Obsah (10)

§ 31§ 1§ 33§ 39§ 150§ 35§ 23§ 65§ 11§ 30

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kohtujurist Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Kaisa Margus Eva-Liis Bome 13.02.2026, Tallinn 2-25-21152 Menetlusosalised ja nende Võl

§ 31lg 1).

Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 2, likviidne maksejõuetus).

Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks (

§ 1lg 3, bilansiline maksejõuetus).

Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks

§-s 1 nimetatud olukordadest, s.o juriidilisest isikust võlgnik ei pea olema püsivalt maksejõuetu nii likviidsus- kui ka bilansitesti kohaselt (vt sellega seoses ka Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-188-12, p 14). 10. Kohus hindab võlgniku maksejõulisust esmalt

§ 1

lg 2, s.o likviidsustesti alusel ehk kohus võrdleb võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi likviidsete vahenditega, mida võlgnik saab nende kohustuste täitmiseks kasutada. Võlgniku kohustused 11. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi summas 1 326 236,74 eurot (vt ülal, p 5). 12. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta (Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-163-16, p 13). Kuigi võlgnik vaidleb kohtusse pöördunud võlausaldaja nõudele vastu, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud käsitleda võlausaldaja nõuet viidatud Riigikohtu praktika 4 tähenduses vaidlusalusena, s.o jätta see nõue võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 13. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et ECOTRADE OÜ ja võlgnik sõlmisid 01.06.2021 laenulepingu (vt dtl 6 jj), mille alusel andis ECOTRADE OÜ võlgnikule laenu summas 350 000 eurot (laenulepingu p 1.1), mille võlgnik kohustus koos intressiga hiljemalt 14.02.2022 tagastama (laenulepingu p 3.1). Võlgniku XXX arvelduskonto väljavõttelt (dtl 9

