Obsah (14)

§ 337§ 63§ 61§ 60§ 123§ 98§ 32§ 15§ 2861§ 154§ 297§ 187§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2026, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-24-4296 Koh

§ 337

lg 2 p 2 alusel, et ringkonnakohus saadaks kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus. Samas on prokurör deklareerinud apellatsioonis, et ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus jättis avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata ning vabastas avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara. Prokurör leiab, et kohus tugines alusetult MKS §-le

1. Tegemist on normiga, mis reguleerib maksuhalduri kaalutlusotsuse piire haldusmenetluses, mitte kriminaalmenetluses. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtud ei või asuda MKS § 94 kohaldama ega tuletama sellest tõendamise reegleid kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses on Riigikohus asunud seisukohale (mh ka juba viidatud lahendis), et aktiivse kaitseversiooni korral läheb tõendamiskoormis süüdistatavale üle. See tähendab, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt RKKK 3-1-1-109-15, p 145, RKKK nr 3-1-1-47-07, p 22 ja
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-48-14, p 50). Prokurör leiab, et kaitseversioon ei ole mõistlikus ulatuses tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
4. aprillil 2022 kriminaalasjas nr 118-158 tehtud otsuses kinnitanud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta, et mistahes rahaülekanne või sularaha väljamakse, mille tulemusena muutub äriühingu raha ettevõtluses kasutamise kontroll võimatuks, tuleb maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena. Prokuratuur on seisukohal, et maakohtus uuritud tõendite alusel on põhjendatud järeldus, et F.Z.V raamatupidamises oli 2 641 983 euro kulutamise kohta koostatud fiktiivsed kanded, mille eesmärk näis olevat vältida võimalikku põhjalikumat kontrolli äriühingu kontodelt võetud sularaha tegeliku kulutamise osas. Väär on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei piisanuks nendest metalli ostutehingutest, mille eest F.Z.V tasus ülekandega, metalli hankimiseks väärtuses, milles ettevõte on seda edasi müünud. Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt. Kohus toetus oma järeldustes valdavalt kaitseversioonile, jättes arvestamata tõendikogumi tervikliku seose ja prokuratuuri esitatud tõendid. Kohus jättis kaitsja tunnistajate usaldusväärsuse sisuliselt hindamata. Lisaks asus kohus kaitseversiooni kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku täitma enda siseveendumusega ja elulise usutavuse kriteeriumiga. Prokurör leiab, et maakohtu otsuses nimetatud tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Osa tunnistate puhul, kes väidetavalt müüsid F.Z.V-le autosid, on küsitav, kust nad selleks raha said. Autode müügi kohta pole dokumente, müügist saadud tulu pole deklareeritud. Osa tunnistajaid oli F.Z.V töötajad. Sõidukite arvudest ja hindadest rääkides olid tunnistajate vastused ebamäärased, räägiti sellest, mitu autot kuus või nädalas üks või teine nn kokkuostja F.Z.V-le viis, aga nende väidete taga ei ole ühtegi kontrollitavat fakti. Kokkuostjad ei nimetanud klientide nimesid. Prokurör kritiseerib maakohtu otsuses öeldut, et arvestades nn kokkuostjatele pangakontodele makstud summade suurust ja metalli edasimüügil pangakontole laekunud summade suurust, on usutav, et suure osa autosid ostis F.Z.V sularaha eest ja tunnistajate ütlused on selles osas 11 usaldusväärsed. Samuti peab prokurör põhjendamatuks maakohtu arvutust selle kohta, kui palju kulutas F.Z.V sularahas autode kokkuostmiseks. Veel vaidlustab prokuratuur maakohtu otsuse osas, milles kohus luges küll tõendatuks, et F.Z.V kontodelt S.E äia ja abikaasa vanaema kontodele raha kasutasid S.E ja tema abikaasa igapäevasteks olmekulutusteks, ent vaatamata sellele luges soodustatud isikuteks S.E äia ja tema abikaasa vanaema, mitte S.E ennast ja tema abikaasat, kes tegelikult äriühingu kontodelt laekunud raha kasutasid. Kohus rikkus tõendite vaba hindamise põhimõtet, asudes sisuliselt seisukohale, et maksuhaldurile valede andmete esitamist saab tõendada vaid maksudeklaratsioonidega. Kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Kohtus uuritud tõendite põhjal on üheselt tuvastatav, et F.Z.V esitas aastate vältel üksnes nn nulldeklaratsioone. Maakohus jättis põhjendamatult ja tõendite vaba hindamise põhimõtet rikkudes tõendikogumist kõrvale nii maksuarvestuse kui ka süüdistatava S.E enda ütlused. Prokurör märgib apellatsioonis, et KarS § 3891 näeb ette vastutuse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest, mitte kitsendavalt valede andmetega maksudeklaratsioonide esitamise eest. Käesolevas kriminaalasjas on maksuhaldur, s.o Maksu- ja Tolliamet, kinnitanud erinevatel ajahetkedel ja erinevates vormides, et F.Z.V esitas 2020-2023 maksuhaldurile valeandmeid. Esiteks kinnitas Maksu- ja Tolliamet
5. veebruari 2025 istungil, et F.Z.V jättis maksustamisperioodil 01/2020-03/2023 äriühingu kontodelt välja võetud sularaha summas 2 688 245 euro osas deklareerimata, arvestamata ja tasumata ettevõtlusega mitteseotud kulud ja tasumata tulumaksu summas 660 495,75 eurot ning samuti on F.Z.V teinud perioodil 01/2020-03/2023 väljamakseid W ja F arvelduskontodele, mis on käsitletavad erisoodustusena, ent neid ei ole deklareeritud maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonides, st F.Z.V on esitanud maksuhaldurile valeandmeid, jättes deklareerimata erisoodustusi ja tasumata siis erisoodustustelt arvestatud tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Teiseks uuriti 18.02.2025 istungil maksuhalduri poolt 16.10.2024 koostatud kirjalikku maksuarvestust, mis sisaldab konkreetsemat teavet millal ja millise sisuga teavet F.Z.V ajavahemikul 2020-2023 maksuhaldurile esitas. S.E ja tema kaitsja on avaldanud istungite vältel läbivalt, sealhulgas
6. märtsi 2025 istungil ristküsitluse käiguski, et kõik S.E poolt sularahas tehtud kulutused, samuti äriühingu kontodelt S.E hõimlastele tehtud ülekanded olid seotud ettevõtlusega. Sellest saab teha järelduse, et S.E hinnangul ei olnud neil 2020–2023 põhjust deklareerida maksuhaldurile ettevõtlusega mitteseotud kulutusi. Prokurör leiab, et sisuliselt on S.E konkludentselt omaks võtnud, et F.Z.V ei esitatud ajavahemikul 2020–2023 kordagi maksuhaldurile teavet ettevõtlusega mitteseotud kulutuste kohta ega ka muid deklareerimist vajavaid kulutusi. Apellatsiooni kohaselt annab deklaratsioonide kohta teavet ka maksuarvestus. Tallinna Ringkonnakohus on
7. aprillil 2015 kriminaalasjas nr 1-11-5397 tehtud otsuse p-s 71.1 leidnud, et maksuarvestus on ka ilma selle koostamise aluseks olevate arveteta tõendina lubatav. Hilisemalt on maa- ja ringkonnakohus kohtuasjas nr 1-19-705 üle korranud, et maksuarvestust võib käsitada muu dokumentaalse tõendina

§ 63lg 1 mõttes.

