lg 2 p 1), õigustatud subjektidele teatatakse, et teoksil on maa sundriigistamine (
HMS §55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Sama seaduse §63 lg 2 p 5 kohaselt on korralduse nr 301 p 7 tühine vasturääkivuse tõttu ja seetõttu, et seda ei ole võimalik täita. Õigustatud subjektile tagastamisele kuuluvat maad, mida õigustatud subjektid on nõudnud tagasi, ei saanud käsitleda, kui nõuetest vaba maad. Korraldus nr 301 on õigusvastane seetõttu, et kaebajatele tagastamisele kuuluv maa on kvalifitseeritud tagastamisele mittekuuluvaks ja seetõttu on keskkonnaministri käskkirja nr 157 12.03.2001 aluseks oleval asendiplaanil tehtud vastavalt ka viga. Nimelt ei ole „Tagastamisnõudega endise kinnistuna“ näidatud A. endist maatükki (ca 11,5 ha), kuigi näiteks „Rõõmo“ tagastamisnõude osas on see näidatud. Kohustatud subjekt on rikkunud temale seadusega pandud kohustusi. Ta teadis, et kaebajad on nõudnud maa tagastamist ja on jätnud pahatahtlikult kaebaja sooviavaldused tähelepanuta. KOKS §31 lg 5 näeb ette, et Vallavalitsuse korraldused tuleb saata täitjatele ja teistele asjaosalistele. Vastavalt
lg 2 p 4 on maa tagastamise õigustatud subjektid asjaosalised maa riigistamise protsessis. Kaebajate seotus korraldusega nr 301 nähtub Vasalemma maakorraldaja asendiplaanist 25.03.2003, kus A. lahustükk on karjääri maa sees. Kaebajate nõue Vasalemma VV vastu põhineb ainult A. talu lahustükil. Selle lahustüki suurus ei ole maamõõtja poolt kindlaks tehtud. Kohustatud subjekt peab selgitama välja maa kohta käiva info – kas kogu lahusmaatükk läheb karjääri alla või osa sellest ja kui palju seda on. ORAS §18 tunnustab omandiõiguse järjepidevuse printsiipi. Vastustajal lasub kohustus kindlustada maa omandiõiguslik puutumus kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Omandiõiguse järjepidevust rikkuvad tehingud on tühised. Tagastamisnõudega maad ei saa võtta üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja, et sellele maale välja anda mäeeraldist – kaeveluba. Seda maad ei saa riigistada. Riigistada saab seda maad, millele oli välja antud kaeveluba/mäeeraldis enne omandireformi jõustumist. Kuna vaidlustatud korraldus ei võimalda kaebajatel tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud tagastamisele kuuluvat maad 11,4279 ha, siis paluvad kaebajad tühistada Vasalemma VV 27.11.2000 korralduse nr 301 p 7 , so A. lahusmaatüki osas. 2) Vasalemma VV 09.12.2003 korraldusega nr 335 otsustati kaebajatele mitte tagastada Vasalemma vallas, Lemmaru külas õigusvastaselt võõrandatud A. maaüksuse lahusmaatükki kui riigi omandisse jäetud maad. 2 Korraldus on vasturääkiv Vasalemma VV varasema korralduse nr 301 27.11.2000 p 7 osas. Punkt 7 hõlmab ka A. maaüksust nagu see ei kuuluks tagastamisele
Nüüd aga keeldutakse kaebajatele maa tagastamisest hoopis
Ei saa samaaegselt maa jääda tagastamata vasturääkivatel alustel, nagu ei saa samaaegselt riigistada nii tagastamisnõudest loobutud kui tagastamisnõudega maad, viitamata eri alustele. Selle asemel, et parandada tehtud viga, tehakse uus viga. HMS §63 lg 2 p 5 alusel on korraldus nr 335 vasturääkiv ja tegelikkusele mittevastav, teda ei ole võimalik täita. Kaebajad paluvad kohut tunnistada Vasalemma Vallavalitsuse 09.12.2003 korraldus nr 335 tühiseks kui vasturääkiv, tegelikkusele mittevastav ja seadusevastane. 3) Vasalemma VV korraldus nr 40 04.02.2004 muudab varasema korralduse nr 301 27.11.2000 p 7 redaktsiooni. Korraldus nr 301 on maa riigistamise eelne toiming, mille p-s 7 fikseeriti tulevase maaeralduse omandiõiguslik staatus sel momendil. Tehti kindlaks, et kogu maaeraldisel (349,14 ha) endistel talumaadel ei olnud tagastamisnõudega maad. Sundriigistamise vajadust ei olnud. Maa riigistatigi sellisena, so vaba maana 12.03.2001 keskkonnaministri käskkirjaga nr 157. Korraldus nr 40 muudab maa riigistamise järgselt p 7 teksti väites nagu olnuks 27.11.2000 maaeraldise alune maa sundvõõrandatav. Maa sundvõõrandamist ei ole teostatud ja vastustaja ei saa tagasiulatuvalt p 7 redaktsiooni muuta, kui riigistamine on vahepeal juba toimunud teistel alustel. Vasalemma VV kompetentsi ei kuulu maa riigistamise otsustamine, sh etteotsustamine, kuidas riigistamine saab toimuma tulevikus. Tegelikult riigistati tagastamisnõudest vabaks jäänud maad (näiteks jäeti riigistamata tagastamisnõudega „Rõõmo“ maad). Vasalemma VV korraldus nr 40 on tühine algusest peale ja tuleb tühistada kui tegelikkusele mittevastav, ebaloogiline, vasturääkiv ja tagantjärgi mittetäidetav, ületab oma kompetentsi piire. 