KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-1881 Haldusasi Diapol Granite OÜ kaebus Maksu- ja To
§ 84
rakendamisel kaebaja ja Diastone omavaheliste tehingute suhtes ning kaebaja ja Diastone käsitlemisel tegeliku majandusliku sisu järgi ühe ettevõttena. Nimelt leidis vastustaja, et
§ 84
alusel on põhjendatud Diastone maksukohustuse omistamine kaebajale kuna Diastone on loodud üksnes kaebaja juures töötavatele mõõdistajatele ja paigaldajatele töötasu maksmiseks ning sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks ja töötasudelt deklareeritavate maksude tasumise vältimiseks. Eeltoodust tuleneb, et tehing või toiming, mis on tehtud maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil on Diastone asutamine kaebaja poolt.
§ 84on rakendatud meelevaldselt. Kaebaja ei asutanud Diastone. Diastone asutamine ja 2
(11)äriregistrisse kandmine konstitutiivse kande alusel on juriidiline fakt, mida ei ole võimalik kehtivas õiguskorras ümber hinnata. Seega väide, et Diastone on asutatud kaebaja poolt maksueelise saamise eesmärgil on väär. Diastone on asutatud eraldiseisva äriühinguna ärilise eesmärgiga iseseisva ettevõttena, millel olid turutingimustele vastavad suhted kolmandate isikutega, sh kaebajaga. Seega ei olnud Diastone asutamisel maksueelise saamise eesmärki, mida saaks omistada kaebajale. Sellele viitab järgnev. Kontrollaktis on tuvastatud, et Diastone asutati 05.03.2015, töötajad viidi üle oktoobris 2015 ja alustati majandustegevust. Diastone asutamise ja majandustegevuse alustamise vahe on 7 kuud, mis ei lähe kokku konrollakti järeldusega Disatone asutamise väidetava eesmärgi kohta. Diastone on alates oktoobrist 2015 osutanud kaebajale teenuseid nii Eestis kui välisriikides, kasutades selleks oma tööjõudu. Alates majandustegevuse alustamisest kuni maksuvõlgnevuse tekkimiseni kontrolliperioodi eest (juuli-oktoober 2016) täitis Diastone oma maksukohustusi nõuetekohaselt, sh ka seoses kaebajaga seotud lepingute täitmisega. Maksuhalduril ei tekkinud Diastone suhtes pretensioone, kahtlusi majandustegevuse toimumises või soovi omistada täidetud maksukohustused kolmandatest isikutest maksumaksjale. Maksuhaldur on kontrollitud perioodil omanud igakuiselt teavet kaebaja ja Diastone vahel toimunud tehingutest, korduvalt esitanud just Diastonele korraldusi deklareeritud maksukohustuse täitmiseks, lahendanud Diastone poolt esitatud taotluse maksuvõla ajatamiseks ja pärast Diastone pankrotimenetluse algatamist osalenud pankrotimenetluses võlausaldajana samade maksunõuetega, millised on kajastatud maksuotsuses. On ilmselge, et maksuhalduri eesmärgiks on rahuldada oma nõuded kolmanda isiku vara arvelt, järgimata seadusega kehtestatud reegleid. 6. Kui Diastone asutamise eesmärgiks oleks olnud maksueelise saamise võimaldamine kaebajale maksuvõlgade tekitamise kaudu, siis pole arusaadav, miks ei ole seda eesmärki realiseeritud majandustegevuse teostamise ajal alates oktoobrist 2015 kuni juulini 2016. Kontrollakti põhjenduste kohaselt oli Diastone asutamisel ja mõõtmis-ja paigaldamise teenuste üleviimisel Diastone ettevõttesse oktoobris 2015 seatud eesmärgiks tekitada maksuvõlad just alates juulist 2016. Sellise väidetava käitumise loogika ei ole arusaadav. Diastone maksuvõlgade tekkimise põhjused on puht majanduslikud ega ole seotud maksudest väidetava kõrvalehoidumisega. Kaebaja ja Diastone vahelisteks tehinguteks on mõõtmis- ja paigaldusteenuse osutamine Diastone poolt kaebajale ja Diastone majandustegevuse finantseerimine kaebaja poolt. Tehingud vastavad nende majanduslikule sooritusele. Kaebaja ei saanud maksueelist. Kuna kaebajal oli soov sellega mitte edasi tegelda, siis oleks ta pidanud igal juhul lõpetama töötajatega töölepingud ja ta oleks ostnud teenust sisse kolmandatelt isikutelt. 7. Teisel maksukohustuslasel tekkinud maksuvõla omistamine kaebajale on võimalik vaid
sätete alusel, millised näevad ette kas maksuvõla ülemineku või vastutuse teise maksukohustuslase maksuvõla eest (
