← Eesti

1-20-2071/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-2071 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi H.G süüdistuses KarS § 331 Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 20.mai 2020 otsus Apellatsiooni esitaja H.G kaitsja Heiki Kuningas Süüdistatav H.G Isikukood: XXX; elukoht: XXX; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud; tõkend vahistamine kohaldatud alates kahtlustatavana kinnipidamisest
  2. veebruar 2020 Prokurör Süüdistatava kaitsja 2 järgi üldmenetluses Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
  3. mai 2020 otsus muutmata ning H.G kaitsja Heiki Kuninga apellatsioon rahuldamata. Tühistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri
  4. veebruari 2020 määrusega H.G suhtes kohaldatud lisapiirangud, lubades H.G-l viivitamatult lühija pikaajalisi kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamise õigust suhtlemiseks õdede P.L. ga (ik XXX), K.I. uga (ik XXX) ja J.K. iga (ik XXX) ning poeg Ja.I. ga. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel ja Partnerid kasuks 291,60 eurot (s.h käibemaks 48,60 eurot) advokaat Heiki Kuninga poolt H.G-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 1 Mõista H.G-lt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 291,60 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus H.G-d süüdistatakse selles, et tema isikuna, kellele on Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega 1-19-8390 kohaldatud KrMS § 3101 ja VÕS § 1055 lg 1 alusel lähenemiskeeld M.I. i suhtes 2 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest 13.12.2019, sealhulgas keelates tal suhelda M.I. iga nii otseselt kui ka kõigi sidepidamisvahendite kaudu (post, telefon, internet jm), keelates tal läheneda M.I. ile lähemale kui 20 meetrit, samuti tulla tema töökohta, rikkus tahtlikult korduvalt kohtuotsusega sätestatud kohustust: 1) 21.12.2019 kella 23.30-24.00 paiku läks kannatanu M.I. i töökoha XXX OÜ puhkeruumi Põlvamaal Mooste alevikus, kus võttis ära M.I. i telefoni, takistas kannatanul ruumist lahkumist seistes väljapääsudele ette, lubas kannatanu endaga kaasa võtta, tekitades kannatanule oma käitumisega hirmutunde H.G poolse võimaliku vägivalla suhtes ja lähenes M.I. i asukohale lähemale kui 20 meetrit. M.I. il oli alust karta H.G poolset vägivalda, kuna H.G on varasemalt M.I. it füüsiliselt väärkohelnud; 2) 05.01.2020 kella 11.17 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 3) 17-18.01.2020 Põlva maakonnas Põlva vallas Mammaste külas ööklubis Life lähenes M.I. i asukohale klubis korduvalt vahemikus 17.01.2020 kella 23.30-st kuni 18.01.2020 kella 01.00-ni lähemale kui 20 meetrit; 4) 02.02.2020 kella 18.23 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 5) 02.02.2020 kella 18.27 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 6) 02.02.2020 kella 18.47 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 7) 02.02.2020 kella 19.02 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 8) 02.02.2020 kella 19.29 paiku saatis telefoninumbrilt nr XXX M.I. i telefoninumbrile nr XXXXX sõnumi, rikkudes sidepidamisvahendi kaudu suhtlemiskeeldu; 9) järgnes 02.02.2020 õhtul sõiduautoga VW Touran registreerimismärgiga XXX K.P. juhitud sõiduautole, milles viibis M.I. , blokeeris auto kella 20.30 paiku Põlvamaal 2 Põlva vallas Nooritsmetsa külas metsavahelisel teel, läks auto kõrvalistuja poolse ukse juurde ja avas selle, s.o. lähenes M.I. i asukohale lähemale kui 20 meetrit. Oma tegevusega pani H.G toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu korduva rikkumise, s.o KarS § 331 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  5. mai 2020 otsusega tunnistas Tartu Maakohus H.G süüdi KarS § 331 talle karistuseks 5 kuud vangistust. 2 järgi ja mõistis KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetavat karistust, s.o 5 kuud vangistust Tartu Maakohtu
  6. novembri 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja mõistis H.G-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust. H.G karistuse kandmise aja alguseks luges kohus
