Obsah (12)

§ 403§ 402§ 401§ 1§ 4062§ 4034§ 406§ 94§ 6§ 113§ 1132§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Nele Teelahk Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2026, Jõhvi Tsiviilasja number 2-25-105912 Kohtuasi Aktiva Finance Group OÜ hagi X-i

1132 lg 2 ja lepingu üldtingimuste p 8.1.11 alusel. Kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt, mistõttu nõuab hageja kostjalt viivist üldtingimuste p-le 10.8.1 alusel. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viiviseid viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast

1. oktoobrist 2022 põhisummalt 914,17 eurot kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani
2. maini
3. Kolmekordne seaduses sätestatud viivisemäär, mis kehtis arvete tasumise tähtajal, oli 24% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 555,41 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras, mis arvete tasumise tähtajal oli 24% aastas. Vastavalt kohtunõudele esitas hageja nõude

§ 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse.

Kostja sai lepingu nr 1561313 alusel kauba summas 729 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 703,05 eurot (kuni

1. osamakseni k.a). Juhul kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 25,95 eurot (729703,05) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates
2. augustist 2022 intressimääraga võrdses määras 9,90% aastas. 3 Kostja sai lepingu nr 2083466 alusel kauba summas 688,90 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 69 eurot (kuni
3. osamakseni k.a). Eeltoodust tulenevalt, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 619,90 eurot (688,90-69) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates
4. veebruarist 2025 intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas. KOSTJA SEISUKOHT
5. Kostja hagile ei vastanud. KOHTU SEISUKOHT
6. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
7. Kohus hindab esmalt tarbijakrediidilepingutest tuleneva nõude põhjendatust (p-id 6-15) ning seejärel teenuste eest tekkinud võlgnevuse põhjendatust (p-id 16-17).
8. Kohus leiab hagiavalduse ja selle lisade põhjal, et hageja nõue tuleneb osaliselt tarbijakrediidilepingutest (

§ 402lg 1).

Tarbijakrediidileping on

§ 402

lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Krediidileping on

§ 401

lg 1 kohaselt leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

2. augustil 2020 sõlmitud järelmaksuleping nr 1561313 ja
3. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 2083466 sisaldavad intressi tasumise kokkuleppeid, seega on tegemist tarbijakrediidilepingutega. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale (dtl 91).
4. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46). 9. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas lepingu sõlmimisel ja lepingu tingimuste muutmisel.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 4 9.

1. Krediidiandja ja kostja sõlmisid
2. augustil 2020 järelmaksulepingu nr 1561313 (dtl 41-44). Lepingu alusel sai kostja kauba maksumusega 729 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 10,36% aastas. Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga
3. mai 2020 20,52% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Selle kolmekordne määr on 61,56%. Seega ei ületanud lepingus toodud krediidi kulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, osamaksete arvu, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu (dtl 27). Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega. 9.
4. Krediidiandja ja kostja sõlmisid
5. veebruaril 2022 järelmaksulepingu nr 2083466 (dtl 50-53). Lepingu alusel sai kostja kauba maksumusega kokku 688,90 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 25,73% aastas. Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga
6. november 2021 16,95%. Selle kolmekordne määr on 50,85%. Seega ei ületanud lepingus toodud krediidi kulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, osamaksete arvu, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu (dtl 27). Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega.
7. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 5 Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 11. Hageja märkis, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud maksehäireregistritesse, krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotlusest (dtl 30). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise raames ei ole laenuandja kostja pangakonto väljavõtet kontrollinud (dtl 120). Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole kostja krediidivõimelisust lepingu sõlmimisel piisavalt kontrollinud. Esialgne võlausaldaja ei ole kindlaks teinud kostjal sissetulekute olemasolu ega kohustuste mahtu või struktuuri. Tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ei ole kogutud kostja pangakonto väljavõtteid. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kohta kogutud muu teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Eelnevat arvestades ei saanud esialgne võlausaldaja jõuda kohtu arvates järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus on eelnevat arvestades tuvastanud, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga

1. augustil 2020 ja
2. veebruaril 2022 järelmaksulepinguid sõlmides. Esialgne võlausaldaja on jätnud tegemata mõistlikud pingutused kontrollimaks tarbija esitatud teavet jättes küsimata pangakonto väljavõtte (KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja

§ 4034lg 4 teine lause).