2.ptk 2 ja 3 jagu). Käesolevas asjas selliseid aluseid ei esine ja makshaldur nimetatud alustele ei tugine. Vastustaja seisukoht, et kaebajat ja Diastone tuleb käsitleda ühe majandusüksusena ei põhine samuti seadusel, sest ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb (TsÜS § 66). Ettevõte ei ole õigusvõimeline subjekt. Selleks on ettevõtja. Vastustaja ei tuvastanud, et Diastone vara kogum ei moodustanud ettevõtet, mille kaudu äriühing osutas teenuseid. Tegemist oli funktsioneeriva majandusüksusega. 8. KMS käsitleb maksukohustuslasena ettevõtlusega tegelevat isikut, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (KMS § 3 lg 1). KMS tähenduses on võimalik kahte erinevat äriühingut käsitleda ühe maksukohustuslasena vaid KMS § 26 sätestatud juhul. Maksuotsuses ja kontrollaktis üritas vastustaja põhjendada seda, et kontrollitaval perioodil olid kaebaja ja Diastone kas majanduslikult, rahaliselt või organisatsiooniliselt seotud. Samas on tegemist õiguslikult iseseisvate äriühingutega. Kui vastustaja väited oleksid õiged, oleks täidetud ka KMS § 26 sätestatud eeldus käibemaksugrupi registreerimiseks, kuid ainult sättes nõutava 3
(11)kaebaja ja Diastone ühise taotluse alusel. Sellist taotlust ei ole maksukohustuslased maksuhaldurile esitanud ega ole tegutsenud kontrollitaval perioodil käibemaksugrupis. Käibemaksudirektiivi art 11 (mis on aluseks KMS §-le 26) ei ole otsekohaldatav, st maksuhaldur ei saa tugineda direktiivi art 11 koosseisule. Vastustaja poolt viidatud raamatupidamise seaduse § 16 ei asenda käibemaksudirektiivi.
- Tööjõumaksukohustused tekivad mitte majandusüksusel, nagu väidetakse maksuotsuses, vaid juriidilisel isikul, kes teeb füüsilisele isikule palgaväljamakseid. Kontrollaktis on tuvastatud, et kaebaja vastavad kontoritöötajad adminstreerimisteenuse osutamise raames tegid palgaülekandeid Diastone töötajatele Diastone arvelduskontolt. Seoses sellega on Diastonel tekkinud maksukohustused. Kaebaja ei vastuta maksukohustuste eest, mis on tekkinid Diastonel oma töötajatele tehtud väljamaksetelt. Kaebaja ei kvalifitseeru nende maksukohustuste osas maksukohustuslaseks ainuüksi selle pärast, et kaebaja töötajad tegid tehnilisi toiminguid Diastone arvelduskontol.
- Maksuotsuse faktilised asjaolud on tuvastatud ebaõigesti. Kaebaja juhtis maksuhalduri tähelepanu sellele, et kontrollakti punkti 1.2 alapunktides 1-19 nimetatud asjaolud ei ole maksumenetluses tuvastatud. Nende asjaolude kinnituseks on esitatud maksustamise seisukohast asjakohatuid või koguni kolmandate isikute seletusi sisaldavaid oletuslikke väiteid, kuid ei ole esitatud tõendeid. Maksuotsuse punktis 2.2 on esitatud samad 19 faktiväidet, millistele vastustaja tugines oma järeldustes selle kohta, et kaebaja ja Diastone moodustasid kontrollitud perioodil sama majandusüksuse. MTA seisukoht
- Maksuotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
- Kontrollakti punktis 1.2 tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et Diastone asutati ning seda kasutati kaebaja huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et Diastone asutas tegevust 7 kuud pärast asutamist ei tähenda automaatselt seda, et tegemist oli iseseisva äriühinguga, mitte äriühinguga, mida kaebaja kasutas vastavalt vajadusele. Maksuhaldur on tuvastanud, et tegemist oli äriühinguga, mis oli kaebaja kontrolli all ning millel iseseisev majandustegevus puudus. Kui äriühingul tekivad maksuvõlad, siis tuleb kontrollida, miks need tekkisid. Käesoleval juhul maksuhaldur ongi tuvastanud, et Diastone ja kaebaja olid sisuliselt üks ja sama äriühing. Kuni majanduslikult kõik laabus, kohustused said kaebaja poolt nõuetekohaselt täidetud, ei tekkinud probleeme ka Diastonel. Põhjust on arvata, et just kaebajal tekkisid majanduslikud raskused ning siis nähti võimalust tegevust jätkata selle arvelt, et Diastone jätab oma seadusest tulenevad kohustused täitmata. Sellist kaebaja poolt kontrollitud tegevust jätkati neli kuud, mille tulemusel tekkis Diastonel märkimisväärne maksukohustus, mis on tegelikult kaebaja maksukohustus millest kaebaja üritab nüüd vabaneda.
