← Eesti

1-08-16172/33

Obsah (6)§ 202§ 68§ 74§ 75§ 831§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-16172 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed J

§ 202lg 2 p-de 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18.

juuni

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja K.U ja tema kaitsja Irina Bušujeva, B.P Prokurör Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste K.U, ik: XXX; elukoht: xxxxxxxx xxx xxxxx xxxxxxx; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; keskharidus; töökoht: puudub; Süüdistatavad B.P , ik: XXX ; elukoht: xxxxxxx xxx xx-x xxxxxxx/xxxxxx xxx xx-xx xxxxxxx; kodakondsuseta; emakeel: vene keel; keskharidus; töökoht: puudub; Uido Truija, Irina Bušujeva Kaitsjad RESOLUTSIOON
  2. Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsus K.U ja B.P süüditunnistamises ja karistamises

§ 202

lg 2 p-de 1, 3 järgi tühistada osaliselt ja nimelt: 1.1 K.U-lt ja B.P-lt solidaarselt Põhja Politseiprefektuuril läbiotsimise teostamisel tekkinud kulude katteks 400 krooni väljamõistmise osas.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. K.U apellatsioon rahuldada osaliselt. 1
  3. Irina Bušujeva ja B.P apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK K.U
  4. ja B.P-d süüdistati selles, et nemad, töötades FIE K.U autokaupade kaupluses, mida rentis B.P rendilepingu alusel alates 01.09.04.a. AS-lt „B.“, ühiselt ja kooskõlastatult ajavahemikul 28.04.05.a. kuni 26.09.07.a. omandasid, hoidsid ja turustasid kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara. Nad ostsid jätkuvalt A. J., A. K., V. R., I. T., A. P., A. B. ja teistelt kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikutelt varastatud tehnikakaupu - CD-bokse, kassettmakke, raadioid, CD-mängijaid, navigeerimisseadmeid, DVD-mängijaid, TV-ekraane, subwoofereid, autotelefone, võimendeid, autoraadiote- ja makkide esipaneele, invertereid, konvertereid, mobiiltelefone - kokku vara 1 743 750 krooni väärtuses s.o suures ulatuses. Nimetatud esemeid hoidsid nad Tallinnas XXXXXX XX asuvas kaupluses ja selle kõrvalruumis turustamise eesmärgil, pidades võimalikuks ja mööndes, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga, sealhulgas: 1.1 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid tuvastamata isikult ajavahemikul 28.04.05.a. kl. 22.00 kuni 29.04.05.a. kl. 07.00 XXXXXXX X, Tallinnas pargitud sõidukist „BMW 528“, reg. nr. XXX XXX varastatud M. J. kuuluva autostereoraadio „PIONEER“ tagumise osa, s/nr. DHPR076878EW, maksumusega 2300 kr; 1.2 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid tuvastamata isikult ajavahemikul 16.06.05.a. kl. 21.00 kuni 17.05.05.a. kl. 07.52 XXXXXXXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „VW POLO“, reg. nr. XXX XXX varastatud M. S. kuuluva CD-raadio „VIETA CCM20R „, s/nr. 023857, maksumusega 3900 kr; 1.3 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid tuvastamata isikult ajavahemikul 19.07.05.a. kl. 01.00 kuni 20.07.05.a. kl. 08.00 XXXXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „SEAT LEON“, reg. nr. XXX XXX, varastatud D. T. kuuluva CD-raadio „KENWOOD“, s/nr. KE0851P0800158, maksumusega 10 000 kr; 1.4 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid tuvastamata isikult ajavahemikul 23.10.05.a. kl 11.00 kuni 31.10.2005.a. kl 11.00 XXXXXXXXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „CHEVROLET TAHOE“, reg.nr. XXX XXX, varastatud O. S. kuuluva CDBOX-i „PIONEER“, s/nr. UL™001714EW ja muud audio- ja video-tehnikat kogumaksumusega 84 850 kr; 1.5 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid A. J. viimase poolt ajavahemikul 27.08.06.a. kl. 10.00 kuni 28.08.06.a. XXXXXX X-XX, Tallinnas korterist varastatud V. S. kuuluva digikaamera „SONY“, maksumusega 7998 kr; 1.6 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid A. B. viimase poolt 25.08.06.a. ajavahemikul kl. 09.00 kuni kl. 17.30 XXXXX X, Tallinnas pargitud sõidukist „MITSUBISHI LANCER“, reg. nr. XXX XXX, varastatud I. T. kuuluva a/magnetofoni „PANASONIC“, maksumusega 2500 kr; ajavahemikul 15.09.07.a. kl. 23.00 kuni 16.09.07.a. XXXXXXX X, Tallinnas pargitud sõidukist „VW- TRANS-PORTER“, reg. nr. XXXXXX, varastatud OÜ-le „R.“ kuuluva CD-raadio, maksumusega 1000 kr; 29.06.07.a. kohtueelsel uurimisel 2 tuvastamata kellaajal XXXXXX X, Tallinnas pargitud sõidukist „RENAULT CLIO“, reg. nr. XXXXXXX, varastatud Prantsuse kodaniku A. E. P. G. kuuluva a/magnetofoni „SONY“ esipaneeli, maksumusega 2730 kr; 16.09.06.a. ajavahemikul kl. 04.00 kuni kl. 09.30 XXXXXXX XXX XXX, Tallinnas pargitud sõidukist „VOLKSWAGEN SHARAN“, reg nr. XXX XXX, K. kuuluva a/magnetofoni „JVC“, maksumusega 2990 kr ja 13.11.06.a. kl. 23.00 kuni 14.11.06.a. kl. 09.00 XXXXX XXX XXX, Tallinnas pargitud sõidukist „OPEL OMEGA“, reg nr. XXX XXX, varastatud R. V. kuuluva a/magnetofoni esipaneeli, kõlarid ja võimendi „ALPINE“ kogumaksumusega 9500 kr. 1.7 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas püüdsid omandada A. K. viimase poolt 23.12.06.a. ajavahemikul kl. 03.00-12.00 XXXXXXX XXX XXX, Tallinnas pargitud sõidukist „BMW“, reg. nr. XXX XXX, varastatud I. N. kuuluva a/magnetofoni „KENWOOD“, maksumusega 1500 kr, mis jäi nende tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata seoses A. K. pakutud vastuvõtmatu hinnaga; 1.8 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult ajavahemikul 17.02.07.a. kl. 16.30 kuni 18.02.07.a. kl. 01.20 XXXX XXX, Tallinnas pargitud sõidukist „FORD GALAXY“, reg. nr XXX XXX, varastatud a/magnetofoni „FORD 2000 TRAFFIC“, s/nr. M091436, 6500 krooni; 1.9 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult 05.04.07.a. ajavahemikul kl. 16.15 kuni kl. 16.25 XXXXX XXX, Tallinnas pargitud sõidukist „CHRYSLER GRAND VOYAGER“, reg. nr XXX XXX, varastatud Ü. K. kuuluva LCD TFT monitori ), maksumusega 3000 krooni; 1.10 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult ajavahemikul 22.05.07.a. kl. 18.00 kuni 23.05.07.a. kl. 08.00 XXXXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „VW PASSAT“, reg. nr. XXX XXX, varastatud O. V. kuuluva stereomagnetofoni „JVS KD-G51“ tagumise osa, s/ nr. JV20511TA05913, maksumusega 2000 kr; 1.11 07.08.07.a. XXXX ja XXXX XX. ristimiku piirkonnas, Tallinnas omandasid V. R. viimase poolt 07.08.07.a. kl. 08.15 paiku XXXXXX XXX X, Tallinnas varastatud „F. F.“ OÜ-le kuuluva videokaamera “JVC“, s/nr. 0000000000617, maksumusega 90 000 kr ja valgustustehnika komplekti „MANFROTTO“, maksumusega 26 674 kr; 1.12 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult ajavahemikul 22.08.07.a. kl. 09.30 kuni kl. 12.15 XXXXXXXXX XX. piirkonnas „E.“ parklasse pargitud sõidukist „ALFA ROMEO“, reg. nr. XXXXXX, varastatud A. A. kuuluva a/magnetofoni „CLARION DXZ468 RMP, seeria nr CL073460012355, maksumusega 7000 kr; 1.13 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid I. T. viimase poolt ajavahemikul 07.09.07.a. kl. 12.00 kuni 08.09.07.a. kl. 09.00 XXXXXX XXX XX, Tallinnas pargitud turismibussist „BOVA“, reg. nr XXXXXXXX, varastatud prantsuse firmale „S.“ kuuluva GPS navigatsioonisüsteemi ja autoteleri „BLAUPUNKT“, kogumaksumusega 12 500 kr; 1.14 kohtueelsel uurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kohas omandasid A. P. viimase poolt ajavahemikul 15.07.07.a. kl. 08.30 kuni 15.07.07.a. kl. 17.00 XXXXX XXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „TOYOTA COROLLA“, reg. nr. XXXXXX, varastatud G. G. kuuluvad CD-magnetofoni paneeli ja puldi „CLARION“ kogumaksumusega 12 5900 kr; ajavahemikul 13.09.07.a. kl. 21.30 kuni 14.09.07.a. kl. 08.00 XXXXX X, Tallinnas pargitud sõidukist „AUDI-80“, reg. nr. XXXXXX, varastatud E. V. kuuluva CD-magnetofoni „PIONEER“, maksumusega 2560 kr ja ajavahemikul 07.07.07.a. kl. 17.00 kuni 09.07.07.a. XXXXX XX, Tallinnas pargitud sõidukist „OPEL OMEGA“, reg. nr.XXX XXX, varastatud M. H. kuuluva CD-magnetofoni ja puldi „SONY“ ning subwooferi „HERZ“, kogumaksumusega 4500 kr. Seega süüdistatavad, omandades, hoides ja turustades kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara isikute grupis ja suures ulatuses, panid toime

§ 202lg 2 p-de 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3

  1. Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega tunnistati K.U süüdi

§ 202

lg 2 p-de 1, 3 järgi ja karistati teda vangistusega üks aasta seitse kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva.

