← Eesti

4-25-4708/17

Obsah (12)§ 2§ 38§ 156§ 155§ 7§ 133§ 127§ 123§ 87§ 29§ 9§ 30

4-25-4708 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Pärnu Maakohus 04. veebruar 2026.a, Pärnu 4-25-4708 (2670,25,006599) Tambet Grauberg Kohtuistun

§ 2, § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: 1.

Jätta Geiro Pitirimovi kaebus rahuldamata.

  1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II uurija Aire Lünekundi poolt 02.12.2025.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,25,006599 muutmata.
  2. Rahatrahv 1104 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB, arvele EE932200221023778606 Swedbank, arvele EE701700017001577198 Luminor Bank või arvele nr EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber
  3. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. 4.

§ 38lg 1, Kr

MS § 175, § 180 lg 1 alusel välja mõista Geiro Pitirimovilt menetluskuluna riigituludesse sõiduki teisaldamise kulu 77,50 eurot.

  1. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Maksu- ja Tolliamet a/a-le nr: EE351010052031000004 SEB Pank või a/a-le nr: EE522200221013264447 Swedbank või a/a-le nr: EE401700017002872300 Luminor Bank või LHV Pank, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
  2. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, väärteoasja number. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile 1

(11)4-25-4708 täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 6. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaistjale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord

§ 156

lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav 26.02.2026.a kell 15.00 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu. Asjaolud ja menetluskäik Antud väärteoasjas on koostatud 04.11.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Geiro Pitirimov 04.11.2025 kell 11:50, X tn X, X linnas, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks juhtis mootorsõidukit, kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Antud tegudega rikkus Geiro Pitirimov Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 90 lg 1 p 1, 3 ja 33 lg 11 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. Vastulauset menetlusalune isik ei esitanud. 02.12.2025.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,25,006599 on määratud kohtuvälise menetleja poolt Geiro Pitirimovile eelpoolnimetatud väärtegude toimepanemise eest Karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 138 trahviühiku ulatuses, so summas 1104 eurot. Kaebuse sisu Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on eksinud faktilistes asjaoludes, mille arvestamine välistab kaebuse esitaja tegevuse kvalifitseerimise LS § 201 lg 2 järgi ning muudab põhjendamatuks kaebuse esitajale määratud karistuse. Lugemaks sõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt ja seetõttu juhtimisest kõrvaldamine korduvaks on selle korduvuse tuvastamisel nõutav üksiktegude sisemise seose tuvastamine ja üksikrikkumisi eraldava ajavahemiku kestus on siinkohal väga oluline. See tähendab muu hulgas, et LS §-s 201 lg 2 nimetatud varasema juhtimisest kõrvaldamise esinemise jaatamiseks tuleb lisaks vähemalt ühele varasemale juhtimisest kõrvaldamisele tuvastada ka nende tegude omavaheline seos ehk üksikud juhtimisõiguseta juhtimised peavad moodustama teatud sisulise süsteemi. Eelnevast järeldub, et LS §-s 201 lg 2 ette nähtud väärteo puhul on kolm eraldiseisvat sõidukorda üksnes esmane eeldus, mille tuvastamise järel tuleb anda teo kohta tervikhinnang ehk lahendada küsimus, kas tegemist on liiklusseaduse sarnase ja pideva rikkumisega. Isikule süüksarvatava teo sisemist seost eelmiste asjassepuutuvate tegudega tuleb hinnata terviklikult, võttes arvesse tegude tehiolusid. Üks tunnus, mida teo kvalifitseerimise hindamisel tuleb arvestada, on üksiktegusid lahutav ajavahemik. Tegemist on kriteeriumiga, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine. Ehkki ajalisel kriteeriumil pole iseseisvat õiguslikku tähendust, tuleb lähtuda põhimõttest, et mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid. Antud juhtumil puhul tuleb üksikute tegude seose osas vastata 2