1. jj)nähtub, et ECOTRADE OÜ tegi perioodil 01.06.2021-04.06.2021 võlgniku arvelduskontole kokku 5 ülekannet kogusummas 350 000 eurot selgitusega „Laenuleping“ ning võlgnik tegi perioodil 14.12.2021-14.02.2022 ECOTRADE OÜ arvelduskontole kokku 9 ülekannet kogusummas 64 900 eurot selgitusega „laenu tagastus“. 15.02.2022 allkirjastasid ECOTRADE OÜ ja võlgnik arveldusakti (dtl 11), kus pooled fikseerisid võla jäägi ning leppisid kokku, et võlgnik peab võla tasuma hiljemalt 14.02.2023. 07.07.2025 nõude loovutamise teatisest (dtl 13) nähtub, et ECOTRADE OÜ loovutas 01.06.2021 laenulepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu DAUGAVA LINE OÜ-le. Tõendatud on seega nii ECOTRADE OÜ ja võlgniku vaheline laenusuhe (laenuleping) kui ka ECOTRADE OÜ poolt laenu väljamaksmine (võlgniku arvelduskonto väljavõte). 14. Võlgnik ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis lükkaksid kohtu jaoks eelviidatud tõenditest nähtuva ümber:
2. a)Võlgnik väitis, et ECOTRADE OÜ ja võlgniku vahel tsiviilasjas XXX sõlmitud kohtulik kompromiss välistab nõude esitamise võlgniku vastu, sest ECOTRADE OÜ loobus selles kompromissis oma nõuetest võlgniku vastu. Võlgnik ei esitanud kohtule kõnealust kompromissmäärust, kuid kohus tutvus kompromissmäärusega ise ning sellest nähtub, et nõuetest loobumine puudutas tsiviilasja XXX aluseks olnud asjaolusid ja nõudeid. Võlgnik ei toonud esile ega tõendanud, et tsiviilasja XXX aluseks oleksid olnud 01.06.2021 laenulepingust tulenevad ECOTRADE OÜ nõuded võlgniku vastu. See ei saakski kohtu hinnangul nii olla, arvestades, et selles tsiviilasjas oli hagejaks võlgnik.
3. b)Võlgnik väitis, et laenusuhe ei kajastu ECOTRADE OÜ ega võlgniku raamatupidamises (bilansis, majandusaasta aruannetes). Oma väite kinnitamiseks esitas võlgnik ECOTRADE OÜ 2021. ja 2022. majandusaasta aruanded (dtl 107 jj). Isegi kui võlgniku väide vastab tõele, s.o et laenusuhte pooled ei kajastanud nõuet oma raamatupidamises, ei lükkaks see kohtu hinnangul ümber ülal, punktis 13 viidatud tõendeid, mis kinnitavad sellise õigussuhte olemasolu. Olukorras, kus kohtule on esitatud laenuleping ja tõendid laenu väljamaksmise kohta, siis üksnes lepingupoolte raamatupidamises nõude kajastamata jätmine ei muuda seda õigussuhet olematuks.
4. c)Võlgnik väitis, et võlausaldaja nõude olemasolu hindamisel omab tähtsust, kes konkreetselt (füüsilise isikuna) maksed selgitusega „Laenuleping“ ECOTRADE OÜ arvelduskontolt tegi / kinnitas, sh millistelt IP aadressidelt need maksed tehti. Kohtu hinnangul ei saa makse tegija / kinnitaja isik või info selle kohta, millistelt IP aadressidelt maksed tehti, tõendada seda, millise õigussuhte raames maksed tehti. Võlgnik küll väitis, et selle info põhjal saab 5 tuvastada, kas maksed tehti laenusuhte alusel, kuid võlgnik ei selgitanud kuidas. Teadmine makse tegija isikust ei muuda kohtu hinnangul ka asjaolu, et maksed tehti ECOTRADE OÜ arvelduskontolt, s.o ECOTRADE OÜ poolt.
5. d)Võlgnik väitis, et võlgniku nimel 15.02.2022 arveldusakti (dtl 11) allkirjastanud A. R. ei olnud akti allkirjastamise ajal võlgniku juhatuse liikme volitusi. Äriregistri andmetel oli võlgniku juhatuse liige 15.02.2022 A. R. (dtl 747 jj). Võlgniku väide, et äriregistri kanne on ebaõige, s.o et A. R. puudus 15.02.2022 võlgniku esindusõigus, on tõendamata. See, et võlgniku põhikiri nägi ette juhatuse liikmete valimise üheks aastaks (põhikirja p 3.6, dtl 662 jj), seda ei tõenda. Samuti ei tõenda seda võlgniku poolt esitatud skaneeritud paber (dtl 664). Isegi kui eelnev kõrvale jätta, siis võlausaldaja nõude aluseks on kohtu jaoks siiski 01.06.2021 laenuleping (dtl 6 jj). See, et pooled sõlmisid laenulepinguga seoses 15.02.2022 ka kõnealuse arveldusakti, ei tähenda, et see arveldusakt on võlausaldaja nõude alus.
6. e)Võlgnik väitis, et ECOTRADE OÜ nõue (mis võlausaldajale loovutati) lõppes 2021. aastal tehtud tasaarvestuse tulemusel. Võlgniku väite kohaselt tasaarvestas võlgnik 2021. aastal oma nõuded ECOTRADE OÜ vastu ECOTRADE OÜ nõudega võlgniku vastu 01.06.2021 laenulepingu alusel. Võlgniku käsitlus, et võlgnik tegi 2021. aasta juunis vastavad tasaarvestusavaldused (vt dtl 679 jj), on tõendamata, sest võlgnik ei esitanud kohtule ega ajutisele haldurile tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks kõnealused tasaarvestusavaldused tegelikult ECOTRADE OÜ-le esitanud (VÕS § 198). Võlgniku käsitlus 2021. aastal nõude tasaarvestamisest ja lõppemisest on vastuolus võlgniku arvelduskonto väljavõttega, kust nähtub, et võlgnik tegi pärast kõnealuste väidetavate tasaarvestusavalduste kuupäevi ECOTRADE OÜ-le laenu tagasimakseid (dtl 9 jj). Lisaks, võlgnik ei toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis võimaldaksid kohtul järeldada, et võlgnikul üldse on ECOTRADE OÜ vastu tasaarvestatav nõue. Aktsiaseltsi Uvic pankrotimenetluses koostatud 04.12.2020 enampakkumise aktis on küll märgitud, et ettevõtte koosseisu kuulub mh Aktsiaseltsi Uvic nõue ECOTRADE OÜ vastu (vt akti p 4.1, dtl 2077 jj), kuid see ei tõenda, et selline nõue tegelikult eksisteerib. Ka aktis on märgitud, et ECOTRADE OÜ on nõudele esitanud vastuväite (vt akti p 4.3). Sama on märgitud ECOTRADE OÜ 2021. ja 2022. majandusaasta aruannetes (dtl 116, dtl 135). Võlgniku väidetav vastunõue ECOTRADE OÜ vastu on seega tervikuna tõendamata ja nõudega seonduvad asjaolud, sh nõude sissenõutavus sisustamata. 