§ 74

lg-te 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest pööratakse koheselt täitmisele kolm kuud vangistust, ülejäänud osa jäeti täitmisele pööramata, kui K.U ei pane kolme aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

B.P tunnistati süüdi

§ 202

lg 2 p-de 1, 3 järgi ja karistati teda vangistusega üks aasta kaks kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva.

§ 74

lg-te 1, 3 alusel määras kohus, et karistusest pööratakse koheselt täitmisele kaks kuud vangistust, ülejäänud osa jäeti täitmisele pööramata, kui B.P ei pane kolme aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib

§ 75

lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 831

lg 1 alusel määras kohus konfiskeerimisele tehnika, mille osas oli kohtu hinnangul selge, et tegemist on kuriteo läbi saadud esemetega, s.t selliste tunnustega esemed - kriibitud, rebitud otstega, vahetatud identifitseerimistunnustega, mittekomplektsed, vahetatud ja eraldatud detailid. Ülejäänud esemete osas puudusid kohtu hinnangul tõendid selle kohta, kas tegemist on süüteo läbi saadud varaga või K.U legaalse tegevuse läbi omandatuga ning need tuleb K.U-le tagastada. Esemed, mille omanikud olid teada, määras kohus omanikele tagastamisele. Kohus otsustas veel, et Põhja Politseiprefektuuril Tallinnas, XXXXXX XX toimunud läbiotsimise teostamisel tekkinud kulu summas 400 krooni kuulub väljamõistmisele solidaarselt K.U-lt ja B.P-lt . 2.1 Kohus leidis esmalt, et on tõendatud süüdistavate tegutsemine grupis kuriteo toimepanemisel. K.U seejuures ka ei eitanud, et ta tegeles autoraadiote omandamise, hoidmise ja turustamisega antud aadressil. Süüdistatava B.P väitis kohtus, et tema antud tegevuses ei osalenud. Süüdistatava H.P K.U poolt kohtule antud vastusest nähtuvalt aga töötas ta just koos B.P-ga , seega käsitles süüdistatav K.U nende kooseksistentsi antud kaupluses ka koos tegutsemisena. B.P se seletas samuti, et ka tema allkirjastas aeg-ajalt tehnika ostu-müügi lepinguid. Samuti nähtus tunnistaja A. M. ütlustest, et XXXXXX XX kohtas ta mõlemat süüdistatavat, tunnistaja A. P. poolt kohtus antud ütlustest nähtus samuti, et ta kohtas XXXXXX XX kaupluses mõlemat süüdistatavat. Kuna tunnistaja A. P. ütlustest nähtub, et ta tõi kauplusesse asju müügiks, viibis ta seega vaid eesruumis, millest nähtuvalt B.P oli tegev ka poe esiosas, kus toimus vahetu tehnika ost-müük, kuna tunnistaja teda nägi. Ka nähtub tunnistaja A. B. kohtus antud ütlustest, kes oma sõnade kohaselt tehnikat poodi müüa tõi, et nägi seal kahte isikut, kellest ühes tundis ära kohtueelsel uurimisel K.U. Kuna K.U ja B.P ütlusest nähtuvalt rohkem isikuid kaupluses ei töötanud, sama kinnitas tunnistaja R. K., seega on ilmne, et tunnistaja A. B. poolt kaupluses töötamas nähtud teine isik sai olla vaid B.P . Samuti nähtub tunnistaja R. K. kohtus antud ütlustest, et ka tema nägi mõlemat süüdistatavat poes leti taga. Tunnistaja A. J. poolt kohtus antud ütlusest nähtub, et mõlemad süüdistatavad töötasid antud kaupluses. Samuti nähtub tunnistaja K. T. ütlustest, et süüdistatavad mõlemad müüsid makke. Ka tuleneb jälitusprotokollides kajastatud ja kohtus kuulatud kõneeristustest, et B.P oli vahetult seotud ettevõttega, kuna K.U ja B.P arutavad omavahel mitmes vestluses tehnika remontimise üksikasju ning K.U vestluses P. kurdab, et B.P võtab igasugust kaupa vastu, mis ei tööta, mida peab hiljem remontima. Ka andis süüdistatav B.P välja politseile helitehnika ostu-müügilepingute kausta, mis samuti iseloomustab tema seotust XXXXXX XX kaupluses toimunuga, ka andis ta üle XXXXXX XX garaažis asunud esemed. Süüdistatavad tegutsesid seega kaastäideviijatena. Tõendamist leidis, et Tallinnas, XXXXXX XX kaupluseruumides omandatud, hoitud ja turustatud esemete suhtes olid mõlema kohtualuse teod 4 sellise kvaliteediga, mis annavad aluse väita nende ühise teoplaani realiseerimisest. Kuigi B.P püüdis end distantseerida XXXXXX XX kaupluse ruumides ostetavate, hoitavate ja müüdavate esemete suhtes, leidis kohus siiski, et tema koos K.U-ga realiseeris talle inkrimineeritava teokoosseisu. 2.2 Süüdistatavad selgitasid kohtus, et nad ei teadnud, et tegemist on süüteo läbi saadud varaga. Kohtus leidis tõendamist vastupidine. XXXXXX XX läbiotsimisel leitud, äravõetud ja vaadeldud helitehnikast on suur osa ilmselgete varguse läbi saadu tunnustega – juhtmed puruks rebitud, identifitseerimistunnused (seerianumbrid jm eemaldatud, kraabitud, üle kleebitud), suur osa helitehnikast on mittekomplektne (vaid esipaneel vm üksikud osad), helitehnika oli ka originaaldokumentideta. Kuna suur osa tehnikast on visuaalsel vaatlemisel eemaldatud autodest mittesäästlikul viisil (rebides), oli ilmne, et tehnika omanik valiks säästvama tee tehnika eemaldamiseks. Asjaolu, et vara omandamisel olid süüdistatavad teadlikud vara päritolust, iseloomustavad tunnistaja V. R. poolt antud ütlused selle kohta, et ta vastates küsimusele, kust vara pärineb, vastas K.U-le “ise tead“, pidades silmas, et varastatud. Tunnistaja väitis seda eeluurimisel ning kohtus ta kinnitas oma ütluste õigsust. Ka nähtub kohtus kuulatud helisalvestusest, et K.U-le helistas A. S., kes mainis, et nägi ühes bussis DVD-d ja navigatsiooniseadet. Seega oli kõnes mõista antud, et hetkel antud esemed helistajale ei kuulu, asudes mingis bussis. Ka tuleneb tunnistajate ütlustest, kõneeristustest, et helitehnika osteti turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Nii on tunnistaja A. K. kinnitanud, et talle pakuti automaki eest 100-200 EEK, tunnistaja C. U. poolt kohtus antud ütlustest nähtuvalt 500 EEK, kõneeristusest (jälitusprotokoll) tulenevalt pakuti automaki eest 600 EEK jne. Ka tulenevalt tunnistaja A. J. ütlustest puudus tal isikut tõendav dokument, kuid sellele vaatamata osteti temalt tehnikat . Samuti väitis tunnistaja C. U. kohtus, et makke müünud S. rääkis talle, et kaupluses ei küsitud temalt dokumente. Samuti leidis tuvastamist asjaolu, et tegemist oli kasutatud tehnikaga, ka mittekomplektsega (tunnistajate ütlustest, kõneeristustest tulenevalt pakuti helitehnika üksikuid detaile). Nii näiteks pakub telefonikõnes A. S. K.U-le esipaneeli, millel nupp puudub. Ka väitis kohtus tunnistaja V. R., et müüs kaupluses mittekomplektse videokaamera. Samuti kinnitas tunnistaja A. B., et müüs kauplusesse mittekomplektset tehnikat. Ka nähtub jälitusprotokollidest, kõneeristustest, et on helistatud K.U-le isikute poolt, kes pakuvad müügiks tehnikat, ise teadmata, millise seadmega täpselt on tegu, seega ei saanud nad olla asja omanikud. Ka tulenes kõneeristustest, et kauba müüjad olid häiritud asjaolust, et kaupluse juures seisis buss, kust arvatavalt toimus kaupluses toimuva jälgimine. Ka vastab K.U oma kõnes, et kaupluse jälgimise tõttu pole neil rahvast käinud. Asjaolu, et vara oli saadud kuritegelikul teel, oli kohtu hinnangul eelrefereeritud tõenditest tulenevalt ilmselge ning sellise järelduse tegemine ei vajanud eriteadmisi (RKKKo 3-1-1-124-96) ning vara omandamisel tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega, pidid võimalikuks pidama vara kuritegelikku päritolu. 2.3 Edasiselt analüüsis kohus süüdistatavate süü tõendatust konkreetsete kuriteoepisoodide lõikes ning asus järgmisele seisukohale. 2.3.1 M. J. kuulunud autostereoraadio omandamise jättis kohus süüdisusest välja. 2.3.2 M. S. kuuluv CD raadio VIETA CCM-20R: Antud episoodis on süüdistatavate süü leidnud tõendamist. Vastatav CD raadio vargus on tõendamist leidnud kuriteoteatega. Tulenevalt asitõendiks oleva ja kohtus avaldatud ostu-müügilepingule on 24.07.2006.a. süüdistatav Sljussarenko (praegune K.U) ostnud D. J. samade identifitseerimistunnustega CD maki, seega varastatud eseme. Ka on XXXXXX XX ruumide läbiotsimisel leitud samade identifitseerimistunnustega maki esipaneel. 5 Rahvastikuregistri andmebaasi kohaselt on D. J. kuuluv dokument ID kaart nr XXXXXXXX 18.04.2005.a. kande kohaselt kehtetu. D. J. on kehtiv ID kaart nr XXXXXXXX. Kuna CD makk on realiseeritud turuhinnast oluliselt madalama hinnaga, ostetud kehtetu ID kaardiga isikult, hilisemalt jagatud osadeks (eraldatud esipaneel) ja müüdud originaaldokumentatsioonita, on ilmne, et vara oli saadud kuritegelikul teel ning sellise järelduse tegemine ei vajanud eriteadmisi (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-124-96) ning vara omandamisel tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega. 2.3.3 D. T. kuuluv CD raadio Kenwood: Kohtus tunnistaja D. T. kinnitas, et 2005.a. varastati tema sõiduautost automakk XXXXXX XX Tallinnas. XXXXXX XX läbiotsimisel leiti samade identifitseerimistunnustega makk, seda vaadeldi ja tagastati kannatanule. Kuna süüdistatavate endi ütlusest tulenevalt teisi isikuid peale nende kaupluses ei tegutsenud ning tunnistaja T. K. ütlustest tulenevalt töötas kaupluses vaid kaks isikut, on tõendamist leidnud süüdistatavate poolt kuritegelikul teel saadu omandamine. Kuna omandatud on kasutatud ese, mis kuriteoteate kohaselt eemaldati autost, seega oli originaaldokumentatsioonita, eemaldatud mittesäästlikul viisil, oli ilmne, et vara oli saadud kuritegelikul teel ning vara omandamisel tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega. 2.3.4 O. S. kuuluv CD-boks Pioneer: Kannatanu O. S. on pöördunud politseisse, millisel alusel on vormistatud kuriteoteade. XXXXXX XX läbiotsimisel leiti samade identifitseerimistunniustega makk. Kuna süüdistatavate endi ütlusest tulenevalt tegutsesid antud kaupluses vaid nemad ning tunnistaja R. K. ütlustest tulenevalt töötas XXXXXX XX vaid kaks isikut, olid süüdistatavad olid ainsateks isikuteks, kes XXXXXX XX kaupu omastada said, seega on tõendamist leidnud nende poolt kuritegelikul teel saadu omandamine. Antud episoodis sisaldub süüdistuses ka muu audio-ja videotehnika omandamine, kuid antud süüdistuse osa tuleb süüdistusest välja jätta, kuna see on konkretiseerimata ning puudub võimalus kindlaks teha, millised konkreetsed esemed omandati ja kas need esemed ka läbiotsimisel leiti. 