Obsah (12)

§ 63§ 122§ 81§ 180§ 339§ 113§ 341§ 110§ 61§ 124§ 175§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna B.Dkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 5792 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jul

§-le 124 lg 1, mis avab asitõendi mõiste ning märgib, et nimetatud paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb teha asitõendi vaatlus, mis on aluseks objekti kasutamisel asitõendina. Kohtu poolt tõendina käsitletav CD plaat ja plaadil olev salvestus ei vasta

§ 63lg 1 ettenähtud tõendi mõistele.

Kohus leidis, et pangakontoris inkassaatorina esinenud isik sai olla ainult B.D . Salajase pealtkuulamise tulemus välistab võimaluse, et see võis keegi teine olla. Kaitsja märgib, et kohtu jälitusprotokollidest tulenev järeldus ei põhine otseselt avaldatul. Pealtkuulamisprotokollidest tuleneb, et B.D ei ole avaldanud, et tema on raha saanud, vaid avaldas, et talle teatati, et see summa on olnud 3 312 000 krooni. Sellest kõnest tuleneb, et B.D valduses ei saanud raha olla. Kohus on avaldanud salajaste pealtkuulamiste protokollid ja nende allkirjastamata lisad, kuid on jätnud avaldamata salvestised.

§ 122

kohaselt tuleb jälitustoimingus tehtud heli- või videosalvestised, mis on vajalikud kriminaalasja lahendamiseks, säilitada kriminaaltoimikus või kriminaalasja juures. Selle sätte kohaldamist asja materjalidest ei nähtu. Salvestised puuduvad. Seega ei olnud võimalik kontrollida jälitusprotokolli usaldusväärsust. Jälitusprotokollile lisatud nö stenogrammid ei saa olla tõendiks, kuna ei ole täidetud vorminõudeid, määratlemata on kambri number Rapla arestimajas, kus toimus salvestus ja lisad on allkirjastamata menetleja poolt tõendamaks nende vastavust protokollile. Kaitsja viitab jälitusprotokollidele, mis kajastavad L.O-le 11.11.2009.a kl 17.44 helistamist ning märgib, et alusetu on väide, nagu oleks helistajaks olnud B.D elukaaslane M. P.. Helistaja isikut ei ole teiste menetlustoimingutega kindlaks tehtud, seetõttu ei oma need kõnelused ka oma sisult tõenduslikku tähendust. Apellandi väitel esineb kohtuotsuse lehekülgede 10 ja 15 vahel vastuolu. Kohus leiab, et 02.11.2009.a turvasalvestusel ei ole näha kassaruumis käinud vormiriietel õlakuid ning seljal G. logo, kuid B.D kodust on ära võetud G. logoga vest nii seljal kui rinnal, samuti on logo vormisviitril. Kohtu poolt asitõendina käsitletud B.D-le kuuluvaid vormiriideid ei saa kaheselt hinnata. Ühelt poolt seada kahtluse alla nende kandmist kelmuse toimepanemise päeval B.D poolt ja teiselt poolt võtta arvesse teostatud kiuekspertiisi (tl 240-244). Kohtu 4 seisukoht välistab teostatud kiuekspertiisi kui kohtuliku tõendi ning kohtu järelduse B.D viibimisest autos Ford ja kaubikus Toyota. B.D viibimist autos Ford ei tõenda ka 16.11.2009.a teostatud DNA ekspertiis. Kohus on asunud seisukohale, et roolilt, käigukangilt ja võtmetelt võetud teises proovis saadud tulemuse põhjal B.D või L.O viibimise kohta selles autos järeldust teha ei saa. Eeluurimisel on rikutud B.D õigusi prokuröri poolt vahistamistaotluse esitamisel kohtule (tl 92-93) ja tema vahistamisega kohtu poolt. Nii prokurör kui kohus on lähtunud DNA ekspertiisist, mille kohaselt sündmuskohale jäetud sõiduauto roolilt, võtmetelt ja käigukangilt võetud bioloogiline materjal kuulub B.D-le . Vahistamise motiiv ei vastanud DNA ekspertiisi järeldustele. Süüstavate ütluste hulgast tuleb välja jätta M. P. ütlused kohtuistungil. Kohus on seadnud need osaliselt kahtluse alla, osaliselt aga lugenud usaldusväärseteks. Kaitsja ei pea usaldusväärseks ka tunnistajate R. U. ja P. U. ütlusi ning R. U. poolt B.D äratundmist (protokoll tl 102-104). Need ütlused on vastuolulised. Seetõttu on kohus neid alusetult arvestanud. Veel märgib kaitsja, et äratundmiseks esitamisel rikuti

§ 81lg 2 nõudeid.

Fototabelil on B.D foto oluliselt teistest fotodest erinev, mistõttu oli tunnistajal kerge ära arvata, kes võib olla kahtlusalune. Oma kaitsealuse palvel lisab kaitsja, et eeluurimisel rikuti B.D elukaaslase M. P. seaduslikke õigusi – arestiti tema vara, ei tunnistatud teda kolmandaks isikuks. M. P. oli võetud õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi oma varaliste õiguste kaitseks. Lõpetuseks leiab kaitsja, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Alternatiivselt taotleb kaitsja juhul, kui ringkonnakohus leiab B.D süü tõendatud olevat, mõista talle kergem karistus, määrates kohesele kandmisele kohtuistungi ajaks ärakantud karistus ning ülejäänud osa jätta tingimisi täitmisele pööramata.

