Obsah (8)

§ 113§ 148§ 307§ 418§ 64§ 68§ 306§ 76

1-08-9721 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9721 (08240100285) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maar

§ 113

ja § 418 lg 1 järgi Jevgeni E.J-i süüdistus

§ 148

järgi Z.S-i süüdistus

§ 148

ja § 307 lg 1 järgi I.R-i süüdistus

§ 307lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 16.

jaanuari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava L.D E.J-i kaitsja Artur Umuršadjants, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lillepea ja kannatanu G. R. Prokurör Anu Toluk Süüdistatav L.D E.J elukoht: XXX, isikukood: XXX , töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Artur Umuršadjants Süüdistatav Jevgeni E.J elukoht: XXX, isikukood: 36506032238, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Mariza Kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Süüdistatav Z.S elukoht: XXX, isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud seitsmel korral Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban Süüdistatav I.R elukoht: XXX, isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 16. jaanuari 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-9721 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Juhindudes KrMS § 333 lg 1 ja 5 lõpetada apellatsioonimenetlus Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt esitatud apellatsioonis Viru Maakohtu 16. jaanuari 2009 kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-08-9721 Jevgeni E.J-i ja Z.S-i süüditunnistamiseks

§ 148järgi seoses prokuröri loobumisega apellatsioonist.

Seoses apellatsioonist loobumisega, ei kuulu Viru Maakohtu

1. jaanuari 2009 otsus nimetatud osas edasikaebamisele kassatsiooni korras. Välja mõista L.D E.J-ilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Artur Umuršadjants poolt osutatud õigusabi eest 4668 krooni riigituludesse. L.D E.J-il tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank nr 10220034800017 või Swedbank nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „L.D E.J-i kriminaalasjas nr 1-08-9721 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kaitsjatasu advokaat Irina Žurina poolt Tartu Ringkonnakohtus Jevgeni E.J-ile osutatud õigusabi eest 3732 krooni jätta riigi kanda. Kaitsjatasu advokaat Arvo Suubani poolt Tartu Ringkonnakohtus Z.S-ile osutatud õigusabi eest 4020 krooni jätta riigi kanda. Kaitsjatasu advokaat Sergei Politševi poolt Tartu Ringkonnakohtus I.R osutatud õigusabi eest 4668 krooni jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord 2 Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. detsembril 2009 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
8. jaanuari 2009 otsusega mõisteti L.D E.J süüdi ja karistati

§ 113

järgi 12-aastase vangistusega ja

§ 418

lg 1 järgi 1 aasta 6-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1, 3 alusel mõisteti E.J-ile liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, 12 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, karistuse kandmise algust arvestatakse alates vahistamisest, s.o 31. jaanuarist 2008. Sama kohtuotsusega mõisteti Z.S süüdi ja karistati

§ 307

lg 1 järgi rahalise karistusega 400 päevamäära ulatuses, s.o 20 000 krooni, ning mõisteti Z.S õigeks

§ 148järgi kuriteosündmuse puudumise tõttu.

Sama kohtuotsusega mõisteti I.R süüdi ja karistati

§ 307lg 1 järgi rahalise karistusega 400 päevamäära ulatuses, s.o 20 000 krooni.

Sama kohtuotsusega mõisteti Jevgeni E.J

§ 148järgi õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu.

Maakohus rahuldas G. R. tsiviilhagi osaliselt ning mõistis välja E.J-ilt krooni G. R. kasuks. 19 116.70 Maakohus arutas muuhulgas E.J-ile

§ 113järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles alkoholijoobes, 24.

jaanuaril 2008 ajavahemikus kell 14.00 kuni 21.00 provotseeris ilma põhjuseta tüli V. B. . Tüli käigus, garaažikooperatiivi „X“ juures XXX tänaval, tulistas tulirelvast tema poole seljaga seisnud kannatanule ühe korra pähe. Tulistades tulirelvast, mille laenguks oli kuul, tekitas talle elupuhuselt tulirelva haava paremal pool oimu piirkonnas. Seejärel, XXX ja XXX vahel, peksis sõiduauto Audi 100, registreerimismärgiga XXX XXX, pagasiruumis asetsenud V. B. tuvastamata tulirelvaga pähe. Tekitas talle hulgalised haavad näol, põhiliselt vasakul: nelja hamba murru vasakul pool alalõuas, verevalumid vasaku põse pehmetes kudedes, nahamarrastuse ninaseljal vasakul. V. B. vahetuks surma põhjuseks oli pead läbiv üksik tulirelvahaav peaaju vigastusega. Samuti arutas maakohus Z.S-ile ja I.R-ile

§ 307lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 24.

jaanuaril 2008 ajavahemikus kell 14.00 kuni 21.00, olles tunnistajateks sellele, kuidas E.J tulistas XXX tänaval asuva garaažikooperatiivi „X“ juures V. B. ja tema peksmisele tulirelvaga, mille tulemusena V. B. suri, ning viibides koos E.J-i ja J. E.J-iga laiba matmise eesmärgil XXX tee 3. kilomeetril, ei teatanud Kirde Piirivalvepiirkonna Punamäe piirivalvekordoni töötajatele ega nende poolt 3 kohalekutsutud Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna politseitöötajatele ega ka hiljem, Jõhvi Politseiosakonda toimetamisel politseile E.J-i poolt toimepandud esimese astme kuriteost, kuigi neil oli selline võimalus. Veel arutas maakohus Z.S-ile ja J. E.J-ile

§ 148järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 24.

jaanuaril 2008 ajavahemikus kell 14.00 kuni 21.00, peale seda, kui E.J XXX tänaval asuva garaažikooperatiivi „X“ juures tulistas V. B. , tõstsid koos E.J-iga V. B. sõiduauto Audi 100, registreerimismärgiga XXX XXX, pagasiruumi, misjärel Z.S, I.R, E.J ja J. E.J sõitsid XXX suunas. XXX tee