  7. veebruari 2020, mil süüdistatav kahtlustatavana kinni peeti. Kohus asus seisukohale, et
  8. detsembril 2019 toimunud kuriteoepisoodis puudub vaidlus selles, et nimetatud kuupäeval läks H.G kannatanu töökohta XXX OÜ ja kohtus lauda puhkeruumis M.I. iga. Kuigi süüdistatava väitel toimus tema suhtlus kannatanuga üsna rahumeelselt, leidis kohus kannatanu ütlustele tuginedes, et viimane oli H.G töökohta ilmumisest väga häiritud. M.I. i kinnitusel tundis ta hirmu. Kannatanu kinnitusel võttis H.G tal telefoni mingiks ajaks käest, mida pole eitanud ka süüdistatav ise. Kuigi süüdistatav on eitanud kannatanu ruumist lahkumise takistamist ja ähvardust kannatanu endaga kaasa võtta, luges kohus kannatanu ütlustega tõendatuks, et H.G takistas tal ka ruumist lahkumist. Kohtu arvates suurendas kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et kannatanu on kesköö paiku kutsunud teist isikut, s.o K.P. t appi ning kannatanu läks keset ööd töölt koju, kus tema seisundit nägi tema tütar L.I. i, kellele ka kannatanu rääkis laudas juhtunust. Kohus leidis, et tulles
  9. detsembri 2019 hilisõhtul M.I. i töökohta, rikkus H.G-d ahtlikult Tartu Maakohtu
  10. novembri 2019 otsusega kindlaksmääratud lähenemiskeeldu, mille kohaselt oli H.G-l kannatanu töökohta tulek keelatud ja keelatud kannatanule läheneda lähemale kui 20 meetrit. Nii kannatanu kui H.G ütlustest tuleneb, et lauda puhkeruumis H.G lähenes kannatanule kindlasti lähemale kui 20 meetrit. Asjaolu, et H.G võttis kannatanult mingil ajal käest mobiiltelefoni, annab alust järelduseks, et H.G oli mingil ajal isegi vahetult kannatanu juures. Ka tuvastas maakohus, et millegagi ei ole tõendatud, et H.G
  11. detsembril 2019 hilisõhtul kannatanu töökohta tulek toimus kannatanu nõusolekul. M.I. i ütlustest tuleneb, et lauda juurde tulnud H.G-ga telefonitsi rääkides ta just palus H.G-l mitte tulla. Ka kannatanu käitumine puhkeruumi tulles (ukse lukustamine, pikali heitmine) viitab sellele, et kannatanu ei oodanud sel õhtul H.G-d külla. Seda, et tal oleks olnud kannatanu eelnev nõusolek viimase töökohta minna, pole sõnaselgelt kinnitanud ka H.G ise.
  12. jaanuaril 2020 M.I. ile sõnumi saatmise episoodis puudus kohta arvates vaidlus selles, et H.G nimetatud kuupäeval kannatanule sõnumi saatis, sest nimetatut tunnistas ka H.G . Saates
  13. jaanuaril 2020 kannatanule süüdistuses märgitud sõnumi, rikkus H.G tahtlikult Tartu Maakohtu
  14. novembri 2019 otsusega kindlaksmääratud lähenemiskeeldu, mille kohaselt oli H.G-l keelatud suhelda M.I. iga ka kõigi sidepidamisvahendite kaudu (post, telefon, internet jm). 3 Kohus leidis, et kuigi
  15. jaanuaril 2020 sõnumis on süüdistatav avaldanud kannatanule armastust ja pole kannatanut solvanud, ei tee sõnumi sisu olematuks lähenemiskeelu rikkumist. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt kohaldab kohus lähenemiskeeldu üksnes kannatanu taotlusel. Eelmises kriminaalasjas lähenemiskeelu kohaldamise taotlemine viitab üheselt asjaolule, et kannatanu ei soovi lähedasi suhteid H.G-ga. 17.-
  16. jaanuaril 2020 toimunud kuriteoepisoodis leidis kohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud, et
  17. jaanuari 2020 hilisõhtul ja
  18. jaanuari 2020 öösel kohtusid süüdistatav ja kannatanu Põlva vallas Mammaste külas asuvas ööklubis Life. Kannatanute kui tunnistajate ütlustest tuleneb, et H.G pöördus vahetult M.I. i poole ja muuhulgas oli juttu nende ühisest lapsest. Kuna M.I. i oli ühes seltskonnas L.I. i ja K.P. ga ja istuti ühises lauas, siis igasugune H.G lähenemine sellele seltskonnale tähendas ühtlasi ka kannatanule lähenemist ilmselgelt lähemale kui 20 meetrit. H.G enda ütlusest tuleneb, et ööklubisse tulles ta nägi kannatanut, kuid vaatamata sellele läks ta seltskonna juurde, kus viibis ka M.I. i. Seega pole tegemist H.G juhusliku kannatanu lähedusse sattumisega. Nii kannatanu kui tunnistajate K.P. ja L.I. i ütlustest tuleneb, et H.G ei lähenenud kannatanule üksnes hetkeks, vaid viibis kannatanu läheduses mõnda aega. Seega võis kõnealune sündmus aset leida süüdistuses märgitud ajavahemikul, s.o
  19. jaanuar 2020 kella 23.30 kuni
  20. jaanuari 2020 kella 01.