2.3.5 V. S. kuuluva digikaamera Sony omandamise jättis kohus süüdistusest välja. 2.3.6 A. B. omandatud sõidukitest varastatud tehnika: tunnistajana kohtus üle kuulatud A. B. andis ütlusi selle kohta, et ta pani toime hulgaliselt vargusi majadest ja autodest. Automakke müüs muuhulgas ka XXXXXXXX keskuse juures asuvasse kauplusesse, tundis seal töötavat H.P nimelist isikut. Kokku müüs sinna automakke umbes 5-l korral, temalt ei küsitud makkide päritolu. Tõi müügiks ka mittekomplektseid automakke - vaid esipaneele ja muid üksikuid osi. Kohtus avaldatud protokollist ütluste seostamise kohta olustikuga näitas tunnistaja ette kaupluse, millises ta varastatud esemed realiseeris ning see oli kauplus asukohaga Tallinnas, XXXXXX XX. Varguste eest on A. B. kohtus avaldatud Harju Maakohtu otsusega süüdi tunnistatud antud esemete varguses. Tunnistaja A. B. on ära tundnud fotode alusel isiku, kes võttis makke poes vastu, istungil tunnistaja selgitas, et tundis isiku ära ise, ilma mõjutusteta ning selleks osutus K.U. Kohus leidis, et A. B. poolt varastatud ning XXXXXX XX realiseeritud vara osas on süüdistatavate süü leidnud tõendamist kõigi eelloetletud tõenditega. 2.3.7 I. N. kuuluv automagnetofon: Tunnistaja A. K. andis kohtus ütlusi selle kohta, et teda on sõidukist BMW automaki varguse eest karistatud. Ta käis seda müügiks pakkumas XXXXXX XX, kuid talle pakuti maki eest liiga väikest hinda, 100-200 EEK ja ta loobus seda müümast. A. K. on antud automaki varguse eest karistatud, otsusest tuleneb temalt I. N. kui kannatanule kahju hüvitamise kohustus. Süüdistatavate tegevusele antud episoodis on antud õige juriidiline hinnang ja eelrefereeritud tõenditega antud episoodis on nende süü tõendatud. 6 2.3.8 Automagnetofoni Ford 2000 Traffic omandamine: Kannatanu A. A. avalduse alusel koostatud kuriteoteate alusel avaldas kannatanu, et temal varastati automakk-raadio M091436. Tallinnas, XXXXXX XX läbiotsimisel leiti automakk, milline kandis nii antud – varastatud automagnetofoni kui ka teist kleebist. Seega on tõendamist leidnud, et varastatud automagnetofon omandati XXXXXX XX poes, kus süüdistatavad töötasid ning kasutati edaspidiselt antud automagnetofoni identifitseerimist võimaldavat tunnust teisel automagnetofonil, milline asjaolu iseloomustab süüdistatavate soovi muuta, takistada teadvalt kuritegelikult omandatud vara identifitseerimist . Seega on süüdistatavate süü antud episoodis tõendamist leidnud. 2.3.9 Ü. K. kuuluva LCD TFT monitori omandamise jättis kohus süüdistusest välja. 2.3.10 O. V. kulunud stereomagnetofon JVC KD-G51 tagumine osa: Tulenevalt kuriteoteatest on varastatud kannatanult autoraadio-makk JVC KD-G51, jv20511TA05913. XXXXXX XX läbiotsimisel leiti CD makk, millise sisepõhja oli pressitud sama, identifitseerimist võimaldav seerianumber. Seega on ilmne, et tegemist oli varastatud esemega. Asjaolu, et süüdistuses on ekslikult JVC asemel märgitud JVS on ilmselgelt trükiviga ega muuda süüdistuse sisu ega konteksti. Süüdistatavaid süüdistatakse kohtule arusaamatul põhjusel küll vaid antud magnetofoni tagaosa kui kuritegelikul teel saadu omandamises, kuid kuna XXXXXX XX leitud ese oli kompaktne, siis järelikult sisaldas see ka tagaosa, mistõttu süüdistuses nimetatud tagaosa suhtes on süüdistus tõendamist leidnud. Kuna omandatud on kasutatud esemed, mis eemaldati autost, seega oli originaaldokumentatsioonita, eemaldatud mittesäästlikul viisil, ka omandati tunnistaja ütlustest tulenevalt ka mittekomplektset vara (esipaneel) ning vara omandati ühelt ja samalt isikult ostmise läbi korduvalt, oli ilmne, et tegemist ei saa olla selle vara omanikuga. 2.3.11 F. F. OÜ-le kuulunud videokaamera JVC ja valgustustehnika komplekt Manfrotto: Kohtus andis tunnistaja T. V. ütlusi selle kohta, et tema eramust varastati videokaamera koos kotiga ja valguskohver prožektoriga. Kokku oli tehnika maksumus umbes 100 000 krooni, tegemist oli profitehnikaga. Oma avalduses, milline kohtus avaldati on tunnistaja T. V. üksikasjalikult varastatud esemeid kirjeldanud, märkinud ka kaamera seerianumbri. Tunnistajana kohtus üle kuulatud V. R. andis ütlusi selle kohta, et tema varastas antud esemed ja müüs need poes isikutele, keda ei mäleta. Ta kinnitas, et ei mäleta enam isikuid ega sündmusi täpselt, kuna palju aega on möödunud, kuid kinnitab eeluurimisel antud ütlusi. Eelnimetatud ütlustest nähtub, et tunnistaja teadis, et H.P , kes töötas poes, oli tuttavate sõnul isik, kes oli alati ostmisest huvitatud. Telefoni teel lepiti kokku kohtumine ja kohtuti XXXXXXX kompleksi lähedal, kus H.P tehnika üle vaatas. Ta pakkus müüa kaamerat ja kohvris asunud valgustustehnikat. H.P sõitis kohale Mercedes džiibiga, ta ütles, et vaja on ka laadijat kaamera juurde. Ostis esemed umbes 5000 krooniga. Kohtueelsel uurimisel tundis tunnistaja ära K.U kui isiku, kellele ta müüs videokaamera ja valgustustehnika. Tunnistajana kohtus üle kuulatud S. H. andis ütlusi selle kohta, et 2007.a. pidi ta transportima R. ja tema sõpra, kes vedasid midagi koos endaga S. H. kasutuses olevas autos. Sõideti XXXXXX kompleksi juurde ja seal tõsteti asjad välja kellelegi näitamiseks. Tunnistaja kinnitas, et kuna sündmustest möödunud pikk ajavahemik, ei mäleta ta enam sündmusi täpselt, kuid kinnitab tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Tunnistaja tundis fotode alusel ära K.U kui isiku, kes ostis R. käest videokaamera ja valgustustehnika. Tunnistaja kinnitas, et talle ei avaldatud ülekuulamisel ega äratundmiseks esitamisel mingit survet. Kuna tunnistajate V. R. ja S. H. ütlused on omavahel kooskõlas, kattuvad ka tunnistaja T. V. ütlustega, puudub alus neis kahelda ja need on tõendina usaldusväärsed. Süüdistatav B.P on välja andnud eelnimetatud tehnika (videokaamera, valgustuskohver), mis asusid XXXXXX XX garaažis. Süüdistatav B.P on seletanud, et tema ostis antud esemed. Antud ütlused on vastuolus kõigi teiste kriminaalasjas antud episoodis kogutud tõenditega. On ilmne, et kuna tehnikat osteti XXXXXX XX suurel hulgal, mida näitavad XXXXXX XX hoonetest võetu osas koostatud 7 läbiotsimisprotokollid ja vaatlusprotokollid, võis B.P mäletada konkreetset ostu ebatäpselt, st ajada segamini mõne teise samalaadse tehnika ostuga, mis asjaolu selgitab tema poolt antud, teiste tõenditega mitteriimuvaid ütlusi. Asjaolu, et vara omandamisel olid süüdistatavad teadlikud vara päritolust, iseloomustab tunnistaja V. R. poolt antud ütlused selle kohta, et ta vastates küsimusele, kust vara pärineb, vastas “ise tead“, pidades silmas, et varastatud, samuti asjaolu, et tegemist oli kasutatud tehnikaga, ka mittekomplektsega (puudus laadija), ka asjaoluga, et see osteti turuhinnast oluliselt odavamat. Süüdistatavate süü on eelrefereeritud ja analüüsitud tõenditega tõendamist leidnud antud episoodis. 2.3.12 A. A. kuuluv automagnetofon Clarion DXZ468 RMP omandamise jättis kohus süüdistusest välja. 2.3.13 Firmale S. kuuluva GPS navigatsioonisüsteemi ja autoteleri Blaupunkt omandamise jättis kohus süüdistusest välja. 2.3.14 A. P. omandatud esemed: Tunnistajana kohtus üle kuulatud A. P. andis ütlusis selle kohta, et tunneb kohtualuseid, kuna müüs neile XXXXXX XX kaupluses tema poolt autodest varastatud tehnikat. Kuigi süüdistuses ei ole fikseeritud varastatud helitehnikat identifitseerimist võimaldavaid tunnuseid ning puudub võimalus välja selgitada, kas antud esemed ka XXXXXX XX läbiotsimisel leiti, puudub alus kahelda tunnistaja A. P. ütlustes, mille kohaselt kõik varastatu ostis vaid K.U. Kuna omandatud on kasutatud esemed, mis eemaldati autost, seega olid originaaldokumentatsioonita, eemaldatud mittesäästlikul viisil ning vara omandati ühelt ja samalt isikult ostmise läbi korduvalt, oli ilmne, et tegemist ei saanud olla selle vara omanikuga. Vara omandamisel tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega. 2.4 Kohus leidis kokkuvõtlikult, et süüdistatavate tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 202