1. kilomeetril võtsid Z.S, J. E.J ja E.J V. B. surnukeha pagasiruumist välja ning tassisid üle põllu, kus viskasid surnukeha metsamassiivist 40 m kaugusel asuvatesse põõsastesse ja jätsid selle sinna kuni
2. jaanuarini
3. Peale selle tassis J. E.J
4. jaanuari 2008 õhtul koos E.J-iga V. B. surnukeha XXX tee metsamassiivi ääres asuvatest põõsastest üle tee metsa, kus püüdsid surnukeha maha matta, kaevates selleks kaasavõetud sapöörilabidaga augu, kuid Kirde Piirivalvepiirkonna Punamäe piirivalvekordoni töötajad pidasid nad kohapeal kinni. Seega J. E.J ja Z.S , jättes surnukeha omastele välja andmata leinamiseks, matuste korraldamiseks ja üldtunnustele vastavate tavade kohaselt kalmistule matmiseks või tuhastamiseks, mille tagajärjel oli loomadel vaba juurdepääs surnukehale, ning püüdes matta surnukeha peitmise eesmärgil üldistele tavadele mittevastavasse kohta, rüvetasid V. B. surnukeha, võimaldades järgmiste surmajärgsete kehavigastuste tekkimise surnukehal: pehmete kudede defektid vasaku ülajäseme labakäe ja küünarvarre piirkonnas ning parema rinnanäärme rinnanibu defekt, mis tekkisid loomade hammustuste tulemusel, ja nahamarrastused parema õlaliigese tagapinnal, mis võisid tekkida surnukeha lohistamisel mööda konarlikku pinda. E.J tunnistas end

§ 418

lg 1 järgi süüdi,

§ 113järgi ta end kohtuistungil süüdi ei tunnistanud.

J. E.J tunnistas end

§ 148järgi süüdi.

I.R tunnistas end

§ 307lg 1 järgi süüdi.

Z.S end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt annavad tõendid kogumis aluse arvata, et E.J 24. jaanuaril 2008 ajavahemikus kell 16.14 kuni 19.30, olles alkoholijoobes, tulistas seoses tema naise ja rahaga tekkinud tüli käigus XXX tänaval asuva garaažikooperatiivi „X“ territooriumil ebaseaduslikult tema valduses olnud tuvastamata marki püstolist V. B. pähe, mille tulemusena saabus V. B. surm. Seega pani E.J toime

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo.

E.J andis kohtus V. B. tapmise asjaolude kohta diametraalselt vastupidiseid ütlusi võrreldes kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega. Lähtudes tema versioonist, võttis ta selleks, et päästa oma venda J. E.J-i , vastutuse eriti raske kuriteo toimepanemise eest enda peale, hiljem aga, vennalt lähtuvate ning tema ja ta perekonna vastu suunatud ähvarduste tõttu muutis kohtus oma ütlusi. See tähendab, et varem kohtulikult karistamata E.J , soovides päästa kriminaalvastutusest ja vangistusest korduvalt kriminaalkorras karistatud venda, pidi ohvriks tooma kõik, mis tal oli: perekonna, naise, lapsed, töö, heaolu, tervise ja hea nime, pidi tunnistama end süüdi selles, et tappis tahtlikult korraliku inimese, kellega oli hästi tuttav ja töötas koos. E.J-i elus oli kõik lootustandev, hästi, olid perspektiivid tulevikuks. Tema käitumisest peale kuriteo toimepanemist on näha, et ta ei kavatsenud minna vanglasse karistust kandma. Lasi ennast kodeerida selleks, et vabaneda alkoholisõltuvusest, püüdis varjata kuriteo jälgi, juhtida kahtlust endalt kõrvale. Kinnipidamine

