Obsah (9)

§ 5621§ 562§ 172§ 663§ 659§ 662§ 477§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov Määruse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-23-12832 Kohtuasi

) § 172 lg-te 1 ja 3 alusel menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus

1. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ja saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt tühistada maakohtu määrus ja teha uus otsus, millega lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, tervise ning haridusküsimuste otsustamisel ning anda ainuhooldusõigus nimetatud küsimustes lapse emale. Lapse ema palub alternatiivselt anda lapse emale ainuotsutusõigus lapse elu- ja koolikoha ning perearsti valimiseks Pärnu linnas. Lapse ema palub määrata kindlaks lapsega suhtlemiskorra. 7.
2. Lapse ema väitel rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb määrus tervikuna tühistada. 7.
3. Määrus on üllatuslik ja vastuoluline. Kui maakohus oli 28.02.2025 ärakuulamisel vanematele kompromissiettepanekut pakkudes seisukohal, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb jätta lõpetamata ja määrata ühekordse otsustusõiguse korras lapse elu- ja koolikoht ema juurde ja lapse perearst Pärnusse ning enne kooliminekut saaks isa kohtuda lapsega neljapäevast pühapäevani ja kooliajal üle nädala reedest pühapäevani, siis 27.06.2025 määruse resolutsioon on 28.02.2025 maakohtu ettepanekule vastupidine. Niivõrd kardinaalse muutuse maakohtu seisukohtades oleks saanud tingida üksnes lapse ema ajavahemikus 28.02.2025 kuni 27.06.2025 käitumine lapse suhtes last kahjustaval viisil. Selliseid etteheiteid ei ole menetlusosalised ega kohus lapse emale esitanud. 7.
4. Kohus leidis põhjendamatult, et puuduvad last vähem kahjustavad lahendused. 9 2-23-12832 7.
5. Maakohtu väide, et lapse ema on seadnud enda huvid lapse huvidest esikohale on väär ning vastuolus kohtu 28.02.2025 ärakuulamisel pooltele esitatud kohtu ettepanekuga, samuti lapse ema kohtule esitatud tõenditega. 7.
6. Maakohus ei ole 27.06.2025 määrust tehes hinnanud mitte ühtki lapse ema poolt kohtule esitatud dokumentaalset tõendit, sh 06.03.2025 esitatud psühholoog JR kirjalikku arvamust, 20.03.2025 esitatud lastepsühholoog ER kirjalikku arvamust, 25.03.2025 esitatud väljavõtet lapse ema Terviseportaalist, 06.06.2025 esitatud professor AT 02.06.2025 kirjalikku arvamust ning 02.06.2025 kasvatusteadlase ÕU 15.05.2025 kirjalikke arvamust. Samuti ei nähtu määrusest, millistele tõenditele maakohus lahendit tehes üldse tugines. 7.
7. Lapse ema ei nõustu maakohtu väitega, et lapse ema ei ole täitnud ajutist suhtluskorda, on kohtu keelust hoolimata lindistanud/filminud lapsega vestlusi ning ei ole piisavalt innustanud last isaga suhtlema, millega on kogumis käitunud lapse huvide vastaselt. Lapse ema tõi 25.03.2025 menetlusdokumendis esile, et osaliselt jäid lapse kohtumised isaga ära lapse haigestumise tõttu. Samuti jäid 06.03.2025 ja 20.03.2025 kohtumised ära lapse keeldumise tõttu, mille põhjustas lapse isa enese käitumine. Seejuures ei ole võimalik nõustuda kohtu väitega, et lapse ema ei teinud piisavat selleks, et lapse ja isa kohtumised oleks saanud 06.03.2025 ja 20.03.2025 toimuda. Lapse ema kasutas lapse veenmiseks psühholoog JR ja ER professionaalset abi. Psühholoog JR määrati lapsele Ohvriabi poolt, mitte ema valikul. 7.
8. Ebaõige on maakohtu väide, et lapse ema ei ole terve menetluse vältel olnud valmis tegema kompromisse või leidma võimalusi olukorra lahendamiseks. Lapse ema nõustus 28.02.2025 ärakuulamisel kohtu pakutud kompromissiettepanekuga. 7.