lg 2 p-de 1, 3 järgi , kuna kohtus leidis tõendamist, et nende poolt pandi toime süüteo tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine, seda isikute grupi poolt ja suures ulatuses. Suure ulatusega kuriteo toimepanemise läbi saadud vara hoidmise, omastamise ja turustamisega

§ 202

lg 2 p 3 mõttes on tegemist põhjusel, et antud tegevus oli pidev, süstemaatiline ning oluline on sel moel käsitletava kauba kogus, mitte ainuüksi rahaline väärtus. 3. Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad süüdistatavad ning ka K.U kaitsja I. Bušujeva. Apellatsioonides esitatud taotlused ning põhiväited on järgmised. 3.1 K.U kaitsja I. Bušujeva palub maakohtu otsuse tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. 3.1.1 Kohus ei ole nimetanud ühtegi tõendit, mille alusel saab väita, et konfiskeerimisele kuulunud esemed on saadud just süüteo läbi. K.U tegeles ametlikult ka kasutatud tehnikaga, seetõttu oli tema juures ka mittekomplektseid esemeid. Samuti on eksitud nn teoühtsuse põhimõtte vastu (RKKKo 3-1-1-93-07). Süüdistatav sõlmis iga ostu või komisjonimüüki võtmise korral vastavad lepingud; kohus ei ole neid analüüsinud ega andnud neile õiguslikku hinnangut. Seejuures kinnitas müüja alati oma allkirjaga, et vara kuulub temale. Ka on otsuses tuginetud tunnistaja C. U. ütlustele, kes on andnud edasi üksnes seda, mida kuulis P. S., mis läheb aga vastuollu RKKK otsusest 3-1-1-123-06 tulenevaga. Et kaupluses leiti kelleltki varastatud esemeid, ei tõenda, K.U sellest teadis. K.U käitus piisava hoolsuskohustusega. 8 3.1.2 Kohtu järeldused on ka vastuolulised. Ühest küljest on kohus leidnud, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, teisalt aga märkinud, et K.U kurdab telefonivestluses, et B.P võtab vastu igasuguseid asju. Seega ei saanud nad tegutseda kooskõlastatult, kui K.U ei teadnud, mida B.P vastu võtab. Õige ei ole, et isikud helistasid K.U-le ja pakkusid talle tehnikat, ise teadmata, millist; süüdistatavale helistati konsultatsiooni saamiseks. Ka ei lange kokku varastatud esemete ning süüdistatava juurest leitud esemete identifitseerimisnumbrid. 3.1.3 Kohus ei ole arvestanud fakti, et K.U oli Tallinnast ajavahemikul 14.09.2007 kuni 18.09.2007 ära. OÜ-le R. kuuluv ese on varastatud aga just sel ajavahemikul. Seega ei saanud süüdistatav omandada esemeid B. ja P.. Ka ei tahtnud keegi midagi tegelikkuses osta K.. Kohus on tuginenud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele, seda samas motiveerimata. 3.2 K.U taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist. 3.2.1 Apellant väidab, et tunnistajad on andnud teda süüstavaid ütlusi surve tulemusel ning need on omavahel ka vastuolus. Tema süüd kuriteo toimepanemisel ei kinnita ka teised tõendid. Kõik ostud sooritas ta seaduslikult, vormistades nende kohta ostu-müügi lepingu. K.U ei välista, et kriminaalasi on viidud läbi n.ö tellimustööna konkurentide poolt. Samuti võisid mitmed esemed saada vigastusi transportimisel, kui politsei need ära viis. Alusetu on kohtu väide, et mitmed esemed ei olnud komplektsed – ta ostiski muuhulgas ka üksnes detaile, sh kindlustusfirmadelt. Ära võeti temalt seejuures ka täiesti uusi asju, samuti esemeid, mis ta oli võtnud komisjonimüüki. Ning see, et ta ostis erinevaid asju odavalt, ei tähenda veel seda, et need oleks varastatud. 3.2.2 Edasiselt analüüsib apellant episoodide kaupa neid süüdistuses kirjeldatud kordi, mil ta väidetavalt ostis varastatud esemeid (vt 2.3.1-2.3.14). Episoodis nr 2 jääb apellandile mõistetamatuks, milles seisneb tema süü. Tema ei saa vastutada selle eest, et eseme talle müünud isik teda pettis. Kolmandas episoodis nimetatud eseme kohta oli tal olemas dokument, kuid mis on praeguseks kriminaalasja materjalide hulgast kadunud. Ka neljandas episoodis nimetatud ese kuulus talle, kusjuures see oli ka uus. Episoodis nr kuus müüs A. B. talle esemeid ostu-müügi lepingu alusel ning teda süüstavaid ütlusi hakkas ta andma alles kaks aastat pärast kuritegude toimepanemist. Seitsmendas episoodis ei saa apellant aru, milles teda süüdistatakse – makki, mida talle pakuti, ta ei ostnud. Kaheksandas episoodis süüks arvatud automagnetofoni osas selgitab apellant, et talle toodi selline makk remontimiseks. Remondiks võttis ta varuosi makilt, mis tema juurest samuti leiti. Kui ta tagastas kliendile remonti toodud maki, pani ta sellele arvatavasti ekslikult peale teisele makile kuuluva ülemise osa. Ka kümnendas episoodis kirjeldatud eseme ostis ta seaduslikult, samuti ei lange kokku kannatanult varastatud eseme ning tema juurest leitud eseme identifitseerimisnumbrid. Episoodis nr üksteist ei lange kokku teda süüstavad tõendid; samuti ei ostnud seda kaamerat tema, vaid B.P . Viimases episoodis nr 14 on teda süüstavaid ütlusi andnud tunnistaja A. P., kes apellandi kinnitusel valetab. Esemete müümisel kinnitas A. P., et töötab autolammutuses ning esemed on ta saanud seaduslikult; ostu-müügi kohta sõlmiti ka leping. Ning isik, kes müüb korduvalt mitmeid esemeid, ei ole tingimata kurjategija. 3.2.3 Süüdistatav kinnitab, et ta ei tegutsenud B.P-ga äritegevuses koos. Veel osundab K.U sellele, et temalt võeti ära 1550 erinevat eset, kuid süüdistati teda ainult 14-episoodis, 9 millest jäi järgi vaid üheksa – apellant ei mõista, kuidas saab sel juhul rääkida suurest ulatusest

§ 202lg 2 p 3 mõttes.