1. jaanuaril 2008 oli E.J-i jaoks ootamatu, nähtavasti kaotas ta pea. Arvatavasti kahetses ta toimepandut. 4 Esimesel ülekuulamisel kahtlustatavana
2. jaanuaril 2008 andis ta ülestunnistavaid ütlusi. Ütluste ja olustiku seostamise protokollis
3. veebruaril 2008 kirjutas E.J märkuste lahtrisse: „Tahan lisada, et ülekuulamine ja sündmuste seostamine, koht ja aeg on minu poolt ära näidatud õigesti. Minu tegude suhtes ebaõigesti.“ Sellist märkust tehes ei välistanud E.J tõenäoliselt võimalust nimetatud ütlustest lahti öelda. Ka vahi alla võtmise küsimuse otsustamisel tunnistas E.J ennast V. B. tapmises süüdi. Peale E.J-i ja tema naise I. L. kohtus antud ütluste ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid pere ähvardamise fakti J. E.J-i poolt.
4. juunil 2008 E.J , keeldudes oma süüd tunnistamast, keeldus teatamast, kes V. B. tappis ega rääkinud midagi sellest, et tema või tema perekonna suhtes on tehtud ähvardusi. Miski ei seganud teda andmast ütlusi, mis süüdistanuks V. B. tapmises J. E.J-i , või taotleda, et uuritaks tõendeid, mis kinnitaksid J. E.J-i süüd. Tema versioon on kaitsetaktika ja püüe asetada kohtus kahtluse alla need tõendid, mis on esitatud E.J-ile V. B. tapmise toimepanemise süüdistuses. Kohus luges E.J-i ütluste muutmise versiooni mitteveenvaks ja tõele mittevastavaks, mis on vastuolus teiste tõenditega, ning jättis juhindudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast otsuses nr 3-1-1-113-06 kõik E.J-i poolt kõnealuses episoodis antud ütlused tõendite hindamisel täielikult välja. J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i kohtus antud ütlused langevad kokku ning neis ei ole olulisi vastuolusid. Nende ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks uuris kohus ütlusi, mida nad andsid kohtueelse menetluse käigus. J. E.J kuulati esialgselt üle
5. jaanuaril 2008 kell 13.25, hiljem kui E.J. J. E.J-i kohtueelse menetluse käigus antud ütlused kergendavad mõnevõrra E.J-i süüd tema poolt toimepandud tapmise asjaoludes. See tähendab, et võib lugeda põhjendatuks J. E.J-i selgitused, et eesmärgiga kergendada venna süüd, andis ta kuriteo toimepanemise koha suhtes erinevaid ütlusi. J. E.J-i ütluste ja olustiku seostamise protokollis
6. maist 2008 fotol nr 3 näitab J. E.J , kust ta ema maja garaažist võrgud võttis ja fotol nr 4 näitab kohale, kuhu ta garaažikooperatiivi „X“ juures auto parkis. Need J. E.J-i ütlused langevad kokku teiste süüdistatavate poolt V. B. tapmise koha kohta antud ütlustega. I.R kuulati esmakordselt üle
7. veebruaril 2008 kell 09.49 ja Z.S
8. veebruaril 2008 kell 10.
9. Nad andsid praktiliselt ühesuguseid ütlusi, väites, et oli kaks lasku, et E.J avas pagasiruumi ja tulistas teist korda seal asuvat V. B., ise nad seda ei näinud, vaid kuulsid ainult lasule sarnanevat heli; mõlemad on tingimisi ennetähtaegselt vabanenud ja kartsid, et neid võidakse vahi alla võtta, seetõttu andsid ütlusi, et E.J-i panid V. B. pagasiruumi, nemad selles ei osalenud. Kohtus väitsid nad, et oli üks lask (mis on objektiivselt tõendatud ka kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga) ning et nad osalesid V. B. keha auto pagasiruumi panemises. Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellest, et J. E.J , I.R ja Z.S oleksid kohtunud peale
10. jaanuari 2008 ja leppinud kokku analoogiliste ütlustes andmises. Nende ütlused lahknevad mõnede vähetähtsate detailide osas, mis räägib sellest, et nad ei ole kokku leppinud ja annavad ütlusi nii, nagu nad toimunut nägid. Nad on selgitanud, miks kohtus antud ütlused osaliselt erinevad kohtueelse menetluse käigus antud ütlustest. Kohus luges nende selgitused veenvateks ning leidis, et J. E.J-i, Z.S-i ja I.R-i ütlused, mis on saadud kohtulikul uurimisel ristküsitluse käigus, on usaldusväärsed. Süüdistatavate ütlused on kaudselt tõendatud ka tunnistajate S. T. , I. N. ja I. L. ütlustega, et kasiinosse „X“ sisenesid kaks meest, üks nendest tegi V. B. le ettepaneku koos alkoholi tarvitada ja ta lahkus koos nendega, jutuajamine oli rahulik ja sõbralik. V. B. , E.J-i ja J. E.J-i mobiiltelefonidelt tehtud kõnedest nähtub, et
11. jaanuaril 2008 V. B. neile ei helistanud, talle helistas E.J kell 13.
12. See fakt lükkab ümber E.J-i versiooni, et V. B. helistas talle. On tuvastatud, et E.J leidis, hoidis ja kandis endaga kaasas püstolit. Selle püstoli võttis ta ilma ilmse põhjuseta
13. jaanuaril 2008 kaasa. E.J-i 5 käitumise põhjal
14. jaanuaril 2008 võib teha järelduse, et E.J otsis V. B. , helistas talle, E.J-i initsiatiivil sõideti kasiinosse „X“ V. B. le järele, E.J käis peale, et V. B. lõpetaks mängu ja tuleks alkohoolseid jooke tarvitama. Ema J. š ütlustest nähtub, et J. E.J sõitis autoga tema maja juurde päeva teisel poolel, tahtis sõita kalale, võttis võrgud ja villased sokid; L.D-d ta ei näinud. E.J-i ema maja asub XXX läheduses. V. B. helistas oma telefonilt viimast korda kell 16.15, T. S. . Kõik väidavad, et V. B. käis autost väljas ja rääkis telefoniga. See oli XXX juures lühikest aega enne V. B. tapmist ja ajaliselt võis ta just sealt T. S. helistada. J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i väitel tekkis V. B. ja E.J-i vahel konflikt raha ja E.J-i naise pärast. Kõik, kes E.J-i nägid või temaga telefoni teel rääkisid, väidavad, et ta oli tugevas alkoholijoobe seisundis. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktist nähtub, et V. B. surma põhjustas üksik pead läbiv kuulihaav peaaju vigastusega, lasu lisafaktorite puudumine sisenemisava piirkinnas osutab sellele, et toimus kauglask, käsitulirelva jaoks algab selline kaugus alates 1 meetrist kaugemal. Pea laskevigastuse sisenemisava asukoht lubab väita, et lasu hetkel asus kannatanu laskja suhtes pea parema poolega. See kinnitab objektiivselt J. E.J-i , I.R-i ja Z.S-i ütlusi selle kohta, kuidas ja millistel asjaoludel E.J V. B. tulistas. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi akt kinnitab ka J. E.J-i , I.R-i ja Z.S-i ütlusi, et E.J peale V. B. tapmist, kui V. B. keha lamas pagasiruumis, peksis V. B. püstoliga. Z.S-i ja I.R-i süüdistuses

§ 307lg 1 järgi leidis kohus, et 24.

jaanuaril 2008 kell 19.30 kuni 21.00, peale sõiduauto Audi 100 kinnipidamist Kirde Piirivalvepiirkonna Punamäe piirivalvekordoni piirivalvurite poolt XXX tee 3. kilomeetril, olid I.R ja Z.S kõik võimalused teatada piirivalvuritele, et E.J tappis I.R-i. Jättes teatamata teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost, panid I.R ja Z.S toime

§ 307lg 1 ettenähtud kuriteo.

