1-17-3888/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number

1. september 2017, Tallinn Kohtukoosseis 1-17-3888 Andres Parmas, Sten Lind ja Urmas Reinola Kriminaalasi Viktor Mikkeri süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Viktor Mikker (ik: 38512252219); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Süüdistatav Prokurör Kaitsja Ringkonnaprokurör Rita Siniväli Vandeadvokaat Karine Nersesjan RESOLUTSIOON
4. Jätta Viktor Mikkeri kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid seoses vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt Viktor Mikkerile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks).
6. Välja mõista apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Viktor Mikkerile eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
7. Viktor Mikkerile esitati süüdistus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et
8. või
9. juunil 2014 kasutas ta enda 13-aastase kasutütre X suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning astus kasutütre tahte vastaselt temaga suguühtesse, sisestades oma sõrmed kannatanu tuppe ja liigutades neid seal edasi tagasi 10-15 minutit. Kannatanu läks pärast seda wc-sse ja nägi, et aluspüksid olid määrdunud verega ning kannatanul samal õhtul ja järgmistel päevadel valutas alakõht. Samal õhtul kahtlustav ähvardas kannatanut, et kui ta peaks kellelegi juhtunust rääkima, siis ta annab talle peksa. Samuti kahtlustatav ütles oma kasutütrele, et isegi kui viimane juhtunust kellelegi räägib, siis nagunii teda ei usuta. Sõrmede sisestamisega kannatanu tuppe, põhjustas V. Mikker kasutütrele tervisekahjustuse, ehk kolm rebendit neitsinahal. 1.
10. Veel esitati V. Mikkerile süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et
11. a 15.-
12. juuni vahel, eeluurimisega täpselt tuvastamata kuupäeva hilisõhtul kasutas ta füüsilist vägivalda oma 15-aastase kasutütre X suhtes, kuna tema arvates tüdruk kasutas liigselt elektrit – pani tule põlema ja pesi üle lubatud 10 minuti, seejärel ütles kasuisale halvasti. Nimelt haaras süüdistatav käega kannatanu kaelast kinni, tõmbas ta vannitoast välja ja lükkas kannatanut korduvalt mööda koridori toa poole, mille tagajärjel kannatanu lõi ennast vastu koridoris olevaid laudu ära. Vägivalla lõpetas Y sekkumine. V. Mikker põhjustas oma tegevustega kannatanule füüsilist valu kaela piirkonnas (V. Mikker teadis, et kannatanul oli varasemalt kaelatrauma) ning valu ja tervisekahjustusi põlvedel (verevalumeid põlvedel ja kriimustuse põlvest alla poole).
13. Harju Maakohtu
14. juuni
15. a otsusega tunnistati V. Mikker KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati kuue kuu vangistusega. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja karistati kuue aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Mikkerile liitkaristuseks kuus aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Maakohus mõistis V. Mikkerilt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja kaitsjatasu, ekspertiisikulu ja sundraha kokku 1670 eurot tasuda. 3.
16. Maakohus leidis, et V. Mikkerile esitatud süüdistused on tõendamist leidnud. Süüdistust vägistamises kinnitavad kannatanu ütlused, tunnistaja Y ütlused ja kannatanu kohtuarstliku läbivaatuse protokoll. Ka süüdistatav on andnud ütlusi, milles ta kinnitab nimetatud kuriteo toimepanemist. Kuna kannatanu oli teo toimepanemise ajal 13-aastane, tuleb vägistamine kvalifitseerida KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Kohus osutas, et süüdistatav tekitas kannatanule kuriteoga tervisekahjustuse. Maakohtu hinnangul pani V. Mikker kuriteo toime kavatsetult. Teo õigusvastasust või V. Mikkeri süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Maakohus selgitas seejuures, et V. Mikker on süüvõimeline ning KarS
17. ptk
18. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seda kinnitab ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 115, mille kohaselt teo toimepanemise ajal oli V. Mikker võimeline aru 2 saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Tal ei esinenud psühhoosi tunnuseid ega teadvusehäireid. 3.
19. Süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi märkis maakohus, et V. Mikker on end selles kuriteos süüdi tunnistanud. Tema süüd kinnitavad lisaks süüdistatava enda ütlustele veel kannatanu ja tunnistaja Y ütlused. Maakohtu hinnangul pani V. Mikker kehalise väärkohtlemise toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidas võimalikuks, et tekitab oma kasutütrele valu või tervisekahjustusi ning möönis seda. Teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 4.
20. V. Mikkerile karistust mõistes märkis maakohus, et KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises saab V. Mikkeri süüd lugeda keskmiseks, sest tegemist on ühe kuriteoepisoodiga ning kehalise väärkohtlemisega ei kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. V. Mikker on väljendas enda kahetsust, mille siiruses ei ole alust kahelda ja mida tuleb seetõttu käsitleda karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades asjaolu, et V. Mikker pani toime kuriteo alaealise kannatanu suhtes, kelle suhtes oli ta varem toime pannud veelgi raskema kuriteo ehk V. Mikker jätkas kannatanu suhtes vägivallatsemist, leidis maakohus, et rahaline karistus ei ole talle kohane karistuse liik. Seega tuleb teda karistada vangistusega. Seetõttu, lähtudes ka eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest, mõistis maakohus V. Mikkerile KarS § 121 lg 2 p 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. 4.
21. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises hindas maakohus V. Mikkeri süüd keskmiseks, sest tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ning vägistamisega ei kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. Kohus osutas, et V. Mikkeri süüd kergendab see, et ta on kannatanult andestust palunud ja enda tegu kahetsenud. Karistust raskendava asjaoluna arvestas maakohus aga teo toimepanemist pereliikme suhtes. Maakohus osutas, et vastavalt eksperdiarvamusele kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis, esineb V. Mikkeril kerge vaimne alaareng käitumishäiretega, mis avaldub tal kerges kognitiivsete võimete puudes. V. Mikkeri tegutsemist temale süüksarvatavate kuritegude ajal mõjutasid emotsionaalne ebastabiilsus, impulsiivsus ja piiratud kriitikavõime, mida tuleb arvestada talle karistuse mõistmisel. Seetõttu pidas maakohus võimalikuks karistada V. Mikkerit sanktsiooni alammääras, s.o kuueaastase vangistusega. V. Mikkeri karistuse kergendamiseks KarS § 60 alusel puudub aga alus, sest tegemist ei ole piiratud süüdivusega isikuga KarS § 35 tähenduses. Piiratud süüdivuseks peab isiksuse kõrvalekalle olema raskekujuline, mida ekspert ei kinnita. V. Mikker tuleb toime igapäevase eluga, töötab, elas perekonnaelu ja kasvatab alaealist last ehk temal tuvastatud isiksusehäire ei ole oluliselt kahjustanud tema igapäevaelu ja töövõimet. Mingit alust ei ole arvata, et Viktor Mikkeri võime aru saada sellest, et on keelatud astuda lapseealisega suguühendusse või tema suhtes vägivallatseda muul viisil, olnuks oluliselt väiksem kui täiesti tervel keskmisel inimesel või et tema võime oma käitumist juhtima olnuks oluliselt piiratum kui täiesti tervel keskmisel inimesel. 3 APELLATSIOON
22. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja V. Mikkerile kergema karistuse mõistmist või karistuse osaliselt või täielikult täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta toimepandu raskusele ega V. Mikkeri isikule. Nimelt on V. Mikker varem kriminaalkorras karistamata isik. Ta pani toime ühe vägistamise episoodi, millega ei kaasnenud tõsiseid tervisekahjustusi. Samuti on ta väljendanud kahetsust toimepandu osas ja kannatanu ees vabandanud. Kohus ei ole karistust mõistes arvestanud, et tegemist on juba mõnda aega tagasi toime pandud tegudega ning uusi kuritegusid ei ole V. Mikker sooritanud. Apellandi arvates on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks V. Mikker piiratud süüdivusega isik. Tema arvates kinnitab kohtupsühhiaatria ekspertiis vastupidist, leides, et V. Mikkeri võime normipäraselt käituda, oli tema nõrgamõistuslikkuse tõttu oluliselt piiratud. Kaitsja arvates on maakohtu otsus selles osas piisavalt põhjendamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
23. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
24. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
25. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus, taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on nõutavalt käsitlenud kõiki karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluvaid asjaolusid ja andnud selles osas ka põhjendused. Eraldi tähelepanu on pööratud asjaolule, et V. Mikkeril on kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis tuvastatud kerge vaimne alaareng ühes käitumishäirega. Maakohus on aga põhjendanud oma seisukohta, et see asjaolu ei ole arutataval juhul käsitletav V. Mikkeri süüd välistava või ka seda piiravana, sest vaimne alaareng on vähene ega ole mõjutanud süüdistava võimet eristada lubatut ja keelatut ning enda käitumist sellele vastavalt juhtida. Apellatsioonis ei esitata põhjendusi, mis kummutkaid maakohtu analüüsile põhineva järelduse. Apellandi viited sellele, et kuriteod pandi toime juba mõnda aega tagasi, et V. Mikker on varem karistamata 4 isik ja et ta ei ole rohkem kuritegusid toime pannud, ei ole asjakohased, sest neist ei nähtu, mil viisil on maakohus karistuse mõistmisel põhjendamiskohustust rikkunud.
26. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
27. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 72 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane, kuid põhjendatud üksnes osaliselt ning tuleb seetõttu rahuldadagi osaliselt. Nimelt on kaitsjal taotluse kohaselt kulunud apellatsiooni koostamisele kolm pooltundi. Arvestades apellatsiooni väikest mahtu ja selles sisalduva argumentatsiooni lihtsakoelisust, samuti seda, et kaitsja oli kõigi apellatsioonis tõstatatud teemadega maakohtu menetlusest suurepäraselt kursis, on taotlus üle paisutatud. Kohane on määrata tasu kindlaks kahe pooltunni ulatuses, s.o 40 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5