KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Kadriann Ikkonen 11. märts 2026, Tallinn 3-25-4751 EKÕK Tallinna Jumalaem

) § 4 lg 1 p 5). Kaebaja soovib tuvastada

§ 4lg 1 p 5 kohaldatavuse kogu kinnistule.

Kaebajal on põhjendatud huvi jätkata vaidlust tuvastamiskaebusega, kuna vastustaja on selgelt väljendanud kavatsust jätkata pühakodade maamaksuvabastuse kitsendavat tõlgendamist. Kuna vastustaja tühistas 2025. a maksuteate üksnes

§ 4

lg 1 p 9 alusel, on kaebaja õigused jätkuvalt ohustatud uue ebaseadusliku maksuteate esitamisega 2026. aastal. Alates 01.01.2026.a jõustunud

§ 4

lg 1 p 9 sätestab, et riigi omandis olev ühiskondlike ehitiste maa on maksuvaba vaid juhul, kui seda kasutatakse pühakoja otstarbel. Kuna vastustaja leiab endiselt, et „pühakoja otstarve“ piirdub 1 vaid hoonealuse maaga (294 m2), on tõenäoline, et vastustaja esitab

1. aastal uue maksuteate kinnistu ülejäänud osa (2601 m2) maksustamiseks. Pühakoda koos selle juurde kuuluva maaga on terviklik üksus, mis on olnud maksuvaba üle 30 aasta. Vastustaja loodud uus tõlgendus, mis eristab hoonealust maad ja seda teenindavat maad, on meelevaldne ja vastuolus senise praktikaga. Samas palus kaebaja mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kaebaja on valmis loobuma menetluskulude nõudest juhul, kui vastustaja nõustub kaebaja esitatud tuvastusnõudega.
2. Vastustaja esitas 09.02.2026 seisukohad kaebaja täiendavatele seisukohtadele. On kaheldav, kas 16.12.2025 maamaksuteate õigusvastasuse tuvastamiseks menetluse jätkamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

§ 4

lg 1 p 9 sõnastuses, mis andis maksuvabastuse riigi omandis olevalt ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega maalt, kehtis ajavahemikul 01.01.2013– 31.12.2025, mistõttu ei saa seda sätet pidada ajutiseks. Alates 01.01.2026 muutus sätte sõnastus. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (437 SE) seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks kaotada eraõiguslikest isikutest maakasutajate ebaaus konkurentsieelis ja siduda maksuvabastus maa kasutamisega. See tähendab, et kaebaja jaoks ei saa edaspidi tekkida samasugust olukorda nagu 2025. maksuteate puhul ning kohtuvaidlus toimuks sätte üle, mida senisel kujul enam ei eksisteeri. 6. Kaebaja esitas 12.02.2026 taotluse täienduse.

§ 4lg 1 p 9 ei ole asjassepuutuv säte.

Kaebaja ei ole palunud ega soovi tuvastada, mis on

§ 4lg 1 p 9 sisu või selle mõte.

Kaebaja soovib tuvastada, et kaebajal on õigus maamaksu vabastusele kogu kinnistu (Liivalaia tn 38, Tallinn) ulatuses

§ 4

lg 1 p 5 alusel ja mitte

§ 4lg 1 p 9 alusel.

7.

§ 4

lg 1 p 5 on kehtinud juba enne 2013.a., kirikud on saanud arvestada kehtiva maamaksu vabastusega. Vastustaja püüab suunata kaebajat nõustuma tõlgendusega, mille kohaselt on kaebajale kehtinud maksuvabastus mitte

§ 4

lg 1 p 5, vaid

§ 4

lg 1 p 9 alusel, eesmärgiga välistada hilisemates vaidlustes kaebaja tuginemise

§ 4lg 1 p-le 5.

Seega toimus maksuteate tühistamine, et vältida sisulist vaidlust ja kohtuotsust pühakodade maavabastuse (

§ 4lg 1 p 5) ulatuse üle.

Ainus kaebajale kättesaadav viide faktilisele tõlgenduse muutusele pärineb avalikust meediast (08.11.2025 ERR uudis), mis kirjeldab, kuidas vastustaja on asunud vabastama üksnes kirikuhoone alust maad. Olukorras, milles vastustaja seisukohad on selgelt vastuolulised, jääkski asjas menetlust jätkamata ja tuvastusotsust tegemata, maksuhaldurile võimalus jätkata meelevaldset ja loomingulist praktikat maksuteadete väljastamisel. 8. Eelnõu 437 SE seletuskirjast nähtuvalt on sellega kavandatud muudatuste fookus kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel, andes neile õiguse kehtestada kõrgemaid maksumäärasid ja otsustada maamaksu aastase kasvu piirmäärade üle. See puudutab maksustatavat maad, mitte seadusega sätestatud vabastusi, kuivõrd nimetatud eelnõuga ei ole kavandatud ega ka muudetud

§ 4lg 1 p 5.