- Kaebaja ei peagi vastutama kolmanda isiku maksuvõla eest, kuid vastutab sellise maksuvõla eest, mis on tegelikult tema enda maksuvõlg, samuti maksuvõla eest, mis on tekitatud tema teadmisel ja osavõtul. Kaebaja on kohustatud ära tasuma tema enda maksuvõla, sest sisuliselt oli Diastone ja kaebaja puhul tegemist sama äriühinguga. Samal põhjusel puudub alus rääkida võimalikust käibemaksugrupist. Just
§-le 84 tuginedes saab ühe isiku tehingute ja sellega kaasneva maksukohustuse omistada teisele isikule, kelle kontrolli ja juhtimise all esimene tegutses. Seega on materiaalõigust kohaldatud õigesti, mitte vastupidi, nagu üritab väita kaebaja. 4
(11)- Maksuhaldur üritas maksumenetluses E.Vallastet menetlusse kaasata, kuid isik ei olud huvitatud ütluste ja selgituste andmisest ning üritas sisuliselt teha kõik selleks, et takistada maksuhalduri tegevust kaebaja kontrollimisel. Kaebaja ei ole ümber lükanud väidet, et Diastone asutajaks ja omanikuks on E.Vallaste ja Diastone asutati kaebaja soovil ja huvides. Vastustaja nõustub kaebajaga, et asjaolu, kes oli Diastone asutaja ei ole niivõrd oluline, sest eelkõige on oluline see, et kaebaja kasutas Diastone oma huvides ära ning omas täielikku kontrolli Diastone üle. Kaebaja oli Diastone asutamisega tihendalt seotud ja tegelikult kontrollis kogu seda protsessi. Maksumenetluses isikute poolt antud seletused viitavad väga selgelt sellele, et kogu tegevust koordineeris Erik Vallaste.
- Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud seoses administreerimisteenusega näitavad ilmekalt, et mingit teenuse osutamist reaalselt ei toimunud ning kõik tehti selleks, et jätta kolmandatele isikutele mulje, et toimub teenuse osutamine. Puuduvad tõendid, et mingit teenust oleks reaalselt osutatud-puudub hinnakiri, arved, teenuse arvestus, maht ja maksumus.
- Vastustaja hinnangul tehingud, mis maksuhaldur on välja toonud seoses laenulepinguga annavad põhjendatult alust arvata, et tegemist on jällegi näiliku tehinguga, millega üritati põhjendda raha kandmist Diastone-le. Tähelepanuväärne on, et kuigi laenu kasutamisotstarve osas pidi Diastone väga täpse selgituse andma, samas asjaolul, et Diastone-l puudus vara, millega laenu tagatakse, ei omanud sisuliselt mitte mingit tähtsust. Viimane näitab, et kaebaja jaoks ei olnud oluline, kas raha makstakse tagasi või mitte. Põhjendatud on maksuhalduri väide, et Martin Benedictovici allkirjad on erinevad ning annavad kahtlust selleks, et need allkirjad pole tema poolt antud, vaid need on antud kellegi kolmanda isiku poolt. Samuti puudus nimetatud isikul üldse õigus Diastone nimel lepinguid allkirjastada.
- Tuvastatud asjaolud kinnitavad üpris üheselt, et Diastone seaduslikul esindajal puudus igasugune kontroll oma äriühingu arvelduskontode üle. Diastone pangakaart anti üle kaebaja töötajatele. KOHTU PÕHJENDUSED
- Maksuotsuses asus MTA seisukohale, et kaebajat ja Diastone tuleb käsitelda kontrollitaval perioodil (juuli-oktoober 2016) tehingute majandusliku sisu järgi ühe tervikliku majandusüksusena, milleks on kaebaja (kontrollakti p 1.2 ja maksuotsuse p 2.2). Seetõttu ei saanud kaebaja ka Diastonele kaupu ja teenuseid müüa ega Diastone-lt kaupu osta. Samuti leiab vastustaja, et Diastone töötajad tuleb lugeda kaebaja töötajateks. Täpsemalt asus maksuhaldur maksuotsuse punktis 1.2.1 seisukohale, et kaebaja asutas Diastone maksueelise saamise eesmärgil, milleks on eesmärk jätta mõõdistamis- ja paigaldamisteenust osutanud töötajate tööjõumaksud Diastone kanda ning vähendada maksukoormust selliselt, et maksta vähem tööjõumakse ja suurendada sisendkäibemaksu ning jätta potentsiaalne maksukohustus Diastone-sse. Samuti leidis maksuhaldur, et kaebaja ja Diastone vahelistel tehingutel puudus majanduslik sisu ning nende tehingute eesmärk oli vältida maksude tasumist tahtlikult. Kokku sai kaebaja maksuotsuse kohaselt maksueelise summas 133 617,57 eurot (alusetult tagasi saadud käibemaks summas 24 356,51 eurot ning deklareeritud töötasudelt tasumata jäetud tööjõumaksud summas 109 261,06 eurot).