I.R-i ja Z.S-i versioon, et nad kartsid ähvardusi ja kättemaksu E.J-i poolt, ei ole tõepärane. E.J oli purjus ja ei kujutanud mitte kellegi jaoks mingit ohtu, kõrval viibisid relvastatud piirivalvurid. Kohus luges põhjendamatuks süüdistuse selles, et Z.S ja I.R ei teatanud esimese astme kuriteost Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna töötajatele. Politseitöötajad saabusid sündmuskohale 24. jaanuaril 2008 kell 21.30, kuid süüteo eest 24. jaanuaril 2008 alates kell 21.00 kuni V. Z.S-i ja I.R-i ülekuulamiseni politseis 1. veebruaril 2008 neile süüdistust esitatud ei ole. Kohus leidis, et J. E.J ja Z.S tuleb

§ 148järgi õigeks mõista nende tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Z.S ja J. E.J olid

1. jaanuaril 2008 ajavahemikus kell 16.15 kuni 19.30 V. B. tapmise tunnistajateks. Peale tapmise toimepanemist, E.J-i korraldusel, tõstsid nad koos I.R-iga V. B. surnukeha sõiduauto Audi 100 pagasiruumi. J. E.J-i ja Z.S-i käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei teinud seda selleks, et mitte anda surnukeha välja omastele matuste korraldamiseks ja jätta see üldtunnustatud tavade kohaselt kalmistule matmata või tuhastamata, vaid selleks, et varjata kuriteo jälgi. Paigutanud V. B. surnukeha autosse, sõitsid nad õhtusel ajal ja väga halva ilmaga Peipsi järve ääres asuva väheasustatud metsamassiivi poole. Auto sõitis XXX tee
2. kilomeetril teelt välja kraavi. Z.S, J. E.J ja E.J , eesmärgiga peita V. B. laip, viisid surnukeha auto pagasiruumist võetud tekil lähedal asuvasse metsamassiivi ja jätsid sinna, vabanedes süütõendist, mis võis neid paljastada juhul, kui piirivalvurid või politsei autot üle vaatama hakkavad. Keegi ei mõelnud sellele, kas V. B. surnukeha on kättesaadav metsloomadele ja missugused tagajärjed selle 6 tõttu võivad saabuda. Nad ei mõelnud sellele, kuidas V. B. surnukeha maha matta, kas nad toimivad temaga vastavalt üldtunnustatud tavadele või mitte, vaid sellele, kuidas laibast kui kuriteo toimepanemise süütõendist vabaneda. Teades, et sugulased ja politsei otsivad aktiivselt V. B. , sõitsid J. E.J ja E.J
3. jaanuari 2008 õhtul XXX tee
4. kilomeetrile. Tassides V. B. laipa teise kohta, teda riidest lahti võttes ja soovides mulla alla kaevata, ei teinud J. E.J seda mitte selleks, et kohelda teda üldtunnustatud tavadele mittevastavalt või selleks, et mitte anda laipa välja lähedastele matusetseremoonia korraldamiseks. J. E.J ja Z.S ei mõnitanud V. B. surnukeha ettekavatsetult, ei tekitanud talle surmajärgseid vigastusi. Subjektiivsest küljest oli nende eesmärgiks kuriteo jälgede varjamine ja sellega nad objektiivselt tegelesidki. Formaalselt esinevad J. E.J-i ja Z.S-i tegudes

§ 306

lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused – teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine, kuid seda kuritegu ei ole J. E.J-ile ja Z.S-ile süüks arvatud ning

§ 306lg 2 alusel J. E.J-i kui E.J-i venna suhtes see süütegu ka ei ole. Vastavalt Kr

MK § 268 lg 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatavate suhtes ainult süüdistusakti järgi ja kohus ei saa süüdistuse raamidest väljuda. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.J pani kuriteo toime kavatsetult. E.J-i süüd kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. E.J-i ei ole varem kriminaalvastutusele võetud. 11. septembril 2007 on teda karistatud LS § 7435 järgi rahatrahviga 1500 krooni. Ta on abielus, peres on kaks alaealist last, tal oli kindel töökoht. Arvestades E.J-i isikut, pidas kohus võimalikuks karistada teda

§ 113sanktsiooni keskmisele määrale lähedase karistusega.

Z.S ja I.R panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Z.S on varem kuuel korral ja I.R kahel korral kohtulikult karistatud.

§ 76alusel vabanes Z.S 27.

märtsil 2007 tingimisi 1-aastase katseajaga ja I.R

1. aprillil 2007 tingimisi tähtajaga kuni
2. november
3. Z.S-i ja I.R-i süüd kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, süüd raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Z.S on XXX, mais sündis tal laps. I.R on käesoleval ajal kindel töökoht. Z.S-i ja I.R-i süüdistatakse kuriteost mitteteatamises lühikese ajavahemiku, mõne tunni jooksul kohe peale kuriteo toimepanemist, kui nad olid segaduses ja arvestades nende kriminaalset minevikku, võisid selle ajavahemiku jooksul mitte vastu võtta otsust kuriteost teatada. Z.S ja I.R sattusid juhuslikult kuriteo toimepanemise kohta, E.J-i ja V. B. vahelise konfliktiga ei olnud neil seost. Samas ei teatanud nad eriti raskest kuriteost, mis oleks võinud anda süüdlasele võimaluse vastutusest kõrvale hoiduda. Kohus pidas võimalikuks mõista neile rahaline karistus maksimaalsele määrale lähedases määras. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu E.J-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse E.J-i süüdimõistmises

§ 113järgi ning teha uue otsuse, mõistes E.J-i V.