  22. veebruaril 2020 õhtul kannatanule sõnumite saatmise osas leidis kohus, et süüdistuses nimetatud sõnumite saatmine H.G poolt M.I. ile on tõendamist leidnud ning selles osas pole ka vaidlust.
  23. veebruaril 2020 õhtul kannatanule lähenemise kuriteoepisoodi osas Põlva vallas Nooritsmetsa külas, leidis kohus, et pole vaidlust selles, et
  24. veebruaril 2020 blokeeris H.G oma sõidukiga tee vastutuleval K.P. juhitud sõidukil VW Touran, milles viibis kannatanu M.I. . Kohtu arvates on vaidlus selles, mis eesmärgil H.G
  25. veebruari 2020 õhtul üldse Nooritsmetsa külas ringi sõitis ja K.P. juhitud sõiduki edasiliikumise blokeeris. Süüdistatava nii sündmuskohal antud selgituste kui kohtuistungil antud ütluste kohaselt sattus ta sellele teele juhuslikult. Kohtu arvates on alust kahelda süüdistatava väites, et ta sattus juhuslikult samale teele K.P. juhitud sõidukiga, milles viibis kannatanu M.I. . H.G on kinnitanud, et ta suhtles kannatanuga
  26. veebruaril 2020 õhtul lapse koju toimetamiseks, kuid viimaks kannatanu tema kõnesid enam vastu ei võtnud ning ta viis lapse L.I. i poole. Viies last L.I. i juurde oli süüdistatavale seega teada, et kannatanut pole kodus.
  27. veebruaril 2020 õhtul saatis H.G kannatanule mitu sõnumit. Sõnumite sisust tuleneb, et H.G teadis, et kannatanut pole kodus ja keegi teda sõidutab. Sellise sisuga sõnumid viitavad asjaolule, et
  28. veebruari 2020 õhtul jälgis H.G kannatanu tegemisi, mistõttu on ebausutav süüdistatava väide juhuslikust sattumisest vastamisi autoga, milles viibis kannatanu. H.G enda ütlustest tuleneb, et ta ka ise sõitis
  29. veebruari 2020 õhtul ringi, muuhulgas käis ka J. de pool, kus käis ka kannatanu. Pardakaamera videosalvestise kohaselt seisid autod Ojaniidu talu teel. Tunnistaja S.U. ütluste kohaselt seisid autod mingi talu teeotsas. Seega sattus H.G vastamisi K.P. juhitud autoga küllatki lühikest aega peale seal autos viibinud seltskonna J. de poolt lahkumist. Tunnistaja A.J. e on enda elukoha lähistel näinud heledat sõidukit. Et H.G sõiduk oli heledat värvi, nähtub pardakaamera salvestiselt. Tunnistaja K.P. on nii
  30. veebruaril 2020 Häirekeskusele tehtud kõnedes kui hiljem sündmuskohal politseiametnikele avaldanud, et H.G jälitas neid. H.G korduvalt Nooritsmetsa külas J. de elukoha lähistel viibimine ja vahetult pärast seda, kui K.P. oli sõidukiga J. de maja juurest lahkunud, enda sõidukiga K.P. juhitud sõidukile vastu 4 sõitmine ja selle edasise teekonna takistamine, viitavad kohtu arvates asjaolule, et H.G jälgis sel õhtul selle sõiduki teekonda, mis on kooskõlas ka K.P. avaldatuga. H.G hakkas kohe K.P. auto juurde tulles K.U. t süüdistama M.I. iga ringi sõitmises. Kohtu arvates sellise etteheite tegemine viitab asjaolule, et H.G teadis, et kannatanu viibib koos K.U. ga. Vastasel korral puudunuks H.G-l vajadus sellist etteheidet teha. Seoses süüdistatava ja kaitsja poolt esile toodud asjaoluga, et kannatanu teatud olukordades aktsepteeris süüdistatava temale lähenemist või võttis ise ühendust, märkis kohus järgmist. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et kannatanu nõusolekut loetakse õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Riigikohus on selgitanud, et kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu, on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine, kusjuures kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Küsimusele, kas kannatanu nõusolekut endale läheneda võis süüdistatav H.G eeldada alati muuhulgas kõigi süüdistuses märgitud tegude toimepanemisel, vastas kohus eitavalt. Kannatanu pole kinnitanud sellise nõusoleku olemasolu. Karistuse mõistmisel arvestas kohus H.G süüd, mida kohus luges keskmisest väiksemaks. H.G süüd suurendab kuriteo episoodide hulk. H.G pole lähenemiskeeldu rikkunud üksnes paaril korral, vaid rohkem. Süüd suurendab H.G isik, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kohus pidas