4) Asja arutamisel rõhutasid kaebajad, et maa riigi omandisse jätmisel käskkirja nr 157 lisaks oleval asendiplaanil ei ole märgitud ühtegi tagastusnõudega maaüksust. Keskkonnaministri käskkirjaga jäeti riigi omandisse osa maad kui üleriigilise tähtsusega maardlate maa ja osa maad kui riigi reservmaa. Riigi omandisse jäeti ca 9 ha mäeeraldisest väljaspool asuvat maad. Väär on vastustaja väide, et nad ei olnud teadlikud kaebajate tagastamisavaldusest, toimikut on varjatud. Kaardimaterjal kinnitaks, kus asub lahusmaatükk ja saaks kontrollida, kas vastustaja väited on õiged. Sisuliselt on Keskkonnaministri käskkiri nr 157 12.03.2001 õige, kuna temale olid esitatud materjalid ja andmed, mis võimaldasid teha ministeeriumil sellise otsuse ja kaebajad ei soovi seda vaidlustada. Kui maa kuulub riigi maareservi, siis ei saa jätta õigusvastaselt võõrandatud maad tagastamata. 18.10.2005 kirjutas Y.Y ( tlk 79), et A. maa riigistamise õigsuse tõestamiseks on vaja tõendada, et 6 kuu jooksul subjektiotsusest oli olemas või koostamisel kirjalik taotlus maa riigistamiseks; vastustaja selgitus õigustatud subjektidele, miks maa tagastamise otsus viibib ja millal otsustatakse; et maareformi algusmomendiks oli olemas kehtiv mäeeraldis
asendiplaan, mis näitab, kas maa jäi olemasoleva mäeeraldise piiresse. 19.01.2006 saabus X.X täpsustus ja ta märgib: et on arusaamatu, kuidas Vasalemma VV korralduses nr 301 esinev faktiviga (maa ei kuulu tagastamisele) on senimaani parandamata ja Keskkonnaministeerium informeerimata ja see on eksliku riigistamise põhjus.
lg 1 p 9 räägib olemasolevast mäeeraldisest, st ainult see saab olla uutel asjaoludel seadusliku riigistamise alus. Kui aetakse segi mõisted karjäär-mäeeraldis ja olemasolev mäeeraldis, siis ei saa selgust, kas riigistamine on õige või väär. 30.01.2006 kirjutas X.X, et
p 9 3 koosseisuks on - riigi omandisse jäetakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires, va kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. Selle sätte kohaldamisel peab olema samaaegselt täidetud 3 tingimust seisuga juuni 1991.a. Peab olema tegemist üleriigilise tähtsusega maardlaga; olemasoleva mäeeraldisega, ei tohi olla tegemist rekultiveeritud maaga, mille tagastamist taotleti. Ei ole väitnud, et peab olema tegemist praeguse mäeeraldisega, vaid 1991 .a. seisuga. Kaebaja kirjaliku kokkuvõtte alusel väited: 1. Maa-amet ega vastustaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kummutaksid A. maa riigistamise ebaseaduslikkuse. Maa tagastamise toimik peideti, tagastamisnõue salati maha; maa riigistati, selline maa muutub automaatselt riigimaaks ja sel juhul pole vaja järgida
Seda ka ei tehtud. Riigistamise käskkirja nr 157 järgi jäeti osa A. maast riigi omandisse riigi maareservina, osa üleriigilise tähtsusega maardla maana. Maareformi algusaegset mäeeraldise olemasolu ei kontrollitudki. Käskkirja lisaks oleval asendiplaanil ei ole näidatud mäeeraldisi. Kui kasutusluba ja mäeeraldis on antud hiljem, ei ole see seaduse mõttes olemasolev mäeeraldis. 2. Vastustaja ei tõendanud et riigistamise asendiplaanil antud mäeeraldis oleks tehtud enne maareformi algust. Maa-ameti dokumentidest ei nähtu, millised mäeeraldised anti pindalaga 325, 79 ha P.T.elt üle V.K.le ja kas need hõlmasid A. maad. Asendiplaan oli esitamata. Järelikult ei ole tõendatud, et A. maa kuulus olemasoleva mäeeraldise piiresse, „antud maad anti üle rekultiveerimiseks“. Ülejäänud maad olid tagastamisnõudest vabad. Rõõmu ja A. maad olid tagastamisnõuetega. Riigistati vaid A. maa rikkudes
lg 2 p 4 ja
Vastustaja korralduse p 7 tuleb muuta.