9. Kuna lapse isa ei suuda tagada lapse tavapärast päevakava, siis ei ole määruse resolutsiooni p 4.17 täidetav. Lapse enda ütlused ja professor AT 02.06.2025 kirjalik arvamus tõendavad, et lapse isal ei ole avaldunud kohtumenetluse ajal selliseid vanemlikke võimeid, mis tagavad lapsele tema arengulistest vajadustest lähtuva tavapärase päevakava järgimise. 7.
10. Maakohus ei arvestanud määrust tehes ka asjaoluga, et lapse isa ei ole suuteline hoolitsema lapse tervise eest arsti ettekirjutuste kohaselt. Ootamatu terviserikke ja lapse kroonilise kuluga köha/nohu ning uneprobleemide avaldumise korral ei ole mõeldav, et lapse ema hakkaks Pärnust Sakku sõitma või lapse isa Pärnusse sõitma. Seejuures ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et lapsele saab perearsti valida reeglina rahvastikuregistrijärgse elukoha järgi. Järelikult ei võimalda määrus lapse emal ühist hooldusõigust lapse terviseküsimuses teostada, kui lapse alaline elukoht saab olema Sakus. Seega jättis maakohus põhjendamatult lapse terviseküsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata. 7.
11. Kuna lapse isa ei suuda lapsele tagada lapse tavapärast päevakava ega hoolitseda vajalikul määral ja viisil lapse tervise eest, siis ei saa olla lapse huvides lapse isale antud ainuotsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha valikul ja punktis 4 kindlaksmääratud suhtluskord tervikuna, mille kohaselt enamiku ajast viibib ja elab laps isa juures. 7.
12. Maakohus jättis haridusküsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel tähelepanuta asjaolu, et laps on hariduslike erivajadustega laps, s.t laps on oma eakaaslastest arengutasemelt oluliselt ees. Seetõttu on lapse ema pidanud oluliseks arendada lapse erilisi võimeid. Erinevalt lapse emast ei suuda lapse isa pakkuda lapsele ühtki arendavat huviringi Sakus võrdväärsena praegu Pärnus toimuvate huviringide ja eelkooliga. Maakohus ei hinnanud lapse isa suutlikust tagada lapsele tema erivajadustekohane haridus. Maakohus jättis 10 2-23-12832 arvestamata Haridus- ja Noorteameti otsusega, mille kohaselt on lapse huvides lapse kooli
13. klassi õppima asumine alates 01.09.
14. Samuti jättis kohus tähelepanuta lapse ema kohtule esitatud tõendi, et Pärnu XXX tagab Cle koolikoha alates 01.09.2025 1.klassis. Lapse isa takistab lapsel alates 01.09.2025 põhikooli minemast. 7.
15. Lapse ema ei nõustu kohtu seisukohaga, et lapse ema mõjutab last viisil, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. 7.
16. Maakohus jättis käsitlemata kõik lapse ema väited ja neid kinnitavad tõendid, mille kohaselt lapse isa on ise korduvalt rikkunud ajutist suhtluskorda. Seetõttu pidi ka maakohtule olema ettenähtav, et lapse isa ei kavatse määrusega kindlaks määratud suhtluskorda täitma asuda. 7.
17. Tuginedes kasvatusteadlase ÕU 15.05.2025 ja professor AT 02.06.2025 arvamustele, leiab lapse ema, et maakohus ei ole last õigesti ega piisavalt ära kuulanud. Lisaks ei kuulanud kohus last ära küsimuses, mis puudutab lapse kooliminekut 01.09.2025 ja koolikoha valikut ega küsimuses, miks ei soovinud laps minna isa juurde 06.03.2025 ja 20.03.
18. Laps ei ole kohtule avaldanud, et ta soovib hüljata Pärnus asuva kodu, sõbrad, huviringid ja eelkooli, et asuda elama isa juurde Sakku ning vaid paar korda kuus kohtuda emaga. Vastupidiselt laps avaldas selgelt kohtule, et soovib elada Pärnus ja minna Pärnu XXXi. Määruses ei omandanud lapse väljendatu tähtsust. 7.
19. Lapse ema taotleb põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist. Asjassepuutuvad sätted on

§ 5621lg 1 ning § 179 lg-d 2 ja 22.

