← Eesti

3-23-960/51

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-960 Haldusasi X.X (X) kaebus Tallinna Vangla poolt

) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

§ 7

lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

§ 8lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.

Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

  1. Käesolevas asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus asjaolus, et 19.01.2023 rikkus kaebaja televiisori selle soolveega üle valanud kaaskinnipeetav (Y.Y), kelle suhtes viis vangla kohtuvälise menetlejana läbi väärteomenetluse ning 10.02.2023 otsusega väärteoasjas nr 650023000005 karistati kaaskinnipeetavat karistusseadustiku (KarS) § 218 lg 1 alusel väärteo toimepanemise eest rahatrahviga. Teo toimepanemise ajal viibisid kaebaja ja kaaskinnipeetav avatud eluosakonnas R3 ning kaebaja paigutati 05.04.2023 teise eluosakonda R
  2. Ei vaielda ka selle üle, et kaebaja lasi kahjustatud televiisori ära parandada (AS Speleta 06.06.2023 arve nr 36982, dtl 182) ning kaebaja isa tasus televiisori paranduse eest 100 eurot (arve tasumise kinnitus, dtl 183-184). Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja televiisorit lõhuti uuesti 25.06.2023 teise kaaskinnipeetava (Z.Zi) poolt, kelle suhtes viis vangla kohtuvälise menetlejana läbi väärteomenetluse ning 13.07.2023 otsusega väärteoasjas nr 650023000076 karistati teda KarS § 218 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga. See tähendab, et asjas ei vaidle menetlusosalised vaidlus selles, et kaebajale kuulunud televiisor sai kahjustada ning et kaebaja televiisor lõhuti kaebaja kambrist eemalviibimise ajal kaaskinnipeetavate poolt.
  3. Menetlusosalised on erimeelt küsimuses, kes vastutab kahju tekitamise eest ehk kelle vastu on kaebajal nõudeõigus. Kaebaja taotleb vastustajalt kaaskinnipeetavate poolt lõhutud televiisori Philips maksumuse hüvitamist summas 215 eurot või selle asendamist ning televiisori remondikulude summas 100 eurot hüvitamist põhjusel, et vastustaja ei lukustanud kaebaja kambrit tema eemalolekul, millest tulenevalt said teised kaaskinnipeetavad kaebaja kambrisse ja seal asuvat kaebaja isiklikku vara lõhkuda. Seega heidab kaebaja vastustajale ette kambri lukustamata jätmist 19.01.2023 ja 25.06.2023, mil kaaskinnipeetavad lõhkusid kaebaja televiisori. Käesoleval juhul seisneb varalise kahju hüvitamise nõuetes kaebuse lahendamine eelkõige küsimuses, kas vastustaja poolt kaebaja kambri lukustamata jätmine kui tegevusetus nimetatud kuupäevadel oli õigusvastane ja kas õigusvastase tegevuse(tuse)ga on rikutud kaebaja õigusi.
  4. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mille tulemusena kaebaja õiguseid rikuti. Nii kaebaja kui ka vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et televiisori lõhkusid kaaskinnipeetavad.
  5. Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja koduskorras sätestatud kohtades ja ajal. Sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada VangS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik 6

