) § 108 lg 1 kohaselt. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal võlgnevus alates
lg 1 mõttes, millega esialgne krediidiandja Inbank AS, kes on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, võimaldas kostjale järelmaksu. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (
Krediidiandja on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude loovutamise kohta. 7. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (
), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (
lg 1) on seadusega kooskõlas.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Järelmaksuleping sõlmiti
Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette
4 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Hageja on hagiavalduses ja täiendavas seisukohas selgitanud, et krediidiandja hindas kostja majanduslikku seisundit lähtudes laenutaotlusest ja maksehäireregistri väljavõttest. Krediidiandja leidis kokkuvõttes, et võetud kohustuste täitmine on kostjale jõukohane. Krediidiandja ei nõudnud kostjalt konto väljavõtete esitamist, kuna järelmaksulepingu puhul teeb pank krediidiotsuse kiiresti ning tulenevalt summa väiksusest ei rakendata kontoanalüüsi. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3) (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 18, 19). Kohtupraktikas on samuti leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt TlnRngKo 08.11.2021, 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt TlnRngKo 12.07.2023, 2-22-147994, p 4 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt TlnRngKo 27.10.2023, 2-21-15813, p 11.2). Hageja on ise menetlusdokumentides märkinud, et krediidiandja ei ole nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Samuti ei ole krediidiandja hinnanud tarbija kohustuste suurust muul usaldusväärsel viisil ega hinnanud kostja tegelikku kohustuste suurust. Krediidiandja ei ole hinnanud, mis olid kostja väljaminekute suurus tegelikult, kas kostjal oli teisi võlakohustusi jms. Kui krediidiandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida
lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. Samuti on hagile lisatud Taust.ee väljavõte tehtud hagi esitamise seisuga, mitte krediidiotsuse tegemise seisuga. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, siis leiab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 9.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on
2 lg 2 alusel ning lähtunud sellest, et sissenõudmiskulude tekkimise ajal oli leping juba üles öeldud. Kuna aga kohus on tuvastanud, et lepingu ülesütlemine oli toimetu ning leping on jätkuvalt kehtiv, tuleb sissenõudekulude hüvitise väljamõistmisel lähtuda
lg-st 1.
lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib 5 majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevalt on pooled lepinguga (dtl 33) kokku leppinud viivisemääras 12% aastas ning hageja on taotlenud ka sellises määraga viivise väljamõistmist. Alternatiivselt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist seadusjärgses määras, kui kohus ei pea põhjendatuks viivist 12% aastas.
lõige 7 ja § 415 lõige 1 koosmõjus välistavad seadusjärgsest määrast suuremas määras viivise kokkulepped tarbijakrediidilepingus, v.a juhul, kui viivisemäär on intressimääraga võrdne. Viivisemäär 12% aastas võib olla seadusjärgsest viivisemääras nii suurem kui ka väiksem, olenevalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära suurusest konkreetsel ajahetkel. Praegusel juhul on samas määras, s.o 12% aastas, kokku lepitud ka intress, millest nähtub krediidiandja soov siduda omavahel intressi- ja viivisemäär. Intressi kokkulepe on aga praegusel juhul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühine, mistõttu mõistab kohus ka viivise välja
MS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud, et kohus mõistaks põhivõlgnevuse osalt summas 854 eurot 41 senti viivise välja alates
veebruarist 2026 kuni põhinõude tasumiseni. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni
MS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 6 Kuivõrd kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, s.o hagihindade võrdluses (esialgne hagihind 2250 eurot 16 senti ja pärast ümberarvestuse esitamist 1852 eurot 77 senti) ligikaudu 82% ulatuses, siis jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud seega 82% ulatuses kostja kanda ja 18% ulatuses hageja kanda. 14. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1046 eurot (riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning esindaja kulud 676 eurot (4 tundi tunnihinnaga 169 eurot tund käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigilõivu suurus ja maksmise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist põhjendatud menetluskuluga (350 eurot). Hageja lepinguline esindaja taotleb menetluskulu hüvitamist maksekäsu kiirmenetluse eest summas 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu põhjendatud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suurus ei ole põhjendatud täies ulatuses. Arvestades hageja nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata (sh seda, et hageja on pidanud nõuet täpsustama vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu), peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks õigusabile kokku 2 tundi. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hagejat on menetluses esindanud mitteadvokaadist esindaja. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 100-120 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Arvestades, et käesolev asi ei olnud õiguslikult keeruline ega sisuliselt (asjaolude või tõendite poolest) mahukas ning sarnaste nõuete esitamine on hageja lepingulise esindaja tavaline tegevus, on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot. Seega on hageja lepingulise esindaja tasu 240 eurot (2 x 120 eurot, käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 610 eurot (350 + 20 + 240, käibemaksuta). Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud, milleks on 500 eurot 20 senti (610*82%). Vastavalt hageja taotlusele peab kostja hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist
MS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merili Ratasepp kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.