1. L.O kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Juhul kui ringkonnakohus L.O-d õigeks ei mõista, taotleb kaitsja mõistetud karistuse kergendamist. Apellant on seisukohal, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kohtulikul menetlusel rikuti mitmeid menetlusnorme. Kaitsja nõustub nende asjaoludega, mida kohus tõendatuks ei lugenud ning ei analüüsi ka neid kohtuotsuses esitatud seitset punkti, mis väidetavalt tõendavad kuriteo toimepanemist vaid B.D poolt, sest neis ei tehta järeldusi L.O kohta. Kaitsja on seisukohal, et L.O võis aidata ebaõnnestunult leida pangakelmuse toimepanejat, reaalselt asetleidnud kelmuses aga ei osalenud. See ei ole tänase tõenditebaasi puhul sugugi välistatud. Kohus teeb järelduse (kohtuotsuse lk 10), et salajase pealtkuulamise ja telefonikõnede eristuse põhjal tuleb asuda seisukohale, et B.D oli
2. novembril
3. a. seotud ja kontaktis L.O-ga. Kaitsja arvates näitab see, et ilmselt ei olnud L.O teadlik sama päeva varasemal ajal toime pandud kuriteost, kuna vastasel juhul ei oleks omavahel suhtlemiseks sellel päeval kasutatud telefone, millega suheldi ka varasemalt. Täiendavalt 5 rõhutab kaitsja, et „seotud ja kontaktis olemine“ ei saa olla see tegevus, millega L.O andis oma teopanuse kuriteo toimepanemisse. Liiatigi on kohus tuvastanud, et L.O-le ei saa ette heita Kohila vallas pangakontorisse sõitnud inkassaatori auto liikumise jälgimist ja selle kohta telefoni teel A. Salongile ja B.D-le informatsiooni andmist, seega vahetut osavõtmist pettuslikust teost ja panga raha enda valdusesse saamisest. Kohus on antud punktis teinud veel ühe meelevaldse järelduse selle kohta nagu oleks M. P. helistanud 11.11.2009.a kl 17.44 B.D-le. Kumbki pole seda kinnitanud. Kaitsja palub ka B.D-l veenduda kõigi jälitustoimingutega seotud tõendite seaduslikkuses. Kohus on tõendatuks lugenud, et a) mõlemad süüdistatavad käisid
4. oktoobril
5. a. kuriteo ettevalmistamise eesmärgil tutvumas Rapla maakonnas Rapla, Alu ja Kodila vaheliste teedega. Kaitsja leiab, et R. ja P. U. ütlustega ei ole tõendatud, nagu oleks L.O Alu ja Kodila vaheliste teedega tutvumas käinud ja kui neid ka kusagil nähti, pole see kuriteo osaks. Puuduvad tõendid, et L.O oleks 02.11.2009.a kaubikut Toyota juhtinud ja et ta oleks sellega ATV-d transportinud. Tunnistajate R. ja P. U. osas kohus leiab, et vastuolu tunnistajate ütlustes ATV juhi ja autode juures seisnud mehe välimuse ja riietuse osas ei ole nii oluline, et tunnistajate ütlusi kahtluse alla seada. Vaieldamatult tuleb tunnistajate ütlustega tõendatuks lugeda, et nimetatud kohas olid tunnistajate poolt nimetatud sõidukid. Vaidlust ei ole ka selles, et Toyota kaubik numbriga XXX XXX on registreeritud L.O nimele. Samuti kirjutab kohus otsuses, et L.O kaubikust leiti
6. novembril
7. a. Ida-Virumaal XXXXX maja nr. 1 juures kaks prussi. Ühel prussil nähtav kalasaba kujuline jälg ja teisel prussil jalatsijälje fragment. Kohus leiab, et kahe prussi leidumine kaubiku kongis kinnitab süüdistuse versiooni sama kaubiku kasutamise kohta ATV transportimiseks
8. oktoobril
9. a. tunnistajate P. ja R. U. poolt kirjeldatud kohta ja seni kindlaks tegemata kohta
10. novembril
11. a. Rapla maakonnas Rapla vallas Alu ja Kodila piirkonnas. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas need tõendid ikkagi tõendavad L.O osalemist. Tunnistajate ütlustest tulenevalt viibis kaubik Toyota tunnistajate P. ja R. U. poolt kirjeldatud kohas, kuid sarnast järeldust ei saa teha L.O kohta, keda tunnistajad kohtus ära ei tundnud. Asjas ei ole läbi viidud trassoloogilist ekspertiisi ja ei ole ka leitud ATV-d, mida väidetavalt kuriteo toimepanemiseks kasutati, ometi teeb maakohus siit lõppjärelduse, et ATV-d transportis
12. oktoobril ja
13. novembril
14. a. L.O oma kaubikuga. Selline järeldus on oletuslik ega baseeru tõenditele. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt ja kontekstist väljarebitult tõlgendanud tunnistajate J. M. ja A. L., aga ka süüdistavava L.O ütlusi ja jõudnud selles tulenevalt väärale järeldusele. Kaitsjale jääb arusaamatuks millise tõendiga on kummutatud väide, et buss oli alates
15. a. oktoobrikuu keskpaigast kuni
16. novembrini M. P. kasutuses. Ebaõige on kohtu hinnang K. K. tegevuse kohta. Kohus on analüüsinud, millega on tõendatud B.D ja L.O ühine ja kooskõlastatud tegevus kuriteo toimepanemisel. Tunnistaja M. P. ütlustest tehakse põhjendamatud järeldused, et L.O on osalenud kuriteo toimepanemises. Reaalselt annavad need ütlused võimaluse väita, et L.O teadis, et tehakse ettevalmistusi kelmuse toimepanemiseks, aga ei enamat. 6 Teo toimepanemist L.O poolt ei kinnita ka tunnistaja J. P.. Kohus on leidnud, et I. T. nime ja telefoninumbrite leidumine mõlema süüdistatava elukohast leitud telefonide mäludes kinnitab, et I. T. on süüdistatavate ühine tuttav. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida see asjaolu tõendab ja kuidas see süüstab L.O-d. Kohus on ühelt poolt seadnud kahtluse alla M. P. väite, mille kohaselt ei olnud tal L.O-ga poolteist kuud kontakti ja ta pöördus L.O poole alles pärast
17. novembrit. Samal ajal on M. P. kirjeldanud küllaldaselt L.O tegevust kuriteo ettevalmistamisel ja L.O-l 10 000 krooni olemasolu pärast
18. novembrit
19. a. Kaitsja märgib, et M. P. ütlused räägivad vaid plaanitava kuriteo ettevalmistamisest. 10 000 krooni olemasolu ei ole eitanud ka L.O . See ei ole ka rahasummaks, mille olemasolu võiks olla kaudseks tõendiks, et just L.O pani toime kelmuse ja omastas ca 3 312 000 krooni. Süüdistuse kohaselt on M. P. üheks peamiseks tunnistajaks ja juhul kui kohtul tekivad kahtlused tema usaldusväärsuses, siis ei saa käituda selliselt, et möönda, et isik annab kohati valeütlusi, L.O-d süüstavas osas on aga ütlused täiesti usaldusväärsed. Kohus leiab, et eksperdi arvamus L.O bioloogilise materjali leidumise kohta autost Ford võetud esimeses proovis kinnitab, et L.O on selles autos viibinud ja sellest tulenevalt arutatava kuriteoga seotud. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saab eksperdi järeldus kinnitada, et L.O on seotud kuriteoga. Võib teha oletusliku järelduse, et L.O on seotud autoga Ford, kuid ka see ei ole korrektne, sest ekspertiisiks lähtematerjali võtmine on tehtud ebaprofessionaalselt ja ebaseaduslikult. Kaitsja leiab et DNA ekspertiis ei kinnita L.O viibimist autos. Proovid on võetud kahele pulgale kolmest kohast ja üheks kohaks on olnud auto võtmed. Süüdistuse versiooni kohaselt sõitis autoga viimasena sündmuspaigale B.D , kelle DNA-d ei leitud. Seega eksisteerib võimalus, et L.O DNA oli sattunud auto võtmetele, kuid autot ei ole L.O kasutanud. Kohus on leidnud, et kiuekspertiisi arvamusest saab järeldada, et pangahoone ees seisnud auto Ford juhikohal ja L.O kaubiku Toyota juhiistme seljatoel leidus B.D vormipükstega samaliigilist materjali, mis muude tõenditega kogumis kinnitab, et B.D on nendes sõidukites viibinud. Samas ei anna aga kiuekspertiis ega ka sõrmejälje-ekspertiis mingeid tõendeid L.O väidetava osaluse kohta. Kohus on veel leidnud, et pangahoone ette saabunud isikuks sai olla ainult B.D . L.O bioloogilise materjali leidumine samast autost võetud proovides annab aluse järelduseks, et L.O on selles autos viibinud ja võtnud osa auto toimetamisest eelmise omaniku juurest Rapla maakonda Alu ja Kodila lähistele ja et S. L.
20. oktoobril
21. a. auto ostnud isik oli
22. novembril
23. a. seotud B.D ja L.O-ga. Kohtu arutelust jääb täiesti arusaamatuks, milline oli see seos L.O-ga ja millise teo pani siiski toime L.O. Kaitsjale ebaselgeks kohtu järeldus (kohtuotsuse lk 17 viimane rida, lk. 18 algus), et L.O kaubiku ja B.D kasutuses olnud sõiduauto Mazda asumine
24. oktoobril
25. a. Rapla maakonnas Kodila lähistel ja samast kohast ATV ärasõit tunnistajate nähes, küllaldase aluse arvata, et L.O ja B.D viibisid selles kohas kuriteo ettevalmistamise eesmärgil. Kaitsja rõhutab, et ei ole tõendatud, et L.O viibis