vajalikuks rõhutada, et H.G on korduvalt kuritegusid toime pannud ühe ja sama kannatanu, s.o M.I. i suhtes. H.G-d on Tartu Maakohtu 26.06.2018 otsusega karistatud muuhulgas M.I. i kehalise väärkohtlemise eest. Eelmise kohtuotsusega on H.G-d karistatud M.I. i ahistava jälitamise eest. Käesolevas asjas on kohus lugenud tõendatuks, et süüdistatav on korduvalt rikkunud kannatanu M.I. i kaitseks seatud lähenemiskeeldu. Seega pole H.G eelmistest karistustest teinud vajalikke järeldusi, kuna ta paneb jätkuvalt M.I. i suhtes toime uusi kuritegusid. Samas võivad KarS § 331 2 järgi kvalifitseeritavad teod olla ka tunduvalt raskemad, kui H.G-le etteheidetavad teod. Nagu kohus eespool tuvastas, on kannatanu teatud juhtudel süüdistatava endale lähenemist aktsepteerinud. Selline kannatanu käitumine annab alust järelduseks, et lähenemiskeelu rikkumine pole tekitanud kannatanule raskeid tagajärgi, mis vähendab H.G süü suurust. Kohus tuvastas, et karistust raskendavad asjaolud H.G suhtes puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust vähemalt nendes episoodides, mille toimepanemist süüdistatav tunnistab. Kohtul puudub alus kahelda kahetsuse siiruses. Süüdistatava isikut arvestades ei pidanud kohus võimalikuks vangistust asendada üldkasuliku tööga, kuigi süüdistatav selleks kohtuistungil nõusoleku andis. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on süüdistatavale mõistetud vangistust ka varem üldkasuliku tööga asendatud, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega H.G suhtes ei ole kohaldatav üldkasulik töö täitnud ühte karistuse eesmärki, s.o ei ole süüdistatavat mõjutanud kuritegude toimepanemisest hoiduma. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.G kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja H.G süüdistuses KarS § 331 2 järgi õigeks mõista. 5 Alternatiivselt palub kaitsja H.G süüdi tunnistamisel KarS § 331 2 järgi karistada teda 5 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust, s.o 5 kuud vangistust Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja mõista H.G-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 69 alusel asendada ärakandmata vangistus ühiskondlikult kasuliku tööga.
  31. detsembri 2020 kuriteoepisoodis leiab kaitsja, et H.G süüküsimuse üle otsustamisel tuleb tuvastada, kas H.G teadis, et ta ei tohi kannatanu juurde minna. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu poolt nõutud lähenemiskeelu seadmine ei toiminud. Seda eelkõige põhjusel, et kannatanu ise on H.G-ga kontakti otsinud, temaga suhelnud. H.G oli kannatanu nõusolekul tema kodus käinud, suhtlus toimus ka telefonitsi ja SMS teel. Kaitsja leiab, et kui kannatanu ise suhtlust jätkab, siis ei saa lähenemiskeeldu toimivaks pidada. Lähenemiskeeldu ei saa kohaldada juhtumite põhiselt, s.t. selle taotleja suva kohaselt nii, et viimane valib juhtumi millal lähenemiskeeld toimib ja millal mitte. Käesolevas kaasuses ongi süüdistus üles ehitatud kannatanu valikul sõltuvalt sellest milline juhtum kannatanule meeldis, milline ei meeldinud. Tuvastamist on leidnud, et sel õhtul viibis H.G kannatanu töökoha läheduses, s.t. farmi territooriumil ning see polnud talle keelatud. Esimesena kontakteerus H.G-ga kannatanu, kes tundis huvi, mida H.G-d eeb. H.G vastas, et soovib rääkida. Kannatanu väitel palus ta H.G-l mitte tulla. H.G ütluste kohaselt oli kannatanu vastanud, et mis sa ikka tuled. Ütlus „mis sa ikka tuled“ ei ole käsitletav keeluna. See on ütleja arvamus, milles väljendub kahtlus teise inimese käitumise mõttekuse kohta. Ülalmainitud asjaolu suhtes on kannatanu ja H.G ütlused erinevad. Maakohus eelistab kannatanu ütlusi, kuid pole kohtuotsuses seda põhjendanud. Sellega on rikutud põhjendamiskohustust, samuti on alusetult eelistatud kannatanu ütlusi. Kaitsja arvates jääb ka ebaselgeks miks pidi kannatanu H.G-le helistama. Küsimine „mida teed“ on käsitletav kontakti otsimisena, mitte sellest hoidumisena. H.G käitumist tuleb hinnata kontekstis kannatanu ja H.G suhtlemisega. Seda arvestades on usutav, et kannatanu avaldas kahtlust H.G mõtte suhtes vestlema tulla, mitte ei keelanud teda kategooriliselt. Kuna suhtlus kannatanu ja H.G vahel oli pidev, siis polnud H.G-l alust arvata, et temaga rääkida ei soovita. Asjaolu, et kannatanul tekkisid negatiivsed emotsioonid suhtluse käigus, ei ole käsitletav suhtluskeelu rikkumisena, sest suhtlus algas kannatanu nõusolekul. 17.-