15. Eelnevat arvesse võttes, kui kohus hindab ja võrdleb tõendeid, mille kohtusse pöördunud võlausaldaja esitas oma nõude tõendamiseks, nende tõenditega, mille võlgnik esitas nõude vaidlustamiseks, ei ole kohtu hinnangul alust jätta kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Võlgniku senised vastuväited ei anna alust põhjendatult järeldada, et võlausaldaja nõue on tõendamata. 16. Kohus rõhutab samas, et võlgnik oleks ajutise halduri aruande kohaselt püsivalt maksejõuetu isegi siis, kui jätta kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue võlgniku maksevõime hindamisel arvesse võtmata. Võlgnikul oleks sellisel juhul sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi kahe teise võlausaldaja ees (peamiselt 6 Maksu- ja Tolliameti ees) kogusummas ca 808 000 eurot, kuid võlgnikul puudub likviidne vara nende kohustuste täitmiseks (vt sellega seoses all). Võlgniku likviidsed varad 17. Likviidse maksejõuetuse hindamisel tuleb võlgnikul olemasolevate likviidsete vahendite all peamiselt arvesse võtta raha, tähtajalisi hoiuseid ning ka väärtpabereid, mille kohta on olemas kohese tagasiostu kohustus. Mitterahaliste vahendite arvestamisel likviidse varana peavad need vahendid olemas kergesti / kiiresti realiseeritavad (rahaks muudetavad). Arvestades, et maksejõuetuks muutunud osaühingul on seaduse kohaselt aega 20 päeva, et võtta kasutusele abinõud maksevõime saavutamiseks (ÄS § 180 lg 51), tuleb hinnata, kas võlgniku mitterahalised vahendid on realiseeritavad 20 päeva jooksul, s.o kas võlgnikul on 20 päeva pikkuse perioodi jooksul võimalik saada juurde piisavalt rahalisi vahendeid, et sissenõutavaks muutunud võlad tasuda. Sellist ajalist raami likviidsuse hindamisel toetab ka pankrotiseaduse seletuskiri.1 18. Ajutise halduri aruandest nähtub, et ajutise halduri hinnangul võlgnikul likviidne vara puudub, v.a võlgniku arvelduskontol olev ca 600 eurot. Arvestades ajutise halduri aruandes esile toodut (vt täpsemalt ülal, p 4), nõustub kohus ajutise halduri järeldusega. 19. Võlgnikule kuulub mitmeid varaesemeid, mille ajutine haldur on põhjendatult lugenud väärtusetuks (kustutatud ühingu võlakiri, pankrotis ühingu osa). Registri andmetel võlgnikule kuuluvate kaubamärkide väärtust ei õnnestunud ajutisel halduril välja selgitada (ajutisele haldurile jäeti selleks vajalik info esitamata), kuid kohtu hinnangul võib põhjendatult eeldada, et nende kaubamärkide võimalik (kohene) likvideerimisväärtus ei ole piisav, et täita kõik võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Ajutisele haldurile esitatud väidete kohaselt on sealjuures ühe kaubamärgi ainukasutusõigus antud kolmandale isikule (dtl 1041 jj). 20. Registri andmetel kuuluvad võlgnikule sõidukid, kuid sõidukite asukoht on teadmata. Võlgnik võib küll olla mingite sõidukite registrijärgne omanik, kuid olukorras, kus võlgnik neid sõidukeid ei valda ning puudub isegi teadmine, kus need sõidukid on, ei saa neid sõidukeid käsitleda võlgniku likviidse varana. 21. Võlgniku kasuks kolmanda isiku varale seatud kommertspant ei ole samuti likviidne vara, arvestades eelkõige, et puudub teadmine, kas pandiga tagatud nõue üldse eksisteerib. Igal juhul eeldaks pandi realiseerimine nõude tõendamist, sh kohtumenetluses, s.o tegemist ei ole ettenähtavas tulevikus realiseeritava varaga. 22. Ajutise halduri kogutud andmetest võib järeldada, et võlgnik sai 2020. aastal Aktsiaseltsi Uvic ettevõtte koosseisus olnud vara omanikuks, samuti välistati Aktsiaseltsi Uvic pankrotivarast täiendav vara, mis kuulus võlgnikule. Ajutine haldur suutis tuvastada, et võlgnik ei ole enam mingi osa selle vara omanik, kuid teadmata on tehase sisustus- ja tootmisseadmete ja muu inventari staatus (vt täpsemalt ülal, p 4 alapunkt g)). Võlgnik ise on käesolevas asjas väitnud, et võlgniku suurimaks varaks on justnimelt need tehase sisustus- ja tootmisseadmed ja muu inventar (vt võlgniku 05.01.2026 vastuse lk 2-3). Ajutine haldur ei suutnud aga tuvastada selle vara 1 Vt pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE, seletuskirja lk 35-36. 