26. oktoobril süüdistuse näidatud kohas. 7 Kohus on veel leidnud, et tunnistaja M. P. ütlustega on tõendatud, et L.O rääkis kavatsusest niisugune kuritegu koos tuttava inkassaatoriga sooritada, selleks vajaliku kohvri tegemisest ja hiljem ütles, et kohver on valmis. Kaitsja märgib, et L.O ei ole rääkinud, et temal on kavas kuriteos osaleda. Samuti on kohus sellest M. P. lausest teinud väära järelduse, et L.O on isikuks, kes valmistas kohvri. Veelgi kummalisem on kohtu edasine loogika: Vaieldamatuks jääb L.O DNA kokkulangemine autost Ford võetud proovides avastatud DNA-ga ja L.O kaubiku toimetamine
27. või
28. novembril remonditöökotta ja kaubiku hilisem varjamine. Seega pidi L.O-l ja B.D-l olema
29. novembril
30. a. kokkulepe ühise tegutsemise kohta pangakontorist sularaha kättesaamise eesmärgil ja L.O tuleb lugeda kuriteo täideviijaks. L.O pidi teadma, et B.D läheb XXXXX pangakontorisse sularaha kätte saama ja teadma, millisel viisil B.D raha kätte saada kavatseb. Samuti on küllaldane alus asuda seisukohale, et pärast seda, kui B.D oli pangakontorist lahkunud, jäi pangast saadud sularaha B.D ja L.O valdusse. Need on kohtu oletused, mitte tõendatud faktid. Muuhulgas opereerib kohus DNA ekspertiisiga, mis ei saa L.O osalust kuriteos tõendada, arusaamatu on, millele tugineb järeldus, et L.O on oma kaubikuga ATV-d transportinud, et L.O oleks koos B.D-ga Tallinna sõitnud. Viited on üksnes kuriteo ettevalmistamisele. Kohus ei saa isikut karistada millegi muu eest kui tema kuritegeliku käitumise eest, mis on kirjeldatud süüdistuses ja leidnud kohtuliku uurimise käigus tõendamist. Mitte ükski eelnimetatud neljast tegevusest ei ole aga tõendamist leidnud. Oletusi ja kahtlusi ei saa tõlgendada isiku kahjuks. Apellandi arvates eksisteerib võimalus, et M. P. ei ole usaldusväärne tunnistaja. Tema väidetav nõustumine kuriteo ettevalmistamises osaleda, tunnistajaks sattumise asjaolud politsei poolt kahtlustatavaks tunnistatud, kinni peetud ja ütluste andmise eest koheselt vabadusse pääsenud. L.O ei ole toime pannud midagi, mida saaks isegi kuriteo ettevalmistamiseks pidada. Kui uskuda M. P., siis L.O oli küll teadlik plaanist kelmuse toimepanekuks, kuid ei ole andnud oma reaalset teopanust, sest ka vaieldavad tõendid tõendavad vaid kuriteo ettevalmistamist. Kaitsja ei näe teovalitsemise teooriast lähtuvalt, kuidas saab L.O vastutada väidetavalt B.D ja tuvastamata isikute poolt toime pandud lõpuleviidud teo eest. L.O ei ole valitsenud tegu ja ilmselt ei olnud ta ka teadlik, kas ja kui siis, millal tegu toime pannakse. Kohtu kasutuses ei ole otseseid tõendeid L.O vastu, kuid kaudseid tõendeid on kohus hinnanud tendentslikult. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks selliseid süüdistuses loetletud väidetavalt L.O poolt toime pandud abistavaid tegevusi ei ole kvalifitseeritud kaasaaitamisena, vaid on teinud täiesti tõendamata järelduse, et L.O oli kuriteo kaastäideviijaks. Kohus on rikkunud menetlusnorme. Kaitsja leiab, et DNA ekspertiisi läbiviimine L.O suhtes on ebaseaduslik. Kriminaalasja materjalide hulgast puudub L.O bioloogilise proovi võtmise vorm, mille olemasolule viidatakse
31. kd t.l.8, samas kui B.D puhul on see olemas (
32. kd t.l.4), samuti ka näiteks S. L. puhul (
33. kd t.l.95). 8 L.O DNA-d ei olnud ka andmebaasis, seetõttu ei saa olla ekspertiisi järeldused siduvad L.O suhtes. Kaitsja leiab, et ei ole korrektne DNA kahe proovi võtmine kolmest kohast sh. auto võtmetelt. Arestimajas toimunud jälitustegevuse – isikutevaheliste kõnede pealtkuulamise puhul on selgesti arusaadav, et kasutati jälitustegevusse kaasatud isikuid J. R. ja R. B.. Samas protokollides see ei kajastu. Protokollile ei ole lisatud salvestisi ja väljavõtted on tehtud äärmiselt meelevaldselt. Seaduse nõudeid on rikutud ka asitõendite kogumisel ja nende vormistamisel, mitmeid ei ole ka vaadeldud. Panga ametlikud dokumendid on esitanud ülekuulamisprotokolli lisana teller, asjas tähtsust omava video on toonud politseisse kahel korral oma mälupulgaga tunnistaja, seejärel on menetleja teinud ise koopiad ja „kõrvetanud need plaadile“. Asitõendid on pitseeritud nõuetele mittevastavalt. Jämedalt on rikutud menetlusõigust sellega, et M. P. tunnistati kolmandaks isikuks alles kohtuliku uurimise lõppfaasis. Kohus ei ole korrektselt läbi viinud ristküsitlemist. Rikutud on esmasküsitluse ja teisesküsitluse piiritlemise ja suunavate küsimuste esitamise keelu reegleid. Prokurör ei ole ristküsitluse raames sisuliselt L.O-d küsitlenud. Süüdistatavat ei saa sundida oma süütust tõendama ja juhul kui süüdistav pool leiab, et isik on toime pannud kuriteo, siis peaks ta ka küsitlema süüdistatavat kõigi süüdistuse asjaolude kohta. Kaitsja leiab, et kohus on prokuröri taotlusel põhjendamatult avaldanud tunnistaja V. ütlused. Kaitsja taotleb L.O õigeksmõistmist, viivitamatult vahi alt vabastamist, õigusabikulude hüvitamist, konfiskeeritu ja arestitu tagastamist. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et L.O on toime pannud teo, milles teda süüdistatakse, siis apellant leiab, et määratud karistuse pikkus ei vasta teo raskusele. Kohus on leidnud, et süüdistatavad on kavatsetult ja pikka aega ettevalmistunult pannud toime teise astme kuriteo, mille tulemusena said enda valdusse suures ulatuses võõrast vara. Ning kuigi ühtegi karistust raskendavat asjaolu tuvastatud ei ole, peab kohus vajalikuks mõista karistuse üle poole sanktsioonis ettenähtust. Kaitsja leiab, et selline lähenemine ei ole põhjendatud ja antud karistus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga ja on äärmiselt karm vaid üheepisoodilise süüdistuse puhul. Nagu kaitsja ka varasemalt on väljendanud, siis puuduvad tõendid, mis tõendavad üldse kuriteo kaastäideviimist L.O poolt, ometi on kohus teinud siingi meelevaldse järelduse leides, et uuritud tõendite alusel tuleb mõlema süüdistatava osa kuriteo ettevalmistamisel ja toimepanemisel lugeda võrdseks, mistõttu peab võrdne olema ka karistuse määr. Kohus ei ole karistust mõistes isegi kaalunud ka kaitsekõnes väljatoodud seisukohta, et tegelikult ilmnes kohtuliku uurimise käigus, et nii kannatanu, kui ka turvafirma G. poolt tehti väga palju vigu ja ametkondlikke minetusi, mis muutsid kelmuse suhteliselt lihtsasti teostatavaks. Sisuliselt pangas ei püütudki identifitseerida inkassaatori isikut (inkassaatorina käsitleti pangas igat inimest, kellel oli seljas G. vorm ja kaelas rippus töötõendi moodi kaart). Dokumendi kohaselt /
34. kd. tl 41/ väljastatakse kell 10.30 pangast raha, aga pettus toimub ca pool tundi varem. Raha võetakse „hea tava kohaselt“ pangast kaasa lisaks inkassatsioonikohvrile ka kilekottidega. Kannatanupoolne veidigi hoolsam käitumine
35. novembril
36. a. oleks 9 jätnud kelmuse katse staadiumisse ja ei oleks põhjust olnud esitada tsiviilhagi, mis tänaseks põhjendamatult L.O suhtes esimese astme kohtu poolt rahuldati.
37. L.O leiab apellatsioonis, et maakohtu otsus on põhjendamatu, ta ei ole toime pannud kuritegu, milles teda süüdistatakse. L.O leiab, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, kohus rikkus kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellant analüüsib tunnistajate A. L. ja J. M. ütlusi, leiab, et kohus on teinud neist ebaõiged järeldused ega ole arvestanud tema poolt antud ütlustega. Samuti on teinud kohus oletuslikud järeldused K. K. kohta, leides, et viimane oli huvitatud kaubiku sisemuse pesust, et kõrvaldada kuriteo jälgi. Ka nende asjaolude kohta on ta ise ütlusi andnud. Kohus on teinud väärad järeldused ka kuriteo ettevalmistamist puudutavas osas. Muuhulgas on apellandi arvates omavahel täiesti vastuolus P. ja R. U. ütlused. Kahtlusi tekitab ka äratundmiseks esitamise protokoll, kus on isikud esitatud äratundmiseks R. U.. L.O-le jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus teha järeldusi kaubikust leitud prusside osas ja väita, et need olid seal ka 19.10.2009.a. Järgnevalt analüüsib L.O M. ja J. P. ütlusi ja leiab, et neist saab teha järelduse üksnes selle kohta, et tema oli kuriteo ettevalmistamise vahendajaks. Samuti viitab apellant nende tunnistajate poolt antud ütlustes esinevatele vastuoludele. Apellant märgib, et salajaste pealtkuulamistega on rikutud