B. tapmises õigeks või saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt kuulati E.J esimest korda üle kahtlustatavana

§ 113järgi 31.

jaanuaril 2008, mil ta tunnistas end V. B. tapmises süüdi. Juba järgmisel 7 päeval,

1. veebruaril 2008, ütluste olustikuga seostamisel andis E.J ütlused, mis erinesid oluliselt
2. jaanuari 2008 ütlustest. Ütluste olustikuga seostamise protokollile kirjutas E.J, et kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel nimetas ta õigesti ära kuriteo toimumise aja ja koha, kuid enda tegevuse kohta rääkis valesti. Seda positsiooni, st V. B. tapmise eitamist, järgis E.J kuni uurimise lõpuni. E.J on selgitanud kohtus veenvalt ja usutavalt, miks ta muutis oma ütlusi. E.J selgitas, et tunnistas end V. B. tapmises süüdi oma venna, J. E.J-i palvel, kes panigi toime V. B. tapmise. E.J uskus venda, kes väitis, et kuna E.J on varem karistamata ning kui öelda, et tapmine toimus armukadedusest ja kakluse, mille algatajaks oli V. B. , käigus, siis teda kas ei panda üldse vangi või on karistus väike. Kui aga süüdi tunnistatakse J. E.J , siis karistatakse karmilt, kuna ta on varem kolmel korral kohtu poolt karistatud; J. E.J lubas, et Z.S-i ja I.R-iga räägib ta ise, et nende ütlused oleksid analoogsed. Juba
3. veebruaril 2008 kartis E.J , et karistus ei pruugi olla nii kerge, kui oli lubanud vend. Peale kinnipidamist hakkas ta saama kirju naiselt, I. L. lt, kes kirjutas, et J. E.J ähvardab teda. Seoses sellega avaldaski ta
4. mai ja
5. juuni 2008 ülekuulamistel, et pole V. B. tapmises süüdi. Samuti selgitas E.J , et just siis ta otsustaski anda kohtus põhjalikud ütlused. Selline süüdistatava käitumine on tema seaduslik õigus ja võib olla seotud kaitsetaktikaga. E.J teadis, et kolm ülejäänud süüdistatavat on vabaduses, suhtlevad üksteisega ning neil on hea läbisaamine. Tõenäoliselt tahtis E.J , et tema ütlused oleksid teistele süüdistatavatele „ootamatud“. E.J-i naine, I. L. , ei ole talle kunagi andnud põhjust armukadeduseks, ka tunnistajad F. R. , G. R. , I. L. ja I. ž. välistasid täielikult armukadeduse motiivi, iseloomustasid E.J-i ja V. B. vaid heast küljest ning nende suhteid kui tööalaseid ja väga häid. Samuti ei leidnud kohtus kinnitust E.J-i ja V. B. vaheline kaklus. Kaklust eitasid kõik süüdistatavad. J. E.J-i
6. jaanuari 2008 ütlused kakluse (mida tegelikult polnud) põhjuste osas langevad kokku E.J-i
7. jaanuari 2008 ütlustega ning kinnitavad E.J-i ütlusi, et armukadeduse motiiv ja kaklus olid välja mõeldud ning kokku lepitud peale V. B. tapmist. J. E.J-i selgitused, et kohtueelsel uurimisel andis ta valed ütlused E.J-i olukorra kergendamiseks, on ebaveenvad, kuna olles hoiatatud, et tal on õigus keelduda andmast ütlusi oma venna vastu, osutas J. E.J E.J-ile kui isikule, kes pani toime tapmise. E.J selgitas kohtus, et tema ja V. B. vahelist tülitsemist, mis olevat alanud juba teel Kohtla-Järve XXX, ei olnud ja ei saanudki olla, kuna Jõhvi sissesõidul läks ta koos V. B. ga poodi, kus V. B. aitas tal valida telefoni naise jaoks. Nad viibisid seal umbes pool tundi, J. E.J , Z.S ja I.R sõitsid sel ajal vendade E.J-i tädi juurde raha järele. Antud asjaolu kinnitasid ka J. E.J , Z.S ja I.R . Tapetu õe, G. R. ütluste kohaselt poleks V. B. jäänud sellesse seltskonda, kuna peale E.J-i ei tundnud ta seal kedagi. Seega ei leidnud kohtuistungil kinnitust ka E.J-i ja V. B. vaheline konflikt. Sama usutavalt selgitas E.J ka J. E.J-i ja V. B. vahelise konflikti põhjust. E.J , V. B. ja J. E.J töötasid mõned päevad enne tapmist eraviisiliselt terve päeva ja said töö eest 5000 krooni. Raha jaotas V. B. , kes andis J. E.J-ile vaid 500 krooni. J. E.J raha jagamise juures ei viibinud, kuid E.J rääkis talle sellest, samuti rääkis seda, et lisas oma osast nendele 500 kroonile veel 500 krooni. J. E.J oli väga rahulolematu sellise raha jagamise viisiga ning V. B. suhtumisega temasse. Just see rahulolematus viiski
8. jaanuari 2008 õhtul garaažide juures karmi konfliktini J. E.J-i ja V. B. vahel, mille käigus J. E.J tulistas V. B. pihta. Ristküsitluse käigus J. E.J kinnitas asjaolusid, mis olid seotud eraobjektil töötamisega ning sellega, et talle maksti töö eest oluliselt vähem, kui jätsid endale vend ja V. B. , nimelt 500 krooni. Kohtuliku uurimise käigus tehti kindlaks, et J. E.J-i, Z.S-i ja I.R-i vahel olid ja on sõprussidemed. Just J. E.J kutsus nad
9. jaanuaril 2008 seltskonda. A. 8 Z.S ja I.R tunnistasid, et eeluurimisel andsid nad valeütlusi. Mõlemad avaldasid eeluurimisel, et E.J tulistas kaks korda: üks kord väljas, peale mida V. B. kukkus maha, ning teist korda pagasiruumis lamava V. B. kehasse. Kohtus teatasid nii Z.S kui ka I.R , et oli üks lask, see, mille järel V. B. maha kukkus. E.J selgitas kohtus, et laske oli tõepoolest kaks. Esimese lasu sooritas J. E.J garaažide juures ning peale seda kukkus V. B. maha. Seejärel pandi veel elus kannatanu auto pagasiruumi, peale mida kõik autosalongis viibinud isikud tarvitasid alkoholi. Kui nad kuulsid oigeid ja kahinat, siis E.J ja J. E.J väljusid autost, avasid pagasiruumi ning J. E.J lõi mitu korda püstoli käepidemega V. B. pea piirkonda. Sel ajal toimuski lask, E.J-i arvates juhuslik. Kohtus tunnistas E.J end süüdi püstoli omandamises ja omamises, millest hiljem tapeti V. B. . Kohus tugines neile ütlustele

