Obsah (8)

§ 407§ 444§ 415§ 173§ 163§ 175§ 177§ 468

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. veebruar 2026, Paide Kohtunik Addis Tammiku Kohtujurist Kaja Aljama Tsiviilasja number 2-25-13073 T

§ 407lg 1 tagaseljaotsusega osaliselt rahuldamisele.

Õiguslikult põhjendamata osas jätab kohus siin toodud põhjendustel hagi rahuldamata (

§ 407lg 6).

1. Hageja nõude aluseks olevad lepingud (nr x, r, q, f ja b) on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohtul on kohustus kontrollida sellise lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. Samuti on kohtul kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25). Kohus vaidlusaluse lepingu tühisuse aluseid ei tuvastanud. Küll aga on kohtu hinnangul krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
2. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja
3. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Võlaõigusseaduse § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.
4. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis krediidiandja kontrollimata kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse.
5. Kohus on seisukohal, et pelgalt avalikesse andmebaasidesse päringu tegemine ei ole piisav, et kontrollida krediidisaaja andmeid tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Samuti mitte lähtumine üksnes tarbija poolt krediiditaotluses esitatud teabest. Tallinna Ringkonnakohus leidis 08.11.2021 kohtuotsuses nr 2-20-106661 p-s 55, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul ei ole kohtule kostja pangakonto väljavõtet esitatud. Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Eeltoodust tulenevalt on esialgne krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata.
6. Võlaõigusseaduse § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
7. Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
8. Võlaõigusseaduse § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Praeguseks hetkeks on kostja ja Telia Eesti AS vahel sõlmitud lepingute lõpptähtpäev saabunud. Seega ei ole VÕS § 403⁴ lg 7 arvestuse esitamise kohustust kuna kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (24.11.2023 Riigikohtu lahend 2-21-13098). Hageja tõi hagis esile, et vaidlusalused lepingud öeldi kehtivalt üles 28.02.2023 (dtl 134). Arvestades, et selleks ajaks oli kostja vaidlusaluste lepingute järgi tasumisega viivituses rohkem kui kolm järjestikust kuud ja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, siis on vaidlusaluste ülesütlemine õiguslikult põhjendatud. Nimetatut ei muuda ka esialgse võlausaldaja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Hageja esitatu kohaselt oli kostja lepingu nr x järgi võlgnevuses alates
9. osamaksest (s.o alates 20.11.2022), lepingu nr r järgi võlgnevuses alates
10. osamaksest (s.o alates 20.11.2021), lepingu nr q järgi võlgnevuses alates
11. osamaksest (s.o alates 20.11.2022), lepingu nr f järgi võlgnevuses alates
12. osamaksest (s.o alates 20.11.2022) ning lepingu nr b järgi võlgnevuses alates
13. osamaksest (s.o alates 20.11.2022).
14. Hageja esitas võlgnevuse ümberarvestuse. Kohus ei käsita ümberarvestust haginõudena ja lähtub asja lahendamisel menetlusse võetud haginõuetest. Hagis palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1112,97 eurot, intressivõlgnevus 76,25 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 640,34 eurot ning edasiulatuv viivise alates 13.08.2025 kuni põhinõude summas 1112,97 eurot täitmiseni lepingus kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas. Ümberarvestuse kohaselt võlgneb kostja hagejale lepingu nr x alusel põhivõla 277,97 eurot, lepingu nr r alusel põhivõla 83,90 eurot, lepingu nr q alusel põhivõla 51,37 eurot, lepingu nr f alusel põhivõla 87,05 eurot ning lepingu nr b alusel põhivõla 82,72 eurot. Vaidlusalused lepingud on hagi kohaselt kehtivalt ülesöeldud 28.02.
16. Arvestades eeltoodu ning tsiviilasja materjalidest nähtuvat, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lepingu nr x alusel põhivõlg 277,97 eurot, lepingu nr r alusel põhivõlg 83,90 eurot, lepingu nr q alusel põhivõlg 51,37 eurot, lepingu nr f alusel põhivõlg 87,05 eurot ja lepingu nr b alusel põhivõlg 82,72 eurot (dtl 135-138).
17. Hageja esialgses nõudes sisaldunud intressinõue, lepingujärgne viivisenõue ja sissenõudmiskulude nõue jäävad rahuldamata.
18. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist iga lepingu järgi põhivõlgnevuselt lepingujärgses määras alates lepingu lõpptähtajale järgnevast kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvat viivist kuni põhiosa täieliku tasumiseni 24% aastas. Lepingute kohaselt on viivise määraks kolmekordne seaduses sätestatud viivisemäär (dtl 135-138). Kohus iseenesest nõustub hagejaga, et lepinguga saab kokku leppida intressimääraga võrdses või seaduses sätestatust (VÕS § 113 lg 1) kõrgemas viivisemääras. Kuid kohus ei nõustu hagejaga selles, et ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säilib õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks krediidiandja intressimääraga ligikaudu võrdset viivist). Regulatsiooniga on asendatud lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka öelda, et kui lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga või seadusjärgsest viivise määrast kõrgemas määras, peaks ka lepingus kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgseks intressimääraks. Kuna hageja on palunud kõikide lepingute osas ümberarvestuse korral mõista viivise välja lepingujärgses määras ja see on kõrgem, kui seadusjärgne määr, siis ei saa kohus hageja viivise nõuet selles osas rahuldada. Küll aga kuulub rahuldamisele hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras. Hagis taotles hageja viivise väljamõistmist alates 21.03.2023 kuni hagi esitamiseni (12.08.2025). 10.11.2025 hagi täpsustuse kohaselt öeldi vaidlusalused lepingu kehtivalt üles 28.02.2023, mistõttu nõuab hageja vaidlusaluste lepingute järgi võlgnetavatelt põhisummadelt viivist alates 01.03.
20. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude seadusjärgses määras ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise ajavahemiku 01.03.2023 kuni 12.08.2025 eest välja lepingu nr x 79,66 eurot; lepingu nr r alusel 24,04 eurot; lepingu nr q alusel 14,72 eurot; lepingu nr f alusel 24,95 eurot ning lepingu nr b alusel 23,71 eurot (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Samuti kuulub rahuldamisele hageja edasiulatuva viivisenõue alates hagi esitamisest.
21. Kuna kohus tuvastas, et vaidlusaluste lepingute sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kohus hageja lepingujärgset intressinõuet (76,25 eurot) ei rahulda. Hageja võlgnetava intressi ümberarvestust ei esitanud. Kohus seda intressinõude ebaselguse ja selle aluseks olevate asjaolude puudumise tõttu ise välja arvutada ei saa. Samuti jääb vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõue. Kohtuotsuse selgitused
22. Maakohus võttis hagi 12.11.2025 määrusega menetlusse. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte isiklikult e-posti teel 18.11.
23. Kostjat hoiatati tagaseljaotsuse tegemise eest. Kostja ei ole tähtaegselt hagile vastanud (s.o hiljemalt 02.12.2025) ega praeguse lahendi koostamise ajaks, mistõttu saab lugeda, et hagiavalduses esitatud faktilised väited on kostja poolt omaks võetud ning esineb alus tagaseljaotsuse tegemiseks (