Veel palub apellant tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt ja B.P-lt solidaarselt välja 400 krooni seoses Põhja Politseiprefektuuril tekkinud kulude katteks. 3.3 Ka B.P palub maakohtu otsuse tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.3.1 Süüdistatava väitel ei ole ta süüdistuses kirjeldatud kuritegu toime pannud, samuti ei omanud ta puutumust kaassüüdistatava äritegevusega. Ta ei ole ka ostnud mingeid esemeid; ainukese erandi moodustab selles R.lt ja H. ostetud videokaamera. Läbiotsimisel ei võetud ära ühtegi talle kuulunud dokumenti. Kaupluses ei käinud ta regulaarselt, mis kinnitab samuti, et seal toimunud äritegevusega ta puutumust ei omanud. Kui 11.09.2007 tulid poodi politseiametnikud ning küsisid videokaamerat, andis ta selle neile koheselt vabatahtlikult üle. Apellant kordab, et see on ka ainuke tema poolt reaalselt tehtud ost. Kõik teised tehingud temasse ei puutu ning nende eest vastutab ainuüksi B. K.U. Läbiotsimisel võeti seejuures ära talle kuulunud autotelefon Motorola, mis on süüdistuses aga K.U-le kuuluvate asjade loetelus. Ka leiab apellant, et tema äratundmiseks esitamine on toimunud protsessinorme rikkudes.

  1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus; B.P apellatsioonkaebust toetas ka tema kaitsja U. Truija. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes maakohtu otsus jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Samas ei soostu kriminaalkolleegium apellatsioonides esitatud peamise taotlusega teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev otsus. Enda seisukohti motiveerides analüüsib ringkonnakohus esmalt, kas on tõendatud K.U ja B.P ühine ja kooskõlastatud tegevus kauplusest leitud esemete käitlemisel (omandamisel, valdamisel ja turustamisel) (I), hindab seejärel küsimust, kas seejuures osteti teadvalt ka süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara (II) ning võtab süüdistatavatele etteheidetava käitumise osas viimasena seisukoha küsimuses, kas õigesti on toimitud konfiskeerimisele määratud esemetega (III). Viimasena osundab kriminaalkolleegium põhjusele, mis tingib maakohtu otsuse osalise tühistamise (IV). I
  2. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega, et K.U ja B.P ei tegutsenud XXXXXX XX asuvas kaupluses töötades ning erinevaid esemeid soetades ühiselt ning kooskõlastatult

§ 21lg 2 tähenduses.

B.P peamiseks kaitseväiteks ongi, et tema tegelikkuses poes leitud tehnika ostu ja müügiga reaalselt ei tegelenud ning tegemist oli ainuüksi K.U n.ö äritegevusega. Selle kaitseväite osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 5.1 Maakohus on õigustatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvale praktikale, mille järgi määratletakse kaastäideviimine nn teovalitsemise teooria kohaselt. Nimetatud teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole vältimatult nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või isegi osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused; nõutav on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo 3-1-1-10-09). Samas peab iga täideviija panus 10 süüteo toimepanemisse olema oluline, s.o moodustama kaaluka osa süüteokoosseisu objektiivse külje realiseerimisest, olles seejuures hõlmatud täideviijatahtlusega; isik peab teise täideviija teopanuse heaks kiitma, mis annabki aluse omistada teise täideviija poolt realiseeritut samaaegselt ka talle endale. 5.2 Tuvastatud asjaolusid silmas pidades ei ole kriminaalkolleegiumil kahtlust, et B.P ja K.U tegutsesid kaupluses erinevaid esemeid omandades kaastäideviijatena seaduse ning kohtupraktika tähenduses. Siinkohal selgitab kriminaalkolleegium koheselt K.U kaitsja argumendile vastates, et kõnealuse teooria seisukohtade kohaselt ei ole ka absoluutselt tähtis, kas K.U oli konkreetselt ajahetkel, mil mingeid esemeid omandati, sündmuskohal või ka üleüldse Tallinnas. Kui leiab tuvastamist, et süüdistatavate vahel oli tegemist nn tööjaotusliku koostoimimisega, mille raames realiseeriti süüteo objektiivne koosseis vastavalt eelnevalt (ka vaikimisi) saavutatud kokkulepetele või lihtsalt väljakujunenud tööjaotusele juba n.ö automaatselt, on samuti tegemist kaastäideviimisega teovalitsemise teooria tähenduses (nn funktsionaalne teovalitsemine tööjaotusliku koostoimimise mõttes). Käesoleval juhul tuleb seda vastuvaidlematult jaatada. Põhjalikult on sellel küsimusel peatunud juba maakohus, täiendavalt osundab kriminaalkolleegium järgnevale.