Prokurör leiab, et maakohtus toimunud kohtuliku uurimise ajal ei seadnud kaitsja ega maakohus 12 maksuarvestuse kui tõendi usaldusväärsust kahtluse alla. Prokurör on seisukohal, et kui maakohtul tekkis nõupidamistoas tõendi usaldusväärsuse osas kahtlusi, oleks tulnud kohtulik uurimine uuendada. Maakohus viitas otsuses Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 119-705 võetud seisukohale, et oluline on, et maksuarvestuses sisalduva maksuarvutuse kontrollimiseks oleks võimalik tutvuda algandmetega. Prokurör vaidleb sellele vastu argumendiga, et varem (asjas nr 1-11-5397) on ringkonnakohus pidanud maksuarvestust ka ilma selle koostamise aluseks olevate arvetet lubatavaks tõendiks. Samas leiab prokurör, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et võttis

1. veebruaril 2025 toimunud kohtuistungil tõendina vastu maksuhaldur MB 16.oktoobril 2024 koostatud maksuarvestuse nr 12.2-4/023347-1 osaliselt, s.o ilma kõigi lisadeta ning jättis rahuldamata prokuratuuri ja kannatanu
2. veebruari 2025 ja
3. märtsi 2025 istungil korratud taotluse kõigi maksuarvestuse lisade vastuvõtmiseks ja uurimiseks. Lõpuks vaidlustab prokuratuur maakohtu otsuse osas, millega kohus piirdus selle hindamisel, kas toime võib olla pandud KarS § 381 1 kuriteokoosseisule vastav tegu, väitega, et KarS §-le 3811 vastav tegu võis seisneda üksnes majandusaasta aruannete esitamata jätmises. Kohus jättis hindamata, kas süüdistatavate tegevus, sh fiktiivsete kannete tegemine, raamatupidamise algdokumentide vormistamata jätmine, väidetavalt koostatud raamatupidamislike märkmete kustutamine ja süsteemne raamatupidamise moonutamine täitis tegelikult nõuetekohase raamatupidamise kohustuse rikkumise kuriteokoosseisu. Kohus jättis hindamata, kas raamatupidaja Q poolt koostatud fiktiivsed koondarved, algdokumentide hävitamine ja telefonis olevate märkmete kustutamine ning raamatupidamise algdokumentide süstemaatiline puudumine viitavad tahtlikule raamatupidamise kohustuse rikkumisele.
4. Maakohtu otsuse menetluskulusid puudutavate otsustuste peale esitas S.E ja F.Z.V kaitsja määruskaebuse nii S.E kui ka F.Z.V huvides. S.E huvides esitatud määruskaebuses taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist S.E-le menetluskulude hüvitamise otsustuse osas ning uue kohtulahendi tegemist, millega hüvitada S.E-le kohtueelse menetluse ja maakohtu menetlusega kaasnenud menetluskulud summas 46 581,11 eurot (käibemaksuga). Määruskaebuse kohaselt eksis maakohus selles, mis ulatuses on menetluskulude S.E-le hüvitamine juba otsustatud, ning lisaks on alusetu maakohtu seisukoht, et büroosiseste nõupidamistega seonduvad kulud ei ole hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Samuti on maakohus kaitsja hinnangul eksinud väljamõistetava summa arvutamisel. F.Z.V huvides esitatud määruskaebuses taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt F.Z.V kasuks Ellex Raidla Advokaadibüroo esitatud arvete alusel õigusabitasu hüvitamiseks välja 20 497,50 eurot. Kaitsja taotleb, et tühistatud osas teeks ringkonnakohus uue kohtulahendi, millega hüvitataks F.Z.V-le kohtueelse menetluse ja maakohtu menetluses Ellex Raidla Advokaadibüroo õigusabi kulu summas 20 701,75 eurot käibemaksuta. Ka selles määruskaebuses vaidlustab kaitsja maakohtu seisukohta, et büroosiseste nõupidamistega seonduvad kulud ei ole hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Määruskaebuse kohaselt on maakohus arvanud F.Z.V-le hüvitatava menetluskulu seast maha menetluskulusid, mille kohta pole äriühingule arvet esitatud. Ka leiab kaitsja, et ühe arve 13 puhul pole maakohtu otsusest võimalik aru saada, mis menetlustoimingu eest makstav tasu maha arvati. Veel põhjendab kaitsja, miks on tööde spetsifikatsioonis toodud välja teise kriminaalmenetluse alustamisest tingitud toiming.
5. Kaitsja esitas apellatsioonile kaks kirjalikku vastust. Neist esimeses vaidles kaitsja vastu prokuröri taotlusele, et ringkonnakohus võtaks vastu uued tõendid. Kaitsja hinnangul ei keeldunud maakohus tõendeid vastu võtmast alusetult. Täiendavas kirjalikus seisukohas vaidles kaitsja apellatsiooni argumentidele vastu ja leidis, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega S.E ja F.Z.V süüdi tunnistamiseks KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 järgi (I) ega ka KarS § 381 1 lg 1 ja 3 järgi (II). Ringkonnakohus ei tuvastanud ka kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis annaks põhjust saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebustes maakohtule tehtud etteheiteid peab kohtukolleegium aga põhjendatuks, mistõttu tuleb süüdistatavate kasuks välja mõistetud õigusabikulusid korrigeerida (III). I
7. S.E ja F.Z.V-d süüdistatakse maksuhaldurile valeandmete esitamises eesmärgiga vähendada äriühingu maksu- ja kinnipidamiskohustust. Rääkimaks valeandmete esitamisest, tuleb tuvastada: a) millised andmed maksuhaldurile esitati, b) asjaolud, mis näitavad, et esitatud andmed ei vastanud tegelikkusele. Maakohtu otsuse kohaselt pole tuvastatud, kas ja millised andmed F.Z.V maksuhaldurile pangakontodelt välja võetud ja/või üle kantud raha puudutavalt esitas.
8. Apellatsiooni kohaselt rikkus maakohus tõendite vaba hindamise põhimõtet, asudes sisuliselt seisukohale, et maksuhaldurile valede andmete esitamist saab tõendada vaid maksudeklaratsioonidega. Prokurör märgib, et kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Prokuröri väide, et kriminaalmenetluse seadustik ei nõua tõendamiseseme asjaolude tuvastamist mingi kindla tõendiga, on õige.

§ 61lg-st 1 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

See tähendab, et tõendamiseseme asjaolu tõendamiseks võib kasutada mistahes

§ 63

lg-s 1 nimetatud tõendit, mis annab tõendamiseseme asjaolu kohta usaldusväärset teavet. Tõsi küll, see ei välista olukorda, et mingit asjaolu on faktiliselt võimalik tõendada ainult kindlat liiki tõendiga, kuna tegemist on ainsa tõendiga, mis annab asjaolu kohta usaldusväärset teavet (nt kui teo koosseisupärasus on seatud sõltuvusse mingist numbrilisest näitajast). Kuivõrd süüdistuse kohaselt esitati valeandmeid TSD-des, saaks just neist endist kõige vahetumat teavet selle kohta, mis andmeid maksuhaldurile esitati. See ei tähenda siiski, et tegemist oleks ainsa viisiga, kuidas tõendada seda, milliseid andmeid 14 maksuhaldurile esitati. Näiteks võib maksuhaldurile esitatud deklaratsioonide sisu kohta osata anda ütlusi deklaratsioonid esitanud või nendega tutvunud isik. 9. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et maksuhaldur, s.o Maksu- ja Tolliamet, on „kinnitanud erinevatel ajahetkedel ja erinevates vormides, et F.Z.V esitas 2020-2023 maksuhaldurile valeandmeid“. Samuti on apellatsioonis väidetud, et S.E ja tema kaitsja on avaldanud istungite vältel läbivalt, et kõik S.E sularahas tehtud kulutused, samuti äriühingu kontodelt S.E hõimlastele tehtud ülekanded olid seotud ettevõtlusega. Prokurör leiab, et sisuliselt on S.E konkludentselt omaks võtnud, et F.Z.V ei esitatud ajavahemikul 2020–2023 kordagi maksuhaldurile teavet ettevõtlusega mitteseotud kulutuste kohta ega ka muid deklareerimist vajavaid kulutusi. Sellega seoses peab kohtukolleegium meenutama, et

§ 60

lg 1 kohaselt saab kohus tugineda kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendada saab tõendamiseseme asjaolusid

§ 63lg-s 1 loetletud tõenditega.