§ 418lg 1 järgi süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

Selgitades tulirelva ja laskemoonaga seotud asjaolusid, andis E.J usutavad ja veenvad ütlused ka selle kohta, kuidas püstol sattus 24. jaanuaril 2008 J. E.J-i kätte. Olulist tähendust asjas omab ka vendade E.J-i omavaheline läbisaamine. Mõlemad selgitasid, et kuni E.J-i kinnipidamiseni olid neil väga head suhted. J. E.J selgitas, et vanem vend toetas ja aitas teda alati. Fakt, et XXX juures asuval teel istus E.J J. E.J-i palvel kaasreisija kohalt juhi kohale, räägib samuti sellest, et E.J võis võtta venna süü tapmises enda peale. E.J nõustus istuma juhi kohale, olles veel rohkem purjus, kui oli vend. E.J omas juhiluba ning juhtis ametiautot, sellele vaatamata oli ta venna palvel kohe nõus võtma endale vastutust alkoholijoobes sõiduauto juhtimise eest. Kohtuvaidluste käigus analüüsis prokurör J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlusi koos kui ühte tervikut, mis on kriminaalmenetluse seadustiku seisukohast lubamatu. Kohus järgis vaatamata kaitsja palvele prokuröri eeskuju ja ei andnud kohtuotsuses põhjalikku hinnangut iga süüdistatava ütlustele. J. E.J-i, Z.S-i ja I.R-i ütlused on omavahel vastuolus, samuti on nad vastuolus neis eneses. Kohus luges peamiseks fakti, et J. E.J , Z.S ja I.R osutasid alati E.J-ile kui isikule, kes tappis V. B. . Väga kerge on kokku leppida põhilises, detailides ei suutnud J. E.J, Z.S ja I.R kokku leppida, mistõttu on nende ütlused vastuolus. Just E.J-i kohtus antud ütlusi võib kasutada kui tõendit, kuna need läbisid usaldusväärsuse kontrolli. J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlused tuleb tõendite nimistust välja jätta, kuna on ebausaldusväärsed. Igal juhul pole need rohkem usaldusväärsed, kui E.J-i kohtus antud ütlused. Ringkonnaprokurör Mariza Lillepea palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt – J. E.J-i ja Z.S-i õigeksmõistmises

§ 148

järgi, tunnistada nad

§ 148järgi süüdi ja karistada vastavalt seadusele.

Prokurör ei vaidle vastu Z.S-ile mõistetud rahalise karistuse määras: ka

§ 148

järgi süüdimõistmisel võiks

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks rahalise karistuse 400 päevamäära, s.o 20 000 krooni. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt nähtub tõenditest, et E.J , J. E.J ja Z.S viskasid

1. jaanuari 2008 õhtul V. B. surnukeha XXX tee
2. kilomeetril autost välja põõsastesse surnukehast vabanemise eesmärgil, mitte kuriteo varjamiseks nn „asitõendite“ peitmiseks/hävitamiseks, sest V. B. verine jope ja selle varrukas, võtmed koos võtmehoidjaga, taskunuga, märkmetega kirjake jt esemed, mis võimaldasid seostada E.J-i V. B. tapmisega, olid varjamatult
3. jaanuaril 2008 autoga kraavi sõitmise ja
4. jaanuaril 2008 surnukeha leidmise kohal. Seega polnud tegemist

§ 306lg 1 ettenähtud asitõendite ja kuriteojälgede varjamistegevusega.

J. E.J ja Z.S panid V. B. 9 surnukeha rüvetamise toime otsese tahtlusega, sest surnukeha põõsastesse viimine ja sinna jätmine on tahtlik ja sihipärane tegevus ning J. E.J ja Z.S said aru oma teo iseloomust ja tahtsidki lihtsalt laibast vabaneda.

§ 148

kaitstav õigushüve on surnud isiku au normatiivses tähenduses, s.o inimese õigus olla pärast surma lugupeetud ja väärikalt koheldud. Seaduses sätestatud matmata jätmine on surnukeha tavatu kohtlemine. Surnud inimest ei saa käsitleda asjana ega sellest tulenevalt asitõendina. G. R. palub tühistada maakohtu otsuse Z.S-i ja I.R-i suhtes ning mõista Z.S ja I.R süüdi

§ 306lg 1 järgi.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt nähtub Z.S-i ja I.R-i tegevusest otsene tahtlus toimepandud raske kuriteo varjamiseks ning nende tegevuses on

§ 306tunnused.

Oma tegevusega osutasid nad abi V. B. laiba peitmisel. Vastavalt süüdistatavate ütlustele panid V. B. laiba garaažikooperatiivi juures sõiduauto pagasiruumi vennad E.J-i , Z.S ja I.R. V. B. laiba viisid metsa Z.S ja vennad E.J-i . I.R ei võtnud osa laiba metsa kandmisest põhjusel, et oli riietatud haigla riietesse ja tal olid jalas sussid. Neil oli võimalus teatada juhtunust piirivalvuritele. Kõikidest ütlustest on näha, et E.J oli niivõrd purjus, et vaevu seisis jalul. Ta ei saanud takistada Z.S-i ja I.R-i täitmast nende kohustust teatada toimepandud tapmisest piirivalvuritele ja politseitöötajatele. Politseitoimkond pani kõik istuma kahte sõiduautosse, politseiautos istusid J. E.J ja I.R , teises autos E.J ja Z.S . Arvestades, et nad toimetati Jõhvi politseiosakonda, võisid nad seal teha oma avalduse. Hiljem läks Z.S teistest kohe lahku ning tema sõnade järgi ei kohtunud ta pärast enam kellegagi. I.R sõitis taksoga haiglasse ning samuti ei kohtunud kellegagi. Nad ei pöördunud politseisse avaldusega ega helistanud politsei usaldustelefoni numbrile või numbrile