  1. Kohtumenetluse vältel kuulati üle mitmeid tunnistajaid, kes andsid ütlusi süüdistatavate tegevuse kohta XXXXXX XX asunud kaupluses. Mitmed neist ütlesid lahti eeluurimisel antud ütlustest, mis tingis ühtlasi ka nende eeluurimisel antud ütluste avaldamise ning edasiselt nende ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise tervikuna (nt tunnistaja I. T.). Samas on maakohus osundanud konkreetselt kohtus antud ütlustele ning teistele vahetult uuritud tõenditele, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et esemete kokkuostuga tegelesid kõnealuses kaupluses kogu süüdistuses osundatud ajaperioodil nii B.P kui ka K.U. 6.1 Esmalt tuleneb juba tunnistaja A. M. ütlustest, et kaupluses tegutsesid mõlemad süüdistatavad ja seda nii üheaegselt koos kui ka eraldiseisvalt (kd 3, tlk 253-254). Tunnistaja K. T. andis samuti ütlusi, mille kohaselt tegelesid automakkide müügiga mõlemad süüdistatavad (kd 4, tlk 26). Tunnistaja A. J. ütlustest, kes kinnitas seejuures, et ta realiseeris nimetatud kaupluses eelnevalt varastatud asju, tuleneb samuti, et ostjateks olid kaupluses nii K.U kui ka B.P (kd 4, tlk 42), kusjuures tema käes ostis eseme ära just viimane (kd 4, tlk 43). 6.2 Põhimõtteliselt ei eita asjaolu, et erinevaid esemeid ostsid nad mõlemad, ka süüdistatavad ise. Nii on K.U tunnistanud, et kui inimesed kiirustasid, koostas ostu-müügi lepinguid ka B.P (kd 4, tlk 49). Seejuures on tähelepanuväärne, et kui teostatud läbiotsimisel viidi ära ka väidetavaid ostu-müügi lepinguid puudutav dokumentatsioon, siis ainult ühe kausta üleandjaks oli K.U; B.P andis seevastu üle kaks kausta väidetavalt asjassepuutuva teabega (kd 4, tlk 46). Ka see näitab, et B.P-l oli poe toimimisel märkimisväärselt suurem roll kui ta seda püüab ise tunnistada. Ka B.P on kinnitanud, et ta allkirjastas kauba vastuvõtmisel nn ostu-müügi lepinguid (seda nt juhul, kui kaassüüdistatav oli puhkusel või puudus muul põhjusel), samuti maksis ta kauba toonud isikutele selle eest raha (kd 4, tlk 54). Seejuures tuleb veel ära märkida, et kuigi B.P tegutses enda kinnitusel nimetatud kaupluses ainuüksi sõidukite vahendamisega, mis oli ka tema väidetavalt ainukeseks sissetulekuallikaks, siis mingit reaalset tulu ta sellest tegevusest kummatigi deklareerinud ei ole (kd 4, tlk 52). Ka see asjaolu näitab täiendavalt, et B.P tegeliku sissetuleku moodustas kõigi eelduste kohaselt autotarvikute ostmisest-müümisest teenitu, kuivõrd nimetatud äritegevus baseerus sisuliselt eranditult sularahas arveldamisel. 11
  2. Küsimuse osas, et B.P ja K.U tegutsesid kaupluses n.ö võrdväärsete partneritena kaastäideviimise mõttes, ei jäta kahtlust ka erinevad pealtkuulatud vestlused, mis on kajastatud jälitustoimingu protokollides ning mida uuriti maakohtu istungil ka vahetult. Üheks pidevaks helistajaks K.U-le on nt A. S., kes pakub korduvalt müüa erinevaid esemeid; kui K.U teatab, et ta ei ole tööl (s.t et ta ei ole aadressil XXXXXX XX), küsib A. S., kas „Koljat ka seal ei ole või?“ (kd 1, tlk 17). See näitab üheselt, et võimaliku müügitehingu oleks võinud A. S. sõlmida ka B.P-ga . Tehing jääbki arusaadavalt katki aga üksnes põhjusel, et tegemist oli riikliku pühaga ning kaupluses ei viibinud sel põhjusel ka B.P. Teisalt tuleneb eelöeldud järeldus ka süüdistatavate endi omavahelistest kõnelustest. Näiteks helistab K.U B.P-le ning küsib konkreetselt ühe seadme kohta, mis „ meil kahe ja poole tuhandega müügis seisab“. Küsimusele vastab B.P , et „võtsin selle kasseti möödunud nädalal“, näidates samal ajal vastuses ka üles täielikku teadlikkust eseme välistest omadustest („väga Fordi omade moodi“), milliseid esemeid kaupluses veel saada on („veel seisab seal üks Clarioni boks“) ning ka sellest, kuidas kontrollida seadme vastavust soovitule ning mis on konkreetse eseme hind („selle kasseti hind on 500 krooni“) (kd 1, tlk 34). Et B.P oli K.U kõrval asjade ostjaks, näitab ka kõnelus, kus K.U küsib B.P-lt , kas „võimendeid, mis meil kaks tuhat maksab, kontrollisid isiklikult?“, millele viimane vastab jaatavalt (kd 1, tlk 37). Samuti seletab K.U vestluses I. P., et „kogu remonti juhatab meil Kolja“, s.o B.P, kes muuhulgas „võtab klientidelt kõik vastu“ (kd 1, tlk 40).
  3. Eeltoodu alusel saab kriminaalkolleegiumi hinnangul tõsikindlalt väita, et erineva tehnika ostmise ja müügiga tegelesid XXXXXX XX asunud kaupluses nii K.U kui ka B.P . Tegemist oli sisuliselt n.ö võrdväärsete partneritega, kes tegutsesid autotehnika ostmise ja müügiga ühiselt ning kooskõlastatult kaastäideviimise mõttes (nn funktsionaalne teovalitsemine). Tegemist oli selgelt mõistetavalt just ühise äritegevusega, mistõttu puudub alus täiendavaks arutlemiseks, kas tegemist võis hoopis olla üksiktäideviijatega kõrvaltäideviimise vormis. Et sellises situatsioonis oli kokkuostetud esemete osas aeg-ajalt lahkarvamusi (millele osundab K.U kaitsja esitatud apellatsioonis), ei väära kuigivõrd isikute käitumise kvalifitseerimist ning hindamist kaastäideviimisena. II
  4. Edasiselt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas kokkuostetud esemete hulgas oli ka varastatud asju ning kas süüdistatavad tegelesid nende kokkuostmisel minimaalselt kaudse tahtlusega. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et neile mõlemale küsimusele saab ja ka tuleb vastata jaatavalt. Süüdistatavate peamiseks kaitseteesiks on kõnealuses küsimuses väide, et kõigi kaupade vastuvõtmisel sõlmiti ostu-müügi tehing, milles müüja kinnitas enda omanikustaatust eseme suhtes; K.U kaitsja apellatsioonis asutaksegi ühesele seisukohale, et nimetatud lepingu sõlmimine välistab piisava hoolsuskohustuse järgimise tõttu võimaliku kriminaalõigusliku vastutuse. Kriminaalkolleegium leiab esmalt, et väär on juba väide, et kõikidel kordadel oleks nimetatud leping sõlmitud; ja isegi juhtudel, kui see sõlmiti, ei väära see kuigivõrd samaaegselt esinenud teadlikkust selle kohta, et tegemist oli varastatud esemetega.
  5. Nii tuleneb tunnistaja C. U. ütlustest, et ta varastas esmalt koos P. S.iga automakke, mille viimane müüs XXXXXX XX asuvas kaupluses maha; oluline on seejuures veel märkida, et tunnistaja ütluste kohaselt ei õnnestunud P. S.il seda kuskil mujal teha (kd 3, tlk 240-241) ning esemete müümisel ei pidanud isiklikku dokumenti ka esitama (kd 3, tlk 242). 12 Süüdistatava K.U kaitsja on nimetatud tunnistaja osas leidnud, et kuivõrd viimane edastas üksnes juttu, mida ta kuulis P. S.ilt, on mindud vastuollu KrMS § 68 lg 5 sätetega. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega. Tõepoolest, kõnealuse sättega kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale (vt RKKKo 3-1-1-113-06). Kuid silmas tuleb pidada ka seda, millises faktiliste asjaolude kontekstis on tehtud kõnealune Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend – nimetatud kaasuses oli vaatluse all olukord, kus tunnistajana andis tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi isik, kes ei olnud toimepandud süüteoga ka kõige vähemal määral puutumuses ning kes andis tõepoolest ütlusi vaid selle kohta, mida ta kuulis juba n.ö kolmanda isikuna. Sellisel juhul saab tõesti rääkida n.ö lubamatust vahendlikust tunnistajast, millele osundas ka Riigikohus enda lahendis. Käesoleval juhtumil see aga nii ei ole. C. U. oli isikuks, kes pani koos P. S.iga toime varavastaseid kuritegusid ja koos mindi seda ka maha müüma; kuigi tunnistada tuleb tõesti, et vahetult ise C. U. müügitehingut ei sõlminud ning ka selle sõlmimise juures ei viibinud. Küll aga tuleneb tunnistaja ütlustest info, et esemeid mindi müüma koos ning P. S. oli ära ainult ca 2-3 minutit, mille vältel istus tema autos. Seejuures tuleneb tunnistaja ütlustest üheselt, et automakid anti üle ilma igasuguse dokumentatsioonita; loogilisena märgib tunnistaja, et „kui autos on makk, siis inimene ei jäta dokumente autosse“ (kd tlk 243). Nimetatud tunnistaja ütlustest tuleneb seega minimaalselt vähemalt asjaolu, et XXXXXX XX asunud kaupluses sai probleemideta realiseerida varastatud esemeid ning tulenevalt äärmiselt lühikesest ajast, mis kulus esemete üleandmisele ning raha vastusaamisele, toimus see kõigi eelduste kohaselt ka ilma igasugust ostu-müüdi tehingut vormistamata. Selle informatsiooni osas on C. U. täielikult lubatud tõendiallikaks ning sellisena on teda käsitlenud ka maakohus.
  6. Et eelnevalt varastatud esemeid õnnestus XXXXXX XX probleemideta maha müüa, on kohtus kinnitanud ka tunnistaja A. P. (kusjuures asjade vastuvõtjaks oli just K.U - kd 4, tlk 17), aga samuti tunnistaja A. B. (kd 4, tlk 21). Et varastatud tehnika müümisel mingit lepingut ei sõlmitud, tuleneb aga üheselt tunnistaja A. J. ütlustest. Tunnistaja kinnitab, et XXXXXX XX kaupluses tegutsesid mõlemad süüdistatavad, asjade müümisel sai ta raha kohe kätte ning müüki kui sellist ei vormistatud – dokumente ei küsitud ning lepingut ei tehtud (kd 4, tlk 42). Tõendite kogumi taustal ei näe kriminaalkolleegium kõnealuse väite tõelevastavuses kuigivõrd alust kahelda.
  7. Kuid isegi juhul, kui süüdistatavad ka sõlmisid igakordselt nn ostu-müügi lepingu, millega müüja formaalselt kinnitas, et müüdav ese kuulub talle, ei muuda see käesoleval hetkel kuigivõrd nende käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Karistusõiguslikult on käesoleval juhul relevantne, kas isikud said esemete ostmisel (kas lepingu sõlmimisega või ilma) aru, et tegemist on varastatud esemetega; oluline on just nimetatud arusaam/teadmine ning kas sellega paralleelselt sõlmiti mingi kirjalik leping, on täielikult ilma tähenduseta. Selles osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et mitmete süütegude puhul ongi iseloomulik, et neid üritatakse samaaegselt n.ö peita näiliselt legaalsete tehingute varju – sellele on osundanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-124-00, et sageli on mitmed kuriteokoosseis väliselt maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga (konkreetsel juhul osundas kriminaalkolleeguim kelmuste toimepanemistele); loogiline on selline seisukoht aga ka olukordades nagu praegu, s.o süüteo läbi saadud vara omandamisel. Seega - isegi kui isikutega on sõlmitud ostumüügi lepingud, ei ole mingi lepingu sõlmimine piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel määratleda, kas ja milline ese on omandatud kui süüteo toimepanemise tulemusel saadu (selles osas vt otsuse p 18 jj). 13
  8. Kriminaalkolleegium leidis seega esmalt, et vähemalt objektiivse koosseisu mõttes on tõendatud, et süüdistatavad omandasid süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara. Edasiselt lahendab kriminaalkolleegium küsimuse, kas samal ajal tegutsesid süüdistatavad ka minimaalselt kaudse tahtlusega, s.o said aru, et tegemist on just süüteo toimepanemise tulemil müüjate valdusesse sattunud esemetega. Maakohus on sellel küsimusel põhjalikult peatunud ning andnud sellele jaatava vastuse; ringkonnakohus nõustub selle järeldusega, lisades järgmist. 13.1 Selleks, et rääkida tahtlusest

§ 202

objektiivsete tunnuste suhtes, peab teo toimepanija teadma üksnes seda, et vara on saadud õigusvastase teo toimepanemise tulemil. Seejuures ei ole nõutav ei konkreetne teadmine toimepandud süüteo (nn eeltegu) ega ka selle teo konkreetse täideviija (nn eelteo täideviija) suhtes. Isik peab olema teadlik üksnes sellest, et omandatav, hoitav või turustatav vara pärineb võõra vara vastu suunatud deliktilisest käitumisest. Millisel konkreetsel viisil, kes ja millal selle ka tegelikkuses toime pani, ei ole

§ 202inkrimineerimise seisukohalt tähtis.

