2-22-4762/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 19. veebruar 2026 Tsiviilasja number 2-22-4762 Tsiviilasi Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi Saloni Büroomööbli AS-i vastu 9365 euro 17 sendi ja viivise saamiseks Saloni Büroomööbli AS-i vastuhagi Enima Trade OÜ (pankrotis) vastu 8056 euro leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Saloni Büroomööbli AS-i apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 30 637 eurot 73 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (vastustaja) Enima Trade OÜ (pankrotis, registrikood 12333557) pankrotihaldur Andrias Palmits Kostja (apellant) Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kohtuistungi toimumise aeg 13. jaanuar 2026 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-4762 osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7910 eurot 38 senti ületava viivise. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja viivisenõue (sh alates hagi esitamisest, s.o 1. aprillist 2022, sissenõutavaks muutuv viivis) 7910 eurot 38 senti ületavas osas rahuldamata. Täpsustada seoses Enima Trade OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamisega maakohtu otsuse resolutsiooni Saloni Büroomööbli AS-ilt summade väljamõistmise kohta Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3.Lugeda Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 222-4762 tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.Mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja põhivõlg 7910 eurot 38 senti ja 12. juuni 2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7910 euro 38 senti.

3.Jätta rahuldamata Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõue Saloni Büroomööbli AS-ilt alates 13. juunist 2025. a sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks.

4.Jätta hagi 1422 euro ja lisanduva viivise saamiseks rahuldamata.

5.Jätta Saloni Büroomööbli AS-i vastuhagi rahuldamata.

6.Jätta poolte menetluskulud Saloni Büroomööbli AS-i kanda.

7.Määrata Enima Trade OÜ (pankrotis) menetluskulude rahaliseks suuruseks 2947 eurot 50 senti.

8.Välja mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse menetluskulud 2947 eurot 50 senti.

9.Saloni Büroomööbli AS-il tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10.Tagastada kohtuotsuse jõustumisel Enima Trade OÜ (pankrotis) poolt Saloni Büroomööbli AS-i menetluskulude katteks tasutud tagatis 1800 eurot Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse."

4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Saloni Büroomööbli AS-i kanda.

5.Määrata kindaks Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks 738 eurot 92 senti.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2 Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Enima Trade OÜ (hageja) esitas 31. märtsil 2022 Tartu Maakohtule hagi Saloni Büroomööbli AS-i (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 9365 eurot 17 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1685 eurot 73 senti ja edasiulatuva viivise põhivõla jäägilt (9365 eurot 17 senti) alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivisemääraga 0,2% päevas.

Seoses hageja pankroti väljakuulutamisega 23. septembril 2025 (tsiviilasjas nr 2-25-10044) astus apellatsioonimenetluses hageja asemel pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 1 esimese lause alusel menetlusse hageja pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja pankrotihaldur).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja lepingu Tartu Ülikooli (TÜ) J. Liivi 2 õppehoone I korruse auditooriumi eritellimusmööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks.

Kostja allkirjastas lepingu 28. juunil 2021 ja lepingujärgne ettemakse laekus 29. juunil 2021. Lepingu järgi oli tarneajaks 31. august 2021. Tellimuse kinnituse kohaselt ei hõlma leping elektritöid ja -tarvikuid. Lepingu järgi pidi kogu mööbli maksumus (55 536 eurot koos käibemaksuga) olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama. 24. augusti 2021. a kirjavahetuses leppisid pooled kokku mööbli paigalduse alustamises 6. septembril 2021. Sellest lähtuvalt esitas hageja 1. septembril 2021 kostjale arve 23 736 euro tasumiseks maksetähtajaga 2. september 2021, kuna selleks päevaks oli hageja nõue teise lepingujärgse osamakse tasumiseks sissenõutavaks muutunud.

3.septembril 2021 teatas kostja, et objektil toimuvad ehitustööd, põrandakate on paigaldamata ja enne 15. septembrit 2021 paigaldusega alustada ei saa. Hageja informeeris 6. septembril 2021 kostjat, et suur osa mööblist on juba Adduco Kolimisteenused OÜ (Adduco) laos ning hoiatas, et paigalduse viibimisega kaasnevad kulud.

Kostja eiras korduvatele meeldetuletustele vaatamata oma lepingujärgset maksekohustust, ei taganud objekti paigaldusvalmidust ning üritas hageja kohustuseks panna ka kokku leppimata töid nagu pistikupesade hankimine ja kaabliavade märkimine.

Alates 17. septembris 2021 asus Adduco mööblit objektile vedama. Esimese rea toole ega järgnevaid lauaridu ei saanud paigaldada enne elektrikaabelduse teostamist, kuna need oleks kaablite vedamist takistanud. Lisaks selgus, et osade laudade plaadid tulevad neid lahti tõmmates korpusest välja, kuid see puudus lahendati mööbli paigalduse käigus.

4.oktoobril 2021 laekus kostjalt hageja pangakontole 4488 eurot selgitusega "ettemaks auditooriumitoolid". 7. oktoobril 2021 pöördus hageja e-kirjaga kostja poole, edastas mööbli kasutusjuhendi ja tuletas meelde, et ootab infot, kuidas paigaldada auditooriumi tagumine rida ning et viimane paigalduse päev on planeeritud 11. oktoobrile 2021. Mööbli üleandmise akti allkirjastasid pooled 18. oktoobril 2021. Sellega võttis kostja mööbli ja paigaldustööd vastu ning aktis märgiti ka avastatud paigalduse vaegtööd. Samal päeval edastas hageja info vaegtööde kohta Adducole ja palus need kiiresti ära teha.

25.oktoobril 2021 tegi Adduco vaegtööd ning 26. oktoobril 2021 esitas hageja kostjale arve 8064 eurot lepingujärgse kolmanda makse tasumiseks 30 päeva jooksul mööbli 3 üleandmisest (s.o 17. novembriks 2021) ning lisaks arve 1422 eurot ära jäänud paigalduse ja mööbli ladustamisega seotud lisakulu tasumiseks hiljemalt 9. novembriks 2021 (hageja lisas ka Adduco asjaomase arve).

Kostja arveid ei tasunud ning esitas korduvalt hagejale pretensioone mööbli paigalduse kohta. 7. detsembril 2021 vaatasid hageja töötajad paigaldatud mööbli üle ning ühtki märkimisväärset puudust ei tuvastanud. Kostja sellele ülevaatusele kohale ei ilmunud ja telefonile ei vastanud. Hageja pöördus telefoni teel TÜ esindaja poole ning selgus, et TÜ lõpptellijana hageja tarnitud mööbli ja selle paigalduse osas pretensioone ei ole.

Kostja saatis 23. detsembril 2021 hagejale nõude leppetrahvi tasumiseks, mille kohaselt oli hageja nõuetekohaselt paigaldatud mööbli üleandmisega viivituses 1. oktoobrist 2021 kuni 7. detsembrini 2021, seega vähemalt 66 päeva. Kostja tunnistas oma põhivõlga hageja ees 27 312 eurot ning teatas, et tasaarvestab selle leppetrahviga 8395 eurot 20 senti. Kostja pakkus, et pooled võiksid sõlmida kompromisslepingu, mille kohaselt tasuks kostja hagejale koheselt 25 000 eurot ja pooled loobuvad vastastikku muudest nõuetest teineteise vastu. Vastust oma ettepanekule soovis kostja hiljemalt 28. detsembriks 2021. 31. detsembril 2021 tasus kostja hagejale 25 000 eurot.

Hageja edastas 4. jaanuaril 2022 kostjale seisukoha, milles märkis, et kostjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda ega seda hageja nõudega tasaarvestada, samuti et hageja ei ole nõus kostja esitatud kompromissettepanekuga.