(11)3-23-960 vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult.
  1. Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“1 (kodukord) kohaselt on eluosakond kinnipeetavate majutamiseks mõeldud hoone osast moodustatud osakond (p 1.4.) ning avatud osakonna all mõistetakse osakonda, kus kinnipeetav võib osakonna piires vabalt liikuda päevakavas ettenähtud ajal (p 1.5). Koduskorra seletuskirja p 1.5.2 seletuste kohaselt on päevakavas sätestatud aegadel osakonna kambrite uksed lahti. Kohus võtab HKMS § 62 lg 2 alusel Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja tervikteksti alates 13.06.2023 kehtiva sõnastusega haldusasja materjalide juurde.
  2. Vastustaja on kohtule selgitanud, et kaaskinnipeetavate poolt õigusvastase teo toimepanemise ajal viibis kaebaja eluosakondades R3 ja R5 ning et tegemist on avatud eluosakondadega. Vastustaja selgitas ka avatud eluosakonnast väljaspool toimuvate tegevustele saatmise korraldust. Avatud eluosakondade kinnipeetavad saavad päevakavas sätestatud ajal eluosakonnasiseselt isesivalt ringi liikuda. Avatud eluosakonna kinnipeetavad on sageli hõivatud erinevate tegevustega (nt tööhõives, õppetegevuses ja sotsiaalprogrammides osalemine jms), millest tulenevalt toimub väljaspoole eluosakonda ja eluosakonda tagasi saatmisi igapäevaselt massiliselt. Sealjuures saatmised väljaspoole eluosakonda on korraldatud operatiivselt selliselt, et kinnipeetav läheb enne saatmist enamasti juba ise eluosakonnast välja viiva ukse juurde. Sellise korralduse kohaselt ei lähe vanglaametnik väljaspoole eluosakonda saatmist ega ka tagasisaatmisel kinnipeetava kambri juurde, mistõttu saadetava kinnipeetava kambriust ei lukustata.
  3. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust lukustada avatud eluosakonnas kinnipeetavate kambrite uksed kinnipeetavate tööhõivele või mistahes muule eluosakonnast väljapoole jääva tegevusele saatmisel. Seega ei saa kaaskinnipeetavate poolt televiisori lõhkumisega seoses vastustajale ette heita tegevusetust, mis oleks kaebajale kaasa toonud kahju. Vanglale saaks kaebajale varalise kahju tekitamist ette heita juhul, kui oleks tuvastatud, et vanglateenistus või -ametnikud mingi konkreetse toimingu käigus lõhkusid kaebaja televiisori ära. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist.
  4. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ 3 (VSKE) § 5 lg 2 kohaselt tuleb osakondi ja kambreid eraldades järgida kinnipeetavate eraldihoidmise kohta kehtestatud nõudeid ja julgeoleku tagamise põhimõtteid. Vanglal on suur kaalutlusõigus kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel (nt Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11; 28.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 14). Juhul, kui kinnipeetavate vahel on ühes osakonnas viibides konflikt, saab vangla otsustada kinnipeetavate vangalasisese ümberpaigutamise üle julgeoleku tagamiseks. Vastustaja on kohtule selgitanud, et enne televiisori lõhkumist vaidlusalustel kuupäevadel ei olnud vastustajale teada, et kaebajal oleks temaga samas eluosakonnas viibivate kaaskinnipeetavatega mingisugune varasem konflikt olnud või et esineks konkreetsete kaaskinnipeetavatega ühes eluosakonnas paiknemist välistavaid asjaolusid. Ka kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks olnud televiisorit lõhkunud kaaskinnipeetavatega varasemaid konflikte. Seega ei saanud vastustaja kaebaja televiisori suhtes plaanitavaid vandalismiakte ette näha ega ennetavalt kaebajat televiisori lõhkunud kinnipeetavatest ümber paigutada. Kuna kaebaja ja kaaskinnipeetavate Y.Yi ja Z.Zi eraldi hoidmiseks ei olnud vastustajal mingit põhjust, ei ole vastustaja ka kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja vangla käitumise ja kaebajal ilmnenud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos.