110 ja 112 nõudeid. Jälitustoimingutega on lubatud tõendeid koguda siis, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või raskendatud. Käesoleval juhul anti jälitusload välja enne kui muud menetluslikud meetmed tõendite kogumise välistasid. L.O käsitleb DNA ekspertiisi tulemusi ja leiab, et kohtujäreldus, nagu viitaks eksperdiarvamus tema viibimisele autos Ford, on põhjendamatu. Tema DNA leidmine süütevõtmetelt seda ju ei saa kinnitada. Arusaamatu on, millal on temalt DNA proov võetud. Menetleja on 13.11.2009.a DNA proovi ekspertiisi saatnud, aga samas on Lääne Prefektuur oma 07.06.2010.a. kirjas Tartu Halduskohtule viidanud, et proov on võetud Pärnu Arestimajas 16.11.2009.a. Kiuekspertiisi tulemused ei kinnita samuti tema süüd mingilgi moel. Leiti ju lihtsalt samaliigilisi kiude. Kohtu järeldused tema tegevuse kohta on meelevaldsed ja valed. Muuhulgas ei ole ta ühtki kohvrit valmistanud, ta ei teadnud, et B.D läheb pangakontorisse raha kätte saama, ta ei ole ühtki autot Tartu maakonnast Raplasse toimetanud, ta ei ole ühtki krooni kuritegelikul teel saanud. Tema süüd välistavad tõendid on jäänud kohtu poolt analüüsimata. Peale eelneva viitab apellant veel mitmetele menetluslikele eksimustele ja ebatäpsustele. L.O ei ole nõus, et temalt on menetluskuludena välja mõistetud ekspertiisitasud ning leiab, et ta ei peaks tasuma kriminaalasjas tähtsust mitteomavate ekspertiiside eest. Kohus oleks pidanud rakendama