Kohtumenetluse poolte menetluses võetud positsioon ja esitatud seisukohad tõendite hulka ei kuulu ja sellele, millisel seisukohal üks või teine kohtumenetluse pool maakohtu menetluse raames olnud on, kohus tugineda ei saa. Isikuliseks teabeks, millele kohus saab tugineda, on antud ütlused. Apellatsiooni kohaselt kinnitas Maksu- ja Tolliamet

1. veebruari 2025 istungil nii seda, et F.Z.V jättis
2. a jaanuarist
3. a märtsini äriühingu kontodelt välja võetud sularahalt deklareerimata, arvestamata ja tasumata ettevõtlusega mitteseotud kulud ja tasumata tulumaksu, kui ka seda, et F.Z.V on teinud sel perioodil väljamakseid W ja F arvelduskontodele, mis on käsitatavad erisoodustusena, ent neid ei ole deklareeritud maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonides. Ringkonnakohus nendib, et
4. veebruari 2025 istungi protokollist ei nähtu, et kannatanu esindaja oleks andnud sel istungil ütlusi. Süüdistatav S.E on küll andnud
5. ja
6. märtsil 2025 ütlusi, kuid mitte esitatud deklaratsioonide sisu kohta. Kaitsja küsimustele vastates väitis ta, et deklaratsioonid esitas tema vend, kes tegeles raamatupidamisega, tema ise aga pole kunagi ühtki deklaratsiooni esitanud ega neid isegi näinud (
7. märtsi 2025 kohtuistungi protokolli lk 10). Ka prokuröri küsimustele vastates väitis ta, et ei tea, mis andmed deklaratsioonidesse märgiti. Samuti väitis ta, et ei tea, kas nendel aastatel oli ettevõtlusega mitteseotud kulusid (
8. märtsi 2025 kohtuistungi protokolli lk 17). Seega ei ole võimalik S.E ütlustest teha järeldust, et süüdistuses märgitud ajavahemikul ettevõtlusega mitteseotud kulusid ei deklareeritud.
9. Veel on prokurör nimetanud maksuhaldurile esitatud andmeid kajastava tõendina
10. veebruari 2025 istungil esitatud maksuhalduri koostatud kirjalikku maksuarvestust. Prokurör osutab, et Tallinna Ringkonnakohus on kriminaalasjades nr 1-11-5397 ja 1-19-705 pidanud maksuarvestust tõendiks, mida saab kriminaalmenetluses kasutada. Kui kriminaalasjas nr 1-19-705 pidas ringkonnakohus oluliseks, et maksuarvutus oleks algandmete alusel kontrollitav, siis kriminaalasjas nr 1-11-5397 tehtud otsuses leidis ringkonnakohus, et maksuarvestus on ka ilma selle koostamise aluseks olevate arveteta tõendina lubatav. 15 Kohtukolleegium peab ekslikuks maakohtu seisukohta, nagu oleks

§ 123

lg-st 1 tulenevalt dokumendi tõendina kasutamine välistatud, kui dokument ei sisalda vahetut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta.

§ 123

lg 1 ütleb, et „tõendamisel võib kasutada dokumenti, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta“. Tingimust, et teave peaks olema vahetu, selles pole. See, kas maksuarvestus on kriminaalmenetluses tõendina kasutatav, sõltub sellest, kas sellele peaks laienema Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juunil 2022 kriminaalasjas nr 1-18-437 tehtud kohtuotsuses isikute varalist seisundit kajastavaid vaatlusprotokolle puudutavad seisukohad. Kõnealuses kriminaalasjas sedastas Riigikohus, et vaidlusaluste vaatlusprotokollidega ei kogutud kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid (need olid juba kogutud), vaid kõrvutati, seostati omavahel ja analüüsiti vaadeldavaid tõendeid. Riigikohus nentis, et menetleja hinnang ega analüüs ei ole

§ 63

lg 1 tähenduses tõend ning seda ei saa tõendina käsitada ka siis, kui see on vormistatud mõne

§ 63lg-s 1 nimetatud tõendiliigina (kõnealusel juhul vaatlusprotokollina).

Tuleb tõdeda, et maksuarvestusel on Riigikohtu otsuses käsitletud vaatlusprotokollidega sarnaseid jooni: ka maksuarvestus tugineb teistest kriminaalmenetluse raames kogutud tõenditest pärinevatele andmetele (praeguses menetluses esitatud maksuarvestuses on märgitud, et selle aluseks on Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo poolt maksuaudiitorile edastatud uurimistoimingute käigus kogutud F.Z.V pangakontode väljavõtete alusel koostatud sularaha väljavõtmise ning Fle ja Wle tehtud väljamaksete tabelid), mida analüüsitakse ja mille põhjal tehakse arvutusi. Ringkonnakohus nendib aga, et kriminaalmenetluse seadustik ei välista täielikult selliseid tõendeid, milles on tehtud teiste kriminaalmenetluses kogutud tõendite alusel järeldusi. Seda tõdes Tallinna Ringkonnakohus ka 29. mail 2024 kriminaalasjas 1-19705 tehtud otsuses, märkides, et kuna maksuarvutus koostati kriminaalmenetluses kogutud materjalide alusel, on tegemist tuletatud tõendiga, kuid tuletatud tõendid pole kriminaalmenetluses keelatud. Ringkonnakohus osutas, et tuletatud tõend on näiteks teistest tõenditest saadud andmete alusel tehtud ekspertiisi akt. (viidatud otsuse lk 108)

§ 98

lg 1 p 3 annab eksperdile expressis verbis õiguse tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks. Ringkonnakohtu hinnangul pole õiguslikult välistatud aga seegi, kui menetlejalt

§ 32

lg 2 alusel päringu saanud isik kasutab päringule vastates muu hulgas teavet, mille on menetleja talle ise vastamise hõlbustamiseks andnud. Ka