- Ehkki maksuotsuses ei ole viidatud materiaalõiguslikule alusele, mis võimaldab maksuhalduril käsitleda kaebajat ja Diastone ühe majandusüksusena, on kontrollakti punktist 1.2.2 järeldatav, et maksuotsus põhineb
§ 84
rakendamisel, mis eeldab kehtivate tehingute ümberhindamist vastavalt maksustamise eesmärkidele. Sama tuleneb ka vastustaja vastusest kaebusele. See tähendab, et maksuhaldur leiab, et viidatud norm võimaldab maksuotsuses toodud asjaoludel hinnata ümber kaebaja ja Diastone vahelised majandustehingud ning omistada Diastone 5
(11)maksukohustuse kaebajale ning korrigeerida vastavalt käibemaksu arvestust. Seega on vaidluse esemeks esmalt küsimus sellest, kas maksuhaldur on kohaldanud maksuotsuse tegemisel õigesti
§-i 84, sh kas normi koosseisu osaks olev maksueelise saamine on tuvastatud õigesti. Juhul, kui kontrollakti punktis 1.2.1 toodud asjaoludel oleks
§ 84
kohaldamine õiguslikult võimalik, siis tuleb hinnata, kas maksuhaldur on faktilised asjaolud tuvastanud õigesti. 20.
§ 84
sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu majanduslikule sisule.
§ 84
alusel ühe isiku tehingute ja sellega kaasneva maksukohustuse omistamine teisele isikule, kelle kontrolli ja juhtimise all teine isik tegutses, on lubatud (Riigikohtu otsuse nr 3-3-142-11 p-d 2 ja 9 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-14-52233). Samas ei pruugi maksukohustuslase juhendamisel tegutseva isiku osalemine tehingutes tähendada maksupettust, ega tehingute näilikkust ega muud maksuõigusrikkumist. Sellel tehingul võib olla ka muid eesmärke peale maksude tasumisest kõrvale hoidmise eesmärgi. Seega tuleb ka tehingute puhul, milles osaleb isik, kelle juhtimise ja kontrolli all teine isik tegutseb, tuvastada
§ 84rakendamise eeldused.
Praegusel juhul tähendab see seda, et kui ka eeldada, et Diastone tegutses kaebaja juhtimise ja kontrolli all, ei ole viidatud fakt piisav selleks, et omistada Diastone maksukohustus kaebajale ning muuta poolte poolt deklareeritud käibemaksu arvestust. 21. Riigikohtu praktika järgi on
§ 84
kohaldamine õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-23-09 (p 12), nr 3-3-1-15-11 (p 12), 3-3-1-79-11 (p 18).
§ 84
kohaldamine eeldab tehingu majandusliku sisu väljaselgitamist ning normi rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järeldada, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksueelise saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-52-09 p 18).
§ 84
kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda maksude tasumise vältimiseks tehingutele moonutatud õiguslik vorm. Kolleegium on ka rõhutanud, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming saab olla üksnes tahtlik (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-62-06 p 13). 22. Kohus märgib esmalt, et maksuotsuses ja kontrollaktis esitatu põhjal ei ole võimalik üheselt aru saada, milline on see tehing või tehingud, mille maksuhaldur on
§-is 84 sätestatud majandusliku tõlgendamise meetodit rakendades ümber hinnanud. Nagu kohus eelpool märkis, siis eeldab
§ 84
kohaldamine konkreetse majandustehingu sisu välja selgitamist ja tuvastamist, et sellise tehingu eesmärgiks oli maksueelise saamine. Seega pidi maksuhaldur esitama maksuotsuses ümber hinnatavad majandustehingud, selgitama välja nende majandustehingute tegeliku sisu ja need vastavalt
§ 84kohaldamise reeglitele ümber hindama.
Kohus leiab, et vastavate tehingute maksuotsuses esitamata jätmine on käsitletav
§ 95
lg 2 rikkumisena, kuivõrd maksuotsuse ja kontrollakti põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada maksustamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kuivõrd maksuhaldur leiab nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses läbivalt, et Diastone-l puudus iseseisev majandustegevus ning ettevõte on asutatud üksnes eesmärgiga jätta mõõdistamis- ja paigaldamisteenust osutanud töötajate tööjõumaksud Diastone kanda ning teostada omavahelisi tehinguid, millel puudus majanduslik sisu siis järeldub nimetatud väidetest kohtu hinnangul, et maksuhaldur käsitleb kaebaja maksukohustuse tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil toiminud tegevusena neid tehinguid, mille tulemusena anti mõõdistus- ja paigaldamisteenuse osutamine 6
(11)kaebaja poolt üle Diastone-le. Nimetatud väitele tuginedes leiab maksuhaldur, et kaebajal ja Diastone-l oli ühine majandustegevus ning kaebajat ja Diastone tuleb tehingute majandusliku sisu järgi käsitleda ühe ettevõttena, kelleks on kaebaja.
