Obsah (6)

§ 200§ 199§ 73§ 65§ 121§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9758 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja Ivi K

§ 200lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 21.

jaanuari 2020.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Z.R kaitsja Rünno Roosmaa Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav Z.R, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: XXX; e-post: XXX karistatus: 11.06.2019 Tartu Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 9 järgi, tingimisi vangistusega 4 kuud,

§ 73

alusel 2 aastase katseajaga, väärteo korras on karistatud 8 korral; tõkendit ei kohaldatud. Kaitsja Määratud korras advokaat Rünno Roosmaa Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. jaanuari 2020.a otsus kriminaalasjas nr 1-19-9758 muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. Z.R-i süüdistatakse selles, et tema 16.06.2019.a kella 18:30 paiku Pärnu linnas XXX juures väljakul, alkoholijoobes olles, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil tungis kallale YY-le, lõi pingil istunud YY rusikaga vastu vasakut näopoolt lõua piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, misjärel tõmbas kannatanu kaelast ära kullast kaelaketi koos ehetega koguväärtusega 2200 eurot. Samal ajal, kui YY võttis üles maha kukkunud purunenud kuldketilülisid ja ehteid, põgenes Z.R sündmuskohalt, võttes kaasa kollase hai hamba kujulise ripatsi, kaelaketilülid koos ümmarguse kullast ripatsi ja kullast ristiga koguväärtusega 500 eurot ning vene õigeusu risti väärtusega 250 eurot ja valget värvi hai hambakujulise ripatsi väärtusega 250 eurot. Röövitud esemetest õnnestus YY-l tagasi saada suurema osa kuldketist ja kollase hai hamba kujulise ripatsi, kaelaketilülid koos ümmarguse kullast ripatsi ja kullast ristiga. Röövitud esemetest ei õnnestunud YY-l tagasi saada valge hai hamba moodi ripatsit väärtusega 250 eurot ja vene õigeusu risti kujulist ripatsit väärtusega 250 eurot ning 2 sentimeetrit kuldketilülisid väärtusega 200 eurot. Seega, võttes füüsilisele vägivalla abil, ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära YY-le kuuluvaid vallasasju, pani Z.R toime

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritava röövimise.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Pärnu Maakohtu
2. jaanuari 2020.a otsusega lühimenetluses tunnistati Z.R süüdi

§ 200lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat.

§ 65lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastat 4 kuud. Kr

MS § 414 lg 2 alusel loeti vangistuse kandmise alguseks Z.R vanglasse saabumise aeg. Tõkendid ei ole kohaldatud. 2.1 Sama otsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Z.R kaitsja Rünno Roosmaa. Kaitsja taotleb tühistada 21.01.2020.a. Pärnu Maakohtu kohtuotsus Z.R süüditunnistamises

§ 200lg 1 järgi ja karistamises reaalse vangistusega.

Teha uus otsus, millega hinnata Z.R käitumine ümber

§ 199lg 2 p 5 järgi ning liitkaristusena kohaldada ÜKT-d.

2 3.1 Kohtuistungil 21.01.2020.a. süüdistatav Z.R tunnistas oma süüd osaliselt ja kinnitas, et võttis kannatanul küll rinnust kinni aga ei löönud, ega võtnud midagi ära. Kahju kohta möönis Z.R selle võimalikku tekkimist rüselemisel. Seega esineb isikuliste tõendite seisukohalt nö sõna-sõna-vastu olukord. Asjas puuduvad süüdistuse versiooni kinnitusena samuti muud tõendid, milleks eelkõige on kohtus vaadeldud videosalvestis, mis aga kinnitas enam Z.R tunnistust rüseluse ja selle käigus osa kannatanu asjade kukkumisest põrandale kohta. 3.2 Maakohus on tunnistanud Z.R süüdi raskes I astme omandi vastu suunatud kuriteos, mis aga kaitsja arvates rajaneb otsuse lugejale loogiliselt mitteaktseptitavatel järeldustel. Nii on arusaamatu, et kohus on küll igati analüüsinud nii kannatanu kui Z.R tunnistusi, aga puudub seisukoht selle kohta, kumb siis loeb või kummad tuleks tõendite kogumist välja arvata jne. Mõlemad ju neis esinevate vastuolude tõttu üheaegselt õiged olla ei saa. Eelnevaga seondub otseselt küsimus süütuse pres. kohaldamisest / ehk mitte, olukorras, kus esinevad vastuolulised tõendid, sest püsivate kahtluste korral tuleks need ikkagi tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades, et tõendid viitavad küll vägivallale, aga – rüseluse võtmes ning selle käigus tekkinud kahjule, puudub aine teo kvalifitseerimiseks röövimisena. Et subjektiivse tunnusena eeldab röövimine tahtlust, mis aga konkreetsel puhul puudub, kuid samas vaadeldud videolt nähtub kannatanu esemete põrandale kukkumine Z.R käest, oleks kaitsja arvates põhjendatum teo kvalifitseerimine