(11)4-25-4708 eitavalt, kuna viimast rikkumist, kus juht kõrvaldati liiklusest ja käesolevat juhtumit eraldab väga pikk ajavahemik (so 8 aastat). LS § 91 lg 1 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine on liiklusjärelvalve teostaja otsus, mille sisuks on sõiduki juhtimise keelamine kuni juhtimiselt kõrvaldamise aluse äralangemiseni. On ilmselge, et 8 aasta jooksul on juhtimisest kõrvaldamise alus ära langenud ning selle rikkumise arvestamine ei ole lubatud ning nimetatud alustel määratud karistused on aegunud ning ka registrist kustutatud. Õiguslikud alused, nimetatud karistusandemete registrist väljaküsimiseks ning nende kasutamiseks rikkumise kvalifitseerimises ja isiku karistamiseks, puuduvad. Lähtudes eeltoodust tuleb isiku tegu kvalifitseerida ümber LS § 201 lg 1 järgi ning mõista talle karistus ümberkvalifitseeritava sätte järgi. LS § 2 p 19 kohaselt on juht on isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi. Õppesõidu või sõidupraktika ajal loetakse juhiks ka mootorsõidukijuhi õpetajat või -juhendajat. Geiro Pitirimov on läbinud autokooli õppe ja temale on väljastatud koolituskursuse õpingukaart, millega on ta lubatud teeliiklusesse koos juhendajaga alates 02.07.2025.a. (LISA 2 õpingukaart). Seega on tal olemas õigus sõidukijuhina liikluses osaleda. Tal on õigus teha sõidupraktikat, selleks peab tal olema sõidukis kaasas isikut tõendav dokument ja koolituskursuse õpingukaart või koolituskursuse tunnistus. Need dokumendid olid tal sõidu ajal olemas. Sõidukil olid peatamise hetkel olemas ka õppesõidu märgid. Tema juhendajana on registreeritud R, O (LISA 3 juhendajatunnistus). Kaebajal ei olnud plaanis sel päeval koos registreeritud juhendajaga liiklusesse minna, kuid sõbral hakkas halb ja ta soovis oma sõbra toimetada haiglasse. Kuna temaga kaasas olnud isikul oli olemas vastava kategooria mootorsõiduki juhiluba vähemalt viis aastat ning puudusid kehtivad karistused, ehk siis ta vastas täielikult juhendajale esitatavatele nõuetele, eeldas Geiro Pitirimov ekslikult, et ta osaleb liikluses koos juhendajaga, teadmata, et juhendaja peab olema Transpordiametis registreeritud. Seega ei olnud Geiro Pitirimovi tegu õigusvastane (Kars § 31 lg 1), kuna seda tegu toime pannes kujutas Geiro Pitirimov endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Väärteo otsuses on kohtuväline menetleja kaebajale veel ette heitnud, et kaebaja kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Kaebaja selle väitega ei nõustu. Tegelikkuses kaebajal telefoni käes ei olnud vaid ta võttis telefoni peatumise hetkel kätte /sealhulgas politseiametniku poolt peatamise hetkel. Kaebaja hinnangul tugineb kohtuväline menetleja pelgalt tajule. Tunnistajaks olnud politseiametnik viibis sündmuse ajal sõiduki juhi kohal ning tegeles sõiduki juhtimisega. Seetõttu ei olnud tal objektiivselt võimalik näha, kas teise, temale vastu liikunud, sõiduki juht hoidis telefoni käes või mitte. Vastassuunas, teisel sõidurajal liikuvatest sõidukitest ei ole võimalik täpselt näha, kas juhil on telefon käes või mitte, eriti arvestades liikumiskiirust, vahekaugust ning sõidukite vahelisi nurki. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuvälise menetleja otsus on põhjendamata ja alusetu, kuna väärteo toimepanemine ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendamist leidnud. Väärteoasja otsuses on märgitud, et tõendiks on tunnistaja ütlus, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja päring Transpordiameti liiklusregistrisse 04.11.2025 kell 11:54. Samuti on kohaldatud karistuse määr tegu ja isikut arvestades ebaproportsionaalselt suur. Kohtuvälise menetleja otsus on alusetu ja põhjendamata. Kaebajale süüks pandava väärteo toimepanemine pole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. Süüditunnistamine tugineb üksnes ühe tunnistaja ütlustele. Tunnistaja ütlused on ekslikud, kuna ta sai sündmust näha üksnes lühikese hetke vältel ja üsna kaugelt ja see ei ole piisav, et väita, et kaebaja juhtis sõidukit mobiiltelefoni kasutades. Kuna kaebaja tegelik käitumine ei vasta väärteootsuses kirjeldatud teole, puudub tema tegevuses väärteokoosseis.

§ 7kohaselt lasub väärteoasjas tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal.