§ 180lg 2 sätteid.

10 Lõpetuseks märgib L.O , et kuivõrd ta ei ole kuritegu toime pannud, ei saa ta ka karistuse osas sõna võtta. Samas aga pikeneb tema arvates karistuse pikkusega ka kahju hüvitamise võimalus. L.O taotleb maakohtu otsuse tühistamist. MENETLUS B.D

1. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid ei anna otsuse tühistamiseks alust. Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone. B.D SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid ei ole põhjendatud, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist

§ 339

lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-177-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). See seisukoht tuleneb vajadusest vältida vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemine maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel selliseid vigu, mis annaksid aluse otsuse tühistamiseks, teinud. Maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud, kohtu järeldused on põhjendatud ja need on jälgitavad. Apellatsioonide väidetega seoses märgib kohtukolleegium järgmist. B.D kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei vasta maakohtu poolt tõendina käsitletud CD plaat (SEB Panga XXXXX kontori turvakaamera salvestused 02.11.2009.a ja perioodil 16.09 – 28.10.2009.a)

§ 63

lg 1 ettenähtud tõendi mõistele, kohtukolleegium ei nõustu.

§ 63lg 1 kohaselt on iseseisvaks tõendiliigiks ka film või muu teabesalvestis.

Käesoleval juhul ongi CD plaadi näol tegemist muu teabesalvestisega, mitte aga asitõendiga, nagu seda märgib kaitsja oma apellatsioonis. Teabesalvestise saamine on menetlustoimingu protokollis fikseeritud /I kd tl 126-127; 177-179/. Kohtuistungil on kõne all olevad salvestised avaldatud, kohtumenetluse pooled märkusi ega vastuväiteid esitanud ei ole / IV kd tl 157/. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu poleks kohus piisavalt kompetentne videosalvestuste põhjal võrdlema ja hindama 02.11.2009.a V. K. esinenud inkassaatori ning B.D kui inkassaatori tegevuse ja liigutuste sarnasust. Maakohus on salvestuste vaatluse ja võrdluse tulemusel jõudnud järeldusele, et 02.11.2009.a pangakontorist sularaha kättesaamiseks volitatud isikuna esinenud isik pidi olema sama pangakontori teenindamiseks volitatud inkassaatorite hulgast. Kohtukolleegiumil ei ole alust selles järelduses kahelda ning leiab vastupidiselt kaitsja poolt väidetule, et selliste järelduste tegemiseks salvestiste võrdluse teel piisab tavalisest elukogemusest, selleks ei ole vaja menetlusse kaasata eriteadmistega isikut eksperdi näol. 11 Mis puutub salajaste pealtkuulamiste protokollidesse, mis on maakohtu poolt kohtuistungil avaldatud, siis kohtukolleegium osundab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-63-08, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et

§ 63

lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli.

§ 113

lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused lugesid küll jälituse erandtoimingu puhul tõendiks just selle toimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse, kuid see praktika kujunes kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) kehtivuse ajal. Et aga

§ 63

lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll (vt otsuse p 14.2). Samas Riigikohtu otsuses selgitatakse ka, et juhul, kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (otsuse p 14.3). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kohtumenetluse pooled käesolevas kriminaalasjas seadnud kahtluse alla salajases pealtkuulamises kajastatud informatsiooni. Ka apellatsioonid ei sisalda taotlust vahetult uurida ja kuulata teabesalvestist ennast. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendamatu B.D kaitsja väide, mille kohaselt on maakohus teinud 11.11.2009.a kell 17.44 L.O kasutuses olnud telefonile helistaja kohta meelevaldse järelduse, kuivõrd millegagi ei ole tõendatud, et helistajaks oli M. P.. Arvestades teisi tõendeid, muuhulgas asjaolu, et B.D elukohtade ja tema kasutuses olnud sõiduauto läbiotsimine toimus 11.11.2009.a kella 13.30-st kuni kl 17.30-ni /II kd tl 42, 69/, kõne L.O-le on toimunud veerand tundi pärast uurimistoimingute lõppu Tallinnast XXXX XX asuvast taksofonist, taksofon aga asub B.D XXXX XX XX asuva elukoha vahetus läheduses, siis maakohtu järeldus helistaja isiku kohta tugineb siiski vaieldamatult tuvastatud asjaoludele, selles pole alust kahelda. Vastuolusid ei näe kohtukolleegium ka kohtuotsuse osas, milles käsitletakse B.D vormiriideid kui asitõendeid. Apellandi sellesisulised väited on eksitavad. Kohus on esmalt võrrelnud 02.11.2009.a turvasalvestuselt näha olevat libainkassaatoril seljas olnud vormisviitrit ja –vesti, analüüsinud tunnistaja M. P. ütlusi selle kohta, et L.O tõi tema elukohta koti inkassaatori vormiriietega ning leidnud, et B.D ei pruukinud 02.11.2009.a kasutada neid vormiriideid, millised tema elukohast ära võeti (lk 10). Analüüsides aga kiuekspertiisi arvamust, järeldas maakohus, et kunstmaterjalist kiu leidumine Fordi juhiistmel ja peatoel viitab paruka kasutamisele. Sama auto juhikohal ja L.O kaubiku Toyota juhiistme seljatoel B.D vormipükstega samaliigilise materjali leidumine viitab aga teiste tõenditega kogumis hinnates sellele, et B.D on nendes sõidukites viibinud (lk 15). Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et vaieldamatult on ju tuvastatud inkassaatori vormirõivaste kandmine 02.11.2009.a pangakontoris inkassaatorina esinenud isiku poolt. AS G. vormiriided on aga ilmselgelt valmistatud ühesugusest materjalist ning seetõttu ei oma ka siinjuures tähtsust, kas B.D kandis just neid vormirõivaid, millised tema elukohast ära võeti või ei. Mis puutub apellandi väitesse, mille kohaselt ei tõenda B.D viibimist autos Ford 16.11.2009.a teostatud DNA ekspertiis, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida järgmist. Apellandi poolt viidatud ekspertiisiakti nr GE-1284-09/4350 arvamusosa p-st 2 12 nähtub, et roolilt/võtmetelt/käigukangilt võetud proovist saadi DNA analüüsil täielik segaprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada L.O-lt ja B.D-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaprofiilis /II kd tl 12/. DNA täielik segaprofiil tähendab aga segaprofiili, milles alleelid on ilmsiks tulnud kõigis uuritud lookustes /II kd tl 13/. Täiendava DNA ekspertiisiga (ekspertiisiakt nr GE-0289-10/0839) tuvastati aga eelpoolviidatud segaprofiili tõepära suhe, mille leidmiseks püstitati 2 alternatiivset hüpoteesi 1. hüpotees, mille kohaselt proovis A095554 leiduv bioloogiline materjal pärineb B.D-lt ja kahelt tundmatult isikult ja 2. vastandhüpotees, mille kohaselt samas proovis leiduv bioloogiline materjal pärineb kolmelt tundmatult isikult. Eksperdiarvamuse kohaselt saadi hüpoteeside tõepära suhe 2,9 x 105 , mis näitab, et esimene hüpotees on 2,9 x 105 korda tõepärasem kui teine hüpotees /II tl 16-17/. Eelnevast tuleneb kohtukolleegiumi hinnangul, et DNA ekspertiisidega tuvastatu toetab siiski teisi tõendeid, mis annavad aluse järelduseks, mille kohaselt B.D on 02.11.2009.a viibinud kurjategijate poolt pangakontori ette jäetud sõiduautos Ford Courier nr XXX XXX. Kohtukolleegium ei nõustu B.D kaitsja seisukohaga, et tunnistaja M. P. ütlused tuleb tõendite hulgast välja jätta, kuivõrd maakohus on ise need osaliselt kahtluse alla seadnud. Tõsi, et maakohus on oma otsuses kahtluse alla seadnud M. P. ütlustes sisalduva väite, mille kohaselt ei olevat tal olnud enne kuriteo toimumist L.O-ga ca poolteist kuud kontakti ning et ta pöördus viimase poole alles pärast 02.11.2009.a (lk14). Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna selline tunnistaja ütlustes sisalduv detail alust seada kahtluse alla tema ütlusi tervikuna. Pealegi on M. P. eelosundatud väide loogiliselt põhjendatav sooviga eemalduda ise kõne all oleva kuriteo toimepanemisest. Kohtukolleegiumi hinnangul on M. P. ütlused muus osas siiski arvestatavaks tõendiks. Tunnistajate R. ja P. U. ütluste kõrvalejätmiseks tõendite hulgast ei ole samuti alust. Tõsi, et tunnistajad on 19.10.2009.a hommikul Rapla linna lähistel B.D kasutuses olnud Mazda nr XXX XXX ja L.O-le kuulunud Toyota Hiace bussi nr XXX XXX juures olnud isikuid kirjeldanud pisut erinevalt ning et P. U. ei olnud võimeline 19.10.2009.a nähtud isikuid hiljem ära tundma. Kuid tuleb märkida, et inimeste tähelepanuvõime ja mälu ongi erinev, erinevatel inimestel jäävad mällu ka erinevad detailid, sõltudes sellest, millele on nad mõnda sündmust või isikuid nähes tähelepanu pööranud. Asjaolu, et P. U. ei suutnud nähtud isikuid hiljem ära tunda, ei sea iseenesest kahtluse alla seda, et R. U. on isiku äratundmiseks esitamisel kinnitanud, et L.O sarnaneb mehega, kes sõitis sündmuskohalt ära ATV-ga ja B.D on sarnane isikuga, kes seisis Toyota bussi juures. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole R. U. isikute äratundmiseks esitamisel rikutud