§ 199lg 2 p 5 järgi.

3.3 Karistuse kohaldamisel tuleks arvestada, et süüdistatav on töövõimetuspensionär; tema ülalpidamisel on 85 aastane ema; on valmis hüvitama tekkinud kahju; on avaldanud kahetsust, oleks valmis tegema ÜKT-d. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
2. jaanuari 2020.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-19-9758 muutmata. 4.1 Prokurör leiab, et puudub vaidlus selles, et Z.R võttis võõra vallasaja ebaseadusliku omastamise eesmärgil YY-lt ära kannatanule kuuluvaid vallasju. Z.R võttis kohtuistungil tsiviilhagi omaks ja nõus kannatanule hüvitama kuriteoga tekitatud materiaalse ja mittevaralise kahju.

§ 200

lõikes 1 kvalifitseeritava röövimise objektiivse külje moodustab vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud:

1. a)isiku suhtes kasutati vägivalda ja
2. b)vägivalda kasutati asja hõivamiseks (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p 7). 4.2 Süüdistatav võttis kohtuistungil omaks, et tema ja kannatanu omavahelise sõneluse käigus kaotas ta enesevalitsemise ja haaras kannatanul rinnust kinni, mille tulemusena läks kett katki. Kannatanu ütlustest selgub, et kannatu istus pingil ning talle ootamatult lõi Z.R teda rusikaga vastu vasakut näopoolt lõua piirkonda, misjärel tõmbas katki kannatanu kaelas oleva kullast kaelaketi koos ehetega. Kannatanu teadvust ei kaotanud, kuid tundis löögi tagajärjel valu. Kohus leiab, et kannatanu ja süüdistatava ütluste põhjal on leidnud tõendamist, et Z.R on kannatanu suhtes võõra vallasasja äravõtmisel kasutanud vägivalda. Z.R poolne vägivald oli selline, mis vastas

§ 121lg 1 kvalifitseeritava kuriteo tunnustele (põhjustas kannatanule valu).

Salvestuselt nähtub, et süüdistatav taandub kannatanu ees kuni selleni, et kannatanu on süüdistatava peal, hoides süüdistaval rinnust kinni. Olulise detailina nähtub 3 videosalvestuselt, et sellises lootusetus olukorras paneb süüdistatav käe enda pükste taskusse ja poetab põrandale kollast värvi eseme. Kohus on jälgitavalt ja veenvalt argumenteerinud miks Z.R tegevus vastab

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele.

Prokurör on seisukohal, et Z.R kasutas YY suhtes vägivalda eesmärgiga saada enda valdusse kannatanu kuldketti ja ehteid. Maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ning kohtuotsuse argumentatsioon on veenev, mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks. 4.3 Z.R on varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 11.06.2019 otsuse järgi

§ 199lg 2 p 9 alusel vangistusega 4 kuud, katseajaga 2 aastat (tl 43).

Seega on süüdistatav Z.R pannud uue kuriteo toime katseaja jooksul ja seda isegi 5 päeva pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millest võib järeldada, et süüdistatav ei ole pärast kohtuotsust teinud õigeid järeldusi enda käitumises, kui pani toime uue veelgi raskema varavastase kuriteo.

§ 200lg.