See tähendab, et menetleja peab esitama piisavad ja usaldusväärsed tõendid, mis kahtlusteta tõendaksid rikkumise toimepanemist kaebaja poolt. Käesoleval juhul kaebaja eitab mobiiltelefoni kasutamist. 3

(11)4-25-4708 Menetleja ei ole aga esitanud tõendeid, mis seda väidet ümber lükkaksid. Kaebaja hinnangul võis tunnistaja tajuda olukorda ekslikult. Riigikohus on asjas 3-1-1-122-13 leidnud, et karistust tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kaebaja kahetseb oma tegu. Kaebuse esitaja soovib ka kohtule avaldada juhtunu pärast kahetsust. Käesolevas asjas raskendavad asjaolud puuduvad. Lisaks puuduvad ka kaalukad eripreventiivsed kaalutlused. Seega ei saa kaebaja hinnangul pidada nii ranget põhikaristus tema süüle vastavaks. Kaebaja leiab, et mõistetud põhikaristus ületab praegusel juhul oluliselt kaebuse esitaja süü suurust. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Karistust raskendavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad. Küll aga esinevad karistust kergendavad asjaolud. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Geiro Pitirimovi süü ei saa kindlasti nii suur, et see tingiks talle rahatrahvi mõistmise ettenähtud sanktsiooni 1/2 määra lähedal. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Igasugune mõjutamine saab toimuda isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosima, milline karistus on efektiivseim ning mõjustama kõige paremini süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Kaitsja on seisukohal, et mõistes karistuse sanktsioonimäära ¼ lähedale, mõjutab see igal juhul hoiduma Geiro Pitirimovit edaspidi süütegusid toime panemast Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Eripreventsioon on võimalik realiseerida läbi mõjutamise ja parandamise. Mõjutamine tähendab karistuse kaudu süüdlase tegude taunimist. Parandamine aga süüdlase suunamist selliselt, et ta uusi süütegusid toime ei paneks. Arvestades Geiro Pitirimovi süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ning Geiro Pitirimovi isikut, leiab kaitsja, et võimalik ja õiglane on tema karistamine karistusmäära ¼ lähedase karistusega. Miinimummäära lähedane karistus on Geiro Pitirimovi tegevust arvestades mõistlik ja eesmärgipärane. Eeltoodud elulisi asjaolusid arvestades on kaebaja seisukohal, et praegune põhikaristus ehk rahatrahv 138 trahviühikut, on mõjutusvahendina antud juhul ebaproportsionaalne ning ei ole vastavuses kaebaja süü suurusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja määras karistuse rikkudes oluliselt väärteomenetlust. Kohtuväline menetleja on otsuse rajanud ebaõigetele andmetele ning seetõttu jõudnud liiga karmi sanktsioonini. Kuna kaebaja tegevus ei vasta väärteootsuses kirjeldatule, puudub tema tegevuses väärteokoosseis. Esitatud tõendid on ebapiisavad, vastuolulised ja menetluslikult kontrollimata. Kokkuvõtvalt palub kaebaja kohtul tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri 02.12.2025 a otsus väärteoasjas 4
(11)4-25-4708 nr 2670,25,
  1. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Väärteoprotokollis esitatud kirjelduse kohaselt juhtis menetlusalune isik 04.11.2025 mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Juht on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit, kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Nende tegudega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1,3 ja § 33 lg 11 p 1 nõuded ning tegu on kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. Seega on vaja tõendada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, kas tal on juhtimisõigus või mitte, kas teda on juhtimiselt varasemalt kõrvaldatud ning kas ta kasutas sõidu ajal mobiiltelefoni käsi vabaks jätva seadmeta. Mootorsõiduki juhtimist tõendavad nii menetlusaluse isiku enda, kui ka tunnistaja L.O ütlused. Menetlusalune isik on väärteoprotokollile andnud omakäeliselt ütlusi, mille kohaselt ta vabandab ja palub leebemat suhtumist. Seejuures ta tunnistab, et rikkus seadust ja märgib, et hetkel on autokool pooleli, ei tahtnud kellelegi kahju teha. Tunnistaja ütlused kinnitavad, et mootorsõidukit juhtis just menetlusalune isik Geiro Pitirimov, keda kontrolliti liiklusjärelevalve käigus. Tähelepanu pälvis menetlusalune isik just sõidu ajal käes oleva mobiiltelefoniga. Järgnevalt tuleb märkida, et väärteoasjas on tehtud väljavõte liiklusregistrist, millest nähtub, et menetlusalusele isikule pole kunagi väljastatud juhtimisõigust. Seega juhtimisõigus puudub. LS § 201 