  1. Kõnealuse küsimuse lahendamisel on esmaseks kriteeriumiks tõepoolest juba süüdistatavate valdusest leitud esemete väline seisukord. Maakohus osundab õigustatult, et suur osa leitud esemetest on juba välisel vaatlusel arusaadavalt varastatud. Hulgaliselt osundavad esemed hoolimatule ning kiirustatud eemaldamisele sõiduvahenditest – sellest annavad ennekõike tunnistust puruks rebitud juhtmed, aga samuti vahetu füüsilise jõu tarvitamise jäljed helitehnikal. Õige on maakohtu märkus, et omanik ei oleks mingil juhul sellisel viisil talle kuuluvat vara teadlikult ning hoolimatult kahjustanud, asudes sisuliselt ise vähendama tema turuväärtust võimalikul realiseerimisel. Sama kehtib ka süüdistatavate esitatud argumendi kohta, et mitmeid esemeid soetasid nad nt kindlustusfirmadelt; jääb arusaamatuks, miks peaks kindlustusfirmade töötajad, kes omavad vaieldamatult professionaalset tehnikat ning ka vajalikku teavet esemete säästlikul viisil sõiduautodest eemaldamiseks, sedavõrd robustselt vaatluse all olevale tehnikale lähenema, selle realiseerimisväärtust vähendades. Nimetatud kaitseargument tuleb seega jätta edasise tähelepanuta.
  2. Samuti iseloomustab esemeid püüdlus kõrvaldada neil leiduvaid identifitseerimist võimaldavaid tunnuseid – paljudel esemetel olid seerianumbrid kas eemaldatud, oli püütud seda teha või olid need lihtsalt üle kleebitud. Mõlemad süüdistatavad olid - esmajoones enda kinnitusel aga K.U – tegelenud pikaaegselt kasutatud tehnika kokkuostu ning müügiga. Sellised asjaolud identifitseerimistunnuste kõrvaldamine – ei saanud neil kauba vastuvõtmisel (omandamisel) ilmselgelt jääda tähelepanuta. Samuti on tõendatud, et mitmed varavastaseid kuritegusid toime pannud isikud käisid XXXXXX XX asunud kaupluses esemeid müümas korduvalt (nt P. S., aga ka nt A. P.). K.U märgib iseenesest õigustatult apellatsioonis, et kui isik käib midagi müümas korduvalt, siis ei tähenda see automaatselt, et isiku näol on tegemist vargaga. Kuid kui isikud müüvad esemeid, mis on samaaegselt ilmselgete varguse tundemärkidega ning teevad seda ka märkimisväärselt alla turuhinna, on üheselt hoomatav ka kauba tegelik päritolu. Süüdistatavate apellatsioonkaebustes esitatud argument, et alla turuhinna kauba ostmine on „turumajanduse tunnus“, võib abstraktselt vastata küll tõele, kuid konkreetsel juhul tähendab see tõendeid kogumis hinnates, et kui seda tehakse märkimisväärselt alla mõistliku hinna ning samaaegselt esinevad esemel otseselt süüteo toimepanemisele viitavad tunnused, on igale keskmisele isikule arusaadav, et müüja ei ole asja omanik ning ka mitte volitatud pädeva isiku poolt eseme müümiseks. Nimetatud asjaolude taustal on enam kui ebausutav K.U vastus kohtu küsimusele, kuidas ei pannud ta tähele, et tehnikal oli number maha kraabitud või üle kleebitud, et „ta sai petta“ (kd 4, tlk 50), aga samuti B.P selgitus kalli, professionaalseks kasutamiseks mõeldud videokaamera 14 ostmisel üksnes 5000 krooni eest – et isik ostab sellise tehnika „mõtlematusest“ ning heauskselt, omamata samal ajal vähimatki plaani, mis sellega pihta hakata (kd 4, tlk 55), ei ole lihtsalt usutav.
  3. Õigustatult on maakohus kõnealuse küsimuse lahendamisel viidanud veel jälitustoimingu protokollist tulenevale. Nii pakub protokolli kohaselt A. S. vestluses K.U-le kaasaskantavat DVD-d, mille omadustest peale välise kirjelduse ei tea ta sisuliselt mitte midagi (kd 1, tlk 16), samuti on tal pakkuda paar „pioneeri ekraani ilma paneelita ja paar originaal Mersut ja Audit“ (kd 1, tlk 17). Just viimaste osas on aru saada, et tegemist ei ole esemetega, mis oleks omaniku poolt õiguspäraselt autost eemaldatud. Samuti vestleb K.U telefonitsi I. T.iga, kes samuti ei tea tema valduses olevast esemest sisuliselt mitte midagi („mul ei ole seda kuhugi lülitada“) - samaaegselt pakutakse seda eset arusaadavalt ka müügiks (kd 1, tlk 43). Tegemist on ilmselgelt vestlustega, mille eesmärgiks on esemete võimalik üleandmine süüdistatavatele (või uurimine, kas süüdistatavad on kõnedes kirjeldatud esemete ostmisest huvitatud), mitte aga pelgalt tehnilist laadi informatsiooni või konsultatsiooni küsimine, nii nagu seda väidavad apellatsioonides K.U ja tema kaitsja. Samaaegselt on vaatluse all olevates vestlustes osundatud ka B.P-le kui võimalikule kauba vastuvõtjale. See näitab, et selline kauba edastamine süüdistatavatele ei olnud ühekordne, vaid pigem süstemaatiline tegevus, mis täiendavalt kinnitab kohtu veendumust, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid minimaalselt kaudse tahtlusega selle suhtes, et tegemist oli süüteo toimepanemise tulemusel isikute valdusesse sattunud varaga. III
  4. Eelneva alusel asub kriminaalkolleegium seega seisukohale, et süüdistatavad omandasid süüdistuses näidatud ajaperioodi vältel süstemaatiliselt (jätkuva süüteo mõttes) ning teadvalt süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara. Seejuures ei nõustu kriminaalkolleegium K.U kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et kohtud on eksinud nn teoühtsuse põhimõtte vastu – samaaegselt on süüdistatavatele inkrimineeritud nii vara omandamine kui ka hoidmine. Nimelt on K.U ka ise kinnitanud, et esemete omandamise kõrval tegelesid nad ettevõtmise käigus ka tehnika pantimisega (kd 4, tlk 45). Sellisel juhul ei teki isikutel omanikusarnast seisundit

§ 202

tähenduses ning õigustatult on see kvalifitseeritud kui süüteo tulemusena saadud vara hoidmine. 18. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleeguim küsimuse, kas õigesti on toimitud süüdistatavate valdusest leitud esemete konfiskeerimisel. Süüdistatavad ja nende kaitsjad leidsid, et kuivõrd tegemist oli legaalse äritegevuse raames omandatud (hoitud, turustatud) varaga, puudub alus vaatluse all olevate esemete konfiskeerimiseks (selle väite osas vt otsuse p-d 9 jj). Käesoleva otsuse p-s 12 selgitas kriminaalkolleegium, et antud juhul ei ole absoluutselt määravaks, kas isikute valdusest leitud esemete suhtes oli samaaegselt sõlmitud nn ostu-müügi leping (või komisjonimüügi leping) või mitte. Oluline on, kas esemeid olid ilmselgelt tunnustega, mis viitasid neile kui süüteo läbi saadule ning ainuüksi see saab olla ka kriteeriumiks, mille alusel lahendada nende esemete edasise konfiskeerimise küsimus

§ 831

lg 1 alusel; lepingud, millele süüdistatavad ja nende kaitsjad osundasid, ei ole käesoleval juhul ilmselgelt usaldusväärseks tõendiks. Nimetatud põhimõtte alusel on küsimuse lahendanud ka maakohus ning kriminaalkolleegium ei näe siin minetusi. Maakohus on selgesõnaliselt leidnud, et konfiskeerimisele kuuluvad üksnes esemed, mis on rebitud otstega, vahetatud/varjatud identifitseerimistunnustega, mittekomplektsed, aga samuti esemed, mis olid nt komplekteeritud mitmetest esemetest (et mitmeid ostetud esemeid kasutati üksnes 15 varuosadena teiste aparaatide juures, on kinnitanud ka K.U). Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades on sellise põhimõtte alusel konfiskeerimise küsimuse lahendamine ka ainuõige.