1. mail 2024 kriminaalasjas nr 1-19-705 tehtud otsuses asus ringkonnakohus seisukohale, et menetlejal on õigus pöörduda küsimusega maksukohustuse suuruse kohta MTA kui maksuhalduri poole, kuna viimase pädevuses on maksukorralduse seaduse § 10 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt maksude arvestuse õigsuse kontrollimine ja tasumisele kuuluva maksusumma määramine (st kellel oleks ka omal algatusel õigus sama asjaolu kontrollida). Selles ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohale, et maksuarvestus on lubatav tõend, vaieldi vastu esitatud kassatsioonis (Riigikohtu
2. märtsil 2025 tehtud otsuse p 107), kuid Riigikohus, kes küll osaliselt ringkonnakohtu otsuse tühistas, ses osas otsust korrigeerida vajalikuks ei pidanud. Seetõttu peab kohtukolleegium Tallinna Ringkonnakohtu varasemates otsustes väljendatud seisukohta, et maksuarvestus on dokumendina KarS § 63 lg-le 1 vastav tõend, jätkuvalt põhjendatuks. 16
3. Seda, et maksuarvestus võib olla tõendina kasutatav, ei välistanud täielikult ka maakohus. Maakohus leidis aga, et kriminaalasjas nr 1-19-705 tehtud otsusest tulenevalt on maksuarvestus lubatav tõend ainult juhul, kui kohtulikul arutamisel on uuritud ka maksuarvestuse aluseks olevaid tõendeid ja kohus on kontrollinud algdokumentide alusel, kas maksuarvestuse kajastatud teave on õige. Sellele vastu vaieldes on prokurör on märkinud, et Tallinna Ringkonnakohtu asjades nr 1-11-5397 ja 1-19-705 tehtud otsused erinevad küsimuses, kas maksuarvestus on kasutatav tõendina koos selle aluseks olevate tõenditega või ka iseseisvalt. Prokurör leiab, et lähtuda saab kriminaalasjas nr 1-11-5397 tehtud otsuse seisukohast, st sellest, et maksuarvestus on iseseisvalt tõendina kasutatav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kui maksuarvestus on

§ 63

lg-le 1 vastav tõend (nagu punktis 10 märgitud, kohtukolleegiumi arusaama kohaselt on), siis on see ka iseseisva tõendina kasutatav. Kriminaalmenetluse seadustik ei sea mingeid tingimusi, mille kohaselt on mingi tõend kasutatav ainult koos teiste tõenditega. Ka kriminaalasjas 1-19-705 tehtud otsuses ei ole öeldud, et maksuarvestus oleks tõendina kasutatav ainult koos selle koostamisel kasutatud teiste tõenditega. Ringkonnakohus oli seisukohal, et süüdistatavatel ja kaitsjatel on õigus seada kahtluse alla tõendi õigsus (mida oligi selles menetluses tehtud) ja kui tegemist on tuletatud tõendiga, mis tugineb teistele kriminaalmenetluses kogutud tõenditele, on süüdistatavatel ja kaitsjatel õigus taotleda võimalust kontrollida, kas tuletatud tõendi aluseks olnud teistest tõenditest nähtuvad sellised andmed, nagu tuletatud tõendis väidetud. Sellise kontrollivõimaluse vajalikkust illustreerib hästi käesolev menetlus, mille raames pidasid prokurör ja kannatanu vajalikuks uue maksuarvestuse koostamist, kuna menetleja hinnang maksuarvestuse aluseks olevatele materjalidele muutus – nagu prokurör ise apellatsioonis märgib, tingis uue maksuarvestuse koostamise süüdistuse täpsustamine. Seda, kas maksuarvestus tugineb õigesti ja õigetele selle aluseks olevate teiste materjalide andmetele, saab kohus kontrollida tuletatud tõendit ja selle koostamiseks kasutatud tõendeid kogumis hinnates. Niisiis on ringkonnakohtu seisukoht mitte see, et maksuarvestust ei tohi ilma selle aluseks olevate materjalideta tõendina kasutada, vaid see, et ilma nende materjalideta võib maksuarvestuse kui tõendi usaldusväärsus olla küsitav. Eelnevast hoolimata ei pea ringkonnakohus maksuarvestust tõendiks, mis tõendaks F.Z.V TSD-de sisu. 12. Praegusel juhul ei ole probleemi rõhuasetus kohtukolleegiumi hinnangul sellel, kas maksuarvutus on tõend, vaid sellel, mis asjaolu kohta see tõend teavet annab. Nagu dokumendi nimigi ütleb, näitab maksuarvestus seda, milline oleks maksuarvestuse aluseks olevate andmete põhjal isiku maksukohustus. Niisiis ei ole maksuarvestuse eesmärk uurida ega kirjeldada maksudeklaratsioone. Prokuröri viidatud maksuarvestuses ongi käsitletud deklaratsioone üsna pealiskaudselt. Maksuarvestuse aluseks olevate andmete seas ei ole neid üldse mainitud (vt maksuarvestuse lk 1), teksti sees on aga märgitud, et F.Z.V ei ole perioodil 01.01.2020 – 31.05.2023 TSD lisa 4 andmeid deklareerinud, TSD lisa 6 on esitanud juulis 2020, kus deklareeris koodiga 6020 maksukorralduse seaduse alusel tasutud intresse summas 6 eurot, millest tulumaks 1,50 eurot, TSD lisa 6 koodiga 6070 perioodil andmeid deklareerinud pole. Nagu eespool olevast käsitlusest näha, sarnaneb maksuarvestus ekspertiisile – selle tulemusel valmib tuletatud tõend, mille koostaja teeb tema käsutuses olevate andmete põhjal vastavalt 17 oma valdkonna teadmistele järeldusi. Erinevus seisneb suuresti vaid selles, et maksuarvestuse koostab asutus, kellele on maksukohustuse suuruse kindlaks määramise pädevus seadusega antud. Selle sarnasuse tõttu väärib aga tähelepanu Riigikohtu praktika, mille kohaselt ei ole hoolimata sellest, et

§ 63

lg 1 nimetab tõendina ekspertiisiakti tervikuna, iseseisva tõendina kasutatav ekspertiisiaktis olev teave ekspertiisi aluseks olnud materjalides sisalduvate andmete kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 12). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka maksuarvestus ei saa olla tõend arvutamisel aluseks võetud dokumentide sisu kohta. Vastupidisel juhul võiks tulemuseks olla kohtukolleegiumi hinnangul ebamõistlik olukord, kus vähemalt kogu KarS § 3891 objektiivse kuriteokoosseisu tõendamiseks piisakski maksuarvestusest, sest see sisaldab väiteid nii selle kohta, millised andmed esitati, millised olid tegelikud andmed, kui ka selle kohta, millises ulatuses millise maksu tasumise kohustust varjati. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et ka maakohtus uuritud maksuarvestuse alusel ei saa tuvastada, milliseid andmeid F.Z.V süüdistuses toodud ajavahemikul maksuhaldurile esitas.
3. Prokurör on aga vaidlustanud ka maakohtu otsustuse võtta
4. veebruari 2025 istungil esitatud maksuarvestus vastu ilma kõigi lisadeta, millest lisad 4–7 kajastasid esitatud TSD-de andmeid. Prokurör leiab, et maksuarvestuse ilma lisadeta vastu võtmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Selle olulise menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks taotleb prokurör, et ringkonnakohus võtaks maksuarvestuse lisad vastu ja uuriks neid. Kohtukolleegium leiab, et taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest apellatsiooni argumendid ei anna alust järelduseks, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Prokuröri etteheide maakohtule seisneb selles, et „maksuhaldur MB 16.10.2024 koostatud maksuarvestus nr 12.2-4/023347-1 on terviklik ja lahutamatu tõend. Mitte „arvestus“, vaid muu dokumentaalne tõend

§ 63lg 1 mõttes“.

Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi kriminaalmenetluse normile ega põhimõttele, mida maakohus rikkus, kui võttis maksuarvestuse vastu ilma kõigi lisadeta. Ka ei ole põhjendatud, miks see, kui pidada maksuarvestust ja selle lisasid üheks terviklikuks tõendiks, tähendab, et kohus ei oleks tohtinud keelduda lisade vastu võtmisest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu võtta mingi tõend vastu vaid osaliselt. Ilmselgelt ei ole keelatud see, et kohus tugineb ainult mingile osale esitatud tõendist. See ei pruugi olla tingitud ainult sellest, et kohus peaks asja lahendamiseks oluliseks või usaldusväärseks vaid üht osa tõendist. Võib ka ilmneda, et tõendi kasutamiseks on mingi õiguslik takistus (siin võib tuua näitena

§ 15lg 3 ja § 66 lg 2 1).