31.detsembri 2021. a seisuga oli kostja võlg hageja eest kokku 34 365 eurot 17 senti.

Kostja tasutud 25 000 eurot on hageja arvestanud nõuete katteks järgmiselt: 1436 eurot 79 senti kulutuste ja sellega seonduva viivise katteks, 5616 eurot 38 senti lepingujärgse viivise katteks ning 17 946 eurot 83 senti põhivõla katteks. Selle tulemusena võlgneb kostja hagejale põhikohustusena 9365 eurot 17 senti, millele lisandub lepinguline viivis 0,2% päevas.

Pärast mööbli üleandmist selle kasutamise käigus ilmnenud mõningad vead on olnud garantiitöödega kõrvaldatavad. Kostja on pahatahtlikult takistanud garantiitööde tegemist ega saa VÕS § 111 lg 3 kohaselt tugineda garantii- või muu kohustuse võimalikule rikkumisele hageja poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Alates 30. oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei esitanud kostja ühtki nõuetekohast pretensiooni mööbli väidetavate puuduste kohta. Garantiitööd jäid teostamata kostja tegevuse tõttu.

2.Kostja vaidles hagile vastu.

Kostjal on õigus keelduda lõppsummade tasumisest, sest tarnitud mööblil esinesid olulised puudused, mis takistasid selle kasutamist; kostja teavitas hagejat puudustest ning andis mõistliku aja puuduste kõrvaldamiseks; hageja ei kõrvaldanud puudusi või tegi seda ebapiisavalt. VÕS § 110 lg 1 kohaselt on ostjal õigus tasumisest keelduda seni, kuni müüja on täitnud oma puuduste kõrvaldamise kohustuse. Hageja oli juba saanud üle 90% müügihinnast, mistõttu oli põhjendatud hageja lepingurikkumise ja hageja reaalsete makseraskuste ja saneerimismenetluse tõttu tasu maksmata jätta.

Hageja nõue 1422 euro suuruse lisakulu (paigalduse tühistamise ja ladustamise kulud) hüvitamiseks on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamatu. Müügileping ei pane ostjale töövõtulepingule omaseid kaastöökohustusi, nagu objekti paigaldusvalmiduse tagamine jms. Kostja ei saanud mõjutada objekti valmidust ega vastutanud selle eest. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et väidetavad kulud (1422 eurot) on tegelikult tekkinud, on põhjendatud ega ole kattuvad muude lepinguliste või garantiikohustustega.

4 Teise osamakse tasumise kohustus muutus sissenõutavaks alles pärast kaupade tarnimist, üleandmise-vastuvõtu akti allkirjastamist ja puudusteta kauba üleandmist. Hageja ei esitanud üleandmise-vastuvõtu akti enne 18. oktoobrit 2021. Enne seda puudus hagejal õigus nõuda teise osamakse tasumist. Lisaks leppisid pooled pärast puuduste ilmnemist (laudade konstruktsioonivead, käetugede logisemine jm) suuliselt kokku, et teise osamaksena tasutakse ainult toolide maksumus (4488 eurot), mida hageja aktsepteeris ja millele ta ei esitanud vastuväiteid.

Kostja ei ole tunnistanud hageja nõudeid. Kostja 23. detsembril 2021 tehtud kompromissettepanek on ettepanek vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks.

Kostja teavitas hagejat puudustest järjepidevalt nii üleandmisel (18. oktoobri 2021. a akt, e-kirjad, fotod) kui ka hilisemates kirjavahetustes, täpsustades puuduste olemust ja ulatust.

Hageja ise tunnistas puuduste olemasolu ja lubas neid korduvalt kõrvaldada, kuid ei esitanud kunagi parandustööde akti ega tõendanud puuduste tegelikku kõrvaldamist.

Hageja väide, et kostja takistas garantiitööde tegemist, ei ole tõendatud. Kostjal on VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda tasu maksmisest seni, kuni hageja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud ega puudusi kõrvaldanud. Tellijal õigus kinni pidada tasu, kui töö või kaup ei vasta lepingutingimustele, eriti kui puudused on olulised ja püsivad. Seega on kostja õigustatult keeldunud tasu maksmisest kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Kolmas ehk viimane osamakse muutus sissenõutavaks 17. jaanuaril 2022, kui möödus lepingus ette nähtud 30-päevane tähtaeg hooldusjuhendite üleandmisest, mille alusel võis hageja esitada kostjale arve alates 16. detsembril 2021. 18. oktoobril 2021 üleandmisel fikseeritud puudused, mida hageja ei kõrvaldanud ja mille alusel oli kostjal õigus keelduda tasu maksmise kohustuse täitmisest. Asjaolu, et hooldusjuhendeid 18. oktoobril 2021 üle ei antud, tuleneb samal päeval allkirjastatud aktist, mille kohaselt ei ole dokumente üle antud.

Hageja võimalikud leppetrahvinõudega. nõuded kostja vastu on lõppenud tasaarvestusega kostja 3. Kostja esitas vastuhagi, paludes hagejalt kostja kasuks välja mõista leppetrahvi 8056 eurot ja viivise leppetrahviga tasumisega viivitamise eest alates 17. detsembrist 2021 kuni 24. märtsini 2023 7457 eurot 8 senti.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt on kostjal lepingu p 5.2 alusel õigus nõuda leppetrahvi 0,2% päevas tähtaegselt mittekohaselt üleantud, üleandmata või vastuvõtmata jäetud kaupade maksumuselt iga viivitatud päeva eest. Poolte kokkuleppel pidi mööbli paigaldus olema lõpetatud viie tööpäeva jooksul pärast paigalduse alustamist, mis pidi poolte kokkuleppel toimuma hiljemalt 15. septembril 2021. Hooldusjuhendid, mis on lepingu kohaselt nõuetekohase üleandmise lahutamatu osa, anti kostjale üle alles 16. detsembril 2021. Seega viivitas hageja müügilepingu kohustuste nõuetekohase täitmisega vähemalt 76 päeva (2. oktoobrist kuni 15 detsembrini 2021). Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 8056 eurot (53 000 eurot × 0,2% × 76 päeva).

4.Hageja vaidles vastuhagile vastu.

Lepingus puudub leppetrahvi kokkulepe. Hageja ei ole mööbli üleandmisega viivitanud.

Kostja ei saa nõuda leppetrahvi kogu mööbli maksumuselt kuni selle väidetavate puuduste kõrvaldamiseni ega ka hooldusjuhendi üleandmisega viivitamise tõttu.

5 MAAKOHTU LAHEND 5. Maakohus rahuldas 13. juuni 2025. a otsusega hagi osaliselt ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7910 eurot 38 senti ja viivise 1439 eurot 69 senti, samuti viivise tasumata põhivõlalt (7910 eurot 38 senti) alates 1. aprillist 2022 määras 0,2% päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Hageja nõude 1422 euro ja sellele lisanduva viivise saamiseks jättis kohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2947 eurot 50 senti. Kostjal tuleb otsuse kohaselt tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Hageja ja kostja sõlmisid 28. juunil 2021 lepingu, mille alusel kostja tellis hagejalt 168 kokkupandava tooli ja laua komplekti vastavalt kostja joonistele ning paigalduse õppehoonesse Tartus;  lepingu hind kokku oli 53 000 eurot, koos käibemaksuga 63 000 eurot;  Lepingu järgi pidi mööbel olema paigaldatud 31. oktoobriks 2021;  Kostja on hagejale tasunud I osamakse (ettemakse) 31 800 eurot; lisaks 4. oktoobril 2021 4488 eurot ja 31. detsembril 2021 25 000 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel sõlmitud leping on müügileping või töövõtuleping, kas ja millal on hageja tasunõuded sissenõutavaks muutunud, kas vaegtööd on kõrvaldatud, kas kostja on puudustest õigeaegselt teavitanud ning kas kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue.