Eesti õiguskorras on trahv ja arest karistusõiguslikud meetmed.

§ 5621

lg 1 eesmärk on määrata kindlaks vanema ja lapse suhtlemist reguleerivas kohtulahendis konkreetsed sunnivahendid, mitte karistusõiguslikud meetmed. Järelikult on maakohtu määruse põhjendava osa p 52 osas, milles see peab sunnivahendiks TMS § 179 lg-s 2 sätestatud rahatrahvi ja § 179 lg-s 2 2 sätestatud aresti, vastuolus

§ 5621lg 1 eesmärgi ja mõttega.

7.16.

§ 5621

lg 1 on õigusnormina vastuoluline ega vasta PS §-de 10 ja 13 koosmõjust tulenevale õigusselguse põhimõttele, kuivõrd määruse põhjendava osa punkt 52 ei vasta PS § 10 ja 13 koosmõjust tulenevale õigusselguse põhimõttele ega

§ 562

1 lg-s 1 sätestatud sunnivahendite määratletuse nõudele, siis ei ole ka määruse põhjendava osa punkt 52 ühemõtteliselt selge ega sellisena täidetav. Lapse emale jääb ebaselgeks, miks

§ 5621

lg 1 järgi peab kohus sunnivahendid kindlaks määrama ette suhtluskorda reguleerivas määruses – ilma et kohtul oleks eelnevalt infot selle kohta, milline sunnivahend konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt oleks konkreetse õigusrikkuja suhtes kõige tõhusam ja proportsionaalne. Lisaks jääb arusaamatuks, et kui kohus on juba ette määranud trahvi ja/või aresti kohaldamise suhtluskorda rikkuva isiku suhtes, siis miks peaks kohtutäitur asuma TMS § 179 lg 2 alusel tegema veel ettepanekut trahvi määramiseks. Lisaks võib tekkida ebaselge ja vastuoluline olukord siis, kui kohus ei pea vajalikuks määrata ette suhtluskorda kindlaksmääravas määruses seda rikkuva isiku suhtes trahvi kohaldamist, aga samas sätestab TMS § 179 lg 2 kohtutäituri kohustuse esitada kohustatud isiku sundtäitmise takistamise korral kohtule ettepanek tema trahvimiseks. Eelpool kirjeldatud tsiviilkohtu- ja täitemenetlus, milles kohus sätestab määrusega sunnivahendi(d), mida kohtutäitur ei saa täitemenetluses iseseisvalt kohaldada ja mis sunnib kohtutäiturit sunnivahendi(te) rakendamiseks uuesti kohtu poole pöörduma, vähendab nii 11 2-23-12832 täite- kui ka kohtumenetluse tõhusust ning rikub menetlusosaliste õigust mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega menetlusele. Selline ebaratsionaalne ja isiku menetluspõhiõigust intensiivselt riivav normatiivne regulatsioon ei saa olla kooskõlas põhiseadusega. 7.17. Lisaks rikkus maakohus lapse ema menetlusõigusi, kui jättis 27.06.2025 määrusega lahendamata tema 21.03.2025 kohtule esitatud taotluse. 7.18. Kuna lõpplahend tehti 90% ulatuses lapse isa huvides ja kasuks, oleks maakohus pidanud

§ 172

lg 1 kohaselt ja õigluse põhimõttest lähtudes jätma lapse ema menetluskulud täielikult lapse isa kanda. Maakohus jättis lapse ema menetluskulud tema enda kanda, millega rikkus

§ 172lg-t 1.

Lapse ema nõustus 28.02.2025 maakohtu kompromissiettepanekuga ja on jätkuvalt nõus lõpetama käesolevat kohtuasja selle sarnases ulatuses kompromissi kinnitava kohtulahendiga. Lapse ema palub jätta tema ja lapse isa nii maa- kui ka apellatsioonikohtumenetluses tekkinud kulud lapse isa kanda, lapse menetluskulud riigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