- Kontrollaktist tulenevalt asutati Diastone 05.03.2015 ning töötajad viidi üle oktoobris 2015, mil alustati ka majandustegevust. Diastone ja kaebaja vahel on 01.10.2015 sõlmitud ettevõtte müügileping (tl 97-103), mille kohaselt annab kaebaja Diastone-le üle ettevõtte, mis hõlmab põhivara (paigaldajate ja mõõdistajate töövahendid, printer, väikevahendid ja maja inventar); lepingud; töölepingud, üürilepingud, mõõdistamise ja paigaldamisega seotud asjad, lepingud, õigused ja kohustused, sh kohustused MTA ees ja koostöölepingud. Võlaõigusseaduse § 180 lg 1 sätestab, et ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale minna üle ka seaduse alusel, lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Et asuda seisukohale, et kaebajat ja Diastone tuleb käsitleda ühe ettevõttena, eeldab esmast tuvastust, et ettevõtte üleandmise leping koosmõjus Diastone asutamisele suunatud tehingutega ei vasta nende majanduslikule sisule ning varakogum, mis on viidatud lepingu objektiks, ei läinud kaebajalt üle Diastone-le. Nimetatud eeldusel puuduks Diastone-l iseseisva majandustegevuse alustamiseks vajalik varakogum. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur toonud välja põhjendusi, et ettevõtte üleandmise leping ei vasta selle majanduslikule sisule ning et viidatud lepingu alusel ei andnud kaebaja Diastone-le üle lepingus toodud varakogumit ning et tegemist on jätkuvalt kaebaja omandis oleva varaga. Samuti ei ole maksuhaldur leidnud, et viidatud varakogumi arvel ei olnud võimalik Diastone-l alustada iseseisvat majandustegevust alates oktoobrist
- Maksuhaldur on vastupidiselt leidnud, et tegelik tööprotsess jäi ka pärast Diastone asutamist samaks, st mõõdistamis- ja paigaldamisteenuste osutamine jätkus eraldi seisvas ettevõttes viisil, nagu see oli toimunud varem. Samuti ei toonud eraldumine kaasa muudatusi töötajate jaoks. MTA ei ole pidanud nimetatud lepingut näilikuks ega ole leidnud, et ettevõtte müügi puhul ei kuulunud kohaldamisele KMS § 4 lg 2 p
- Seega järeldub maksuotsusest, et tegemist on kehtiva tehinguga, mille majanduslik sisu vastab tehingus väljendatule ja poolte tahtele.
- Maksuhaldur väidab maksuotsuses, et Diastone-l puudus iseseisev majandustegevus ning et Diastone oli kaebaja kontrolli all. Et tugineda nimetatud väitele oleks maksuhaldur pidanud tuvastama, et Diastone iseseisvat majandustegevust oktoobris 2015 ei alustanud ning et ka kontrollimenetlusega mitte hõlmatud perioodil ei saanud kaebaja (oktoober 2015 kuni kontrolliperioodi algus juuli 2016) Diastone-le kaupu müüa ega Diastone-lt kaupu osta. Puudub vaidlus selles, et oktoobris 2015 sõlmiti ettevõtte üleandmise leping ning ettevõttes alustasid tööd töötajad. Diastone on ka alates oktoobrist 2015 osutanud kaebajale teenuseid nii Eesti kui välismaal, kasutades selleks töötajaid, kelle osas on maksuhaldur leidnud, et tegemist on kaebaja enda töötajatega. Samuti on kaebaja ja Diastone vahel sõlmitud 01.10.2015 mõõdistamisja paigaldamisteenuste osutamise leping (tl 116-117), mille kohaselt kohustus Diastone osutama kaebajale mõõdistus- ja paigaldusteenuseid. Seega pidi Diastonel majandustegevus puuduma ning kaebajal olema maksueelise saamise eesmärk juba hiljemalt oktoobris
- Sellist asjaolu maksuhaldur ei tuvastanud. Puudub vaidlus selles, et alates oktoobrist 2015 kuni maksuvõlgnevuse tekkimiseni kontrolliperioodi eest (juuli-oktoober 2016) täitis Diastone oma maksukohustusi nõuetekohaselt, sh kohustusi, mis olid seotud Diastone ja kaebaja vaheliste lepingutega. Maksuhaldur ei ole maksuotsuses väitnud, et kaebaja ei saanud perioodil oktoober 2015 kuni kontrolliperioodi alguseni kaupu ja teenuseid Diastone-le müüa ega Diastone-lt kaupu ja teenuseid osta, millest 7
