← Eesti

1-17-2189/19

1-17-2189 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number

  1. juuli 2017, Tallinn Kohtukoosseis 1-17-2189 Andres Parmas, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi S.W süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus, üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav S.W (ik XXX) elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar Kaitsja RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  7. Määrata Advokaadibüroole CLARUS seoses vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare poolt S.W-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot (sh käibemaks).
  8. Välja mõista S.W-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse S.W-le eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 1-17-2189 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. S.W-le esitati KarS § 320 lg 1 järgi süüdistus selles, et kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetluse käigus kannatanuna ülekuulamisel andis ta kahel korral teadvalt valeütlusi, väites, et
  10. augustil 2016 kohtus ta seoses ürituse piletite ostu-müügi tehinguga võõra mehega, kes võttis temalt vägivallaga ära 600 eurot. Kriminaalmenetluse käigus leidis aga tõendamist, et kannatanu ütlused ei vasta kuriteosündmuse olulistele asjaoludele: kohtumine toimus narkootilise aine suures koguses soetamise eesmärgil ja tegelikkuses võeti S.W-lt raha ära väiksemas summas – 300 eurot.
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega tunnistati S.W KarS 320 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, võttes päevamääraks miinimumpäevamäära 10 eurot, s.o. kokku 2000 eurot. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistusest tuleb koheselt ära kanda rahaline karistus 70 miinimumpäevamäära ja ülejäänud osas tuleb karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui S.W ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu maakohus tühistas alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus mõistis S.W-lt ositi 12 kuu jooksul menetluskuludena välja 705 eurot sundraha ja 528 eurot kaitsjatasu. 3.
  14. Maakohus leidis, et S.W valeütluste andmine on tõendamist leidnud dokumentaalsete tõendite, s.o S.W kolmel korral kannatanuna ülekuulamise protokollide alusel. Kahel esimesel kannatanuna ülekuulamisel
  15. ja
  16. augustil 2016 andis S.W ütlusi, nagu oleks Weekend festivali pileteid müüa pakkunud noormees X võtnud tema rahakotist ära 600 eur väärtuses kupüüre ja peast musta nokamütsi. Seejärel olevat noormees aga püüdnud lüüa teda jalga näo piirkonda ning selle ebaõnnestumisel löönud teda rusikatega näkku. S.W on mõlemal korral ülekuulamisel enda allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud KrMS §-de 38 ja 71-74 sisu ning samuti on teda mõlemal korral hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb vastutust KarS §-de 318 ja 320 järgi. Kolmandal korral kannatanuna ülekuulamisel
  17. augustil 2016 andis S.W aga ütlusi, et talle on arusaadavad tema õigused ja kohustused, saab aru, et ta peab andma tõeseid ütlusi. Ta varem andis valesid ütlusi, tegelikult ei soovinud ta osta Weekendi ürituse pileti vaid ecstasy tablette. X võttis tema rahakotist 300 eurot. Sellel ülekuulamisel kinnitab kannatanu, et ta on kätte saanud hagi hüvitamiseks 310 eurot ja sellega on temale kuriteoga tekitatud kahju hüvitatud. Samuti kinnitab S.W süüd Harju Maakohtu
  18. veebruari
  19. a otsus, millega tunnistati Q süüdi KarS § 200 lg 1 järgi selles, et ta võttis S.W rahakotist vägivalda kasutades 300 eurot ja tema peast 10-eurose nokamütsi. 3.
  20. Andes valeütlusi kannatanu menetlusseisundis, oli S.W KarS § 320 lg 1 järgi nõutav erisubjekt. Valeütlusi andis ta kahel korral ja tegi seda teadvalt. Seejärel andis ta kolmandal korral ülekuulamisel ütlusi selle kohta, et tema varasemad ütlused olid ebaõiged. Maakohtu arvates tegutses S.W valeütlusi andes vähemalt otsese tahtlusega. 2 1-17-2189 3.