  5. Sealjuures on vastustaja pärast esmast televiisori lõhkumise intsidenti paigutanud kaebaja teise eluosakonda ning mõlema kaaskinnipeetava suhtes nende toime pandud korrarikkumise osas 1 Kättesaadav veebilehel - https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateenistus/tallinna-vangla Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja terviktekst alates 13.06.2023 3 Kättesaadav veebilehel - https://www.riigiteataja.ee/akt/129122022061 2 7
(11)3-23-960 (televiisori lõhkumisega seoses) on vastustaja viinud läbi väärteomenetlused, st kaaskinnipeetavad on õigusrikkumiste eest vastutusele võetud. Kohus märgib, et ehkki vastustajal on julgeoleku tagamiseks või õigusrikkumiste ärahoidmiseks teatud juhtudel võimalik kõrvale kalduda ka VangS § 8 lg-s 1 sätestatud kinnipeetavate üldisest elukorralduses, s.o piirata kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust osa kambrite või teatud osakondade lõikes või lukustada teatud kambreid päevakavast erinevalt (nt VangS § 8 lg 2, § 69 lg 2 p 1), siis on tegemist erandlike julgeoleku tagamise abinõudega, mille esinemiseks peab esinema tegelik oht julgeolekule või vähemalt põhjendatud kahtlus sellise ohu esinemiseks. Olukorras, kus sellised asjaolud puudusid, ei saa vastustajale ette heita õigusvastast tegevusetust. Kohtul puudub ka alus kahelda, et kui kaebaja peaks uue televiisori soetama ja kui vastustajale saab teatavaks selline teave uute võimalike õigusrikkumiste toimepanemise kohta, mis kaebaja õigused ohtu seab, et vastustaja ei rakenda seaduspäraseid julgeoleku tagamise, sh täiendavaid abinõusid.
  1. Kokkuvõttes leiab kohus, et käesoleval juhul ei saa vastustajale ette heita õigusvastast tegevusetust seonduvalt kaebaja kambriukse lukustamata jätmisega, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks esmaseid eeldusi, milleks on avaliku võimu tegevuse õigusvastasus. Seega ei ole vastustaja kaebajale hüvitamisele kuuluvat varalist kahju tekitanud ning puudub alus kaebuse rahuldamiseks varalise kahju nõuet puudtavas osas.
  2. Kohus jätab eeltoodust tulenevalt kaebaja televiisori lõhkumise eest kambriukse lukustamata jätmise tõttu kahju hüvitamise kaebuse summas 215 eurot ja televiisori parandamisega seotud kulutuste kandmisega kahju hüvitamise kaebuse summas 100 eurot rahuldamata. Seejuures märgib kohus, et olukorras, kus kaebaja parandas 19.01.2023 juhtumi tagajärjel televiisori ning kandis sellega seotud kulutusi (kaebaja isal on tekkinud võimalik nõue kaebaja vastu), siis ei saa ta sama intsidendi tagajärjel enam nõuda uue televiisori maksumuse hüvitamist. Samas ei ole välistatud, et uue televiisori maksumuse hüvitamise nõue võib olla põhjendatud tulenevalt televiisori teisest rikkumisest, kuivõrd kohtule aru saadavalt ei ole kaebaja televiisorit parandanud ning televiisor on kaebaja asjade hulgast vangla poolt maha kantud.
  3. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja saab enda õiguste kaitseks nõuda kahju hüvitamist kaaskinnipeetavatelt, kes on kaebajale varalise kahju tekitanud, võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud alustel. Teisisõnu on kaebajal võimalik esitada kahju hüvitamise nõue kaaskinnipeetava(te) vastu neile otse kohtuväliselt või esitada hagi Harju Maakohtule. Mittevaralise kahju hüvitamine 25.