Samal alusel on koostatud ka 27.11.2000 korraldus nr 301. Seega on maa riigi omandisse jätmisega nõustumine mõlemas haldusaktis piisava selgusega põhjendatud, Vallavalitsusel puudub mõistlik põhjendus oma arvamuse muutmiseks ja ei esine sellist viga, et korraldusi saaks enam tühistada. Viga esines vaid maa kompenseerimist sätestava teksti osas, mitte tagastamata jätmisega nõustumist põhjendavas tekstis. Maa tegelikuks tagastamata jätmise aluseks on
Maa riigi omandisse jätmiseks nõusoleku andmine on viidatud ja hiljem muudetud alusel loovad ühesuguse õigusliku tagajärje. Mõlemal juhul on haldusaktid riigi suhtes soodustava iseloomuga ja maad õigustatud subjektidele ei tagastata. 2) Korralduste vastuvõtja on kõigi kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel lähtunud kehtivast seadusandlusest ja toiminud riigi ning kohaliku omavalitsuse huve arvestavalt. Märgitu kehtib ka varasemas sõnastuses märgitud
lg 2 p 1 suhtes, sest haldusakti vastuvõtmisel puudus vastuvõtjal teave õigustatud subjektide poolt Keila Vallavalitsusele esitatud maa tagastamise taotluse kohta. Kaebajad on korduvalt väitnud, et õigusvastaselt võõrandatud A. vaidlusalune maatükk ei jää kogu maa ulatuses riigi omandisse jäetud karjääri maa piiridesse. Kuna uuritud materjal kinnitas, et tagastamine ei ole võimalik, siis määratigi kompensatsioon. 3) Tulenevalt Tallinna RK otsusest on kohtule esitatud täiendavad tõendid, mis koguti muuhulgas ka arhiividest ja vastustaja ei näe võimalust tühistada korraldusi. HKMS § 7 lg 1 tulenevalt on kaebuse esitamise eelduseks kaebajate õiguste rikkumine. Korralduse nr 301 ei rikuta kaebajate õigusi. See ei ole suunatud kaebajatele ja on üksnes maa riigi omandisse jätmisega seotud küsimus. Korralduse väljaandmisel ei olnud vastustajal teada tagastamistaotlus, toimik asus Keila omavalitsuses. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 5 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra ( edaspidi Kord) p 1 kohaselt võtavad omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldusi vastu maavalitsused ja Korra p 3 nimetatud linnavalitsused, kelle territooriumil vara asus õigusvastaselt võrrandamise hetkel. Kaebajad esitasid avaldused Harju Maavalitsusele ja seda kinnitab 17.01.1996 otsus nr 8986. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidiselt tagastamise Korra) p 9 kohaselt koostatakse vara tagastamise menetluse kohta toimik, mille avab avalduse vastuvõtja, antud juhul Harju Maavalitsus. Maa tagastamisega tegeles Keila Vallavalitsus ja Vasalemma VV ei informeeritud, ilmselt võis olla põhjuseks asjaolu, et maa tagastamise taotluses märgiti tagastatava maana Keila valda. Neil põhjustel ei saa süüdistada vastustajat, et ta andis korraldusega nr 301 nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks. Samas, nagu nähtub tõenditest, ei oleks
lg 2 p 4 kohaselt maad tagastada, kuna esinesid maa tagastamata jätmise põhjused;
Vaidlus puudub, et tagastamistaotlusega kaetud maaala asub üleriigilise tähtsusega Vasalemma karjääri territooriumil. Vasalemma karjäär oli korralduse nr 301 andmise ajaks VV 26.01.1995 määruse nr 42 kohaselt üleriigilise tähtsusega lubjakivimaardla ning ka käesoleval ajal VV 09.06.2005 määruse nr 131 § 5 p 7 kohaselt üleriigilise tähtsusega lubjakivimaardla. Kuigi korralduses on valeviide
Kohalik omavalitsus ei otsusta maa tagastamist või mittetagastamist korraldusega, milles nõustuti maa riigi omandisse jätmisega VV 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra p 9 kohaselt. Korralduse nr 301 p 7 on tarbetu ja asjakohatu ega saa rikkuda kaebaja õigusi. Vastavalt Tagastamise Korra p-le 54 ei otsustata maa tagastamist enne, kui maa riigi omandisse jätmise taotluse kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus, kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist. 4) Korraldus nr 335 ei saa olla täies ulatuses vale ja rikkuda kaebajate õigusi. Kui oleks tõendatud, et maa tagastamata jätmine on õigusvastane, saaks kõne alla tulla õiguste rikkumine. Korraldus on vastu võetud Tagastamise korra p 54 alusel, ehk maa tagastamist ei otsustata enne, kui maa riigi omandisse jätmise taotluse kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus, kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks. Korraldusest nähtub, et see võeti vastu, kuna keskkonnaministri 12.03.2001 käskkirjaga nr 157 on riigi omandisse jäetud Vasalemma karjääri maa. Eelnevalt märkis vastustaja, et üleriigilise tähtsusega maardlate maa