sätestab vastutuse juhtimisõiguseta juhtimise eest ning selle erinevad lõiked liigenduvad erinevate asjaolude kaudu. LS § 201 lg 2 sätestab vastutuse siis, kui isik on juhtimiselt varasemalt kõrvaldatud. Väärteoasjale on lisatud juurde sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse koopia, mis on koostatud 09.05.2017 ning sellest nähtub, et menetlusalune isik on siis juhtimiselt kõrvaldatud ei mingil muul alusel, kui ainult seetõttu, et tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Samal päeval on menetlusalune isik juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud ja seda kinnitab tema allkiri. Kaebuses on märgitud ilusaid seisukohti (p 3.2, 3.3), kuid need seisukohad on Riigikohus andnud süstemaatilise juhtimise süüteo sisustamiseks. Süstemaatilise mootorsõiduki juhtimiseks on vajalik mitmeid episoode, mis on ka omavahelises seoses. Samasugust seost oodatakse ka süstemaatilise varguse puhul. Antud juhul on kvalifitseerivaks asjaoluks vaja, kas isik on varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Selleks ei pea olema karistusotsust, vaid just juhtimiselt kõrvaldamise otsust, mis on tehtud liiklusjärelevalve käigus, haldusmenetluses. Juhtimiselt kõrvaldamist reguleerib LS § 91, mis sätestab, milliselt juhul mootorsõiduki juht juhtimiselt kõrvaldatakse. Juhtimiselt kõrvaldamise otsus kehtib kuni sellel märgitud aluse äralangemiseni, ehk siis antud juhul on otsuse aluseks olnud juhtimisõiguse puudumine ning otsus kehtib kuni G. Pitirimovi poolt juhtimisõiguse omandamiseni. Menetlusaluse isikuna on ta öelnud, et alles käib autokoolis. Seega on juhtimiselt kõrvaldamise otsus kehtiv ning ta on teadlik, et ta ei tohi juhtida mootorsõidukit enne juhtimisõiguse omandamist. Ja asjaolu, et ta on sellest teadlik on võimalik välja lugeda tema enda poolt antud ütlustest. Seega pani menetlusalune isik teo- juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise ajal, kui tema suhtes kehtis juhtimiselt kõrvaldamise otsus, toime teadlikult. Kaitsja on lisanud kaebusele õpingukaardi, millest nähtub, et see on väljastatud 07.12.
  2. Tõepoolest on võimalik autokooli ajal teeliikluses juhendaja abil liigelda, kuid menetlusalune isik ei ole tunnistaja ütluse kohaselt juhendajast rääkinud ega viidanud, et temal oleks olnud sõidu ajal juhendaja kaasas. Samuti ei ole menetlusalune isik oma ütlustes märkinud, et tal oleks olnud juhendaja kaasas. Kuivõrd menetlusalune isik soovib asja lahendada kirjalikus kohtumenetluses, siis kohtuväline 5
(11)4-25-4708 menetleja lisab antud juhtumi kohta andmebaasi sisestatud juhtumi lahendi kohta väljavõtte, kus on näha, kes viibisid sõidukis ja sellest nähtuvalt ei ole kaebusele lisatud juhendajat juhtimise juures olnud. Juhendaja üldjuhul viibib sõidukis juhi kõrval, kuid antud juhul viibis juhi kõrval S. K , keda pole volitatud juhendama. Seega on kaebuses esitatud viide õigusele juhendaja osalusel liikluses osalemise kohta asjakohatu. Mobiiltelefoni käes hoidmist ja seega kasutamist tõendab tunnistaja ütlused, mistõttu on ka see väärteo osa tõendatud. Avalikkusele on teada, et politsei liiklusjärelevalve teostajana on suunanud oma ressurssi juhtimise ajal kõrvaliste tegevuste tuvastamiseks, sest just kõrvalised tegevused, millest üheks on mobiiltelefoni kasutamine käes hoides, on joobeseisundis juhtimise ja sõidukiiruse ületamise kõrval oluliseks liiklusõnnetuse põhjustajaks kujunenud. Seetõttu pööratakse juhtidele suunatud tähelepanu ja seesuguste asjaolude jälgimine ning nägemine on kogenud liiklusjärelevalve teostajate jaoks igapäevane. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et puudub alus väärteoasjas tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. tehtud otsuse Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid LS § 201 lg 2 alusel kvalifitseeritud rikkumise osas kaebuses toodud seisukohtade juurde. Ei vaidlusta seda, et isik on selle rikkumise toime pannud, kuid leiavad, et tegu tuleb kvalifitseerida ümber LS § 201 lg 1 järgi. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja loobusid kohtuistungil kaebusest osaliselt, s.o LS § 242 lg 1 alusel kvalifitseeritud mootorsõiduki juhtimise ajal mobiiltelefoni kasutamise nõuete rikkumise vaidlustamisest. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht 1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära tunnistajate ütlused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. 2. Tulenevalt asjaolust, et Väärteomenetluse seadustiku (

) § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133

loetletud küsimused.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks. 3. Antud väärteoasjas on koostatud 04.11.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Geiro Pitirimov 04.11.2025 kell 11:50, X linnas, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks juhtis mootorsõidukit, kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Antud tegudega rikkus Geiro Pitirimov LS § 90 lg 1 p 1, 3 ja 33 lg 11 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. 4.

§ 127

lg 1 sätestab, et kaebuse esitanud isikul on õigus kaebusest osaliselt või täielikult loobuda kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni. Sama õigusnormi lg 5 näeb ette, et kui kaebusest loobutakse kohtuliku arutamise ajal, lõpetatakse menetlus määrusega. Arutataval juhul loobus kaebaja 6

(11)4-25-4708 04.02.2026.a kohtuistungil kaebusest osaliselt ehk mootorsõiduki juhtimise ajal mobiiltelefoni kasutamise nõuete rikkumise vaidlustamisest. Kohus võttis kaebusest osalise loobumise vastu.
  1. Ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise osas G. Pitirimovi poolt on tunnistaja U.B andnud 04.02.2026.a kohtuistungil ütlusi. Tunnistaja oli 04.11.2025 koos L.O-ga . Teostati liiklusjärelvalvet X maanteel. Fookuseks oli jälgida kõrvalisi tegevusi, mida juhid sõitmise ajal teevad. X tänavat pidi X poole suunaga nähti, kuidas peale risti tuli valge BMW maastur. Juhil oli telefon käes, hoidis seda näo ees. Sõiduk otsustati peatada. Juhil dokumente kontrollimiseks esitada ei olnud, kuid ta ütles oma nime ja isikukoodi. Kontrollides selgus, et juhil ei ole juhtimisõigust, mida juht ka kinnitas, selgitades juurde, et käib autokoolis. Järgneva kontrolli käigus selgus seegi, et juht on varasemalt juhtimiselt kõrvaldatud 2017.a. Samasisulisi ütlusi sõiduki peatamise ja juhi kontrollimise asjaolude kohta on 04.02.2026.a kohtuistungil andnud ka tunnistajana üle kulatud L.O. Tunnistajad märgivad lisaks, et peatatud autos oli kolm isikut, kõrvalistujana meesterahvas ning tagaistmel üks naisterahvas. Juht väitis ka, et tal naine on juhendaja talle, aga U.B-le arusaadavalt juhi naist autos konkreetse sõidu ajal ei olnud, lisaks ei olnud sõidukil õppesõidumärke. Põhjuseks, miks ta ilma juhtimisõiguseta sõitis, oli sõbra haiglasse viimine, kuigi tunnistajad peale vaadates ei näinud, et sõbral oleks olnud midagi sellist viga, et ta ei oleks saanud ise haiglasse sõita, samuti on olemas kiirabi. Viidatud sõber liikus ise politsei auto juurde politseinikega suhtlema, käis dokumentide vormistamise ajal kõrvalasuvas poes ja tõi juhile ning endale jäätist. Õppesõidumärkide puudumist sõidukil peale sõiduki kinnipidamist kinnitab ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud ja kohtus vaadeldud videosalvestis nr UO5212, millel on filmitud peatatud BMW-d registreerimismärgiga XXX .
  2. Vaidlust ei ole faktis, et Geiro Pitirimov 04.11.2025 kell 11:50, X linnas, X maakonnas, juhtis mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXX . Seda asjaolu kinnitavad tunnistajate U.B kui L.O antud ütlused. Seda asjaolu ei vaidlusta ka kaitsja ega menetlusalune isik. Samuti on sõiduki juhtimine G. Pitirimov poolt tõendatud menetlusaluse isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega.
  3. Menetlusalusele isikule heidetakse ette, et tema juhtis 04.11.2025.a mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli temalt ära võetud. LS § 90 lg 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt LS §-le 91, kusjuures LS § 201 lg 2 näeb ka selliste keeldude eiramise eest ette väärteokaristuse.
  4. Väärteotoimikus sisalduvad tõendid näitavad, et ajal, mil Geiro Pitirimov eelkäsitletud liiklusrikkumise toime pani, puudus tal vastava kategooria juhtimisõigus. Nõutava kategooria juhtimisõiguse puudumine on tõendatud liiklusregistri väljavõttega
  5. detsembrist 2025, mille kohaselt G. Pitirimovil juhtimisõigust sõiduki juhtimise ajal ei olnud. Varasem sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine on tõendatud