1. Z.S ja I.R hakkasid andma ütlusi alles politseis
2. veebruaril
3. Z.S ja I.R ei ole suutnud selgitada, milles seisnes nende jaoks oht, sest püstolit ei näinud nad juba piirivalvurite ilmumise momendist. Peale lahkuminemist ei laekunud neile mingeid ähvardusi. Oma ütlustes motiveerisid nad tapmisest mitteteatamist sellega, et tapmisest teatamisel oleksid neile tingimisi määratud karistusajad asendatud reaalsete karistusaegadega. Arvestades, et Z.S ja I.R on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, pidid nad teadma, et esimese astme kuriteo varjamise eest võidakse nad võtta kriminaalvastutusele. Samuti on arusaamatu, miks varem kohtulikult karistatud ja tingimisi vabastatud isikutele, kes mõistsid oma tegevust tapmise toimepanemise ja laiba varjamise ajal ning kes ei teatanud esimese astme kuriteo toimepanemisest, määrati niivõrd kerge karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav E.J ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Kannatanu G. R. jäi apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Prokurör loobus kohtuistungil esitatud apellatsioonist ning palus menetluse

§ 148järgi J.

E.J-i ja Z.S-i osas lõpetada. E.J-i kaitsja ja kannatanu G. R. apellatsioonid palus prokurör jätta kui põhjendamatud rahuldamata. Z.S-i ja I.R-i kaitsjad vaidlesid kannatanu esitatud apellatsioonile vastu ja palusid see jätta rahuldamata. 10 Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava E.J-i , tema kaitsja, süüdistatavate Z.S-i ja I.R-i kaitsjad, kannatanu, prokuröri ning tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt KrMS § 341 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu istungil loobus Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör apellatsioonist, milles taotleti J. E.J-i ja Z.S-i süüditunnistamist ja karistamist

§ 148järgi.

Teised menetlusosalised apellatsioonist loobumisele vastu ei vaielnud ning leidsid, et see on seaduslik ja tuleb vastu võtta. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd ei esine KrMS §-s 333 lg 6 märgitud asjaolusid, siis on apellatsioonist loobumine seaduslik ja see tuleb vastu võtta. Apellatsioonimenetlus taotluses, tunnistada J. E.J ja Z.S süüdi

§ 148järgi, tuleb lõpetada.

Kannatanu G. R. esitas apellatsiooni, milles taotleb Z.S-i ja I.R-i süüditunnistamist

§ 306lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et kannatanu apellatsioon ei kuulu rahuldamisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt süüdistatakse 22. juulil 2008 koostatud süüdistusakti kohaselt Z.S-i ja I.R-i

§ 307lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises.

Nimetatud süüdistuses on Viru Maakohus

1. juulil 2008 Z.S-i ja I.R-i kohtu alla andnud ning
2. jaanuari 2009 otsusega nad ka süüditunnistanud ning karistanud. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistatavate suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kuivõrd Z.S-ile ja I.R-ile oli esitatud süüdistus

§ 307

lg 1 järgi ja prokurör ei ole kohtuliku arutamise käigus Z.S-ile ja I.R-ile esitatud süüdistust muutnud ega täiendanud, siis puudub ringkonnakohtul seaduslik alus Z.S-i ja I.R-i süüditunnistamiseks