Kohtukolleegium ei näe mingit põhjust, miks kohus ei võiks asuda seisukohale, et tõendi saabki vaid osaliselt vastu võtta, kui asjaolu, mis välistab tõendist mingile osale tuginemise, ilmneb juba tõendi esitamisel. Juhul, kui tõend koosneb n-ö põhitõendist ja lisadest, ei pea kohus võtma neid vältimatult ühe tervikuna, vaid

§ 2861

lg-test 1 ja 2 tulenevalt õigus jätta vastu võtmata lisa, mille vastu võtmiseks kohtu hinnangul alust ei ole. Kohtul sellise õiguse eitamine avaks kohtumenetluse pooltele võimaluse tõendite esitamise õigust kuritarvitada ja haakida mingi esitatava tõendi külge mistahes lisasid väitega, et põhitõend koos lisadega moodustab terviku ja kohus peab kõik vastu võtma. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et praeguse menetluse asjaolud lükkavad 18 ümber prokuröri väite, et vaidlusaluse maksuarvestuse ja selle lisade puhul on tegemist lahutamatu tervikuga. Kannatanu esindaja tunnistas maakohtule 18. veebruari 2025 kohtuistungil, et esialgsel maksuarvestusel neid lisasid, mis uuele maksuarvestusele on lisatud, ei olnud (18. veebruari 2025 kohtuistungi protokolli lk 20). Ringkonnakohus peab kannatanu esindaja öeldut

§ 63lg-le 2 vastavaks menetluslikku asjaolu tõendavaks tõendiks.

Olukorras, kus tõend koostati esialgu ilma lisadeta ja viimased lisati alles maksuarvestuse muutmisel, ei ole alust rääkida sellest, et lisade puhul oleks tegemist olnud millegi sellisega, mis oleks vältimatult kuulunud maksuarvestuse juurde. Kuna uue maksuarvestuse koostamist põhjendati süüdistuse täpsustamisega, ei ilmne maksuarvestuse muutmise põhjendusest asjaolusid, mis näitaks, et maksuarvestuse muutmisel tekkis vajadus sellele lisade lisamiseks. Väitele, et maksuarvestus moodustas lisadega ühe lahutamatu terviku, räägib vastu ka prokuröri apellatsioonis esitatud argument, et maksuarvestus on ka ilma selle aluseks olevate dokumentideta tõendina kasutatav. 14. Kokkuvõttes on kohtukolleegium seisukohal, et üksnes fakt, et maakohus võttis maksuarvestuse vastu ilma lisadeta, ei kujuta endast menetlusõiguse rikkumist. Menetlusõiguse rikkumisest oleks põhjust rääkida juhul, kui oleks tuvastatav, miks otsustus lisasid mitte vastu võtta oli konkreetsel juhul põhjendamatu. Argumente, mille põhjal sellist järeldust teha, apellatsioonis esitatud pole. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud oluliselt menetlusõigust, ei ole alust rahuldada ka apellatsiooni taotlust saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maksuarvestuse, mille lisade alusetut vastu võtmata jätmist prokurör maakohtule ette heidab, esitas maakohtule kannatanu esindaja. Kuna tegemist oli kannatanu tõendiga, saab eelkõige kannatanu tugineda argumendile, et tema esitatud tõend jäeti alusetult vastu võtmata. Kannatanu maakohtu otsusele apellatsiooni esitanud ega kohtule kannatanu menetluslike õiguste rikkumist ette heitnud ei ole. Kuna prokuröril on vastavalt

§ 154

lg 1 p-le 4 kohustus tuua süüdistusaktis välja süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid, leiab ringkonnakohus, et prokuröri õigus vaidlustada sellise süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid tõendava kannatanu tõendi vastu võtmata jätmist, mida süüdistuses nimetatud pole, on ses mõttes piiratud, et prokuröri taotlusele tuleb kohaldada

§ 297

lg-t 2 ja ta peab põhjendama, miks ta ise selle süüdistuse seisukohalt olulise tõendi kogumist varem ei taotlenud. Seda prokurör teinud ei ole. Prokurör on küll viidanud sellele, et esitatud kujul ei saanud maksuarvestust varem esitada, sest maksuarvestust muudeti pärast süüdistuse muutmist, kuid prokurör pole põhjendanud, miks ei olnud tal endal võimalik süüdistuse aluseks olevat asjaolu tõendava tõendina TSD-sid süüdistuses välja tuua ja tõendina esitada. See on seda olulisem, et maakohtu