Nimetatud eelnõu asjassepuutumatust möönab ka vastustaja ise. Jääb arusaamatuks, kelle suhtes või millist konkurentsieelist kaebaja võiks omada. Kaebaja tegutseb kinnistul alates 1721. a, millal on kirik ehitatud. Kirikuhoone ja selle abihooned on muinsuskaitse all ning on üksteisest nö lahutamatu ansambel. Kui kaebaja otsustaks alustada äritegevusega, ei saa ta seda teha tema valduses oleval kinnistul. 9.

§ 4lg 1 p 9 ei ole asjassepuutuv ja oleks tegemist ka ebavõrdne kohtlemisega.

Kinnistu kuulub riigile. Teadaolevalt ei tegutse kõik kirikud riigile kuuluval maal. Kui pühakoda kuuluks näiteks kirikule, ei oleks

§ 4lg 1 p 9 üleüldse kohaldatav.

See tähendaks, et pühakodade maksuvabastus sõltuks maa omandivormist, mitte selle pühast otstarbest. Pühakoja maamaksuvabastus peab laienema kõigile kogudustele võrdselt ja omandivormist sõltumata. KOHTU PÕHJENDUSED 2

1. HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. MTA tunnistas 02.02.2026 MTA maksuteate nr 2025490326 kehtetuks. Seega on kaebuse esitamise eesmärk saavutatud.
2. HKMS § 152 lg 2 järgi kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja ei nõustunud haldusasja menetluse lõpetamisega ning soovis jätkata haldusasja menetlust tuvastamisnõudega.
3. Riigikohus on selgitanud 28.10.2020 määruses nr 3-20-580, p 12, et kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle, HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2; küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
4. Kaebaja soovib tuvastusnõude menetlemist preventiivsetel eesmärkidel, kuna vastustaja väljendas kavatsust jätkata pühakodade maamaksuvabastuse kitsendavat tõlgendamist, st üksnes hoone aluse maa osas, millest tulenevalt tuleb kaebajal ka
5. a tasuda maamaksu kogu kinnistu eest, va hoone aluse maa eest.
6. Vaadeldav kinnistu on 100 % ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega (dtl 46, 52). Kuni 31.12.2025 kehtinud

§ 4

lg 1 p 9 järgi ei maksta maamaksu riigi omandis olevalt ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega maalt. Alates 01.01.2026 kehtiv

§ 4

lg 1 p 9 sätestab, et maamaksu ei maksta riigi omandis olevalt ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega maalt, kui seda maad kasutab riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus või juriidiline isik käesoleva lõike punktis 2, 3, 5 või 8 nimetatud otstarbel.

§ 4

lg 1 p 5 järgi ei maksta maamaksu kirikute ja koguduste pühakodade aluselt maalt.

§ 4

lg 1 p 9 seletuskiri täpsustab, et maamaksu ei pea maksma riigiomandis ühiskondlikku maad lepingu alusel kasutavad välisriikide saatkonnad, rahvusvahelised organisatsioonid ja kirikud, kogudused, kui maakasutus vastab

§ 4lõike 1 punktidele 2, 3, 5 ja 8.

Nimetatust tuleneb üheselt, et kirikutel puudub kohustus maksta maamaksu. Sättest ega seletuskirjast ei nähtu, et maksuvabastus oleks piiratud vaid hoonealusega maaga ja ei laiene kogu kinnistule. Pühakoja aluse maana tuleb käsitleda kogu kinnistut, millel pühakoda paikneb.

1. Arvestades eelnevat, puudub vajadus jätkata menetlust MTA 16.12.2025 maksuteate nr 2025490326 õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivsetel eesmärkidel. Juhul, kui vastav nõue siiski kaebajale esitatakse, on kaebajal võimalik seda vaidlustada.
2. Kohus keeldub kaebuse muutmise vastuvõtmisest ning lõpetab haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
3. HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kaebaja on 30.12.2025 tasunud riigilõivu 70,89 eurot, mis tuleb tagastada.
4. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja esitas 05.02.2026 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (dtl 61). Sama taotluse juurde ei ole kaebaja lisanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, so menetluskulude nimekirja ja kuludokumente (vt HKMS § 109 lg 1). Seetõttu ei ole menetluskulud väljamõistetavad. Kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud (sh kaebaja võimalikud õigusabikulud) menetlusosaliste endi kanda. 3
5. Toimetada kohtumäärus menetlusosalistele kätte. (allkirjastatud digitaalselt) 4