1. Lapsele määratud esindaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu määrus on kooskõlas lapse parimate huvidega. Lapse parimates huvides on regulaarne suhtlus mõlema vanemaga ja kui üks vanem seda ei taga, siis tuleb hooldusõigus selles osas teisele vanemale üle anda. Lapse ema on menetluse jooksul takistanud isa ja lapse suhtlust, kuni selleni välja, et last üldsegi isale ettenähtud ajal üle ei andnud. Elukoha on ema muutnud lapsel isa teadmata, kolides Tallinnast Pärnusse, mis omakorda teeb keerulisemaks ja kurnavamaks lapse suhtluse teise vanemaga. Lisaks korraldas lapse ema lapse isa teadmata lapsele operatsiooni, mis on kõrvalekalle ühisest hooldusõigusest, selle tervisega seotud osast. Ja veel soovib lapse ema panna last kooli, millega isa ei ole nõustunud, kuid millele laps on vastanud, et isa ei tea, aga ema on kõik ära korraldanud ja laps alustab sügisest kooli Pärnus. Seega on lapse ema eiranud ühist hooldusõigust ja pidanud võimalikuks teha last puudutavad otsused ainuisikuliselt. Lapse isa on taastanud suhte lapsega ja on nõus lapse suhtlust emaga tulevikus soodustama.
2. Pärnu linnavalitsus on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Lapse ema ei suuda ega soovi lõpetada lapse vaimset koormamist. Lapse ema on pidevalt kahtlustav, otsib tõendeid lapse isa vastu, mis paneb lapse olukorda, kus ta tunneb end süüdi, kurnatuna või manipuleerituna. Kuna seesugune lapse ema käitumine on last kahjustav, siis turvaline ja stabiilne elukeskkond teise vanema juures on lapsele pikaajaliselt parem. Väide, et lapse isa ei suuda lapsele pakkuda ühtki arendavat huviringi Sakus on meelevaldne. Arvestades, et laps ei ole saanud isa juures pikaajaliselt järjestikku aega veeta, siis on ka lapse jaoks sobivate huviringide võimalused olnud piiratud. Kuigi lapse ärakuulamine on oluline osa tema huvidega arvestamisest, ei tähenda see automaatselt, et lapse huvide nimel tuleb last mitu korda kuulata või et laps peaks määrama, mis on tema parimates huvides. Korduvalt samade teemade üle rääkimine võib lapsele tekitada stressi või segadust, eriti kui tegemist on vaidlusega vanemate vahel. Lapse ärakuulamise eesmärk ei ole, et laps "otsustaks", vaid et tema vaatenurk oleks üks osa tervikust, mida kohus arvestab.
3. Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Lapse ema negatiivsus lapse isa suhtes on kantud tema väärast seisukohast justkui kuuluks laps ainult talle ja lapse ema poolsele vanaemale ning seetõttu ei pea tal isa olemagi. Lapse ema ise tõendas üheselt kogu kohtumenetluse jooksul, et ta ei ole võimeline ennast muutma. 12 2-23-12832 Maakohtu määrus vastab lapse huvidele – lapse isa tagab lapsele ka võimaluse suhelda normaalselt oma teise vanemaga. Samas ainuhooldusõiguse andmine lapse emale viinuks lapse võõrandamiseni isast ehk lapse õiguse suhelda oma isaga. Menetluskulude jaotuse muutmiseks puuduvad alused. Määrus on kõigi menetlusosaliste huvides. Kohus jaotas menetluskulud kooskõlas

§ 172lõikega 1 õiglaselt.

1. Saku vald on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Saku Vallavalitsusele teadaolevalt on lapse isa lapse terviseküsimustega tegelenud ulatuses, mis on olnud võimalik vastavalt lapse ema poolt jagatud informatsioonile ja võimaldatud koostööle. Näiteks ei kooskõlastanud lapse ema lapse adenoidide operatsiooni lapse isaga. Laps ei ole saanud isa juures piisavalt pikaajaliselt ja järjepidevalt viibida, et tekiks igapäevarutiin, võimalus tutvuda Saku ja selle lähiümbruse huvihariduse võimalustega ning tegeleda süvendatult lapse terviseküsimustega. Lapse ema on menetluse vältel järjepidevalt juhtinud tähelepanu ajutise suhtluskorra rikkumistele lapse isa poolt ning keskendunud isa tegevuses vigade otsimisele.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. 14. Menetlusosalised on määruskaebemenetluses, mh koos esialgse õiguskaitse taotlustega esitanud dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus võtab kõik määruskaebemenetluses esitatud tõendid