§ 81lg 2 nõudeid /vt I kd tl 102-107/.

Kaitsja leiab eksitavalt, et raha ei saanud B.D valduses olla, kuivõrd pealtkuulamisprotokollide kohaselt B.D raha saamist ei avaldanud. Vaieldamatult on ju tuvastatud, et B.D , esinedes inkassaatorina, sai kogu raha pangast oma valdusse. Ei oma mingit tähtsust, kas ta raha ülelugemise juures oli või ei ning kellele kuriteo kaasosalistest ta raha edasi andis. Mis puutub B.D kaitsja poolt oma kaitsealuse vahistamise vaidlustamist, siis kohtukolleegium jätab apellatsiooni selles osas tähelepanuta, kuivõrd vahistamismääruse vaidlustamise tähtaeg on möödunud. B.D-le esitatud süüdistusse puutuv ei ole ka M. P. kui kolmanda isiku seaduslike õiguste väidetav rikkumine. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles, nagu oleks maakohus rikkunud

§-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta 13 tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt oma otsustes selgitanud, et

§ 339

lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu lahendid 3-1-1-55-06; 3-11-3-07) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et

§-s 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumise tuvastamise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks (

§ 341lg 1).

B.D kaitsja, viidates

§ 339lg 1 p 8 rikkumisele, sellist taotlust oma apellatsioonis aga ei esita.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus B.D-le karistust mõistes lähtunud KarS § 56 sätetest ja oma seisukohti põhjendanud. B.D suhtes KarS § 74 sätete kohaldamise välistab juba ainuüksi tema süü suurus. 9. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka L.O ja tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kontrollinud L.O kaitsja taotlusel jälitustoimingute lubatavuse eelduseks olevate kohtu ja prokuratuuri lubade olemasolu, veendus, et käesolevas kriminaalasjas tõenditena kasutatav teave on saadud lubatud toimingute käigus ja lubatud ajavahemikel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole jälitustoiminguteks lubade andmisel rikutud

§ 110lg 1 sätestatud põhimõtteid.

