäituri kaalutlusotsus, mis allub kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Kohus saab üksnes kontrollida, kas kohtutäitur on ületanud sunniraha otsust tehes diskretsioonipiire või mitte. 4 2-24-13069 4.2.1. Maakohus leidis, et kohtutäitur ei ole sunniraha otsust tehes diskretsioonipiire ületanud. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Avaldajatel on võimalus oma vastuväide, et täitedokumendi täitmine on täitedokumendis nimetatud asjade valduse puudumise tõttu võimatu, hagi tagamise menetluses maksma panna. Avaldajad ei ole välja toonud, et formaalsed nõuded täitemenetluse läbiviimiseks ei oleks täidetud. 4.2.2.

§ 26

¹ lg 4 sätestab, et sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summana. Esmakordsel määramisel ei ole sunniraha väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot, korduval sunniraha määramisel ei ole sunniraha suurem kui 1917 eurot. Sunniraha suuruse üle otsustamine ülalmärgitud piirides on kohtutäituri kaalutlusotsus. Sellist otsust peab täitur põhjendama sunniraha määramisel või hiljemalt sunniraha määramise otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Käesoleval juhul on täitur 19.08.2024 otsuses esitanud põhjendused sunniraha suuruse kohta. Asjaoludest nähtuvalt on täitur lähtunud eelkõige sellest, et avaldajad ei täitnud kohtutäituri määratud tähtpäevaks täitedokumendis sätestatud kohustust. Kohtutäitur on hinnanud, et sunniraha suurus on hagi tagamise täitmise kulgu ja võlgnike käitumist arvesse võttes põhjendatud. Selle suurus on mõistlik, proportsionaalne ja põhjendatud. Kohtutäituri poolt mõlemale avaldajale määratud 500 euro suurune sunniraha on kooskõlas

§ 26¹ lg 4 teises lauses sätestatuga.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et sunniraha esmakordsel määramisel tuleb see määrata väikseimas võimalikus summas. 4.2.

1. Kuna 15.07.2024 sunniraha määramise otsus oli õiguspärane, puudub alus seda tühiseks või kehtetuks tunnistada ning rahuldamata jääb avaldajate sellekohane alternatiivne taotlus 4.
2. Pärast sunniraha määramist koostas kohtutäitur 15.07.2024 korduva teate hagi tagamise määruse täitmiseks ning tegi korduva sunniraha määramise hoiatuse. Sunniraha määrab kohtutäitur otsusega, mitte sunniraha määramise hoiatusega. Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole eraldiseisev õiguskaitse vajalik, kuna isik saab esitada kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise otsuse enda peale. Eelneva tõttu ei kaasne avaldajatele hoiatusega negatiivseid tagajärgi, kuna sunniraha määramise põhjendatust hinnatakse vajadusel sunniraha määramise otsuse vaidlustamise raames. Kuna hoiatuse tegemine ei ole võrdsustatav sunniraha määramisega, siis puuduvad alused kohtutäituri 15.07.2024 hoiatust tühiseks või kehtetuks tunnistada. 4.
3. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et 04.07.2024 akti tühiseks või kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Kohtutäitur on õiguspäraselt võlgnike kohustuse täitmata jätmise fikseerinud ja vastava akti koostanud. Toiming ei saanud avaldajate õigusi ja huve kahjustada, kuna aktiga fikseeriti vaid vara üleandmise nurjumine. 4.
4. Ainetu on avaldajate taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Avaldajate esile toodud asjaolude pinnalt ei ole kaebusega sellist eesmärki võimalik saavutada. Ekslik on avaldajate järeldus, et kui täitedokumendi täitmine on võlgniku hinnangul eluliselt võimatu, saaks see kaasa tuua täitemenetluse lõpetamise.

§ 48lg 1 sellist täitemenetluse lõpetamise alust ette ei näe.

Kohtutäitur saab täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 4 alusel lõpetada, kui talle esitatakse kohtulahend, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. Kuna kohtumäärust ei ole käesolevaks hetkeks muudetud, tühistatud ega määratud sundtäitmise lõpetamist, kuulub see täitmisele. 5 2-24-13069 Määruskaebus

