Obsah (5)

§ 66§ 15§ 16§ 18§ 56

4-26-99 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2026, Tallinn Väärteoasja nr 4-26-99 (230225015050) Kohtunik Merit Bobrõšev Sekretär Christelle D

§ 66

lg-te 2 ja 3 alusel ositi, kohtuotsuse jõustumisest 7 kuu jooksul, igakuiselt 80 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

1. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 1 4-26-99 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil põhjendustega kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud ja menetluse käik
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 16.12.2025 üldmenetluse otsusega karistati S. Petterit LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 560 eurot selles, et ta juhtis 24.11.2025 kella 10.06 ajal Narva maanteel (Narva mnt 110 ja Narva mnt 124 vahel) Tallinna linnas Harjumaal mootorsõidukit kiirusega 84 +/- 3 km/h alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Selliselt ületas ta lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
3. S. Petter kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud, vaidlustades selle Harju Maakohtus. Kaebuses taotleb S. Petter kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistuse muutmist, võttes arvesse rikkumise tehiolusid (lapse haigusseisund) ning määraks kas rahatrahvi, mis oleks kooskõlas miinimumpalgaga või kohaldaks karistusena teisi meetmeid (nt üldkasulik töö). S. Petter kahetseb enda tegu ja leiab, et antud väärteomenetluses pole arvesse võetud karistust kergendavaid asjaolusid, milleks on puhtsüdamlik ülestunnistus, kahetsus, miinimumpalk ning haigusloost tingitud ettenägematud asjaolud, millest tulenevalt oli antud rikkumine toime pandud. S. Petter toob välja, et väärteootsuses on mainitud, et karistust raskendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole ning leiab, et kaalutlusõigust on antud kontekstis puudulikult kohaldatud ja karistus on rikkumisega seoses ebaproportsionaalselt suur.
4. Kuna S. Petteri kaebuses ei olnud märgitud, kas kaebaja soovib väärteokaebuse läbivaatamist kohtuistungil või on ta nõus kirjaliku menetlusega, siis kohustas kohus kaebajat vastama, kas kaebaja taotleb kaebuse arutamist kohtuistungil või kirjalikus menetluses. Kaebaja teavitas kohut, et kaebuse arutamist taotletakse kirjalikus menetluses.
5. 30.01.2026 määrusega võttis kohus S. Petteri kaebuse menetlusse ja määras selle lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. Kohus märkis määruses, et kohtumenetluse pooltel on õigus esitada maakohtule kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi kuni 06.02.
6. Kohtuväline menetleja asus 05.02.2026 kohtule adresseeritud kirjas seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ja vaidlustatav lahend tuleb jätta muutmata ning tühistamata. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, tutvunud kaebaja ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega ning uurinud kogutud tõendeid, asub seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
8. Arutataval juhul ei ole vaidlust selle üle, et väärteoprotokollis märgitud ajal, s.o 24.11.2025 kella 10.06 ajal juhtis S. Petter Harju maakonnas, Tallinna linnas, Kesklinna linnaosas, Narva maanteel, Narva mnt 110 ja Narva mnt 124 vahel mootorsõidukit kiirusega 84 km/h +/- 3 km/h, alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Kaebaja poolt kohtule esitatud, 25.11.2025 PPA-le adresseeritud kahetsuskirjast ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist tuleneb, et S. Petter tunnistab, et ületas Narva maanteel kiirust, kuid põhjendab 2 4-26-99 seda seoses sellega, et oli lapsega arsti juurde hiljaks jäämas. S. Petteri kirjast tuleneb, et ta kahetseb tehtut. Samuti toob S. Petter välja, et teenib miinimumpalka ning soovib, et seda võetaks trahvi määramisel arvesse.
9. Kaebaja ütlused leiavad kinnitust video ja kiirusmõõteseadme salvestuse andmetega. Osutatuist nähtub, et 24.11.2025 kella 10.06 ajal kasutati PPA töötaja, s.o - K. S. poolt Narva Maanteel kiirusseadet LaserCam 4 (LE3505), mis fikseeris tumedat värvi sõiduki MercedesBenz reg nr-ga XXX sõidukiiruseks ajavahemikul 10.06.33 kuni 10.06.36 84 km/h. Taatlustunnistuse nr TTRS-24/00246 kohaselt oli mõõtevahendiks olnud kiirusmõõtur LaserCam 4 nr-ga LE3505 taadeldud ja kiirust mõõtnud ametnik oli läbinud kiiruse mõõtja koolituse (PPA 13.01.2026 õiend nr 1.9-9/49-1). S.t, et täidetuks tuleb lugeda ka nõuded, mis tulenevad Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusest nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nõuetekohaselt, s.o viidatud määruse lisa 1 kohaselt on kohaldatud ka laiendmääramatust, kui laiendmääramatuseks on loetud +/- 3 km/h. Samuti nähtub, et sündmus leidis aset asulasisesel teel. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h.
10. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse S. Petterile ette LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemist. LS § 15 lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h. On väljaspool vaidlust, et Narva maanteel, kus S. Petter mootorsõidukit juhtis, on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, sest tegemist on asulasisese teega. Eelnevalt osutas kohus, et S. Petteri juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 84 km/h. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 5 kohaselt on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutakse laiendmääramatus. Määruse nr 78 lisa 1 kohaselt on paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatus 20-100 km/h korral +/- 3 km/h. S.t, et S. Petter juhtis sõidukit kiirusega 81 km/h, mis tähendab, et ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Seega juhtides asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, sõidukit kiirusega mitte vähem kui 81 km/h, rikkus S. Petter LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Nimelt sätestab LS § 227 lg 2 vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h. Seega realiseeris S. Petter LS § 227 lg-s 2 nimetatud süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnused.
11. Mis puudutab süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, siis S. Petteri ütluste kohaselt ületas ta sõidukiirust seetõttu, et mitte lapsega arsti juurde hiljaks jääda. S. Petter on nõustunud, et käitus valesti, kui ületas suurimat lubatud sõidukiirust 31 km/h võrra, kuid ta on juhtunu osas väljendanud kahetsust. Et lapsega arsti juurde mitte hiljaks jääda, ületaski S. Petter sõidukiirust. Kohus märgib, et erinevalt kuritegudest on väärteokorras karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu (

§ 15lg 3).

Seetõttu ei evi määravat kaalu, kas sõidukiiruse ületamine leidis aset tahtliku tegevusena (

§ 16

) või ettevaatamatusest (

§ 18

). Kaebaja kirjeldatud olukorras osutub kohtu hinnangul mõistlikuks alustada liikumist arsti juurde varem, seda eriti olukorras, kui visiidiaeg on ette teada. Kui tegemist on erakorralise tervisehädaga, tuleb eelistada kiirabiga ühenduse võtmist. Sõidukiga kiiruse ületamine seab ohtu nii autos olevad isikud, sh praegusel juhul lapse, kui ka teised kaasliiklejad. Lähtudes eeltoodust ja asjaolust, et S. Petter ise tunnistab, et tema eesmärk oli kiiremini arsti juurde jõuda, siis järeldub, et õiguslikult on alust rääkida tahtlikult ja eesmärgipäraselt toimepandud teost. 3 4-26-99 10. LS § 227 lg 2 rikkumise eest on seadusandaja karistusena ette näinud rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Siinkohal olgu märgitud, et seadusandaja ei ole ette näinud üldkasuliku töö tegemise võimalust, mistõttu jääb kaebaja sellekohane taotlus rahuldamata.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arutataval juhul määras kohtuväline menetleja S. Petterile karistuseks rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, s.o. 560 eurot. Kaebaja taotleb kohtult õiglase karistuse määramist, märkides, et kohtuvälise menetleja poolt määratud trahv on määratud kaalutlusõigust puudulikult teostades ning et trahv on ebaproportsionaalselt suur.