7 olemasolu. Ka võlgnik ise ei esitanud kohtule ega ajutisele haldurile tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et see (võlgnikule kuuluv) vara kusagil reaalselt asub ning et seda on võimalik vajadusel võlgniku kohustuste katteks realiseerida. Vastupidi, ajutisele haldurile esitatud dokumentidest (võlgniku juhatuse päringud kolmandatele isikutele) järeldab kohus, et ka võlgniku juhatus ei tea, kus see vara asub (vt dtl 14461456). Vara staatuse ebaselgust kinnitab asjaolu, et kuigi võlgniku väite ja 08.02.2021 rendilepingu kohaselt andis võlgnik selle vara rendile OÜ-le Eesti Pelmeenitööstus (vt leping, dtl 1485 jj), siis on pankrotihaldur kinnitanud, et võlgnikule kuuluvat vara OÜ Eesti Pelmeenitööstus (pankrotis) pankrotivaras ei ole (vt pankrotihalduri vastuväite pd 3.11 ja 3.13, dtl 1434 jj). Selle vara väärtuse kohta on kohtutoimikus mitmeid hindamisakte, kuid need hindamisaktid ja selle vara väidetav väärtus ei oma tähtsust olukorras, kus puudub teadmine, kas see vara on olemas, kus see vara on ning kas üldse ja kuidas on võimalik seda vara võlgniku kasuks realiseerida. 23. Eelnevat arvestades ei saa eelmises punktis viidatud vara (sisustus- ja tootmisseadmed ja muu inventar) käsitleda võlgniku likviidse varana. Olukorras, kus ei ole teada, (
7. i)kas see vara on olemas ja kus see vara asub ning (
8. ii)kas ja mis õigused võivad kolmandatel isikutel selle varaga seoses olla, ei saa seda käsitleda varana, mille arvel saaks võlgnik ettenähtavas tulevikus täita oma sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Ajutine haldur on märkinud, et selle varaga seoses võivad võlgnikul olla nõuded kolmandate isikute vastu, aga selge on, et ka neid väidetavaid nõudeid (mille olemasolus ka ajutine haldur ei ole hetkel kindel), ei saa käsitleda likviidse varana, arvestades mh nende realiseerimise keerukust. Arvestades 08.02.2021 rendilepingut, oleks nõuete üks võimalik adressaat OÜ Eesti Pelmeenitööstus (pankrotis), kuid arvestades OÜ Eesti Pelmeenitööstus (pankrotis) pankrotti ja pankrotivara seisu, on ajutine haldur õigesti märkinud, et see nõue oleks eelduslikult väärtusetu. 24. Võlgniku väite kohaselt kuuluvad võlgnikule ka nõudeõigused kolmandate isikute vastu. Väidetav nõue kolmanda isiku vastu ei ole üldjuhul likviidne vara, arvestades mh vajadust see nõue tõendada ja sisse nõuda, kui nõuet vabatahtlikult ei täideta. Isegi kui eelnev aga kõrvale jätta, siis kui vaadata nimekirja võlgniku väidetavatest nõuetest kolmandate isikute vastu, mille võlgnik ajutisele haldurile esitas ( vt tabel ajutise halduri aruande p-s 3.2.3.5)), siis ei esitanud võlgnik enamiku nende nõuete puhul ajutisele haldurile isegi minimaalseid andmeid, mis võimaldaksid ajutisel halduril ja kohtul aru saada, milliste väidetavate nõuetega on tegemist. Üksikute nõuete kohta esitatud mingisugune info on samuti nii puudulik, et ajutisel halduril ja kohtul ei ole võimalik järeldada, et sellised nõuded üldse eksisteerivad, rääkimata sellest, et saaks veenduda nende nõuete sissenõutavuses. 25. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et võlgniku arvelduskontol olevad rahalised vahendid on ainus võlgnikule kuuluv vara, mida saab pidada likviidseks, s.o tegemist on ainsa varaga, mida võlgnik saaks ettenähtavas tulevikus kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Muu võlgnikule kuuluv vara ei ole likviidne, mistõttu kohus seda võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvesse ei võta. 26. Kohus rõhutab, et võlgnik on nii ajutisele haldurile kui ka kohtule esitanud mahukaid selgitusi ja dokumente, mis puudutavad võlgniku varasemat äritegevust ning äritüli, mille osaliseks võlgnik koos mitmete teiste ühingutega on; samuti võlgniku etteheiteid kolmandatele isikutele, sh kohtusse pöördunud võlausaldajale. Võlgnik ei ole aga esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnikul oleks reaalselt olemas mingi likviidne 8 vara, mille võlgnik saaks ettenähtavas tulevikus realiseerida ning saada seeläbi piisavalt rahalisi vahendeid, et täita oma sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. See, et võlgnikule kuuluvad mingid varad, ei tähenda, et võlgnik on likviidne. Tõendamata on, et võlgniku väidetavad varad (v.a arvelduskontol olev raha) oleksid mõistlikus ajaraamis mingi kindla summa eest realiseeritavad. Ajutise halduri aruande põhjal võib järeldada, et võlgniku vara puudutav asjaolude ja õigussuhete rägastik on keeruline ning välistada ei saa mingite põhjendatud nõudeõiguste olemasolu (mille pankrotihaldur peab välja selgitama), kuid see ei muuda fakti, et võlgnikul pankrotiseaduse tähenduses likviidne vara (vt ülal, p 17) sisuliselt puudub. Ajutine haldur on õigesti märkinud, et väidetavate nõuete arvel ei ole lähiajal kindlasti võimalik võlgniku sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi täita, sest nõuete olemasolu on ebaselge (s.o seonduvad asjaolud tuleb kindlaks teha) ning need nõuded tuleb seejärel ka sisse nõuda. 27. Arvestades, et võlgnikul on likviidset vara ca 600 eurot, kuid sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi summas 1 326 236,74 eurot, on võlgnikul likviidset vara kordades vähem kui sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Võlgnik on seega