lg 1 p 4 ja § 31 lg 1 p 9 kohaselt ei kuulu tagastamisele, vaid see kompenseeritakse
Kuna antud maa tagastamist ei ole ette nähtud, siis ei saa korraldus nr 335 rikkuda kaebaja õigusi osas, milles jäeti tagastamata ja otsustati kompenseerida maa, mis asub üleriigilise tähtsusega maardla territooriumil ja sellel põhjusel jäeti riigi omandisse. Kaebajad väidavad aga, et tagastamiseks taotletav maa ei asu tervikuna Vasalemma lubjakivimaardla territooriumil, kuid ise vastavaid tõendeid ei esita. 5) Korraldus nr 40 ei riku kaebajate õigusi kuna iseseisvalt ei loo see õigusi ja kohustusi kaebuse esitajatele ja kõrvaldab vea korraldusest nr 301 p 7 viite osas. Korralduse nr 40 andmine ei ole olnud vajalik ja HMS § 59 võimaldas ebatäpsuse kõrvaldada, kuna see ei muuda haldusakti sisu. 6 Korraldused saaksid kaebajate õigus rikkuda vaid maa riigi omandisse jätmise õigusvastasuse korral. Kaebaja ei ole aga vaidlustanud Keskkonnaministri 12.03.2001 käskkirja nr 157, ehkki selleks tegi kohus korduvalt ettepanekuid. Kaebajad pidasid seda korraldust istungil õiguspäraseks. Sellises olukorras ei oleks korralduste nr 301 ja 335 tühistamine põhjendatud isegi siis, kui need haldusaktid oleksid õigusvastased. Kaebajad ei saavutaks maa tagastamist nende korralduste tühistamisel. Korralduste vaidlustamiseks puudub kaebeõigus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Korralduste tühistamine ei ole võimalik järgides ka avalikku huvi. Tühistamiskaebuse puhul tuleb arvesse võtta õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted. HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse esitamisel isik tugineda usaldusele, kui kohtule kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, või kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal. HKMS § 9 lg 1 märgib kaebuse esitamise tähtaja ja pärast tähtaja möödumist ei ole isikul alust arvata, et haldusakt võidakse kehtetuks tunnistada või tühistada, kui selleks ei ole tähtaegselt vastavat menetlust alustatud; isik võib tegutseda usus, et haldusakt jääb kehtima. RK HK 14.05.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-25-02 p 24 on seisukohal, et kohus peab haldusakti tühistama, kui see on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, ega saa õiguspärase ootuse motiivil jätta tühistamata tähtaegselt esitatud haldusakti. RK HK 07.05.2003 otsuses nr 3-3-1-31-03 p 35 väljendas, et õiguskindluse printsiibist tuleb lähtuda ka tühistamiskaebuse kaebetähtaja ennistamisel. Riigikohtu seisukohad annavad kinnitust sellele, et mida enam on aega möödunud haldusakti andmisest tühistamiskaebuse esitamiseni, seda kaalukam peab olema põhjus sellise kaebuse menetlemiseks ja rahuldamiseks. Tühistamiskaebuse lahendamisel tuleb kohaldada HMS sätteid haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta. RK HK 16.10.2002 otsuses nr 3-3-1-41-02 p 11 on rõhutanud, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema kaebetähtaja ennistamise põhjus. Kui tähtaeg tuleb ennistada kaebuse esitamiseks ja möödunud on pikk ajavahemik, siis on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Vastustaja leiab, et kaebaja ei saa mingil juhul nõuda haldusakti tühistamist osas, milles maa väljanõudmine kolmandatelt isikutelt ei ole võimalik. HMS § 63 lg 3 kohaselt tuleb arvestada tagajärgi isikutele, mis tekivad haldusakti tühistamisest. Kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise kahjuks, tuleb juhinduda HMS § 67 lg 2. Kaaluda tuleb erinevaid huvisid. Kolmandal isikul on siinkohal kaalukam huvi; lubjakivimaardlat kasutava isiku huve arvesse võttes tuleb lähtuda asjaolust, et Keskkonnaministeeriumi poolt väljastati 28.12.2001 maavara kaevandamiseks luba kuni 24.12.2024 N. AS-le, kes on asunud maardlat kasutama ja teinud selleks ettevalmistusi ja kulutusi. Kui maardla maad vähendada, et saa AS N. oma kohustusi täita ja ta on sõlminud pikaajalised lepingud välisriikidesse lubjakivi müümiseks; lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel kaasnevad leppetrahvid. Kolmas isik sõlmis ka maarendilepingu ja kõigest lähtudes on tal õigus karjääri maad sihtotstarbeliselt kasutada kuni 2026.a. Kaebajad ei ole senimaani kulutusi teinud ega elu ümber korraldanud. Seega ei saaks haldusakte tühistada ka siis, kui need rikuks õigusvastasuse tõttu kaebaja õigusi. Kaebajate huvidest kaalukam on avalik huvi. Olulisem huvi on, et maa kuuluks üleriigilise tähtsusega maardla koosseisu. Maavarade ressurss ning leviala EV-is on piiratud. Seda ressurssi tuleb kasutada otstarbekalt ja märgitud põhjusel