§ 662lg 3 kohaselt asja materjalide juurde.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui PKS § 145 lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.
2. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt ka RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud lahendid).
3. Maakohus otsustas vaidlustatud määrusega, et PKS § 137 lg 3 alusel lapse parimates huvides on tema hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha ning haridusküsimustes üleandmine 13 2-23-12832 lapse isale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste otsustamiseks antakse üle isale, on lapse huvid paremini tagatud kui praeguse olukorra jätkumisel. Lapse huvides on omada sidet ja häid suhteid mõlema vanemaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asjas esitatud tõenditest ja menetlusosaliste seisukohtadest nähtub, et ema on takistanud lapse suhtlemist isaga ning on kahjustanud lapse ja isa suhet. Lapse ema senisest käitumisest ja avaldatud seisukohtadest ei ole võimalik järeldada, et lapse ema suudab tagada lapse suhtlemise ja normaalsete suhete olemasolu mõlema vanemaga.
4. Toimikus nähtuvalt tingis lapse isa siinses asjas kohtusse pöördumise asjaolu, et lapse ema ainuisikuliselt otsustas, millal ja kui pikalt lapse isa lapsega suhelda saab. Lapsele ja lapse isale tagas ettenähtava suhtluskorra siinses menetluses 19.10.2023 ja 29.12.2024 esialgse õiguskaitse määrustega kohaldatud suhtluskorrad. Ka menetluse käigus ei ole lapse ema olnud lapse isa ja lapse suhtlemist soosiv. Vastupidiselt, lapse ema on olnud mh seisukohal, et kohtumenetluse ajal määratud ajutine suhtluskord on lapsele mõjunud halvasti, last kahjustavalt (dtl 1385) ning lapse ema nägemuses on lapse huvides isaga suhelda isegi vähem, s.o ilma ööbimisteta (dtl 1076). Samuti on lapse ema eelistanud lapse lauluande ja tennisemängu oskuste arendamist isa õigusele lapsega suhelda (dtl 1289). Ringkonnakohus on seisukohal, et lapse huvihariduse korraldamine on lapse arengu faasist oluline. Siiski ei saa seejuures vähem-tähtsaks pidada lapse huve omada sidet ja häid suhteid mõlema vanemaga. Ükski lapse huvide väljaselgitamiseks menetlusse kaasatud isik ei ole kohtu ette toonud, et lapse suhtlemine tema isaga ei ole lapse huvides. Kui algselt 19.10.2023 ja 29.12.2024 määrustega kehtestatud suhtlemiskorda täideti, siis
5. a kevadel jäid järjestikku ära mitmed lapse ja isa kohtumised – isa ei olnud pea 2 kuud last näinud (dtl 1599). Ema põhjendas kohtumiste ärajäämist osaliselt sellega, et laps ei tahtnud isaga kohtuda, ning osaliselt sellega, et kohtumised jäid ära lapse haiguse tõttu. Ringkonnakohus leiab, arvestades lapse vanust, et kohtumiste toimumise otsustamise lapsele jätmine ei ole põhjendatud. Suhtluskorra täitmise kohustus lasub lapsega koos elaval vanemal. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus ema ei toeta isa ja lapse suhtlemist ning vanemate koostöö puudub täielikult, ei ole jäänud lapse huvide kaitseks enam muud toimivat võimalust, kui anda lapse ainuhooldusõigus osaliselt isale, kes kolleegiumi hinnangul suudab tagada lapse suhtlemise mõlema vanemaga.
6. Määruskaebuses väidab lapse ema, et maakohus jättis arvestamata, et ka lapse isa on korduvalt menetluse ajal kehtivaid suhtluskorra sätteid rikkunud. Kuigi mõlemad vanemad on kohtu ette toodud asjaoludel suhtluskorra punktide sisustamisel olnud rigiidsed ning teise vanema suhtes mitte koostööaltid, ei tähelda ringkonnakohus, et isapoolseid suhtluskorra rikkumisi oleks toimunud seoses lapse üleandmisega emale (va üksik kord praamist maha jäämine ja seetõttu hilinemine Pärnusse lapse ema koju tagasi jõudmisel, dtl 1075). Ringkonnakohus täheldab asja materjalidest, et lapse ema etteheited lapse isale seostuvad eelkõige menetluse kestel esialgse õiguskaitse määrustega ja ka vaidlustatud määrusega kehtestatud suhtluskorra sätte, et vanem, kelle juures laps viibib, tagab lapsele tavapärase päevakava, väidetavate rikkumiste osas. Lapse ema on lapse isale korduvalt ette heitnud, et lapse isa juures viibides ei taga lapse isa lapse päevakava järgmise (sh isa juures laps ärkab, sööb ja läheb magama suvalistel aegadel) ning lapse isa ei planeeri last arendavaid tegevusi ega lähtu lapsest lähtuvatest alus- ja huvihariduse vajadustest (dtl 1287, 1384). Samuti on ema kohtu ette toonud, et lapse isa juures viibimise jooksul ei ole laps ega ka isa iga kord koheselt lapse ema kõnedele vastanud. Hilisema menetluse ajal on vanematel üksteisele olnud ka etteheiteid, kas teine vanem on järginud suhtluskorra p-i 4.18, mis sätestab, et vanem tagab 14 2-23-12832 lapse tema juures viibimise ajal lapse viimise trenni, huviringidesse ja lapse üritustele (sõbra sünnipäev, võistlus, esinemine jms). 