1. veebruari 2025 istungil esitatud selgituste kohaselt, ei olnud esialgsel maksuarvestusel kõnealuseid lisasid, mistõttu ei saanud prokurör eeldada, et saab need tõendid esitada koos maksuarvestusega. Eelnevast tulenevalt pole praeguses kriminaalmenetluses esitatud tõendeid, mille alusel kohus saaks teha järeldusi selle kohta, milliseid andmeid F.Z.V maksuhaldurile pangakontodelt välja võetud sularaha kasutamise või Fle ja Wle tehtud ülekannete kohta esitas. Olukorras, kus pole teada, milliseid andmeid esitati, ei saa ka tuvastada, kas esitatud andmed olid valed või 19 mitte. Sellest tulenevalt ei saa anda maakohtu otsuse muutmiseks alust apellatsiooni argumendid, et maakohus on teinud raha kasutamise kohta nii faktilist kui ka õiguslikku poolt puudutavas osas ebaõigeid järeldusi. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid apellatsiooni väiteid käsitleda. II
2. Apellatsioonis on alternatiivselt taotletud S.E süüdi tunnistamist KarS § 3811 lg 1 järgi ja F.Z.V süüdi tunnistamist sama paragrahvi kolmanda lõike järgi.
3. Prokurör märgib, et süüdistatavate võimalikku vastutust KarS § 3811 lg 1 ja lg 3 järgi kaalus ka maakohus, kuid maakohus on põhjendamatult kitsendanud S.E ja F.Z.V võimaliku vastutuse üksnes majandusaasta aruannete esitamata jätmisele. Kohtukolleegium nõustub selle etteheitega. KarS § 3811 lg 1 näeb ette vastutuse raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise eest või teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku hävitamise, varjamise või kahjustamise või raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Seega ei seisne selles kuriteokoosseisus kirjeldatud tegu spetsiifiliselt majandusaasta aruande esitamata jätmises. Maakohus on aga otsuse põhjendustes tõesti keskendunud majandusaasta aruannete esitamata jätmise küsimusele: kohus käsitleb seda otsuse lehekülgedel 53–55, teiste võimalike raamatupidamiskohustuse rikkumiste samasugust käsitlust otsuses ei ole. Põhjendust, miks kohus keskendus just majandusaasta aruannete esitamata jätmistele, kohtukolleegium otsuse põhjendustes ei täheldanud.
4. Ringkonnakohtu hinnangul pole sellest hoolimata tuvastatav, et S.E oleks toime pannud KarS § 3811 lg-le 1 ja F.Z.V KarS § 3811 lg-le 3 vastava teo. Apellatsioonist võib järeldada, et raamatupidamise kohustuse rikkumine seisneb eeskätt raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumises, mis seisneb selles, et raamatupidamisdokumente ei koostatud. Alternatiivselt leiab prokurör, et raamatupidamisdokumente on varjatud. Apellatsioonis on märgitud, et „vaidlus puudub selles, et S.E koostas ja esitas F.Z.V raamatupidajale Q-le nõuetekohased raamatupidamise algdokumendid kokku vaid 46 262 euro ulatuses sularaha äritegevuseks tarvitamise osas. Ülejäänud 2 641 983 euro kulutamise osas S.E nõuetekohaseid raamatupidamise algdokumente ei vormistanud ega säilitanud“. Kohtukolleegium väitega, et selles asjaolus pole vaidlust, ei nõustu. Vastupidi, maakohus on märkinud: „(S.E ütluste kohaselt edastas ta iga sularahas müüdud auto kohta vastava teabe telefoni teel Qle). S.E telefoni sisu ei ole säilinud. Väidetavalt kustutati telefoni sisu Q poolt kaugsüsteemi vahendusel ajal, mil S.E oli kinnipeetud ja telefon oli menetleja valduses. Ka prokuratuur ei välistanud võimalust, et kahtlustatavana kinnipidamisel ära võetud telefoni sisu võib tõesti olla kustunud. Kriminaalasjas pole uuritud ühtegi tõendit, mis kinnitaks või lükkaks ümber S.E vastavat väidet. Kuna kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, siis ei saa kohus välistada võimalust, et S.E tõepoolest edastas Qle telefoni teel ülevaate sularaha eest ostetud autodest ja väljamakstud summadest.“ Seega on maakohus lugenud tuvastatuks hoopis selle, et dokumendid olid olemas, kuid need olid S.E 20 telefonis, kust Q need aga kustutas. Sellele maakohtu järeldusele ei ole prokurör vastuväiteid esitanud, vaid prokurörgi on viidanud apellatsioonis maakohtu sedastatule, et S.E ütluste kohaselt pidas ta sularahas sõidukite ostmise kohta arvestust oma telefoni märkmetes ning edastas need andmed X OÜ raamatupidajale Q-le (apellatsiooni p 9.7.). Seega põhineb prokuröri seisukoht, et 2 641 983 euro kulutamise osas S.E nõuetekohaseid raamatupidamise algdokumente ei vormistanud ega säilitanud, tõendamata väitel ja tõendeid selle kohta, et S.E jättis äriühingu juhatuse liikmena raamatupidamise korraldamata, ei ole. Prokurör viitab küll sellele, et ka maakohtu hinnangul ei korraldatud telefonis peetud arvestuse alusel nõuetekohaselt raamatupidamist, kuid apellatsioonist ei selgu, miks see on etteheidetav just S.E-le , kui raamatupidamisega tegeles Q. Kuigi raamatupidamise nõuetekohane korraldamine on äriühingu juhtorgani, seega juhatuse ülesanne, tuleb arvestada, et KarS § 381 1 lg-le 1 vastab raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumine vaid juhul, kui seda tehakse teadvalt, st otsese tahtlusega. S.E ütlustest nähtuvalt tegeles raamatupidamisega Q ja tema raamatupidamisega kursis ei olnud. Nende ütluste põhjal võib küll rääkida sellest, et S.E suhtus raamatupidamisse lohakalt, kuid neist ei ole võimalik järeldada, et S.E teadis kindlalt, et raamatupidamine ei ole nõuetekohaselt korraldatud. Tõendeid, mis need ütlused kahtluse alla seaks, ei ole. S.E-le ei ole alust ette heita ka raamatupidamisdokumentide hävitamist. Maakohtu poolt usaldusväärseks peetud S.E ütluste kohaselt kustutas algdokumendid Q ajal, kui S.E oli kinnipeetud, ning pole andmeid, et ta oleks teinud seda S.E korraldusel või temaga kooskõlastatult. Kuna väidet, et Q kustutas S.E telefonis olnud dokumendid, ei ole kummutatud, pole tuvastav raamatupidamisdokumentide varjamine.
5. Eeltoodu välistab S.E vastutuse KarS § 381 1 lg 1 järgi. F.Z.V vastutuse aluseks ei pea aga olema just S.E käitumine. Süüdistuses toodud ajavahemikul kehtinud KarS § 14 lg 1 redaktsioon nägi ette, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Riigikohtu praktika järgi on pädevaks esindajaks mh töötaja, kes paneb teo toime tööülesandeid täites (RKKK 09.11.2023, 4-23-270/23, p 13 ja 28.12.2023, 4-231254/19, p 13). Õiguskirjanduses on pädeva esindajana nimetatud ka raamatupidajat (KarS. Kommenteeritud väljaanne 2021: § 14 komm. 7.4.). Seetõttu võib juriidilise isiku vastutus tuleneda ka Q KarS § 3811 lg-le 1 vastavast teost, kui see on pandud toime juriidilise isiku huvides. Seega tuleb ka Q tema rollis F.Z.V raamatupidajana käsitada pädeva esindajana KarS § 14 lg 1 mõttes. Kuna juriidilise isiku vastutus ei eelda KarS § 14 lg 3 kohaselt süüteo toime pannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist, ei takista asjaolu, et Q ei ole praeguses kriminaalasjas süüdistatav, selle hindamist, kas juriidilise isiku vastutuse aluseks oleva teo on toime pannud Q. Toimuvas menetluses on tuvastatud Q KarS § 3811 lg-le 1 vastav tegu: esiteks on maakohus tuvastanud, et raamatupidamine oli üldiselt nõuetekohaselt korraldamata – valitses üldine korratus, algdokumendid puudusid, koondarvetes ja -kannetes kajastatud andmed ei olnud õiged. Lisaks kustutas S.E telefonis olnud tehtud tehinguid kajastavad dokumendid, st hävitas raamatupidamise algdokumendid. Ringkonnakohus nendib, et üldine korratus ei viita tegutsemisele otsese tahtlusega. Küll on see, et Q tegutses teadvalt, tuvastatav vähemalt 21 koondkannetes valeandmete kajastamisel ja raamatupidamise algdokumentide hävitamisel. Esimesel juhul annab järelduseks alust tõsiasi, et andmed, mille kohaselt on romuauto eest makstud kümneid või sadu tuhandeid eurosid, on ilmselgelt valed. Ka maakohus asus seisukohale, et koondarved ja kanded on koostatud mitme auto ostu kohta, kuid seda nii, et neist pole võimalik üheselt tuvastada, millised olid konkreetsed sularaha eest ostetud sõidukid ja kas see sularaha arve hõlmas üksnes ostetud sõidukeid või pandi sinna koondkande alla ka muid sularaha väljamakseid. Seda, et Q hävitas raamatupidamisdokumendid teadvalt, näitab asjaolu, et ta kustutas kaugühenduse kaudu teise isiku telefonis olnud andmed. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kui raamatupidamise algdokumendid puuduvad 2,6 miljoni euro kulutamise kohta, raskendab see oluliselt ülevaate saamist raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist – kasvõi juba põhjusel, et sellest tulenevalt on vaidlus selle üle, kas äriühing peab maksma ca miljoni euro eest makse. Apellatsioonis ei ole aga esitanud mingeid argumente selle kohta, miks tuleks neid raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumisi käsitada juriidilise isiku huvides toime panduna. Tõendeid, mis selgitaks, miks Q eespool kirjeldatud teod toime pani, ei ole. Ka ainuüksi tegevusest endast asjaolusid, mis näitaks, et tegevus oli juriidilise isiku huvides, ei nähtu – sama hästi võis Q tegutseda isiklikes huvides (arvestades tema kontoris valitsenud segadust, millele on maakohtu otsuses viidatud, nt oma minetuste varjamiseks). Kokkuvõttes on kohtukollegium seisukohal, et tuvastatav pole, et Q oleks tegutsenud F.Z.V huvides. Seetõttu ei ole tema tegu F.Z.V-le omistatav.
6. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioon alust maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ning S.E KarS § 3811 lg 1 järgi ja F.Z.V KarS § 3811 lg 3 järgi süüdi tunnistamiseks. III
7. Kaitsja on S.E huvides esitatud määruskaebuses märkinud, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, nagu oleks Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri 2024 määrusega mõistetud S.E kasuks välja arvest nr 944112 tulenevad menetluskulud. Kohtukolleegium nendib, et kuigi kaitsja viitab määruskaebuses korduvalt arvele nr 944112, sellist arvet toimikus olevat ei paista. Tallinna Ringkonnakohus on
9. oktoobri 2024 määruses viidanud arvele
10. Kõnealuse määruse põhjendustes on ringkonnakohus märkinud, et täiendava seisukoha esitamisega seotud õigusabikulu jaotus otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. Ringkonnakohtu määruses on märgitud: „

