← Eesti

1-20-5155/30

1-20-5155 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-20-5155 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed

§ 25lg 2 ja § 274 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.

augusti 2020. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.C Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Paul Pikma Süüdistatav A.C isikukood XXX, elukoht XXX, viibib vahistatuna Tallinna Vanglas, XXX, 12 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 30.01.2020 Harju Maakohtu otsusega KarS §

§ 25

lg 2 järgi 6 kuu vangistusega, kinni peetud 05.06.2020 Kaitsja Vandeadvokaat Liis Suik riigi õigusabi korras RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsus A.C muutmata.
  4. Apellatsioon jätta rahuldamata. süüdistusasjas
  5. Määrata Liis Suiki Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 97,20 (ükskümmend seitse eurot ja 20 senti) eurot A.C-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A.C-lt 97,20 (ükskümmend seitse eurot ja 20 senti) eurot Eesti Vabariigi kasuks. välja
  7. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse A.C-le eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. augusti
  10. a otsusega lühimenetluses tunnistati A.C süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) §

§ 25lg 2 järgi 6 kuu vangistusega ja Kar

S § 274 lg 2 p 4 järgi 1 aasta vangistusega. KarS§ 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva. Ärakandmisele kuulub 9 kuud ja 26 päeva vangistust alates kinnipidamisest

  1. juunist
  3. A.C tunnistati KarS § 274 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta
  4. mail 2020 kella 08:00 paiku ähvardas Tallinna Vangla esimese üksuse O6 osakonna kambris nr 4 ametikohustusi täitnud valvur XX tervisekahjustuse tekitamisega. A.C vehkis karguga valvur XX suunas, võttis oma kargu alumisest otsast kummist pehmenduse ära ja liikus valvur XX-le lähemale ja ütles „Kurat ma võtan selle karguga su silma peast ära“ ning lõi karguga tugevalt vastu kambris olevat lauda. XX-l oli alust karta ähvarduse täide viimist süüdistatava agressiivse käitumise tõttu. Seega A.C pani oma tahtliku tegevusega toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega relvana kasutatava muu esemega ähvardades s.o KarS § 274 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS §

§ 25

lg 2 järgi tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatuliselt vargusi toime paneva isikuna taas

  1. mail 2020,
  2. mail 2020 ning
  3. juunil 2020 üritas Tallinna linnas asuvatest kauplustest varastada alkohoolseid jooke ja toiduaineid, kuid turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljumisel kinni. Seetõttu jäid kõik need kuriteo tema tahtest olenemata katse staadiumi.
  4. Maakohus leidis, et A.C on kõik talle süüdistuses esitatud kuriteod toime pannud ning nendes süüdi.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A.C , kes taotleb KarS § 274 lg 2 p 4 järgi enda õigeksmõistmist, sest kriminaalasi on tema vastu fabritseeritud seetõttu, et ta ei loobunud halduskohtule Tallinna Vangla vastu esitatud 1752 eurosest kahjunõudest. Ta ei 2