(11)tulenevalt kuuluksid ka kontrolliperioodile eelnenud perioodi kohta kaebaja poolt koostatud KMDd korrigeerimisele ning kaebajal puuduks ühtlasi õigus arvata maha sisendkäibemaksu Diastone poolt oktoober 2015 kuni juuli 2016 väljastatud arvetelt. Seega aktsepteeris maksuhaldur kaebaja ja Diastone vahelisi tehinguid nimetatud perioodil, ega ole leidnud, et kaebajat ja Diastone tuleb käsitleda ühe majandusüksusena. MTA ei ole ka kahelnud Diastone majandustegevuse toimumises (st teenuste osutamises ja nende ostmises). MTA ei ole leidnud, et Diastone-l viidatud perioodil tekkinud ja täidetud maksukohustus tuleks omistada kaebajale. Kaebaja viitab põhjendatult täiendavalt asjaolule, et maksuhaldur on igakuiselt omanud käibedeklaratsioonide kaudu teavet kaebaja ja Diastone vahelistest tehingutest ning on korduvalt esitanud just Diastone-le korraldusi deklareeritud maksukohustuste täitmiseks. 08.09.2016 (kohustuste tasumise tähtpäevad saabunud augustis 2016) ja 13.10.2016 (kohustuste täitmise tähtajad saabunud septembris-oktoobris 2016) on MTA esitanud Diastone-le korraldused maksuvõla tasumiseks (tl 85-87). Maksuhaldur on 11.10.2016 teinud seonduvalt Diastone poolt esitatud maksuvõla ajatamise taotlusega otsuse, millega jättis taotluse rahuldamata (tl 89-90). Samuti osales MTA Diastone pankrotimenetluses võlausaldajana. Seega on maksuhaldur olnud läbivalt seisukohal, et perioodil alates oktoobrist 2015 kuni juulini 2016 on Diastone olnud iseseisev ettevõte, mis omab majandustegevust ja vastutab iseseisvalt oma kohustuste täitmise eest. Maksuhaldur ei ole tuvastanud Diastone majandustegevuses muutusi alates juulist
- Seega puudub ka alus väita, et alates juulist 2016 Diastone-l enam iseseisvat majandustegevust ei olnud, Diastone ja kaebaja vahelistel majandustehingutel puudub majanduslik sisu ning et need on tehtud üksnes maksude tasumisest kõrvale hoidumise eesmärgil. Seega ei ole maksuotsuses toodud asjaoludel tuvastatav Diastonel tegeliku iseseisva majandustegevuse puudumine. Nimetatu aga viitab sellele, et Diastone asutamise ja talle mõõdistamis- ja paigaldusteenuste osutamisega seotud ettevõtte üleandmise eesmärgid olid eelkõige majanduslikku laadi ning MTA ei ole vastupidist tõendanud ega põhistanud.
- Eeltoodust järeldub, et kui maksuotsuses ja kontrollaktis kirjeldatud tegevuse eesmärgiks oleks tõepoolest olnud maksueelise saamine selliselt, et jätta kaebaja maksuvõlad Diastone kanda, siis oleks maksuhaldur pidanud maksuotsuses tuvastama, et kaebaja tegutses nimetatud eesmärgi realiseerimise nimel alates oktoobrist 2015 kuni juulini
- See tähendab, et kaebajal pidi olema maksueelise saamise eesmärk juba hiljemalt oktoobris
- Maksuotsuses ja kontrollaktis ei ole välja toodud, et kaebaja ja Diastone vahelistel tehingutel, mille eest on määratud tasumiseks käibemaks, puudus majanduslik sisu algusest peale ning et nende eesmärgiks oli vältida maksude tasumist selliselt, et vastav eesmärk realiseerub alates juulist
- Sellist asjaolu ei ole kontrollaktis ega maksuotsuses tuvastatud. Kohus märgib veel korda, et kui ka eeldada, et Diastone tegutses kaebaja juhtimise ja kontrolli all (millele kaebaja vaidleb vastu), ei tähenda see iseenesest, et kaebaja vastustab Diastone maksukohustuse eest ja poolte vahelised tehingud ei vasta nende majanduslikule sisule. MTA peab ka seotud isikute vaheliste tehingute puhul välja tooma ja põhistama, et tehingutel puudus majanduslik sisu ja need on tehtud üksnes maksueelise saamise eesmärgil. Kohus leiab, et maksuotsuses ei ole toodud välja asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kaebaja tegutses tehingutes Diastone- ga maksueelise saamise eesmärgil.