§ 1lg 2 tähenduses (likviidsustesti alusel) maksejõuetu.

Kuna võlgnik on kohtu hinnangul maksejõuetu

§ 1

lg 2 alusel, ei hinda kohus, kas võlgnik on maksejõuetu ka

§ 1lg 3 tähenduses.

1. Võlgniku maksejõuetus on kohtu hinnangul ka püsiv. Maksejõuetuse „ajutisusega“ pankrotiseaduse tähenduses on tegemist juhul, kui lähitulevikus leiavad suure tõenäosusega aset sündmused, mis taastavad võlgniku maksevõime, ning selle hindamisel ei saa lähtuda hüpoteetilistest ootustest. Tähtis on, et tulevikus aset leidev sündmus, mis võlgniku maksevõime taastab, leiab aset ettenähtavas tulevikus ja selle esinemise tõenäosus on väga suur.2 Võlgniku majandustegevus on ajutise halduri aruande kohaselt lõppenud ning OÜ Eesti Pelmeenitööstus (pankrotis) pankrotistumise tõttu ei ole majandustegevuse taaskäivitamine võimalik. Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väitmaks, et lähitulevikus leiavad suure tõenäosusega aset sündmused, mis võimaldavad võlgnikul saada juurde piisavalt likviidseid vahendeid, et kõik oma sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused täita.
2. Eelnevat arvesse võttes kuulutab kohus välja võlgniku pankroti. Kohus nimetab võlgniku pankrotihalduriks Mark Uska (

§ 31lg 6 esimene lause).

30. Kohus määrab kohtumääruse resolutsioonis võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha (

§ 31lg 6 esimene lause).

31. Kohus teeb käesoleva määruse teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 33

lg 1) ning edastab Tartu Maakohtu registriosakonnale (

§ 39lg 1).

1. Ajutise halduri taotluse võlgniku juhatuse liikmetelt vande võtmiseks lahendab kohus hiljem pankrotimenetluse käigus. Menetluskulud 2 Vt sellega seoses ka pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 195 SE, seletuskirja lk
2. 9
3. Kuna kohus rahuldab pankrotiavalduse, tuleb pankrotimenetluse kulud tasuda pankrotivarast (

§ 150lg 2).

Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (

§ 35lg 1 p 1).

Ajutise halduri tasu 34. Pankrotimenetluse kuluks on mh ajutise halduri tasu (

§ 150lg 1 p 2).

35.

§ 23

lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse.

§ 23

lg 2 kohaselt on ajutise halduri tasu suuruse arvutamise aluseks ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutise halduri tasu katab ka halduri tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud.

§ 23lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 177,20 eurot.

36. Ajutine haldur palub määrata oma töötasuks 4360,50 eurot (lisandub käibemaks). Ajutine haldur esitas kohtule tasu ja tööaja arvestuse (

§ 23lg 2), mille kohaselt on ta kulutanud oma ülesannete täitmiseks 32,3 tundi.

Kohus leiab, et nimetatud ajakulu on põhjendatud, arvestades ajutise halduri kutseoskusi ning ülesannete mahtu ja keerukust käesolevas asjas, sh väljaselgitamist vajanud asjaolude, õigussuhete ning võlgniku praeguste ja endiste juhatuse liikmete poolt edastatud dokumentide mahtu – mis nähtub ajutise halduri aruandest ja selle lisadest. Tööaja arvestus sisaldab põhjendatud ning vajalikke toiminguid. Ajutise halduri tunnitasu 135 eurot mahub kehtestatud piirmääradesse ning ei ole ebamõistlikult suur. 37.

§ 31

lg 6 viimase lause kohaselt mõistab kohus pankrotimäärusega välja ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise ning ajutisele haldurile tehakse väljamakse. Kohus mõistab seetõttu võlgniku pankrotivarast välja ajutise halduri tasu 5407,02 eurot koos käibemaksuga (

§ 23

lg 3 teine lause,

§ 65lg 1 1).

Vastavalt ajutise halduri taotlusele määrab kohus tasu maksmise büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb (

§ 23lg 6).

1. Võlausaldaja tasus 10.12.2025 kohtu deposiiti ajutise halduri tasu katteks 3000 eurot. Seega makstakse ajutise halduri tasust 3000 eurot välja võlausaldaja poolt kohtu deposiiti tasutud ettemaksu arvelt. Võlausaldaja menetluskulud
2. Pankrotimenetluse kuluks on mh menetluskulud (

§ 150lg 1 p 1).

Ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, 10 lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kuludeks

§ 150lg 1 p 1 mõttes (vt Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-23-13, p 11).

1. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). Kohtukuluks on muu hulgas riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Võlausaldaja tasus pankrotiavalduse esitamiselt riigilõivu summas 420 eurot, mistõttu tuleb see kulu võlausaldajale hüvitada.
2. Kohtutoimikust ei nähtu, et võlausaldajal oleksid saanud tekkida mingid muud hüvitamisele kuuluvad menetluskulud, mh ei ole võlausaldajal tekkinud hüvitatavaid õigusabikulusid, sest võlausaldajat esindas menetluses tema seaduslik esindaja. Vandeadvokaat Andrus Lillo palus küll võlausaldaja lepingulise esindajana tsiviilasja toimikule ligipääsu (dtl 89), kuid ühtegi toimingut Andrus Lillo võlausaldaja nimel menetluses ei teinud. Kohus selgitab, et võlausaldaja poolt ajutise halduri tasu ning pankrotimenetluse kulude katteks tasutud deposiidid ei ole (võlausaldaja) menetluskulu

§ 150lg 1 p 1 tähenduses.

Võlausaldaja poolt

§ 11

või

§ 30

alusel kohtu deposiiti kantud summa tagastamist reguleerib erisättena

§ 150

lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas

§ 11

või

§ 30alusel deposiiti makstud summa.

Deposiiti kantud summa suurust ei määrata seetõttu kindlaks võlausaldaja menetluskulude koosseisus (vt eelnevaga seoses ka Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-23-13, p 13).

1. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja hüvitatavad menetluskulud summas 420 eurot.
2. Menetluskulud hüvitatakse pankrotihalduri poolt

§-s 146 sätestatud korras, mistõttu maakohus üksnes määrab kindlaks hüvitamisele kuuluva summa suuruse, kuid ei mõista seda pankrotivõlgnikult välja (vt Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-23-13, p 12). (allkirjastatud digitaalselt) Kaisa Margus kohtunik 11