  21. Puutuvalt S.W kaitsja viidatud enese mittesüüstamise privileegi ning KarS § 31 lg-sse 1, märkis maakohus, et S.W-le selgitati ülekuulamistel õigust keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel. S.W aga seda õigust ei kasutanud, vaid andis hoopis teadlikult valesid ütlusi. PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 on enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt küll välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu, kuid seda tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. Arutataval juhul ei saa nimetatud põhimõtte rakendamisest kohtu hinnangul rääkida, sest S.W kuulati üle kannatanuna tema vastu toime pandud kuriteos ning S.W-le ei ole inkrimineeritud narkootikumidega seotud süüteo toimepanemist, mille alusel ta oleks võinud esitada ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu. Samuti asus maakohtus seisukohale, et KrMS §-st 71 tulenev menetluslik õigus annab aluse ütluste andmisest keeldumiseks, mitte valeütluste andmiseks. S.W ei keeldunud ütluste andmisest, vaid vastupidiselt soovis anda teadvalt valesid ütlusi ning seda rohkem kui üks kord. 3.
  22. Kohus asus seisukohale, et puuduvad S.W teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Samuti leidis maakohus, et S.W-l ei puudunud arusaamine oma teo keelatusest, kuna teda hoiatati allkirja vastu valeütluste andmise eest. Seega ei saa S.W enda arvamust oma tegevusest käsitada eksimusena õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 mõttes. 3.
  23. S.W-l karistus mõistes märkis maakohus, et tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. S.W-l puudub varasem karistatus. Arvestades veel ka asjaolu, et S.W töötab, pidas maakohus võimalikuks karistada S.W-d kergemaliigilise, s.o. rahalise karistusega. Kohus lähtus eeldusest, et leebe karistus annab S.W-le piisavalt tugeva signaali selles, et kohtus või politseis valetamine on kuritegu ja see on karistatav ning isik ei pane rohkem toime kuritegusid. Maakohus pidas piisavaks karistuseks alla sanktsiooni keskmist määra jäävat rahalist karistust ning pidas võimalikuks jätta KarS § 73 alusel karistus osaliselt üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule S.W kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.W süüditunnistamises KarS § 320 lg 1 järgi ja tema selles süüdistuses õigeksmõistmist. 4.
  25. Apellant leiab, et S.W süüditunnistamise KarS § 320 lg 1 järgi välistab enese mittesüüstamise privileeg. Tulenevalt kohtupraktikast ei ole võimalik isiku karistamine õigusemõistmisevastase teo eest, millega ta üritas vältida iseenda kuriteo avastamist ja tõendamist. Ekslikud on maakohtu põhjendused, nagu ei laieneks enese mittesüüstamise privileeg arutatavale juhtumile põhjustel, et S.W kuulati üle kannatanuna tema vastu toime pandud kuriteos; talle ei ole inkrimineeritud kuritegu, mille varjamiseks ta valeütlusi andis ja 3 1-17-2189 enese mittesüüstamise privileeg annab õiguse ütluste andmisest keeldumiseks, mitte aga valeütluste andmiseks. 4.
  26. Kaitsja hinnangul ei oma tähtsust, et S.W kuulati arutatavas kriminaalasjas üle kannatanu, mitte aga kahtlustatavana. Tema vastutus on välistatud sõltumata sellest, milline oli tema menetluslik staatus ülekuulamise ajal ja kas sellel hetkel oli menetlejal juba alust pidada S.W-d süüteo toimepanijaks või mitte. Tähtsust ei oma ka see, et S.W-d pole kahtlustatud narkootikumide omandamises. Isik ei vastuta, kui tema ülekuulamise esemega seonduva osas hiljem hakatakse teda ennast kahtlustama kuriteos. Isiku vastutus KarS § 320 lg 1 järgi ei saa sõltuda menetleja hilisemast otsusest selle kohta, kas esitada talle kahtlustus või mitte. 4.
  27. Kaitsja märgib, et enese mittesüüstamise privileeg välistab isiku vastutuse õigusemõistmisevastastes kuritegudes õigusvastasuse tasandil KarS § 27 lg 1 järgi. Arutataval juhul jäi S.W tegu seoses narkootilise aine omandamisega ettevalmistavasse staadiumisse. Kuna S.W aga arvas, et juba narkootilise aine soetamise ettevalmistamine on karistatav, siis rakendub KarS § 31 lg 1, mille kohaselt tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. S.W arvaski, et tema poolt narkootilise aine omandamise ettevalmistamine on kuriteona karistatav, mistõttu andis ta valeütluseid Qga kohtumise asjaolude ja kohtumise tingimuste kohta. 4.