1.Hageja pidi poolte kokkuleppe kohaselt valmistama konkreetsetele tunnustele vastavad 168 auditooriumitooli ja 168 auditooriumilauda, ning seejärel toolid ja lauad paigaldama.

VÕS §-st 29 tulenevad lepingu tõlgendamise üldised kriteeriumid ja töövõtulepingu mõiste tuleneb VÕS §-st 635. Töövõtulepinguga on tegemist siis, kui lepinguga kohustutakse võõrandama alles valmistatav asi ja lepingu juures on esmase tähtsusega töö tegemine või teenuse osutamine, aga mitte võõrandamine. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal ei olnud auditooriumitoolid ega -lauad valmis, vaid neid hakati alles valmistama. Lepingul on mõned müügilepingule omased tingimused, kuid suurem osa tingimusi vastavad töövõtulepingule. Arvestades, et leping ei ole osadeks jagatav, siis kohtu hinnangul sõlmisid pooled lepingu, mis oma sisult vastab kõige enam töövõtulepingule.

2.Lepingu p 3.2.3 järgi kohustus ostja tasuma müüjale ettemaksu 31 800 eurot, enne toodete paigaldust objektil 23 736 eurot ja ülejäänud 8064 eurot 30 päeva jooksul pärast kauba ja hooldusjuhendite üle andmist ostjale müüja poolt esitatud arve ja üleandmisevastuvõtmise akti alusel. Eeskätt on pooltel erimeelsus selle üle, millal muutus sissenõutavaks teine lepingujärgne makse 23 736 eurot.

Hageja võib kostjalt tasu nõuda, kui hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7, § 637 lg 4). Hageja on nii lepingueelselt, lepingutekstis kui ka lepingu täitmisel nõudnud, et kogu mööbli maksumus peab olema tasutud enne paigaldust objektile (VÕS § 29 lg-d 1 ja 6). Kostja on sellise lepingutingimusega nõustunud. Seega on pooled kokku leppinud, et kogu mööbli maksumus (55 536 eurot koos käibemaksuga) peab olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama.

6 Poolte 24. augusti 2021. a e-kirjavahetus tõendab poolte kokkulepet, et mööbli paigaldust alustatakse 6. septembril 2021. Selleks ajaks oli hageja mööbli valmis tootnud, metallosad Tartusse transportinud ja värvinud ning kogu mööbel oli paigalduseks valmis. Seetõttu esitas hageja 1. septembril 2021 kostjale arve 23 736 maksetähtajaga 2. september 2021.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et mööblil esinesid puudused ka mööbli üleandmisele (18. oktoobril 2021) järgnenud vaegtööde likvideerimise järgselt, s.o pärast 10. novembrit 2021.

Lepingu punkti 3.2.2 kohaselt oli kostjal kohustus teavitada puudusest kirjalikult taasesitatavas vormis 14 päeva jooksul. Lepingu p 6.6 kohaselt tuli esitada pretensioon, kus tuli ära näidata defektse kauba või kauba detaili nimetus, vea kirjeldus ja foto defektsest kaubast või kauba detailist. 30. oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei esitanud kostja ühtki nõuetekohast pretensiooni mööbli väidetavate puuduste kohta. 22. novembrist 2021 kuni 9. detsembrini 2021 saatis kostja vaid mõnerealisi e-kirju ebamääraste etteheidetega.

Alles pärast hagiavalduse esitamist pöördus kostja 11. aprillil 2022 hageja poole, edastades 8. aprilli 2022. a kuupäeva kandva mööbli ülevaatuse protokolli, mille kohaselt esinevad mööblil kolm puudust. Sellest saab järeldada, et mööbli puudused tekkisid alles selle kasutamise käigus.

Pärast seda, kui hageja üritas kahel korral kokku leppida aega mööbli ja võimalike puuduste ülevaatamiseks, teatas kostja 18. aprillil 2022 et kuna hageja ei suutnud operatiivselt reageerida ja puudusi kõrvaldada, siis tuli kostjal need kiirelt omal käel parandada. Sellest järeldub, et 8. aprilli 2022. a seisuga oli mööblil vaid piiratud arv kiiresti kõrvaldatavaid defekte.

Kohus ei nõustunud kostjaga, et pooled on suuliselt kokku leppinud, et seoses laudadel ilmnenud puudustega pidi kostja teisest lepingujärgsest osamaksust tasuma vaid toolide maksumuse 4488 eurot.

3.Kohus leidis, et kolmas osamakse muutus sissenõutavaks 17. novembril 2021.

Lepingu punkti 3.2.3 järgi tuli kolmas osamakse 8064 eurot tasuda 30 päeva jooksul pärast kauba ja hooldusjuhiste üleandmist arve ja üleandmis-vastuvõtmisakti alusel.

Üleandmisakti allkirjastasid pooled 18. oktoobril 2021. Üleandmisaktile on märgitud vaegtööd, mille Adduco tegi 25. oktoobril 2021, misjärel hageja esitas 26.oktoobril 2021 kostjale arve 8064 euro tasumiseks. Hageja on TÜ esindaja e-kirjaga tõendanud, et 19. novembril 2021 vaatas TÜ ise ja 22. novembril 2021 koos kostjaga asjassepuutuva auditooriumi üle ning mööbli ja selle paigalduse osas märkusi polnud, märkused puudutasid vaid nelja kokkupandavat lauda klassi ees, kuid mis ei kuulunud tellimusse.

Kostja 3. detsembri 2021 ja 8. detsembri 2021 e-kirjades olevad etteheited on üldised ja ebamäärased. Samas on näha poolte kirjavahetusest, et hageja tegeles probleemidega jooksvalt ja pakkus välja lahendusi.

Kostjale oli hiljemalt 22.novembril 2021 teada, et mööbli paigalduse puudused on likvideeritud ja mööbli lõpptellijale ehk TÜ-le takistusi ei ole. Üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine oli poolte kokkulepe tööde üleandmise kohta. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti üle ka hooldusjuhendid, sest vastasel korral oleks see puudus olnud üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastatud. Hooldusjuhendid anti seega üle hiljemalt 18. oktoobril 2021 ning seetõttu muutus kolmas osamakse sissenõutavaks 17. novembril 2021.

Poolte vahel on vaidlus kostja poolt tehtud ülekande 25 000 euro tähenduse üle. Kohus järeldas, et kostja tunnistas ülekandega võlgnevust.

7 4. Vastusena kostja väitele, et ta võis VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda puudustega mööbli eest tasumisest, kuna hageja ei suutnud pikema aja jooksul ning peale korduvaid pretensioone mööblil ja paigalduses esinevaid olulisi puuduseid kõrvaldada, märkis kohus VÕS § 644 sätetele tuginedes, et kostja on esitanud mööblile ja selle paigaldusele etteheiteid vaid üldsõnaliselt, toomata täpselt välja, millisel auditooriumilaual või -toolil milline väidetav puudus esineb. Ainuüksi seetõttu ei saa kostja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna õiguskaitsevahendi kasutamisel (sh leppetrahvi nõudmisel) mööbli väidetavale mittevastavusele tugineda. Hageja on tõendanud, et kostja ei taganud objektil lepingus kokkulepitud ajal paigaldusvalmidust ning elektrikaabelduse järel ootamine pikendas ooteaega veelgi. Kostja esitatud fotod ei tõenda kaabelduse olemasolu, sest fotodelt ei ole tuvastatav nende tegemise aeg. Hageja on tõendanud, et hiljemalt 22. novembriks 2021 olid paigaldusega seotud vaegtööd likvideeritud. Seetõttu ei ole kostja vastuväide tasumisest keeldumiseks põhjendatud. Üldteadaolevalt on mahukate töövõttude puhul puuduste esinemine tavapärane ja objektidel kõrvaldatakse vaegtöid.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus vastastikused kohustused, sest garantii andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tulenevalt (RKTKo 3-2-1-73-10, p 34). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja keelduda töövõtulepingujärgse makse tasumisest, viidates garantiitööde tegemise minetustele.