Apellant möönab, et kindlaks tehtud tõenditebaas annab aluse järelduseks, mille kohaselt võis L.O aidata ebaõnnestunult leida pangakelmuse toimepanijat, reaalselt aga kelmuses ei osalenud. Apellandi eelosundatud väide viitab aga iseenesest sellele, et M. ja J. P. ütlused on arvestatavad tõendid. Kohtukolleegium osundab siinjuures M. P. ütlustele, milledest nähtub, et 2009.a kevadel tegi L.O talle ettepaneku pangakelmuses osaleda, tal olla tuttav inkassaator, kes on rahalistes raskustes ja kes pidi andma riietuse ja teatama raha toomise päeva ning et libainkassaator pidi raha pangast välja tooma. L.O pani ette, et M. P. leiaks isiku, kes võiks inkassaatorina esineda või oleks ise valmis inkassaatorit mängima või et M. P. valmistaks inkassaatorikohvri. L.O toonud tema elukohta ka inkassaatori vormiriietuse, hiljem teatanud aga, et vajalik kohver on valmis. M. P. kinnitas, et ca nädal pärast pangakelmuse toimepanemist tõi L.O talle 10 000 krooni (seda ei vaidlusta ka L.O ise) ja seletanud, et kelmuse teinud inkassaator ja „paks“ ja et sellelt turvalt või „paksult“ saab ta veel raha /IV kd tl 125-129/. Mis puutub apellandi väitesse, nagu poleks M. P. ütlused usaldusväärsed, kuivõrd ka kohus on neis kahelnud osas, mis puudutab M. P. ja L.O suhtlemist kuriteo toimepanemisele eelnenud ajal, siis kohtukolleegium käsitles seda küsimust B.D kaitsja apellatsiooniga seoses. Vaieldamatult on M. P. ütlused asjas arvestatavaks tõendiks. Maakohtu poolt kohtuotsuses toodud järeldus, et 11.11.2009.a on M. P. helistanud kl 17.44 L.O numbrile XX XXX XXX ja teatanud, et keegi viidi samal päeval kodust ära, tugineb jälitusprotokollile /III kd tl 155, 159/ ning asjaolu, et helistajaks oli M. P., on maakohus põhjendanud. Kohtukolleegium käsitles ka seda küsimust oma otsuses eelpool, leides, et maakohus ei ole meelevaldseid järeldusi tõendeid hinnates teinud. 14 Kohtukolleegiumi hinnangul omab käesoleva kriminaalasja lahendamiseks tähtsust iga väiksemgi asjaolu, ka kuriteo ettevalmistamine ja julgestus, sealhulgas see, mis nähtub tunnistajate P. ja R. U. ütlustest. Tunnistajad nägid 19.10.2009.a Rapla lähistel B.D kasutuses olevat Mazdat ja L.O Toyota Hiace bussi, kolme meest, kellest üks lahkus ATV-ga (vaieldamatult on kindlaks tehtud, et 02.11.2009.a kasutasid kurjategijad pangakontori juurest ja Rapla linnast lahkumiseks ATV-d). Kaitsja märgib muuhulgas eksitavalt, et tunnistajad U. ei tundnud kohtus L.O-d ära. R. U. avaldas kohtuistungil, et L.O on sarnane mehega, kes sõitis sündmuskohalt ära ATV-ga. Vaieldamatult omab tähtsust ka fakt, et kaubikust tuvastati kaks prussi, millest ühel oli nähtav kalasabakujuline muster. Kaitsja väitel ei saanud L.O teadlik olla 02.11.2009.a toimepandud kuriteost, sest vastasel juhul ei oleks sel päeval kasutatud omavahel suhtlemiseks telefone, millega suheldi ka varasemalt. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga. Salajase pealtkuulamise ja telefonikõnede eristuste põhjal olid B.D ja L.O 02.11.2009.a seotud ning kontaktis. Siinjuures tuleb tähele panna, et B.D sõnul tehtud siiski kaks viga, üheks oli see, et kasutati sama mobiiltelefoni, millega auto osteti ja teiseks see, et auto panga juurde maha jäeti, et autost oleks pidanud lahti saama, kasvõi põlema panema (jälitusprotokoll III kd tl 171, 172/. Apellant leiab, et kohtu järeldused, mis puudutavad mõlemate süüdistatavate poolt 19.10.2009.a Rapla lähistel Alu ja Kodila vaheliste teedega tutvumas käimist, seda, et B.D ja L.O pärast pangakelmuse toimepanemist koos viimase kaubikuga Toyota Tallinna sõitsid ning et L.O oma kaubikuga ATV-d on transportinud, ei ole tõendatud. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga. Maakohus on neid küsimusi põhjalikult käsitanud, tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud, maakohtu järeldused on põhjendatud ja loogilised (lk 11-13). Maakohtu poolt on veenvalt kummutatud ka L.O väide, nagu oleks tema kaubik Toyota Hiace 2009.a oktoobrist kuni 02. novembrini olnud M. P. valduses. Samas kohtukolleegium möönab, et telefonikõnede eristused ning I. T. nimi ja kontaktnumber seostab kuriteo toimepanemisega eelkõige B.D , kuid ei ole ka L.O süüd välistavaks asjaoluks. Kaitsja seab kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatu ka selles, nagu oleks L.O pangakelmuse toimepanemiseks vajaliku kohvri valmistanud. Kaitsjaga ei saa nõustuda. Kohtukolleegium osundab siinjuures M. P. ütlustele, milles viimane kinnitas, et L.O pidi ise selle kohvri valmis tegema, näitas joonist, kohver pidi olema kandiline, sellel pidi olema kaks tuld, üks punane, teine sinine või roheline, joonisel olid mingid mõõdud. Hiljem öelnudki L.O, et kohver on valmis /IV kd tl 126/. Kohtukolleegium möönab, et need M. P. ütlused ei anna iseenesest alust järeldada, et kohvri valmistajaks oli L.O ise, kuid see polegi määrava tähtsusega, oluline on see, et kuriteo toimepanemiseks vajaliku kohvri muretses L.O. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu ei annaks kiuekspertiis mingeid tõendeid L.O osaluse kohta kuriteos. Kiuekspertiisiga uuriti nii sündmuskohale jäetud Ford Courier-st kui L.O kaubiku istmelt leitud polüakrüülkiude ja leiti, et tegemist on samaliigiliste kiududega. Ühelt poolt lükkab see asjaolu veenvalt ümber L.O väited, nagu oleks tema kaubik oktoobri lõpus novembri alguses olnud M. P. käsutuses ning teisalt seob L.O kõne all oleva kuriteoga. Mis puutub maakohtu järeldusse, mille kohaselt S. L. 31.10.2009.a auto ostnud isik oli 02.11.2009.a seotud B.D ja L.O-ga, siis see järeldus tugineb jälitusprotokollidele, mida kohus on üksikasjalikult käsitlenud (lk 16). Kohtukolleegium nõustub maakohtu käsitlusega. 15 Nagu kohtukolleegium oma otsuses esmalt juba märkis, on maakohus kõiki tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud. Tuleb möönda, et otseseid tõendeid L.O konkreetse tegevuse kohta 02.11.2009.a ei ole, kuid tema osalus on tuvastatav tuginedes kaudsete tõendite kogumile. Maakohus on põhjendatult leidnud, et L.O ja B.D tutvusid koos kuriteo ettevalmistamise eesmärgil Rapla ümbruse teedega, L.O muretses pangakontorist sularaha äratoomiseks kohvri, toimetas Tartu maakonnast ostetud auto Raplamaale Kodila lähistele B.D-ga kokkulepitud kohta, samasse toimetas ka pangakontori juurest lahkumiseks kasutatud ATV ning sõitis pärast raha kättesaamist oma kaubikuga koos B.D-ga Tallinna. Maakohus märkis põhjendatult, et L.O pidi teadma, millisel viisil B.D pangast raha kätte saab, neil oli kokkulepe ühise tegutsemise kohta pangakontorist sularaha kättesaamiseks, L.O tegutses aktiivselt kuriteo ettevalmistamisel ja hoidis kuriteo toimepanemist ning selle õnnestumist oma kontrolli all. Mis puutub apellandi viitesse kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest süüdistatava kasuks, siis kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-15-10 väljendatud seisukohale, mille kohaselt süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