(6)saanud enam nõude esitamisest loobuda, sest nõue oli juba kohtule esitatud. Konflikt oli tema vastu fabritseeritud, sest valvur XX lõi teda WC uksega pikali ja lohistas mööda põrandat. Vanemvalvur CC keelitas teda oma tegevust lõpetama, sest ta tundis A.C-d 15 aastat ja teadis, et ta ei ole vägivaldne inimene. Konflikt sai alguse sellest, et talle sai teatavaks vangla korraldus
  1. mail 2020 tema üleviimiseks Viru Vanglasse. A.C ei olnud sellega nõus, sest ta pidi karistuse kandmisest vabanema
  2. mail
  3. A.C tunnistati süüdi Harju Maakohtu
  4. jaanuari 2020 . a otsusega. Tallinna Vangla kuulub Harju Maakohtu institutsiooni alla. Pealegi on ta Tallinna elanik ning tugiisik pidi talle vabanedes vastu tulema, kellele ta pidi tagastama temalt kasutamiseks saadud tugikepi. A.C teeb viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
  5. jaanuari 2006 Euroopa vanglareeglistiku sätetele, mille kohaselt suunatakse vangid vanglatesse, mis on nende kodu või sotsiaalse rehabilitatsiooni koha lähedal. Samuti peetakse võimaluse korral vangidega nõu nende ühest vanglast teise paigutamise kohta. Praegusel juhul seda ei tehtud. Kui valvur XX kambrisse tuli, oli ta ärritunud ja karjus, et viib A.C vägisi kambrist välja. Selle peale haaras A.C kargu ja suunas selle toru nagu püssi valvuri poole. Ta ütles, et kui ta vägivaldne oleks, siis võtaks ta sellega valvuril silma peast välja. Tegelikult ei olnud tal seda mõttes teha. Tal ei oleks see ka õnnestunud, sest valvur seisis temast 4 meetri kaugusel. A.C mõõtis selle ise joonlauaga üle. Kui valvur hakkas lahkuma, siis lõi ta kargu täiest jõust vastu lauda nii et see meenutas isegi püssipauku. A.C sai aru, et ta peab siiski Viru Vanglasse minema, mistõttu pani oma asjad musta prügikotti ja läks enne pikka sõitu tualetti. Tualetis viibimise ajal tulid aga valvurid ja murdsid ukse lahti ja paikasid ta põrandale. Kõige aktiivsem oli XX. Seega on A.C selles asjas ohver, mitte kurjategija. Lisaks sellele ei olnud valvuril õigust teda kambrist jõuga välja toimetada, mistõttu ei ole tegemist ametikohustuste täitmisega. Äärmisel juhul võiks olla tegemist KarS § 120, kuid seegi tuleks asendada KarS § 34 punktiga
  6. Isik ei ole süüdi kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimelike aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses raske psüühikahäirega. A.C leiab, et tema puhul realiseerus enesekaitse instinkt. Tal lõi silme ees mustaks ja kaotas hetkeks tasakaalu, mistõttu pidi peaaegu kukkuma. Tallinna Vangla direktori asetäitja julgeoleku alal ütles talle telefoni teel, et konflikti provotseeris valvur YY ja see lahendatakse vangla siseselt distsiplinaarkaristuse määramisega. Nii aga ei läinud, sest vangla jurist ja prokurör sellise lahendusega ei nõustunud. Varguste toimepanemise osas süüdistatav A.C kohtuotsust ei vaidlustanud.
  7. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja k aitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  8. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, süüdistatava apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Sisuliselt taotleb süüdistatav A.C esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. 3
(6)Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on A.C talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et süüdistatav maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. KarS § 274 lg 1 näeb ette vastutuse vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Lõige 2 p 4 näeb ette vastutuse sama teo eest kui see on toime pandudrelva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS § 120-121 tunnustele vastav tegu. Vägivald peab olema seotud võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, st vägivalla ajendiks peab olema konkreetne võimuesindaja tegu, mistõttu abstraktsest vimmast mingi konkreetse ametikoha (praegusel juhul vangivalvur) vastu ei piisa. Ametikohustuste täitmine avaliku võimukandja poolt peab olema seaduslik, st teostatud oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et A.C kandis
  3. mail 2020 vangistust Tallinna Vanglas ning kannatanu XX täitis sellel ajal vangivalvurina oma tööülesandeid. Seega oli kannatanu XX võimuesindaja, kes täitis oma ametikohustusi. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Süüdistatav A.C leiab, et tema üleviimine teise vanglasse ei olnud seaduslik. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et selle küsimuse lahendamine ei ole praeguse kriminaalasja esemeks, sest kaebuste lahendamine vangla tegevuse üle toimub halduskohtumenetluse korras. Praeguse asja põhiküsimuseks on leida vastus sellele, kas A.C ähvardas ametikohustusi täitvat XX tervisekahjustuse tekitamisega, mille käigus kasutas ta relvana kasutatavat muud eset. Asja materjalidest nähtub, et A.C oli teadlik enda etapeerimisest juba enne seda kui XX tema kambrisse sisenes. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et hommikul tööle tulles kuulis ta öösel tööl olnud valvuritelt, et A.C keeldub etapile minemast. Samuti nähtub A.C enda apellatsioonist, et etapeerimisest teatati talle hommikul vangla siseraadio kaudu. 4
(6)A.C apellatsiooni väited on tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise kohta on kohtukolleegiumi hinnangul vastuolulised. Esmalt väidab A.C , et ta ei ole XX tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. Hiljem aga väidab, et ta ei olnud tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Kannatanu XX ütlustest nähtub, et A.C võttis ära kargu otsiku ja ähvardas karguga tal silma peast välja torgata. Lisaks sellele lõi ta karguga väga tugevasti vastu lauda. XX tundis hirmu, sest A.C oli väga ärritunud ja valmis oma ähvardust tema arvates ka realiseerima. XX hoidis igaks juhuks kätt oma vööl oleva nuia peal. Kannatanu ei kinnita A.C ütlust, et kui ta vägivaldne oleks, siis torkaks ta vangivalvuril silma peast välja. Kannatanu XX ütlused on kooskõlas tunnistajate UU ja DD ütlustega. Ka nende ütlustest nähtub, et XX oli ärritunud ja tema käitumine tekitas neis hirmu. Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et A.C ei kavatsenud kannatanu suhtes tegelikult füüsilist vägivalda kasutada. Kuritegu oli lõpule viidud juba füüsilise vägivallaga ähvardamisega. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et A.C oleks olnud kannatanut ähvardades süüdimatus seisundis. Kuna A.C keeldus etapile minemast, siis oli ta kahtlemata ärritunud. See aga ei tähenda automaatselt seda, et ta oli süüdimatus seisundis. Maakohtu otsuses leitakse põhjendatult, et seaduse mõtte ja senise kohtupraktika kohaselt on kark käsitletav relvana kasutatava muu esemena. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi taotlusega A.C talle esitatud süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25. augusti 2020. a kohtuotsuse A.C süüdistusasjas KarS §

§ 25lg 2 ja § 274 lg 2 p 4 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

7. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja vandeadvokaat Liis Suik esitas kohtuistungil taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja kohtuistungil osalemises 3 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 27 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud suuruses. Kohtukoosseis ei vaidlusta kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. 5

(6)Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lühimenetluses mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja poolt taotletud summa praeguses asjas seda piirmäära ei ületa. Eeltoodut arvesse võttes määrab kohtukolleegium käesolevas asjas apellatsioonimenetluses advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 alusel riigi õigusabi tasu suuruseks 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt A.C-lt. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.