Kirjaliku teate koos väidetavate vigade täpsema kirjelduse ja fotodega edastas kostja alles 6. jaanuaril 2023. Kohus nõustus hagejaga, et kui puudused eksisteerisid kogu 2022. aasta vältel, aga kostja teavitas neist alles 6. jaanuaril 2023, järeldub sellest, et kostja ei ole teatanud puudusest korrektselt õigeaegselt, ega saa neile enam VÕS § 644 lg 3 kohaselt tugineda.

Samuti on kostja positsioon menetluses vastuoluline. Kostja hakkas alles vastuhagis väitma, et hageja ei kõrvaldanud kõiki mööbliga seotud puudusi 7. detsembriks 2021. Enne kohtumenetlust ja eelistungi ajal oli kostja seisukohal, et hageja kõrvaldas kõik puudused 7. detsembril 2021. Enne kohtumenetlust kostja mööbli puudustele viidates tasumisest ei keeldunud.

5.Hageja kahjunõude 1422 eurot koos viivisega jättis maakohus rahuldamata. Hageja esitatud 9. septembri 2021. a e-kirjavahetus Adducoga kahju tekkimist ei tõenda. Adduco esitatud arved ei ole ajaliselt ega sisuliselt seostatavad hageja väidetava kahjuga.

6.Lepingu p 5.2 kohaselt on lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise korral poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivist 0,2% päevas tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Kohtupraktika kohaselt ei ole viivis määras 0,2% viivitatud summast päevas seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega.

Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Seega ei ole viivisekokkulepe tüüptingimusena tühine. Samuti puudub kohtu hinnangul alus viivise vähendamiseks.

Kahjunõude 1436 eurot 79 senti rahuldamata jätmise tõttu jaguneb tasutud 25 000 eurot viivise 5616 eurot 38 senti ja põhivõla 19 383 eurot 62 senti vahel (VÕS § 88 lg-d 8 ja 9).

Seega oli kostjal 31. detsembri 2021. a seisuga hageja ees põhivõlg 7910 eurot 38 senti.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal lisaks viivisevõlg 1439 eurot 69 senti eurot.

Lisaks tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 7910 eurolt 38 sendilt 0,2% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

7.Vastuhagi nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 158 lg 1 alusel, mille kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta 8 kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja leiab, et hagejal tuleb lepingu p 5.2 alusel tasuda leppetrahvi mh juhul, kui müüja annab ostjale üle mittekohase mööbli ja leppetrahvi saab nõuda kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Nii lepingu punktist 5.1, lepingu olemusest ja eesmärgist kui ka mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt oli kostja kohustus tagada, et mööblit saab objektile paigaldada. Kostja nimetatud kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Hageja on tõendanud, et kostja viivitas tellimuse kinnitamise, lepingu allkirjastamise, ettemaksu tasumise kui tootmisjoonise kinnitamisega. Kostja kinnitas tootmisjoonise 3. augustil 2021, mistõttu jäi hagejal mööbli valmistamiseks jäi 27 päeva (4.–31. august). 24. augustil 2021 leppisid pooled kokku paigalduse alustamises 6. septembril 2021, kuid objekt oli paigalduseks valmis alles 7. oktoobril 2021, mil auditooriumis oli veetud ka mööblile vajalik elektrikaabeldus. Hageja andis paigaldatud mööbli üle ja kostja võttis selle vastu 11 päeva hiljem, s.o 18. oktoobril 2021, mil pooled vormistasid üleandmisakti. Lõpptellija on kinnitanud mööbli nõuetelevastavust 22. novembril 2021. Nimetatud asjaolusid arvestades hageja mööbli paigaldamise ega üleandmisega ei hilinenud, vaid paigaldas selle mõistliku aja jooksul.

Tõendamata on kostja väide, et pooled on kokku leppinud, et mööbli paigaldus tuleks teha viie tööpäeva jooksul selle alustamisest. Sellist tingimust lepingus ei sisaldu.

Eeltoodust tulenevalt jättis kohus vastuhagi rahuldamata ning luges kostja protsessuaalse tasaarvestuse põhjendamatuks.

8.Arvestades hagiavalduse rahuldamise ulatust ning vastuhagi rahuldamata jätmist, pidas kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 ja § 163 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja hagiavalduse ja jättis kostja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega, millega jätta hageja hagi tervikuna rahuldamata, rahuldada kostja vastuhagi ning mõista hagejalt kostja kasuks välja leppetrahv 8056 eurot ja viivis leppetrahviga tasumisega viivitamiselt ajavahemikul 17. detsembrist 2021 kuni 24. märtsinini 2023 summas 7457 eurot 8 senti. Menetluskulud palub kostja jätta mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

1.Maakohus kvalifitseeris poolte võlasuhte ebaõigesti ning jättis otsuse vastavas osas ka nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Kohtule esitatud lepingust ja sellele lisatud dokumentide sisust nähtub, et poolte tahe sõlmida müügileping, mitte töövõtuleping. Poolte majanduslik huvi ja tehingu keskne eesmärk oli kauba müük ja omandi üleminek vastavalt VÕS §-st 208 tulenevale, mitte tööprotsess ise. Maakohus jättis kostja väidete, asjaoludega ja tõenditega müügilepingu sõlmimise kohta arvestamata.

Otsuse põhjendustest ei nähtu, kuidas kohus tuvastas poolte tegeliku tahe, lepingu sisu ja majandusliku eesmärgi.

Eelnimetatud rikkumiste tõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust – töövõtulepingu sätteid müügilepingu sätete asemel.

2.Maakohus tuvastas ekslikult teise osamakse sissenõutavaks muutumise 2. septembril 2022. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, milliste tõenditega luges kohus tõendatuks, et kaup oli paigalduseks valmis ja sellest lähtuv tasunõue muutus sissenõutavaks 2. septembril 9 2021. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliste tõendite alusel muutus 1. septembri 2021. a arve sissenõutavaks järgmisel päeval, s.o 2. septembril 2021. Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et lepingus (p-s 3.1) kokku lepitu kohaselt oli teise osamakse tasumise eelduseks see, et mööbel oleks objektile (TÜ õppehoonesse) füüsiliselt tarnitud ning ostjal oleks võimalus enne kauba eest lõplikku tasumist veenduda mööbli kvaliteedis ja koguses.

Seetõttu on oli arve esitamine 2. septembril 2021 ennatlik ja teine osamakse ei muutunud sissenõutavaks hagis väidetud kuupäeval.

Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud oma seisukohta, et lepingu järgi pidi kogu mööbli maksumus (55 536 eurot) olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama. Maakohus hindas lepingu p 3.2.3 tõlgendamisel tõendeid valikuliselt, sest ei arvestanud lepingu allkirjastamisele eelnenud maksetingimuse sõnastuse kujunemise ega faktilise lepingu täitmise asjaoludega (VÕS § 29 lg 5 lg 3, § 29 lg 6). Lepingu punktide 3.1.1 ja 3.2.3 järgi pidi ostja 50% (31 800 eurot) tasuma ettemaksuna lepingu jõustumisel, 23 736 eurot maksma pärast mööbli tarnimist ja enne paigaldust, st mitte ainult mööbli valmistamise, vaid selle objektile kohaletoimetamise järel. Viimane osa 8064 eurot tuli kostjal tasuda, kui kokku lepitud kaup on nõuetekohaselt paigaldatud ja üle antud. Lepingu täitmise käigus said pooled samuti ühtemoodi aru, et müüja tarnib kauba objektile enne teist osamakset, nagu hageja seda ka tegi.

Kohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud tasuma kauba eest võimaluseta veenduda kauba tegelikus olemasolus ja kvaliteedis, on vastuolus majandus- ja kutsetegevuse praktikaga.

3.Kohtu seisukoht, et kostja positsioon puuduste kõrvaldamise osas on vastuoluline, ei arvesta tegelike asjaoludega ega kasutamise käigus ilmnenud puuduste iseloomu. Kuigi 7. detsembriks 2021 olid hageja käinud 18. oktoobril 2021 fikseeritud puudusi parandamas, ilmusid need kasutamise käigus uuesti ning lisandusid ka uued.

Ekslik on kohtu seisukoht, et kostja ei võimaldanud hagejal garantiitöid teha. Kostja on korduvalt nõudnud puuduste kõrvaldamist. Hageja ise on keeldunud mõistlikust koostööst.

Enamike puuduste kohta ei pakkunud hageja realistlikku ning projektiga kooskõlas tehnoloogilist lahendust nende kõrvaldamiseks.

4.Väär on maakohtu järeldus, et kostja ei tõendanud suulist kokkulepet, et teise osamaksena tasutakse esialgu 4488 eurot (sest tarnitud mööblil ilmnesid olulised puudused). Maakohtu see järeldus on vastuolus poolte käitumise ning tõenditega.

Kokkulepet tõendab eelkõige poolte 28.–29. septembri 2021. a kirjavahetus ja sellele järgnenud kostja kokkuleppe täitmine, mida hageja nii vaikimisi (pretensioonid puudusid) ja tegevusega (lepingu täitmisega jätkamine) aktsepteeris. Maakohus jättis kostja eeltoodud põhjendused ja faktiväited otsuses käsitlemata.

5.Samuti on ebaõige on maakohtu järeldus, et tarnitud mööblil ei olnud pärast 10. novembrit 2021 enam puudusi. Eriteadmistega isikute R. Adami ja K. Kiimani arvamused kinnitavad ühemõtteliselt, et mööbel ei vastanud nõuetele ka pärast 10. novembrit 2021.

Puudused ei ole üksikud või lihtsalt kõrvaldatavad. Puudused esinesid enamikul toolidest ja laudadest. Samuti on põhjendamata ja vastuolus tõenditega kohtu järeldus, et kostjale oli hiljemalt 22. novembril 2021 teada, et mööbli paigalduse puudused on likvideeritud ja mööbli lõpptellijale ehk TÜ-le takistusi ei ole.

18.oktoobri 2021. a üleandmis-vastuvõtu akt oli tingimuslik ning selle lõplik kehtivus sõltus puuduste kõrvaldamisest. Kuna hageja puudusi ei kõrvaldanud, pole üleandmisevastuvõtmise aktist tulenev tingimus täidetud.

6.Otsuse punktis 20 on maakohus leidnud, et kostja on küll saatnud hagejale e-kirju, kuid etteheited on ebamäärased. Kohus ei ole oma seda seisukohta põhjendanud ega 10 otsuses viidatud e-kirju (dtl 117–123) analüüsinud. Kostja esitas kirjades alates 22. novembrist 2021 kuni 9. detsembrini 2021 põhjaliku ja üksikasjaliku loetelu puudustest, fotomaterjalid, tehnilise põhjenduse võimalike paigaldusvigade ja viimistlusprobleemide üle ja viidanud lepingulistele mittevastavustele ning projekti- ja ohutusstandardite rikkumisele Lisaks kinnitas neid puudusi hageja poolt lubatud, kuid tegemata jäänud parandustööd, TÜ esindajate ametlik akt puudustest iga positsiooni kohta, R. Adami ning K. Kiimani arvamused.

7.Maakohus tuvastas, et 18. oktoobri 2021 üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti üle ka hooldusjuhendid. Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, milliste tõenditega luges kohus tõendatuks, et hooldusjuhendid anti üle 18. oktoobril 2021. Sellega rikkus kohus TsMS § 230 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Hageja andis hooldusjuhendid kostjale üle 16. detsembril 2021, saates need e-kirja teel. Hageja väited nende dokumentide varasema üleandmise kohta on tõendamata.

8.Maakohus ei ole viidanud ühelegi allikale, mille alusel saab lugeda üldtuntuks, et on normaalne ja tavapärane tarnida puudustega kaupa. Maakohus rikkus TsMS § 231 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Tegu ei olnud ka suuremahulise tellimusega ning puudused ei olnud marginaalsed vaegtööd. Arvestades puuduste olemust ja ulatust, võis kostja keelduda maksete tasumisest kuni nende puuduste kõrvaldamiseni.

9.Maakohus leidis otsuse p-s 25 ekslikult, et garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused, sest garantii andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all ehitustööleping ega ka ehtne garantiikohustus, mistõttu ei ole Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p-s 34) esitatud järeldused vaidlusse ülekantavad.

Lepingulise tasakaalu põhimõtte ja VÕS § 110 lg 1 järgi on kostjal õigus peatada oma kohustuste täitmine seni, kuni teine pool ei ole oma kohustusi täitnud. Kostja keeldumine täiendava makse tegemisest oli põhjendatud, arvestades nii hageja lepingurikkumist, juba tehtud maksete suurt osakaalu kui ka hageja reaalseid makseraskusi ja saneerimismenetlust.

10.Maakohus leidis otsuse punktis 38, et kostja rikkus lepingut sellega, et ei taganud võimalust mööblit objektile paigaldada. Samas ei ole maakohtu otsuses põhjendusi kostja sellekohase kohustuse aluse kohta ega ka selle kohta, millal kostja väidetav kohustus (tagada objektivalmidus) muutus sissenõutavaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja pidi tarnima mööbli 15. septembriks 2021. a Paigaldamise ajas leppisid pooled kokku 24. augusti 2021.a e-kirjavahetuses. Arvestades, et hageja seaduslik esindaja on 24. augusti 2021. a e-kirjas kinnitanud, et paigaldus kestab 5 tööpäeva, siis on ekslik maakohtu järeldus, et kostja sellekohane väide on paljasõnaline.

11.Maakohus jättis arvestamata kostja taotlusega hageja nõutava viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

12.Maakohus rikkus menetlusnorme menetluskulude jaotamise otsustamisel. Kuna maakohus jättis hageja hagi osaliselt rahuldamata, kuid otsuses puudub põhjendus, miks kohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus ei ole ka selgitanud, millega on põhjendatav menetluskulude jaotuse määramisel kõrvale kalduda hagi rahuldamise proportsioonist, mis on rahalise nõude osalise rahuldamisel TsMS § 163 lg 1 järgi üldreegel.

7.Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

1.Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Hageja eritellimusmööbli tootjana pidi alles hakkama mööblit valmistama. See oli pooltele teada, 11 mida kinnitavad nii leping ise, lepingueelsed läbirääkimised, poolte varasem praktika, käitumine enne ning peale lepingu sõlmimist, samuti lepingu eesmärk. Müügilepingu terminoloogia on lepingutekstis ainult põhjusel, et lepingu sõlmimisel kasutasid pooled kostja saadetud standard-teksti (tüüptingimusi), milles enne allkirjastamist muudeti vaid tasukokkulepet (punkti 3.2.3) ja lisati kostja tellimus ning hageja tellimuse kinnitus.

Lepingu p-s 6 sätestatud garantii vastab töövõtugarantii tunnustele.