  6. mai 2017 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtuvalt on G. Pitirimov sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 3 alusel, st kuna tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Isikule seati keeld juhtida mootorsõidukit asjaolude äralangemiseni. Selle rikkumise eest karistati G. Pitirimovit PPA otsusega väärteoasjas nr 2303,17,000629 (vt karistusregistri väljatrükk) rahatrahviga 400 eurot. Kokkuvõttes ei ole seega 04.11.2025 toimepandud rikkumise näol tegemist menetlusaluse isiku jaoks esmakordse samasisulise eksimusega, so ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega.
  7. mai 2017 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust on G. Pitirimovile tutvustatud ja ta on selle allkirjastanud.
  8. Nagu märgitud, on LS § 201 lg 2 alusel antud juhul kvalifitseerivaks asjaoluks vaja teada, kas isik on varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et selleks ei pea olema karistusotsust, vaid just juhtimiselt kõrvaldamise otsust, mis on tehtud liiklusjärelevalve käigus, haldusmenetluses. Juhtimiselt kõrvaldamist reguleerib LS § 91, mis sätestab, millistel juhtudel 7
(11)4-25-4708 mootorsõiduki juht juhtimiselt kõrvaldatakse. Juhtimiselt kõrvaldamise otsus kehtib kuni sellel märgitud aluse äralangemiseni, ehk konkreetsel juhul on otsuse aluseks olnud juhtimisõiguse puudumine ning otsus kehtib kuni G. Pitirimovi poolt juhtimisõiguse omandamiseni. Esitatud kaebuses on selgitatud, et menetlusalune isik on läbinud autokooli õppe, kuid andmed puuduvad, et ta oli 04.11.2025.a seisuga sooritatud juhtimisõiguse saamiseks vajalikud eksamid ning et G. Pitirimovile oli omistatud juhtimisõigus. Seega oli juhtimiselt kõrvaldamise otsus rikkumise toimepanemise hetkel kehtiv. Kaebuses ja ka kohtuistungil on kaitsja leidnud, et „LS §-s 201 lg 2 nimetatud varasema juhtimisest kõrvaldamise esinemise jaatamiseks tuleb lisaks vähemalt ühele varasemale juhtimisest kõrvaldamisele tuvastada ka nende tegude omavaheline seos ehk üksikud juhtimisõiguseta juhtimised peavad moodustama teatud sisulise süsteemi.“ Kaitsja on asunud seisukohale, et isiku tegu tuleb kvalifitseerida ümber LS § 201 lg 1 järgi ning mõista talle karistus kergema sätte järgi. Esmalt tuleb arvesse võtta, et LS § 201 lg 2 ei näe ette karistust korduvuse eest ega ka mitte LS § 201 süstemaatilise rikkumise eest. LS § 201 lg 2 näeb ette karistuse juhul, kui isik paneb toime „sama teo“, s.t LS § 201 lg 1 nimetatud mootorsõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isiku poolt juhul, kui isik on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Seega ei ole põhjust hinnata G. Pitirimovi käitumise retsidiivsust väärteo kvalifitseerimisel. Teiseks, liiklusseaduse § 91 lg 1 näeb ette, et sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine on liiklusjärelvalve teostaja või muu korrakaitseorgani otsus, mille sisuks on sõiduki juhtimise keelamine kuni juhtimiselt kõrvaldamise aluse äralangemiseni. Liiklusjärelevalve raames on vajadus haldussunni kohaldamiseks, kui isikul puudub juhtimisõigus, sest liiklusjärelevalvet teostav ametnik võib oma pädevuse piires keelata isikul juhtimise, kui tal puudub juhtimisõigus (LS § 91 lg 2 p 3). Tegemist ei ole karistusega, vaid osaga riikliklust järelevalvest. HMS § 61 lg 2 näeb ette, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 60 lg 2 esimene lause sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest (RKHK 19.06.2012, 3-3-1-84-11, p 37). Vaidlust ei ole selles, et sõiduki juhtimiselt keelamise otsust ei ole vaidlustatud ega ka selles, et G. Pitirimovil ei ole kehtivat mootorsõiduki juhtimise õigust. 10. Esitatud kaebuses ja kohtuistungil on kaitsja leidnud, et G. Pitirimovile on väljastatud koolituskursuse õpingukaart, millega on ta lubatud teeliiklusesse koos juhendajaga alates 02.07.2025.a (vt õpingukaart). Seega on tal olemas õigus sõidukijuhina liikluses osaleda. Tal on õigus teha sõidupraktikat, selleks peab tal olema sõidukis kaasas isikut tõendav dokument ja koolituskursuse õpingukaart või koolituskursuse tunnistus. Need dokumendid olid tal sõidu ajal olemas. Tema juhendajana on registreeritud R. O (vt juhendajatunnistus), kes ei viibinud sõidu ajal autos, milles puudub vaidlus. 