  32. jaanuaril 2020 episoodi puutuvalt lähtus apellant ülaltoodust. Olukorras kus vaatamata lähenemiskeelule suhtlus kannatanu ja H.G vahel toimis, ei teadnud ja ei pidanud H.G teadma et kannatanu viibib baaris ja temaga suhtlemine sel korral on õigusvastane. Analüüsides süüdistuses toodud juhtumeid oli see järjekordne juhtum, mis oli kannatanule ebameeldiv. Vähetähtis pole ka põhjus, miks H.G kannatanuga suhtles. Ta heitis kannatanule ette miks viimane lapsega koos ei ole. See tähendab, et H.G ei häirinud pahatahtlikult kannatanut, vaid selleks oli mõjuv põhjus. Iseenesest oleks lähenemiskeelu toimimisel olnud selline käitumine õigusvastane. Arvestades aga seda, et lähenemiskeeld ei toiminud, siis tuleb sellisele käitumisele anda teistsugune hinnang. Lähenemiskeeld ei toimi kui seda taotlev isik ise annab selleks alust. H.G-l ei olnud võimalik ette näha ja arvata milline on kannatanu tuju ühel või teisel juhtumisel. Kui H.G suhtles kannatanuga, ei avaldanud viimane soovimatust temaga 6 suhelda. Pole tuvastamist leidnud nagu oleks kannatanu sel korral keelanud H.G-l endaga suhelda. Seega ei saanud H.G teada, et seekordne suhtlemine keelatud on.
  33. veebruari 2020 episoodis on maakohus veendunud H.G teadmises kannatanu viibimisest K.U. autos. Kaitsja leiab, et taolist väites on maakohus tuginenud oletustele. H.G võis arvata mida soovis, kuid puuduvad tõendid selle kohta nagu oleks ta teadnud kannatanu viibimisest K.U. autos. H.G võis teada, et kannatanut pole kodus, võis teada, et kannatanu on sõitmas käinud K.U. autoga, võis käia J. pool. H.G on selgitanud, et tahtis K.U. lt selgitust saada miks see on kannatanut sõidutanud mistõttu pole viimane lapsega tegelenud. Puuduvad aga tõendid selle kohta nagu oleks H.G kuidagi väljendanud teadmist selle kohta, et kannatanu viibis
  34. veebruaril 2020 K.U. autos. Kannatanu istus auto tagaistmel ja seega ei saa eeldada, et H.G oleks teda näinud. Suhtlus kannatanuga tekkis alles siis kui viimane autost väljus. Seega tekkis suhtlus kannatanu algatusel. Kaitsja leiab, et
  35. jaanuaril 2020 ja
  36. veebruaril 2020 saadetud sõnumite osas on olukord sama nagu vahetute kohtumistega. Pole ümber lükatud väide, et lähenemiskeelu ajal toimis suhtlus telefonitsi, SMS teel. Asjas on tõendina välja toodud need SMS sõnumid mis kujutavad kannatanu hinnangul lähenemiskeelu rikkumist. Kuna suhtluskeeld on absoluutne, siis jääb arusaamatuks miks teisi kõnesid, sõnumeid süüdistuses ei kajastata. Jällegi on toimunud valik kannatanu suva järgi. Kui kannatanu ise on andnud loa suhtlemiseks, samuti aktsepteerinud H.G sõnumeid, siis ei olnud H.G-l võimalik teada ja aru saada ,millal võib ja millal ei või sõnumeid saata. Kaitsja arvates ei ole maakohus järelduste tegemisel lähtunud kannatanu ja H.G suhtlemisest tervikuna, vaid on seda teinud episoodiliselt. Otsuses ei ole põhjendusi selle kohta, millest pidi H.G aru saama, et konkreetse kuupäeva sõnumid ja ka kohtumised keelatud olid ja seda olukorras kus suhtlus toimis igal tasandil. Maakohtu otsus on selles osas põhjendamata. Apellandi arvates tuleks kohaldada KarS § 31 lg 1 sätteid, sest tegemist on eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Kannatanu on ise loonud H.G jaoks ebaselge olukorra. Osundatud norm aga annab aluse H.G õigeks mõistmiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja, juhul kui kohus leiab H.G süüdi olevat, kohaldata H.G-le karistuse mõistmisel ÜKT. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmisel tuleb suuremat kaalu omistada kannatanu käitumisele, kes on ise loonud H.G jaoks ebaselge olukorra selles, millal võib ja millal ei või suhelda. Vähetähtis ei ole asjaolu, et suhtlus oli vastastikune, mis veelgi hägustab lubatu ja keelatu piire. See asjaolu peaks kajastuma ka mõistetavas karistuses. Analüüsides kannatanu ja H.G suhtlust võib kindel olla, et kui süüdistuses kajastatud suhtlused oleks kulgenud rahulikult ja tülita, poleks käesolevat menetlust olnud. Maakohus ei ole ülaltoodud asjaolusid karistuse mõistmisel arvestanud. Vangistuse asendamine ÜKT-ga on piisav mõjutusvahend ja õppetund selleks, et vältida probleeme tulevikus. Varasem ÜKT möödus probleemideta. Positiivset mõju omab kindlasti ÜKT ajal toimiv kriminaalhooldus. H.G esitas ringkonnakohtule taotluse suhtlemise lisapiirangute tühistamiseks oma ema H.I. ga, õdede P.L. ga, K.I. uga ja J.K. iga ning poeg Ja.I. ga. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et H.G süü M.I. i suhtes toimepandud lähenemiskeelu rikkumises on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi H.G-le süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise H.G süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida H.G ja tema kaitsja on H.G kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et H.G suhtes tuleks kohaldada KarS § 31 lg 1 sätteid, kuna tema puhul on tegemist eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Nimetatud taotlust põhistab kaitsja H.G ja M.I. i vahel ka pärast lähenemiskeelu kohaldamist M.I. i poolsel initsiatiivil toimunud suhtlusega (korteri remont, kingituste tegemine, jmt), mis kaitsja arvates on loonud H.G jaoks ebaselge olukorra lähenemiskeelu toimimise kohta. Kaitsja leiab, et lähenemiskeeld on absoluutse iseloomuga ning lähenemiskeelu taotleja ei otsi ise kontakti teise isikuga. Vastasel korral ei saa isik aru, kas ja millal ta lähenemiskeelu taotlejaga suhelda võib. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus kohaldada H.G-le süüks arvatud kuriteoepisoodides KarS § 31 lg 1 sätet on põhjendamatu. Kriminaalasjas on tõepoolest tuvastamist leidnud, et H.G on M.I. iga viimase initsiatiivil suhelnud ka ajal, mil tema suhtes kehtis lähenemiskeeld M.I. ile. Tõendamist on leidnud ka see, et taoliste suhtluskordade eelduseks on olnud M.I. i eelnev nõusolek. Ringkonnakohtu arvates ei sea nimetatud suhtlus veel kahtluse alla lähenemiskeelu absoluutsust ehk teisisõnu, suheldes M.I. iga, rikkus H.G ka nimetatud kordadel talle kohtuotsusega kehtestatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes. 8 Küll aga välistab H.G vastutuse lähenemisekeelu rikkumise eest nimetatud kordadel just nimelt M.I. i eelnevalt antud nõusolek. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmetes lahendites leidnud, et kannatanu eelnevalt antud nõusolek enda koosseisupärase õigushüve kahjustamiseks on õigusvastasust välistavaks asjaoluks (kohtuotsus asjas nr 3-1-1-89-11, 3-1-1-60-10). Seega kokkuvõtvalt, kuigi H.G on ka suhtluskordadel M.I. iga, milles talle süüdistust esitatud ei ole, rikkunud talle kehtestatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes, siis tema vastutust ei järgne põhjusel, et tema käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu, s.o M.I. i nõusolek taoliseks suhtluseks. Eeltoodu annab ringkonnakohtu arvates ka vastuse kaitsja apellatsioonis tõstatud küsimusele, miks ei ole H.G-le esitatud süüdistust sellistes lähenemiskeelu rikkumiste episoodides ning lükkab ühtlasi ümber kaitsja väite, nagu oleneks H.G vastutus lähenemiskeelu rikkumise eest kannatanu M.I. i tujudest või suhtluse meeldivusest. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et M.I. i nõusolekul toimunud suhtlemine H.G-ga , ei andnud viimasele alust eelduseks, et ta võib mistahes hetkel ja viisil rikkuda talle kohaldatud lähenemiskeeldu M.I. i suhtes.