19.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik lapse ema kohtu ette toodud asjaoludest, et laps ei söö isa juures viibides hommikust igapäev ajavahemikus kell 06.30-07.00, vaid ka kell 08-10 vahel ning on läinud magama hiljem kui kell 21, järeldada, et lapse isa ei järgi lapse päevakava. Toimikust nähtuvalt ei ole üksi menetlusse kaasatud lapse huve esindav isik esile toonud asjaolusid, et lapse isa ei suudaks lapse parimates huvides hooldusõigust vaidlusalustes küsimustes teostada. Mh on lapse isa lapsele struktuuri ja ettenähtavuse tagamiseks pannud lapse lasteaeda, kus laps käib reeglina esmaspäevast reedeni (dtl 3015). 19.
8. Lapse ema on tõenditena esitanud ka professor AT 02.06.2025 arvamuse, mis peaks ema väitel samuti tõendama, et lapse isa ei ole avaldunud kohtumenetluse ajal selliseid vanemlikke võimeid, mis tagavad lapsele tema arengulistest vajadustest lähtuva tavapärase päevakava järgimise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et AT on tema 02.06.2025 arvamusest nähtuvalt sisendi arvamuse koostamiseks saanud üksnes lapse emalt. Professor on hinnangu koostamisel uurinud lapse ema poolt kättesaadavaks tehtud siinse tsiviilasja materjale ja kriminaalmenetluses uurija 26.11.2024 videosalvestatud lapse ütlusi (dtl 1965). Seega ei ole tuvastatav, et professor oleks järelduste tegemiseks ka lapse isaga suhelnud. Järelikult ei saa pidada professor AT arvamust erapooletuks. 19.
9. Kuigi vaidlustatud määrusega kehtestatud suhtluskorra p 4.25 kohaselt ei tohi kumbki lapsevanem takistada lapse ja eemal viibiva lapsevanema suhtlemist sidevahendi teel, ei tähenda asjaolu, et laps ega ka isa ei ole iga kord lapse isa juures viibides koheselt lapse ema kõnedele vastanud, et alust oleks maakohtu määruse muutmiseks. Siiski on õige, et kehtiv suhtluskord on mõlemale vanemale täitmiseks. Mõlemad vanemad peavad tagama, et eemal oleval vanemal on lapsega võimalik suhelda. Siiski peab ka eemalolev vanem lapsega kontakteerumisel arvestama, et laps ei pruugi koguaeg kättesaadav olla, mh hommikuti kella 07.00 ja 08.00 vahel, mil laps võib mh teha ettevalmistusi lasteaiapäevaks. Lapsel võivad olla sõltuvalt päevast ka oma tegevused ja rutiinid, mil tal alati ei ole võimalik kõnedele vastata. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et kumbki lapsevanem tohiks suhtluskorra p 4.25 kohaselt takistada tahtlikult ja teadlikult lapse ja eemal viibiva lapsevanema suhtlemist sidevahendi teel. Selle sätte eiramine lapsevanema poolt võib olla suhtluskorra rikkumine, mille osas on võimalik alustada täitemenetlust.
10. Lapse ema väidab, et lapse isa ei suuda tagada lapsele eakohast haridust, milleks lapse ema väitel oli
11. a sügisel lapse kooli õppima asumine. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu ette on toodud, et laps on nutikas ja tema kognitiivsed oskused on head. Siiski ei olnud laps
12. a septembris seaduse järgi koolikohustuslikus eas. Laps sai alles
13. a detsembris 7-aastaseks. Eesti Vabariigi haridusseadus (HaS) § 10 1 lg 2 esimese lause kohaselt õppimiskohustus on Eestis elaval lapsel, kes on saanud enne käimasoleva aasta
14. oktoobrit seitsmeaastaseks. Lisaks on lapsele määratud esindaja ja menetlusse kaasatud kohalike omavalitsuste esindajad kohtu ette toonud, et lapse huvidele, tema ea- ja arengule on sobilik ja vajalik hoopis enne koolikohustuslikku ikka jõudmist lasteaias käimine (dtl-id 2735, 2744, 2756). Ringkonnakohtu 09.10.2025 esialgse õiguskaitse määrus võimaldas lapse isal laps alates