lg 2 p 4 näeb ette, et riikliku tähtsusega maardlate koosseisu jäävat maad omandireformi käigus ei tagastata. Sama põhimõte sisaldub ka Maapõueseaduse § 1 lg 1 seaduse eesmärgiks on tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine. Üleriigilise tähtsusega maardlat kasutatakse maavara kaevandmaiseks, nagu seda teeb käesolevalt AS N.; kaebajad ilmselgelt maavara kaevandama ei hakka. Avalikes huvides 7 on ka kaevandamisõiguse tasu saamine, samuti maa eest kasutustasu saamine. Lõppeks tagab lubjakivimaardla sihipärane kasutamine töö kohalikule elanikkonnale. 6)Vastavalt 1997.a. kehtinud
võis taotleda riigi omandisse jätmiseks maad, mis oli üleriigilise tähtsusega maardla ja mille mäeeraldise piirid olid kindlaks määratud. Vasalemma karjääri mäeeraldise piirid koostai juba 1971.a., sest ENSV MN Geoloogia Valitsuse teaduslik tehnilise nõukogu 30.12.1971 istungi protokolli nr 50 kohaselt kinnitati Vasalemma Lubjakivi leiukoha geoloogilise uuringu aruanne, mille lisaks olevalt kaardilt on näha uuringupunktid, millest lähtudes koostati kinnitatava mäeeraldise piirid. Uuring esitati vastavalt ENSV Maapõuekoodeksi §-le 66 ja 67 maavara varu kinnitamiseks NSVL MN juures asuvale Riikliku Varude Komisjonile. Vasalemma lubjakivi leiukoha varud koos mäeeraldise plaaniga kinnitati Riikliku Varude Komisjoni 02.07.1980 protokolliga nr
lg 2 p 9 jätta riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maa mäeeraldise piires ja KOV on lähtunud õigetest andmetest kui nõustus maa riigi omandisse jätmisega. Seega on tõendatud, et maa riigi omandisse jätmise eeltoimingute tegemisel 27.11.2000 oli õiged lähteandmed, ei ole alust väita, et puudus olemasolev mäeeraldis üleriigilise tähtsusega Vasalemma maardlal, oluline ei ole, mismoodi kasutati olemasoleva mäeeraldise piires maavara 1992 või 2000 aastal või nendevahelisel perioodil. MAA- AMETI SEISUKOHAD 1) Esitab Vasalemma karjääri kinnistu asendiplaani, millel on Vasalemma karjääri kinnistu piir, maavara kaevandamise loa KMIN-032 mäeeraldise piir, maavara kasutusloa KMIN-36 mäeeraldise piir ja A. lahusmaatüki piir, kusjuures lahustüki paiknemisel on lähtutud Vasalemma maakorraldaja M.Kamari 25.03.2003 koostatud asendiplaanist; Katastri Ameti 1935.a skemaatilisest kaardist. Maaüksuse täpne asukoht selgunuks tagastamise käigus mõõtmiste tulemusel. Endise A. maaüksuse lahusmaatükist jääb vaid ligikaudu 0, 01 ha suurune maa-ala Vasalemma karjääri maaüksusest välja. Maamõõtja mõõdistas endise A. maaüksuse piire Keila vallas, kuid mitte Vasalemma vallas. 2) Olulised dokumendid on ENSV MN Geoloogia Valitsuse teaduslik tehnilise nõukogu 30.12.1971 istungi protokoll nr 50, millega kinnitati Vasalemma lubjakivi leiukoha geoloogilise uuringu aruanne. 1971.a. viidi leiukohas läbi uuringud ja aruandele lisati kaart, 8 millel on uurimispunktid. Maa-amet märkis kaardile A. maaüksuse lahustüki paiknemise. NSVL Geoloogia Ministeeriumi Riikliku Varude Komisjoni 02.07.1980 protokoll nr 8547 kinnitas Vasalemma lubjakivimaardla täiendavate uuringute tulemused ja varude ümberarvestuse. Vasalemma lubjakivimaardla 1980.a. täiendavate uuringutööde ja varude ümberarvestuse aruandele lisaks on kaart, millele Maa-amet märkis A. maaüksuse asukoha ja kaardile märgitud karjääri projekteeritud asukoht. EV Harju Maakonna Valitsuse 19.02.1992 määruse nr 11 Maakasutuse ümbervormistamine, selle p 2 kinnitab otsust anda P.T.ele vormistatud maaeraldused pindalaga 518, 69 ha ja mäeeraldused pindalaga 325, 79 ha Padise lubjakivikarjääri osas üleandmisega õigusjärglasele rendiettevõttele V.K.. Eesti Maavarade Komisjoni 25.01.1993 kiri nr 15-1/65, millega EMK aktsepteeris NSVL RVK otsust Padise Paemurru (protokoll nr 8547 02.06.1980 lubjakivimaardla varude kinnitamise kohta. EV Valitsuse maavarade ja põhjavee varude komisjoni 02.02.1994 istungi protokoll nr 116, millega kinnitatakse 1994.a. jaanuari seisuga Harjumaa Vasalemma lubjakivimaardla jääkvarud. 