1. Avaldajad esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada vaidlustatud määruse ja avaldajate kaebuse rahuldada. Menetluskulud paluvad avaldajad jätta puudutatud isikute kanda. Avaldajad paluvad peatada käesolevas tsiviilasjas menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-2411517 tehtava lahendi jõustumiseni 5.
2. Määruskaebuse kohaselt on vaidlustatud määrusest arusaamatu, mille põhjal maakohus leidis, et kohtutäitur ei ole diskretsioonipiire ületanud. Kohtutäituri ega maakohtu põhjendustest ei nähtu ühtegi hinnatavat asjaolu, mis õigustaks sunniraha määramist summas 500 eurot. Kohtutäituri otsusest ei nähtu diskretsiooni teostamist. Maakohus jättis käsitlemata avaldajate väite, et täitedokumendist ei tulene neile kohustust määruses kirjeldatud vallasvara transportimiseks kohtutäituri nimetatud hoiukohta. Kui kohtutäituril puudus õigus nõuda, et avaldajad transpordiksid asjad kohtutäituri märgitud kohta, siis puudus kohtutäituril ka õiguslik alus sellise alusetu nõude täitmata jätmise puhul sunniraha määramiseks. 5.
3. Lisaks puudus õiguslik alus sunniraha hoiatuse tegemiseks. Täitedokumenti ei ole avaldajatel võimalik täita. Menetlusosaliste seisukohad
4. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
5. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis avaldajate taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata, samuti jättis maakohus rahuldamata määruskaebuse ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 4 (koosmõjus §-ga 659) alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata avaldajate kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise hoiatusele ning avaldajate taotlused nende 25.07.2024 kaebuste rahuldamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab need taotlused ja kaebuse selles osas läbi vaatamata. Muus osas jääb maakohtu määrus TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus §-ga 659) alusel muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.
8. Avaldajad esitasid koos määruskaebusega uute tõenditena vaidlustatud määruse ja kohtutäituri 05.09.2024 ettemaksu väljamõistmise otsuse. Sissenõudja esitas 29.11.2024 uute tõenditena avaldajate lepingulise esindaja e-kirja, hageja taotluse tsiviilasjas nr 2-24-628, vallasvara nimekirja koos tõlkega ja vallasvara fotod. Määruskaebusega esitatud vaidlustatud määrus ja sissenõudja esitatud 12.08.2024 e-kiri on juba toimikus olemas (dtl 224–230; 59– 60), mistõttu ringkonnakohus nimetatud tõendeid korduvalt asja materjalide juurde ei võta. Ülejäänud määruskaebemenetluses esitatud tõendid võtab ringkonnakohus TsMS § 662 lg 3 alusel vastu. 6 2-24-13069
9. Määruskaebemenetluses on endiselt vaidluse all, kas kohtutäituri 15.07.2024 sunniraha määramise otsus ja 15.07.2024 tehtud korduv teade hagi tagamise määruse täitmiseks ja sunniraha määramise hoiatus on õiguspärased.
10. Kolleegiumi hinnangul vaatas maakohus põhjendamatult läbi avaldajate kaebust osas, milles avaldajad vaidlustasid kohtutäituri 15.07.2024 sunniraha määramise hoiatust. Kuigi üldjuhul võib täitemenetluse osaline

§ 217

lg 1 järgi esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel kohtutäiturile kaebuse ning

§ 218

lg 1 järgi võib ta kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada kaebuse maakohtule, ei ole täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul õiguskaitse vajalik, kuna isik saab esitada kaebuse kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale.

§ 26

¹ järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. Lisaks saab kohustatud isik pärast hoiatuse saamist

§ 26

¹ lg 8 järgi mõjuval põhjusel taotleda, et kohtutäitur lükkaks sunniraha rakendamise edasi ja määraks täitmiseks uue tähtaja (vt ka RKÜKm 17.12.2013, 32-1-4-13, p 58–59). Seega ei kaasne negatiivseid tagajärgi sunniraha rakendamise hoiatusega, sh ei kaasne sellega kohustust sunniraha tasuda. Tegemist ei ole iseseisva täitedokumendiga. Täitedokument on

§ 2lg 1 p 16 kohaselt üksnes kohtutäituri otsus sunniraha määramise kohta.

Seda järeldust ei muuda asjaolu, et hoiatuses on märgitud konkreetne määratav sunniraha summa, millega avaldajad ei nõustu. Hoiatuses peabki sunniraha suurus märgitud olema (vt

§ 261lg 2 p 5).

Eeltoodut arvestades ei ole avaldajate kaebus osas, millega avaldajad vaidlustasid kohtutäituri 15.07.2024 sunniraha määramise hoiatust, esitatud seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu tuleb see jätta TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei vasta seetõttu määruskaebuse sisulistele väidetele, mis puudutavad sunniraha hoiatust. 13. Kaebus tuleb TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata ka osas, millega avaldajad paluvad kohtul rahuldada avaldajate 25.07.2024 kaebus kohtutäituri tegevusele ja lõpetada täitemenetluse. Selles osas ei ole avaldajatel võimalik avaldusega taotletavat eesmärki saavutada. Kuigi kohus saab kaebuse rahuldamise korral tühistada nii kohtutäituri kaebuse kohta tehtud otsuse (19.08.2024 otsus) kui ka algse kohtutäituri otsuse, mida avaldajad on vaidlustanud (15.07.2024 otsus), ei saa kohus asja läbivaatamisel teha ise uusi otsuseid, mille tegemise pädevus on üksnes kohtutäituril.

§ 217

lg 5 kohaselt teeb kohtutäiturile esitatud kaebuse kohta otsuse kohtutäitur ja

§ 48

kohaselt saab täitemenetluse lõpetamise otsustada kohtutäitur.