11. Juhtimisõiguse mõiste sisaldub LS § 94 lg-s 1, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Sättes ei ole nimetatud isikut, kellele on väljastatud õpingukaart, või kellel on olemas registreeritud juhendaja. Küll sätestab LS § 96 lg 4, et mootorsõidukijuhi nõuetekohaselt täidetud koolituskursuse õpingukaart koos märkega teeliiklusesse lubamise kohta tõendab sõiduõppija õigust juhtida mootorsõidukit õppesõidul käesoleva seaduse § 109 lõikes 1 nimetatud tingimustel ning koolituskursuse õpingukaart või tunnistus tõendab sõiduõppija õigust juhtida mootorsõidukit sõidupraktikal lõikes 2 nimetatud tingimustel. Isik, kes õpib mootorsõidukijuhi koolituskursusel või on koolituskursuse lõpetanud, võib juhtida mootorsõidukit sõidupraktika saamise eesmärgil teise isiku (juhendaja) juuresolekul. LS § 109 lg 3 1 kohaselt peab 8
(11)4-25-4708 juhendajal olema kehtiv juhendaja tunnistus. Politsei andmebaasi sisestatud juhtumi lahendi väljavõttelt on näha (vt väljavõte väärtotoimiku lõpus), kes viibisid sõidukis ja sellest nähtuvalt ei olnud kaebusele lisatud juhendaja tunnistusel nimetatud juhendajat juhtimise juures. Juhi kõrval viibis sõidu ajal S. K , keda pole volitatud G. Pitirimovit juhendama. Samuti ei olnud sõidukile paigaldatud tunnistajate kinnitusel ja videosalvestise põhjal õppesõidumärke. Seega ei olnud tegemist LS 2 p 19 tähenduses õppesõiduga ega ka sõidupraktikaga, sest G. Pitirimov ei ole järginud eelkirjeldatud liiklusseaduse nõudeid.
  1. Liaks ei ole tunnistaja ütluste põhjal tuvastatav hädaseisundi esinemine, mis tinginuks vajaduse G. Pitirimovil autot juhtida. Hädaseisundit ei teki juhul, kui ähvardavat ohtu oli võimalik vältida mitte üksnes süüteo tunnustega tegusid toime pannes, vaid teistsugust, seaduskuulekat käitumisviisi valides. Riigikohus on kohtupraktikas korduvalt märkinud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-95-06, 3-1-1-42-09), et hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Antud juhul ei ole tunnistajate ütluste põhjal tuvastatud sõidukis viibinud isikutel selliseid tervisemuresid, mis vajasid kiiret haiglasse sõidutamist ning seda ilma abi kutsumise võimaluseta. Viidatu osas on tunnistajad andnud põhjalikke ütlusi, muuhulgas, et kõik sõidukis viibinud isikud lahkusid sündmuskohalt omal käel. Tunnistajana üle kuulatud L.O ütluste kohaselt oli sõidukis viibinud jalutanud menetlustoimingute tegemisel ajal auto ümber ja käinud poes jäätist ostmas. Eeltoodu põhjal ei olnud antud olukorras mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta, s.o väärteo toimepanemine, õigustatud.
  2. Tuleb asuda seisukohale, et G. Pitirimov käitumises on LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivne koosseis, so ta juhtis 04.11.2025.a mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui ta oli mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 3 alusel. Samuti on Geiro Pitirimov rikkunud LS § 33 lg 11 p 1 nõudeid, kui hoidis sõiduki liikumise ajal telefoni käes, millega pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 järgi.
  3. Arvestades süüteo asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on tahtliku rikkumistega. G. Pitirimov on juhtinud sõidukit teades, et tal ei ole juhtimisõigust ja sõiduki juhtimise ajal ei tohi telefoni käes hoida. G. Pitirimovi käitumise eesmärgiks oli õigusvastase olukorra tekkimine, sest juhilubade saamiseks samme astuva isikuna (autokooli läbimine), oli ta teadlik, et tal et puudub juhtimisõigus. Samuti oli G. Pitirimov teadlik, et ei toimunud õppesõitu ning ta ei võinud iseseisvalt mootorsõidukit juhtida, kuna registreeritud juhendajat ei viibinud sõidu ajal sõidukis. Kohtuistungil on G. Pitirimov kohtule avaldanud, et ta on teadlik andmetest, mis on õpingukaardile kantud, sh juhendaja andmed. 04.11.2025 toimepandud rikkumise näol ei olnud tegemist menetlusaluse isiku jaoks ka esmakordse ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega. Varasema rikkumise osas vormistati juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mis kehtib kuni sellel märgitud aluse äralangemiseni. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohus leiab, et menetlusalune isik Geiro Pitirimov on arutatava väärteo toime pannud kavatsetusega.
  4. Nagu kohtu põhjenduste p 2 märgitud, lahendab kohus