3) Enne 01.01.1995 jõustunud maapõueseadust reguleeris maavarade kaevandamist ENSV Maapõue koodeks ja see ei näinud ette regulatsiooni, mille kohaselt maardla piiritletakse (§ 6 lg 1). Koodeks nägi ette nõude pidada arvestust maavara varude ja nende leiukohtade üle, kinnistamisele kuulusid maavarade varud. Varude kinnistamiseks tehti kindlaks uuritud varude tõepärasus, nende hulk ja kvaliteet, lasuvustingimused, uurituse aste, rahvamajanduslik tähtsus ja leiukoha ettevalmistus tööstuslikuks evitamiseks. Geoloogiliste uuringute käigus tuvastati geoloogilise uuringu punktide kaudu maavara olemasolu ja kvaliteet ja saadi arvustuslike meetoditega maavaravaru eeldatav maht. Riiklikult tuli kinnitada geoloogilise uuringu aruanded, milles kirjeldati varu paiknemist ning kvaliteeti. Sellest tulenevalt ei olnud kaebaja soovitud viisil piiri näitamine võimalik. Kuid esitatud kaartidest ilmneb, et A. maaüksus jäi juba 1971.a. teostatud geoloogilise uuringu alasse ja aastal 1980 tehti täienduuringud ja A. maaüksuse ala jääb kavandatud karjääri ja maaeraldise piiridesse ja uuringud kinnitavad, et sellel alal on kvaliteetne varu tootmaks lubjakivikillustikku. KOHTU SEISUKOHT Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seisukohad ja uurinud kohtule esitatud tõendeid leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb jätta kaebaja kohtukulud kaebaja kanda – HKMS § 92 lg 1. Teised protsessiosalised kohtukulu nõuet ei esitanud. 1)Kuna peale Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr 2-3/346/05 28.06.2005.a., millega tühistati Tallinna HK otsus, muutsid kaebajad taotluse tühistamisnõudeks, siis arutas kohus tühistamisnõuet eelnevalt märgitud korraldustele. Kaebuse esitajad ei soovinud vaidlustada Keskkonnaministeeriumi 12.03.2001 käskkirja nr 157, millega jäeti maa riigi omandisse. Kaebajad jäid kohtu selgitustele vaatamata seisukohale, et haldusakt vastab tingimustele, milles see tehti ega vaja vaidlustamist. 2)Kaebajate eesmärgiks on saada tagasi A. maaüksuse Vasalemma vallas asuv lahusmaatükk. Vasalemma Vallavalitsus oma korralduses nr 335 ja 40 leidis, et lahusmaatükk ei kuulu tagastamisele, kuna see on jäetud riigi omandisse. Kuna vaidlusaluseks jäi küsimus, kas riigi omandisse jäetud maa hõlmab A. lahusmaatükki, kas ta hõlmab seda tervikuna või osaliselt, 9 siis kohus selgitas välja A. maaüksuse asukoha Vasalemma Vallavalitsuse territooriumil. Materjale uurides oli kaebajatele jäänud arusaam, et maaüksuse Vasalemma karjäär asendiplaanil märgitud piir annab aluse järelduseks, nagu oleks osa lahusmaatükist jäetud riigi omandisse riigi maareservina. Vallavalitsuse korralduse nr 301 ja 40 märgib ära maa riigi omandisse jätmisel aluseks
lg 1 p 9, mis sätestab, et riigi omandisse jäetakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. 09.12.2003 korraldusega nr 335 on Vallavalitsus otsustanud jätta tagastamata lahusmaatükk viitega
lg 2 p 4, mis sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt sama seaduse § 31 lg 1 punktidele 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja 13. Keskkonnaministeeriumi käskkirja nr 157 alusel jäeti riigi omandisse maad riigi maareservina § 31 lg 1 p 8 alusel 175, 14 ha sihtotstarbega 004 mäetööstusmaa ja üleriigilise tähtsusega maardla maana pindalaga 174, 0 ha sihtotstarbega 004 mäetööstusmaa
Ringkonnakohus märkis, et kohus jättis tähelepanuta, et
lg 2 p 4 ei näe õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise alusena ette maa riigi maareservi jätmist, mistõttu käesolevalt jäi põhiprobleemiks, kas vastustajal on võimalik leida dokumente, mis kinnitavad, et esineb maa tagastamata jätmise alus. 3) Kohus leiab, et ei saa nõustuda kaebuse esitajaga. Kohtus leidis kinnitust, et esitati tõendid, et on olemas maa tagastamata jätmise alused. Kuigi kaebaja väidab, et maa tagastamise toimik oli peidetud, ei ole kohtul alust kahtlustada vallavalitsust toimiku peitmises. Vastustaja selgitusel asus toimik Keila Vallavalitsuses, kuna maa tagastamise taotlus oli esitatud maadele asukohaga Keila valla järgi. Vaatamata toimiku asukohale ei ole vaidlusalused haldusaktid lõppastmes kaebajate õigusi rikkuvad, kuna kaebuse esitajatele ei ole võimalik tagastada seda lahustükki, mille asukohta kaardimaterjalil ei olnud võimalik koheselt piiritleda ja tuli teha täiendavaid uuringuid. Kohus ei nõustu ka seisukohaga, et maareformi kehtima hakkamise olustik oli kindlaks tegemata. Maa-ameti esitatud dokumentidega kaebaja küll ei nõustunud, kuid kohus leiab, et X.X väited Maa-ameti aadressil ei ole põhjendatud. Maa-ameti esitatud materjal aitab selgitada, kuidas järjepidevuses on maa-alal teostatud kaevandamist ning et senist olukorda ei hakatud muutma arvates omandireformi läbiviimisest. Faktilised asjaolud kinnitavad, et kaevandamine muutuks antud juhul võimatuks, kui A. maaüksusel kaevandamine lõpetada ehk avaliku huvi esinemine maavara kaevandamiseks on jätkuvalt olemas. Vastustaja ei saa ka nn leida asendusmaad, kuna maa asendamine ei ole võimalik vastava seaduse puudumise tõttu; samas, kui maa ei kuulu tagastamisele ja see tuleb kompenseerida, siis on ainuvõimalik seaduslik lahend see kompenseerida. ORAS § 18 lg 1 tulenev õigusvastaselt võõrandatud vara keeld enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse lahendamist ei laiene esimese lõike kolmanda lause kohaselt riigile vara võõrandamisel. 