15. a sügisest lasteaeda käima panna. Kohtu ette ei ole toodud ühtki objektiivset põhjust, miks on lapse huvide vastane alushariduse omandamine lasteaias, millega luuakse eeldused lapse põhihariduse omandamiseks. Alusharidusseaduse (AHS) § 3 lg 2 järgi on lasteaed alushariduse riikliku õppekava alusel alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus, kus turvalises, eakohases, mängulises ning arendavas õpi- ja kasvukeskkonnas 15 2-23-12832 toetatakse kolme- kuni seitsmeaastaste laste üldoskuste arengut ning selliste teadmiste, oskuste ja hoiakute kujunemist, mis loovad eeldused põhihariduse omandamiseks ja edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus.
16. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna ka alust asjaolu, et lapse ema arvates ei saa lapse isa hakkama piisaval määral lapse tervise eest hoolitsemisega. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et vanematel on jätkuvalt ühine hooldusõigus lapse terviseküsimuste osas. Seega tuleb last puudutavates tervise küsimustes vanematel ühiseid otsuseid vastu võtta. Ka ei tähelda kolleegium tsiviilasja toimikust, et lapse isa ei saaks lapse eest hoolitsemise ja ravimisega hakkama näiteks lapse külmetushaiguse korral, s.o lapse tavahoolduse küsimuste korraldamise ja tagamisega, kui laps viibib isaga.
17. Lapse ema on 15.01.2026 seisukohas täiendavalt esile toonud, et maakohus on jätnud tuvastama, kas lapse isa on last seksuaalselt väärkohelnud või mitte. Ema väitel tõendavad sellist vägivalda mh JR ja ER arvamused, kes on omakorda arvamustes käsitlenud lapsega kohtumistel lapselt saadud informatsiooni. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka need lapse ema väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et lapse isa on last seksuaalselt väärkohelnud. Lapse ema avalduste alusel lapse isa suhtes alustatud kriminaalmenetlused on lõpetatud (mh dtl-id 2965, 3116). Seega on lapse ema väiteid kriminaalmenetluses kontrollitud ja kriminaalmenetluse algatamiseks alust ei ole esinenud. Ringkonnakohtul pole võimalik üksnes samade JR ja ER arvamuste alusel, kes on omakorda arvamustes käsitlenud lapsega kohtumistel lapselt saadud informatsiooni, järeldada lapse isapoolset seksuaalset väärkohtlemist lapse suhtes. Ükski neutraalne lapse huvides menetlusse kaasatud isik ei ole kohtu ette toonud, et lapse isa käitumises lapse suhtes võiks esineda midagi ebatavalist, isegi kriminaalset.
18. Kolleegium on seisukohal, et vanematel tuleb suhtluskorra p-i 4.18 täitmisel ja sisustamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest kui ka mõistlikkuse põhimõttest. Kohus nõustub Saku valla esindaja seisukohaga, et lapse üritused peavad ühilduma lapse päevakavaga (dtl 3082), mh arvestama lapse lasteaiakohustuse kui ka tulevikus koolikohustuse täitmist. Mõlemad vanemad peavad suutma teha lapse huvidest tulenevaid kokkuleppeid.
19. Ringkonnakohus ei nõustu lapse emaga, et maakohus on jätnud lapse olulistes küsimustes ära kuulamata. Toimikust nähtuvalt kuulas kohus lapse ära korduvalt, seda nii kohtumajas (dtl 485) kui ka lapse ema juures lapse emapoolse vanaema kodus Pärnus kui ka lapse isa juures Sakus (dtl 1274), mille käigus kohus vestles lapsega mh tema praegust ja tulevast elukorraldust ning suhtluskorda puutuvatel teemadel. Lapsega on korduvalt isiklikult kohtunud ka lapsele määratud esindaja, kes on kohtule lapsega kohtumistest ja lapse arvamusest ülevaate andnud. Ringkonnakohus leiab, et lapse isiklik arvamus enese elukorraldusest on oluline, kuid lapse tahe ei saa olla ainumäärav. Lapse tahet tuleb hooldusõiguse ja suhtluskorra määramisel küll arvestada, kuid see ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega, vaid seda tuleb arvestada koosmõjus kõigi asjaoludega, et selgitada välja lapse huvidele vastav lahendus. 24.
20. Ringkonnakohus ei nõustu ka lapse ema viidetega kasvatusteadlase ÕU 15.05.2025 ja professor AT 02.06.2025 arvamustele, et maakohus ei ole last õigesti ära kuulanud. Ringkonnakohus selgitab, et lapse ärakuulamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. Sellest seadusest ei tule nõudeid lapse ärakuulamiseks lapsega videosalvestusega intervjuu läbiviimiseks, nagu on arvamusel AT oma 02.06.2025 seisukohas.