§ 306lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistades E.J-i süüdi

§ 113järgi on maakohus oma otsuses Kr

MS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud E.J-ile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Apellatsioonis ja ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav E.J ega tema kaitsja mingeid uusi, Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ning leiab, et puudub alus Viru Maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et Viru Maakohus on põhjendamatult lugenud E.J-i ütlused ebausaldusväärseteks ning jätnud need seetõttu tõendite hulgast välja. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. Toetudes väljakujunenud kohtupraktikale ning Riikohtu lahenditele, leiab ringkonnakohus, et tõendina on kasutatavad üksnes süüdistatava poolt kohtus antud ütlused. Juhul, kui süüdistatava ütlused on diametraalselt lahknevad ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne hindamisele kuuluvate tõendite hulgast kõrvale jätta. 11 Kriminaalasjas materjalidest nähtuvalt on E.J kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, et tema oli isikuks, kes tulistas V. B. ning just tema on süüdi viimase surmas. Maakohtu istungil loobus E.J oma varemantud ütlustest ning eitas V. B. tulistamist. Süüdistatav väitis, et kannatanut tulistas tema vend J. E.J . Oma ütluste muutmist põhjendas süüdistatav sooviga kaitsta kohtueelsel uurimisel oma venda. Ülaltoodust nähtub, et E.J-i ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus on diametraalselt vastupidised. Samas ei ole E.J-i poolne selgitus ütluste muutmise põhjenduste kohta mõistusepärane. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav E.J-i seletus, et ta võttis venna süü enda peale, sest vennale, kui varem kriminaalkorras karistatud isikule, oleks mõistetud tapmise eest raskem karistus kui talle, kes ta ei ole kriminaalkorras karistatud. E.J-i näol on tegemist täiskasvanud, seega piisavat elukogemust omava isikuga. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et taolist elukogemust omav isik ei saanud aru, et teise inimese tapmise eest karistatakse teda pikaajalise vangistusega olenemata sellest, kas ta on kriminaalkorras karistatud või mitte. Samuti on arusaamatu, miks pidanuks E.J võõra süü alusel loobuma pikaks ajaks isiklikust elust ja oma perekonnast ning seda isegi siis, kui ta soovis kaitsta oma venda. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis õigustatult E.J-i ütlused tõendite hulgast välja kui mitteusaldusväärsed. Samas lükkavad E.J-i oma süüd eitavad ütlused ümber ka J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i poolt kohtus antud ütlused, mis on omavahel kokkulangevad ning haakuvad ka teiste kuriteo toimepanemise asjaolude kohta kogutud tõenditega. Kõik kolm nimetatud isikut on kinnitanud, et V. B. tulistas E.J. Kõrvutades J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i poolt V. B. tapmise kohta antud ütlusi E.J-i poolt antud ütlustega tapmise toimepanemise asjaolude kohta, nähtub, et need on sisuliselt kokkulangevad (kuriteo toimepanemise koht, tapmise viis, laiba äraviimine sündmuskohalt, selle peitmine, jne) ning lahknevad vaid tulistaja isiku osas. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused erinevad mõningal määral nende poolt kohtus antud ütlustest (J. E.J-i ütlused kannatanu ja E.J-i vahel toimunud kakluse koha osas, Z.S-i ja I.R-i ütlused tehtud laskude arvu osas), kuid ringkonnakohtu arvates on nimetatud erinevused vähetähtsad ja ei muuda J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Samuti on J. E.J, Z.S ja I.R maakohtu istungil oma ütlustes esinevaid erinevusi ka veenvalt selgitanud. Samas on aga J. E.J, Z.S ja I.R nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus ühetaoliselt ja järjekindlalt kinnitanud, et V. B. tulistas nimelt E.J. Ringkonnakohus leiab, et J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütluste usaldusväärsusust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et nad olid omavahel tuttavad. Z.S-i ja I.R-i ütlustest kohtuistungil saab järeldada, et mõlema soov oli toimunud tapmisest distantseeruda. Nii on Z.S väitnud, et toimunud tapmisest ta ei teatanud, sest ei soovinud kriminaalasja algatamist ja sellega seoses suhtlemist politseitöötajatega, sest oli ennetähtaegselt vabastatud karistuse kandmisest ja kartis, et teda võidakse seoses tapmisega võtta vahi alla. Ka I.R on väitnud, et ei soovinud politseiga suhelda, sest ta oli ennetähtaega vabastatud karistuse kandmiselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et isikud, kes igati soovivad vältida politsei huviorbiiti sattumast, nõustuksid J. E.J-i ettepanekul andma valeütlusi E.J-i vastu, teades seejuures, et valetamise ilmsikstulekul saaksid nad kriminaalkorras karistada ning 12 sellisel juhul pööratakse täitmisele ka nende ärakandmata karistused. Samas ei ole kriminaalasjas kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i kokkulepet E.J-i alusetuks süüdistamiseks V. B. tapmises. Ringkonnakohus leiab, et analüüsides kohtuotsuses J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlusi on maakohus, vastupidiselt E.J-i kaitsja apellatsioonis väidetule, analüüsinud kõigi kolme isiku ütlusi eraldi. Nii nähtub kohtuotsusest, et esmalt on kohus käsitlenud J. E.J-i ütlusi, toonud välja nendes esinevad vastuolud ja andnud sellest tulenevalt ka omapoolse hinnangu nende usaldusväärsusele. Sarnaselt on maakohus analüüsinud ka I.R-i ja Z.S-i ütlusi. Alles pärast taolist analüüsi on maakohus teinud järelduse, et J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlused on usaldusväärsed ning arvestanud neid kohtuotsuse tegemisel. Eeltooduga lükkab ringkonnakohus ümber E.J-i kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse jätta tõendite hulgast välja J. E.J-i , Z.S-i ja I.R-i ütlused kui mitteusaldusväärsed. Tulistaja isiku kindlakstegemisel ei ole ringkonnakohtu arvates vähetähtis fakt, et tulirelva omas nimelt E.J, mitte aga J. E.J. E.J-i ütluste kohaselt kandis ta tema poolt leitud relva iga päev kaasas. Relv oli tal kaasas ka 24. jaanuaril 2008, kui ta läks venna juurde alkoholi tarbima. Sel päeval näitas ta relva ka vennale. E.J-i väidete kohaselt võttis J. E.J temalt relva ära ning peitis selle kusagile oma korterisse. Ringkonnakohus leiab, et E.J-i aolised ütlused on ümber lükatud J. E.J-i ütlustega, milliste kohaselt ta 24. jaanuaril 2008 päeval E.J-i käes relva ei näinud. Esmakordselt nägi ta venna käes relva alles siis, kui vend oli tulistanud V. B. . E.J-i sellekohastes väidetes jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks pidanuks J. E.J , kes E.J-i ütluste kohaselt võttis temalt relva, ärahoidmaks tekkida võivaid arusaamatusi, selle korterist lahkudes ikkagi ise kaasa võtma. Isegi kui uskuda E.J-i väiteid tülist V. P. ja J. E.J-i vahel ja eeldada, et J. E.J võttis relva kaasa selleks, et V. P. le kätte maksta, ei teadnud ju J. E.J kodust lahkudes, kas ta kohtub V. P. ga sellel päeval või mitte. Seega leiab ringkonnakohus, et E.J-i väited relva äravõtmise kohta J. E.J-i poolt ei ole ka eluliselt usutavad. Ülaltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohus on E.J-i õigustatult süüditunnistanud

§ 113järgi. Kr

MS § 185 lg 2 kohaselt, kui kohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellele need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt taotles prokurör esitatud apellatsioonis J. E.J-i ja Z.S-i süüditunnistamist

§ 148järgi.

Ringkonnakohtus prokurör loobus esitatud apellatsioonist ning ringkonnakohus võttis nimetatud loobumise vastu. Kuivõrd ringkonnakohus jättis seega maakohtu otsuse J. E.J-i ja Z.S-i õigeks mõistmises

§ 148

järgi muutmata, siis tuleb ringkonnakohtu istungil esinenud kaitsjatele tasumisel kuuluv kaitsjatasu jätta riigi kanda. Kannatanu G. R. taotles esitatud apellatsioonis Z.S-i ja I.R-i süüditunnistamist

§ 306lg 1 järgi.

Ringkonnakohus jättis kannatanu apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse selles osas muutmata. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ringkonnakohtu istungil esinenud kaitsjatele tasumisele kuuluv kaitsjatasu tuleb jätta riigi kanda. 13 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 14 Tiit Lõhmus