4) Kohus nõustub Maa-ameti selgitusega, milles märgitakse, et enne 01.01.95.a. jõustunud maapõueseadust reguleeris maavarade kaevandamist ENSV Maapõuekoodeks ja maardla piiritlust kaebaja soovitud viisil ei fikseeritud. Selle tõttu on asjaolude selgitamisel oluline kontrollida, maavarude kinnistamiseks tehtud geoloogilisi uuringuid. Uuringute aruanded kinnitati ja dokumendid näitavad, et A. maaüksus jäi 1971.a. teostatud geoloogilise uuringu alasse, ka 1980 tehtud täiendava uuringu alasse ehk kavandatud karjääri ja maaeraldise piiridesse, seejuures on seal kvaliteetne varu lubjakivikillustiku tootmiseks ja tootmine jätkub. ENSV MN Geoloogia Valitsuse teaduslik tehnilise nõukogu 30.12.1971.a. 10 istungi protokoll nr 50 kinnitab Vasalemma lubjakivi leiukoha geoloogilise uuringu aruande. Uuringu aruande juurde kuulus lubjakivi leiukoha kaart uurimispunktidega. NSVL Geoloogia Ministeerium Riikliku Varude Komisjoni 02.07.1980.a. protokolliga nr 8547 kinnitas lubjakivimaardla täiendavate uuringute tulemused ja varude ümberarvestuse. Seega ei vasta tõele, et ei nähtu, kes määras kindlaks varud. 1980.a. täiendavate uuringute tulemusel lisatud kaardile märkis Maa-amet A. maaüksuse asukoha ja karjääri projekteeritud asukoha.
alusel võis taotleda maa riigi omandisse jätmiseks maad, mis oli üleriigilise tähtsusega maardla ja mille mäeeraldise piirid olid kindlaks määratud. Et need piirid olid määratud juba aastast 1971 ja ENSV Maapõuekoodeks kohustas (§§-id 66, 67) maavara varu kinnitama NSVL MN juures asuvas Riikliku Varude Komisjonis, siis nii ka talitati. Vasalemma lubjakivi leiukoha varud koos mäeeraldise plaaniga kinnitati märgitud Komisjonis 02.07.1980 protokolliga nr 8547 (tlk 223) Mäeeraldise piirideks olid ENSV Maapõuekoodeksi § -is 65 märgitud maavarade leiukoha paiknemise piirid ja kaebajad said asja arutamisel kontrollida, et see piir on Vasalemma maavara arvestuse kaardil, kaardi all paremas nurgas on viide Riikliku Varude Komisjoni protokollile nr 8547 (tlk 219). 1980.a. kinnitatud mäeeraldise piiresse jääb A. lahusmaatükk terves ulatuses. Eesti Maavarade Komisjon 25.01.1993.a. kinnitas mäeeraldise piirid samas ulatuses. Seega ei vasta tõele oletus, et enne maareformi algust teostatud toimingud ei ole teada. Samas kinnitavad andmed, et mäeeraldise piirid olid kujunenud pikaajalise protsessi tulemusel ega saanud sõltuda vastustaja nn pahatahtlikust tegevusest toimiku kinnihoidmisega. Peale riigi taasiseseisvumist jäeti muutmata 1980.a. Riikliku Varude Komisjoni otsus, kuivõrd EV ei saanud loobuda maavara kaevandamisest avalikes huvides. Eesti Vabariigi Valitsuse 26.01.95.a. määruse nr 42 alusel kuulus Vasalemma maardla üleriigilise tähtsusega maardlate hulka. EV-il oli õigus vastavalt
lg 2 p 9 jätta maa riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maana mäeeraldise piires. Vasalemma VV 27.11.2000.a. korraldusega nr 301 andis nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks, kuna maa omanik oli riik. Maa riigi omandisse jätmise korra p 5.3 alusel on maa riigi omandisse jätmise otsustajaks keskkonnaminister. Sama korra p 9.2 alusel annab vallavalitsus arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta. Kaebuse esitajatele jäi maa tagastamata
lg 2 p 4 tulenevalt.
lg 1 p 9 alusel ei tagastata üleriigilise tähtsusega maardlate maad ja kaebajad lõppeks ei vaidlustanud asjaolu, et maa asub üleriigilise tähtsusega maardla maal ja tagastamistaotlusega kaetud maa asub üleriigilise tähtsusega Vasalemma karjääri territooriumil. Vasalemma karjäär oli korralduse nr 301 andmise ajal Vabariigi Valitsuse 26.01.95.a. määruse nr 42 kohaselt üleriigilise tähtsusega lubjakivimaardla ja arvates 09.06.2005.a. määrusega nr 131 loetud jätkuvalt üleriigilise tähtsusega lubjakivimaardlaks. Keskkonnaminister jättis 12.03.01.a. käskkirjaga nr 157 maa riigi omandisse Vasalemma karjäärina.