- MTA on maksueelise saamise eesmärgi tuvastamisel ka eiranud asjaolu, et kaebaja andis Diastone-le 15.09.2015 kuupäeva kandva laenulepingu (MTA vastuse lisa 29) alusel laenu summas 1 000 000 eurot sihtotstarbega Diastone ettevõtluse arendamiseks ja finantseerimiseks (p 1.2). Lepingu punkt 1.3 näeb ette laenu ülekandmise ja kasutamise üksikasjaliku mehhanismi. Nimetatud lepingu puhul on MTA leidnud, et leping on näilik. Samas ei ole MTA seadnud kahtluse alla laenu välja maksmist kaebajale. Seda, et laen maksti kaebaja poolt tegelikkuses välja kinnitab mh asjaolu, et kaebaja on laenulepingust tuleneva nõude osas summas 955210,40 eurot võlausaldajaks Diastone pankrotimenetluses. Tegemist on tunnustatud nõudega, millest järeldub, et 8
(11)pankrotihaldur kontrollis nõude vastavust nõudeavalduses toodule, st tuvastas, et tegemist on tegeliku nõudega. Kohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus on tuvastatud, et pooled täitsid lepingu vastavalt kokku lepitule olulistes tingimustes (lepingus avaldatud tahtele järgnesid laenu välja maksed Diastonele), ei esine tehingu näilikkust ka olukorras, kus MTA ei nõustu lepingu sõnastusega ning leiab, et see ei ole allkirjastatud nõuetekohaselt. MTA küll kritiseerib viidatud lepingu sätteid, kuid on jätnud tähelepanuta kaebaja väited laenulepingu majandusliku sisu kohta, milleks oli Diastone majandustegevuse alustamise finantseerimine. Viidatud eesmärgi kontekstis ei ole kohtu hinnangul ebaharilik, et kaebaja otsustas laenu väljamaksmise asjaolude ja põhjuste üle (p 1.3). Samuti nõustub kohus kaebajaga selles, et laenulepingu üksikute punktide vastuolulisusega ja sellest tuleneva tehingu näilikkusega ei saa üleüldse põhjendada, et Diastone ei olnud iseseisev äriühing. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, kuidas on nimetatud väited omavahel seotud olukorras, kus raha üleandmise faktis maksuhaldur ei kahtle. Kohus leiab, et olukorras, kus on tuvastatud laenu andmine kaebaja poolt Diastonele summas 1 000 000 eurot, mille kaotamise riski kandis kaebaja juba laenu väljastamise hetkel (ja mis realiseerus seoses Diastone pankrotistumisega), ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks teinud sellises suurusjärgus investeeringu ning võtnud enda kanda investeeringuga seotud riski selleks, et saada maksueelis. Pigem kinnitab viidatud tehing seda, et kaebaja ja Diastone vahelistel tehingutel olid majanduslikud eesmärgid ning kaebaja ei tegutsenud tehingute tegemisel tahtlusega saada maksueelis.
- Kohtu hinnangul on täielikult põhjendamata ja tõendamata vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väide, mille kohaselt tekkisid kaebajal majandusraskused, millest tulenevalt nähti võimalust jätkata selle arvelt, et Diastone jätab oma kohustused tasumata. Vastustaja ei ole tõendanud kaebajal majandusraskuste tekkimist ega ka tahet vähendada maksukohustust maksuotsuses toodud viisil. Olukorras, kus maksuhaldur leiab, et Diastonel tekkinud maksukohustus perioodi eest juuli 2016 kuni oktoober 2016 on kaebaja maksukohustus, peaks maksuhaldur ka tuvastama, et Diastone maksukohustus on kaebaja maksukohustus juba alates oktoobrist
- Seda maksuhaldur aga tuvastanud ei ole.
- Kohtu hinnangul ei tõenda kaebaja kavatsust saada maksueelist ja hoiduda maksude tasumisest kõrvale ka kaebaja ja Diastone vahel sõlmitud administreerimisleping (MTA vastuse lisa 27). Nimetatud lepingu puhul leiab maksuhaldur, et leping on näilik ning vormistatud selleks, et jätta mulje justkui oleks Diastone kaebajast eraldi seisev äriühing ning varjata seda, et tegelikult olid kaebaja ja Diastone ühine majandusüksus. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, lg 2 järgi on näilik tehing tühine. TsÜS § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maksustamisel näiliku tehingu arvesse mitte võtmist reguleerib
§ 83lg 4.
Nimetatud säte kohaldub näilikele ja seetõttu tühistele, ehk õiguslikul mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Seega kui maksuhaldur leidis, et tehing on näilik ja sellest tulenevalt tühine, oleks ta pidanud tuvastama tehingu tühisuse alates selle tegemisest, st alates 01.09.2015. Maksuhaldur oleks pidanud põhjendama, et kaebajal oli juba tehingu tegemisel soov vältida tehingu läbi maksude tasumist ja soov saada maksueelis. Seda maksuhaldur aga teinud ei ole. Maksuhaldur on aktsepteerinud viidatud lepingu täitmist alates oktoobrist 2015 kuni juulini 2016 ega ole leidnud, et lepingu alusel teostatud maksetelt tasutud/tasumisele kuuluv käibemaks kuulub korrigeerimisele ning et tegelikult ei ole kaebaja osutanud teenuseid Diastone-le. Seega ei saa tehing olla TsÜS § 89 lg 1 ja 84 järgi näilik ja tühine ning maksuhaldur on tehingu näilikkuse ebaõigesti tuvastanud. 9
(11)Maksuhaldur ei ole ka
§-le 84 vastavalt põhjendanud, milline tehing on tegelikult tehtud ja mis on selle tegelik sisu ja kuidas sellist tehingut maksustada. Samuti ei ole maksuhaldur arvestanud asjaoluga, et tehing ei saa olla samal ajal kehtiv ja näilik, st tühine.
§ 83lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga.