1 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse 2 kuni 10 aastani. Kohus karistas Z.R-i sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust Z.R-ile süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks ning karistuse kergendamiseks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kaitsja on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 7 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole, kuid kolleegium kontrollib, kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-6314 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). 5.2 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole 4 tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.
2. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 6.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Maakohtu poolt ei ole tähelepanuta jäetud süüdistatava ja tema kaitsja väited ning otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (tl 102-104). Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-10810, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18).
3. Kolleegium leiab, et esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ning Z.R suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks

§ 199lg 2 p 5 järgi.

Maakohus on esitanud motiivid, miks tuleb kvalifitseerida süüdistatava Z.R käitumine

§ 200lg 1 järgi ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. 5 7.1 Kolleegium märgib, et Kr

MS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Z.R süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu YY ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu YY antud ütlusi. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu YY ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate DD, OO ja SS ütlustega, on süüdistatava Z.R süü leidnud tõendamist täies mahus. 7.2 Maakohus ei ole nõustunud kaitseversiooniga, et süüdistatav ei ole kannatanut löönud, vaid haaras kannatanul rinnust ning vägaivalda ei kasutanud selleks, et saada kannatanult esmeid. Maakohus ei ole tõepoolest süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused just eelpool loetletud tõenditele ja miks ei saa nõustuda süüdistatava ütlustega ja versiooniga toimunust, milles ta löömist ning võõra vallasasja äravõtmist eitab. Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab rääkida vägivallast kui asja äravõtmise vahendist ja selle ajalisest seotusest võõra vara hõivamisega. 7.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu YY ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate OO ja SS ütlused ja asitõendi vaatlusprotokoll (tl 23). Kolleegium nõustub maakohtuga, et on tõsikindlat tuvastamist leidnud, et süüdistatav Z.R kasutas kannatanu suhtes vägivalda vahetult ja tõmbas kannatanu kaelast ära kuldketi, mis purunes. Üheselt on leidnud tuvastamist, et vägivalla tarvitamine oli ajaliselt seotud asja hõivamisega ning vägivalda tarvitas süüdistatav kannatanu suhtes asja äravõtmise ajal. Puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks vägivalda tarvitanud kannatanu suhtes teiste eesmärkide saavutamiseks. 7.4 Maakohus tuvastas üheselt, et süüdistatav kasutades füüsilist vägivalda võttis ära kannatanule kuuluvad süüdistuses loetletud esemed ning vägivallaga hõivatud varast jäi kadunuks valge hai hamba moodi ripats ja vene õigeusu risti kujuline ripats ning 2 sentimeetrit kuldketilülisid. Ülejäänud asjad õnnestus kannatanul tagasi saada koheselt sündmuskohal ja natuke hiljem bussijaamas sees olles, kui süüdistatav käe enda pükste taskusse pani ja esemed põrandale poetas. Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga ka nõustub. 7.5 Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate DD, OO ja SS ütlustega, on süüdistatava Z.R süü

§ 200lg 1 järgi leidnud tõendamist.

Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad.

1. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud 6 kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
2. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides ristküsitleda kannatanut või tunnistajaid teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu või tunnistajate ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Kaitsjal pole alust apellatsioonis maakohtule ette heita nii kannatanu kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis tunnistajate, kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate ja kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis.
3. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kuivõrd kolleegium ei nõustunud Z.R-ile inkrimineeritud kuriteo

§ 200

lg 1 ümberkvalifitseerimisega

§ 199

lg 2 p 5 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Z.R-ile mõistetud karistuse muutmiseks. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013.a otsus asjas nr 31-1-52-13, p 19). 10.1 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

§ 200

lg 1 näeb ette karistusena kahe kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 7 aastat vangistust. Maakohus on Z.R mõistnud

§ 200lg 1 järgi vangistuse 3 aastat, mis on sanktsiooni alammäära lähedane.

7 10.2 Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumisega, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega. 10.3 Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine Z.R isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale

§ 200

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras või alla alammäära. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Z.R süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 10.4 Kolleegium ei nõustunud karistusmäära vähendamisega, siis puuduvad formaalsed eeldused vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 21. jaanuari 2020.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8