§ 407lg 1).

21. Tagaseljaotsuse võib kohus teha ilma kirjeldava ja põhjendava osata (

§ 444lg 3).

Kui kostja esitab kaja ja kohus jätab kaja rahuldamata, siis täiendab kohus tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osaga kaja lahendamise määruses (Riigikohtu

1. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik).
2. Praegusel juhul teeb kohus tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja, kellele hagi on kätte toimetatud, ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul (

§ 407lg 1).

Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. Kohus leiab, et hagi on osaliselt õiguslikult põhjendatud ja selles osas tagaseljaotsuses põhjendusi ei esita (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lg 3). 23. Kaja esitamise kohta selgitab kohus järgmist. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid. Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse riigilõiv, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Riigilõivu ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul riigilõivu tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust

§ 415lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral.

Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Menetluskulud 24. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173lg 1).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks

§~174 lg 1 järgi. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

§ 163

lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel järgmistest asjaoludest. Hageja nõudis kostjalt põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist. Nõudest rahuldas kohus osaliselt. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 37,70% ((809,27 (583,01+167,08+59,18) / 2146,67 eurot * 100% = 37,70%). Seega jäävad menetluskulud 37,70% ulatuses kostja kanda ning ülejäänud osas hageja kanda. Hageja on esitanud 12.08.2025 ja 10.11.2025 menetluskulude nimekirjad (dtl 120 ja 186). Kokku on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 1014 eurot (ilma käibemaksuta) 6 tunni eest tunnihinnaga 169 eurot. Õigusabi toimingud: alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; kohtu dokumentide analüüs, puuduste kõrvaldamine, ümberarvestuse tegemine; dokumentide esitamine kohtule; vastuse koostamine, lisadokumentide kogumine. Lisaks palub hageja välja mõista viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kohtute infosüsteemi kohaselt on riigilõiv tasutud ja tegemist on vajaliku kuluga. Praeguses asjas on tegemist hageja majandustegevuses esitatavate tüüphagidega, mis esitatakse võlgnike vastu, kes ei täida tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi. Seetõttu ei nõua esitatud hagi koostamine (sh selle täpsustamine või täiendamine kohtu nõudmisel) kõrget kvalifikatsiooni ja esindaja tunnitasu suurus 169 eurot ei ole põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud osaliselt esindaja ajakulu. Menetluses ainuke nähtav toiming on hagiavalduse koostamine ja selle täiendamine/täpsustamine. Eeltoodut arvestades on hagi esitamisega seotud põhjendatud ja vajalik esindajakulu

§ 175lg 1 mõttes praeguses asjas 200 eurot (100 eurot x 2 tundi).

Seega kokku on hageja menetluskulud 550 eurot (=350 eurot riigilõiv + õigusabi kulu 200 eurot). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb sellest 37,70% ( s.o 207,35 eurot) kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kostjal ei ole kohtule teadaolevalt menetluskulusid, ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja. 25. Hageja taotlus kostja kohustamiseks menetluskuludelt viivise tasumiseks kuulub rahuldamisele (

§ 177lg 4).

26.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Addis Tammiku, kohtunik