§ 123

lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning

§ 87

alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette heidetud õigete LS normide rikkumist. Kohus leiab, et väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2, § 242 lg 1 ettenähtud väärtegudena (

§ 133p 4).

Seega puuduvad väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

§ 133p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (

§ 133p 2) 9

(11)4-25-4708 ning need on toime pannud menetlusalune isik (

§ 133p 3).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II uurija Aire Lünekund, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

§ 9

p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 16. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale LS § 201 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi inkrimineeritud väärteod toime pannud 04.11.2025 kell 11:50 sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeima karistuse näeb ette LS § 201 lg 2, tuleb karistust kohaldada LS § 201 lg 2 sätestatud sanktsiooni alusel. Kirjeldatult on kohtuväline menetleja G. Pitirimovile karistuse ka määranud. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 138 trahviühiku ulatuses, so summas 1104 eurot. LS § 201 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud sanktsioonialternatiividest kergema, s.o rahatrahvi ning määranud karistuse sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävas ulatuses. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks

§ 133p 9 mõttes. 17. Kar

S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud kohtumenetluse käigus. Seega G. Pitirimovi süüdimõistmises tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik kahetsus, raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt G. Pitirimovil kehtivad karistused puuduvad. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-9906 p 15.1).
  2. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse 10

(11)4-25-4708 määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kaitsja on leidnud, et arvestades Geiro Pitirimovi süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ning tema isikut, leian, et võimalik ja õiglane on tema karistamine karistusmäära 1/4 lähedase karistusega. Kaebaja on seisukohal, et praegune põhikaristus ehk rahatrahv 138 trahviühikut, on mõjutusvahendina antud juhul ebaproportsionaalne ning ei ole vastavuses kaebaja süü suurusega. 20. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Nagu ülalpool ka märgitud, on käesolevas asjas karistusraam kuni 300 trahviühikut või arest. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistanud G. Pitirimovi karistusraami keskmisest määrast allapoole jääva rahatrahviga, s.o 138 trahviühikut. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud raskusastmelt kergema, s.o rahatrahvi, mida arvestades sellega, et isikul ei ole kehtivaid liiklusalaseid rikkumisi, saab pidada igati kohaseks. Samuti on isik avaldanud kahetsust, milliste asjaolude põhjal saab kohtu hinnangul kohaseks pidada keskmisest määrast väiksema trahvimäära kohaldamist. Samas ei saa mööda vaadata asjaoludest, et ühe teoga on rikutud kahte liiklusalast nõuet, tegemist oli raskeima tahtluse vormiga, ehk kavatsetult toime pandud süüteoga, ning oma süüd LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud rikkumise osas G. Pitirimov ei tunnista, mistõttu ei saa mõistetav karistus jääda keskmisest määrast olulisel määral allapoole. Kohtu hinnangul ei ületa määratud rahatrahv ka vaatamata kaebuses ja kohtuistungil väljendatud kahetsusele, millega arvestamist kohtuvälise menetleja otsusest välja ei loe, seega G. Pitirimovi süü raskust. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Menetluskulud 21.

§ 38

lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda.

§ 38lg 1, Kr

MS § 175, § 180 lg 1 alusel mõistab kohus Geiro Pitirimovilt menetluskuluna riigituludesse sõiduki teisaldamise kulu 77,50 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg Kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.