§ 187

lg 1 alusel tuleb S.E-le hüvitada 3672,20 eurot, sealhulgas käibemaks 662,20 eurot. Muus osas ehk 11,5 (8 tundi määruskaebuse ja 3,5 tundi seisukoha koostamist) tunni ulatuses, s.o kokku 3016,45 eurot, sealhulgas käibemaks 543,95 eurot, otsustatakse

§ 187

lg 2 alusel menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel.“ Kohtukolleegium on aga seisukohal, et väljendatud seisukoht on vastuoluline ning sisaldab arvutusviga. Kuivõrd ringkonnakohus mõistis 31. oktoobri 2024 määrusega S.E kasuks selle määruskaebemenetluse menetluskulude hüvitamiseks välja 3672,20 eurot, on ringkonnakohus tegelikult mõistnud õigusabikulud S.E kasuks ulatuses, milles need katavad ka arvel 244112 märgitud õigusabi mahu. 22 Esiteks tuleb märkida seda, et kuigi ringkonnakohus on määruse põhjendustes – aga mitte resolutsioonis – märkinud, et osaliselt otsustatakse menetluskulude jaotus kriminaalmenetluses lõpplahendi tegemisel, läheb see vastuollu tõsiasjaga, et ringkonnakohus on hinnanud kogu määruskaebuse esitamisega seotud õigusabikulu mõistlikkust. Mõistlikuks loetud ulatuses on kohus selle S.E kasuks välja mõistnud, ringkonnakohtu määruses viidatud

§ 187

lg-st 2 ei tulene, et osas, milles määruskaebust lahendanud kohus ei pidanud menetluskulu mõistlikuks, otsustataks menetluskulu jaotus kriminaalasja lõpplahendis.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulu hulka ainult kaitsjale makstav mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus on toonud välja, et määruskaebemenetluses on esitatud kaks arvet: nr 241651 (töö maht 27,5 tundi, millele vastav tasu suurus 7213,25 eurot, millest S.E kanda 50% ehk 3606,63 eurot) ning 244112 (töö maht 3,5 tundi, millele vastav tasu 918,05 eurot). Määruskaebuse esitamiseks kulunud 27,5 tunnist pidas ringkonnakohus mõistlikuks 22 tundi. Kuna S.E pidi kandma poole kulust, siis luges ringkonnakohus tema kanda olevaks mõistlikuks määruskaebuse esitamisega seotud menetluskuluks 11 tunnile vastava tasu. Seejärel nentis ringkonnakohus, et rahuldas määruskaebuse osaliselt, mistõttu luges ringkonnakohus eelnevalt mõistlikuks loetud 22-tunnisest õigusabimahust omakorda hüvitatavaks 14 tundi. Kuigi ringkonnakohus deklareeris määruse põhjendustes, et ei otsusta täiendava seisukoha esitamiseks kulunud 3,5 tunni eest makstava tasu hüvitamise üle, on ringkonnakohus teinud määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulude arvutamisel vea, mille tulemusel on ringkonnakohus hüvitanud määruskaebemenetlusega seotud õigusabikulud ulatuses, milles need hõlmavad nii määruskaebuse koostamisega seotud ringkonnakohtu poolt mõistlikuks peetud õigusabi kulu kui ka täiendava seisukoha esitamise seonduva õigusabi kulu. Nimelt on ringkonnakohtul pärast seda, kui ta leidis, et kogu määruskaebuse esitamisega seotud ajakulust saab lugeda mõistlikuks 14 tundi, jäänud tähelepanuta, et S.E kanda oli pool menetluskuludest ja seetõttu arvestas ringkonnakohus enne tema kanda olevaks (maksimaalselt, st määruskaebuse täies ulatuses rahuldamise korral hüvitatavaks) osaks 11 tunnile vastava tasu. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud sarnaselt 22 tunnile jagama kahega ka 14 tundi. Seda ringkonnakohus ei teinud ja otsustas, et S.E-le tuleb hüvitada 14 tunni õigusabi maksumus. See läheb vastuollu ringkonnakohtu põhjendustest tuleneva seisukohaga, et isegi määruskaebuse täieliku rahuldamise korral oleks olnud põhjendatud S.Ele määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulu hüvitamine 11 tunni ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohtu eelneva arvestuse kohaselt oleks pidanud olema määruskaebuse esitamisega seotud õigusabikulu S.E-le hüvitatav 7 tunni ulatuses, katab 14 tunni eest välja mõistetud hüvitis ilmselgelt ka täiendava seisukoha esitamisega seotud õigusabikulu. Enesestmõistetavalt ei ole käimasolevas menetluses enam põhjendatud ega võimalikki hakata jõustunud määrusega välja mõistetud hüvitist vähendama, kuid ilmselgelt ei ole olukorras, kus kohus on kohtu enda argumente arvestades mõistnud välja hüvitise, mis isegi ületab mõistlikku kaitsjatasu, alust hüvitada isikule õigusabikulusid veelgi suuremas ulatuses. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2024 määrusega on juba S.E kasuks välja mõistetud kogu selle määruskaebemenetlusega 23 seotud mõistlik õigusabikulu, mistõttu ei ole maakohus teinud viga, kui märkis, et arvest nr 244112 tuleneva kaitsjatasu hüvitis on juba S.E kasuks välja mõistetud. 21. Ringkonnakohus nõustub aga kaitsjaga, et maakohus on põhjendamatult leidnud, et hüvitada pole alust büroosiseste nõupidamistega ja kohtupraktika analüüsiga seonduvad kulud. On tõsi, et Tallinna Ringkonnakohus on asunud 3. septembril 2020 kriminaalasjas 116-4665 tehtud otsuses seisukohale, et nõupidamiste jms kulud ei kuulu hüvitamisele. Praegune kohtukoosseis seda seisukohta ei jaga.