§ 9

lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust (

§ 9lg 2).

Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui avaliku võimu kandja on toime pannud süülise õigusvastase teo, sellega on rikutud füüsilise isiku

§ 9

lg-s 1 sätestatud subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest pole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

§ 7

lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. 26. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 8

(11)3-23-960 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.
  1. Kaebaja palub hüvitada talle tekkinud mittevaralise kahju seoses sellega, et 17.06.2023 pääses kaebaja televiisori lõhkunud kaaskinnipeetav eluosakondade vahelisel alal valvurit oodates kaebaja sektori lahtise ukse vahele seisma ja kaebajat ähvardama. Intsidendi toimumise põhjustas kaebaja hinnangul valvur, kes avas kaebaja eluosakonna ukse, kuid asus ise hoopis teise sektorisse. Kaebajas tekitas intsident hirmu oma turvalisuse pärast ning selle ees, et kaaskinnipeetava käitumine võis õhutada ka teisi kinnipeetavaid kaebaja vastu. Kuna vastustaja on teadlik kinnipeetavate vahelistest konfliktidest ja kaaskinnipeetava ohtlikkusest kaebajale, eirab vastutaja sellest hoolimata kinnipeetavate omavahelist isolatsioonis hoidmise reeglit. Selliseid kaaskinnipeetavaga ühes ruumis viibimisi on tulnud ette veelgi. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et ta tunneb muret oma tervise ja elu pärast ning tunnetab igapäevaselt hirmu. Kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd tema vaimne tervis on kannatanud, kaebaja ei julge eluosakonnast väljaspoole jäävatest tegevustest osa võtta ning kaebajale on määratud antidepressandid.
  2. Kokkuvõtlikult saab kohus kaebusest aru selliselt, et kaebaja heidab vastustajale ette kaebajale turvalisuse tagamata jätmist seoses 17.06.2023 toimunud intsidendiga ning kaebaja seostab hingelisi läbielamisi ka kaaskinnipeetava poolt televiisori lõhkumisega, muretsedes nii oma vara kui ka enese heaolu pärast. Kuivõrd kohus leidis juba eespool, et süülist õigusvastast tegevust vastustajale ei saa ette heita ja seetõttu ka kahju hüvitamist nõuda, siis puudub õiguslik alus ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ka mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on õigusvastane tegevus avalik õiguslikus suhtes, mis tähendab, et õigusvastase tegevuse puudumisel ei ole vangla tekitanud kaebajale ka mittevaralist kahju.
  3. Vastuseks kaebaja esitatule märgib kohus täiendavalt, et saab lähtuda kaebuses ja kohustuslikus kohtueelses menetluses ning kohtumenetluses esitatud menetlusdokumentides esitatud väidete alusel vaidlust sisuliselt lahendades HKMS § 47 lg-s 1 ja VangS § 1 1 lg-s 8 sätestatud piirangust, mille kohaselt võib kinnipeetav hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduda üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. See tähendab, et kohus saab lähtuda üksnes nendest kaebuse ja teiste menetlusdokumentide asjaoludest, millele kaebaja on tuginenud kohustuslikus kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ning mille vangla on rahuldamata jätnud. Käesoleval juhul on vaidluse all mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mis on seotud 17.06.2023 aset leidnud sündmusega. Kuna kaebaja märgitud 25.10.2023 ja 07.11.2023 kaaskinnipeetavaga eraldihoidmise osas ei ole kohtule teada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise asjaolusid ega ka vastavasisuliste pöördumiste tegemist vastustajale, sh mittevaralise kahju tekkimisega seotud taotluse esitamist, jätab kohus viimased sündmused tähelepanuta ning hindab üksnes kaebaja 19.06.2023 esitatud kahju hüvitamise taotluses nr 5-37/23/55-1 (dtl 125-126) toodud asjaolusid. Kohus saab ka kaebajast aru selliselt, et kaebaja on vastavad intsidendid esile toonud üksnes eesmärgiga iseloomustada vastustaja tegevust ning kaebaja nõuded ei seondu (ega saagi seonduda) asjaoludega, mis on ilmnenud peale seda, kui kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude vanglale seoses 17.06.2023 aset leidnud sündmusega.
  4. Kohus märgib vastusena kaebajale muu hulgas ka seda, et vastustaja on kaebaja ees tekkinud ebamugavuse eest juba vabandanud ning juhtinud üksuse tähelepanu kinnipeetavate vaheliste isolatsioonide säilitamisele. Kaebajale tekkinud ebamugavused ja võimalikud hingelised läbielamised on olnud tingitud kaaskinnipeetava käitumisest, kes vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal rikkus vangla kodukorda (nt p 1.13.