§ 477

lg 8 esimese lause kohaselt protokollib kohus hagita menetluses menetlustoimingu üksnes siis, kui ta peab 16 2-23-12832 seda vajalikuks, ja ulatuses, milles peab seda vajalikuks. Kohtuniku ülesanne on lapse ärakuulamisel välja selgitada lapse tahe ja soovid. Maakohus on seda siinses menetluses teinud.

1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka lapse ema taotluse kuulata ära kliiniline lapsepsühholoog-terapeut ER, kes saab ema väitel anda teavet lapse ja tema isaga kohtumist takistavate põhjuste kohta. Lapse ema on esitanud kohtule ER kirjalikud seisukohad. Kohtul on olnud võimalus nendega tutvuda.
2. Ringkonnakohus ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtu kohaldatavat trahvi ega aresti käsitanud mitte karistuse, vaid sunnivahendina, mille eesmärgiks on suunata kohustatud isikut kohtulahendiga kindlaks määratud kohustust täitma.
3. Ringkonnakohtule jäävad selgusetuks lapse ema väited maakohtu määruse põhjenduste p 52 ebaselgusest. Maakohus on viidatud punktis selgitanud, milliseid tagajärgi määruse rikkumine kaasa võib tuua. Maakohus on mh märkinud, et kohtumääruse rikkumise korral võib kohus kohtutäituri ettepanekul trahvida või määra arest isikule, kes kohtumäärust ei täida.
4. Ringkonnakohus selgitab, et lapse emalt hooldusõiguse osaline äravõtmine ei võta lapse emalt ära suhtlusõigust ega õigust lapse eest hoolitseda ja tema igapäevaelu küsimusi otsustada, kui laps tema juures viibib (PKS § 145 lg 4). Lapse vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemad peavad käituma heas usus ning hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Lapse ema vaidleb ka menetluskulude jaotusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda.

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 27). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades vaidluse sisu (tegemist on hagita asjaga), käesolev kohtulahend tehakse laste huvides, menetluse sai algatada vanemate avalduste alusel, käesoleva määrusega jäetakse lapse ema avaldus rahuldamata ja laste isa avaldus rahuldatakse, on põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (

§ 172lg 3).

30. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172

lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Vanemad ja eestkosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. 31. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise 17 2-23-12832 peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 18