§ 175

lg 1 p 1 ütleb, et valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtukolleegiumi arusaamist mööda on selle sätte mõte on, et menetluskulu hulka kuulub õigusabi osutamiseks tegelikult vajalike toimingute eest makstav üldisele turuhinnale vastav tasu. See, et mingi seisukoha kujundamiseks peetakse nõu või tutvutakse õiguskirjanduse või kohtupraktikaga, on õigusteenuse normaalne osa ja see, kui need on arvel eraldi välja toodud, mitte arvatud lihtsalt nt menetlusdokumendi koostamise aja hulka, ei tohiks süüdistatavat seada talle tema õigusabikulude hüvitamisel halvemasse seisu. Seetõttu on kohtul loomulikult õigus hinnata, kas nende toimingute maht on põhjendatud ja mõistlik, kuid nõupidamise või kohtupraktikaga tutvumise vms ajakulu ei ole põhjust lugeda aprioorselt põhjendamatuks ajakuluks. Kokku on maakohus lugenud eespool käsitletud argumendile tuginedes põhjendamatuks ajakuluks kokku 3,7 tundi, mis ei ole menetluse ja sellega koos ka kogu õigusabi mahtu arvestades ebamõistlik. Seega tuleb maakohtu otsus osas, milles maakohus vähendas ülaltoodud põhjendusele tuginedes S.E kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid, tühistada ja suurendada S.E kasuks välja mõistetavat summat selle õigusabi mahu ulatusele vastava õigusabitasu võrra suurendada. Eelnevale lisaks märgib kaitsja, et isegi nende summade maha arvamisel jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus saanud hüvitatavaks õigusabikuluks 44 683,48 eurot. Kaitsja arvestuse kohaselt oleks see isegi kohtu põhjendustest lähtumise korral 45 034,15 eurot, koos nõupidamise ja kohtupraktikaga tutvumise ajakuluga oleks see 45 663,06 eurot. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu välja mõistetud 44 683,48 eurot erineb kaitsja (ilma arveta 244112) taotletust – ringkonnakohtu arvutuse kohaselt mitte küll sendi täpsusega, aga siiski üsna täpselt – maakohtu otsuses välja toodud nõupidamiste ja kohtupraktikaga tutvumise kulude võrra. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega S.E kasuks välja mõistetud 44 683,48 euro asemel tuleb S.E kasuks välja mõista 45 663,06 eurot.

1. Ka F.Z.V huvides esitatud määruskaebuses tugineb kaitsja argumendile, et büroosisesed nõupidamised kuuluvad osutatava õigusabi toimingute hulka. Nagu eespool märgitud, ringkonnakohus nõustub sellega. Samuti nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et 15.11.2024 kohtupraktika analüüsi eest on esitatud arve S.E-le (kd 11, tl. 112 prd), mistõttu selle ajakulu maha arvamine F.Z.V-le hüvitatavast menetluskulust on põhjendamatu. Ringkonnakohus peab usutavaks ka kaitsja väiteid, kuidas olid käimasoleva menetlusega seotud
2. aprilli 2025 toimingud, mille puhul on viidatud sellele, et need on seotud teise kriminaalasja alustamisega. 24 Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja taotlust tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt F.Z.V kasuks välja Ellex Raidla Advokaadibüroo esitatud arvetest tuleneva õigusabitasu hüvitamiseks 20 497,50 eurot ja mõista nende arvete alusel välja menetluskulud summas 20 701,75 eurot käibemaksuta. IV
3. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse S.E ja F.Z.V õigeksmõistmise osas muutmata. Täielikult tuleb aga rahuldada F.Z.V huvides esitatud kaitsja määruskaebus ning osaliselt S.E huvides esittud kaitsja määruskaebus. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada S.E ja F.Z.V kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitise osas ning teha uus otsus, millega mõista välja mõnevõrra suuremad hüvitised. Niisiis teeb ringkonnakohus

§ 337lg 1 p 4, § 338 p 3 ja 340 lg 2 p-le 6 vastava lahendi.

24. Kaitsja on esitanud taotluse kaitsealustele menetluskulude hüvitamiseks. Kuna ringkonnakohus jättis prokuröri apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt

§ 185lg-le 2 riigi kanda.

Kuna määruskaebused ringkonnakohus ringkonnakohus kas osaliselt või täielikult rahuldas, tuleb

§ 187

lg-st 1 tulenevalt ka määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud süüdistatavatele hüvitada. Nagu otsuses eespoolgi märgitud, on vastavalt

§ 175lg 1 p-le 1 menetluskuluks mõistliku suurusega kaitsjatasu.

1. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja S.E-le 12 970,09 euro suuruse menetluskulu (käibemaksuga) ja F.Z.V kasuks 10 459,75 euro suuruse menetluskulu hüvitamist. Taotluste kohaselt on menetluskulu seotud maakohtu otsuse kuulutamisel osalemisega, kohtuotsuse ja apellatsiooni analüüsi ja seisukohtade esitamisega. Arvetel toodud toimingute spetsifikatsioonide kohaselt on osutatud õigusabi maht olnud kokku 97,3 tundi. Ringkonnakohus nendib, et vastuseks apellatsioonile on kaitsja esitanud kaks kirjalikku seisukohta:
2. oktoobril 2025 seitsmeleheküljelise ning sellele lisaks 39leheküljelise seisukoha
3. veebruaril
4. Kohtukolleegium peab praegusel juhul kahe menetlusdokumendi esitamist põhjendatuks. Nimelt on esimese dokumendi fookuses prokuratuuri taotlus, et ringkonnakohus võtaks vastu ja uuriks tõendit, mida maakohus vastu ei võtnud, st esitati seisukoht taotluse suhtes, mille ringkonnakohus lahendas kriminaalasja menetlusse võtmise määruses. Hilisemas dokumendis vastatakse prokuratuuri apellatsiooni eri seisukohtadele. Kuivõrd apellatsioonis tõstatati mitmeid küsimusi, on hilisema kirjaliku seisukoha maht põhjendatud. Siiski peab ringkonnakohus ligi 100-tunnist ehk kahe ja poole töönädala pikkust ajakulu ülemääraseks. Selline ajakulu tähendab, et esitatud seisukohtade ühe lehekülje kohta kulus aega kaks päeva. Isegi arvestades, et seisukoha kirjapanekuks on vaja teha eeltööd, peab ringkonnakohus mainitud ajakulu ebamõistlikult suureks, seda enam, et käsitletud küsimused on sellised, mille üle toimus juba vaidlus ka maakohtus ja mille puhul oli seega võimalik tugineda juba maakohtus tehtud tööle ja ka maakohtu otsuses väljendatud seisukohtadele. Ringkonnakohus peab olukorras, kus kahe dokumendi maht oli kokku 46 lk, 25 mõistlikuks õigusabiteenuse mahuks ühte töönädalat ehk 40 tundi, mille kulu jaotub võrdselt süüdistatavate vahel. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et prokuröri apellatsiooniga seotud menetluskulud tuleb F.Z.V-le hüvitada 4100 eurot ning S.E-le hüvitada 4100 eurot, millele lisandub käibemaks 984 eurot.
5. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud F.Z.V -l 903 eurot (käibemaksuta) ja S.E-l 3359,16 eurot. S.E huvides esitatud määruskaebuse maht oli 8 lk, F.Z.V huvides esitatud määruskaebuse maht 5 lk. Osaliselt põhinesid määruskaebused samal argumendil. Arvel oleva toimingute nimekirja kohaselt kulus S.E huvides määruskaebuse esitamiseks 12,6 tundi, F.Z.V huvides määruskaebuse esitamiseks 4,2 tundi. Ringkonnakohus leiab, et 5 lk pikkuse teksti koostamiseks ei saa pidada paljuks. Küll ei pea ringkonnakohus põhjendatuks teise määruskaebuse koostamise ajakulu, arvestades määruskaebuse mahtu ja seda, et kahe määruskaebuse argumentatsioon oli osalt sama. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks (st hüvitatavaks) ajakuluks 8 tundi ja sellest tulenevalt hüvitatavaks õigusabikuluks 1720 eurot, millele lisandub käibemaks 412,8 eurot. Allkirjastatud digitaalselt 26