  37. novembri 2019 kohtuotsusega oli H.G-le kohaldatud lähenemiskeeld M.I. i suhtes ja H.G-le oli teada, milline käitumine M.I. i suhtes on talle keelatud. Kuigi H.G ja M.I. i vahel toimus viimase initsiatiivil mõningane suhtlus, ei andnud ainuüksi see veel süüdistatavale alust eeldada, et ta ei pea täitma kohtuotsust. Ringkonnakohtu arvates H.G seda ka mõistis. Taolist järeldab ringkonnakohus H.G vastustest prokurörile, mille kohaselt ta uskus, et tema suhtlus M.I. iga jääb nende endi vahele ja läks sellega kaasa. Seega H.G teadis, et ta ei või M.I. iga suhelda, kuid lootis, et M.I. i tema poolsetest lähenemiskeelu rikkumistest politseile teada ei anna. Pealegi toimus suhtlus, millele viitab H.G M.I. i initsiatiivil ning kuivõrd H.G-l oli keelatud M.I. iga suhelda, siis pidi H.G mõistma ja ka mõistis, et temal ei ole mingisugustki õigust astuda omal initsiatiivil kontakti M.I. iga. Seega ei esine H.G käitumises eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus ning kaitsja taotlus kohaldada H.G suhtes KarS § 31 lg 1 sätet jääb rahuldamata. H.G-le süüksarvatud kuriteoepisoodides on maakohus igati korrektselt tuvastanud, et nimetatud kordadel alustas kannatanuga suhtlust H.G . Ka on maakohus veenvalt tuvastanud, et H.G-l puudus taoliseks suhtluseks M.I. i poolne nõusolek.
  38. detsembril 2019 kuriteo episoodis on kaitsja leidnud, et M.I. i ütlus H.G-le , et „mis sa ikka tuled“, ei ole käsitletav keeluna, vaid selles väljendub ütleja kahtlus teise isiku käitumise mõttekuse kohta. Eeltoodut väites on kaitsja lähtunud ilmselgelt vaid süüdistatava ütlustest ja jätnud täielikult tähelepanuta M.I. i ütlused toimunu kohta. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, mille kohaselt ta keelas
  39. detsembril 2019 I. H.G-ga toimunud telefonikõnes viimasel temaga kohtuda, väites, et tal ei ole H.G-ga midagi rääkida. 9 Ringkonnakohus leiab, et M.I. i soovimatusest H.G-ga kohtuda sai üheselt aru ka H.G. Vastasel juhul puudunuks ju H.G-l vajadus M.I. i teadmata siseneda enne teda farmi puhkeruumi ning peita end seal olnud sauna ja dušširuumi vahele. Ringkonnakohtu arvates just nimelt M.I. i keelust arusaamine tingiski H.G taolise varjatud käitumise.