29. Eelpool toodut kokku võttes on kohus seisukohal, et maksuhaldur on tuvastanud
§ 84kohaldamise eeldused maksuotsuses ebaõigesti.
Seejuures on ebaõigesti tuvastatud Diastone-l iseseisva majandustegevuse puudumine kui ka normi koosseisu osaks oleva maksueelise saamise eesmärk kaebaja poolt. Kuivõrd maksuotsuses ja kontrollaktis toodud asjaoludel ei ole kaebaja ja Diastone vaheliste tehingute ümber hindamine õiguslikult põhjendatud ning tuvastatud ei ole maksukuritarvitust ega maksukuritarvituse kavatsust, ei hinda kohus otsuses seda, kas maksuhaldur on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud, mille põhjal ta leiab, et Diastone tegutses kaebaja juhtimise ja kontrolli all ning Diastone ja kaebaja tegelikuks juhiks oli E. Vallaste. Ka juhul, kui eeldada maksuhalduri väidete õigsust, on nimetatud asjaolud õigusliku tähenduseta olukorras, kus kohus tuvastas, et
§ 84kohaldamise eeldused puuduvad sõltumata faktiväidete õigsusest.
- Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab kaebuse. MENETLUSKULUD
- HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta MTA kanda. Vastavalt 09.05.2018 esitatud menetluskulude nimekirjale on kaebaja kandnud menetluskulusid summas 16 569.60 eurot (käibemaksuga), millest 15 789,60 eurot moodustab lepingulise esindaja kulu ning 780 eurot moodustab riigilõiv. 14.05.2018 esitatud täiendava menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja kandnud täiendavalt lepingulise esindaja kulutusi summas 1478,40 eurot, mis sisaldab kulutusi seoses kohtuistungiks ettevalmistumisega ja kohtuistungil osalemisega. Kulude kohta on esitatud arve ning menetluskulude nimekiri. Kulude kandmist tõendavaid dokumente esitatud ei ole. MTA esindaja leidis istungil, et kulutused on ülemäärased. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Olles tutvunud kohtule esitatud arvetega ning kulude arvetega, on kohus seisukohal, et kaebaja õigusabikulude suurus on põhjendatud osaliselt. Kohus ei saa mõista vastustajalt välja kulutusi, mis on kantud seoses määruskaebuse menetlusega, kuivõrd kaebaja poolt tallinna halduskohtu 19.09.2017 määrusele esitatud määruskaebus jäi Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2017 määrusega rahuldamata (tl lk 65-67). Nimetatust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse taotluselt ja määruskaebuselt tasutud riigilõivu välja mõistmiseks kokku 30 eurot ning arves 172517 sisalduvad kulutused, mis seonduvad määruskaebusega. Samuti leiab kohus , et põhjendatud ei ole viidatud arves toodud kulutus seonduvalt maksuotsuse analüüsiga, kuivõrd vastava analüüsi tegi kaebaja kaebusest nähtuvalt juba kaebuse koostamisel, st kulutus on hõlmatud kaebuse koostamisele kulunud ajakuluga. Seega leiab kohus, et arvel nr 172517 toodud kulutused on kogu ulatuses põhjendamata. Kohus leiab, et ka ülejäänud osas ei ole kulutused kogu ulatuses põhjendatud. Arve 17228 sisaldab läbi erinevate kuluartiklite ajakulu seonduvalt kaebuse koostamisega. Kohus leiab, et ajakulu 38,7 tundi ei ole põhjendatud, kuivõrd kaebajale oli maksuhalduri positsioon teada juba enne kohtusse pöördumist ning kaebuse koostamine ei saanud seetõttu nõuda niivõrd mahukat ajalist ressurssi. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud kulu seonduvalt kaebuse koostamise ( sh sellega seotud nõupidamised) on 13 tundi, st 146,56 x 13 x 20% = 2286,33 eurot. Arvel 172774 toodud kulutused seonduvad menetlusega, mis järgneb MTA vastuse ning maksutoimiku edastamisele kohtule millele järgnevalt koostas kaebaja kaebuse täienduse ja edastas täiendavad tõendid. Kohus leiab, et ka viidatud arvel toodud kulutused 29,60 ei ole kogu ulatuses põhjendatud, kuivõrd vastustaja vastus ei sisaldanud uudseid väiteid. Samuti 10
(11)pidi kaebaja olema maksutoimiku materjalidega tutvunud juba maksumenetluses. Nimetatust tulenevat leiab kohus, et viidatud arvel toodud ajakulu on põhjendatud 7 tunni ulatuses, st 146,35 x 7 x 20% = 1229,34 eurot. Arvel 181040 toodud kulutusi, mis seonduvad istungil osalemisega summas 1478,40 eurot loeb kohus põhjendatuks. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 1 kehtivast sõnastusest ei pea kulutused olema kantud. Seega mõistab kohus vastustajalt välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 750 eurot ja lepingulise esindaja kulud kokku summas 5744,07 eurot. Ülejäänud osas jäävad kulutused kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 11
(11)