  28. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht, nagu ei annaks KrMS § 71 õigust valetada, on asjakohatu. Küsimus sellest, kas süüdistataval on õigus valetada, ei omagi käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt kuigivõrd olulist tähtsust. Oluline on see, et isikut ei saa valeütluste andmise eest karistada, kui ta teeb seda seoses sellega, et tõeste ütluste andmise korral aitaks ta kaasa enda poolt toime pandud kuriteo avastamisele. Enese mittesüüstamise privileeg, mille alusel on KarS § 320 lg 1 järgi vastutus välistatud, ei tulene mitte KrMS §-st 71, vaid hoopis PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st
  29. KrMS §-st 71 tulenev õigus ütluste andmisest keelduda on enese mittesüüstamise privileegi täiendav garantii. Maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et ülekuulamisel igasugune menetlusnormidega vastuolus olev käitumine kannatanu poolt on karistatav kuriteona. Sellise seisukohaga ei saa aga kehtiva kohtupraktika pinnalt nõustuda. 4.
  30. Ühtlasi märgib apellant, et kuigi maakohus arutas kriminaalasja kiirmenetluse sätete järgi, on S.W-lt sundrahana välja mõistetud 705 eurot, mis vastab
  31. astme kuriteos süüditunnistamisega kaasneva sundraha täismäärale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  32. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. 4 1-17-2189
  33. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonis toodud argumendid alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsjal on küll õigus, märkides, et pelgalt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses üle kuulatava isiku menetluslik staatus ülekuulamise ajal ei tähenda, nagu ei võiks talle rakenduda enese mittesüüstamise privileeg. Samuti ei oma selle privileegi rakendumise seisukohast tähtsust, kas menetlejal tekib üldse soovi ülekuulatavale isikule kahtlustust esitada. Enese mittesüüstamise privileegi mõte on see, et isik ei pea kaasa aitama kriminaal- või väärteomenetlusele, mida võidaks tema ütlustele tuginedes tema vastu alustada või toimetada. Õige on ka kaitsja väide, et enese mittesüüstamise privileeg ei seisne sugugi pelgalt õiguses ütluste andmisest keelduda, vaid võib seisneda ka menetleja aktiivses eksitamises. Niisugust seisukohta on korduvalt väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (nt RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17; nr 3-1-1-60-07, p 29). Kuid kaitsja unustab osutada sellele, et Riigikohtu eelviidatud lahendites esitatakse veel täiendav tingimus valeütluste andmise korral enese mittesüüstamise privileegi rakendamiseks. Nimelt on isiku karistamine ametivõimudele ebaõigete andmete esitamise eest eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu välistatud vaid tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. Arutataval juhul on aga S.W valeütlusi andes teist isikut, Q, rõõnanud seoses sellega, kui suur summa temalt röövimise käigus ära võeti. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et enese mittesüüstamise privileeg ei õigusta arutataval juhul S.W valeütluste andmist. Tema tegu on koosseisupärane ja õigusvastane ning puuduvad ka tema süüd välistavad asjaolud.
  34. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kuigi maakohus on kriminaalasja lahendanud kiirmenetluse sätete järgi, on sundraha S.W-lt välja mõistetud täismäära alusel. Kaitsja väitega, nagu oleks kriminaalasja maakohtus arutatud kiirmenetluse sätete järgi, ei saa nõustuda. S.W on Harju Maakohtu
  35. märtsi
  36. a määrusega kohtu alla antud üldmenetluse sätete järgi. Harju Maakohtu
  37. aprilli
  38. a kohtuotsuses märgitud menetlusnormid, mille alusel on maakohtu otsus tehtud, viitavad üldmenetluse kohaldamisele. Sama nähtub ka kohtotsuse päisest. Harju Maakohtu
  39. aprilli
  40. a istungi protokollist nähtub samuti, et kriminaalasja arutati maakohtus üldmenetluses. Seega on kaitsja eeltoodud väide põhjendamatu ja sellest ei johtu alust maakohtu otsust sundraha osas tühistada.
  41. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu
  42. aprilli
  43. a otsuse muutmata.
  44. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks kuue pooltunni eest 120 eurot (millele lisandub käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kuus pooltundi apellatsiooni koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada täies ulatuses. Seega tuleb kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks määrata 120 eurot, millele lisandub 24 eurot käibemaksu. KrMS §-d 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad 5 1-17-2189 menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb määratud kaitsjatasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.