Obsah (6)

§ 2§ 37§ 45§ 121§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-964 Määruse kuupäev 31. oktoober 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi A.O (A.O) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses glük

) § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (

§ 2lg 4).

Kaebaja on kohtule esitatud kaebuse pealkirjas märkinud kahjunõude ja õigusvastasuse tuvastamise ning kohustamistaotlus kaebajale asjakohase raviteenuse osutamiseks. Kaebuses ei ole esitatud nõuet vastustaja kohustamiseks ega vastavat põhjendust. Kaebuse põhjendustest nähtub kaebaja tahe esitada kohtule kaebus talle Tartu Vanglas ebakvaliteetse tervishoiuteenusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on kohtule esitatud hüvitamiskaebus vastavalt

§ 37lg 2 p 4-le ja riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1.

Kohus selgitab, et kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik ega lubatav iseseisva tuvastamiskaebuse esitamine (

§ 45lg 2).

Kaebaja esitatud hüvitamiskaebusega on hõlmatud nõue tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ning asja sisulisel läbivaatamisel kontrolliks kohus vastustaja tegevuse sh tervishoiuteenuse osutamisel patsiendi teavitamiskohustuse täitmise õiguspärasust.

1. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei kohaldu vanglas osutatud tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus (Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli
3. a määrus asjas nr 324-1335, p 7, Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrus asjas nr 3-25-119, p 12).
6. Kaebaja nõuab Tartu meditsiinikeskuselt 1000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist selle eest, et vanglas ei ole antud talle glükosamiini, mille tarvitamise nägi ette ortopeed. Sellega on kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju, mis seisneb valus ja kannatustest, heaolu languses ning terviseprobleemide ägenemises. Kohus leiab, et kaebus on põhjusliku seose puudumise tõttu põhjendamatu ning selle rahuldamine on vähetõenäoline. Kaebaja subjektiivne hinnang tekkinud kahjule on selgelt ülepaisutatud. Kohus leiab, et A.O kaebus tuleb

§ 121

lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 5.

1. VangS § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Selle üle, kas kinnipeetav vajab eriarstiabi või raviskeemi muutmist, otsustamise pädevus on vanglas tervishoiuteenuse osutajal. Tartu meditsiinikeskus on SA Viljandi Haigla struktuuriüksus, kes osutab tervishoiuteenuseid Tartu Vangla kinnipeetavatele alates
2. juulist
3. 3-25-964 Riigikohus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3). Kinnipeetaval puudub seega õigus nõuda konkreetse ravimi määramist või tervishoiuteenuse osutamist meelepärase tema valitud arsti poolt. Kaebajal on õigus ravist keelduda, kuid talle ei tulene kehtivast õigusest ega kujunenud kohtupraktikast subjektiivset õigust anda tervishoiutöötajale üksikasjalikke juhiseid, näiteks millist uuringut ja kuidas teha või millist ravimit määrata. Asjas esitatud materjalide põhjal on kaebaja ravivajadus senini olnud Tartu Vanglas igati tagatud. Kohus leiab, et vangla ega haigla ei ole praegusel juhul õigusvastaselt käitunud, kui kaebajale ei ole antud glükosamiini vaatamata sellele, et ortopeed seda soovitas.
6. veebruari
7. a ortopeedi sissekandest nähtub, et kaebajale tehti MRT uuring vasakust põlveliigesest; kinnipeetav soovis artroskoopiat, kuid hetkel soovitatud ft (füsioteraapia) ja kui kaebused ei taandu, siis ortopeedi visiit ravivajaduse hindamiseks. Kaebaja suunati neuroloogi kontrolli lisauuringute vajaduse hindamiseks. Lisaks glükosamiinile soovitas ortopeed lihastreeningut. Haigusjuhu väljavõttest ei nähtu, et kaebajale oleks lihastreening või füsioteraapia välistatud juhul, kui ta glükosamiini ei tarvita. Haigla selgitas vastuses kohtunõudele, et vanglas ja arestimajas tervishoiuteenust osutavat tervishoiuteenuse osutajat rahastatakse ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 30 lg 1, § 32, § 43 lg 1 ja § 48 lg 4 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 61 lg 3 alusel kehtestatud määrustes sätestatud tingimustel ja korras. Glükosamiin ei kuulu SA Viljandi Haigla ravimiformulari ehk nende ravimite hulka, mida haigla oma patsientidele väljastab. Kuna Tartu Vangla tervishoiuteenust osutab SA Viljandi Haigla, siis ei saa seda ravimit ka vanglas väljastada. Tõenäoliselt puudus ortopeedil sellekohane teave, et vanglas glükosamiini ei väljastata. A.O on perearsti jälgimisel. Viimati käis A.O perearsti vastuvõtul
8. augustil
9. Kaebajale selgitati, et soovituslik on füsioteraapia/võimlemine ning kaebuste püsimisel suunatakse ta operatiivse ravi vajaduse hindamiseks SA TÜ Kliinikumi.
10. augustil 2025 tehti e-konsultatsioon SA TÜ Kliinikumi ortopeedile ning e-konsultatsiooni vastusena broneeriti vastuvõtule SA TÜ Kliinikumi operatiivse ravi vajaduse väljaselgitamiseks
11. novembriks
12. Eeltoodut arvestades on kaebaja terviseprobleemidega igakülgselt tegeletud ning osutatud tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega VÕS § 762 järgi. Samuti on kaebajat teavitatud vastavalt VÕS §-s 766 sätestatule. 5.
13. Kohtule on usutav, et glükosamiini andmisest keeldumine võis kaebajale põhjustada meelehärmi, kuid kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist saaks olla tervise kahjustamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei saanud tervishoiuteenuse osutaja otsused alandada kaebaja väärikust. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et just glükosamiini andmata jätmine ei võimaldaks tal füsioteraapilisi harjutusi teha või tekitaks kaebajale terviseprobleeme juurde. Kaebaja terviseprobleemidega on vanglas igakülgselt tegeletud ja võimaldatud talle nii eriarsti kui perearsti vastuvõtte ning erinevaid uuringuid. Kohtul puudub alus seada kahtluse alla tervishoiuteenuse osutaja selgitust, mille kohaselt on glükosamiini kui liigesehaiguste ravimi näol tegemist toidulisandi, mitte tõenduspõhise ravimiga. Haigla on selgitanud, et vangla saab kaebajale võimaldada sümptomaatilist ravi (valuvaigistid, füsioteraapia/lihastreening jms).
14. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A.O kaebuse

§ 121

lg 2 p 2 1 alusel.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 3-25-964 7. Kaebaja on taotlenud kaebuses riigi õigusabi korras endale esindaja määramist. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Võttes arvesse, et kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel, on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 1, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebajal on olemas aastatepikkune halduskohtusse pöördumise kogemus, mistõttu on kohus veendunud, et kaebaja saab vaidlustes vanglaga enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama. Riigi õigusabi andmist ei tingi ka viited sellele, et kaebajal on palju kohtuasju, mida ta ei suuda hallata, ning et vastustaja piirab tema tahvelarvuti kasutamise aega. Neid argumente ei ole kohus juba mitmetes haldusasjades pidanud kaebajale riigi õigusabi andmise aluseks ning kohus jääb varasemates asjades esitatud seisukohtade juurde (nt Tartu Halduskohtu

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-25-1454). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
3. Vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega kaebuse läbivaatamisel. Kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
4. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)