kohaselt kompenseeritakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa
Erinevatel aastatel on arvestades maareformi seadust ja ENSV maakoodeksi sätteid antud vormistatud maaeraldused üle ja vastavalt vormistaud kaevandamisload. Korralduste tühistamisel ei oleks võimalik maad tagastada, kui kehtib jõusolev keskkonnaministri käskkiri nr 157. Seega leiab kohus, et maa ei ole maa riigi reservi maana arvel, et teda tagastada; maa ei ole rekultiveeritud ja seal toimub aktiivne kaevandamine. Kohus leiab, et 27.11.2000 korralduse nr 301 p 7 tühistamiseks puuduvad põhjused. Ainuüksi vale viide
sättele ei ole aluseks punkti 7 tühistamisel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et korralduse nr 301 p 7 andmise õiguslikuks aluseks ei ole mitte
11 lg 2 p 1, vaid § 31 lg 1 p 9 ja maa riigi omandisse jätmise korra p 9 ja käesoleval juhul on vaidlusalune maa keskkonnaministri 12.03.2001 käskkirjaga nr 157 riigi maareservina jäetud riigi omandisse, seetõttu ei anna korralduse nr 301 p 7 tühistamine kaebajatele mingit õiguslikku eelist, seda enam, et vastustaja poolne Keskkonnaministeeriumi taotlusega nõustumine ei riku iseenesest mingeid kaebajate õigusi. Kaebuse esitajad ei ole kaebust esitanud muul eesmärgil, kui saada maa tagasi. Vasalemma Vallavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr 40 muudeti 27.11.2000 korralduse nr 301 p 7 viidates selles
Kohus ei nõustu ülaltoodud asjaolusid hinnates, et 2004 korraldus nr 40 on tehioludele mittevastav või muud moodi vigane haldusakt. Korraldus on vaadeldav koostoimes 2000 korraldusega nr 301 ja KOKS ei keela kohaliku omavalitsuse täitevorganil muuta oma varasemaid haldusakte. Käesoleval juhul ei muuda 2004 korraldus nr 40 2000 korralduse nr 301 sisulist poolt, so Vasalemma Vallavalitsuse nõusoleku andmist maa riigi omandisse jätmiseks. Olenemata sellest, kas korralduses nr 301 sisaldus viide
lg 2 p 1 või p 4, tulnuks maa riigi omandisse jätmise küsimus lahendada enne kaebajatele maa tagastamise küsimust ja see on üheselt sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 54- juhul kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või kui on olemas kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluse kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Vasalemma Vallavalitsuse 09.12.2003 korraldusega nr 335 otsustati kaebajatele mitte tagastada Vasalemma vallas Lemmaru külas õigusvastaselt võõrandatud A. lahusmaatükki kui riigi omandisse jäetud maad. Vastavalt
§-le 6 lg 2 p 4 ei kuulu maa kaebajatele tagastamisele ja see kuulub kompenseerimisele, seega ei ole rikutud kaebajate õigusi. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et vaidlusalune lahusmaatükk on keskkonnaministri 12.03.2001 käskkirjaga nr 157 jäetud riigi omandisse. Keskkonnaministri 12.03.2001 käskkiri nr 157 on jõus ja nagu juba korduvalt märgitud, seda ei ole vaidlustatud.
lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt
Kuna vaidlusalune maa on keskkonnaministri 12.03.2001 käskkirjaga nr 157 jäetud riigi omandisse, siis on Vasalemma Vallavalitsuse 09.12.2003 korraldus nr 335 seaduslik. Asja arutamisel leidis kaebaja, et keskkonnaministeeriumis peetavas toimiku materjalidest tuleks uurida tõendit, mis näitab, et oli saadetud valeteade selle kohta, et maa tagastamistaotlused A. maa tagastamise osas puuduvad. Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna protsessiosalised ei vaidlusta asjaolu, et selline teave oli esitatud, mistõttu tekkisid kaebuse esitajatel õigustatult pretensioonid, sest nad olid maa tagastamise taotluse esitanud ega soovinud maa kompenseerimist. Kohus on eelnevalt märkinud, et vaatamata sellisele ekslikule alusmaterjalile ei ole võimalik maad lähtudes tegelikest asjaoludest tagastada. Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist on Vasalemma vallavalitsus selgitanud kaebajatele 26.03.03.a. kirjaga tlk 20. Kaebaja leidis, et tuleks tutvuda elanike kaebustega, mis esitati seotult maavara kaevandamisega, kuid kohus leiab, et see materjal ei ole asjassepuutuv, kuivõrd ei puuduta kaebajatele maa tagastamise küsimusi, vaid käsitleb üldist vastuseisu kaevandamisele. Kaebus jääb rahuldamata, kuna vaidlustatud korraldused ei riku kaebajate õigusi. 12 Karin Kalmiste Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.