1. Kujundades seisukohta S. Petteri süü suuruse kohta, siis kohus hindab S. Petteri süü keskmisest suuremaks, s.o selliseks, mille tagajärjeks on rahatrahv suuremas kui keskmises määras. Võttes aluseks asjaolu, et S. Petter ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h, siis LS § 227 lg 2 kontekstis on tegemist numbrilises mõttes keskmisest suurema numbrilise näitajaga, mis hõlmab LS § 227 lg-s 2 sätestatud koosseisu. Numbrilise näitaja taustal võtab kohus arvesse sedagi, et S. Petter pani liiklusrikkumise toime ennelõunasel ajal tiheda liiklusega asulasisesel teel. Rikkumise videosalvestuselt nähtub, et S. Petteri poolt mootorsõiduki juhtimine toimus valgel ajal ning ta ei liikunud antud teelõigul üksi, vaid temaga üheaegselt oli liikluses liikumas teisi sõidukeid.
2. Vaatamata sellele, et kohtu veendumuse kohaselt peaks S. Petteri teo õiguslik tagajärg realiseeruma rahatrahviga keskmisest suuremas määras, ei saa kohus jätta reageerimata karistust kergendavate asjaolude esinemisele, mis peab väljenduma kohaldatavas karistuses. S. Petter on avaldanud kahetsust ja ta tunnistas oma käitumise ebaõigsust. Sellega on arvestanud ka kohtuväline menetleja. Niisamuti ei saa jätta märkimata, et S. Petter on koheselt rikkumist tunnistanud, mis samuti mõjutav kohaldamisele kuuluvat karistuse määra.
3. Kujundamaks seisukohta S. Petterile kohalduva rahatrahvi suuruse osas, siis S. Petteri karistusregistri väljavõttest tuleneb, et S. Petteril on üks kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 järgi. Nimetatud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritav süütegu on toime pandud 15.06.
4. Võttes arvesse, et käesoleva menetluse esemeks oleva teo pani S. Petter toime vähem kui pool aastat peale viimast samalaadset liiklusnõuete rikkumist, ei pea kohus võimalikuks muuta kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi. Kaebaja on oma käitumisaktidega selgelt väljendanud, et tema jaoks ei ole liiklusnõuetest kinnipidamine primaarne, tema liiklusalast õiguskuulekust pole olnud võimalik saavutada väärteokorras määratud väiksema rahatrahviga ning uue, menetluse esemeks oleva, väärteo toimepanemine kõneleb sellest, et kaebaja käitumine liiklusnõuete rikkumisel ei näita mingeid taandumise märke. See tõdemus viib olukorrani, kus väiksem rahatrahv osutub vähemõjusaks ja sellega ei ole võimalik saavutada S. Petteri liiklusalast õiguskuulekust. Kahetusväärselt pole S. Petteri õiguskuulekust mõjutanud ka tema eelnev väärteomenetluslik kogemus ja teadlikkus, et uue rikkumisega muutuvad karistusõiguslikud tagajärjed üksnes ebamugavamaks, ebameeldivamaks ja raskemaks. Seega: võttes arvesse ka karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, asub kohus seisukohale, kohtuvälise menetleja kohaldatud karistuse määr – 70 trahviühikut, s.o 560 eurot – on kooskõlas karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, sh võtab kohaldatud karistuse määr arvesse teo tehioludest lähtuvat S. Petteri süüd, karistust kergendavate asjaolude esinemist, raskendavate asjaolude puudumist ning karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid 4 4-26-99 eesmärke. Seega jätab kohus vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja tühistamata kohaldatud karistuse määra osas.
5. Kuigi S. Petteri ei ole otsesõnu taotlenud rahatrahvi osatamist, siis ei saa jätta tähelepanuta, et ta on osutanud lapse olemasolule ja oma tagasihoidlikule sissetulekule, mistõttu on rahatrahvi tasumine sedavõrd suures vääringus keeruline. Kohus tõlgendab osutatud selgitust rahatrahvi ositi kandmise taotlusena.

§ 66

lg 2 sätestab, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjutavatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Kuigi kaebaja ei ole kaebuses või selle lisades avaldanud ega tõendanud oma igakuiseid sissetulekuid ega väljaminekuid, on kohtu võimalik tugineda rahatrahvi osatamise küsimuses üldiselt teadaolevatele asjaoludele ja kujundada oma seisukoht üldteadaolevate asjaolude põhjal. Esmalt märgib kohus, et S. Petterile kohaldatud rahatrahv on arvestatavalt suur ja kohus ei kahtle, et trahvisumma suurus mõjutab vahetult pere toimetulekut. Teadaolevalt toimib tänane majandus kõrge inflatsiooni tingimustes, kus iga pere väljaminekud ainuüksi oma põhivajaduste täitmiseks on märkimisväärselt suurenenud. Võttes arvesse peres ka lapse olemasolu, siis tagamaks seda, et tasutud saaks nii rahatrahv kuid S. Petterile ja tema perekonnale säiliks mõistlik toimetulek, määrab kohus, et S. Petteri peab rahatrahvi summas 560 eurot tasuma 7 kuu jooksul igakuiselt 80 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 5