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

1. Kohus leiab, et kuivõrd mõlema järelmaksulepingu maksegraafikute järgsed kõikide osamaksete tasumise tähtajad on praeguseks saabunud, on järelmaksulepingutest tulenevad põhiosamaksed muutunud sissenõutavaks. Kostja sai
2. augustil 2020 sõlmitud järelmaksulepingu 1561313 alusel kauba väärtuses 729 eurot ning on teinud makseid 703,05 eurot (dtl 121). Kohus nõustub hageja arvestustega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata põhivõla 25,95 eurot. Hageja põhivõla nõue jääb seda ületavas osas rahuldamata.
3. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 2083466 alusel sai kostja kauba väärtusega 688,90 eurot ning on teinud makseid 69 eurot (dtl 121). Kohus nõustub hageja arvestusega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata põhivõla 619,90 eurot. Hageja põhivõla nõue jääb seda ületavas osas rahuldamata.
4. Järelmaksulepinguga nr 1561313 lepiti kokku intressimääras 9,9% aastas (dtl 41) ning järelmaksulepinguga nr 2083466 intressimääras 21,9% aastas (dtl 50). Hageja ei ole esitanud intressinõude ümberarvestust. Seetõttu on hageja intressinõue

§ 6

4034 lg 7 kohase arvestuse puudumise tõttu ebaselge ning kohus jätab selle tervikuna rahuldamata.

1. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise, mille on välja arvutanud hagiavalduse esitamise seisuga, s.o
2. mai 2025, ning edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise alates
3. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 24%. Kohus on tuvastanud, et kostjaga lepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on mh see, et väljamõistetava viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset määra. Viivis on sisult kahju hüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral ning seadusjärgset määra ületavana saab seda käsitleda muu tasuna

§ 4034lg 7 mõttes.

1. augustil 2020 sõlmitud järelmaksulepingu 1561313 algne maksegraafik oli kokku lepitud ajavahemikuks
2. september 2020 kuni
3. august 2022, s.o 24 osamakset (dtl 42). Seega viimase osamakse tasumise tähtaeg oli
4. august 2022 ja kostjalt tuleb välja mõista viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, st
5. augustist
6. Kohus mõistab kostjalt välja järelmaksulepingu 1561313 alusel viivise alates
7. augustist 2022 põhinõudelt 25,95 eurot

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga.

Nimetatud arvestuse järgi oli hagiavalduse esitamise seisuga, s.o

1. mai 2025 sissenõutavaks muutunud viivis 7,86 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt (25,95 eurot) alates
2. maist 2025 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr 2083466 maksegraafik oli kokku lepitud ajavahemikuks
2. märts 2022 kuni
3. veebruar 2025, s.o 36 osamakset (dtl 5152). Seega viimase osamakse tasumise tähtaeg oli
4. veebruar 2025 ja kostjalt tuleb välja mõista viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, st
5. veebruarist
6. Järelmaksulepingu nr 2083466 lepingujärgne intressimäär oli 21,9% aastas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära. Kuna hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, rahuldab kohus hageja viivise nõude vaid seadusjärgses määras ja jätab rahuldamata osas, milles see seadusjärgset määra ületab. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 619,90 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, st

1. veebruarist 2025 kuni
2. maini 2025 summas 13,45 eurot ning edaspidi põhivõlalt (619,90 eurot) alates
3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Eelnevat arvestades kuulub hageja viivisenõue tarbijakrediidilepingute alusel välja mõistetavatelt summadelt rahuldamisele osaliselt. Kohus on arvutuste tegemisel kasutanud viivisekalkulaatorit.

1. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja nõue tasumata teenuste, s.o mobiilsete teenuste ja seadmekindlustuse eest ning võlgnevuselt arvestatud viivise nõudes on põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt on kostjal hagiavalduse esitamise seisuga tasumata põhivõlg osutatud teenuste eest 149,30 eurot. Tõendina esitatud arvete kohaselt oli kostjal kohustus tasuda mobiilsete teenuste ja lisateenuste, s.o seadmekindlustuse eest kokku 150,56 eurot, mh arve nr 20220514307664 alusel 18 eurot (dtl 72-89). Arve nr 20220514307664 alusel on võlgnevus 16,74 eurot, kokku arvete alusel tasumata seega 149,30 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud, et jättis teenuste eest tasumata. 7 Kohtu hinnangul on hageja nõue selles osas õiguslikult põhjendatud ja hageja on oma nõuet tõendanud. Seega mõistab kohus kostjalt lepingute alusel hageja kasuks välja võlgnevuse tasumata teenuste eest 149,30 eurot.
2. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista viivise. Hagiavalduse p 2.
3. kohaselt arvestab hageja sissenõutavaks muutunud viiviseid põhisummalt viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast
4. oktoobrist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni
5. mail 2025 kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras, mis kehtis arvete tasumise tähtajal, s.o 24% aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue tasumata teenuste, s.o mobiilsete teenuste ja seadmekindlustuse eest on põhjendatud

§ 113lg 1 ja Telia Eesti AS-i üldtingimuste p 10.8.1 alusel.