§ 217

lg 7 kohaselt saab kohus kaebuse põhjendatuse korral üksnes kohustada kohtutäiturit avaldajate kaebust (avaldajate 25.07.2024 kaebus) uuesti läbi vaatama ja selle kohta uue otsuse tegema (vt ka RKTKm 01.06.2016, 3-21-36-16, p 23).

1. Ülejäänud osas on maakohus jätnud õigesti kaebuse rahuldamata. Maakohtu määrus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7 2-24-13069 14.
2. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäitur ei ole sunniraha otsust tehes diskretsioonipiire ületanud. Kohtutäitur on 19.08.2024 põhjendanud, miks kohtutäitur määras kummalegi võlgnikule sunniraha just 500 eurot. Sunniraha suurus jääb

§ 26¹ lg-s 4 sätestatud piiridesse.

Kuigi võlgnike hinnangul ei saa kohtutäitur põhjendada sunniraha suurust otsuses, millega kohtutäitur lahendab võlgniku kaebust, on kohtupraktikas asutud vastupidisele seisukohale (vt nt TlnRnKm 03.02.2023, 2-22-13914, p 39.6; TrtRnKm 23.02.2021, 2-2010813, p 10.5). Võlgnikud ei ole toonud menetluses esile, et praegusel juhul oleksid asjaolud õigustanud väiksema sunniraha määramist. 14.2. Võlgnikud leiavad täiendavalt, et neil ei olnud täitedokumendi kohaselt kohustust ise määruses nimetatud vallasasju kohtutäituri määratud kohta toimetada ning seetõttu ei saa selle tegevuse tegemata jätmise eest üldse sunniraha määrata. Siiski puudub vaidlus ja toimiku materjalist ka ei nähtu, et avaldajad oleksid kohtutäiturile enne vaidlustatud sunniraha otsust teatanud vallasasjade asukoha, et kohtutäitur oleks saanud vajadusel ise korraldada asjade transpordi nende hoiule võtmiseks. Kohtutäitur tõi määruskaebuse vastuses esile, et kui avaldajad oleksid juba esimese täitmisteate saamise järel avaldanud asjade hoiukoha ja teinud kohtutäituriga koostööd asjade üleandmiseks, oleks saanud kohtutäitur lahendada ka võlgnike tõstatud küsimuse määruse täidetavuse kohta. Seega ei olnud avaldajad täitnud hagi tagamise määrust ka enda väidetud viisil. Kuivõrd vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul täitedokumenti ei täidetud ning kohtutäitur oli võlgnikke kooskõlas

§-ga 26 1 sunniraha määramise eest hoiatanud, oli sunniraha määramine 15.07.2024 otsusega õiguspärane. Maakohus selgitas õigesti, et kohtutäitur ei saa lahendada materiaalõiguslikku vaidlust, mistõttu ei ole sunniraha määramise otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohased avaldajate väited, et täitedokumendi täitmine on täitedokumendis nimetatud asjade valduse puudumise tõttu võimatu. 15. Määruse peale saab asja läbivaatamata jätmise osas esitada Riigikohtule määruskaebuse TsMS § 427 alusel. Sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (

§ 218lg 3 viimane lause).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna avalduse osaliselt läbivaatamata jätmine ei muuda järeldust selle kohta, et avaldus on põhjendamatu, ei tingi see maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmist.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võrdsetes osades avaldajate kanda.
3. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 18.
4. Sissenõudja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle õigusabi kokku 2 tundi ja 48 minutit, tunnihinnaga 195 eurot (käibemaksuta), kokku 546 eurot (käibemaksuta). Sissenõudja lepingulise esindaja tegi määruskaebemenetluses 21.11.2024 järgmised toimingud: määruskaebusega tutvumine 24 minutit, kohtutäituri seisukohaga tutvumine 12 minutit, vaidlustatud määrusega tutvumine 24 minutit, seisukoha koostamine määruskaebusele 1 tund, vastuväite koostamine avaldajate menetluskuludele 36 minutit, menetluskulude nimekirja koostamine 12 minutit. Avaldajad sissenõudja menetluskulude vastuväiteid ei esitanud. 8 2-24-13069 Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses (kokku 2,8 tundi) TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Avaldajale osutatud õigusteenuse tunnitasu 195 eurot (käibemaksuta) ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega tuleb avaldajatelt võrdsetes osades mõista välja sissenõudja kasuks menetluskulude hüvitisena 546 eurot (käibemaksuta), s.o kummaltki avaldajalt 273 eurot. Sissenõudja taotlusel tuleb avaldajatelt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. 18.
5. Kohtutäitur menetluskulude nimekirja ei esitanud ja ka toimikust ei nähtu tal tekkinud menetluskulusid, mistõttu jätab ringkonnakohus kohtutäituri menetluskulud kindlaks määramata.
6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2). (allkirjastatud digitaalselt) 9