  5. viisakusreeglite järgimine, p 1.14.
  6. vaimse vägivalla keeld, p 1.14.
  7. hõikamise keeld jne). Vastustaja ei vastuta kaebajale kaaskinnipeetava poolt tekitatud läbielamiste eest. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et sündmuse toimumise ajaliseks kestuseks oli ligikaudu 12 sekundit ning 9
(11)3-23-960 kinnipeetavate vahel ei toimunud füüsilist konflikti. Arvestades intsidendi lühiajalist kestust, vastustaja kiiret reageerimist ukse sulgemiseks ning ka asjaolu, et olukord kinnipeetavate vahel füüsiliseks vägivallaks ei eskaleerunud, ei olnud kohtu hinnangul ka õigusvastase käitumise esinemisel (mida praegusel juhul ei esine) tegemist sellise tunnetatava ohuga kaebaja elule ja tervisele, mille tõttu oleks kaebajale kahju saanud tekkida. Seejuures teavitas kaebaja juhtunust vastustajat alles 2 päeva pärast sündmuse toimumist, kuigi VangS § 67 p 3 kohaselt tuleb sellistest julgeolekut ohustavatest asjaoludest teavitada viivitamatult, millest järeldub, et ka kaebaja ei pidanud ohtu enda elule ja tervisele sedavõrd suureks. Ehkki kohus möönab, et kaebajale võis kaaskinnipeetava käitumine tekitada hingelisi kannatusi ja läbielamisi, ei ole siiski praegusel juhul seostatav see vangla tegevusega. Kohtu hinnangul on vastustaja ka õigesti leidnud, et suhtlemiseeskirja rikkumist ei saa ennetada, vaid rakendada mõjutusvahendeid tagantjärele.
  1. Seoses kaebaja väidetega, et kaebaja tunnetab kaaskinnipeetavast ohtu ka toidujagamisel, on vastustaja kohtule selgitanud, et kodukorra lisas 1.81 märgitud aegadel on kinnipeetavate toitlustamisel eluosakonna kambrite uksed suletud, toidukandik antakse kambrisse läbi luugi ning toidujagajat saadab üksuses valvur. Selline korraldus nähtub kohtule ka kodukorra p-dest 5.2., 9.2.-9.4.. Nimetatud punktide kohaselt toitlustatakse kinnipeetavaid kambris, st et osakonnas viibival kinnipeetaval on kohustus toitlustamise ajaks ja päevakavajärgse kambriuste lukustamise ajaks minna talle määratud kambrisse, sulgeda kambri uks. Toidujagamist teostab kinnipeetavast abitööline vanglateenistuse ametniku järelevalve all ning toit väljastatakse toidunõudes vastavalt ettenähtud normidele kambrisse kandikul üldjuhul ukseluugi kaudu. Seega oli kaebaja julgeolek on sellise korraldusega vastustaja poolt tagatud.
  2. Kaebaja on kaebuses ka välja toonud, et ei julge käia jalutuskäikudel ega osaleda hõivetegevuses. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebajale ei ole selliste tegevustega tegelemisel takistusi teinud. Kaebaja loobus töölkäimisest ebarahuldava töötasuga seoses 01.06.2023, kuid osaleb alates 07.09.2023 kaplanite programmis „Minu kristlikud väärtused ja hoiakud“. Kaebaja ei ole vastu väitnud sellele, et ta nimetatud programmis osaleb ega esitanud vastu väiteid ka asjaolule, et ta saab endiselt jalutuskäikudel käia vastavalt oma soovile.
  3. Kohus märgib vastustajale täiendavalt, et vanglateenistuse kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, sh täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25.09.2006 otsus nr 3-3-1-49-06, p 11). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldaluseid sätestava VangS § 69 lg 1 kohaselt on nende kohaldamise eelduseks nii kinnipeetavast lähtuv oht teistele isikutele või vangla julgeolekule kui ka vajadus hoida ära raske õiguserikkumise toimepanemist. Tegemist on eelkõige ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi isikuid või kinnipeetavat ennast
  4. Juhul, kui vastustajale saavad teatavaks sellised asjaolud, mis põhjustab kaebajale kaaskinnipeetavast lähtuvat reaalset ohtu ja selle realiseerumine on tõenäoline, tuleb vastustajal rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid juba ennetavalt, mitte aga alles tagajärgede ilmnemisel. Kohus rõhutab ka seda, et kuigi VSKE § 8 lg 3 järgi võib kinnipeetav väljaspool oma osakonda liikuda koos saatjaga ning seoses tööülesannetega võib vangla direktori määratud vanglateenistuja lubada kinnipeetaval liikuda väljaspool oma osakonda ka saatjata, tuleb vastustajal mistahes tegevustele või tööülesannete täitmisele saatmise ajal kaebaja ja kaaskinnipeetava vahelise tegeliku ohu realiseerumise ennetamiseks siiski järgida ka kinnipeetavate vahelist eraldatust ja vajadusel kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid.
  5. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt leiab kohus, et kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. 4 L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 167 10
(11)3-23-960 Menetluskulud 35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.