1. mai 2025 seisuga oli sissenõutavaks muutnud viivis 90,71 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 149,30 eurolt alates
2. maist 2025 kuni põhivõla (149,30 eurot) täitmiseni viivisemääraga 24% aastas.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes

1132 lg-s 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 8.1.

1. Üldtingimuste p 8.1.
2. kohaselt on klient Telia nõudmisel kohustatud hüvitama Teliale seoses Telia ja/või teise isiku poolt võlanõude sissenõudmisega tekkinud kulud.

1132 lg 2 puhul ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid hüvitiste ülempiiridega.

§ 1132

lg 2 ei anna iseenesest alust kulutusi nõuda, selleks peab olema lepingus kokku lepitud (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud vlj, § 113 2, p 7.3.4). Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud võla sissenõudmiskulu määrades. Kokkulepet ei nähtu Telia Eesti AS-i üldtingimustest ega järelmaksulepingutest. Kokkulepe puudutab üksnes sissenõudmiskulu nõudeõigust. Ka

§ 1132

lg 2 ei anna iseenesest alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid selles peab olema lepingus kokku lepitud. Sellisel juhul saab hageja sissenõudmiskulude nõude aluseks olla võlaõigusseaduse kahju hüvitamise (

§ 115, 127 jj) sätted.

Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mille kohaselt on hagejal tekkinud 50 euro ulatuses kahju, peavad kulud olema reaalselt kantud ja neid tuleb tõendada. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tal oleks

1. novembri 2024,
2. detsembri 2024 ja
3. jaanuari 2025 meeldetuletuskirjade saatmisega tekkinud kahju 50 eurot. Kirjade saatmine (dtl 92-98) kahju suurust ei tõenda. Eelnevat arvestades jätab kohus sissenõudmiskulude nõude tervikuna rahuldamata.
4. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja
5. aprilli 2019 kliendilepingust 27789289 ja telekommunikatsiooniteenuse osutamise kokkuleppest,
6. augusti 2020 seadmekindlustuslepingust ning
7. veebruari 2022 seadmekindlustuslepingust tuleneva põhivõla 149,30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 90,71 eurot ning viivise põhivõlalt (149,30 eurot) alates
8. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni viivisemääraga 24% aastas. Kohus mõistab kostjalt välja
9. augusti 2020 järelmaksulepingust nr 1561313 tuleneva põhivõla 25,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7,86 eurot ja viivise põhivõlalt (25,95 eurot) alates
10. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga.

8 Kohus mõistab kostjalt välja

1. veebruari 2022 järelmaksulepingust nr 2083466 tuleneva põhivõla 619,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 13,45 eurot ning viivise põhivõlalt (619,90 eurot) alates
2. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab hagi rahuldamata intressi ja sissenõudmiskulude nõudes, samuti järelmaksulepingutest tuleneva põhivõla nõudes osas, milles see ületab ümberarvestatud nõuet, ja viiviste nõudes osas, milles see ületab seadusjärgset viivisemäära.

1. Arvestades hagihinda 1787,56 eurot, mis arvutati hagi seisuga, ja seda, et kohus rahuldab hagi 1015,01 euro ulatuses, sh tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised, mis on välja arvutatud ühe aasta eest, rahuldab kohus hagi ca 57% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 57% kostja kanda ja 43% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).
2. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 110), mille kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot ning õigusabikulu 338 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks 20 eurot (TsMS § 172 lg 9, § 484²). Menetluskulude nimekirja järgi kulus hageja lepingulisel esindajal täiendavate alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele 2 tundi, tunnihinnaga 169 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm 10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud. Kohus loeb põhjendatuks hageja menetluskulud 673 euro ulatuses (315 + 20 + 338).
3. Kohus mõistab kostjalt menetluskulude jaotust arvestades hageja kasuks välja menetluskulud 383,61 eurot (673 × 57%).
4. Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista kostjalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega

§ 113lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (Ts

MS § 177 lg 4). 24. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 9 (allkirjastatud digitaalselt) 10