← Eesti

1-18-10372/30

Obsah (9)§ 38§ 3411§ 326§ 245§ 318§ 339§ 313§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 313 lg 1 p 101 ja § 38 lg 5 p-de 1 ning 2 alusel tuleb kannatanuid A-d ja B-d ohu korral teavitada I.X vahistamisest, vahi alt vabastamisest, ennetähtaegsest vabastamisest ning kinnipidamisasutusest põgenemisest. 1-18-10372 Apellatsioon 2. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustas I.X , kelle väitel ei selgitatud talle

§-de 313 ja 38 sisu ning kohaldamise tagajärgi. Samuti märkis süüdistatav, et kokkulepe kannatanute teavitamist ette ei näe.

§ 38

lg 5 p 1 sätestab, et kannatanul pole õigust taotleda teavet kahtlustatava vabanemise kohta juhul, kui selle teabe edastamine tekitab kahju kahtlustatavale. B teavitamine tekitaks ohu süüdistatavale, sest kannatanu on teda ähvardanud. Kui süüdistatav oleks kõnealusest tingimusest teadnud, ei oleks ta kokkuleppega nõustunud. Ringkonnakohtu määrus 3. Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse saab tühistada

§ 3411alusel.

Apellatsioonis ei osutatud rikkumistele, mis oleksid kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seetõttu tuleb jätta kaebus

§ 326lg 2 p 3 ja § 318 lg 4 kohaselt läbi vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I.X kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, taotledes määruse tühistamist. Kaitsja märgib, et süüdistatav on vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, mille kohaselt tuleb B-le teatada süüdistatava vabastamisest või põgenemisest. Ta põhjendas apellatsioonis, miks ta kardab ühe kannatanu kättemaksu. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, kas kannatanu teavitamisega kaasneb süüdistatava jaoks oht ja kas ühele kannatanule tuleks jätta teavitus saatmata. Kuna apellatsioon jäi läbi vaatamata, rikuti sellega

§ 326lg 2 p 3 ja § 318 lg 4 nõudeid.

I.X taotlust saab tõlgendada nii, et kannatanu B teavitamist puudutava kokkuleppe sõlmimine ei olnud tema vaba tahe. Nendel põhjustel oleks tulnud kaebus sisuliselt läbi vaadata ja maakohtu otsus tühistada või saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. See oleks andnud võimaluse uue kokkuleppe sõlmimiseks või kriminaalasja arutamiseks üldmenetluses. Määruskaebuse vastus 5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokurör leiab kokkuvõtlikult, et määruskaebuses pole osutatud

  1. peatüki
  2. jao sätete või § 339 lg 1 rikkumisele. Neid sätteid ei olegi rikutud. B sai lisaks vargusele kannatada ka süüdistatava vägivaldse käitumise tõttu.
  3. oktoobri
  4. a ülekuulamisel kasutas ta seadusest tulenevat õigust ja avaldas, et soovib ohu korral teavet kahtlustatava vahistamise või vabastamise või süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise või kinnipidamisasutusest põgenemise kohta. I.X sai kriminaaltoimiku materjaliga tutvuda ning avaldada kokkuleppe sõlmimisel või kohtuistungil kannatanu soovi kohta arvamust. Kohtuotsuses sisalduv märge ei saanud tema jaoks olla ootamatu.

§ 245sisaldab loetelu sellest, mida peab kokkulepe kajastama.

Selle sätte kohaselt ei kuulu kokkuleppe esemesse

§ 38lg 5 kohane kannatanu teavitamine.

Süüdistatav väidab, et kannatanu on teda ähvardanud, kuid pole selge, missugune kahju võib I.X-il tekkida. Sedavõrd ebamäärasest seletusest ei saa järeldada sellise kahju tekkimist, mida peetakse silmas

§ 38lg 5 p-s 1. 2

(4)1-18-10372 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Määruskaebuse lahendamiseks peab hindama, kas süüdistatav sai

§ 318

lg 3 p-s 4 ette nähtud apellatsiooniõiguse piirangu tõttu vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust ja kas ringkonnakohus oli sellest tulenevalt õigustatud jätma apellatsiooni läbi vaatamata. 7.

§ 318

lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel.

§ 318

lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on

  1. peatüki
  2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või

§ 339lg 1 rikkumisega.

Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud

  1. peatüki
  2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (

§ 3411p 3).

Kui sedastatakse, et apellandil puudub

§ 318

lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

8. Süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse. Järelikult ei saanud süüdistatav maakohtu otsust vaidlustada

§ 318lg 4 teisest lausest tulenevalt.

Kaitsja hinnangul pidi ringkonnakohus apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama põhjusel, et süüdistatav osutas kaebuses kokkuleppe piiridest väljuva tingimuse sisaldumisele kohtuotsuses. Nimelt märkis I.X , et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud. Kriminaalkolleegium jagab kaitsja arvamust, et apellatsioonist nähtub selge etteheide kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. Seetõttu asus ringkonnakohus ebaõigesti seisukohale, justkui ei oleks apellant kohtuotsuse tühistamise aluseks olevatele rikkumistele osutanud. 9. Riigikohus on selgitanud, et sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni

§ 326

lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise

§ 326lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a määrused asjades nr 3-1-1-12-15, p 9 ja nr 3-1-1-13-15, p 9). Järelikult oleks ringkonnakohus pidanud

§ 318

lg 4 esimese lause kohaselt süüdistataval apellatsiooniõiguse olemasolu jaatama, apellatsiooni läbi vaatama ja võtma seisukoha, kas kõnealuseid eksimusi saab käsitada

  1. peatüki
  2. jao sätete või

§ 339lg 1 rikkumisena.

Alternatiivselt saanuks ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis oleks

§ 326

lg 3 kohaselt üksmeelselt tuvastanud apellatsiooni ilmsele põhjendamatusele viitavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-85-13, p 7).

§ 326lg 3 kohaldamise aluseks olevaid tegureid ringkonnakohus aga ei sedastanud.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmisega rikuti seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. 3

(4)1-18-10372 10. Kriminaalasja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas

§ 313

lg 1 p-s 101 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav

  1. peatüki
  2. jao sätete või

§ 339lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Osutatud küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada

§ 245

lg-s 1 sätestatut, sest Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-103-15, p 7 ja 27. septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1). 11. Teisalt peab ringkonnakohus vaagima sedagi, kas

§ 313

lg 1 p 101 alusel tehtud märge saab käesoleval juhul mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on

§ 38

lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja

§ 313

lg 1 p 101 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud

§ 38lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks.

Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tuvastatakse vajadusel karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. 12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
  3. I.X kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 60 euro suuruses summas, sh käibemaks 10 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks kulutatud aega 2 pooltundi. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri
  4. juuli
  5. a määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 7 lg 1 alusel tuleb taotlus rahuldada ja määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 60 eurot, sh käibemaks 10 eurot.

§ 187lg 1 kohaselt jääb see summa riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.