2.Maakohus tuvastas otsuses arusaadavalt ja õigesti poolte tegeliku tahte ning kokkuleppe, et kogu mööbli maksumus (55 536 eurot, sh käibemaks) peab olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama. Kohus leidis õigesti, et 2. septembri 2021. a seisuga oli mööbel paigalduseks valmis. Hageja arve maksepäeval (2. septembril 2021) oli lepingujärgne II osamakse sissenõutav.

3.Kohus leidis otsuses õigesti, et pooltevahelist lepingut sai selle p 10.2 kohaselt muuta vaid kirjalikus vormis. Maksetingimusi muutva kokkuleppe puudumise tõttu, ei muutnud lepingutingimusi ka poolte 28.–29. septembri 2021. a e-kirjavahetus. Kostja ignoreerib hageja 29. septembri 2021. a e-kirja sisu ja selle muud teksti.

4.Mööbli hooldusjuhendid saatis hageja kostjale esmakordselt 7. oktoobri 2021. a e-kirja manusena, sama e-kirja teiseks manuseks oli üleandmisakti tekst. Teistkordselt andis hageja hooldusjuhendid üle paberkandjal mööbli üleandmisel ja kolmandat korda edastas hageja kostjale hooldusjuhendid 16. detsembril 2021 e-kirjaga.

5.Maakohus tuvastas otsuses õigesti nii asjaolud, et kostja ei ole mööbli puudustest õigeaegselt teavitanud ega neid piisavalt kirjeldanud, kui ka kostjapoolse garantiitööde takistamise. Kõiki mööbli puudusi oli võimalik asjatundlike garantiitöödega kõrvaldada.

Alles kostja 6. jaanuari 2023. a pretensioon vastab üldjoontes lepingu punkti 6.6 tingimustele. Eelnevates pöördumistes ei olnud kostja isegi märkinud mitmel toolil või laual milline viga esineb, rääkimata vea kirjeldamisest või defektse detaili fotost.

6.Kostja esitab apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et 18. oktoobri 2021. a mööbli üleandmisakt oli tingimuslik. Hageja sellise käsitlusega ei nõustu. Töö (asjade) üleandmine ei saa olla tingimuslik. Kui mööblil oleks esinenud olulised töö vastuvõtmist takistavad puudused, ei oleks kostja akti allkirjastanud.

7.Menetluskulud jaotas maakohus asjaolusid arvestades põhjendatult, ületamata diskretsiooni piire.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7910 eurot 38 senti ületava viivise. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja viivisenõude (sh alates 1. aprillist 2022 sissenõutavaks muutuv viivis) 7910 eurot 38 senti ületavas osas rahuldamata. Seoses hageja pankroti väljakuulutamisega pärast maakohtu otsuse tegemist, tuleb täpsustada otsuse resolutsiooni selliselt, et hagi rahuldatud osas mõistetakse raha ostjalt välja pankrotivarasse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

12 1. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hageja hagi osaliselt rahuldas ning jättis kostja vastuhagi tervikuna rahuldamata. Osas, milles maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

2.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus hageja põhinõude kokkuvõttes õigesti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on kostja vastu sissenõutav nõue 7910 eurot 38 senti ning kostja esitatud vastuväited ei anna alust jätta seda summat kostjalt välja mõistmata.

3.Ringkonnakohus osaliselt siiski ei nõustu maakohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Poolte vahel on erimeelsus selles, kas nende vahel auditooriumimööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks sõlmitud lepingule (dtl 37–39) tuleb kohaldada müügilepingu (VÕS § 208 jj) või töövõtulepingu (VÕS § 635 jj) sätteid.

Maakohus asus seisukohale, et kuigi lepingus on mõned müügilepingule vastavad tingimused, vastab suurem osa tingimusi töövõtulepingule. Maakohus kohaldas seetõttu asja lahendamisel üksnes töövõtulepingu sätted.

3.1. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegu n-ö segatüüpi lepinguga (VÕS § 1 lg 2), mille puhul kohalduvad mööbli müügile müügilepingut ning selle kokkupanekule ja paigaldusele töövõtulepingut reguleerivad sätted (vt ka RKTKo 07.06.2023, 2-20-3044/44, p 10).

3.2. Järeldust, et lepingule tuleb kohaldada nii müügi- kui töövõtulepingu sätteid, toetavad eelkõige poolte lepingueelseid läbirääkimised, kus kostja soovis osta hagejalt auditooriumimööblit ning üksnes võimalusel tellida lisaks ka selle paigaldust (dtl 16–18, 19–22, 23), ning tasukokkulepe, mille kohaselt pidi kostja tasuma mööbli eest täies ulatuses juba enne selle tarnimist (vt lepingu p 3.2.3, dtl 38). Asja materjalidest nähtuvalt räägiti sellised tasumise tingimused poolte vahel eraldi läbi ning algset lepinguproketi selles osas muudeti (dtl 33–35; vt esialgne lepingutekst dtl 583–587). Samuti moodustas hinnakalkulatsioonist (dtl 23) nähtuvalt suurema osa lepingu hinnast mööbli maksumus (mitte selle transport ja paigaldus). Samas ei ole määrav see, kuidas pooled lepingudokumendi pealkirjastasid ja lepingupooli selles tähistasid.

3.3. Siiski ei ole eelmärgitu mõjutanud hageja tasunõude sissenõutavust puudutavaid maakohtu lõppjäreldusi. VÕS § 213 lg 3 kohaselt ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. Sarnaselt ei pea tellija VÕS § 637 lg 5 järgi tasuma töö eest enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust.

Samas sõlmisid mõlemad pooled vaidlusaluse lepingu enda majandustegevuses. Nii müügilepingu kui ka töövõtulepingu kohta seaduses sätestatu on majandustegevuses tegutsevate lepingupoolte puhul valdavalt dispositiivne, st lepingupooled võivad seaduses sätestatust kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega oli pooltel võimalik sõlmida seadusest sätestatust erinevaid kokkuleppeid ka hageja tasunõude sissenõutavuse ning mööbli üleandmise ja vastuvõtmise kohustuste kohta. Võimalik oli sõlmida mh selliseid kokkuleppeid, mis kostja väidetu kohaselt hälbivad majandus- ja kutsetegevuse praktikast.

4.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et poolte kokkulepete järgi pidi kogu mööbli maksumus (55 536 eurot), sh teine osamakse 23 736 eurot, olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, nagu oleks maakohus hinnanud lepingu 13 punkti 3.2.3 tõlgendamisel tõendeid valikuliselt, sest ei arvestanud lepingu allkirjastamisele eelnenud maksetingimuse sõnastuse kujunemise ega lepingu täitmise asjaoludega. Maakohtu järeldused rajanevad asjas esitatud ja uuritud tõenditele ning kohus on oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 1 p 8) põhjendanud, mh on maakohus arvestanud lepingu allkirjastamisele eelnenud poolte suhtlust ja lepingu täitmise asjaolusid. Sellel, et lepingu esialgse versiooni järgi võis kostja kogu 50% kauba hinnast tasuda pärast toolide paigaldamist, ei ole asjas tähtsust, kuna pooled sellistes tasumise tingimustest kokkuleppele ei jõudnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on nii lepingueelses suhtluses, lepingu sõlmimisel (lepingutekstis) kui ka lepingu täitmisel nõudnud, et kogu mööbli maksumus peab olema tasutud enne selle paigaldust objektile.

Lepingu sõlmimisel on kostja sellise lepingutingimusega nõustunud.

4.1. Selle, et kaup oli 24. augusti 2021. a seisuga paigalduseks valmis, tuvastas maakohus poolte 24. augusti 2021. a e-kirjavahetuse (dtl 44) põhjal. Seega on alusetu kostja väide, nagu poleks kohus seda järeldust otsuses põhjendanud. Asjas ei ole ka tõendeid, millest nähtuks, et tegelikult mööbel 2021. a augusti lõpu seisuga paigalduseks valmis ei olnud. 1. septembril 2021 esitatud arve maksetähtaeg (2. september 2021) põhines lepingu p-s 3.2.3 kokkulepitul.