  40. -
  41. jaanuar 2020 toimunud kuriteoepisoodis leiab kaitsja, et asjas ei ole tuvastatud, et M.I. i oleks suhtlemisel H.G-ga väljendanud oma soovimatust viimasega suhelda. Vähetähtis ei ole kaitsja arvates ka põhjus, miks H.G M.I. iga suhtles, s.o miks ei ole M.I. i koos nende ühise lapsega. Ringkonnakohus leiab, et H.G-le oli kehtestatud kohtuotsusega lähenemiskeeld M.I. ile. Nimetatud keeld on absoluutne ning H.G-l puudus õigus mistahes põhjusel M.I. iga suhelda. Seega asjaolu, millisel põhjusel, olgu selleks kas või mure lapse pärast, ei õigusta H.G poolt lähenemiskeelu rikkumist. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka kaitsja väide, et kuivõrd M.I. i ei avaldanud H.G-le oma soovimatust suhtlemiseks, siis ei saanud H.G aru, et suhtlemine on keelatud. H.G-le oli teda, et tal on keelatud M.I. iga suhelda ning seetõttu ei oma ringkonnakohtu arvates mingit tähendust see, kas M.I. i avaldas H.G-le oma soovimatust suhelda või mitte. Pealegi ei M.I. i ega ka keegi teine koos temaga ööklubis viibinutest ei teinud midagi, mille alusel saanuks H.G eeldada, et temaga soovitakse suhelda. Puutuvalt
  42. veebruari 2020 episoodi märgib ringkonnakohus, et maakohus on veenalt kummutanud H.G kaitseversiooni, mille kohaselt ta ei teadnud M.I. i viibimisest K.P. poolt juhitud sõidukis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab samuti, et kogu H.G käitumine
  43. novembril 2020 viitab üheselt sellele, et H.G tegevuse eesmärgiks oli nimelt M.I. i leidmine ning tal oli piisavalt informatsiooni järeldamaks, et M.I. i viibib K.P. poolt juhitud sõidukis. Nimelt see teadmine tingiski H.G poolt K.P. poolt juhitud sõiduki peatamise. Ka
  44. jaanuaril 2020 ja
  45. veebruaril 2020 H.G poolt M.I. ile saadetud sõnumite osas ei ole ringkonnakohtul maakohtu põhjendustele midagi lisada. Vastuseks apellatsioonile märgib ringkonnakohus vaid, et H.G-l oli keelatud mistahes viisil suhelda M.I. iga ning mõningane omavaheline varasem suhtlus ei õigusta kuidagi H.G poolt nimetatud keelu rikkumist. Ringkonnakohus leiab, et rahuldamata jääb ka kaitsja poolt esitatud alternatiivne taotlus, s.o asendada H.G-le mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole küllaldaselt arvestanud kannatanu käitumisega. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus H.G-le karistuse mõistmisel arvestanud, et H.G poolne lähenemiskeelu rikkumine ei toonud M.I. ile kaasa raskeid tagajärgi ja ka seda, et teatud juhtudel on kannatanu aktsepteerinud H.G poolt lähenemiskeelu rikkumist. Nimelt neid kannatanut puudutavaid asjaolusid arvestades on maakohus leidnud, et need vähendavad H.G süü suurust. 10 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.G-le mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täida karistuse üht eesmärki, s.o ei mõjuta süüdistatavat kuritegude toimepanemisest hoiduma. H.G-d karistati
  46. novembril 2019 M.I. i suhtes toimepandud ahistava jälitamise eest tingimusliku karistusega ning talle kehtestati ka lähenemiskeeld M.I. i suhtes. Vaatamata sellele, et H.G suhtes kohaldati karistust tingimuslikult ning talle määrati katseaeg, jätkas H.G kuritegude toimepanemist ning rikkus tahtlikult lähenemiskeeldu M.I. i suhtes. Ringkonnakohus leiab, et H.G suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei taga, et H.G loobuks oma kuritegelikust käitumisest M.I. i suhtes ega suudaks ära hoida H.G poolt uute kuritegude toimepanemist M.I. i suhtes. H.G taotlus suhtlemispiirangute tühistamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kehtestati H.G-le
  47. veebruaril 2020 prokuratuuri poolt KrMS § 1431 lg 1 p 1,2 alusel lisapiirang ning talle keelati lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus.
  48. aprilli 2020 määrusega tühistas maakohus osaliselt lisapiirangud ning andis H.G-le võimaluse suhelda oma ema H.I. ga. Ringkonnakohtule esitatud taotluses soovib H.G talle kehtestatud lisapiirangute tühistamist ema H.I. , õdede P.L. , K.I. u ja J.K. i ning poja Ja.I. suhtes. H.G suhtes lisapiirangute kohaldamise määrusest nähtuvalt oli lisapiirangute kehtestamise põhjuseks asjaolu, et H.G võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, s.o võib oma ema, õdede ja poja kaudu otsida kontakti M.I. iga ning nimetatud isikute kaudu mõjutada M.I. it. Kuivõrd maakohus on
  49. aprilli 2020 tühistanud H.G-le kehtestatud lisapiirangud suhtlemisel oma ema H.I. ga, siis nimetatud osas ringkonnakohus enam seisukohta ei võta. Käesolevaks hetkeks on kohtulik uurimine lõppenud nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Ringkonnakohus leiab, et H.G suhtlemine poja ja õdedega ei saa praegusel hetkel enam kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist käsitletavas kriminaalasjas. Seetõttu tühistab ringkonnakohus H.G suhtes kehtestatud lisapiirangud täies ulatuses. Menetluskulu Kaitsja H. Kuningas esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 291,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 48,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele kokku 270 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 243 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohtu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle suurus põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning 11 justiitsministri
  50. juuli
  51. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 243 eurot, milles sisaldub käibemaks 48,60 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata tuleb menetluskulud jätta H.G kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.