  1. Seejuures selgitab kriminaalkolleegium veel järgmist. Süüdistuse kohaselt tegelesid K.U ja B.P süüteo läbi saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamisega aastatel 2005 – 2007, s.o enam kui kahe aasta vältel. Nimetatud ajaperioodil sattusid süüdistatavate valdusesse esemed, mis on käesolevas kriminaalasjas ka vaatluse all (seda fakti ei eita ka süüdistatavad ise). Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt märkis, ei ole seejuures oluline, et isikud oleksid teadlikud, kes ja millal ning millisel viisil konkreetselt pani toime õigusvastase (eel)teo, mille tulemil sattus tema (s.t eelteo toimepanija) valdusesse võõras vara. Seetõttu ei pea ka süüdistus näitama iga eseme puhul, kes, millal ja kus pani toime süüteo ning kes oli kannatanuks. Tulenevalt juba asjaolust, et väga paljudel esemetel olid eemaldatud identifitseerimist võimaldavad tunnused, oli see ka lihtsalt võimatu; samuti tuleb arvestada, et vaatluse all olevad varavastased süüteod (nt automakkide vargus sõidukitest) on paljuski nn latentse iseloomuga – kannatanud isegi ei teata nende suhtes toimepandud kuriteost. Seetõttu on väär apellantide arusaam, et neile on esitatud süüdistus üksnes
  2. süüteo läbi saadud vara omastamise episoodis, millest pärast maakohtu otsust jäi järgi vaid üheksa; need üheksa juhtu on vaid sellised, mille puhul on menetlejal õnnestunud kindlaks teha nii süüteo toimepanemise konkreetne fakt (sh tuvastada kannatanu ja süüteo vahetu toimepanija) kui ka leida nimetatud esemed süüdistatavate valdusest. See ei väära aga kuigivõrd teiste esemete suhtes järelduse tegemist, et need on teadvalt omandatud kui eelnevalt süüteo tulemusel saadu. Sellega loeb kriminaalkolleegium vastatuks K.U küsimuse, et millisel viisil saab rääkida tema ja B.P käitumises süüteo läbi saadud vara omandamise suures ulatuses.
  3. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka nende etteheidetega, mida teevad apellandid nende üheksa episoodi osas, kus on tuvastatud nii konkreetse süüteo toimepanemine kui ka vahetu müümine süüdistatavatele tuvastamist leidnud isikute poolt. Selles osas on maakohus andnud põhjalikud selgitused (vt käesoleva otsuse p-d 2.3.1-1.3.14), mille osas selgitab kriminaalkolleegium täiendavalt veel järgmist. 20.1 Punktis 2.3.2 kirjeldatud episood iseloomustab kõnekalt, kuidas toimiti süüdistatavate poolt nende valdusesse sattunud varaga – nimetatud ese oli jaotatud eraldiseisvateks detailideks. Samuti on leping, millele K.U viitab, sõlmitud kehtivuse kaotanud isikuttõendava dokumendi alusel. Kui arvestada siia juurde veel märkimisväärselt madalam turuhind, millega kõnealune ese soetati, on üheselt aru saada, et sel viisil omandati teadvalt süüteo toimepanemise tulemil saadud vara. Põhimõtteliselt sama kehtib ka p-s 2.3.8 kirjeldatud episoodi osas – varastatud ning süüdistatavate poolt omandatud automagnetofon oli tehtud n.ö juppideks ning edasiselt komplekteeritud erinevate teiste detailide abil. Süüdistatava seletus selle kohta, et ta lihtsalt eksis erinevate detailide kokkumonteerimisel, on ilmselgelt ebausaldusväärne ning teiste kogutud tõendite taustal ümber lükkamist leidnud kaitseväide. 20.2 Ka p-s 2.3.3 omandati arusaadavalt mittesäästlikul viisil sõidukist eemaldatud vara ning kas omandamisega samaaegselt sõlmiti ka ostu-müügi leping (mis K.U väitel on käesolevaks hetkeks kadunud), ei oma käesoleval juhul mingit määravat tähendust. Sama kehtib ka p-des 2.3.4 ja 2.3.6 kirjeldatud episoodide osas (süüdistatavate valdusest leiti eelnevalt varastatud esemed ning neid müünud isikute omanikustaatuse usutavus on tõendite kogumi alusel üheselt ümber lükatud). Eelnevalt analüüsitud tõendite alusel ei ole alust kahelda ka tunnistaja A. P. ütlustes, kelle väited seatakse apellatsioonis kahtluse alla episoodis 2.3.
  4. Eelnevalt analüüsitud tõendite alusel luges kohus A. P. ütlused usaldusväärseks tõendiks, mis samaaegselt lükkavad ümber ka süüdistatavate ennastõigustavad väited. 16 20.3 Episoodis, mis on kirjeldatud p-s 2.3.7, jäi müügitehing sõlmimata; seetõttu esitab K.U küsimuse, et ta ei saa aru, milles teda süüdistatakse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Karistusõiguslikult on karistatavad nii süüteo täielik realiseerimine kui ka selle realiseerimisele suunatud tegevus ehk süüteokatse, kusjuures enda õiguslikult olemuselt on tegemist samaväärsete tegudega. Käesoleva episoodi osas on tunnistaja A. K. selgitanud, et ta käis kaupluses pakkumas eelnevalt varastatud automagnetofoni, kuid kuivõrd talle pakuti selle eest liiga väikest hinda, loobus ta müümisest (kd 4, tlk 44). Seega oli tegemist A. K.i poolse loobumisega müügitehingust; kui ta oleks sellega soostunud, oleks süüdistatavad omandanud eseme nende poolt pakutud 100-200 krooni eest. Seega ei oma A. K.i loobumine eseme müümisest õiguslikku tähendust süüdistatavate käitumisele antava hinnangu osas; tegemist on süüteo läbi saadud vara omandamise katsega, mis on lõplikus kvalifikatsioonis neeldunud lõpule viidud süütegudes. 20.4 Ka ei soostu kriminaalkolleegium etteheidetega p-s 2.3.10 kirjeldatud episoodi osas. Maakohus on selgitanud, et eksimus varastatud eseme ning süüdistatavate juurest leitud eseme kirjeldamisel on trükitehnilist laadi (JVC asemel JVS) ning kriminaalkolleegium nõustub sellega. Süüdistatavate juurest leitud maki põhjal on aga säilinud identifitseerimist võimaldav number ning see langeb täiel määral kokku kannatanult varastatud eseme numbriga. Ka selles osas jätab kriminaalkolleegium apellatsioonis esitatud väited seega tähelepanuta. 20.5 Episoodis nr 2.3.11 on süüdistatavatele inkrimineeritud professionaalse videotehnika omandamine. Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt märkis, ei oma funktsionaalse teovalitsemise mõttes tähtsus, kes konkreetselt (kaas)täideviijatest ühe või teise objektiivsesse külge kuuluva teo vahetult realiseeris. Selles osas nõustub ringkonnakohus süüdistatavate väidetega, et kõnealuse videotehnika omandas B.P , mitte aga K.U. Seejuures ei oma ka tähendust, et eelteo toimepannud isikud kinnitavad ise, et nad müüsid tehnika H.P -nimelisele isikule; faktiks jääb, et nimetatud tehnika müüdi ühele süüdistatavatest ning B.P kinnitab, et selleks oli tema (vt käesoleva otsuse p 15). Seetõttu hindab ringkonnakohus selles punktis tõendeid maakohtust erinevalt ning leiab, et antud juhul on varastatud eseme omandajaks B.P ; kuivõrd aga süüdistatavad tegutsesid nn tööjaotuslikus koostoimes, kindlalt väljakujunenud harjumuse kohaselt, leiab kriminaalkolleegium, et ka siinkohal puudub alus arutlemaks, kas tegemist ei võinud olla üksiktäideviimisega B.P poolt.
  5. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus K.U ja B.P süüditunnistamises ning karistamises

§ 202

lg 2 p-de 1, 3 järgi on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Süüdistatavad omandasid, valdasid ja turustasid süüteo läbi saadud vara grupiviisiliselt ja suures ulatuses, nende kuritegelik käitumine on leidnud täielikult tõendamist ja on õigesti kvalifitseeritud. Kuigi isikuid süüdistati esmalt varastatud esemete käitlemises summas 1 743 750 krooni, mis täielikult tõendamist ei leidnud, ei muuda see käesoleval juhul kvalifikatsioonis midagi. Kui arvestada nimetatud summast maha maakohtu otsuse kohaselt süüdistatavatele tagastatud esemete väärtus (vt kd 2, tlk 3-4), käitlesid süüdistatavad ikkagi süüteo läbi saadud vara summas 1 021 146 krooni, mis moodustab suure ulatuse

202 lg 2 p 3 tähenduses. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt analüüsida maakohtu õiguslikult väära seisukohta, et rahalise väärtuse kõrval tuleb suure koguse määratlemisel

§ 202lg 2 p 3 tähenduses arvestada ka käsitletava kauba kogust.

See materiaalõiguslikult vale arusaam ei ole tinginud ebaseadusliku lahendi tegemist. IV 17

  1. Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis seisneb järgnevas. K.U apellatsioonis on taotletud maakohtu otsuse tühistamist ka osas, millega mõisteti temalt ja B.P-lt solidaarselt välja Põhja Politseiprefektuuril tekkinud kulud seoses XXXXXX XX toimunud läbiotsimisega. Tegemist võiks olla kuludega, mis enda olemuselt kuuluvad KrMS § 175 lg-s 1 nimetatud menetluskulude hulka. Samas puuduvad maakohtu otsuses igasugused selgitused selle kohta, millega seoses on nimetatud kulu tekkinud, kas ja kuidas põhjustasid selle süüdistatavad ning millisel õiguslikul alusel need kulud välja mõistetakse; otsustus nimetatud summa väljamõistmise sisaldub üksnes kohtuotsuse resolutiivosas ning otsuse motiveerivast osast on võimatu leida selle kohta täiendavaid selgitusi. Seetõttu tuleb K.U apellatsioon nimetatud küsimuses rahuldada ning maakohtu otsus selles osas tühistada.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 6 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. K.U apellatsioon rahuldada osaliselt, B.P ja K.U kaitsja I. Bušujeva apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Meelika Aava 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.