Samasugust seisukohta on Riigikohus väljendanud ka oma otsuses nr 3-1-1-21-09 – kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud ka tuginevalt kaudsetele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käesolevas kriminaalasjas süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel rikkunud nõuet hinnata kõiki tõendeid nende kogumis. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, mille kohaselt L.O ei ole valitsenud tegu ega olnud ilmselt teadlik, kas ja kui siis millal tegu toime pannakse. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-97-04 väljendatud seiskoha kohaselt on erinevalt formaalobjektiivsest teooriast ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria tähenduses on nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Samasugust seisukohta väljendas Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1108-06 - teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. 16 Maakohus tuvastas, et L.O alustas ettevalmistusi pangakelmuse toimepanemiseks 2009.a kevadel, tehes muuhulgas ka M. P. ettepaneku kurieos osalemiseks, muretses inkassaatori vormiriietuse ja inkassaatorikohvri, osales 31.10.2009.a kelmuse toimepanemiseks vajaliku Fordi ostmisel, toimetas oma kaubikuga Rapla lähistele kuriteo toimepanemise õnnestumiseks kasutatud ATV, sõitis pärast raha pangakontorist kättesaamist oma kaubikuga koos B.D-ga Tallinna, tema valduses oli väljapetetud raha. Kohtukolleegiumi hinnangul andis L.O vaieldamatult kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kui osundada veelkord M. P. ütlustele, millest tulenevalt käsitas L.O talle kuriteoplaanist rääkides n.ö libainkassaatorit kui „tankisti“ ning neile tuvastatud tehioludele, mis viitavad kuivõrd hoolikalt oli süüteo toimepanemine ettevalmistatud, julgestatud ja võetud meetmed teo lõplikuks õnnestumiseks, milles L.O osalus on vaieldamatu, siis on selge, et ainuüksi B.D-st kui libainkassaatorist kuriteo toimepanemine ei sõltunud, pangakelmuse pani toime erinevate ülesannete jaotusel põhinev kollektiiv ning tihti võibki n.ö teo tagaseisja (tuvastatud tehiolude põhjal L.O) olla teo toimepanemise tegelik otsustaja. Eelnevat silmas pidades on maakohus ka põhjendatult pidanud B.D ja L.O rolli toimepandus võrdseks. Mis puutub L.O kaitsja seisukohta, et DNA ekspertiisi läbiviimine on olnud L.O suhtes ebaseaduslik, kuivõrd kriminaalasja materjalide hulgast puudub L.O bioloogilise proovi võtmise vorm (B.D puhul on see olemas), siis kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ning leiab, et tõendi saamise kulg peab olema siiski jälgitav. Samas on mõeldamatu, et DNA ekspertiisi oleks olnud võimalik teostada ilma L.O võrdlusproovita. Kohtukolleegium leiab aga, et kuivõrd eksperdiarvamuse kujunemise üheks aluseks oleva L.O bioloogilise võrdlusmaterjali saamine ei ole asjas tuvastatav, siis tuleb DNA eksperdiarvamus L.O-d puudutavas osas tõendite hulgast välja jätta. Selle tõendi väljajätmine ei muuda aga kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt teiste hulgaliste tõendite pinnalt tehtud lõppjäreldust L.O suhtes. Kaitsja arusaam, nagu oleksid olnud J. R. ja R. B. kaasatud jälitustegevusse, on eksitav. Nimetatud isikuid ei kaasatud jälitustegevusse, mistõttu on ka arusaadav, et jälitusprotokoll sellist märget ei sisalda.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks jälitustoimingu protokoll.

Tõendamiseseme seisukohalt mitteolulise informatsiooni kandmine protokolli muudaks tõendi raskestijälgitavaks, seetõttu ongi protokolli kantud B.D vestluste see osa, millel on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tähtsust. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, mis puudutab asitõendite kogumisel ja vormistamisel tehtud seaduse nõuete rikkumisi.

§ 124

kohaselt on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Kaitsja poolt viidatud panga ametlikud dokumendid, tunnistaja T. S. poolt üleantud mälupulk, CD plaat ei ole käsitatavad asitõenditena

§ 124

mõttes, tegemist on tõenditega

§ 63

lg 1 mõttes, s.o muu dokumendi või muu teabesalvestisega, mille puhul tuleb järgida tõendite kogumise üldtingimusi, mis on sätestatud

§-s

1. Kohtukolleegium möönab, et M. P. on tunnistatud kolmandaks isikuks alles kohtuliku uurimise lõppfaasis, kuid see asjaolu ei oma tähtsust L.O süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kohtuistungi protokollis fikseeritust täheldatav ristküsitluse ebakorrektne läbiviimine. Mis puudutab tunnistaja V. ütlusi (kohus avaldas tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused), siis maakohtu otsusest tuleneb, et neid ütlusi ei ole maakohus arvesse võtnud. 17 Kohtukolleegiumi hinnangul on L.O-le mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks eelkõige süü. Käesoleval juhul tuleb süü suuruse hindamisel arvestada ka põhjustatud tagajärge, mis on üle 3 miljoni krooni suurune kahju. Süü suurust arvestades ei ole kohtukolleegiumi hinnangul L.O-le mõistetud karistuse leevendamine põhjendatud. Nagu käesolevas otsuses eelpool öeldud, on maakohus põhjendatult hinnanud B.D ja L.O teopanust võrdseks. Tuleb möönda, et kriminaalasjas tuvastatud tehiolud viitavad pangatöötaja poolt oma kohustustesse pinnapealsele suhtumisele, mis vaieldamatult aitas kaasa kuriteo õnnestumisele, kuid see asjaolu ei ole kohtukolleegiumi arvates aluseks süüdistatavatele mõistetud karistuste tühistamiseks.
2. L.O apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium, et nõustub maakohtu poolt kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsi ja hindamisega. Maakohus on esitanud argumendid, milledest tulenevalt peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseiks ning milledest lähtudes on L.O enda väited ebausaldusväärsed. Kaitsjate apellatsioonidega seonduvalt käsitles kohtukolleegium muuhulgas ka P. ja R. U. ütlusi, rõhutab aga siinjuures, et isiku äratundmiseks esitamisel R. U. ei ole menetlusnorme rikutud. Mis puudutab M. ja J. P. ütlusi, siis sisaldub neis oluline teave, mis koosmõjus teiste, küll kaudsete tõenditega on L.O süüküsimuse lahendamisel arvestatava tähtsusega. Mis puudutab L.O väidet, et nendest tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli ta üksnes kuriteo ettevalmistamise vahendajaks, siis osundab kohtukolleegium siinjuures, et teovalitsemisteooria kohaselt võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani koostaja, ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-108-06). Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud ka osas, millega mõisteti süüdistatavatel välja menetluskuludena riiklikus ekspertiisiasutuses tehtud ekspertiiside maksumus.

§ 175

lg 1 p 3 alusel on menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd maakohus on mõlema süüdistatava rolli kuriteo toimepanemisel lugenud võrdseks, siis on süüdistatavatelt võrdses osas välja mõistetud ka kulutused ekspertiiside teostamiseks, millega on järgitud viimatinimetatud paragrahvi 2. lõikes sätestatut. 11. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 137

lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10.11.2010.a otsuse B.D ja L.O süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja Paavo Randma 18