4.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja pole tõendanud suulist kokkulepet, mille kohaselt tasub kostja teise osamaksena esialgu 4488 eurot. Maakohus on rajanud oma järeldused suures osas samale, poolte 28.–29. septembri 2021. a kirjavahetusele (dtl 60–

62), millele viitab kostja apellatsioonkaebuses. Maakohus ei ole teinud nendest tõenditest küll kostja soovitud järeldusi, kuid apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei jätnud kostja olulisi põhjendusi või vastuväiteid otsuses käsitlemata.

5.Samuti on põhjendatud maakohtu järeldus, et lepingujärgne kolmas (viimane) osamakse muutus lepingu p-s 3.2.3 kokku lepitut arvestades sissenõutavaks 17. novembril 2021 (kui möödus 30 päeva üleandmise-vastuvõtmisakti allkirjastamisest).

5.1. 18. oktoobril 2021 allkirjastasid lepingupooled üleandmise-vastuvõtu akti (dtl 63–66), millega kostja võttis hageja toodetud ning paigaldatud auditooriumitoolid ja -lauad vastu, mh kinnitas kostja aktis pretensioonide puudumist. Aktis tõid pooled välja ainult üksikud vaegtööd järgmiselt: "korrigeerida ridasid, käetugesid, toolide ja laudade asetust".

Nimetatud akti allkirjastamise üle viidatud kuupäeval ei ole pooled asjas vaielnud.

5.2. Töö vastuvõtmine iseenesest ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. Juhul kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh keelduda lepingu järgi sissenõutavaks muutunud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada (nt RKTKo 14.10.2015, 3-2-1-93-15, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Sarnane (ümberlükatav) eeldus kehtib ostja poolt asja vastuvõtmisel ka müügilepingu puhul (RKTKo 18.11.2020, 2-17-7157/40, p 12).

5.3. Kostja ei ole tõendanud, et pärast 10. novembrit 2021 oleks hageja tarnitud ja paigaldatud mööblil olnud veel puudusi, mis õigustanuks tasu maksmisest keeldumist.

Maakohtu järeldus, et 10. novembriks 2021 olid tehtud ka viimased vaegtööd, on kooskõlas asja materjalidega. Eelmärgitud eeldus kehtib ka mööbli hooldusjuhendi üleandmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna 18. oktoobri 2021. a aktis ei ole hooldusjuhendi puudumist märgitud, saab eeldada, et juhend anti hiljemalt akti 14 allkirjastamisel üle. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Asjaolust, et hageja saatis hooldusjuhendid kostjale 16. detsembri 2021. a kirjaga uuesti (dtl 507), ei saa järeldada, et neid varem kostjale üle ei antud.

5.4. Maakohus on õigesti märkinud, et alates 30. oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei esitanud kostja nõuetekohaseid pretensioone mööbli väidetavate puuduste kohta. Alates 22. novembrist 2021 kuni 9. detsembrini 2021 kostja saadetud e-kirjades (dtl 117–123) ei ole puudusi piisava detailsusega kirjeldatud, arvestades hageja tarnitud ja paigaldatud mööbli mahtu (ligi 170 lauda ja samapalju toole). Pretensioonid üksikasjalikumate puuduste kirjeldusega esitas kostja hagejale alles pärast hagiavalduse esitamist. Lepingu p 3.2.2 järgi pidi kostja teavitama puudusest kirjalikku taasesitatavas vormis 14 päeva jooksul. Lepingu p 6.6 kohaselt tuli pretensioonis ära näidata defektse detaili nimetus, vea kirjeldus ja lisatud foto defektsest detailist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2023. aastal esitatud kostja pretensioonides viidatud puudused (käetugede loksumine, toolide kriuksumine) tekkisid mööblil selle kasutamise käigus. Kostja ei ole tõendanud, et need puudused olid mööblil juba üleandmisel, s.o 18. oktoobril 2021. Eriteadmistega isiku K.

Kiimani arvamuse kohaselt ei ole puuduste tekkepõhjuseid võimalik üheselt kindlaks teha (dtl 648). R. Adami arvamusel (dtl 604–612) ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja soovitud tõendiväärtust, kuna hageja välja toodud asjaolud (dtl 640–641) annavad alust kahelda R. Adami erapooletuses arvamuse andmisel ning K. Kiimani arvamuse kohaselt R.

Adami arvamuses märgitud puuduseid valdavalt ei esine. Viidatud arvamused kokkuvõttes ei kinnita kostja väidet, et mööbel ja selle paigaldus ei vastanud nõuetele ka pärast 10. novembrit 2021.

Maakohtu poolt (otsuse p-s 23) väljendatud seisukohal, et mahukate töövõttude puhul on puuduste ja vaegtööde esinemine üldteadaolevalt tavapärane, ei ole eelmärgitut arvestades tähtsust.

5.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita 18. oktoobri 2021. a üleandmis-vastuvõtu akti sisu kostja väidet, nagu olnuks akt tingimuslik. Lisaks on tegemist kostja poolt maakohtu menetluses esitamata väitega, millega arvestamiseks apellatsioonimenetluses ei ole alust (TsMS § 652 lg-d 3 ja 5).

6.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et töövõtja või müüja lepinguga antud garantiist tulenevad võimalikud kohustused ning tellija või ostja kohustus töö või müügieseme eest tasuda ei ole vastastikused kohustused VÕS § 111 lg 1 tähenduses. Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega märgib ringkonnakohus siiski, et hageja müügilepinguga antud garantiist tulenevatel kohustustel ning kostja kohustustel teise ja kolmanda osamakse tasumiseks on piisav seos VÕS § 110 lg 1 tähenduses. Samas ei ole kostja tõendanud tasumisest keeldumise eelduseid ka selle sätte järgi. Täitmisest keeldumiseks VÕS § 110 lg 1 alusel peab võlgnikul (praegusel juhul kostjal) olema endal sissenõutav nõue võlausaldaja (hageja) vastu. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal olnuks kolmanda osamakse sissenõutavaks muutumise ajal, rääkimata teise osamakse tasumise tähtpäevast, mõni garantiist tulenev sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Punkti 6.2 kohaselt algas garantiitähtaeg alles kaupade üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest ostja poolt.

Lisaks eelmärgitule on nii VÕS § 111 lg 1 kui ka § 110 lg 1 järgsed vastuväited olemuselt ajutised ega anna lepingupoolele alust oma kohustuse täitmisest lõplikult keelduda.

Kõnealustele vastuväidetele saab lepingupool tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Täitmisest keeldumisel peaks tellija või ostja seega ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja või müüja vastu, mille täitmist ta nõuab. Praegusel juhul see nii ei ole. Kostja poolt hageja 15 saneerimismenetluses esitatud nõudeavaldusest nähtub, et kostja on otsustanud väidetavad puudused ise kõrvaldada ning nõuab hagejalt mitte garantiitööde tegemist, vaid hoopis garantiikohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamist (dtl 730–732). Oma selle väidetava nõude tasaarvestusele hageja tasunõudega (VÕS § 197) kostja käesolevas tsiviilasjas tuginenud ei ole.

Kostja väited hageja makseraskustele ja saneerimismenetlusele kui täitmisest keeldumise alustele on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatud.

7.Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostja leppetrahvinõuded, sh vastuhagis esitatud leppetrahvinõue, on põhjendamatud. Apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Lisaks on lepingu p-s 5.2 märgitud õigus nõuda viivist (kostja tõlgenduse järgi leppetrahvi) 0,2% päevas "mittenõuetekohaselt üleantud" kaupade maksumusest sisult ebaselge, nagu on oma seisukohtades märkinud ka hageja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline kokkulepe leppetrahvikokkulepe VÕS § 159 lg 1 või lg 3 tähenduses.

