) § 313 lg 1 p 101 ja § 38 lg 5 p-de 1 ning 2 alusel tuleb kannatanuid A-d ja B-d ohu korral teavitada I.X vahistamisest, vahi alt vabastamisest, ennetähtaegsest vabastamisest ning kinnipidamisasutusest põgenemisest. 1-18-10372 Apellatsioon 2. Tartu Maakohtu otsuse vaidlustas I.X , kelle väitel ei selgitatud talle
§-de 313 ja 38 sisu ning kohaldamise tagajärgi. Samuti märkis süüdistatav, et kokkulepe kannatanute teavitamist ette ei näe.
lg 5 p 1 sätestab, et kannatanul pole õigust taotleda teavet kahtlustatava vabanemise kohta juhul, kui selle teabe edastamine tekitab kahju kahtlustatavale. B teavitamine tekitaks ohu süüdistatavale, sest kannatanu on teda ähvardanud. Kui süüdistatav oleks kõnealusest tingimusest teadnud, ei oleks ta kokkuleppega nõustunud. Ringkonnakohtu määrus 3. Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse saab tühistada
Apellatsioonis ei osutatud rikkumistele, mis oleksid kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seetõttu tuleb jätta kaebus
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I.X kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, taotledes määruse tühistamist. Kaitsja märgib, et süüdistatav on vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, mille kohaselt tuleb B-le teatada süüdistatava vabastamisest või põgenemisest. Ta põhjendas apellatsioonis, miks ta kardab ühe kannatanu kättemaksu. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, kas kannatanu teavitamisega kaasneb süüdistatava jaoks oht ja kas ühele kannatanule tuleks jätta teavitus saatmata. Kuna apellatsioon jäi läbi vaatamata, rikuti sellega
I.X taotlust saab tõlgendada nii, et kannatanu B teavitamist puudutava kokkuleppe sõlmimine ei olnud tema vaba tahe. Nendel põhjustel oleks tulnud kaebus sisuliselt läbi vaadata ja maakohtu otsus tühistada või saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. See oleks andnud võimaluse uue kokkuleppe sõlmimiseks või kriminaalasja arutamiseks üldmenetluses. Määruskaebuse vastus 5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokurör leiab kokkuvõtlikult, et määruskaebuses pole osutatud
Selle sätte kohaselt ei kuulu kokkuleppe esemesse
Süüdistatav väidab, et kannatanu on teda ähvardanud, kuid pole selge, missugune kahju võib I.X-il tekkida. Sedavõrd ebamäärasest seletusest ei saa järeldada sellise kahju tekkimist, mida peetakse silmas
lg 3 p-s 4 ette nähtud apellatsiooniõiguse piirangu tõttu vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust ja kas ringkonnakohus oli sellest tulenevalt õigustatud jätma apellatsiooni läbi vaatamata. 7.
lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel.
lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on
Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud
Kui sedastatakse, et apellandil puudub
lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta
8. Süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse. Järelikult ei saanud süüdistatav maakohtu otsust vaidlustada
Kaitsja hinnangul pidi ringkonnakohus apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama põhjusel, et süüdistatav osutas kaebuses kokkuleppe piiridest väljuva tingimuse sisaldumisele kohtuotsuses. Nimelt märkis I.X , et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud. Kriminaalkolleegium jagab kaitsja arvamust, et apellatsioonist nähtub selge etteheide kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. Seetõttu asus ringkonnakohus ebaõigesti seisukohale, justkui ei oleks apellant kohtuotsuse tühistamise aluseks olevatele rikkumistele osutanud. 9. Riigikohus on selgitanud, et sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni
lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise
(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 4 esimese lause kohaselt süüdistataval apellatsiooniõiguse olemasolu jaatama, apellatsiooni läbi vaatama ja võtma seisukoha, kas kõnealuseid eksimusi saab käsitada
Alternatiivselt saanuks ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis oleks
lg 3 kohaselt üksmeelselt tuvastanud apellatsiooni ilmsele põhjendamatusele viitavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-85-13, p 7).
Apellatsiooni läbi vaatamata jätmisega rikuti seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust
lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. 3
lg 1 p-s 101 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav
Osutatud küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada
lg-s 1 sätestatut, sest Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-103-15, p 7 ja 27. septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1). 11. Teisalt peab ringkonnakohus vaagima sedagi, kas
lg 1 p 101 alusel tehtud märge saab käesoleval juhul mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on
lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja
lg 1 p 101 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud
Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tuvastatakse vajadusel karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. 12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes
lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.