7.1. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et paigaldustöid oli objektil (auditooriumis) võimalik alustada alles alates 7. oktoobrist 2021 ning kuni selle ajani oli kostja väidetud hageja lepingurikkumine (s.o viivitus paigaldustööde alustamisel) põhjustatud kostjast endast tulenevatest asjaoludest, mistõttu on VÕS § 101 lg 3 järgi välistatud kostja tuginemine kohustuse rikkumisele hageja poolt ning leppetrahvi nõudmine. Miski lepingupoolte suhtluses ei viita sellele, et paigalduse alustamine viibinuks hagejast tingitud asjaolude tõttu. Selles kontekstis on ainetud kostja arutelud selle üle, kas lepingust tulenes kostjale kohustus tagada objektivalmidus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et mööbli paigaldusele ja üleandmisele kulunud 11 päeva on selliste tööde tegemiseks mõistlik aeg. Pooled ei ole kokku leppinud mööbli paigaldamises viie tööpäevaga, nagu järeldas põhjendatult ka maakohus. Kostja viidatud hageja 24. augusti 2021. a e-kirjas (dtl 44) sisaldub hageja prognoos paigaldustööde kestusele selle ajahetke seisuga. Sellest ei saa järeldada siduvat tingimusteta kohustuse võtmist.

7.2. Nagu eelnevalt märgitud, tuvastas maakohus õigesti, et mööbli hooldusjuhendi andis hageja kostjale üle hiljemalt 18. oktoobril 2021. Seega ei ole kostja väited selle kohustuse täitmisega viivitamise kohta samuti põhjendatud.

8.Seonduvalt hageja nõutava viivisega märgib ringkonnakohus, et ebamõistlikult kõrge viivise kokkulepe võib olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Kui viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise tasumiseks kohustatud isiku taoltusel VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada. Viivise vähendamisel tuleb arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (RKTKo 09.05.2018, 2-16-18005/54, p 14, RKTKo 13.12.2017, 2-15-2810/51, p 19). VÕS § 162 lg-s 1 on toodud siiski lahtine loetelu, mistõttu võib kohus arvestada ka muid üksikjuhtumi asjaolusid (RKTKo 19.04.2017, 3-2-1-28-17, p 11).

Kohtul on võimalik vähendada ka veel mitte veel sissenõutavaks muutunud (ehk edasiulatuvat) viivist (nt RKTKo 25.02.2010, 3-2-1-167-09, p 10; RKTKo 16.11.2016, 32-1-118-16, p 19).

Maakohus leidis õigesti, et lepingu p-s 5.2 kokku lepitud viivisemäär 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas ei ole tühine lepingutingimus, sh tüüptingimusena.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

16 Samas on ringkonnakohtu arvates osaliselt ebaõige maakohtu järeldus, et puudub alus viivist vähendada.

8.1. Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (esimest korda RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18).

8.2. Hageja nõuab lisaks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisele 1439 eurot 69 senti viivist ka alates 1. aprillist 2022 määras 0,2% päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Seda arvestades ületas hageja viivisenõue juba maakohtu otsuse tegemise ajaks hageja põhinõuet (viivis aja eest alates hagi esitamisest (1. aprillil 2022) kuni kohtuotsuse tegemiseni 12. juunil 2025 oleks 18 494 eurot 47 senti). Kuna kostja nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud kostja põhjendama põhinõuet ületava viivise ebamõistlikkust.

8.3. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole põhjendanud (ega esitanud tõendeid), et tal tekkis põhinõudest suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistavat viivist rahuldatud põhinõude (7910 eurot 38 senti) suuruseni. Kostjalt tuleb lisaks põhinõudele välja mõista 12. juunini 2025 seisuga sissenõutavaks muutnud viivis 7910 euro 38 sendi ulatuses ja jätta nõue alates 13. juunist 2025 sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks täielikult rahuldamata.

8.4. Viivise vähendamiseks alla põhinõude summa ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust.

Põhinõude suuruses ei ole viivis ebamõistlikult suur, arvestades viivituse pikkust, hageja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundit. Kostja väide, et ta on suurema osa (96,4%) kokkulepitud tasust hagejale tasunud, ei ole viivise vähendamise aspektist asjakohane, kuna hageja nõuab viivist üksnes tasumata summalt. Asjas ei ole leidnud tõendamist sellised puudused, mis andnuks kostjale õigsuse kogu võlgnetava summa tasumisest keelduda. Liiatigi ei olnud teise osamakse tasumise kohustus seotud mööbli paigaldusega.

9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust sekkuda maakohtu TsMS § 163 lg 1 kohasesse kaalutlusotsustusse ega muuta vaidlustatud kohtuotsust menetluskulude jaotuse või kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas. Apellatsioonimenetluse kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (s.o kaebuse esitaja) kanda.

Ringkonnakohus peab kulude sellist jaotust põhjendatuks, kuna põhilised vaidlusküsimused lahenevad apellatsioonimenetluses hageja kasuks ning kohus rahuldab apellatsioonkaebuse vaid kõrvalnõude osas, vähendades hageja nõutavat viivist kohtu diskretsiooniõiguse alusel.

10.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

10.1. Hageja pankrotihalduri 13. jaanuaril 2026 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes selle kuupäeva seisuga 620 eurot 20 senti. Menetluskulud koosnevad õigusabiteenuse kulust. PankrS § 65 lg-st 14 tuleneb, et kui kui pankrotihaldur vastab TsMS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. Hageja pankrotihaldur on vandeadvokaat ja vastab seega 17 TsMS § 218 lg 1 p 1 nõuetele. Haldur taotleb, et kohus mõistaks apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud hageja menetluskulud välja menetluskuluna pankrotivarasse.

10.2. Pankrotihaldur on tutvunud maakohtu otsusega, apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastusega ning kujundanud nende osas õigusliku positsiooni (kokku 1 t 30 min), kohtunud hageja prokuristiga ning arutanud temaga õiguslikku positsiooni (kokku 45 min), koostanud menetluskulude nimekirja ja esitanud selle kohtule (1 t). Eelmärgitule lisandub mujal kajastamata suhtlus kohtuga (15 min) ning pankrotihalduri osalemine ringkonnakohtu istungil (vastavalt istungi tegelikule kestusele). Pankrotihaldur palub kulude hüvitamisel lähtuda PankrS § 23 lg 3 alusel tunnitasu määrast 177 eurot 20 senti, mis vastab 1/5 töötasu alammäärale.

Pankrotihaldur kinnitab, et kulud on arvestatud vaid seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning et hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

10.3. Kostja ei ole hageja pankrotihalduri menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud.

10.4. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika).

Ringkonnakohus leiab, et hageja pankrotihalduri märgitud menetluskulude nimekirja koostamise ning esitamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on 30 minutit (mitte 1 tund).

Muus osas on nimekirjas märgitud toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades apellatsioonimenetluses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu istung kestis selle protokollis märgitu kohaselt 1 tund 8 minutit. Esindaja tunnitasu 177 euro 20 senti on samuti põhjendatud. Hageja pankrotihaldur on vandeadvokaat ja vastab seega TsMS § 218 lg 1 p-s 1 märgitud lepingulise esindaja nõuetele ja võib seega PankrS § 65 lg 14 järgi taotleda õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud.

10.5. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 738 eurot 92 senti [(3+1,17) × 177,20] ning mõistab selle summa kostjalt välja hageja pankrotivarasse. (allkirjastatud digitaalselt) 18

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.